Stuudios on külas Eesti rahvusringhäälingu aasta muusik 2013, Oleg Pissarenko on väga tore, et saame jälle stuudios kokku. Oleme siin palju rääkinud täna Me ei räägi nii palju nendest mitmekesistest tegevustest, mida sa pidevalt eest vead. Täna räägime sinu loomingust ja seda on ka juba päris palju kogunenud heliplaatide näol ka raadio fonoteeki. Nii et sul on seitse täispikka albumit. Üks nendest on siis kahasse Ain Agan, aga enamus on ikkagi sinu enda looming. Nii et meil on terve saate jagu kuulamist päris palju selleks, et seda kõike ära kuulata oleks vaja seitset saadet. Aga seekord siis noppeid igalt plaadilt. Ja mõte oli siis ka kuulata seda muusikat niimoodi kronoloogiliselt, et alustame esimesest albumist ja lõpetame seni viimasega, mis kindlasti päris viimaseks ei jää. Ja sinna vahele siis küsin neid asju, mille suhtes on huvi tekkinud. Näiteks üks asi, mida milleni jõutakse, kui sinuga suheldakse, on see, et et sa oled hea inimene ja sa oled selline positiivse ellusuhtumisega näiteks niimoodi kirjutas sinu kohta Anne Erm. Kuskohast see tuleb? Mis on selle allikas? Jah, Liina, tere kõigepealt, et ma ei olegi jõudnud seda öelda, et no ma arvan, et ellu elu ongi üks väga ilus asi, et üldse elu on antud ja sellepärast ma arvan, et see on väga banaalne. Aga see nii on, et et kõik, mis ma olen teinud, on teinud sellepärast et ma armastan seda kõike mis ma teen, et teine küsimus, et kas seda jõuab nii-öelda niipalju, see on hoopis eraldi teema, selle, seda rääkida. Aga tähendab, et kui sa teed asja, mida sa armastad, mis on, mis on su südamele lähedane, mis on oluline seda, sest no kuidas siis ei ole rõõmuse, kus tuleb välja, kui see justkui inimestel on vajalik, siis annab ju annab väga palju energiat, et kui sa kulutad seda energiast tuleb tagasi, kui sa hoiad seda endale teistele anda, siis ei tulegi, et kust see energia tuleb, et sa hoopiski raiskad seda kuidagi sulguda endasse ja ma arvan, et see on niisugune üld üldreegel, energia, energiate vahetamine. Sul on plaat nimega valguse värvid aga kui me võtame selle kõige esimese plaadi yhtus, siis tegelikult juba sellel seisad sa sellises heledas valguses. Ja, ja mingi selline energeetiline valgus on sellest plaadist kiiranud alati. Mis on see muusikaline energeetika sinu jaoks? Et kui me räägime sellest esimesest plaadist, no vot, see oli juba nii päris ammu ette teada inimkonna ajaloo ajaloo mõistes just just hiljuti, aga aga esimese isikliku ajaloo 13 aastat tagasi on ikka päris päris pikk aeg tagasi ja no siis olid hoopis hoopis teised. Kuidagi tähendab siis ma olen ikka väga religioosses sellises vaimustuses väga kristlikus vaimustuses tol hetkel ja nagu plaadikontseptsioone istus, on selle pealkiri, kõik on väga selline vaimulik isegi võiks öelda ja noh, seda on põnev vaadata kuulata, tähendab kuidas just lõpetades otsa kooli siis olid sellised mõtet käisid peas, siis oli sellised lood, mis tekkisid ja no seda kuulata on väga juskui tera samal ajal ikka huvitav praegu, et ma vahest ikka kaevan välja niimoodi kord aastas kuskilt jälle vähemalt mingi vana plaadi läbi. Aga samal ajal ma tahaks tahaks öelda, et ega mulle ei meeldi keskenduda sellele, et vot vot nüüd on, see on see tehtud ja siis tähendab et ma arvan, et see on juba tehtud, inimestel on seda kuulnud. Kui tahavad taasavastada või kes võib-olla ei ole kuulnud, et siis see on väga tore, et avastatakse, kuulatakse, aga oluline on see, et me lähme edasi, tähendab et tee on midagi uut ja sest aeg on juba teine, rikun teine. Jah, seda praegust momenti saame kindlasti nautida selle aasta muusiku kontserdil. Pühapäeva õhtul. Kuulasime muusikat Oleg Pissarenko kvartett, teealbumeid, pihtus ja liikudes edasi. Jõuame me Oleg Pissarenko trio plaadini, lill mans, siin on Kaastegev Hedvig Hanson, mõnedel Trekidel ma olen valinud siit ka ühe Hedvigi instrumentaalselt lauldud tracki. Sa oled kusagil rääkinud sellisest mõttest, et et kas on päris õige öelda, et alguses oli sõna sinu isegi vokaalmuusika ilma sõnadeta see pani mind täitsa mõtlema, võib-olla alguses oli hoopis heli, aga huvitav oleks sinu poolt mõnda täpsustust selle kohta kuulda ja samuti siis väikest kommentaari sellele plaadile. No ma arvan, et et arvata, et alguses oli sõna siis tekib küsimus, et mis keeles See on Et kas ta oli inglise keeles ja kes ta oli kreegi igatahes, kes oli vene keeles hispaania keeles või hoopis mandariini keeles oli ta eesti või läti keeles, tähendab, et ma arvan, et see ei ole üldsegi võimalik, et sõna oli alguses. Aga mind vahepeal pani väga mõtlema, mis, mis teadvuses toimub. Ma ikka jälgin kogu aeg, mis kuuteadlased joovad oma oma oma arengutega ja kuidas see kõik inimkond tegelikult saab järjest targemaks. Teine küsimus, et kas nüüd peavoolu meedia seda kõike nii-öelda kajastab, näitab meile, tahab kas inimesed, kes seda juhivad, kas nad tahavad, et inimesed oleksid targad või taha hoopis hoopis teine küsimus. Aga tegelikult on nii palju juba teada universumist ja emast. Siukseid, naiivseid, selliseid arvamusi võib osata juba vältida ja aga samal ajal stringiteooria näiteks. Ma vahepeal uurisin, et noh, seal on lihtsalt üks teooriatest, mis ma ei tea, kas ta nüüd andanüüd peavoolu teadus või alternatiivteadus. Et kus justkui on olemas need elementaarosakesed, mis võnkuvad kuskil ruumis ajas, ma ei tea või väljaspool seda ma täpselt ei tea. Teadlased oskavad paremini rääkida. Millest just kõik kõik koosneb, koosneb kogu mateeria. Kõik mateeria omadused sõltuvad nendest osakestest, mis on täiesti nähtamatud, täiesti tõestamatut, et et kas nad üldse on olemas või tähendab, et see on nagu selline justkui vaimne osakene jutumärkides, mis põhjustab mateeria omadusi. Et millede materjal üldse on, et kui niimoodi mõelda, et noh, see puudutab nii universumit, nii planeet kui inimtegevus, inim inimkeha või esse, raadio, kõlarid nii-öelda ülesehitust, kõike selles mõttes. See on nagu niivõrd põhjapanev, et ma arvan, et kui see nii on tegelikult siis võibki öelda, et alguses oli heli, sellepärast et kui see on see võnkuv osakenemisson, string inglise keeles või siis kui keel, eks seal eesti keeles järelikult noh, võib-olla see nii ongi. Miks, miks ilma saada lauldega järgmistel plaadidel Magaa lauldud mõned mõned artistid ka sellised vokalistid öelda lauljad. Aga mulle ei meeldi sõnad, kui nad on muusikas sellepärast et see piirab. Et see on, kui putru lapsele söötmine, sa võtad selle pudru, pland lausa suhu, tleb, neela alla. No kui laps on väike, ta ei ole veel arukas, ei ole veel arenenud nii palju inimesena, et ta suudab ise maitset mäluda, ise valida, et kas ta seda putru sööb või kas ta paneb võitjana või kas ta soolad natuke. Siis sa pead seda ise tegema, et see on nagu juskui. Laulad inimesele, et kõik on selge, sest tekst on muusika peale, see on kõik öeldud. See on muidugi väga tugev sõnum edasi minna, selles mõttes, et ma ei saagi öelda, et sa kuidagi vale või vastupidi, see on väga tore. Aga minule meeldib, kui inimesed mõtlevad ise, inimesed ise avastavad, ise jõuavad millegi, tähendab et see on ka selle muusika, ma arvan, üks, üks mõte. Miks seda üldse teha? Siin plaadikaanel oled sa vist oma pojaga, kes on õige pisikene siin pildi peal. Jah, et see oli just see hetk, kui sündis, sündis laps minu pärast, no see on muidugi ka erakordne aeg nagunii kõik see isaroll, mida, mida ei oska ja ja ajaplaneerimine üldse kõik, kõik on, kõik on täis ja väga-väga utoopiline praegu tundub, et see kuidagi võimalik oli, samal ajal noh, see kõik on nagu just sellel ajal toimus ja siis selle plaadi. Aga siis, et miks, miks, miks lituvans, et see seal on nagu väikese inimese lugu või väikse inimese story, nagu ma praegu ei mäleta täpselt, mis ma sellega mõtlesin tol ajal, aga aga praegu mulle tundus, et sa, justkui ma nägin seda laskes tuli maailma ja siis ma tajusin seda kõike, mis, mis, mis kõik toimub. Et kui raske see kõik on, et kui ohtle isegi kui habras aga ikka on ja kuidas on võimalik üldse suureks saada, kuidas on võimalik nii-öelda nautida seda elu või kuidagi rõõmu sees tunda. Et see oli samamoodi juba juba 12 aastat sellest möödas, et tol ajal ma ilmselt Need kolmas plaat, box, pööning. Siit me leiame juba need artistid, kellega sa praegu koos mängid. Mihkel Mäelganud, Ahto Abner Raun Juurikas ja päris paljudel plaatidel teebki niikuinii kaasa Jaak Lutsoja akordionil. Siin oleks hea küsida sinu käest, et kuidas sinu looming sünnib. Ja siis teiseks pärast seda tahaks teada, kuidas need seaded sünnivad. Loomingu kohta ma ei oska mitte midagi öelda, selles mõttes, et mängid pilli, ühel hetkel tundub, et näed, et kõlab hästi. Siis võtad aga Kristima, siis tundub, et vot nüüd korras ongi kõik. Et rohkem, mitte midagi ei oska öelda, et mis seal vahepeal on toimunud ja pärast siis tekib see, et kui sa juba seda mängid, siis ma mõtlen, et mis asi see on siis tekib mõte selle ümber. Et või paralleelselt võib-olla oli mõte, mida tahaks väljendada, siis samal ajal sünnib lugu, ma ei oska öelda, kuidas tõesti, ma ei tea. Ja siis, kui see miski on valmis alge tähendab, et siis ma lähen proovi ja nüüd oleneb juba, mis, mis plaadist me räägime. Viimase viimase plaadi kontseptsioon näiteks meil oli, kes sa oled, siis ma ütlesin oma sõpradele muusikate sama moodi, et näete, et teeme niimoodi, et igaüks kord vastav sellele küsimusele ka muusikalises plaanis. Et näed, Mihkel, saan aru, et suurepärane bassimängija. Nüüd sa vastad sellele küsimusele ja see tähendab, et tema panus tähendab, iga muusiku panus sellesse plaati oli oli palju suurem kui võib-olla eelmiste puhul, sellepärast et noh, seal oli ikka palju asju, mis oli juba nagu läbikomponeeritud, mingid vormid paigas. Klassikaraadiokuulajatele on rohkem muusika nii-öelda muusikaga kursis, et millest muusika üldse koosneb seal mingid vormid, soolovormid, refräänita AB osad ja potentsiaali mis iganes soolosoolopõhjad ja et see, see oli niimoodi, aga viimases plaadis oli viimasel plaadil hoopis teine kontseptsioon ja see ongi erinev. Olen. Millest me räägime. Ja see uus Burning, see oli selline elusa moodi murdemurdepunktiks. Kolisin mitu korda ja aga siin elus teisiti arvama. Miks need raamatuid seal pealkirjas põlevad? Aga see oli selline, et kõigepealt hakkas pankrotti minema Grönholm, manufaktuur, ma ei tea, kas on täitsa landis praegu, aga natuke selgitada, et miks see nii on. Et minu vanaisa ja vanaema olid ja ema samamoodi väga seotud selle köhormiga. Vanaisa juhtis seda manufaktuuri mitu aastat, noh, sa kujuta ette, mis tähendab, kes Narva linna ajalugu teab, saad aru, et see on ka seal 11000 alluvad ja mitu vabrikut tervele seltskonnale inimesi on väga oluline, et seal osa siis minu lapsepõlv on olnud väga suures osas sellega sellega seotud, et mis see Kreenholm on, kuidas seal on. Ja siis, kui hakkas pankrotti minema, siis mul tekkis, no ma nägin juba, käisin Nendel vabriku aladel sõlvad, vaatasin, kuidas uhked majad, tohutud arhitektuurimälestised praegu vist on juba konserveeritud, ma ei tea, kas on kuidas nad hakkavad vaikselt lagunema, tähendab, et mitte kedagi mitte kellelgi ei ole vaja. Tähendab, tootmine Hiinas on, on otstarbekam. Rootslased mõtlesid, et ostsid selle vabriku ära, eks ole, issi käest ja lasteta pankrotimõttelisest inimestest tööd kaotanud ja kogu see uhkus ütleme, arhitektuurne uhkus ja sel ajal on uhkust, ta lihtsalt hääbub, et teda noh, mitte kerge kõrva. Ja siis mul tekkis paralleel sellise asjaga, et kui ma elasin Karksi-Nuias üks, üks üks aastas, siis ma kütsin ahju. Ja kuna ajalehed olid otsa saanud, siis mõtlesin ühe raamatu, mis vana raamat mulle öeldi, et sa võid selle ära põletada, et nagunii kerge ei ole vaja, et keegi seda. Ja siis vaatasimegi, raamat seal, mis iganes raamat see oli. Ja niimoodi rebin, lähed sealt välja võtta, soovitavad, et inimene, kes seda raamatut kirjutas või ütleme, mitte üksi inimesele väga palju inimesi on tööd teinud selle kallal. Võib-olla mõne kirjaniku puhul on niimoodi, et et see ongi tema elutöö näiteks mõni kirjutab ühe raamatu elu jooksul, eks ole, see ongi kõik, mis tal öelda. Ja seda on väga palju, mõnikord aga siis ma võtan selle raamatu ja lihtsalt kütan selle kohvi siis mul tekkis sellega kuidagi paralleelselt Kreenholmi, muide mingi selline enda elus oli ka selline muutuste periood, kus siis vanad, nii-öelda manufaktuuri tagasid lagunema essis mingid uued hakkasid tekkima. Siis sul on plaat nimega valguse värvid. Sellega on tore lugu, et ma tean, et sa olid siis tartus. Nii et siis sa jõudsid Tartusse ja ja Tartus on sul sündinud kolm autoriplaati plussis, ain aganaplaat. No ma arvan, et siin, kui Tartusse kolisin, siis ma tundsin, et see on kõigepealt, see on õige koht. Kõigepealt see on täiesti uus, uus algus kõigele sellepärast, et ega, ega Tartu Tartuga joonud mul seost enne sõda mitte mingisugust üldse mitte ühtegi tuttavat käinud. Vist ainuke inimene, keda ma tundsin ka enne seda oli Tõnis Mägi kuidagi töö kaudu ja rohkem rohkem ei olnudki mul tuttavad Tartus selles mõttes, et see oli väga ekstreemne olukord, täiesti tundmatu linn, kõik, mis, mis, mis selle võis ette kujutada. Ja vot selline sellele plaate siis ma arvan, et see kõik kõik see isiklik areng on seal näha. No aga kui ma niimoodi kõrvalt vaatad, siis ma, ma tean, et see kujundus seal ilmisele esikaanel on, see on Kreenholmi manufaktuuri Ühe kas seinamaalingu või kuskilt pealt võetud või siis Evelin, kui ta kujundas, siis ta kuidagi natuke muutis seda, midagi tegi ja minu arust on hästi-hästi kunstipärane lill, mis oli joonistatud kuskile valguse värvid. Jällegi selle kontseptsioonist praegu ka ei, ei taha rääkida, sest ta jällegi oli jälle nii teine aeg ja seal, mis, mis need, mis need mõtted peas tiirles ka, ei mäleta enam. Aga noh, jällegi huvitav kuulata. Vahepeal. Seal oli ilmselt see stringiteooria kõrgpunkt, seal on isegi üks lugu string ja Tõnis Mägi. Just ta siis ma Tõnisega ja tegime tol ajal päris päris palju sellest koostööd, tegime proove päris tihti ja katsetasime, kuidas mingist uusi kõlasid saavutada kitarri, klaveri vahele, seal kutama vokaaliga tegi midagi, siis me tegime tema lugu siis tegema minu lugu siis tegema need kontserdid tegelikult kontsert oli ikka päris palju vahepeal ja stringiteooria ma arvan, huvitas meid mõlemat. Tol hetkel ma ei tea, kas tol hetkel võib-olla üldse nagu igat mõtlevat inimest ikka huvitavad, huvitavad asjad. Ja no see on huvitav katsetus, ma tean, et Tõnisel oli huvitav katsetustega, tema sellist ilma sõnadeta muusikat väga palju ei ole teinud. Kuigi tal on ka väga minu arust üks tema huvitavaid plaate, ütles Sirius, et seal on ka mitu või vähemalt üks lugu ilma sõnadeta või väljamõeldud keeles mingisuguses keeles, mida ei ole olemas teie susele pärast seda ka teinud ja ennem kindlasti selles mõttes, et, et väga huvitav. Selline eksperiment võiks olla. Siis prii lapse ilm. Kusagil oled sa rääkinud ka endal sihukesest loomingulisest sisemisest vabadusest, mis, mis selle plaadiga sinu juurde jõudis. Selles on juba lihtsam rääkida, sest just need kaks viimast plaati on see, mis ma praegu tunnetan, eks ole, mis tahab, ühel hetkel ma sain aru, et kõik need dogmad, milles ma ennem seda olin elanud, et nad ei pea paika. Ja noh, ma ei taha kellelegi maailmavaateid hakkata kangutama või nagu ümber veenma, kedagi siin ei ole, sellega tegevuses on väga isiklik kogemus, et ma sain aru et seesama vabadus ja armastusele banaalselt sõnad, mis justkui ei tähenda enam igapäevaselt väga palju, tähendab väga väga vähe nad, kui sa ütled armastus, siis justkui sa räägid mingisuguses seksist, eks ole, tähendab et kui sa räägid vabadusse, siis sa räägid sellest, et sa, sa võid teha kõik, mida sa tahad. Tähendab, te näete, et see on nii noh, nii primitiivne selles mõttes, et, et need mõisted on ju väga-väga laiemad väga palju laiemad ja prii lapse ilm oligi selline. Esimene avastus, et kõigepealt mul tuli meelde minu lapsepõlv. Kuna ma sõda vaatajale mära saanud ühe beat trauma tõttu, kus ma olen koomas, Küba ühesõnaga mäletanud oma lapsepõlve, siis ma võtsin mingisugused vanad fotod siis mul tuli meelde kõik siis ma nutsin seal mitu nädalat ja no nii nagu nagu sanduslike taas taasmeenutamine ja siis ma sain aru, et lapsepõlves on väga palju tegelikult sellist, mida me võime sellest õppida või mida sa nagunii kannad, kogu aeg, terve elu ja siis otse lapselapse olemus, vaadates oma last ka juba tol ajal, ma saan aru, et see on nagu tõeline Tallinna elu, et et kuidas inimene tegelikult peaks ennast tundma, mingis vanuses areneb ja laps kogu aeg muutub, sest last muudab tegelikult ühiskond, kool muudab teda, sõbrad mulle üldse kogu see meedia häiriti, et laps sünnib, kui ta seal kuskil arengus on ta tegelikult väga vaba. Ja niimoodi vaba hirmudest, eelarvamustest, vaba igasugustest siukseid asjadest, mis teda püsiinimeste piiravad pärast millest peab justkui kui ahelates pärast vabanema oma elu jooksul. Et kui sellele mõelda, siis tekkiski mõte, et nagu lapsed, lapselaps, päriselt, laps on vaba, et kas on võimalik niimoodi olla ka suurele sellele, aga selline küsimus. Ja siis me tegime selle plaadi ka niimoodi, et me läheksime stuudios. Tegime vist üks, kaks või kolm proovijaid muusikutega, mõtlesin, et näete, nüüd me lähme siis räägime lugusid ja mitte midagi ei muuda mitte ühtegi. Tracy, me mitte midagi ei, ei miksipärast. Et see kõik, mis mängime niimoodi olevat, katsume selle seisundi kätte saada kuidagi. Et meil on hea olla, et meil on õige. Kus seal Eesti Raadio esimeses stuudios Tanel Leesment väga palju aitas sõnas ja ja ongi, ongi sellel plaat, tähendab, ja siis muidugi seal olid mõned küsimused, et kas ikka on niimoodi, et kas äkki peaks minema stuudiosse istuma, rohkem pingutama, aga vot see oli selline laps, laps liku, mitte lapsikud, lapseliku vabaduse. Esimene sellele katsetus. Siis veel enne seda, kui päris viimasest plaadist üks minu lemmiklugu tulev põikame veel sinna sellele projektile, mis sa tegid koos Ain Agan. Ja sealt, et ma võtsin siia arvutisse track ühe, mis on lugu looduse on ka sellel viimasel plaadil olemas ja see on sul olemas kammerorkestriga. Aga kuidagi väga-väga meeldiv oli seda kuulata niimoodi kahe kitarri dialoogis. Muide, kumb seal enne esimesena mängib? Kuidas te mäletate, minu arust, kas mängijad seal alguses üksinda kitarriga võtta, selle jällegi, et me tegime ainega minu arust see oli väga tore, jällegi kogemused, me tegime selle projekti. Meil oli päris mitu esinemist. Siis oli üks Torres stuudiosessioon Andrei maakleri juures seal tuhalaanes ja väga tore aeg. Aga lood on, on jah, ma olen sellest rääkinud. Ka on see lugu, kassistad. Ada ikka imestan seda siiamaani seda looma kui, kui kuidagi ükskõik need on nagu elu elumurede suhtes, eks see teda ei huvita, üksi, magab, sööb, nõuab ja saab seda, mis ta tahab ja no kui ta kodus on muidugi olla, looduses on kõik palju teisiti, aga just et vaadates seda sellist, et mis seal aktsiaturgudel on seal kütusehindadega. Ja jah, teeb kadedaks, desse siiamaani vahepeal, aga ma arvan, et seal on palju õppida sead tegelikult loomadest üldse. Inimesele. Siit viimaselt plaadilt, kes sa oled, mõtlesin, et tuleb üks lugu, mida ma juba ammu teadsin, et kindlasti ma tahan siin saates mängida, see on eriline, tavaline. Ma olen seda plaati algusest lõpuni hästi palju kordi kuulanud ja noh, tervikuna meeldib ka kuulata. No vaata sinna selle loo puhul muidugi tulebki siin rõhutada veelkord, et siin kui hästi häälestatud on muusikute antennid ise kirikud on väga oluline selle selle muusika puhul, sest me tõesti oleme teinud väga palju proove, enne kui me seda salvestasime. No võrdlemisi palju selles mõttes, et nii palju kui selle elutempo juures on võimalik majal sest muusikakõrgprofid ja see, mida, mida mina mõtlesin, eriline, tavaline, eks ole, et seal on see vastukäiva sellest kaks asja, üks on nagu eriline maailm ja teine on tavaline moel, et või eriline inimene ja tavaline inimene. Eriline inimene, sest igaüks tahab olla eriline, keegi ei taha olla tavaline. Ja siis, kui kõik on erilised, erilised, siis see on nii tavaline, selles ei ole midagi erilist. Siis kui leiad inimese, kes on tavaline, siis on selles midagi erilist. Et, et see on selline mõte. Aga selles muusikas on, seal on see, mida teeb Raun Juurikas klahvpillid, aga see on just selle nii-öelda üks maailm, et ma ei tea, kas ta nüüd eriline on ta tavaline ja siis kõik muu on, on just nii-öelda selle selle vastand. Need on kaks just paralleelselt maailma, mis ühes loos on ja jah, et seda, kuni see lugu iga kord kõlab, erinevad. Väga põnev, kas seda on plaanis mängida ka sellel aastal, ma arvan küll. Siis saame teada, kuidas see seal kõlab just. Ootan siis seda. Kuidas sulle tundub, kuidas elu edasi läheb? Elu läheb niimoodi edasi, et et ma pean ju sellele küsimusele ka vastuse pakkuma päevad enda poolt, eks ole, kui ma küsin, et kes oled inimene, siis ta nii palju kui ma kontserdile rannad, see on ka sellised humoorikad Ukrainas näiteks tulid mingid mingid inimestesse orgiat, kui te teete loengut, siis me tulema, eks olema, tulema teie nii-öelda õpilasteks. Mõtlesin, et see ei ole nagu ma ei oskagi mingit loengut pidada. Et juskui, see küsimus on nii oluline inimestele, et nad, noh, ma olen valan seda tajunud. Et ma arvanud vastusi, huvitab kõiki, et samal ajal igaüks peab ise vastama, tähendab, et mina, mina ei oska kellelegi seda öelda, et kes, kes inimene on. Aga omapoolse vastusevariandina pean pakkuma ja kas me teeme seda nüüd sellesama bändiga, vot seda kuidagi teisiti see, seda ma ei oska veel öelda, et see praegu selgub, et kui ma neid muusikutega kohtume pärast seda kõike, mis meil siin on plaanis teemalised esinemised ja systena koosime siis arutama, et et kas me lähme edasi seda, et kas kõik on nõus minuga nii-öelda edasi rändama. Sest ega igaüks areneb eraldi võib-olla nende jaoks, ma olen hull. Ega ma ei tea Stuudios oli külas Oleg Pissarenko, Eesti rahvusringhäälingu aasta muusik 2013 kes kuulis praegu põhisaadet pühapäeval, viiendal jaanuaril hommikul. Seal on võimalus siis kuulata otseülekandes täna õhtul kell 16. Aasta muusiku kontserti, kus esineb kolleeg Pissarenko ansambel, kuhu siis lisaks Holeed Pissarenko-le kuuluvad Raun Juurikas, Mihkel Mälganud ja Ahto Abner.