Tere eetris on aasta viimane galerii, mina olen Maria Lee Liivak. Tänane saade võtab vaatluse alla kolm näitust. Need on Maicelondi ennast täis Tallinnas Draakoni galeriis labürintteatriühenduse kee üheksa tumeaines Kullo galeriis ning Laurentsiuse kaks Leedat ja kunstihoone galeriis. Erinevalt tumeainest, mis keskendubki vaataja kutsumisele piire ületama lubab Maike londi ennast täis draakoni galeriis aga näitust vaatama vaid ühe inimese, keda pealegi ei olegi reaalselt olemas. Maike tutvustab. Galeriis on sisenenud vaataja. Ta on süvenenud, aga ta ei ole sina, sina, kes alati astub sisse galeriisse teine kunstnik, kunstniku sõber, sina, keegi, kes on tulnud sõbra soovil kallim õhutusel. Sina võib-olla kunstikriitik. Ta ei ole sina täpselt nii, nagu ta ei ole maksumaksja, kes alati ärritub, kui kunstirahastamisest räägitakse. Netikommentaator või naaberajakirjanik, kes väidab, et kaasaegne kunst on publikust avalikkusest ühiskonna liikmeist eemaldunud. Maicel londi näitus on pikal tänaval Draakoni galeriis avatud kuni 28. detsembrini. Maike, kuidas näitus alguse sai või kuidas ta sündis? See sai alguse umbes poolteist aastat tagasi, mul ei olnud plaanis teha näitust algselt, aga mind huvitas sel ajal väga ja praegu siiani need mehhanismid või struktuurid, milles ma töötan ja mitte ainult nagu nii-öelda need majad või keskkonnad, aga kuidagi, et kes ma olen, mis mu roll on või kes see kunstnik on, kelleks ma olen juhtumisi saanud aja jooksul, et nüüd võib tagantjärgi endale tunnistada, et jah, ma olen kunstnik, aga mis see siis nagu tähendab ja mis need mis suhted mul nende institutsioonidega või majadega või lavadega või ruumidega või noh, kõigega, mis, mida mu töö sisaldab nagu väljaspool seal oma ideedele, et mis, mis suhted mul nendele nende elementidega. Et kuidagi sealt hakkas see pihta ja siis perioodil olid nagu erinevad asjad, tekkisid, et tuli see näitus nüüd nüüd niimoodi praegu valmis. Ja samal ajal ma hakkasin kihte poolteist aastat tagasi uurimusliku protsessiga, kus ma hakkasin otsima metseeni endale ja tegelesin sellega, et mis see nii-öelda lemmikloom on, et kui ma olen praegu nii-öelda maksumaksja poolt kinni makstud lemmikloom, siis siis kas ma saaksin mingi muu lemmikloom olla ja need kuidagi omavahel nagu natuke on seoses, mitte küll vormiliselt, ega sisuliselt, et mis mu roll on see näitus ennast täis tegeleb sellise fiktiivse kunsti vaatlejaga keda määratleb kõik see, mida ta ei ole, kes kunsti vaatleja on või kes see inimene tänavalt, kes seda näitust vaatama tuleb, on? Nende see, keda ma seal kirjeldan, on see ainukene, kes nii-öelda pääses päriselt sellesse galeriiruum või näitusele, nagu me seda teame, äss või nõuet, et ülejäänud kõik on välja arvatud sellest välja, et sellest nii teatris kui ka kui igavesest black boksis või, või, või valges kuubis mind ikkagi huvitab see väga, et need ei ole neutraalsed pinnad, et et valge kuup on mõeldud nagu neutraalse ruumina, et seal ei ole mitte midagi ühtegi, ühtegi nii-öelda, mitte mingit tähendust seal ei ole. Ja siis, kui sa riputad oma tööd üles, siis need tööd saavad tulla, kui sellest täiesti neutraalses pinnas välja. Aga tegelikkuses see niuke, vana lugu juba vanade kunstnike poolt juba ära räägitud, et loomulikult on see väga poliitiline keskkond ja, ja absoluutselt mitte neutraalne ja tähendusi täis. Et sotsiaalsed ja kultuurilised tähendused ja kellele see valge kuup on mõeldud ja mis, mis sorti klassile või seltskonnale, noh, see on niuke nämmutatud asi juba. Aga mind peale seda artist kukkunuti paar aastat tagasi või kui hakkasid need arutelud hästi aktiivselt jälle pihta, et miks, mis asi see kaasaegne kunst on ja miks keegi sellest aru ei saa, siis mind hakkas jälle huvitama see, nagu, et see vastasseis, et kui kaasaegne kunst üritab ennast ikkagi kuidagi õigustada ja ja samas keegi, kes väidab, et ta on tavainimene või, või kelle kohta väidetakse tähendavamine tavainimene, mida iganes see siis tähendab tema jaoks on see täiesti arusaamatu asi, et siis ma selle ruumiga või algne mõte oli, et üritada see valget kuupsis teha selliseks, et sinna ei pääse mitte keegi siis, et kõik on välja jäetud. Et ka nii-öelda see kaasaegse kunsti eestseisja või mõistja või, või kes saab sellest aru või kes huvitub sellest, et see saaks kogeda ka seda nii-öelda väljajäetuse tunnet. Et me, see ruum on iseennast oma tähendus niimoodi täis, et me keegi ei pääse sellesse sisse, veetsematab kuidagi ruum sellisena, nagu ta praegu on seal nii-öelda tehniline otsus või sellepärast, et tegelikkuses tahtsin selle ruumi täiesti kinni panna, et kui sa uksest sisse ei saagi uksest sisse üldse draakoni galeriis ei ole see võimalik, sest seal taga on galerii ja no üldiselt see on juba jälle selline märk sellest, et sa ei saa teha näitust galeriis, kuhu sisse ei saa, et see ei ole nii neutraalne pinnas, et ma saan seal ruumis teha mida iganes, et siis ma pidin sinna mingit kuidagimoodi üritasin siis lahendada seda ikkagi niimoodi, et et seal see tunne tekiks väljajäetuse tunne. Kuigi nüüdsed ajasid siis võib-olla järjest rohkem selle protsessiga, kus ma hakkasin mõistma, et see on pigem nagu see teos on pigem see tekst, kui, kui ruumiinstallatsioon minu jaoks tekst hakkas nagu palju rohkem mängima või mingit sõnumit kandma ja tekitas nagu rohkem huvi, põnevust, et mis saab seal selles tekstis või mida sealt lugeda saab, et see töö on võib-olla see tekst nüüd minu jaoks. Mõnes mõttes võib jääda mulje, et võimalik, et see üks fiktiivne tegelane, kes ainsana sellest näitusest osa saab, vaatab selle näituse ära. Need pildid, mis väidetavalt on seinal kehitab õlgu, läheb tagasi tänavale, unustab selle, samal ajal kui kõik jäänud nii kriitilised maksumaksjad kui kunstisõbrad kes jäävad sellest välja. Ja vaat selle näituse omaenda peas ja see jääb neile palju huvitavamat meelde kui sellele ainsale, kes seda nägi. Kui oluline on kunsti juures üldse see osalemisvõimalus või, või see, et vaatajale tehakse miski selgeks või näidatakse miski ära? Kui palju sa arvad, et on kunstniku vastutus, kui palju vaataja vastutus selles asjas? Ma tunnen üht kaheksaaastast poissi, kes ütleb, et või kes ükskord ütles, et üht näitust vaadates ütles, et ai laik aetaks kiusas mind ja siis ma mõtlesin selle peale nagu tükk aega, et meeldib. Kuidas sa ütled, siis mulle meeldib kunst, mis ajab mind segadusse. Mõtlesin selle peale ja, või kuidagi, et see oli nagu oli nii väikse inimese poolt nii kihvtilt öeldud ja tundus, et tema puhul näiteks ei ole mingit probleemi, et kunst talle väga palju vastu ei tule, tekitab ainult suurt segadust peas. Ma ei tea, jahmann, võib-olla vastan, kästi igavalt, ma arvan, et ma ei, ma oma töös väga palju ei mõtle selle peale, et oota, ma peaksin seda selgemaks tegema või arusaadavamaks tegema. Ühest küljest, aga teisest küljest mul on. Kuna ma ei tööta nii palju intuitsiooniga, vähemalt nagu algselt ma ikkagi mind huvitab mingisuguse teooria või mingi teoreetilise platvormi pealt oma töid alustada. Ja see intuitsioon tuleb alles siis, kui ma teen vormilisi otsuseid, siis ma hakkan usaldama intuitsiooni, võib-olla rohkem. Et seetõttu. Ma arvan, et ma tulen päris palju vastu, ise arvan niimoodi. Aga kui ma oma ema-isaga räägin, siis nad ei ole sellega. Aga siis mul tuli midagi, ma tegin seal näitusel, rääkisin selle galeristiga seal juttu ja siis tuli üks vanem daam ja oli hästi, öine, ütles ma nüüd tahan ka näha, mis sa siin tegid ja ta tormas seal ringi ja küsis ja uuris ja ütles, et vaata nüüd sa pead mulle küll selgitama, mis on, ja siis me rääkisime sellest ja siis ta ütles, et lugesin teksti läbi ja siis ta ütles, et kuule, tead, sina hoolid siin tavalisest inimesest tänaval, tavaline inimene tänavalt absoluutselt ei hooli. Absoluutselt ei huvita see, kuidas sina oma südant valutanud. Pärast ütlesin, et kuidagi jah, võib-olla ma selles mõttes tegelen, võib olla väga vale vale asjaga, muretsen, see on nagu ma ei tea, valge mees, kes läheb kuskile džunglisse mingeid inimesi päästma, kes elavad onnis nendele kodusid ehitama, kus on jooksev vesi. Tegeleb vale probleemiga. Ma ei oska öelda ja ma arvan, et kui sa selle selle jäneseaugu leiad selle mingi kunstiteose või teatrietenduses või kus iganes muusikapalas, kui sa leiad selle mingi jäneseaugu, on see sulle selge või mitte, aga miski, mis töötab või mõjub, siis on, ongi hästi ja kui ei leia, siis ei leia. Ma arvan, et ei pea kõigest aru saama, ei pea pettunud olema, et ei saa aru ja ei pea ka väga muretsema selle pärast, kui saar. Sa tegutsed üsna avaral maastikul muusika- ja teatri ja kunsti ja erinevates valdkondades. Kuidas sulle tundub, kas seal ühe, mida kujutatakse nii-öelda toimiva ühiskonna ja siis skulptuuri vahel, kas see on tehislik ja, ja illusoorne või reaalselt selline lõhe eksisteerib? No kui ma seda alustasin, seda selle näituse ettevalmistusega, siis mina ma ise endale või see või mille pealt ma läksin, ma väitsin, et need on sotsiaalsed konstruktsioonid, et seal ei ole. See lõhe on, on tehislik, mina arvan, ja ma arvan, et igasugused pooled seda lõhet mingil puhul toidavad ja igasugused sotsiaalsed konstruktsioonid ongi minu meelest mis mind viimasel ajal väga palju huvitab, et kuidas selle, kuidas neid mõista või või ma ei tea lapse kasvatamise juures need konstruktsioonid, et kuidas me konstrueerime talle neid neid piire ja arusaami ja kes on, kes ja kuidas me nimetajaid asjadele anname. Ma arvan, et see on nagu põnev ja see on mõnes mõttes ka täiesti nagu skisofreeniline, kui hakata neid konstruktsioone tähele panema, et see mingisugune imelik elita haarsus, mis käib näiteks ma ei tea, galeriiruumiga kaasas, et see mõnes mõttes on mind näiteks ärritab ma tunnen iseennast, tegelikult ka väljaspoolseisjana, kuigi ma olen kunstiakadeemia lõpetanud, siis ma ei tunne, et ma oleksin päris kunstnik. Seepärast, et ma nii erinevates valdkondades tegelen, aga ma tunnen ennast kui väljaspoolseisjana vaid seal, minu jaoks oli nagu mitu huvitavat küsimust. Et see ennasttäis on, kas mina kui kunstnik ennast täis, kas see ruum, kuhu ma tegelikult kunagi ei tunne ennast päris teretulnuna kui kas kunstnikuna või siis inimesena tänavalt või on see nii-öelda see kunstis gene ennast täis, et, et seal on nagu palju selliseid asju, et kuigi see on nii-öelda galeriiruum, on avalik ruum seal ei, ei vaata keegi, mis klassist või seisvusest või hariduse või intellektuaalse taseme, eks ole, et kõik võivad sinna sisse astuda, mingil põhjusel seda ei tehta mingil põhjusel, on, see, on see limiteeritud ja seal on mingi teatud elitaarsusest noh, võib-olla oma praegusest lahmin liigselt, aga noh, niimoodi mustvalgelt toetas võib seda niimoodi öelda, et on inimesi, kes kunagi ei arva, et, et neil on päriselt luba sinna sissesaade, mis, miks meil pääseda luba, et asi ei ole selles, et neid ei huvita või teineteise aru, aga seal on ka mingi teine mingisugune sotsiaalne kiht selles konfliktis või selles loa saamises või mitte saab või loa puudumises, ma ei tea, miks see nii on, aga noh, teater samamoodi muidugi teatrites võib-olla on pilet ja nii edasi, aga seal ka teater on selles mõttes samamoodi noh, ma ütleks, et mingisugune elitaarsus selles selles on, et seal ei käi kõik ühiskonnagrupid, kuigi tänapäeval see justkui peaks olema, nii et see on kõigile võimalik. Millega sa ise praegu edasi tegeled või mis tööd sul plaanis on? Ma hakkan nüüd kohe jaanuari alguses tegema proove, kaja kannuga, tal tuleb soola veebruaris ja mina olen, olen tal tehniline tugi ja, ja dramaturg ja siis kevadel hakkan tegema proove belgia Ta on kirjanik, filosoof, teatri dramaturg, teatritegija aktiivselt, püüterdi püsse ja temaga meil tuleb etendus, esietendus on Londoni lift, festivalil on juunis see ja siis tuleb juba järgmine hooaeg. Kas tuleb ka üht-teist näitusi? Ei tule enam. Tükk aega ei tule. See on sihuke hull bar formaat minu jaoks, et kunagi ammu otsustasin ära. Ma ei tea, seitse aastat tagasi, et ma ei tee kunagi ühtegi näitust, et kuigi see on justkui installatsioonid on minu valdkond, siis ma otsustasin, et ma ei tee kunagi ühtegi tööd valges kuubis, et ma ei, ma ei saa sellest aru, et ma ei oska mitte maise algest koogist aru, aga ma ei ole sedasorti kunstnik, kes saaks aasta aega ettevalmistustööd ja siis panna üles ja see asi vaadata kuu aega ja siis, kui sa need asjad maha võtad, sealt ruumist, kui SUSE rent on läbi või, või kokkuleppes selle pinnaga läbi siis öeldakse sulle number, mis kirjeldab seda, kui palju inimesi sealt läbi käis ja see on kogu aeg, kui vastukaja, mis sa saad erinevalt teatrist, kus sa saad seda, mitte et ma oleksin sellise tähelepanu Chancy või kuidagi, et mul on vaja saada hirmsasti kogu aeg tähelepanu ja vastukaja. Ma kuidagi ei tunne seda, töö räägib minu eest või töö, minu käepikendus, sest noh, mina ei tea, mina vaatan oma tööle otsa pärast, kui ta on kolahunnik, keda vaikiv ta ei ütle mulle midagi selle kohta, kuidas ta läks. Mulle tundub, et ma õpin vähem, kui ma teen valges kuubisest ja teatri puhul ma arvan, et ma õpin kogu aeg iga etendusega, mis ma teen, kordan, või või proovis, et see on tüütu ja ja pikega ma õpin nagu kuidagi intensiivsemalt evama, arenen intensiivsemalt, aga see on niisugune isiklik eelistus vist lihtsalt. Kas sa selle näituse ennast täis puhul tunned, et sa oled midagi õppinud või kas saan sulle kuidagi midagi kommunikeerinud praegu? Ja ma selles mõttes on ta ka mullandega olnud kõvasti konflikti, ma pean tunnistama, et tänu igasugustele tehnilistele Nimitatsioonidele mul mul tundus kõik kuidagi nii halvasti, väga tükk aega ja mingid pisiasjad enamasti, et kui kõik lambid peaksid olema valged, siis igal lambil on oma valge ja nad kõik kõrvuti, need valged on üks valgend, sinine, teine valgen roosaka tooniga, kolmas valge on, ma ei tea mis tooniga, aga ei ole valge ja siis ma ütlen, kus on valge, kadus no niisugused asjad, mis töötavad otseselt, nagu ma tunnen minu vastu ja ma ei oska nendega kuidagi leppida. Ma ütlen, et ei, kui mu peas on see, et see peab olema kõik puhtalt, ainult valge. Ja ma näen siit mingit ele, sinise roosakirju, et niisugust ma ei oska öelda, diskoteeki siis mul nagu niuksed, sellist sellist kriitikat suhtes on nagu palju. Aga teisest küljest, et kui ma jälle vaatasin, kuidas inimesed käituvad seal või seal ruumis, et minu jaoks oli üllatav, et enamus inimesed otsivad seda kunstiteost, mina arvasin, et ma jätsin nüüd seekord kuidagi, tegin nii. Olin natuke arg ja tegin palju kompromissi, jätsin neile suure ruumi seal olemiseks ikkagi, et nad ei ole, need saavad sinna sooja sisse tulla ja seal on meelelahutust minu meelest isegi ülearugi palju. Kui tegemist peaks olema kinnise ruumiga nii-öelda idee poolest. Et siis nad ikkagi otsivad seda asja, nad käivad kõik need nurgad läbi ja vaatavad, kuidas pääseb sinna, et või noh, ma olin täiesti üllatunud, et kuidas see nagu käitumine on, ma pean minema sinna veel tagasi natukene mõtlema selle üle, mis ta Maicel ongi, näitas ennast täis, on Tallinnas Draakoni galeriis avatud 28. detsembrini. Aitäh Maicel. Erinevalt Maicel londi näitusest, kus näitust keegi ei näegi kutsub tumeaines publikut mitte üksnes näitusele, vaid ületama lausa näituse ja etenduse piirad. Labürintteatriühendus kee üheksa ühendab stsenograafia, kes on Kullo galeriisse üles pannud installatiivse näituse, mis teatavatel kellaaegadel trupi oma osalusel muutub pileti lunastanud külastajale lavakujunduseks osaks etendusest. Publik liigub ühe või kahekaupa läbi kujundatud ruumide labürindi ning trupiliikmete abil muutub isetegelaseks, kes võtab osa aistingulisest rännakust. Tumeaines, kui näitus ongi täna üleval veel viimast päeva ning viimased etendused toimuvad täna õhtul pileteid sellele saab huvi korral piletilevist. Täpsemalt aga räägib tumeainest Mari Mägi. Kas sul on Tallinnas Kullo galeriis Kuninga tänaval olnud avatud näitus tumeaines, mis õigupoolest on näitlus galerii lahtioleku aegadel teisipäevast laupäevani aga teatud aegadel toimuvad nendes samades näitusele, mida sa etendused räägin? Labürintteatri ellukutsuja, mari Mägi ka, mis on labürintteater? Laboriteater on mänguline teatrivorm, milles külastaja on kangelase rollis, see tähendab seda, et ta alustab ühest punktist oma teekonda läbib retke, tema kohtab selle retke jooksul igasuguste tegelastega juhtub igasuguseid asju ja siis teisest otsast tuleb ta välja oma looga labürintteatriühendus kee üheksa, mis selle ühenduse varasemad tööd on või mis selle taust on, kes seal osalevad G üheksa, niimoodi salakoodina lahti mõtestatud on Gonsiori üheksa, ehk see on siis Eesti kunstiakadeemia stsenograafia osakonna selline kodumaja ja siis need kesin, labürindis askeldavad, on ometi poolestki ksenograafid kes siis selle labürintteatrivormis anudki natukene näitlejateks ma ei julgeks päris öelda, sest see pole see õige sõna, aga siis nagu askeldajateks või tegutsejateks muutunud ja g üheksa siis neid siiani on need kõik, kes siis labürint, teatrite on meil teinud, et nad on kõik selle majaga seotud olnud ka siis õppimise vormis või nad on seal elanud või see maja on, me oleme kõik sealt mäest läbi käinud. Kuidas konkreetne näitus-lavastus tumeaines alguse sai, mis selle protsessi käivitas, seda ajendas, mis see ettevalmistusperiood endast kujutas. Kõige aktiivsem ettevalmistusperiood oli võib-olla suisa aasta tagasi, siis kui meil oli kolm kuud aega selle meetodiga tutvuda, tegime tööd, tegime iga, sul lahendasime igasuguseid erinevaid ülesandeid, erinevaid meeltele põhinevaid selliseid hukuse otsimisi ja sealt sai siis seltskond piisavalt. Sellise ühise hingamise tekkis huvi ja vajadus, et võiks ju teha seda vormi veel ja me saime tookord siis me tegime rüütli keldris, tegime ühe labürindi ja siis oleme ka kõue mõisas tegime, oleme kae labürindi teinud see etenduse osa sellest näitusest. Kas need ruumid on nendesamade etendajate ehk siis stsenograafide kujundatud, millised need on siis, kui etendust parajasti ei toimu? See on selline lavastus, millel on näiteks kolm algust, siis on kaks keskpaika, siis on veel kord selline, veelkord saab kahte varianti näha ja lõpp Bon ka kolmes variandis seltskonda labürindi läbinud, siis sai puugid noh, nagu voolavate vete kaks korda ei astu, et võib juhtuda. Nii, aga võib juhtuda teisiti. Kui me hakkasime selle labürindi tööle, siis me otsustasime, et teda peab olema võimalik vaadelda ka näitusena ega üks kolm ülesannet. Igalühel oli kolm objekti ehitada, üks neist oli, oli optiline illusioon, üksi oli kohapõhine, installatsioon ja kolmas oli looduslik materjal ja siis nende põhjalt, et kõik kõikide kolm ideed lõpuni ei jõudnud ja see tähendab seda, et näiteks kui on esimeses toas on kolme inimese tööd siis on nendel kõikidel kolmel inimesel on oma tööga suheda, nii-öelda presenteerib seda oma tööd läbi tegelase tema enda loodud tegelase ja siis vaadates ka teiste inimeste töid sinna tema tegelaskuju tegevustesse. Aga põhifookus on sellel, mis ta on ise teinud, sest see on tema läbitunnetatud seon, ta teab, miks need asjad on täpselt nii, nagu nad on, kui palju igal kunstnikul oma vabadust on olnud ja kui palju see, mis publikul avaneb, on kontseptuaalne tervik, mille on kokku leppinud kas siis sina või, või keegi teine. Mõnes mõttes. Me leiutame alles. Labürindivorm on küll olemas kui selline. Aga meie leiutame sellist enda pidist, labürindi vormi, see tähendab, et kõik on olnud väga-väga voolav. Me teadsime, et me tahame teha labürinti, mis lõpeb pööripäeval. Et teema on pööripäev ja teema on must ja valge ja pimedusse minek ja valguse saamine. Et see oli üks rida siis lugesime Valdur Mikitat sinna kõrvale kõikide oma toredate kartulitega ja, ja keele kõverustega või kuidas keel vormib seda, kuidas me maailma näeme. Lugesime seda siin alla nii lingvistilist metsa kui metsikut lingvistikat, see oli siis teine rida ja siis me rääkisime ka sellest, et kuidas siis oli veel niimoodi, et kõikidel Xenon graafidel on, kui sa teed mingeid etendusi, siis jääb alati jääb asju üle või noh, seda teha mingeid pisikesi asju, mida sa ei saa laval teha, seepärast ei ole näha, et mõnes mõttes on siis stenograafiline kui selline võimalus teha ära seda, mida nad suurel laval ei saa. Et sa võid näidata mingisugust väga väikest detaili ja väga lähedalt ja sosistada inimesele kõrva, et see teises suures teatris ei ole see võimalik. Kutsepublikule osaleda on kaunis võõras nii teatris kui kujutavas kunstis. Võib-olla isegi paradoksaalsel kombel teatris võõram. Kuidas Eestis näiteks mõjub või mis probleemidega Eesti publiku puhul selliseid selliseid asju tehes või põrkuda. Ma ei usu, et Eesti publik on väga erinev sellest, mis nagu üldiselt üldine publik, Loota labürint teatris iseenda kaasa. Ja kui räägin oma Taani kogemusest Taanis, oli niimoodi, et ma olin ehitanud labürindi, mille, mis oli haistmismeelelabürint ja see oli valge, noh ja oligi valge kardinatest heitud labürint kolmepeatusega ja minul oli seljas punane kleit ja see oli täiesti vapustav, kuidas siseneb üks inimene ja ma muutun romaaniks, siseneb noor tüdruk ja ma olen noh, naine, kes õpetad, oskusi tuleb sisse mees ja ma olen pordumajas tuleb siis see naine, kes ütleb, et kas ma pean jälle ise mõtlema et see labürintteatri tehes olla see inimene, kes seal sees on, see on täiesti hämmastav saada kõik need erinevad peegeldused, kuidas inimesed mõtestavad seda väga lihtsat olukorda. Milles sa neid kohtad. Kas sa ise kunstinäitustel käies, kui teatrietendusi vaadates tunned puudust sellest, et sa saaksid ise kuidagi aktiivsemalt osaleda? Mulle meeldib valida, kas ma osalen või osale ma väga selline võõras kohas vettehüppaja üldiselt ei ole. Aga kui sellised võimalused ja nagu võimalused on selliseid väikse intriigiga siis ma kindlasti nägu, minu saab suht kergelt konksu otsa. Praegu on ka üldine trend, et kui me vaatame näiteks muuseumid, mis on ka ju näitus, et just, et muuseumid püüavad publikut saada sellega, et noh, teha oma ekspositsioonid interaktiivseks. Et see, selles mõttes ta ei olegi üldse uus, et selline päris üllatav ja ootamatu asi. Jälle kohtusin Prantsusmaale mehega, kes näiteks räägib muinasjutte, loodusloo muuseumis, räägib Punamütsikest ja hunti muidu hunditopise kõrval ja noh, et töödi lapsed ei saagi, lapsed, lastel ei olegi aimugi, kui suur hunt on kuigi muinasjutus, võib-olla see hundimõõtmed ongi teistsugused, aga aga et vähemalt et no mis, kuidas see hundikari Rovon või et interaktiivsus ei ole inimesed nagu mõnes mõttes otsivad interaktiivsust, sest see, et meil on, me oleme niigi ekraanid, aga nii palju, et meil on tagumik maas, on, kui seal tooliga üles nii palju, et kui sa veel lähed välja ja sa oled uuesti sellises olukorras, kus sul on jälle tagumik tooli peale, et noh, väga ei taha, et võiks olla nagu midagi muud ka, kui ma nüüd siin tegijana kohtan inimeste loos labürindi simmanil täiesti vaimustunud, kes tuleb ja mida tehakse, ma mõtlen, et vahu, et ma ise ei tulnudki sellise asja peale, et milliseid nimetusi antakse, kuidas ehitatakse, kuidas suhestutakse kuidas inimestel klõpsi lood hakkavad jooksma, et see on nii rikas, et võiks, võiks olla küll rohkem sellist võimalust. Tegijatel on nagu eriti niisugune rõõmus ja tänuväärne koht. Tumeaines lõpeb 21. detsembril ära. Aga mis labürintteatriühendus plaanid edasiseks on, kas on mingeid mõtteid tulevaseks aastaks? Vaatame kõigepealt me peame nüüd selle ilusasti ära lõpetama, aia lugema kokku oma miinused ja plussid ja muidugi ideid oleks ideid väga palju, et näiteks hästi vahva oleks ehitada heinapallidest labürint keset välja selline kaks 40 jõge heinte labürint ja seal võiks asjad toimida, et see oleks sihuke vahva suja suveprojekt. Aga vaatab, kuidas, kuidas hammas peale hakkab ja ja alati ju oled sa rahastajatest sõltuv, et kuidas me need rahaasjad siis korda saama, et kas ja kuidas me suudame endale kõik selle administratsiooni PRi organiseerida, et sinna jääb ka palju. Aga igatahes võib öelda, et tegemist on elujõulise trupiga ja ideid on? Ideid on kindlasti ja, ja tahtmist on ka. Aitäh. Tumeainese näitust ning etendusi on võimalik täna veel Kullo galeriis näha, kui pilet lunastada kas piletilevist või piletite olemasolu korral koha pealt. Ent tänase saate viimane lugu vaatab Laurentsiuse näitust kunstihoone galeriis, mis kannab nime kaks Leedat ja ning on avatud viienda jaanuarini. Kas te näitust ette valmistades annate endale mingisuguse lähteülesande või mingisuguse punkti, kuhu te tahaksite jõuda või mida te selle konkreetse näitusega tahaksite saavutada või see pigem on ühe perioodi kristalli seerumine niimoodi, nagu ta sellel hetkel kujuneb? Tegelikult on niimoodi, et igal ajal on mingid omad lemmikud asi, mis huvitab, mis inspireerib, mida, tahaks proovida, et ja siis ma lihtsalt teostan nende proovinud kuidagi ühte konservi suruda, et nad leida mingi ühine nimetaja, mis neid seoks. Ja see näitus on siis selle viimase viimase poole aasta. See, see, mis mind huvitas vormiliselt kui, kui ka sisuliselt ma arvan Niimoodi vist enda kohta on raske öelda või kõrvalt vaadata. Aga kas te oskate oma praeguses töös või kunsti vaatlemises või tajumisest näha mingit suundumust või liikumist kuhugi suunas ja kui, siis mis suund? Ma arvan, et see suund olla tegemaks paremaid pilte tegeled seal kõigi suund ja see on niisugune väga-väga üldine. Aja jooksul on kõigil kunstnikel tekkinud mingi mingi oma võttestik, millega nad opereerivad, ja siis ma proovin neid pidevalt täiustada ja, ja lõpuks. Ma ei tea, millal see tuleb päädades sellised perfektse näitusega, et et see võib olla selline suund, kuhu ma pürgin, aga ma ei tea, kas kunagi tuleb. Vähemalt vähemalt on see, mis hoiab sind käigus. Aga mis määratleb teie jaoks perfektse näituse või, või hea kunstile üldse. Kõigepealt, mida aeg edasi, seda rohkem ma tajun, et väga paljud asjad jäävad kinni erinevatesse maitsetesse, et et kui sa teed nagu oma arust pärasteks asja, siis keegi teine, kelle leiab, et see ei ole, see asi, jääbki puhtalt maitse taha, et eriti eriti teravalt hiljuti seda filmikunstiliselt vaatad küll, et Ta on tõeliselt hea film on et peaks nagu teistele endasugustele ka meeldima, aga ei ole. Et, et see arvatavasti kunstiga nii muusikas sama lugu. Et ükspäev sattusin kuulama mingi soovi saate moodi asi tuli raadiost, kus siis inimesed küsisid mingit muusikapalu ja, ja ma ei leidnud mitte ühtki lugu, mis mulle ei meeldinud ja ütles, et no mis ma siis tahan, et ma teen, näitas, mis mulle meeldib ja siis tuleb sinna 100 inimeste kellelegi meelde. Ma arvan, et hea kunst on see, mis pakub elamuse sellele seltskonnale, kelle, kelle maitse see all, et ei teki seda maitse probleemisele ja no kui inimene läheb näiteks saali, lakkab sealt pisarais, siis heas mõttes pisarad liigutaski. Mitte et keegi oleks kedagi solvanud või, aga samas ma arvan, et kunstiga seda väga-väga raske saavutada. Pigem muusika ja filmiga. Aga lootus ei sure, et äkki äkki õnnestub teha selle näiteks, kas mõned inimesed lahkuvad pisarais. Filmist ja muusikast rääkides millistes meediumitest ise näiteks tööprotsessi ajal viibite võime, mis mõjutuside otsite või mis muusika ja filmid need on, näiteks mille mõjusid oma töödes märkate? Ma küll kasutan aeg-ajalt või kuulan taustana muusikat, kui ma, kui ma tööd teen, aga kui palju need seda, seda sealt teosest välja tuleb. Ma arvan, et see side muude meediumitega pigem pigem kaudne seletama, et mul oli huvitav, kuuldes Tõnissaar, rääkiski ta seda no teatri laemaali tegid, siis ta oli, oli kuulanud Simmi armastuse ideed, manni soundtrack'i ja ma ise olen ka väga palju seda plaati, kuulan taustaks, kui ma, kui ma maalin, et ju siis midagi on selles Vabaduse väljaku saginast sellesse kunstihoone galeriisse tulles eriti minu pilgule võrdluses sellise valdava kuidas öelda kiirkunstiga või mis väga palju igal pool on tundub see teie näitus, kaks Leedate isegi kuidagi kiriklik või väga vaikne, väga teistsuguse atmosfääriga. Kuidas see näitus selle ruumiga dialoogis on teie jaoks ja selle kohaga ja võib-olla üldisemalt selle ajaga, mis praegu on 2013 talv. Või tundub, pole selle poolest, et seal selline tsentraalne galerii, et keskel on selline koht, kus peaks nagu tsentraalne olema nagu, nagu kirikusse sisenedes altar ja seal see ka on. Ja siis jälle teises seinas on surnud Kristuse seerias, mis ka kuidagi päris otseselt justkui nõndaks kirikuga. Kas ruum ise, kunstihoone galerii kas ta kirjutas näitusele midagi ette, kas ta pigem toetas, kas temaga oli raske panna oma tööd kuidagi sobima või ei olnud niivõrd isegi faktor? Päris aus, olles kunstigalerii all päris raske ruum, minu jaoks on see kolmas näitus seal ja iga kord. Ta on päris palju pusimist, et see asi tööle saada seal tänu sellele sammastikule, mis, mis seal esimeses ruumis on. Ma arvan, et, et selle selle näituse puhul õnnestus kõige paremini. Aga seekord ma üritasin seda lahendada telliseseerias Kenzkrossetzi kujutlesin seda ise, et, et suurtesse seintesse tulid suured tööd ja siis see, mis sinna sinna sammaste vahele jäi, et selle proovisin täita siis väikeste grafiti tellistega selle seeriaga ma proovisin vihjata oma eelmisele näitusele, mis selle seitse aastat tagasi samas galeriis lav grafitsi teostasin siis 13 graffiti visandid sõnale lav love mina kandsin koplilindist leitud vanadele tellistele. Vanad tellised, nagu, nagu selgus, on väga-väga erineva tekstuuriga meil justkui tekkisid mingid ringid sinna peale ja sammal, mis seal algselt kattis, oli jäetud ka mingid märgid. Siis lõpuks ma avastasin, et ma ei, ei saagi teha niimoodi disain, mingi graffiti ja, ja kannan selle siis põhjale, milleks on kivi vaid, et nad saavad kuskil vahepeal kokku, et ma arvestan seda, seda, seda tekstuuri, mis juba kivil on ja selle järgi disain, graffitit, siis nad saad kuskil vahel. Millisena paistab Eesti kunst teile praegu või näitustesaalides toimuv? Alates 90.-test õnnes hästi laialivalgunud selles mõttes, et need uued meediumid mest olid hakanud domineerima kaheksakümnendatel maal maal ja graafika skulptuur sihuke tugev tugev kolmik ja inimesed armastasid kunsti, siis siis nüüd On see lend hästi-hästi laiali tulnud igast muid uusi võimalusi, kuidas aega veeta ja kunsti populaarsus üldises mõttes on, on väga taandunud. Või seal on nagu enda jaoks proovinud välja valida see, mis mulle meeldib ja siis ühesõnaga spordiski, mul on tunne, et kellele meeldib jalgpall, kellele, kellele korvpall või mingi kolmas asi, et ma arvan, et see samaga kunstis. Mul on tunne, et, et kui sa oled kunstnik, siis sealt nagu eeldatakse, et sa, sa peaks saame aru ja nautima absoluutselt kogu seda spektrit misse, mis väljas on. Aga see ei ole absoluutselt nii sportlane ja, või võrdlus, et kui sa oled jalgpallifanaatik, siis võib-olla sulle meeldib paar parmud ala veel, aga, aga mitte kogu sport samaga kunstiga. No ma ise ise leian, et maalikunst ongi see, kus, kus ma tunnengi paremini ennast kodus ja siis kõrvalt mõned mõned üksikud esinejad. Kas te ise maalides või kunstiga tegeleda selle üldse pigem kuidagi oponeerite millelegi pigem ei suhestu kontekstiga või püüate sellest eemalduda enda suhestamisest millegagi? Või suhestub hästi konkreetse mingisuguse teema või suunitlusega? Võib-olla alateadlik, et ma olen valinud sellised sellise võttastika, sellise tehnika, mis, mis kuidagi eristada on hästi eraldiseisev eesti kunstis vähemalt et kus seda küünarnuki tunnet me väga ei oleks tunda. Samas ma tunnen, et olen mingis mõttes liiga üksik, et vahel vahel see võib-olla ei tulegi kasuks. See näitus nüüd kunstihoone galeriis on avatud viienda jaanuarini, millega te praegu edasi töötajatele, kuhu te suundute või millega tegelete? Kevadel peaks tulema nüüd järgmine, näitas Parikaste majas mis pidi olema juba sügisel, aga, aga likus kevadesse suured portreed tapeedil põhimõtteliselt nagu dildo sümptoni portree sellel näitusel. Et see tegelikult on minu jaoks vana teemad. Juba aastat 14 tagasi tegin päris suure seeria nägusid tapeedil. On teil näiteks selle näitusega mingi lootus või püüdlus või huvi, kelleni jõuda, või mingit laadi vaatajani konkreetselt. Loodan, et see kõnetab võimalikult suurt massi. Samas Mosmodele tuleb just meelde, et siin äärmusi ütlemine, et kui ta, eks peab aastaks, et väga paljud inimesed on tema filmidest huvitatud, siis ta mõtleks kohe, et kus ma vea olen teinud. Et see on selline, tahad sa käsi? Eks ta nii kipub olema. Kui sa ületad mingi mingi annuse populaarsust, et siis siis, siis tõepoolest tekib sihuke küsimus. Aga samas jälle tahaks, et inimestele meeldiks ja väga paljudele. Aga need kaks asja on mingis mõttes ei käi väga hästi kokku. Oma näitusest kaks Leedotja rääkis Laurentsius ehk Lauri Silak, aitäh. Kuulasite lõppeva aasta viimast galeriid saate tegid Maria Lee Liivak ja Evelin Voodla head pühadeaega ning uute kohtumisteni.