Head kuulajad aastalõpuheliga ja stuudios on endiselt Anneberummik. Eelmises saatetunnis tõdesime koos Tiina Mattiiseni, Rutt Alaküla ja Kerri Kotta ka et klassikalise muusika kontsertide puuduse üle kurta ei saa. Küll aga võib juhtuda, et selles kirevuses jääb mõni väärt sündmus kahe silma vahele. Muusikateater hiilgas mitme väärikamalt operandi lavale toomisega. Ei juhtu, sest igal aastal, et lavale jõuab suisa üheksa eesti algupärandit. Osade etendustel žanri üle võib küll vaielda, aga kindlasti on sündinud ja muusikateatrilavale jõudnud neist vähemalt kuus uut tükki. Kurta ei saa ka meie heliloojate inspiratsioonipuudusele. Aga pulbitsevast loomingulisust leiab ka folgi ja muu mitteakadeemilise heliloomingu ringkondadest. Pärimusmuusikaradu kõnnib läbi Ants Johanson. Tervist. Võib-olla siis alustamegi sellest, et mis on teie jaoks need kõige meeldejäävamad sündmused olnud selle aasta jooksul. Ma pean kohe alguses ütlema, et kogu pärimusmuusikapilti ei suuda haarata ja, ja tegelikult ei taha ka, et kui nüüd kohe ruttu rääkida ajaloost, siis, siis 20. sajandiga on muusikat nii palju salvestatud ja see kõik on kuskil alles, see on siin Eesti Raadio arhiivis ja plaatidel ja kõvaketastel. Et see tegelikult see võimaliku kuulatava muusika hulk ja informatsiooni hulk on, on nii palju kasvanud? Ei, ma arvan, et siin hakkab mingi entroopia seadus juba juba kehtima, et sa suudatki haarata ainult neid asju, mis sulle emotsionaalselt või kuidagi sind hästi on puudutanud ja siis nendest ma arvan, et ma tõepoolest olen võimeline midagi rääkima, aga kogu pilti ei haara, aga kui proovida nagu seda aastat kokku võtta või viimaseid aastaid. Et pärimusmuusikas on need protsessid ju tegelik kuld või selles kultuurinišis või, või sellel alal on mõnes mõttes sama aeglased ja taevale tänu, et nad on sama aeglased nagu klassikalises või uusklassikalises muusikas, et siin aasta jooksul ei toimu midagi nii kiiresti, kui, kui see toimub näiteks popmuusikas, mis on selgelt turule orienteeritud, enamus sellest ja, ja seal peab kiireid muutusi, publiku maitse ja, ja nii-öelda raha teenimise tõttu toimuma. Et pärimusmuusika, mis on olnud või ütleme, et rahvamuusika on olnud ju eelkõige tarbemuusika tantsumuusika 19 sajandi lõppu 20. sajandi algusega või tegelikult 20. sajandi poole peale veel omasta seda funktsiooni, et tema järgi tantsiti. Põhiliselt oli ta ikkagi tantsumuusika, sellist kuulamismuusikat või või vaimuliku rahvamuusikat, et seda on murdosa tegelikult kõigest sellest. Ja nüüd kui paarkümmend aastat tagasi näiteks koos Viljandi pärimusmuusika festivalil kega ja enne seda selle põhjusena rahvamuusika õppe Viljandi kultuuriakadeemias. Aga veel enne seda kõik need Kukerpillid kollaasid leegaiused, Heller Od, et kui seda protsessi vaadates, siis me ei ole saanud, et tagasi sinna, kus rahvamuusika või pärimusmuusika oleks nagu sama igapäevane tantsumuusika, nagu ta oli, ütleme sajand tagasi. Ja tõenäoliselt on nii palju uut muusikat peale tulnud, kui me just popmuusikat vaatame, päriselt enam tarbemuusikaks rahvamuusika ei saagi, nii et selle viimaste aastate jooksul on minu arust süvenenud selle pärimusmuusika nii-öelda elitaarne lavavorm ja mitte niivõrd tantsumuusika, on ka loomulikult tantsuklubid ja väga huvitavad seltskonnad seal mängivad tantsuklubides ja teiselt poolt on olemas siis see rahvamuusika, mida siis tantsijad kasutavad, ma mõtlen nüüd tantsukollektiivid või, või nii-öelda see rahvatants või tantsupeotants. Aga see on selline funktsionaalsus, mis mõnes mõttes nagu on ainult tagasivaatav. Et me salvestame isegi üle viiekümnendatel kuuekümnendatel, võib-olla ka kolmekümnendatel rahvatantsuks kasutatud lugusid. Ja seal nagu väga uut juurde ei tule, see on tagasivaatav. Aga nüüd selle pika keerulise jutu kokkuvõtteks ma tahan jõuda sinna, et et viimastel aastatel on mingi põlvkond noori pärimusmuusikuid, kes just Viljandiakadeemiast on tulnud, kes on hakanud, et pärimusmuusika põhjalt otsima täiesti uut muusikat. Et loomulikult on, on tantsuansamblit ka ja vaevalt, et neid nüüd väga pulmades kasutatakse, mis on nagu rahvamuusika nagu selline põhiväljund olnud ju sajandeid. Aga erinevatel tantsuõhtutele, festivalidel küllap kutsutakse klapp ja seda ja selliseid tantsukamad pärimusmuusika bändid. Aga põhiliselt ikkagi on pärimusmuusika lavamuusika, festivali muusika ka Eestit esindav, selline ikkagi pigem militaarmuusika kui, kui selline tarbemuusika ja ma arvan, et see on vist selles selles pärimusmuusikaprotsessis nagu paratamatu. Ja kui nüüd proovida mõnda nime öelda, kes on selle viimaste aastate uue laine kõige vägevamad mõjutajad olnud siin Eestimaal, siis üks nimi, keda ma tahaks öelda, on maarjanuut. Võib-olla ongi vale rääkida pärimusmuusika ansamblites bändidest, sest et ma arvan, et neid aktiivseid muusikuid on 20 25 30, kes moodustavad pidevalt erikoosseis, et me võime nimetada väga palju ansambleid. Aga muusikuid nendes, neid põhieestvõtjaid on, on hoopis vähem kui neid erinevaid kollektiivi nimesid. Kindlasti üks mõjukas tegelane praegu on Maarja. Ja kuidas mina tema kontserdile sattusin? See ei olnud tantsuõhtu, vaid see, mida ta üksinda teeb, on, on puhas selline kontsert, muusika ma ei sattunud, et pärimusmuusika festivalile Viljandisse sel aastal töö tõttu, aga sügisel Tartus folgiklubis oli meil traditsiooniliselt iga kuu keskmisel kolmapäeval folgiklubi on enne vestlus mõne pärimusmuusiku või autorilauljaga ja siis pärast keegi räägime uuest plaadist ja mängib seda ja sattusin aga Maarja nuut tol kolmapäeval ja see, mida ma kogesin, see oli täiesti kummaline, kuna ma läksin täiesti valge lehena rohkem nagu oma vestluse või mida ma küsin sellelt eelnevalt kõnelejalt ja kõige selle mõtetega olin tegevuses ja siis tuli Maarja nuut tegema kontsert ja pärast ma kuulsin, et oli Viljandi pärimusmuusika festivalil teinud ka sama kava. Aga ilmselt oli see veel vägevam, mis ta pärimusmuusika aidas tegi ja see, kuidas traditsiooni põhjalt nagu omandatud repertuaarist ja mänguvõtetest, pannes sinna juurde Lutheri või selle nii-öelda selle helikorduste kasutamise kuidagi nagu läbi mõelda, tervikuks siduda ja tegelikult nagu sõnadest puudu, et kui keskendunud see õli, kui selle muusikakeskne, see kogu see tegevus oli, et ma olen sattunud nägema pillimehi, kitarrimängijaid, ka viiuldajaid, kes luupperit kasutavad või neid tehnilisi lisavahendeid arvuteid ja sa näed all tegelemist tehnikaga kuidas jalaga vajutatakse, seda siis vajutatakse seda ja siis lastakse see luupiale lahti ja siis pannakse järgmine luup käima ja aga siin kõik minu jaoks käis väga märkamatult ja kõik oli nagu muusikateenistuses, et ma nagu kogesin tõenäoliselt ka selle tõttu, et ma täiesti ilma igasuguste ootusteta sinna sattusin muusikat suure algustähega ja, ja see oli suures osas kohapeal sündinud muusika ja seda protsessi ja seda emotsiooni. Seda oli maru uhke vaadata. Ja selliseid noori Viiulimängijaid on nüüd viimase paari aasta jooksul sealt Viljandi koolist päris mitmeid tulnud, kellel tasuks nagu kõrva peal hoida nagu nimetatud Maarja Johanna Adeele. Jüssi on üks selline tegelane Karoliina Kreintaal. Kui ma nüüd sotsiaalmeedias ringi vaatan, siis põhiliselt ma näen tema sõnumeid Ungarist hoopis tema viib nüüd praegu või, või on Eesti nii-öelda rahvamuusikasillapea kuskil kas Budapestis või seal igal juhul Ungaris ja neid tegelasi. Lee Taul on üks selline käti Sammer Sänni Noormets viimased kolm nime all, ansambel Dmitri. Üks seltskond, keda ma pole kuulnud, ansambel, luud, luud on nagu Hiiu kandlekeskne, Annika Mändmaa, Teder Soomes elav hoopis, pigem ka selline lupperitega väga elegantselt mänglev ja väga huvitavat muusikat kirjutav. Pigem selline alternatiiv, popmuusik on, on Hiiu kandle ka oma asju tegemas. Ja siis Marko Weisson, selline trio on see luud. Neid tahaks kindlasti kuulda. Samas kõige selle juures oleme aru saanud, et rahvamuusikat õppida soovijaid ei ole Viljandis väga palju praegu pigem on selle sisseastumise hulgaga probleem, et ma arvan, et mingi vaimustuse laine on mööda saanud ja võib olla on, on nüüd tark juba kuulata, kes tulevad nende viljandi omade kõrvale siit Muusikaakadeemia rahvamuusikaosakonnast õppetoolist või kuidas oleks õigem öelda. Et nad on natuke kaks erinevat maailma, aga siin on see rahvamuusika, muusikaakadeemias on natuke teise nurga alt õpetamine käib mulle vähemalt tundub niimoodi, ma ei ole õppeprogramme võrrelnud omavahel. Aga juba see, et kui siin Veljo Tormis on aastaid õpetanud ja lugenud ja see nii-öelda klassikalise uusklassikalise muusika ümbrus mõjutab kindlasti ka seda rahvamuusika või pärimusmuusika, õpetasin muusikaakadeemias, et seal üks laine on nagu mööda saanud ja ma arvan, et nüüd on nendel viimase 10 aasta jooksul Viljandi lõpetanutel on nüüd võimalus ennast edaspidi nii Eestis kui siin lähiümbruskonnas ja kaugemal oma kontserdite ja oma omaplaatidega tõestama hakata, et, et ma arvan, et neil nagu kanna peale nii pööraselt palju astujaid ei ole. Tundub, et üldse kogu muusikamaailmas muutub asi isiksuse keskseks enam, kui siis žanrikeskseks. Muidugi ideaalis võikski olla nii, et ei peaks tulevikus olema eraldi klassikaraadiot ja raadio kahte näiteks, et, et see ongi kõik üks muusika, mida seal mängitakse, vaevalt, et seda juhtub ja ma arvan, et, et see isiksustekesksus on tegelikult selles muusikas alati olnud, et pigem mandrikesksus või stiilikesksus. Kas ei ole ehkki rohkem selline müügiprobleem olnud, miks seda on vaja, et, et publikul oleks võimalik väga selgelt pakkuda, et las skaalas sa saad seda, aga Covent kaardanist sa saad seda või ma ei tea, Pariisi konservatooriumi saalis pakutakse sulle seda ja eks ta on seotud ka ilmselt klassikaline muusika eriti all seotud staatusega. Lisaks sellele, et ta on nagu inimeste hariduse osa või südamehariduse osa on kontserdil käimine olnud ikkagi Euroopas sajandeid kastaatuse osa. Eks ta on ka praegu, et kes käib ooperis ja kes ei käi, keda sa näed seal, kes on need inimesed, keda sa näed ooperis, kas nad on sinu klassi inimesed või ei ole või kas seda või teist kuulsust näed ooperis või? Ma arvan, et selle popmuusika meeletu pealetungiga, mis eelmise sajandi ja selle sajandi algusega on toimunud ja selle nagu majandusliku eduga nii muusikute jaoks kui, kui muusikavahendajate jaoks käib kaasas ka see, et selle staatus on tõusnud nii et, et ei pruugi olla ainult pop minna ooperisse, vaid on pop minna näiteks. Ma ei tea, do ägenemisi kontserdile või, või Robbie Williamsi kontserdile või Elton Johni kontserdile või minu arust on see tegelikult väga hea protsess, et me räägime isiksustest, mitte me ei räägi žanritest või stiilidest. Jah, seda seda pakkuda inimestele või seda ära seletada on selle võrra keerulisem. Aga ma arvan, et muusika on ikkagi nagu emotsioonide keel. Ja kui inimesed saavad ükskõik mis žanrist või, või stiilist selle emotsiooni, siis minu arust on see ju eesmärk, mitte see, mitu aastat keegi muusikat õppinud, kui paljud on harjutanud. Ja kas see annab parema emotsiooni kuulajale kui see noh, inimene metsast, kes suudab Hiiu kandlel või ühel keelel luua midagi sellist, et, et kõigil on silmad märjad. Et see on nagu tööhõive ja, ja staatuse küsimus ja riigi kultuuripoliitika küsimus, et mis väärtus on ühel või teisel õppimisel või ühel või teisel muusika Sandril emotsioonidega väga seotud ei ole. Et kas siiski peaksid üritama neid Sande kuidagi täpsemalt paika panna või mis, mis võimalused on üldse veel, et inimesed ikkagi saaksid kuulata seda, mis neid tõesti huvitab, mis neid liigutab? Siin on nüüd oht väga selliste ebapopulaarsete arvamustega või või hoiakutega lagedale tulla, aga selge on see lähtuvalt sellelt samast muusika katusest, mis ma arvan, et Eestimaal nagu muusika ja muusikahariduse muusikuks olemine sai erilise staatuse võib-olla 20. sajandi alguses, kui meie heliloojad hakkasid Peterburis õppima ja kes õppis Berliinis, kes Peterburis ja nende siia tagasi tulles tekkis Tallinnas ja Tartus ja muudes linnades tekkis selline ikkagi muusika eliit. Ja see, et, et tegeleda muusikaga tähendab muusika, õppimist, pilli õppimist või laulmise õppimist. See kestis ju läbi ka selle okupatsiooniaja ja nüüd me oleme olukorras, kus meil on väga palju õppinud muusikuid, aga see kõlab ebapopulaarselt, aga meil ei jätku selle kõige korraldatava jaoks ei jätku publikut, ma väidan. Ja ma ei taha sellega öelda seda, et siis peaks tingimata muusikud teise töö otsima. Vaid et kui meil seda aristokraatiat Feliiti, kes seda muusikat mõistaksid või kellele see oleks nagu hariduse osa piisavalt ei ole, siis tuleb teda leida ilmselt Euroopast või tervest maailmast ühelt poolt ja teiselt poolt. No ma arvan, et siin kehtib pigem vähem, aga paremini, et noh, ideaaljuhtumil võiks olla vähem kontserte ja ma isegi ütleksin vähem kunstielu või kunstide elu üleüldse. Et need, kes sellest huvitatud on, jõuaksid selle ära näha. Ja loomulikult on see nagu mitmekesisuse suhtes on see nagu väga ketserlik niimoodi öelda, aga ma arvan, et kõik need, kes nagu tahavad, et kunstid oleks inimestele olulised ma just mõtlen publikule, mitte iseendale ja endale on nad loomulikult oluliselt, kui me oleme seda õppinud ja sellega pool elu tegelenud. Et see kogu tähelepanu peaks minema nagu noorte või laste poole. Kui nendega ei tegele, ei vanemad ja kui vanemad on sunnitud või nende tähelepanu jagub ainult Exceli tabelites hästi mustvalgelt öeldes või majandusedule, siis need muud väärtused ei jõua lasteni. Ei jõua nad ka koolist piisavalt lasteni või lasteaias ja meil ei ole varsti enam sellele kõigele sellele muusikale, nendele kontserditel ja muule kunstielule meil rahvaarv ka väheneb. Meil ei ole publikut. Me nõuame kõvahäälselt suuremat rahastamist, aga meil tegelikult ei ole, kellele mängida, kellele joonistada, kellele maalida, pigem kogu värk peaks minema haridusse. See põhimaht peaks minema haridusse, muusikakoolidesse, kodudesse. Ja loomulikult maineküsimus on see, see on nagu kuvandi küsimus, et, et kui vanemad ei leia, et muusika on kui see pole neile olnud elu lahutamatu või iseenesestmõistetav osa et ta on küll insener, aga taga mängib näiteks trompetit või on mänginud trompetit või klaverit või on kooris laulnud või ansamblis laulnud või meesansamblis naisansamblis või bändis siis tõenäoliselt ei jõua, sega lapsele kohale ja kui see jõuab lapsele kohale, siis seda ei jõua ka ilmselt lasteaiaga kool ümber muuta väga. Et. Ma ei tea muusikut kasvatajaga vanemaid lapsi. Mis puudutab muusikainstitutsioone, et ka nagu pärimusmuusika vallas minu teada on toimunud mitmeid muutusi, et uusi inimesi on tulnud siis institutsiooni juhtima, et kas saab ka välja tuua või prognoosida, et kuidas see mõjutab nagu institutsiooni poolelt siis muusika arengut. Kui esimese asjana rääkida nagu Eesti pärimusmuusika keskusest, millega ma olen seotud olnud see, et seda asus juhtima Tarmo Noormaa ja Ando Kiviberg, läks Viljandi linnapeaks, ma arvan, et see on nagu väga sisulist muutust kaasa ei too, see Viljandi mõtteviis, kui nii võib öelda, ma arvan, läheb edasi. Selleks on Kiviberg liiga kange vedur olnud, et, et see nii kergesti seda ei kõiguta. Ja miks peakski küll. Aga ma arvan, näiteks Viljandi muusikakooli direktor Kulno Tamra oma tegevusega, et muusikute nii-öelda innustamisele tema võib-olla suudab seda teha, mida võib-olla vanemad ei, on õpetajaid suure algustähega, kes suudavad kaasa vedada ka eel, kuidas ma ütlen eelhariduseta tüüpe või et kui muusikakoolid, Viljandi noorte sümfooniaorkester ja kui, kui need suudavad juba käivitada protsesse ja, ja sealhulgas on ka pärimusmuusika loomulikult juba olemas on. Et siis ma arvan, et, et neid muutusi hakkab tulema institutsionaalselt tasandil. Tõsi, ma pean ütlema, et kui me räägime Eesti kultuurkapitalist või ka ministeeriumi enda muusikaprogrammidest, ehk siis ma väidan siiski, et klassikaline muusika väga tugevalt kaitseb oma positsioone veel. Et kui näiteks kultuurkapitalis küsida helikunsti sihtkapitalilt rahvamuusik või pärimusmuusik või panna kõrvuti pärimusmuusikasse sealt nii-öelda oma oma projekti jaoks taotleb ja panna sinna omale uus klassikaline klassikaline interpreet või korraldaja. Et siis ma arvan, aeg on veel praegu selline, et mõistmine on, et meil on rohkem seda klassikalist vaja kui seda pärimusmuusikaprogrammi. Ma arvan, et see on nii. Džäss on juba selle üle elanud, ma arvan, Chesson enda olemasolu tõestanud, aga ma arvan, et läheb veel kümmekond aastat ja, ja ka pärimusmuusika muutub selle kõrval sama mõistetavaks, sest põlvkonnad vahetuvad ja sellega koos kasvanud otsustajad. Ma arvan, et hooandja on väga hoolinud sellest, et hooandjast on saanud muusikud, ka ka pärimusmuusikud on saanud raha. Aga näiteks kui me räägime taas Kultuurkapitalist, kuna ma seal istusin, siis mul kuidagi värskelt meeles. Aga et kui ta ei saa helikunsti sihtkapital, siis siis rahvakultuuri sihtkapital, tee seal on nüüd viimastel aegadel olnud tüüpe, kes teavad neid potentsiaalseid tugevusi ja on ka võimaldanud mingigi summa selleks, et plaati välja anda. Iseasi, kas plaat on eesmärk. Plaat on ju tegelikult tänapäeval juba nagu visiitkaart, ainult ega ta kedagi rikkaks ei tee. Ta annab sulle lisavõimalused, kui sa pärast kontserti kohe müüd, tan emotsiooniost, et poes pärimusmuusikat või isegi bändi plaati müüa, selleks peavad olema ikkagi noh, väga tuntuks tehtud, ütleme niimoodi. Aga emotsiooni ostuna ta kindlasti on, on väga oluline, on plaat, aga, aga terve nett on vaba, et et sinna oma muusikat salvestada. Kas on olnud, kas äkki see aasta mõni selline välisesineja Eestiski ta võiks esile tuua? Vot siin ma jään vastuse tegelikult võlgu. Viljandi pärimusmuusika festivalil käis väga põnevaid muusikuid, vangli oli üks, kes ka nüüd äsja vist oli uuesti Eestis ja väga põnevaid tegelasi oli just ida poolt oli hõimupäevadel. Et kes hõimupäevi jälgisid, need said väga hea pildi meist kaugemal toimuvat ja meist ida poolelt toimuvast rahvamuusikast, et see ei ole päris sellisel kohal, kus meie oleme nii-öelda Sibeliuse akadeemia tuules oleme me Eestis nagu sellise taarsema viisis enda tegevuseks saanud, aga ida poolt tuleb Laturaalsemat kummalisemat ja veel võib-olla algfunks või pigem esinduslik, seal on nagu rahvamuusika sellises esindusfunktsioonis veel, nii nagu ta oli Eesti NSV-s kuuekümnendatel, et arvan, et hõimupäevad tõid meile väga huvitavaid välisesinejaid. Aga ma ütlen, et see elu on nii kirjuks läinud pärimusmuusikaelu ka, et ma peaks nimetama kedagi väga emotsionaalselt puudutas. Aga selliseid välisesinejaid mina ei, sel aastal ei näinud. Olge tänatud, Ants Johanson. Mulle jäi kõrvu, et pärimusmuusikutel on riiklikest fondidest keerukam raha saada kui klassikutel. Samas leiab Johanson, et hetkel pole meil kõigi heade muusikute jaoks publikut. Mitmekesisus on ju kena küll, aga siiski tuleks ehk üksikute projektide rahastamise asemel mõelda tulevikule ja suunata üha rohkem vahendeid hoopis muusikaharidusse. Vaat see on sama suur kui päikene. Niit Meida Ki ära Eiri. Vaikne hommik tõotab tuua äikeseõhk Araabia noorusaitsepsi. Traadita have to tõelektermu hoovi. Mitte keegi hästi. La Tusla enda, ta ei proovi. Köied süüti. Kairi kuulan lindila juuste. Puude ööde ego teede ei. Aga olge tuulevaikse et istu Isehakanud vaikust. Otsin Heidi. Ma silma ka kõiks ele. All on valgusööde, ei tee. Ka Maalehele. Aga klassikalisele ja pärimusmuusikale lisaks sünnib Eestis hulgaliselt helikunsti mis ei mahu kummagi määratluse alla. Nii nagu kõlanud lugu Silver Sepa plaadilt õieti öeldes pole paljususes õilmitseb Al klassikavälisel väärt muusikal koondnimetust. Ühe osa sellest moodustab elektronmuusika, mis aga samuti kipub zhanripiire ületama. Räägitakse ka alternatiivmuusikast, aga see määratlus eeldab vastandumist muule muusikale, mis ehk pole ka päris täpne. Püüame siiski tähistajatesse takerdumata teha juttu kultuurikatlaprogrammi juhi Aivar Tõnsoga. Kui nüüd distantsilt vaadata, et mis eristuks 2013 aastal. Varasematest minu arust on käesoleva aasta olnud Eesti elektroonilisele muusikale, mis on ka minuse põhinis, kui nii võib öelda, seda haaran tegelikult päris lai, aga ikkagi selline elektronmuusika on kõige südamelähedasem olnud. Et see aastal just sellisele Eesti elektronmuusikaskeenele päris hea aasta, sest et kõik olulised põhitegijad kuidagi on onu uute albumitega pildil näiteks galaktonen, ilmus uus album, sekad, memory, siis vaktsee tuli välja suvel sellise väga eksklusiivse eebeega. Siis Joel Tammik on nüüd just äsja avaldanud kaks albumit oksendama. Pärisnime alles, teine on rajaleidja, mis on natuke erinev sellest tema põhisuunast ja lisaks sellele alustas ka uut projekti koos portugali muusiku nuna Coreyaga ning nendelt on ilmselt silmas ka järgmisel aastal juba midagi uut ja värsket. Siis näiteks Jarmo neutra, kes küll vahepeal on elektroonilisest Scenest eemaldunud, olles Talbot liige, mis oli ka üliedukas jõudis välja kuni raskete festivalini. Käesoleval aastal on nüüd alustamata taas soololoominguga blood paviljoni ja Pascal Training nime all ja mõlemad projektid on sisendanud käri ilmelisemat albumis ilmunud. Nii et selles mõttes on, mul on nagu hea meel selle käesoleva aasta üle ja laiemas pildis ka, et kuidagi ma ei saaks öelda, et sel aastal tuli midagi kardinaalselt uut välja. Aga et selline mõnus loominguline Pulvitsemine erinevates käänetes nagu pidevalt toimub. Kui nüüd vaatame muusikatööstuse vaatevinklist, siis on vahepealne mõõnaperiood üle läinud näiteks plaadi tootmine ja selline kontserttegevus on ta nagu leidnud mingisuguse uue balansi ja seda võib-olla mingis mõttes nagu vanade formaatide tagasituleku näol näiteks vinüüli tootmine praegult kasvab ja siis eriti sellised radikaalsed ja, ja võib-olla oma sellist salapära hoida tahtvat artistid ja leib olid, on leidnud kasseti formaadi. Et see on praegult ka tõusujoones kuidagi tekitada sellist täiskoosseisust. Samad asjad on ka digitaalselt saadaval. Aga kõik sa selline muutumine on toimunud nagu CD formaadi arvelt, et kuna praegult on digitaalses tootmises ikkagi internet jõudsalt arenenud, et siis ei ole seal enam sellist mõtet, aga vinüül on, jääb seesama trend on ka tegelikult Eesti muusikatootmises päris õudsalt arenemas, sest et siin nagu väga paljud artistid Eestis, mis vanasti oli üsnagi haruldane on, on praegu justkui võtmas selliseks standardiks, et korralikult pildil olla, siis peaks olema albumist vinüülversioon. Kui nüüd vaadata festivalimaastikku, et mis seal toimub Festivalimaast ikka läheb nagu järjest kirjumaks ja eriti just suvefestivalide osas. Et ma mäletan ise, kui ma esmakordselt hakkasin midagi suvisesse kalendrisse korraldama, siis maastik oli 90. lõpuni ikkagi väga tühi. Aga praegult noh, olles ka kõva helifestivali korraldaja siis ma nägin, kuivõrd tihe konkurents ja kui raske oli tegelikult nagu leida sellist nädalavahetust, kus sai konkureeriks kellegiga, kes on nagu sarnases nišis kuidagi pildil. Ja ma arvan, et see on probleemiks paljudele suurematele festivalid, aga sellised väikesed nishifestivalid, et nendel Ta on oma kindlale publikule on lihtsam hakkama saada. Nii näiteks õueõlil oli nagu enam-vähem kõik nagu hästi, aga ja mis on veel kujunenud nagu nüüd praeguseks nagu hästi välja on see, et et meie piirkonnas ikkagi sellised suured festivalid nagu soomes Flow ja siis positiivfestival Lätis, et paljude kohalike inimeste jaoks on need kindlad kohad, kuhu iga suvi minna. Ja noh, Eestis on võib-olla selles gene osas võib-olla Schilling kõige rohkem sellise hästi ei ole, aga, aga jah, et uuel festivalil on praegu suvisesse kalendrisse väga raske tulla küll, aga mul endal on nagu tunne, et ruumi oleks sellisel otsingulisema muusikafestivalidel muul hooajal. Et väga palju nagu ei toimu ja kui siis on sellised väiksemad sündmused ja ka stalker festivali sel aastal, millega ma ise olen seotud oli sunnitud toimuma väiksemas mahus, kuna kultuurikatel, mida see festival esindab, ei ole veel ehituslikult nii valmis, et oleks saanud teha nagu täismahus festivali. Aga muidugi Tallinn Music Week, mis on muusikafestivali toas, võib olla selline esimene festival Eestis üldse, eks ole, mis haarab kõiki erinevaid žanre tegi taaskord arengu ja väljastpoolt ei paista see nii hästi silmaga olles ka seotud 200 õhukesi kureerimisega, seal on märgatav välisartistide taseme tõus iga aastaga, nüüd, järgmisel aastal on, on see veelgi suurem mis näitab tegelikult seda, et nagu väljaspool Eestit 100 festivali väärtustatakse et järjest paremad ansamblid on valmis esitama taotluse ja maksma oma kulud kinni siia sõitmisel. Sest kui ma saan sukes festival, siis kõik artistid on võrdsed, et siin ei ole nagu üks on staar ja teine on soojendusesinejad, siin on kehtib see reegel, et sa tuled ennast esitlema muusikatööstuse professionaalidele maksab kõik oma kulud ise kinni ja kui niimoodi nüüd on valmis tulema päris kaugetest riikidesse ja siis see näitab, et festivali on, on väga hea Mayna väljaspool. Kui rääkida veel elektromuusika väärtustamisest Eestis, et mõnda aega kestis diskussioon sirbi veergudel sel teemal, et kas Eesti muusika infokeskus on võtnud endale liiga kitsa niši, et kas elektromuusika valdkond vajaks ka riiklikult rohkem toetust või rohkem tutvustamist? Minule isiklikult. No ei ole tegelikult tundnud seda, et Eestis fondid ei väärtustaks elektronmuusikat. Et nii palju, kui ma olen ise üritan rahasid leida, siis on, on ikka nagu leidnud toetust need projektid. Ja Ma nüüd ei teagi öelda, et kas on ta Eesti muusika infokeskuse peaks olema suurem roll või mitte sest et noh, elektromuusika skeene ütleme, kui me räägime mitte akadeemilisest elektronmuusikas kenast, siis võib-olla mõnikord ongi hea, kui, kui sellised asjad nagu arenevad omasoodu. Aga muidugi oleks hea, kui, kui Eestis sellises väikeses riigis nagu mõlemat keegi haldab kogu informatsiooni ja seisab kogu selle siin toimuva muusikaelu tutvustamise eest. Kultuuripoliitikas on selline kaunis mõiste kirjas nagu mitmekesisus, tuleks aina rohkem toetada, et kuidas see tundub, et kas seda tehakse piisavalt. Mul on küll selline tunne ja no muidugi ma räägin pidevalt elektronmuusikast, aga tegelikult ega see elektronmuusikas kena ei ole ka nii ühtne, et seda saaks väga jäigalt defineerida, sest paljud nendest artistidest teevad koostööd ka akustilise muusika erinevate vormidega ja pigem ma arvan, et võib-olla ei peakski üldse liigitama elektronmuusika ja muu muusika, et noh, võib-olla see on minu isiklik seisukohta, et selline žanri määratlemine teinekord piirab Scene arengut tervikuna, aga, aga samas on vaja nagu mingisuguseid termineid, et kuidagi asjadest rääkida, eks minu arust žanrit määratlemine väga riskantne artisti seisukohalt pealt, et kui sa oled nagu loovisik, siis sind pannakse mingisugustesse raamidesse ja seaslases istud ja pead leppima sellega. Ma tooks nagu lihtsa näite tegelikult käesolevast aastast mulle endale kõige enam meeldis Silver Sepa album, mis asi, see on tema debüütalbum, millel on nagu elektroonika väga vähe ühist küll aga ta kasutab akustilisi isenesest instrumente sellisel moel, et see kõlab nagu elektrooniline muusika ka ka tema on nagu vangis võib-olla võib-olla mitte nii karmilt ei tasu öelda, aga, aga ta on justkui nagu selle folgis Scene raamides. Siit tulebki see probleem, et publik. Ma saan aru, et ta vajab enda peas sellist skeemi, millest lähtuvalt siis teha valikuid, aga see tihtipeale piiride seadmine tähendab seda, et elektronmuusika huulik ja kunagi Silver Sepa kontserdile ja vastupidi selles mõttes küll oleme nagu Mikko Fritze kunagi ütles, et Eesti kultuuriparadiis ta ei tea ühtegi kohta maailmas, kus nagunii palju toimuks, nii palju toetatakse, arvestades seda publiku hulka, mis meil on. See võib tõesti nii olla, sest kui noh, kui ma tegin kokkuvõtet sellest, et kui palju on toimunud klassikalisi kontsert ja siis, kui seda ikkagi väga sageli ühe päeva kohta mitu ja see tähendab seda, et ikkagi meil praktiliselt ei ole ka olemas inimesi, kes oleksid kogu muusikamaastikuga kursis Sest mina isiku tulu näiteks, et tahaks olla rohkem klassikalise muusikamaailma kurjusega, füüsiliselt ei jõua, et lõppkokkuvõttes me jõuamegi sinna, et milleks me vajame muusikat, milleks metsa sellega tegelema, et tegelikult on ju see muusika on nagu teatud mõttes suhtluskeel, mis annab edasi mitte sellist informatsiooni, mis genese artist kuuluvaid, pigem mingisugust autoripoolset mõtet, mida võib-olla ei ole sõnades võimalik edasi anda, vaid, mis peaks andma siis kuulajale mingisuguse sellise uue kogemuse või mingi äratundmise puht sellisel nagu eluliselt pinnale. Aga et kus on need mehhanismid, mis meil aitaks jõuda just täpselt selliste kogemusteni, mida me otsime? Mina olen ise seda kogenud küll, et kui on sattunud kontserde inimesi, kes ei ole selles genegaal kursis ja ei peagi olema eelnevat emotsioon tekiks, aga see sõltub väga nagu inimese enda eelhäälestust, et kui ta tuleb juba sellise eelarvamusega, et siis on aga raske siseneda, eks ole, aga kui ta on avatud, siis on seal. Ma arvan, et üsnagi lihtne enamust sündmuste puhul võib-olla tõesti mõni ülieksperimentaalne asi nõuab nagu eelnevalt seda, et sa pead lugema läbi ka mitmele aeglase kontseptsiooni, et aru saada, et see asi võib kuidagi kõnetada, aga ka üldjuhul see käib nagu lihtsamalt ja tegelikult ma ise usun sellesse kõige rohkemate soovitused. Kus on ju sedasama emotsionaalne laeng olemas. Ja, ja tihtipeale mulle tundub, et mõnede sündmuste puhul, et kui sa teed nagu liiga palju reklaami, siis hakkab vastu töötama tegelikult. Ma tean üht meest üle suure vee, kelle lugu ma jutustan. Tahtis minna üle kolmema, mille tagada vabaks. Ta astus õu pimedal ööl. Kui aeg oli küpseks saanud. Jalad murul, süda rinnas. Esimene ma oli mättaid täis, nende ta koperdas. Üles astuda murede mäest, kui tuul on veel vastu, ka. Pole lihtne, kui liialt mõelda. Sihti ju unustanud, igaühe hinges on revolutsioon, lase südamel, rääkida. Ei, ma oli joonitud juppideks jaotatud. Tainust aega kuuluda nende välimine pind ja ühine joon teda hakkasid päena. Ma. Ta nägi läbi. Ta kõndis mööda, see ma teda muuta ei saa. No mis head seal on, kui väsinud meel ja hakkab raugema üle ootuste ttu, öeldudki teadmatu ees tahe lihtsalt Freisada. Unes võid rännata lõputeid, kuid ükskord pead ärka. Kas muusika saab meedias piisavalt palju tähelepanu? Ma arvan, et noh, alati võib-olla ei ei oodatagi seda tähelepanu meedia pinna aga kui nad on nagu selline olulisem sündmus, kas mingi plaadi ilmumine või esmaesitlus või, või mingi festival, kus on mingid huvid, vähemalt kontseptsioonid või esinejad, et siis sellisel juhul nagu lihtne 100 kajastus saadasestate noh, meedial on ikkagi vaja, millest kirjutada. Ja minu kogemus on küll see, kui leiad selle aja soovijad tutvustada, millega sa tegeled siis meedia on huvi, on olemas. Klassika puhul on tegelikult toimunud küll oluline nihe, et kui veel näiteks 10 aastat tagasi olid lehtede juures muusikakriitikud, siis praegusel hetkel ikkagi sisuliselt mingisugust muusikakriitikat selles vallas ei ilmu. Ma ei ole nagu niimoodi ise selle pilguga analüüsinud olukorda sest noh, kindlasti on üks muutus seotud interneti arenguga ja, ja Facebook ja igasugused spordid, ma isegi ei tea, kas klassikalise muusikažanris on Kas vahel ei ole tunnet, et näiteks, et oli mingi väga äge sündmuses on kajastamata jäänud? Kindlasti on aga, aga see valdkond, kus mina liigun, nimetagem praegult alternatiivmuusika selles valdkonnas võib-olla ei peetagi seda nii oluliseks, et kõige olulisem on see emotsioon, mis kohapeal inimestel tekib, mis vibratsioonid seal edasi tekivad nii-öelda rohujuurte tasandil. Et mis ideed sealt järgmise ürituse jaoks tekivad ja millised suhted tekivad. Et see meediafoon on justkui nagu, nagu teisejärguline paljude selliste sündmuste puhul. Aga jah, kui muidugi, kui on tegemist juba rahvusvahelist esinejatega festivalidega, eks siis sellisel juhul on meedia osatähtsus kindlasti suurem, sest et siis ongi nagu eesmärk meedia kaudu leida laiemat vastukaja. Minule isiklikult selline intiimsus ja koduses nagu paljude ürituste puhul meeldib, et ei üritadagi saavutada sellist laiemat kõlapinda või et see on justkui selline noh, kui me räägime nüüd mitte puhtalt nagu selle meelelahutusliku pinnal, et tegemist on tegelikult võib-olla sellise vaikselt asjade arendamiseks ka millegi suurema jaoks. Et võib-olla siin tulebki mängu see erisus, mitte akadeemiline akadeemiline keskkond, et mitte akadeemilise keskkonna jaoks sellised väikesed sündmused ongi võib-olla seesama koolide õppimine ja siis sealt kasvatakse välja millegiks suuremaks. Kas Eesti väiksus ei ole selles mõttes takistuseks, et väga-väga mitmeid asju on ju Eestis just sellel põhjusel keeruline teha, et võib-olla, kas jätku publikut? Jah, see väiksus on, ühest küljest võib olla probleemiks, aga ma ise pigem nagu näen positiivset küll just kasvõi seegi, et meil on võimalik nagu erinevate väikestes genede koosta sellisel moel nagu kuskil suurtes riikides ei ole absoluutselt mõelda kas või see, kuidas noh, klassikalise muusika ja teiste muusika žanrite esindajad saavad nagu palju vahetumalt suhelda ja koos asju ta teinekord, eks. Ja teisest küljest noh, ma ei tea, kas on hea või halb küll, aga tegelikult Eestist on ikkagi, kui keegi midagi väga tahab teha, siis on palju lihtsam nagu välja minna mujale maailma pääseda, kui ütleme mõne suure riigitegijatel. Aga seda juhul, kui on kindlal nagu soov ja kui täpselt pannakse oma eesmärgid paika, sest oht on siin see, et võib-olla mõne suurema riigis kõne automaatselt on seotud juba globaalses genega rohkem kui Eestiski näeks. Aga minu kogemus ütleb seda, et Mumaandagelt otsib midagi unikaalset ja erilist ja üks, üks unikaalsuse moment ongi juba see, et Eesti selline noh, väike riik, et mida te siin teete. Et kes on teil need olulised tegijad, eks. Et minu puhul on väga palju selliseid küsimusi tunne, et otsitakse meie piirkonnast mingit huvitavat artisti, tahetakse, et noh, see väike piirkond oleks kuidagi mõne välisfestivali programmis esindatud, sellised maal on nagu kuidagi lihtsam siit esile pääseda, juhul kui ollakse originaalsed, aga väga raske on siit esile pääseda, kui tehakse midagi, mida juba mujal maailmas ka tehakse. Et selles mõttes näiteks minu jaoks oli suur üllatus Ewert and the Two Dragons esiletõus. Sest noh, tegelikult nagu stiililiselt midagi väga uut ei teeks. Aga nad teevad seda väga veenvalt ja hästi. Suured tänud Aivar Tõnsole, kellelt saime teada plaaditööstuse mõõnaperiood on möödas, aga see ei tähenda sugugi Tseedeede tootmise kasvu. Hoopis vinüülplaat on see, mis on ja jääb. Ning sellel jäädvustavad end ka üha enamad. Eesti muusikud. Ja samuti kogub taas populaarsust kasseti formaat. Tõnts arvates on suvine festivali elu saavutanud küllastamis punkti aga muul ajal toimuvatele üritustele leiduks veel ruumi küll. Aastalõpuheliga ja teises saatetunnis keskendusime klassikavälisele muusikale. Stuudios olid Ants Johanson ja Aivar Tõnson kellega plaanisin rääkida eraldi folgist ja niinimetatud alternatiivmuusikast. Aga selgus, et polegi enam nii lihtne suruda muusikat kitsukese mundrikasti. Sama teemat puudutame ka järgnevas saatetunnis, kus ümmarguse laua äärde koguneb suur vestlusring eesotsas Eesti muusika infokeskuse juhi Evi Arujärvega et vaadata, mis toimus eesti muusikas sel aastal mida on oodata saabuval aastal ning sõeluda meie muusikaelust välja, see kõige väärtuslikum. Mina olen anne promic, kohtumiseni peale. Uudiseid.