Klassikaraadio stardib homme vestlussaade, mis kutsub kaasa mõtlema kõiki, neid, kes pole ükskõiksed meie ühiskonnas toimuva üle ja uus vestlussaade lähtub veendumusest, et meid ümbritsev kultuur on meie kõikide ühislooming on vaid vaja hoida õiget kurssi. Vaata juhtum Markus Järvi. Mis see õige kurssis on? See on loomulikult igavikuline küsimus, mis on ühiskonna ja kultuuri õige kurss. Mina idealistina määratleksin seda hüve mõistega ja ühishüve mõistega. Nimelt on inimloomuses paika pandud mingisugused teatavad printsiibid, mis arendades välja tulevad ja arendavad inimloomus niimoodi, et et nagu, nagu lilleke seal näiteks, et kui lillekene areneb ega siis temale on ka kõige parem ikkagi see, et ta õitseks ja kasvaks võimalikult suureks. Täpselt samamoodi on inimesele, ta saaks võimalikult vooruslikuks võimalikult ausaks. Jaa, ta teeniks tõde ja hüve, et need printsiibid saaks ühiskonnas rakendatud ja ka ühiskonna nii-öelda kultuuri ja poliitikaelu keskmesse toodud. See on minu veendumus. On sul siis teada ka mingi valem, et kuidas seda kursusi saada või kust see kurss siis praegu meil on, et kas sa oskad siin natuke üldistada? Valem on väga lihtne, valem algab igast ühest meist, et me peame selgeks mõtlema iseenda elukursi ja küsima päev iseendalt kogu aeg, et kuue paadis, kuhu mina lähen tegelikult mida me ise endale iga päev vastu tulema ja seda tegema ning kui me seda oleme teinud, siis me võiksime ja peaksime seda nõudma ka ühiskonnast. Eriti valusaks muutub see olukord siis, kui me näeme, et ühiskonnas tegelikult toimuvad protsessid, mis on sellisele hüve käsitlusele või tõekäsitlusele vastupidised. Räägitakse pidevalt demokraatiast, just, aga tegelikult oleme jõudnud mingisuguse KiVa ajastu nii välja, kus on mingisugused tabud asjad, millest tekkida ei tasu. Et minule meeldib teatav tabude murdmine või tabude lõhkumine, on olemas moraalseid tabusid, mis on täiesti mõttekad ja mille lõhkumine annab tunnistust pigem inimese moraalsest ja vaimsest tasakaalutu, sest aga on olemas küllalt palju tabusid, mis pigem varjavad midagi, mis on ebaeetiline ja mis on vääri. Ma arvan, et ühiskondlikus diskussioonis me peaksime jõudma välja sinna, et me neid avalikult välja toome. Räägime nendest. Ja see on ka teatav nii-öelda teraapia. Ma ei oska loota, et kui palju nüüd üks raadiosaade selle teraapia puhul ära saab teha, aga kui ei ürita, ega siis ei tule ka midagi. No aga kuidas me saame siis kaasata oma ühiskonda, et meil on praegu nagu sa ütlesid, on tabuteema, on teema, mis on nagu vaiki, vasta ajastust, mingisugused lingid, tänapäeva ja lisaks on meil selline ühiskondlik ükskõiksus, meil on väga mitmes küsimuses selline karjaefekt. Et kuidas me seda kõike saame siis murda. Jällegi ma tuleksin tagasi sinna, et me saame murda seda selle kaudu, et me teadvustame enda jõudu. Me teadvustame ise enda positsiooni ühiskonnas kui subjekt kihtidena, kellest oleneb midagi. Me peame saama vastutustundlik, eks, ja eelkõige vabadeks kodanikeks, sest seda kodanik tegelikult ju tähendab kodanik tähendab olla vaba inimene ja tunda oma vabaduses vastutust Nende protsesside suunamise eest, mida me pidevalt koguvad kultuuris ja poliitikas näeme ja just nimelt sellest vabaduse teadvustamisest, nagu teada, on vabadussalatiga koorem. Lihtsam on olla ori, kuskile inimesed ütlevad, mida teha ja kes ei vastuta ka tänu sellele mitte millegi eest. Aga vabatmehe kutsumus on riskantne on see, et kui ma oma otsuse teen, siis ma pean vastutama selle eest. Ja just nimelt selliste vabade kodanikeühiskonna ideaal on see, mis vähemalt minu vaimses keskmes nagu tuksub, kui ma mõtlen ühiskonna arendamise ja ühiskonna peale. Kuule, ma kuulan sind ja mulle tundub, et homme kell 11 toimub klassikaraadios riigipööre. Riigipööre on jah selline asi, et kui vaja, siis peaks riigipööre ka toimuma, et miks mitte, aga üritame, vähemalt need alguses selliste konventsionaalsetemate vahenditega hakkama saada. Lihtsalt räägime sellest, et, et mis juhtub ja riigipööre loomulikult siin aastapäevad tagasi hartaga seoses tundus, et hakkas juba toimuma. Aga aasta hiljem vaatame, et kõik on ikka samamoodi, mitte midagi muutunud ei ole. Peale KOVi valimisi näeme, kuidas samad parteid saavad hääli ja ühiskonnas aset võtnud teatav nõutus. Mitte et probleem oleks nendes samades parteides, et miks nad hääli saavad. Probleem on pigem see, et mida need parteid esindavad ja kas nad esindavad meie ühist hüve või esindavad nad enda erakondlikku enda kilt kondliku huvi ja just nimelt selline riigimehelik mõtlemine, üldise hüve, ühise hüve eest väljas olemine, see peab olema riigimehe, poliitiku, mitte mingisugune selline suurepärane voorus, vaid see peab olema tema igapäevaseks töövahendiks, ütleme niimoodi. Ja lisaks on siin veel kolmas on väga tõsine tahke, et me ei tea, võib-olla on siin ka kolmandat jõud või isikud või riigid või poliitika suunad, mis omakorda mõjutavad teatud parteisid. Aga ütle mulle, Markus, kes sulle aitavad homses avasaates kõiki neid tõsiseid teemasid lahata. Oleme kutsunud klassikaraadio otsestuudios Euroopa Parlamendi liikme Indrek Tarandi ja telefoni juures on ajakirjanik Priit Hõbemägi, et Priit Hõbemägi on rääkinud jääkeldri protsessist üpris kriitilistes toonides. Me küsime loomulikult seda, et kuhu siis harta on Eesti ühiskonda viinud ja kas jääkeldri ja rahvakogu on toiminud pigem sellise ühiskondliku aktiviseerijana või pigem sotsiaalse Rahustina uinuti ja niimoodi et protsess on ära käinud, aur on välja lastud ja nüüd me istume sama lõhkise küna juures ikka edasi. Nonii siis alates homsest, reedeti kell 11, tõsised teemad kutsuvad kaasa mõtlema saatejuht Markus Järvi ja kellel on võhm täiesti väljaspoole saate pealt, siis järelkuulamine on kas kodulehel või laupäeva hommikuti kell 10 edu kindlust uuele saatele kuu vaadis, aitäh. Suur tänu.