Algab teine saade 20. sajandi klassikust Benjamin Brittenist helilooja 100. sünniaastapäeva tähistamiseks. Saate autor on Merike Vaitma. Sellise Kelbile külaga esitleb Benjamin Britten haldjate metsa oma ooperisuveöö une Kuu alguses. Esietenduse aasta oli 1960, libreto muidugi Šexpyri järgi, kirjutasid Britten ja kitsalt persse. Kuna suveöö unenägu on Eestis Hamleti kõrval tuntuim Sekspirin näidend võib ehk süžee keerdkäikude lahti seletamisest loobuda või peaaegu loobuda. Veidike tuleks küll järele mõelda pealkirja tähenduse üle. Originaal valimit samme ei tähenda mis tahes suveööd, vaid ühte kindlat tööd. See on öö vastu suvist pööripäeva, kui pääsevad valla maagilised jõud ja võib juhtuda mis tahes uskumatuid pööraseid asju. Sama ainet puudutatakse lühemalt Wagneri ooperis Nürnbergi meisterlauljad. Seal toimub suvisel pööriööl teine vaatus. Laval pole küll maagilisi tegelasi, kuid pööraselt hakkavad käituma inimesed oma eesmärke taotledes. Vaatus lõpeb tohutu segadusega ja vaimuka muusikalise mölluga. Pööripäev arvatavalt ristija Johannese sünnipäev on saksa keeles Johannist taak. Tema järgi nimetati suvine pööripäev kõigis maades, kuhu jõudis ristiusk. Sealt on muidugi tulnud ka meie jaanipäev ja soomlaste Juhannus. Aga igal maal säilisid omad vanad ristiusueelsed traditsioonid, selle öö ja päeva pühitsemiseks. Meie jaanitraditsioonid ja uskumused on suhteliselt leebed tänapäeva jaaniööd, kontrolli ja järelvalve all. Nii et sisuliselt täpsem tõlge jaaniööunenägu võiks tekitada piss vale assotsiatsioone. Brite kasutab tegelasi ja tegelasgrupp Ta iseloomustades väga julgeid värve ja väga fantaasiarikkalt vast kuuldud keelpillid Remolodjagilist Sandot kuuluvad kokku öise haldjate metsa üldise atmosfääriga. Millised hääled aga peaksid laulma võlumaailmategelasi? Haldjate valitseja Oberon on kontratenor. Britten kirjutas tema partii legendaarse Alfred telleri jaoks Brittenist. Aasta vanem teller oli see, kes tõi kontserdisaali tagasi kontratenori, hääle ja laulutehnika, mis pole ju muud kui rinnaresonaatoreid kasuta falsetti. 19. sajandi lõpuks olid kontratenorid säilinud ainult katedraali koorides. Teller oli peamiselt iseõppija ega õpetanud hiljem ka üheski muusikaõppeasutuses. Küll aga andis vahel kursuseid ja eratunde. Igatahes kõik järgmise põlvkonna inglise kontratenorid õppisid temalt kas kaudselt või vahetult sealhulgas ka Mark teller, üks tema kolmest pojast muide kõrvale põikeks. Veider küll, 21. sajandil, mil kontratenoreid näib olevat igal maal. Juhtub ikka veel vahel, et segi aetakse mõistet kontratenor Jakastraat koguni Inglismaal, nagu ühes intervjuus kirjeldanud Velleri mantlipärija Heinz Human. Kõigest neli aastat tagasi. Aga Inglismaal muide, kasutati kastraat, mitte ainult Endel Endel tõi neid Itaaliast. Tänapäeval laulavad kõiki neid partiisid barokkooperites, sealhulgas Hendeli, omades kontratenorid. Objeroni abikaasa haldjakuninganna, Daytaania on Britteni ooperis koloratuur sopran. Haldjad on muidugi laste hääled, välja arvatud üks back ehk Robin. Tema on eriline haldjas haldja õukonnas ühtaegu ja käskjalg alati tegutsemisvalmis alati rõõmus ja valmis trikke tegema ja segadusi tekitama, küll kogemata, küll meelega. See võluv karakter ja tema nimed on olemas juba inglise mütoloogias. Tema jaoks on sobivat osatäitjat küllap eriti raske leida. Britteni partituuris on osatäitja kohta kirja pandud lühidalt. Pakk on kõnerolli akrobaat. Aga ta ei ole lihtsalt kõne roll. Pakki tekst on ikka kindlas rütmis kindlaks määratud vältuste kaja kindlal ajal. Esitaja peab ajaliselt haakuma orkestri ja teiste osatäitjate ka. Teiseks. Ehkki ooperi mõningaid lavastustes esitavad pakki täiskasvanud näitlejad, vajaks roll laval Britteni järgi, poiss akro paati. Et sellist pakki on siiski võimalik leida, näitab ooperi esimene videosalvestus aastast 1982. Flandi Burni festivali lavastus, dirigent on seal Bernard Haitink. Täna kuulatava Britteni juhatatud salvestise back Stephanie Derry on täiskasvanu häälega. Kuulame stseeni, milles Daytaaniaga tülitsenud Oberon tahtest siiski võidule ja ta saadab paki kaugele maale tooma võlulille, mille mahl, kui seda magajad laugudele tilgutada paneb ärkaja armuma esimesse olendisse, keda silm näeb võlulile muusika kõlab tselestalt. Paki lavaleilmumisega kaasnevad alati trompet ja väike trumm. Ülejäänud tegelased jagunevad kahte gruppi ATindlastest tülikud ja käsitöölised, kes tulevad öisesse metsateatrit tegema. Nemad on otsustanud valmistada valitsejat Jeesuse pulmapeoks kurbmängu Piramusestatisbest. Nende instrumentaariumi valitsevad fagoti ja madalad paskpillid. Kuulame ooperi teisest vaatusest lõiku, mis algabki näitemänguprooviga. Arutatakse, kuidas laval kõike teha, sest vajan kuupaistet müüri müürgavat lõvi. Kuidas laval surra? Tähtsaim karakter selles kambas. Üliagar kangur, vot tema on bass, laulab Owen brännigen. Ta tahaks mängida kõiki rolle, teab, kuidas kõike teha ja kipub kõiki õpetama ka lavastaja. Proovi jälgima satub pakk, kes otsustab veidrat seltskonda nähes ennast lõbustada. Nii et kui pott läheb korraks põõsa taha, tuleb ta tagasi otsas eesli pea. Kõik jooksevad hirmunult laiali. Aga botame kaota enesekindlust. Läheduses Aga magab lilledel titaani juba võlumahla mõju all. Ärgates armub ta eesli peaga Botomisse ja käsib väikestel haigetel teda hellita dada. Daytaaniat laulab Elisabet haavud. Preemiaga. No ei saa ju veel noor. Enne on pakt tekitanud veel ühe segaduse, sedapuhku kogemata. Öises metsas ekslevad neli noortad, teen last. Nende seas on üks armastajapaar farmi ja Jallai sander ning kaks, kes ei ole baarsest noormeest. Demeetrius on armunud valesse noorde daami esimesest paarist ja põgeneb Talle truu Helena eest. Koberon, kes seda näeb, otsustav võlulillemahla abil suhteid korraldada. Aga töökäsu annate pakile? Mac leiab vale ateenlased ja suhted lähevad veel enam sassi. Kõik on kõigiga riius. Noormehed on valmis kahevõitluseks Paksa Boberonilt hooletuse eest sakutada kuid parandab asja noormeeste häälimatkides ja neid metsas eksitades. Kuni kõik neli eraldi vajuvad samblasse magama. Kolmandaks vaatuseks hommikul on kõik selginenud. Öised sündmused tunduvad veidra unenäona. Tee seose pidustustel on veel kaks õnnelikku paari ja kõikide lõbu etendavad käsitöölised oma kurbmängu. Haldja metsas on samuti taas rahu. Pärast seda säravat komöödiat kirjutab Britten järgmisel aastal vapustava sõjareekviemi. Nende kahe vahepeal esimese teose Mihhail Rostropovitšile sonaadi tšellole ja klaverile. Britten oli teda kuulnud ja imetlenud, nagu ka Rostropowitzi abikaasaga linnagisnevskaja soprani häält ja musikaalsust. Sõjareekviem telliti Brittenilt Coventid katedraali suurejooneliseks taasavamiseks 62. aasta maikuus sest teises maailmas olid pommid katedraali peaaegu täielikult purustanud ja ta seisis kaua aega täiesti varemeis. Esiettekande kavatsusi korrigeeris mõnevõrra külma sõja poliitika. Solistidena oli Britten ette näinud kolme suurt lauljat kolmelt maalt, mida mõlemad maailmasõjad olid rängalt laastanud. Ka linna Višnevskaja Pieter peast ja viitriskisserdis kaugseda sümboolselt lepitavat ideed ei õnnestunud siiski esiettekandeks realiseerida. Sest mis Nevskajate lubatud Nõukogude Liidu Kultuuriministeeriumi otsusel esiettekandele sõita? Miks ta kuulus ometi nende tippude hulka, kes tohtisid esineda välisriikides? Nad lisasid Nõukogude riigile aupaistet ja välisvaluutat. Muide, välishonorari delt võetav protsent oli interpreetide üldiselt 70. Tippudel võis ka vahel väiksem olla. Võrdluseks Eesti heliloojat, et vastav anda. Moskvale oli 90 protsenti. Põhjus, miks Visnevskajat ei lubatud, on selgunud palju hiljem sellepärast et sõjarekteemis esines ka liitrist Fischer disk au, kes oli pärit Lääne-Berliinist Mišnevo asemel laulist inglise sopran Haator. Esimesele sõjareekviemi salvestusele, kaks aastat hiljem sai Vicinewska siiski loa sõita. Ta britel oli isiklikult kohtunud Rostropovitši Jewish Nevskajaga 1961. aasta suvel. Dali mõlemat varem kuulnud ja imetlenud, nii nagu nemad Britteni muusikatki. Edaspidi esinesin Britten vahel kummagi sooloõhtutel. Klaveripartnerina kirjutas Višnevskajale tsükli poeedi kaja Puškini tekstidele ja Rostropowitzile pärast sonaati veel kolm soolosid ning kontserdi pealkirjaga tšello sümfoonia. Sõitude ajal Moskvasse 60.-te algupoole. Seoses oma teoste ettekannetega käisin Britten ka abielupaaril külas. Rostropovitši kaudu sõbrunes ta veel Svjatoslav Richteri ja Dmitri Šostakovitši ka kõiki neid sidemeid. On nii idas kui Läänes püütud tiseerida. Brittenile on näiteks läänes ette heidetud, et ta ei võtnud avalikult sõna isikuvabaduste teemal nõukogude liidus või et ta ei taibanudki siis mis seal toimus. Ten taipas liiga hästi, mis toimus ja kuidas tema avalik sõnavõtt oleks mõjustanud tema sõpru. Visnevskaja sõnul mõistis ta suurepäraselt ka Šostakovitši ja Šostakovitši keerukat positsiooni. Võrdluseks veel praegu, 21. sajandil kuuleb läänemaailmas seisukohti sealhulgas kõige mainekamat delt muusikaloolastelt. Et Šostakovitši oli siiralt lojaalne Nõukogude riigi alamhuviline, leiab selle diskussiooni materjali hõlpsasti ulatuslikult veebileheküljelt. Kui paneb otsingusse sõna Šostakovitši Yana. Üks sagedasi Britteni interpreet oli metsosopran sänit meikar. Temale on kirjutatud Britteni viimane vokaalteos, dramaatiline kantaat Seedra aastal 1975 libreto kompileerida tennise žanrast Sänni tragöödia paljukiidetud ingliskeelsest tõlkest, mille oli teinud Robert lõuell. Meikar oli varem osalenud mitme Britteni ooperilavastuses. Tema repertuaaris olid tähtsal kohal veel Mozarti, Richard Strauss, aga ka püssel ja Monte Verdi. Fedra jälgibki, mõned Tibar OK ajastu kantaatide traditsiooni, sealhulgas retsitatiivide saadet, klavessiin nilt koost selloga sarnaselt barokkajastu kontinno saatega. Väikses instrumentaalansamblis mängivadki ainult löökpillid, keelpillide klavessiin. Sõnateatris on rasseni fendra nimiosa olnud alates seitsmeteistkümnendast sajandist. Tragöödiavõimeliste näitlejannad suur roll. See oli ka legendaarsest sara Bernaari kuulsaim roll. Et kantaadis edasi antud situatsiooni mõista. Meenutame lühidalt kreeka mütoloogiast pärinevaid tegelasi. Kangelane Theseus, kelle lugudest tuntuimad on seotud orjaadnega. Ariadne jättis ta maha naksuse saarele. Nüüd on Theseus Ateena valitseja. Fedra on Ariadne õde ja teie abikaasa. Jeesusel on poeg hipoliitus abielust Ama tsoonhipoliitaga. Muide, nende pulmapidu valmistati kette ooperis suveöö unenägu. Fedre armub oma kaunisse võõras poega, kes ta tagasi tõrjub kättemaksuks valetafelsat Heseosele et hipoliitoson hoopis püüdnud temale läheneda. Selline on Brittenigantaadi eellugu. Kantaat ise kestab ainult 15 minutit ja koosneb üleni Fedra kahetsus monoloogidest. Retsitatiivi ool raevu, jumalat kõneleb Fedra oma soovist surra vanale hoidjale ja usaldusalusele lõpuosa. Aga ta on mul järel vähe aega, Teie kõrgus on lauldud Jeesuse ees. Juba mürki võtnud Seedra tunnistab abikaasale kõik üles. Britteni viimase ooperi Surm Veneetsias aluseks olnud Thomas Manni samanimeline novell. Libreto kirjutas Phovipav, Velzi päritoluga poetess, kunstikriitik ja ooperi libreto dist. Kokku on tal seitse, libreto, kolm neist Brittenile. Esietendus oli Olde purifestivalil suvel 1973. Seda ooperit ei saanud Ta ise juhatada. Esietendusel istus ta ratastoolis pärast südameoperatsiooni. Süda oli tal olnud nõrk juba lapsena ja ütles lõplikult üles kolm ja pool aastat hiljem, neljandal detsembril 1976. Paar kuud enne surma anti talle aadlitiitel. Del Britten oli muide esimene, kes sai tiitli saavutuste eest kunstides. Surm Veneetsias on Britteni ooperiloomingu kõrgpunkt. Hilisperioodi, muusikalise ja dramaturgi stiili, selguse ja ökonoomsusega kaasneb siin värskete otsekui spontaanselt sündinud kõla, ideede küllus. Britteni on eksimatu, muusikalisi ajataju, mis ilmneb kontrastsed lõikude järjestuses kestuses. Eriti on imetlust väärt tema oskus luua niinimetatud vaikseid kulminatsiooni. Tähendab seal, kus on teksti kõige tähtsam fraas selle asemel, et orkestri kõlajõudu seal kasvatada millega võib ju kaasneda häiritud kõlatasakaal on oht üle mängida. Laulja. Kasutan britte on kas väga napisaadet või laseb orkestrile hoopis vaikida. Thomas Manni novell valmis aastal 1911, kui ta viibis koos abikaasaga Veneetsias. Seal ta kuulis Gustav Mahleri surmas ja andis oma käsiloleva novelli peategelasele. Mahleri eesnime ja välimuse. Peategelane on lugupeetud kirjanik Gustav von Assembach. Aastaarvuga 1911 on Britten määratlenud ka oma ooperi tegevus sõjategevuspaik. Ooperi esimeses pildis München edaspidi vaheldumisi Lido saar ja Veneetsia liidul on Veneetsia plaaž. Luksuslikud tellid turistide tarvis. See on väga lühidalt kokku võttes järgmine vananev kirjanik reisib Veneetsiasse. Hotellikülaliste seas on Poola perekond 14 aastased tants, jooga kelle ilu tundub kirjanikule täiuslik. Ta otsustab, et poiss võiks olla tema muusa. Kuni mõne aja pärast taipab ta jahmatusega, et on temasse armunud. Veneetsias on hakanud levima idamaadest tulnud katk, mida linnaisad ja ametnikud varjavad, et mitte kaotada linna pianist sissetuleku allikat turiste. Kuuldused tõvest levivad sellegipoolest. Lõpuks saab tõde teada ka Assen pahk, kuid otsustab jääda, et mitte kaotada võimalust näha tantsijat. Ooperi vältel ei vahetada poisiga ühtegi sõna. Kirjanik haigestubki ja sureb mererannal oma tavalises toolis istudes jälgides eemalt tantsijat, kes enne Poola perekonna lahkumist Veneetsiast on viimast korda randa tulnud. Numbritel on lisanud paar detaili noveliassembachi varasemasse elukäiku. See visandatakse kohe ooperi ava monoloogis. Kirjanik on üksi jäänud pärast oma naise surma ja abielust Tre eemale kolimist. Tal on loomingukriis. Müncheni äärelinnas jalutades ironiseeris ta ise oma kuulsuse ja kiidetud täiuslikult distsiplineeritud stiili üle. Assembachi laulab biitor, Bears mängib Inglise kammerorkester, dirigent Stewart Bedford. Otsekui eikusagilt ilmub rändur Assembachi meelest üks jultunud tüüp kuid millegipärast tekib ka temas endas ootamatu soov jälle reisida. Kuhu Veneetsiasse, seal on ta ennast alati hästi tundnud. Rändur On üks ooperi seitsmest mingil viisil halvaendelise tegelasest. Kõik nad mõjutavad Assenbachi mõttemaailma või otsuseid. Või on nendega seotud saatuslikud juhused. Nad on otsekui ühe ja sama tegelase erinevad kujud. Kõiki kehastab üksainus osatäitja, laulab Don Jon, seelik viik. Nii on ooperis ainult kaks peategelast, peale selle aga üle 30 väikse rolli osatäitjad koorist. Kõik need rollid on muusikaliselt eristatavad ja ilmekad. Järgmist saatuslikku figuuri kohtab asenba laevasõidul Veneetsiasse. See on vananev keigar, kes püüab olla oma poiss nii rõõmsate noortega kui ka asembachiga. Omaks ei võta teda sellegipoolest ei siin ega seal. Neljas pilt esimene õhtu hotellis koosneb mitmest episoodist. Asendab kahtleb, kas oli ikka õige tulla Veneetsiasse. Ta ei tunne ennast väga hästi. Lehkavate kanalite tõttu. Mitmekeelne melu hotelli külaliste kogunedes. Söögisaali siseneb poola perekond. Assenbach jääb juurdlema ilu olemuse üle. Seal on surelik laps, kel on surematute graatsiat. Poola perekond on tumm rollid, neid peavad esitama tantsijad. Nende muusika hilisematel töök pillidel on inspireeritud Kamelani külast. Kamelan orkestrit tutvustas Brittenile tema Ameerika aastail selle muusika esimene uurija ja salvestaja Colin Mac-Fi. Enam kui 20 aastat hiljem, 1955 käisid Britteni peos pikemal reisil Indias, Jaapanis, Indoneesias, nimelt Bali saarel kus kuulsin kammelani selle loomulikus keskkonnas. Ooperi üks sisulisi telgi on Apollondlikkujad, joonistliku alge ning kahesuguse kunsti dualism. See on teema, mida esimesena pikemalt käsitles noort Friedrich Nietzsche oma essees tragöödia sünd. Manni novellis üksnes vihjatakse sellele teemale. Sten on kummalegi jumalale andnud hääle, mitte küll lavakuju. Apollo puhta ja korrastatud ilu. Jumal on kontratenor. Laulab rõõman. Dionysose on veini airose üldse tumedate kirgede jumal. On teda, laulab ooperit, kõikide saatuslike rollide esitaja, son seelik, ooperi teise vaatuse pildis unenägu. Need kak, kas võitlevad asembachi pärast, Apollo peab lahkuma. Järgneb Dionysose jüngrite tants. Assemba ärkab ja tema lühike monoloog lõpeb sõnadega. Tehku jumalad minuga, mida tahavad. Kuulsite teist saadet Benjamin Brittenist helilooja 100. sünniaastapäeva tähistamiseks. Saate autor on Merike Vaitma, tehniliselt teostas Helle Paas.