Keelesäuts keerukates ja inforikastes tekstides on tihti tarvis alustada uut mõtet, mis on eelmise jutuga vähe seotud. Seda uut teemat lehkreemat on vaja sisse tuua mingi sidusust loov vahendiga. Tihti, eriti suulises jutus on selleks väljendid, mis puutub sellesse või mis puudutab seda. Üsna tihti võetakse need kaks omavahel segamini ja kääne on kord ühte ja kord teistpidi. Niisiis, mis puutub nende kahe väljendi segiajamisse, tuleb öelda järgmist või mis puudutab nende kahe väljendi segiajamist, tuleb öelda järgmist. Nii on õige, nagu on, õigega. Miski puutub millessegi, aga miski puudutab, mida siis neil tegudel Nad on sarnased ja õige kääne ei pruugi seetõttu meelde jääda. Mis sellisel juhul teha? Soovitaksin alustada teisiti. Näiteks, nii nagu mina alustasin mõne üldise väitega uue teema kohta, kui mõnikord varem alustatud mõtte juurde tagasi, olles muude väljenditega, mis konkreetsesse teksti sobivad. Need kaks väljendit on pigem vajalikud suulises jutus ja võivad olla kasutuses ka nõnda öelda aja võitjana. Kirjalikus tekstis aga liigendatakse eraldiseisvad mõtted erilõikudesse ja nende puhul pole selliseid sissejuhatavaid väljendeid vajagi. Saab kohe sisuga pihta hakata.