Tere, armsad kuulajad. Kuulete saadet folgialbum MINA, OLEN Maili Metssalu. Ja tänases saates külastame Viljandis ansamblit Miidrid. Nad on saanud valmis oma esikalbumi nimega meeste kutse ja 22. oktoobril salvestati nendega intervjuu sama albumi teemadel. Oleme täna kogunenud siia Viljandisse, kus on pesa ühel sellisel toredal ansamblil nimega Miidrid siin minu ees on Sänni Katyyali. Tervist. Ma tahaksin teie käest esimeseks küsida sellist asja, et mis asi on Midrid? Muidugi on vokaalansambel oleme kolmekesi trio ja laulame regilaule, mis millega isiklikult puudutavad ja kirjutame oma loomingut laulda. Aga kuidas te kokku saite, kui meie tulime Leega Viljandisse? See oli kaks aastat tagasi läbime Viljandi kultuuriakadeemias ja seal oli ainult üks viiuldaja Sänni sel ajal. Ja korraga oli meid kolm ja selle Sänni mõnes mõttes algatusel, sest et tema sai ühe kontserdi pakkumise ja kutsus meid kaasa mängima. Tegime siis proovi selle ühe kontserdi jääksime, jäimegi kokku ja siis alustasid oma loominguga viidilite seadeks Pariisist. Alguses me võtsime ikkagi pärimusmuusika varamust, kõik need lood aga kuule ajapikku meid teed viivad ka välismaale, siis me saime sealt muusikat juurde, nii et meid ei ainult eesti pärimusmuusikat, vaid võtame sekka ka teiste maade lugusid. Ja siis kuidagi loomulik areng toimus sinna suunas, et me hakkame päris oma loomingut ka looma ja sinna sisse toome segame selle kõik üheks kompotikse. Aga see nimi, kust see tulnud on, Nonii esimesest meie laulumängust mitte ei läinud. Et meie väga meelislinnuteema ja, ja see migri linn on tegelikult selline kättesaamatu ja, ja müstiline olend. Tegelikult medrid tähendab Ki kättesaamatu. Ja siis ma mõtlesin, et miks mitte ei võiks panna oma muusikanimeks nagu siin kättesaamatu, mida kuuled, ei näe. Et ta nagu lendab meie ümber, aga ongi selline medi linde. Hindrek võttis püssi ja laskis linnale tiival lindudel ikkagi minema. Ja ta on siiamaani kuskil teeb krutskeid ja pandare. Te olete valmis saanud oma esimese plaadi ja raadiokuulaja siis? Vihjeks, et plaadi kujundus on hästi ilus, ta näeb välja ka otsekui üks lind. Kuidas te sellise kujunduseni jõudsite? Noh, nagu Sänni ütles juba, et sellest linnuteemast me ei saa üle ega ümber, tan meil südames ja ja miks mitte siis proovida seda kuidagi visuaalselt üle anda, see kujumise plaadi kujundamiseks läks ja meie väga hea sõber Helena Kesküla, kes on selle plaadi kujunduse autor oli siis hea meelega nõus sellelt ideelt jätkama ja me oleme küll väga rahul selle tulemusega, mis ta lõpuks siis välja mõtles ja kuidas ta selle kokku pani. Nii et aitäh sulle, Helena. Kuidas praegu Eesti maastikul näid viiulimängimist ja laulmist koos? Ma arvan, et see muutub üha populaarsemaks, aga ühtlasi ka kõik sooloartistid, kes noh, ma eelkõige räägime pärimusmuusikast. Et kes õpivad pillikus, on võimalik ka laulda, ma arvan, et nad mingis mõttes proovivad ikkagi arendada seda suunda ka, sest et see on vajalik ja tore oskus. Ja sest tegelikult, kui sa oled pillimängija, siis vahel unustad ära, et sul on alati tegelikult üks pill ka taskus või põues, et tegelikult on meil kaks põhipilli, kui nii võib öelda, ma arvan, et kui meie oma lugusid seadma hakkasime, siis oligi kui me võitsime instrumentaalloo sekka, siis ei leia, võib-olla mõnes mõttes isegi raskem seda seada, sest et meil oli korraga kolm häält puudu. Ja noh, midagi on nagu puudu, käpp kuidagi teistmoodi asendama. Kuidas tema seadeid ja proovi teete, et kas teie seaded on niimoodi, et keegi mõtleb selle välja ja toob teistele noodid, hoide, keegi üheloovide, mõtlete kaos protsessile, see on nii kummaline, kui kysidki, kas teil on loodika? Aga me laulsime kõik peas, pigem siis endiscal oma ideed üles, kui ma kardan, et ma ei oska enam midagi ära. Aga mitte kunagi ei ole nagu Granski kriberi midagi. Kui tuleb uus lugu, siis me mängime lihtsalt nii palju, et jääb kahega ja ta jääb üsna kergesti ka eelkõige sellepärast, et me oleme nii palju lihtsalt praktiseerinud seda kuulmisoskust ja siis, kui see on su omalooming, siis ta on südamelähedane juba niikuinii, nii ta jääb kergemini meelde ka, ma arvan, aga seda, et me teeme kõik koos, tuleme klassi ja on mõningaid erandeid seal plaadi peal ka. Need, mis on minu lood, on suurema sealt minu tehtud. Seal on Sänni seatud lugu, tantsiksin, seal on kätki oma loomingut, õhtu tuleb. Et noh, eks igaüks panustab mingisse loosse natuke rohkem ja teisel natuke vähem, aga kokkuvõttes on see ikkagi ühistöö. Ma tahaksin veel puudutada pärimuse temaatikat ja klassikatemaatikat, et teil on küllaltki hea tehniline vagasus klassika poole pealt ka. Kas ma olen õigesti ära kuulanud, seda? Loodetavasti on. Aga kuidas teie enda jaoks on selle piiriga mängimine, kuidas klassikute pärimust kokku panete, et kas pärimus on nagu olulisem ja, ja vajalikum teie jaoks just nagu kuulajatele erastada või presenteerida või või vahel on äkki see nii-öelda pärimuspolitsei pilt tuleb ka, et kuidas te nagunii julgelt eksperimenteeriti nende nööridega. Me kõik hakkasime õppima seitsme aastaselt klassikalist viiulit ja suurem osa elust, kui nüüd mõelda, siis on tegelikult kulunud ikkagi sellele, et klassikalist muusikat mängida. Aga kuna me valisime oma elukutseks tegelikult just pärimusmuusika, siis ma ei tea, ma nüüd ei saa muidugi kõigi eest rääkida, ma arvan, et pärimusmuusika on meil väga südamelähedane ja seda me toonid temaga igas loos, aga tore on lihtsalt näidata, et me oleme, aga muud kui me laulame näiteks kuidas läheb vanale, et kui me räägime tõesti nagu regilaulupäraselt et noh, noormees ja siidised käed, siis sinna paneme veel klassikalise loo otsa, et see on lihtsalt imeline viis näidata, et kaks asja nii erinevad siis väga hästi kokku minna emotsionaalselgi tsensori. Kas te olete seda meelt, et pärimust tasub siduda erinevate kildudega meie tänapäevasest elust ja aga teadlikuid? Arvamus? Tegelikult me oleme nüüd juba mitu aastat kõrgkoolis õppinud pärimusmuusikat aga ega klassika siis jalgu ei jää. Et see käib käsikäes ikkagi. Sest et noh, on ikka väga palju pärimusmuusikat, et mida noh, samal ajal peab ikka klassikasse arenema, et ärane eriliselt arenema ja teil on plaadi peal mitu välismaist lugu ka, et kuidas nad sinna sattunud. Meil on seal kaks lugu, Rootsist. Siis rootsi lugudega on lihtne, me oleme vist kõige rohkem käinudki Rootsis. Sest et Eesti ja Rootsi pärimusmuusika kuidagi samad ringkonnad mõnes mõttes. Ja palju mõjutusi. Ja meil on väga häid sõpru Rootsis, aga seal on ka Kanadast ja Iirimaalt. Need on siis lihtsalt meie lemmiklood. Nad on kuidagi ikkagi meieni jõudnud, kas sõprade kaudu või mingi etnolaagrite kaudu. Teeplaadi nimi on mees, tegutse. Kuidas selle nimeni jõudsite, oli algusest saadik selge, et laatorossis õnnestegutseni ei olnud, tegelikult mõtlesime küll selle peale, et noh, mis seal siis tulla võiks, aga samas see oli küll üks väga esimesi pakkumisi, mis pähe tulid, natuke seedisime seda ja siis lõpuks tuli välja, et see on ikkagi parim variant. Kuidagi me ise teeme nalja selle üle tihti, et kuidas siis seletada seda, et enamus meie lood, mis seal plaadi peal on, räägivad meestest. Tegelikult on ta õige kah, et kolm neidu millestki muust mehed ja linnud on põhiteema. Esimene on liik, on teil võiks kommentaari selle loo kohta? See on siuke hea lugu, mononärvi maha, et alustame, me tahame kontserdil, ei hakka saama, proovi. Mõnus sõrmed saeks, mändide võtab närvi ja annab kruvi. See on alati esimene lugu. Siis tuleb hea kontsert. Teine lugu on ka pask on. See on meie vaieldamatu lemmik poiska. Üks nendest on. Lihtsalt väga rõõmsameelne. Ja muidugi tal on üks teine tähendus ja meile väga suureks abiks. Nii moraalselt ja, ja muusikaliselt ja, ja selle plaadi produtseerimisel oli Jalmar Vabarna ja siis eks me ikka täname teda igal tuuri kontserdil, üritasime, jaa ja ütleme niisama ka aitäh, aga siis me mõtlesime, et kuidagi püsivamalt võiks siis jätta selle jälje sinna plaadi peale. 200 lugu on talle pühendatud selle suure töö ja abi eest, mis ta meile on teinud. Kolmas lugu on plaadil Mustamäe, aga plika, aga te ise kutsutada seda kuidagi teistmoodi? Me ei teadnud tegelikult selle nime veel kutsusime saarema paigaks Saaremäe täid. Aga kui oli vaja leida neid viiteid plaadi jaoks, siis võtsin eesti viiuli välja, tuligi välja musta peaga plika, mis on samas selline väga huvitav. Niiviisi äärist tüdruk, eks, aga neist ei ole see musta, tähendab see on huvitav, on see, kellest me siis ja me räägime Murist poisikesest ja ma mõtlesin, et sinna sõnad juurde, kas need ikka toonitada seda, kuidas meile meeldib piirid mängida ja laulda siis ei tunne, ei piisa sellest, et me võtame selle pulga ja vihumäeda lõpuni, mõtlesime, et istusime kokku jälle klassiruumis ja tahvel oli ees ja siis mõtlesime, et kribama mõned sõnad ka juurde siis äskini seda tegelikult esialgu ei olnud üldse plaanis plaadi peale panna, aga kuna me olime kolm päeva järjest lindistasime, kus Rainer koigile, kes oli meie salvestaja miksija siis pühapäeva õhtuks küll me olime väsinud natukene, aga tundus, et energiat on ikka veel liiga palju üle seda raisku lase see väsimus, millest enam aru ei saa, tegelikult ju võibki jääda mängima. Mingi hetkel me oleme selle loo esitanud ka paaril kontserdil, aga see on põhikavast kuidagi välja jäänud. Siis. Mis see Eesti Eesti neiul on, vanade lugude kogumik on kokku pandud siis need vanad salvestused süstematiseeritud kogumik, kus ta oma lugusid üldse leiate, muidugi ongi arhiivisalvestuste järgi mehi meestekutse tegelikult on see, kus meil oli vaja uusi lugusid teha, kuna me olime noor bänd veel ja siis me hakkasime sirvima seda regilaulu andmebaasi ja vaatasime sealt mingid ägedad sõnad ja viisi küll mõtlesime ise sinna välja selle kehase, selle loo ümber. Me panime sinna juurde ka, tekstid on sealt pärit olenevat loost. Ma arvan, et meil on mõned lood, on seal sellised, mida me oleme nagu otsinud tõesti, et tahame uut lugu teha, siis uurime ja loeme tekste ja vaatame, et mis sobiks, aga teised lood on jälle ise jõudnud. Kas siis noh, ükskõik kelle juurde meist kolmest seda lõpuks siis sulanud intri looks meeste kutse lõpus mängima üldse Viljandimaalt pärit boikat. Aga ta ei ole nagu just nii originaalsed sinna läinud, et see, kes tunneb Sednev Paiskab arse Päkist Rootsist. Selle kohta võib küll öelda, et üks meie lemmik põliska jälle natuke klassikaga segatud siin on hästi kuulda. Õhtu tuleb lugu, mis sündis sellest, kui me käisime Mooste festivalil mängimas üks kohustuslik pala ja mis sai ka südamelähedaseks ja mida me nüüd panime kõrvaalidele. Sihi tehine saadetakse siin. Peaks kallis ka tehakse siis ta läks sinna uskuma, et kas jääd songa uskuuekas. Juures ei käinud. Oh, kuidas ma tantsiksin, tantsiksin seal Sänni toodud logo ja tema iseloomustab seda, nii et loll on see, kes vabandust ei leia. Hille Lai seal laval on lugu, mille Leesis kirjutas Pärnu kontserdimajas ja ja ootasime oma kontserti, olime väga suures ärevuses. Lehekesed, kulinaid, teemasid sellel on ka enda repertuaari ja seal vaikselt Sindis läks aeglane säilituks Ans. Veits kurda mõiski isamaasõja pääl Ta leidis end leedrimarjad, viltööga lendvapääsud Sildsu sõbrata. Kas ojas voolas kiirelt ja seal? Üksi tahad loojangut, kuhu niimoodi enda olla seest sääne pois sees ei käi üksi ootaja loojangut kuni ta selle eest. Kuidas läheb mina vanale lugu, mis paneb kuulama ja kaasa mõtlema? Halb kosilane eks omaloominguline nagu et kui meie lood räägivad imelistest ilusatest asjadest, siis ilmselt see lugu on sellise ridadevahelise sarkasmiga. Et ükskõik, kes sulle ukse taha tuleb, salat, tervita teda seal hea minna, aga vahel võib juhtuda nii, et et see külaline seal ukse taga ei ole just väga meeldiv, kui oodatud. Merilind Jüri Üdi on niimoodi öelnud või kirjutanud. Su südamepuuris on vaikus ja tuhandeaastane lind. Ta oskab, aga ei räägi, sest ta armastab sind. Kaade. Siin karraelus ei raali. No see ei lenda sööle, lett, lendasin. Kuidas siis selle plaani tehtud saite? Televiisor, ris, palju abilisi ka või, ja üle 200 kasvatasime hooandja abi. Ja vägarate sai täis soovitud summa, mis me ootasime, aitäh teile täiesti. Täna me siis juba terve posu inimesi veel ära tõesti suur aitäh, Rainer Koik, et sa oled teinud meile ilusa heli ja samuti Siim Mäesalu, kes meie muusikat Masterdas plaadikujunduse, sest me rääkisime Helena Jalmar, kes meile igal sammul hoidis kätt. Siis Ülar Mändmets, kes pildistas meid paar fotot, mis seal plaadi peal on? Viljandi muusikakoolile suur aitäh, et ta laenas oma ruume ja kultuuriakadeemiale, et me saime sealt kas tehnikat. Tauno Uibo, kes meid aitas hooandja, videoga ja paljud teised veel, kes ma kindlasti unustan ära ma need nimed, aga, aga aitäh kõigile, kes on meile mõelnud ja meid aidanud igal kontserdil. Super. Mis tunne on koos mängida? Mõnus? Eks koos mängida on uskumatult hea, aga vahel tuleb ka neid bändisiseseid draamasid ette, mis teeb tegelikult kõik ilusad hetked kolm korda ilusamaks veel. Ja meil on olnud selja taga väga head kontserdid, kontserttuurid ja ma arvan, et me jääme seda tegema veel pikaks ajaks. Mingi hetk, mina tundsin, et see on ainuke koosseis, kus, kui ma olen närvis, siis on hea närv. Sest et tegelikult meil kolmekesi ei saa mitte midagi juhtuda, sest et me lihtsalt tunneme 11 nii hästi. Ja siis oli alati hea närv nende tüdrukutega lavale minna. Ja see seal üksteise peale kindlad olla. Peale sellist halba mõttetist lava peale minnes leiavadki korda kahjuks küll ingliskeelsed väljendid. Aga ütleme üksteisele häid sõnu, et lava peal oleks ja niikuinii on hea. Kui on ka omad need salalauset, kuidas, miks teist siis üles titame? Hea, eks laval mängib. Mis mesindust vedas, saab. Üks plaat on tehtud, mina kuulen, poeg positiivse pausi aja, teine tuleb veel. Muidugi tuleb. Aga natukese aja pärast, sest et need Me lähme Belgiasse tuurile ja järgmine kord me mängime suvel Eestis. Sest et mina lähen Itaaliasse õppima ja le läbini. Ja Sänni tuleb tagasi koju kooli lõpetama, nii et teeme hästi pisikese pausi. Mis teil järgmine asi, müntidega praegu on? Paneljaka, sõidame Belgiasse. Mitu kontserti? Neli. Neljas linnas. Aitäh, Hedrid. Ja soovin teile jõudu ja igasuguseid õnnestumisi ja palju inspiratsiooni edasiseks. Pide, aitäh. Aitäh vibridele ja aitäh teile, kes te kuulasite. Hoidke Midridel silma peal nii Facebooki kaudu kui folgileheküljel ja loodetavasti on neil tuul tiibadesse.