Üleeile algas muusikaakadeemias ühe meie aja olulisema ooperilavastaja Peterson vičsnis seminar. Tuntud imetlusväärse oskuse poolest lauljatega töötada ning teoseid analüüsida äratas tähelepanu tema lavastatud Verdi ooper Attila Viinis, mida on juba peetud Verdi aasta tippsündmuseks. Peterson vitš. Ta on tegutsenud suurtes ooperimajades maailma viimati hellidel Leipzigi ooperiteatri peanäitejuht. Samastada lavastustest on kirjutatud neli raamatut ning neljal korral on ajakiri opernvelt valinud aastalavastajaks. Tan pälvinud hulgaliselt preemiaid ning nüüd jagab ta oma teadmisi muusikaakadeemia laulu tudengitega. Peterson vitš nii tulekut Eestisse vahendas muusikateadlane ja muusikaakadeemia õppejõud Kristel Pappel, kes tõlkis ka konvitšini loengut ja seminari. Kristeli belli abil sai teoks ka intervjuu Peterson Vitšniga. Millised on teie jaoks kõige olulisemad ooperi lavastamise põhimõtted? Kõige tähtsam on, et ooper oleks tõepärane ja ta kajastaks eksistentsiaalseid küsimusi. Te ütlesite väga palju tudengitega just nii-öelda ooperis, Stampide vältimisel. Kas te teete seda alati? Ei olegi teistsugust tööd tudengite kas ongi kliki tähtsam, et kõik muu oleks midagi valel ja teeseldud aga see on oluline. Te olete väga palju õpetanud, kas töötades siin tunduvad teile siinsed laulu üliõpilased teistsugused kui mujal. Tegelikult on, probleemid on igal pool sarnased ja palju oleneb ju sellest laulutudengid. Tavaliselt on kõik andekad ja hääleliselt andekad ja oleneb juba sellest, kellel on õnne, millise pedagoogi juurde sattuda. Ja samuti onju tavalise õpetusega, nii et tudengite eeldused on erinevad. On neid, kelle jaoks väljendumine keha kaudu keha abil ka siis ooperis on loomulik ja neid, kes peavad selleni jõudma ja peab nendega siis ka rohkem tööd tegema, aga see on täiesti võimalik ja peab olema hea õpetaja. Ja Ma olen teinud palju seminare igal pool, näiteks ka Jaapanis. Ja niisugused asjad on tegelikult igal pool sarnased. Muidugi igal pool on ka erinevalt. Märkisite enne, et Saksamaal võib osa publikust saada vega vihaseks, kui tõsises ooperis. Teine osa publikust naerab. See on seotud traditsioonidega ja sellega, et ooperit on kaua aega peetud ka pühaks pühalikuks, žanriks jääd tõsises ooperis ei tohikski olla nagu koomilist reageerimist ja tegelikult on ooperis täiesti võimalik naerda jaka tõsistes ooperites on närimiseks põhjust ja, ja see teeb just nimelt ooperi huvitavaks ja mitmekesiseks. Aga et kuidas seda muuta? See on küll väga raske, et siis tõenäoliselt peaks tsivilisatsiooni algusest peale muutma. Millisena näete te ooperi tulevikku? Ooper tulevikus kindlasti säilib, aga ta on ohustatud ja ta näeb ooperis nii praegu kui tulevikus nagu kahte tendentsi. Üks puudutab rikkaid ooperiteatreid, mis elavad üle ka finantsilised, kriisid Agationaaliselt, et finantsiline olukord muutub veel keerukamaks ja võib-olla ka selliseid ooperimaju jääb vähemaks. Aga kindlasti säilib ka niisugune ooperi publik, kes eelistab ooperit nautida ja pöörab peatähelepanu ooperistaaridele. Ja samas arvata, et selle kõrval ikkagi säilib ka niisugune muusika, teater kus ooperi kaudu püütakse jutustada lugu inimestest ja kus on tegemist nagu inimestevahelist suhetega. Ja ta on töötanud paljude lauljatega kuuskis just ka niisugust teatrit väga hindavad, mis muusikaliselt kõrgel tasemel, aga mis on ka lavastuslikult läbi töötatud. Ja niisugune tõenäoliselt see tulevik on. Muusika ja teatriakadeemia näitlejameisterlikkuse õppejõud Kärt Tomingas. Kärt Tomingas, mis teile siis sellel kursusel kõige väärtuslikum tundus? No see, et sai kinnitust mõnele asjale, millele on ikka kinnitust vaja, kui sa midagi teed ja vahel ju tundub ka, et et oled üksi näiteks oma tegemistes ja vahel tundub, et ei tea, kas see on ikka päris õige või adekvaatne, kuidas sa mõtled. Ja siis muidugi saad selle kinnituse jälle kusagilt kätte ka, ilma et keegi seda ütleks, eks ole, aga tore on, kui tuleb keegi selline väga hea lavastaja ja, ja kelle printsiibid ja, ja mõtted ja ka töömeetod on kuidagi väga vastu võtavad väga lähedane ja arusaadav ja loetav. Nii et noh, annab toitu ja inspiratsiooni ja mitte ainult ka professionaalses mõttes, vaid ka inimlikus mõttes, et saab tuge millelegi, milles ka võib-olla vahel iga inimene tunneb, et ta on üksi, näiteks või. Mulle on jäänud mulje, et meil võib olla ooperilavastajaid väga palju improvisatsiooni, ei kasuta. Vot selles mõttes nagu ma olengi nüüd aru saanud ka nende kahe voksoppi ajale, et mina olen ju draamataustaga inimene ja minul see ooperitaust ja ooperiharidus ju tegelikult täielikult puudub. Selles mõttes ma ei oska sõna võtta, et kuidas meil ooperimaailmas nüüd lavastajad üldiselt töötavad, eks, aga aga muidugi seda jah, et neid ooperiartiste on ilmselt küll vähe, kes on üldse võimelised improviseerima ja ilmselt sellel on ka kindlad põhjused, miks see nii on, aga vaadata Peterson vitš näi tööski, et kui palju on seda vaja oskust improviseerida, ülesannet täita, kaasa mõelda, välja pakkuda. Ega ta ootama jää selles mõttes, et tegelikult on tore, kui artistil, eriti aga üliõpilasel samamoodi on endal nii palju sellist lahtist olemist ja loomingulisust, et ta suudab kohega sellises pingelises proovi olukorras ise välja pakkuda, ise elada selles hetkes ja mitte ainult oodata lavastaja näpunäiteid, mis tulevad üsna kiiresti. Aga natukene kahju. Kolmapäeval töötas Peterson vitsnist stseenidega Tšaikovski ooperis Jevgenia niigin, milles Njaaniad kehastas Kaisa Rüütsalu, Tatjana Maarja Allmann ning anna mulle usku. Oli selles õpetuses ka midagi võib-olla tavapärasest erinevat. Ei, ma tegelikult just seda mõtlesin, et kas tema käel oleks kuidagi väga erinev töötada, kui meil siin, kellega me oleme teinud, tegelikult mulle ei tundunud, et jah, et ta natuke selgitas asju lahti näiteks neid rohkem seostada oma ajaga. Ma ei ütleks, et meil seda ei tehta, see ei ole ka nii palju lavastajatega koos töötanud, ise nagu üldistada, aga tal on võib-olla kõrgem tase või, või, ja aktiivsus on natuke kerglane. On sul äkki midagi lisada, mulle jäi nagu kõrvu põhjendatus, miks ta mingeid asju teeb ja et kõik väljenduks ka laulja kehas. Aga kas tema tõesti sobis sulle? No kuidas nüüd öelda, eks peabki raske olema, ütleks ma selle kohta. Natuke, lähen teemast kõrvale, aga põhiline, mille peale mina mõtlesin, on see, et väga raske on töötada. Tegelikult kui sul on kohe publik saalis, et ma ütleks seda, et minu meelest see pani kohati kinni näitlejaid ja lauljaid. Ühesõnaga, et tulid nagu mingid meenutused oma tegemistesse, siis mõtlesidki, et isegi väikse oma kursakaaslastega vahepeal on väga raske ennast avada ja kui sind kohe sul ei ole antud seda hetke kodus selle rolli läbi kuulad kõik teed seal. Aga ikkagi lavastajad on veel omakorda mingi teistsugune nägemus ja siis siis seda kohe tabada seal kõigi ees ikkagi kuidagi, tahes-tahtmata hakkad kohe esinema, pead nagu olema ideaalne ja kardad eksida. Mis seal kursusest heli siis kõige rohkem kõrva jäi? Kõige rohkem jäi kõrva saksa keel. Esimese hooga ei, aga tegelikult suhtumine muusikasse ja teostuse kui sellisesse, mida see teos sisaldab indiviidi tasandil ja siis nii-öelda ka ühiskonna tasandil, et ta tõi alati välja siis just selle kaheplaanilisus ja nende seotuse, kasvõi sellest, et see oli minu jaoks nagu meelde Muljeid jagasid Muusikaakadeemia laulu üliõpilased Daisy Pettai, Maarja Alman, Tamar Nugis.