Algab esimene saade, mis on pühendatud Benjamin Britteni 100.-le sünniaastapäevale. Saate autor on Merike Vaitma. See muusika esimene interloodium Benjamin Britteni ooperis biitor Rainz kõlab väga sageli ka kontserdilaval, mille jaoks Britten koondas pealkirja all neli mere interloodiumi ooperi kuuest vahemängust. Neli. Meri oli miski, mis kuulus algusest peale Britteni ellu. Ta sündis 1913. aasta 22. novembril pühadžetšilja päeval Safolki maakonnas Inglismaa idarannikul Leostofti linnas, mis piirneb kalurikülaga. Rannikut mööda kõigest 37 kilomeetrit lõuna pool on väiksem umbes 3000 elanikuga Olde burg kus 1948. aastal rajati iga-aastane muusika festival. Asutajate seas oli Gabritten. Jagus Aastast. 1957 oli Britteni kodu kuni tema surmani 1976. Benjamin Britteni 100 aasta tähtpäevapidustused algasid juba eelmisel aastal. Jätkuvad tuleval aastal. Tänavu oktoobri lõpuks oli registreeritud juba üle 1300 toimunud sündmuse üle maailma. Sadanemist üksnes Olde purgis, sealhulgas Peeter krantsi vabaõhuetendus. Ooperi tegevuspaigas. Kirjutatakse uusi uurimusi, monograafiaid, artikleid, kahjuks ka sellele tänapäevatrendile vastavaid, kus soritakse elukäigu varjatud nurkades. Ja kui midagi kompromiteerivat ei leita nagu Ta nii puhul siis vähemalt fantaseeritakse hästi pikalt, mis seal ikkagi oleks pidanud leiduma. Eestis tähistatakse Britteni juubelit lähiajal tema meil hästi tuntud teoste Sõjareekviem ja noorte teejuht orkestri juurde. Taas esitustega edaspidisest on esialgu teada mitmesuguseid kammerkontserte. Britteni loomingunimekirjas on kokku 95 uppust. Esimene pärineb aastast 1932 ja viimane 1176 surma aastast. Selles nimekirjas on uskumatult palju tipp. Suurem osa Eestis sama hästi kui tundmatud. Viimaste seast ongi valitud paljud juubelisaadete muusikanäited. Britten oli ka suurepärane pianist ja dirigent. Kui näidete jaoks oli valida ühe ja sama teose mitme salvestise vahel siis ikali muusikaliselt parim see kõige varasem Britteni Enda dirigeeritud variant kõige erksam, nõtkem ja ooperite osatäitjat kõige õigemat nii-öelda häältega. Britteni kujunemislugu oli suhteliselt sujuv. Ta oli neljast lapsest noorim tüüpilises keskklassi perekonnas. Isa Robertit oli edukas Hambaarst, Emaiidit, amatöörmuusik, kellelt Britten sai kolmeaastasena esimesed klaveritunnid. Viie aastasena püüdis ta komponeerida kohalike muusikaõpetajate juures, õppis ta seejärel klaverit ja vioolat. Vioolaõpetaja voodriost on, kes oli enne abiellumist olnud professionaal Viisbriteni Norwitši muusikafestivalidele ja tutvustas teda oma sõbrale helilooja Frank printsile kelle orkestri süüti meri oli Britten juba kuulnud ja ta enda sõnul oli see jalustrabav elamus. Prits nõustus 13 aastast poissi õpetama. Isa Robert Britten küll kahtles, kas heliloominguga ikka on mõtet tegeleda, aga nõustus ja hakkas poja õpingute korrapäraselt koos temaga ligi 180 kilomeetri kaugusele Londonisse sõita. Prits andis plitenile kindla kompositsiooni, tehnilise põhja. Nõudis täpset vastavust kõla kujutluse ja noodipaberil fikseeritud vahel. Ta suunas õpilast avardama muusikalist silmaringi ja Britteni teadvusse kerkisid sellised heliloojad nagu Mallers, Õnberg, Stravinski, Alban Berg. Ta mõjutas koguni poisi üldisi vaateid. Brittenissay patsifist, nagu oli ka prints. Kolm aastat õppis britega kuninglikus muusikakolledžis, mis andis ja annab tänini kuningliku muusikaakadeemiaga võrdselt haridust bakalaureusetasandist doktoriõppeni. Seal ei õppinud Brittenda enda sõnul eriti midagi. Kompositsiooni õppejõu Jon aia ländiga, kes ise kirjutas tüüpilist inglaslikult pastoraalset muusikat, olid nad erinevatel lainepikkustel kolledži valitsevat mentaliteeti. Teeti võiks iseloomustada see, et õppeasutuse juhtkond laitis maha Britteni vanemate ees Brittany kavatsuse läbida magistriõppe Viinis Albanbergi juures. Vanemad ei andnudki nõusolekut ja kavatsuse sinnapaika. Britten kirjutanud tahtsin ligi 100 muusikapala, enne kui algab tema päris loome nimekiri. 19 aastasena Kolledžis kirjutatud sümfonietta. Opus üks ja lihtne sümfoonia Opus neli kuuluvad tänaseni kammerorkestrite püsirepertuaari. Britteni ise on hiljem leidnud, et esimese hobusenumbrit võinuks kanda loetelu. Uppus kaheksa. Vokaaltsükkel meie küttidest esisad hanting Fathers kõrgele häälele ja orkestrile aastast 1936. Selle viieosalise teose äärmistide osade tekst on pärit poeet Vistan Uudenilt. Keskmiste osade tekst on vanadest allikatest ja ordeni poolt tänapäeva inglise keelele kohandatud Uuden ja Britten imetle sugugi inglise kuulsaid jahitraditsioone. Nad näevad nende julmust kuulata pakul teist osa pealkirjaga rotid minema rats veis mis põhineb tundmatu autor Tori kirja pandud palvetekstil. Jumalal ja pühakutel palun takse vabastada linn rottidest. Miks on Britteni muusika siin siiski nii raevukalt irooniline? Küllap sellepärast, et tekstis palutakse maa pealt kaotada mitte ainult rotid vaid ka kõik teised rikutud olevused ja nota bene kõik vahelised inimolendid. Esitajad on sopran Haator ja Londoni filharmooniaorkester Bernard hantinki juhatusel. Vokaalteosed moodustavad Britteni loomingus enam kui poole. See on ka sisuliselt kaalukam osa. Muidugi tundis ta hästi erisuguste hääletüüpide erinevate lauljate omadusi. Tema muusika keeletundlikkus on ilmne algusest peale ja väga originaalselt viisil oskab ta keele enda rütmi ja fraaside mõtet järgida niimoodi et ka puhtmuusikaline rütm jääb nõtkeks mitmekesiseks. Kuus ja pool aastat vanem ooden oli Frank printsi kõrval noore Britteni teine suur autoriteet, ühtlasi sõber. Tema tutvustas Brittenile ka prantsuse 19. sajandi teise poole poeedi Artur Rammo luulet. Britteni järgmise tähtsama vokaaltsükli illuminatsioonid kirjutatud kõrgele häälele ja keelpillidele. Tekst prantsuse keeles on pärit Rambo samanimelisest proosaluuletuste kogust. Ootamatult intensiivne luule on väga raskesti tõlgitav. Lauri Leesi on sellega siiski hakkama saanud. Just selle tsükli meie õnneks eesti keelde tõlkinud. Salvestus on aastast 1960 esitajad tenor biitor Birds ja Inglise kammerorkester Benjamin Britteni juhatusel. Kuuleme tsükli kolme esimest osa. Esimene osa. On siin kogu tsükli moto ja kõlab edaspidi veel kaks korda. Ainult minul on võti, mis avab selle metsiku paraadi. Teine osa linnad otsekui püüaks ühte hetke hõlmata maailma ja selle ajaloopeadpööritava kirevust ja tumedat kaost. See on pikem tekst, algab nii. On alles linnad, just selle rahva jaoks on püsti aetud Need unelmate älingenid Liibanonis. Kristallist puidust mägimajad liiguvad nähtamatutel rööbastel ja rullidel. Vanad kraatrid ümbritsetud kolosside ja basest Palmidega mürgavad tules. Nägi majade taga rippuvatelt kanalitelt kostab armupidustuste helinat. Kellamängu maru lärmab mäe gurudes hiiglastest kokku pandud lauluseltsid tormavad kohale riided ja lipud helkimas nagu suvised Mäedi pud. Keset sügavikku üles seatud platvormil. Rolandid ülistavad oma kangelastegusid Sillakestel kuristiku kohal ja öömajade katustel kaunistab tulikuum taevas. Lipukeste gammaste Apoteooside lõpp. Akordid ühinevad Mägi aasadel kusseeravitena õhulised naisCentauri uitavad laviinide vahel. Teksti lõpp, kelle abistavad käed, mis kaunid hetked viivad mind taas sinna, suutmata vältida muinasjutulise viirastusi mägedest, kus tuleb jälle kokku saada kelle abistavad käed, mis kaunid hetked viivad mind taas sinna maale, kust ta on pärit. Minu unenäod ja minu väiksemadki toimingud. Kolmas osa miniatuurne, väga kaunis lause. Tõmbasin köied kellatornist, kellatornini, lille, vanikud aknast aknani kuldketid tähest täheni jamad, tantsin. Tenor Twitter biostsiga, kelle esituses kuulsime tsükli illuminatsioonid algust tutvuse Britten 1937. aastal. Ta imetles börsihäält ja kunstnikunatuuri ning kirjutas edaspidi paljud teosed just temale. Klaverisaatjana esines ta perse liidiõhtutel Schuberti ja Schumanni loomingust ja need õhtud olid väga populaarsed. Bjorsist sai mõne aasta pärast ka tema elukaaslane kõigiks järgmisteks kümnenditeks. Euroopa maade sõjaks. Kas patriotism 30.-te aastate lõpul oli mõlemale vastumeelt ja aastal 1939 sõitsid nad USAsse. Uuden oli lahkunud juba varem ja kirjeldanud Ameerikat kõikide võimaluste maana. Britten oli valmis sinna jääma diseks. Ometi tulid nad kolme aasta pärast tagasi. Esiteks ameeriklased ei mõistnud patsid Bismi. Teiseks, Britteni loomingu vastuvõtt oli vastuoluline. Sellest on põhjaliku uurimuse kirjutanud san Robinson aastal 1997. Selgub, et Britteni varasematel sümfoonilistel teostel läks hästi. Variatsioonidel Frank pritsisid eemal ja viiulikontserdil valdavalt teravat kriitikat teenis esimene ooper tegelikult operettiks nimetatud pool vanian mille libreto kirjutas ooden lugude põhjal legendaarsest hiiglasekasvu metsatöölisest. Need lood meenutavad mõneti meie Kalevipoja lugusid ja vägitegusid. Ette heideti näiteks seda, et Britten polevat osanud tabada ameerikalikku stiili. Kõige sapisemad read kirjutanud, kuidas aga heliloojast, kriitik vöönsilt homson illuminatsioonide kohta. Tsiteerin kõigest rida ära leierdatud ja lihtsameelseid efekte. Pretensioonikas, banaalne ja ülimalt pettumust valmistav. Oli küllalt ka soodsaid arvamusi, kuid Tomson oli eriti mõjukas kriitik. Tema kompromissitu, st arvamuste väljaütlemisel tuuakse praegugi noortele kriitikutele eeskujuks. No aga nad ei määrusega Teisalt Britteni sai endale uusi sõpru ja austajaid, Nende seas ka mõjukaid nagu helilooja, Harroncopland ja dirigent. Serskussewitzki. Oli kohtumisi ja avastusi, mis andsid olulisi ideid edaspidiseks. Kanadast pärit helilooja ja etnomusikolooge Colin Mäksi tutvustas talle Bali saare Tammela. Orkestri helisevad kõla. Ja veider küll, just Ameerikas avastas brite need tema kodukohas. Olteburgis oli 18. sajandi teisel poolel 19. sajandi esimesel elanud pastor ja poeet. Teen esimese päris ooperi libreto ole mille kirjutas Maithendid piipar, nagu paljudele operitele edaspidi. Pieter viranssi esietendusel 1945 oli tohutu menu. Kalurikülaelu oli ainestik, mida Britten tundis hästi. Tema küpsetele ooperitele iseloomulikult on siin terve rida värvikaid karaktereid meisterlikult ansamblid ja kooristseenid. Iseloomulik on peategelase karakter on keegi, kes on millegi poolest teistsugune kui teised ja kellest selle tõttu hoitakse heal juhul eemale, keda põlatakse halvemal juhul Göransson teistsugune sellepärast, et ta vaene, äkilise iseloomuga ja ühtlasi unistaja, kes näeb nägemusi. Ooperi intriig keerleb kahtluste ümber, krants on ise põhjustanud oma õpipoisi surma. Ilma õppi poisteta ei olnud merel töötada võimalik. Ooperi proloog on eeluurimiskohus mille eesistujaks on linnapea, bass laulab, õõnbränni vean. Granssi laulab kittel peos. Oo oo, oo. Süütõendeid krantsi vastu ei ole. Kui aga mõne aja pärast tema uuel õpipoisil leitakse kriimustusi ja vermeid, kaotavad Kangraimsi paar pra usu tema süütusse. Raims arvab naiivselt, et suur kalasaak, mis tooks kaasa rikkuse, kaotaks ka kuulujutud ja kavatseb tormiga merele minna. Hirmunud õpipoiss libiseb kaljul ja kukub. Krants ise leiab julma pääsetee. Selles lootusetus olukorras vabasurma merel. Krantsi õpipoiss on tumm roll. Edaspidi osalevad lapsed paljudes Britteni ooperites ka lastest, lauljad, kummilises Albert Herningus on tore laste kolmik, kaks noort sopranite, poiss-sopran. Väike korstnapühkija koos sellele eelneva näidendiga Me teeme ooperit on peamiselt laps tegelastega ja lastest publikule. Ehkki seda naudivad ka täiskasvanud, nagu näitavad lavastused Eestiski. Dramaatilises kammerooperis 13 liikmelise instrumentaalansambliga ooperis kruvipööre aastast 1954 mis mõningail andmetel on Britteni kõige sagedamini lavastatab ooper, on peategelaste seas kaks last. Orbudest õde ja vend, Flora Jamails. Floorat laulavad noored sopranit. Mailis peab kindlasti olema häälemurdeeelne poiss. Muide pealkirja sotsiooniamises show viimane tõlge oli meil küll kruvi keere. Sellele võiks vastu väita, et me ei tea, kes nimelt tegelaste psüühika pinge kruvi keerab, kui see pöördub. Kas lapsi tõesti mõjutavad nende eelmiste ootamatult hukkunud kasvatajate vaimud või eksisteerivad vaimud ainult noore koduõpetajanna liig elavas kujutluses ja tema hoolealuste rikutuse ilmingud pole muud kui tavaliste teismeliseikka jõudvate laste tujud. See küsimus jääb vastuseta. Nii. Henryl tsensid kuulsas novellis kus sündmustikku annab edasi erapooletu jutustaja kui ka Britteni ooperis, kus vaimud on tegelastena vaatajate silme ees. Koduõpetajanna püüab lapsi päästa, püüdes neid panna üles tunnistama, et näevad, mida temagi. Ooper lõpeb Mailsi surmaga. Poisi süda ei pea sellele pingele vastu. Inglismaal, kus kaheksasajaaastase traditsiooniga katedraali koorides laulavad poiss sopranit koos meeshäältega on ooperilauluvõimelisi poiss sopranit kindlasti palju kergem leida kui maades, kus selliseid traditsioone või isegi poistekoore pole. Britteni ooperi esimene mailis oli muide hilisem näitleja David Hemminks kes üleilmselt tuntuks sai Antoni jooni. Filmi lõuab peaosaga. Kuulame stseeni teisest vaatusest, kus pinge on alles vaoshoitud, kuid ta on olemas. On õhtu, Mailse laulab oma toas kummalist laulu. Mallo Mallo. Tuleb koduõpetajanna küsib, miks poiss pole juba voodis. Mailis vastab, et ta mõtleb. Mõtleb, et elu on muutunud imelikuks. Koduõpetajanna jälgib neid kogu aeg. Too esitab taas küsimusi, millele mailis ei taha või ei oska vastata. Kõlab nähtamatu kvinti, surnud kammerteenri hääl kustub, küünal. See on ehmatus muusikas. Mails kinnitab, et tema kustutas küünla. Mailsi laulab niisiis David Hemminks, koduõpetajanna onsenifer, Vivian Gunt, Pieter bears, dirigent mensaminbritan. Tõnni lavateoste seas on terve rida piibliainelisi mõistujutte ja müsteeriumi mänge. Saate lõpus katkend ühest rõõmsast heledate värvidega teosest lastele. Seda on nimetatud ka laste periks. See on Noa veeuputus aastast 1957 alapealkirjaga Brittenil Sesteri ministeeriumi mäng. Nimelt on tekst võetud Sesterit katedraali ministeeriumi mängude tekstide kogust mis pärineb Viieteistkümnenda sajandi algusest. Britten kirjutas noa ja veeuputuse Olde purgi lasteaia amatöörlauljate jaoks ainult kolmes rollis. Jumal, kõne roll Noa ja tema naine on täiskasvanud. Kõiki teisi laulavad lapsed noapoegi ja nende naisi, noa, naise keelepeksjatele, Bru kogudust, loomi ja linde. Väikse professionaalse instrumentaalansambli kõrval mängib laste orkester lihtsaid instrumente, paar plokkflööt, käsikellad, hulk lihtsaid löökriistu. Lõpus, kui head on pääsenud, leiab jumal, et patused on piisavalt karistada tud ja käsib noal ma uuesti asustada. Tuleb välja Vikerkaar ja kõik tegelased ülistavad laulust, taevalaotust ja kõige kõrgemat dirigent. Kuulsite esimest saadet 20. sajandi klassikust Benjamin Brittenist helilooja 100. sünniaastapäeva tähistamiseks. Saate autor on Merike Vaitma. Tehniliselt teostas Katrin maadik. Järgmine saade on eetris nädala pärast, siis tuleb käsitlemisele periood, sest 1960.-st aastast, mil valmis pärast suveöö unenägu ja lõpetades viimaste eluaastate teostega nagu kantaat Fedra per Surm Veneetsias kuulmiseni.