Kuule, kas pole nii, et lastelaul liigutab südant alati kuidagi isemoodi seal, kus on lapsed seal paigal, on ees midagi loota. Selles saates viibime Loode-Eestis sealkandis kus-nimelised kohanimed Dirhami, Acolswed, Ööbringi, Riguldi ja Einbi aga ka aulepa Sutlepa rooslepa ja Paslepa paikades, kus rannaroog veel mäletab, et ta kasvab ka kalurimajade katuste tarvis. Kutsun teid ka Harjumaale endise Vihterpalu valla moosi külla, kus joome tassi kohvi koos kunagiste Allik Leparootsikeelse kooli lastega. Nüüd nad muidugi auväärses eas ja tööst kühmus, perenaised. Eesti rootslus on asi, mis mind magnetofoniga teele kutsus. Ja lastelaul Noarootsi Ilusa koolimaja saalis annab saatele lootuse värvi. Kuigi juttu tuleb ka kaotatud kodudest võssa kasvanud põldudest. Ja ununenud keele murdest. Sonüüneribledžill joodete Flata Urve linna staadionitel mustal te räägite ilusasti rootsi keelt ja rahvariiete järgi te olete sealt, ma olen Rootsi Rootsist küll, aga ma olen Eestist pärit, tema abikaasa on Rootsist. Aga kust te pärit olete, täpselt ma olen Noarootsist Sutlepast. Aga just juttu, kas saate rootsi keelest aru ei saa, see oli väga huvitav, sest minu perenaine seal, kus ma elan, sugulaste juures, ta jutustas neile täna teed peal, me täna hommikul panime eesti lipu lehvima, pildistasime ka ja siis ta rääkis, et see lipp on mul olnud siis juba Eesti vabaajast saadik. Tädil oli see siis ta võttis kolme osasse sinimustvalge eraldi. Ja nüüd, kui on jälle Lipp lubatud, siis ma sain, ma sain need osad, õmblesin kokku päris lift sondil poolvillasest riidest kolju sisse läinud, nii ilusti parandatud. Noarootsi kodukandi päevad Pirksis juba teist korda külalisi lähedalt ja kaugelt. Laps seisa vaikselt ja rahulikult, see on Rootsis hümn, mida lauldakse. Rootsi konsul Leningradis tahak Sebastian Haallander oli üks auväärsemaid külalisi. Rahvahulk koolimaja taga suurel peoplatsil, kus uued kiiged käsisemas kuulas heal meelel, et abi ja toetus siinsele paikkonnale Rootsi poolt ei jää tulemata. Rootsi gümnaasiumi ümber, mis tänavu sügisel tööd alustab, loodetakse edaspidi rändada Rootsi kultuurikeskus. Eestis elavad rootslased võiksid olla sillaks meie maade vahel ja Tartu Ülikoolis loodav rootsi keele õppetool leiab kindlasti Rootsi riigi poolt toetust. Sellel kiiremal kokkutulekul ongi tegelikult väga tõsine juhtmotiiv tähistatakse paikkonna hariduselu 300 neljakümnendat aastapäeva. Kiigeplatsilt minnakse koolimajja hariduselu seminarist osa võtma. Selle seminari avas haridusminister Rein Loik. 340 aastat tagasi hakkas Noarootsi kirikuõpetaja Kasel plat Noarootsi kihelkonnas kohalikele talurahva lastele süstemaatiliselt emakeelset haridust andma. Ei tekkis üks esimesi talurahvakoole Eestis. Ma arvan, et siinmail on sellest ajast alates ikka lugeda ja kirjutada osatud. Ja kuigi see ei olnud eestikeelne kool sest Noarootsi laste emakeeleks oli rootsi keel mõjutas ja kirjeldas seda kirjaoskuse levikut. Eestimaal Noarootsi rahvakoolis külvatud hariduse seemned võrsusid ja need on läbi aegade vastu pidanud 340 aasta sisse mahub mitmeid märkimisväärseid sündmusi. Näiteks tegutsesid siinmail 18. sajandil pühapäevakoolid, kuhu ematuid kokku oma kodus õppust saanud lapsed, et näidata nende oskusi ja teadmisi ja neid juurde saada. Noarootsi rahvakooli mõju ulatus ka eelmisel sajandil Paslepa töötanud õpetajate seminarini, kus valmistati ette õpetajaid ei Rootsi. Kui eesti koolidele selle sajandi 20. neljakümnendatel aastatel töötas püksimõisahoones rahvaülikool ja põllutöökool siis kujunesid piirkonna kultuurielu arendamise keskusteks. Kaheksa sisukat ettekannet. Liivi Aarma, Helmut Piirimäe, Ervin Johan seedmann ja Lea Seeman tõid kuulajatele teadmisi siinsest hariduselust läbi sajandite. Mis viimasel 50-l aastal sündis, on teada. Kuna energiline kooli direktor Laine Belo vas viis mõtted lootusrikkale tulevikule. Saksamaalt saabunud turuna Hasselblat kõneles Noarootsi hariduselu rajajast oma esiisast Isaac Marie staadius Hasselbladist. 1633. aastal tuli isakus laserplaat Eestimaale õppis Tartus ja sealt siirdusel Rostocki õppima, kuni praost Winter teda Noarootsi adjunktiks kutsus. Piirimäe, teie ettekanne oli Rootsi hariduselust seitsmeteistkümnendal sajandil. Kõigepealt tuleb muidugi meenutada seda ühiskondlikud olud on ju väga erinevad olnud, rootsi talupojad olid vabad talupojad. Samuti olid eestirootslased vabad, too oli hariduse hariduseks soodsamad tingimused, meie talupojad olid pärisorjad, aga ometi oliRootsi aeg, see, kui meie talupojad õppisid lugema ese, traditsioon anti edasi põlvest põlve läbiga kõige hirmsamate aegade käsitlesin ka need faktorid, mis on üldse tinginud hariduse leviku koolide asutamise üks on olnud humanistlik haridusideaal, mis toodi Rootsi ja Saksa ülikoolides taga, mida istutas Tartu ülikool. Sinna hulka kuulub ka usuvõitlusse protestant Dism. Lutelusse pidas väga oluliseks, et iga inimene suudaks lugeda pühakirja ja seetõttu siis koolide asutamine on väga tingitud ka sellest, aga teiseks ka selleks, et välja juurida siin olnute katoliikliku haridus, mis ju ka olemas oli siis edasi ka pedagoogilised ideaalid, mis tulid meile Saksamaalt ja siis on nüüd ju omaette probleem. Millised institutsioonid on haridusega tegemide koolidega esimesena ikka pastorid ja piiskopid ja seetõttu siis ka Rootsis on alates 1596.-st aastast juba siis korraldusi selle kohta, et tuleb igas kihelkonnas asuda õpetama lapsi Rootsis. Tihti lasteõpe peaks kellamees see, kes meil on kõige rohkem vist lible kaudu tuntud kes oli kirikuteener ja noh, helistas kella, aga Rootsis pandi talle teised ülesanded ka, lugegu piiblit kirikus ja siis ka hakaku koori juhatada, tama lapsi õpetama. Nii et temast sai tegelikult köster, aga rootslastel on säilinud nimetus, klokk kare ja see on tegelikult ikka kellamees. Tegelikult küll kõigist neist kella meestest ikka päris häid õpetajaid ei saadud. Ja seetõttu siis rootsi talupoegade seisus riigipäeval on ka rahul olema Tolnud, kuni otsustati, et õpetajaid on ka päris õpetajaga eraldi õpetajaid tarvis. Ja muidugi ongi see talurahvaseisuse eriosaga taga põhjana märkimisväärne. Meie talupojad ju möödunud sajandi suure 100., kui oli vaja keisrile kaevama minna. Aga rootsi talupojad valisid ju oma esindajad riigi päevale ja kuigi see mees vast iga kord palju kõnelda ei osanud, aga läks ikkagi Riigipäeva kõnetooli, ütles meie talumehed, arvame seda ja seda ja 1600 kaheksakümnendatel aastatel eriti arvanud, et väikeste laste linna koolisaated on üks raske ja halb asi ja seetõttu on 1680. aastatel ikka üldiseks saanud mõte, et lapsi tuleb õpetada külas, et koolid peavad tulema kihelkonnakirikute juurde, peavad jõudma kihelkondades, peavad jõudma külla ja üks niisugustest koolidest oli ka see Noarootsi kool. Eestirootslastel on kooliharidus olnud eriti varasem selle tõttu, et neil ei olnud ja seda keeled piiri ja neil oli läbikäimine rootsikaga suurem. Aga selle järgi tuli küll Forseliuse kaudu ja mitte ainult tema, vaid ka teiste õpetavad meeste pastorite kaudu tuli kooliharidus ka eestlaste juurde ja oma ettekande lõpetasin ma selle mõttega, et omal ajal on rootslased meid ikka väga oluliselt aidanud. Just Rootsi ajal visiite Eesti lapsed lugema, eesti rahvas hakkas lugema, kui omal ajal Forseliuse ajal kaheldi ja Forseliuse siis ükskord ütles, et tuleb aeg, kui kõik täie aruga eestlased oskavad lugeda ja kui see aeg käes, siis peame mõtlema sellele, et aidata Ta neid väheseid eestirootslasi, kes meil siin veel on aidata säilitada nende keelt, kultuuri ja selle hulgas ka rootsi kooliharidus Noarootsi Pürksi joonisele mõttesse imeväärne näide, ilus näide, kuhu võib üldse kooliharidusega Eestis jõuda? Kodukandipäevade üks harju oli taastatud vabadussõja mälestusmärgi juures. Igaüksteist lugupeetud oled, oskab seda neid vaimusilmas näha, sest üle Eesti on niisuguseid hetki olnud kahel viimasel aastal väga tihti midagi väga ühist. Aga midagi väga isiklikku igale inimesele on selles kõiges Noarootsi kirikaias oli mul kokkusaamine Ellen puhanguga tundmatu naisega, seni mulle, kellelt olin raadiosse kirju saanud. Võib-olla kunagi saan kuulajaile tema loal temast rohkem kõnelda, seekord aga üks väike kild, mis tõi teid siia Noarootsi tee ei ole ju Noarootsist pärit. Ei, olemine on Paide linna. Siit on pärit teie abikaasa, kes ammu surnud. Kõik, mis olid jumala armus mullorbas. Rääkige natukene, ütleme lapsepõlvekudu. Tegelikult tuli siin vanem vana maja, aga siis niimoodi ehitasid selle üles minu mehe isa. Ja siis minu meelest seal kõige noorem vend ja tema eelmine vend Artur. Remont kolme, kes ehitas selle maja üles. Näete neid aknad, klaasid ja raamid, need on kõik selle omandus näputöö. Nii palju aastakümneid tagasi. Nii et seal oli üks suur ja ilus eesti kodu. Aga teie abikaasa elu kujunes raskeks koguda, elu oli väga traagiline. Tal ei olnud, elus on, ainult suhtmistelt õigluskoduga mulda puhkab. Teil on raske rääkida, aga võib-olla siiski. Arnik puhang sattus Mordva vangilaagrisse. Teie tutvus algaski temaga kirja teel, särjo vahetused on kaheksa aastat. Ja siis ta lõpuks tuli, koputas mu uksele kott ja kepp. Kummardus viisakas, ütles mina, normid, puhang. Siis nägime esimest korda. Ja siis arst jälgaski teie ühine elu teemisega pikaks ei kujunenud. Aega kuni ühinenud jalgus ma olin pika toimega pika mõtlemisega pikad aipamisega. Oli pisike ja palk oli väike, poole kohaga tööd teinud, tervist ei olnud ja ma ei saa, on võimeline võtma oma niukses vastutust ja kohustust. Lõpuks kujunes olukord nii, et oi, haigeks, väga haigeks. Lõpuks siis ma tundsin oma südames, et, See on nii liigutav. Tee oma mehe kodukohta olete võtnud ka nii tähtsana, sest tema pidas seda väga tähtsaks. See oli tal kõige armsam paik maa peal. Siin oli ta kodu. Paides oli ankrupaik, aga kodu oli siin on siin ja tsiviilaga ärge, mille te esimest korda siin käisite. Mina käisin esimest korda siis, kui ma juba abielus olime siis mina sain loa, siis tuli, sai lubadega pääses ka tema luba ei saanud siis ühes kohas tulime Haapsallu ja tema tuttavate juurde saatis minu siis laeva sadamasse. Ja mina tulin siis jalgsi 12 kilomeetrit sealt sadamast siia sisse Pürksi busse ei käinud ka veel. Ja siis oli lepitud kokku. Ta oli seal vastas sulistes jalgupidi vees ja ootasite käiti aetavast tema kadu, kuhu ta ise ei pääsenud ja täpselt nii oligi. Ja kaheksa aastat ei saanud luba, aga siis lõpuks sai loa. Ja siis me tulime kahekesi. Vanas majas on uued noored rõõmsad esialgu küll ainult suveelanikud aga neis huvitab endi ümbrus. Ja just nemad viisid reporterigi naabertallu marja Neuholmi õuele. Lodokova tita poodi. Lugazens sõdu. Vormsi esid, nii et siin majas ikka räägitakse veel seda, naera, otsi keelt, iga päev kohe nai intevad aeg, ma eksisin, elan muidugi, aga suur poiss seal poeg ju see on minu hauas ja kui kevadel siis räägime raatsigi. Te olete siin sündinud, ei ole Vormsi saarel sündinud. Ja millal siiani olite 28. aastal, no isa tüdines juba Vormsist ära. Et see tee meretee tiitestajad ära tema nooruspõlves oli 15 aastat Soomest olnud ja paremat elu näinud ja ta seda mereteed Meie Vormsi vahet ja siis tuli Hi oli, ostis omal siin väikse koha, suurel maal on paremal, talvel olete üksinda. Te lambad on, aga tervisekaitseväe oleme siiamaani, jah, pole väga viga olnud. Kui paljudeni jõudsite ka sinna pidu platsile, neile, kes edenagagisima pidul saite rootsi keelt rääkida ja tuttavat nägin, kellega võis rääkida, noh, siin on väga vähe neid, aga no need, mis on välismaalt tulnud ja nendega rääkisime. Kas oma sugulasi ka on kaugemalt tulnud nüüd siia ja mul tuli teisipäev viis külalist taksode ja mees ja tütar oma mehega ja millal nad esimest korda tulid pärast lahusolekut? 65-ni, sel aastal käis mul õde Tallinnas. Ja 66. aastal tuli mul kolm õde ja siis said kolm päeva kodus olla siin. Ja peale selle ennem luba ei saanud tulla, mitmed aastad läks mööda, ei saanud väga siiad. Tuleb jutt, mille lindistasin jahedal kirikupingil Noarootsi kirik. Kus filoloogiadoktor Elmar nööman Rootsist, teile on need paigad kõik väga tuttavad. Ja seal, kus me praegu istume, igatahes on side väga suur. Selles koguduses oli vanaisa 40 aastat kostrit ja organism ja ise ma olen üksuve vigarieerinud vanaisa ees. Mängisin orelit, sind üleval ja ma kasvasin üles siin köstri talus, poolteist kilomeetrit eemal käisin iga päev peaaegu kirikumõisas posti toomas, nii et see on ütelda tõesti minut lapsepõlvega iga meeter siin mälestustega seotud. Ja millal te neid tulite? Esimest korda siia tagasi pärast pikka lahusolekut. See oli möödunud suvel, samal ajal käisime, olime umbes pool tundi siin kirikus sai näha seda uuesti, ilusti renoveeritud kirikut. See on saanud natukene heledama mulje, kui ta tegelikult. Siis ta oli natukene sünge, igatses oli aastakümneid nii suur, et seda on raske seletada. Ainult viimastel aastatel on see võib-olla natukene jälle vaibunud ja, ja eriti just möödunud aasta siin oleme seejärel siis olid nagu oleks mingisugune uks murtud ja palju rahulikum, on see aasta olnud? No ja siis enam võib-olla see valu selle laatatud kodumaa pärast on natukene, annab järele, kui te loodan, et loodate koos meiega edasi, teenika läheb edasi. See on see asi ja, ja nüüd, kui me näeme, et igaühel siiski on tulevikulootusi ja otse laevaühendus ja lennuühenduse kõik teevad, et järsku on Eesti muutunud Rootsile väga lähedaseks teistmoodi, enne oli ta nagu oleks sama kaugel umbes Ameerikasse. Te esitasite huvitava ettekande, kas te olete neid asju spetsiaalselt uurinud või? Muidugi, ma olen nende eestirootslaste jälle ajalooga üsna palju tegelenud ja eriti just haridusajaloo. See rahvaülikool oli siin üks huvitav ja sisukas asutus. See oli küll ja see oli tõesti, see tõstis igatahes eestirootslast iseteadvust natukene kolme aastane vene algkooli suurt midagi ja järsku tuli ütelda eestirootslaste kõrgem, kui nad ise kutsus seda kõrgemaks kooliks, järsku sai seal õppida ka ainult emakeeles ja peale selle siis veel põllumajandust ja tütarlastele, mida koduperenaisel tuleb teada. Aga kas siia tuli ka paikkonna eestlasi? Tulin natukene ka jälle kolmekümnendatel aastatel üks ja teine. Ja üldse on see küsimus, kes on eestlane, kes on rootslane Noarootsis? Seose on ütelda, maitse asi rohkem. Aga kui nüüd viikude inimesed läksid Rootsi, kas nad seal jäid kuidagi nagu omaette saarekestena või sulasid täiesti rootslaste hulka, tähendab tundsin end Rootsis rootslastena või ikkagi eestirootslastele. See on üks õrn delikaatne küsimus, ma arvan, see on väga individuaalne, suur osa meist elab Stockholmis ja sellepärast on need, kes seal elavad, saad üsna tihti kokku, koosolekutel ja nii edasi, aga need, kes kadusid ümbrusse Yotiborgi ja trolle Ethani ja mujale Gotlandi ja nii edasi, need on harva näha, aga meil on siiamaani olnud niisugune siiski tunne, et me oleme mingisugune grupp, mis ühtlasi on abiellunud rootslastega, rootslanna tega, aga siiski meil on, on tunne, me oleme midagi erilist veel. Meie väike ajakiri on olnud meile suureks kasuks ja mis on nii-ütelda aidanud alal hoida meie kodukohatunnet ja meie kodukohapäevad on ikka siiamaani üks suur elamus iga suvi, kus saavad kokku viis-kuussada eestirootslast veel ja isegi tule, on Eestist alati üks teenid tulnud Ameerikast, Kanadast ja nii edasi. Me oleme väike grupp siiski, aga mitte samamoodi nagu eestlased meil mingis külas jälle taotlust, et meil oleks mingisugune kultuurautonoomia olnud nagu eestlased taotlevad meile seda vaja, enam. Aga on veelgi grupi ühistunne siiski olemas. Kas veel oma kodumaja juures muidugi käisite. Ja seda ei ole alles enam. Seal on ainult üks väike kõngaki järgi jäänud seal, kus olisi köstrimaja, minu isamaa. On see ei ole seal ühtegi kivi järel ja nii, et need on ära pühitud, aga ma saan aru, selles ei ole mitte ainult tragöödia Perekonnas, vaid terved külad on ära, meil on rõõmus, et siin nii palju tehakse siiski, nii et ma arvan, et see, see Noarootsi rahvas on ikkagi ka praegu väga tubli ja kodukohas peavad kinni need, kes veel järgi on jäänud. Kas teil on oma kallid hauad ka siin? Haudade juurest nad kolmekesi siin Vabadussamba ligidal just, ja mu ema on vanas surnuaias, ta suri juba 1919 ainult olen viiekuune ja nii et nad on siin ligidal. Mul on koolis õpitud, laulavad allikad, lepa, rootsikeelse koolilapsed. Taevas säravad tähed, allikad on külmunud ja siis noh, kaks kütti, Treff vabad. Ja siis kutsuvad nad õpetaja ja siis õpetaja, siis lasevad põlvili maha põrandale ja siis õpetaja ütleb, sina oled isa ja signaale temma ja sina oled noor tüdruk, siis teised kõik naeravad, et küll on tore vaadata, siis nad tantsivad kükku kooli koolis õppisime ja ja rootslased lasevad ka sama lugu, see ikka, kui ma kuulen vahet. Saatesse astuseid uus seltskond. Ma olen endise Vihterpalu valla moosi külas teatavasti ulatus rannarootslaste eluala ka Harjumaale ja muidugi Pakri saar artele, mis siia randa kätte paistavad. Julide okasroos Wilhelmiine, Sandlik ja Aino Simberg on kõik siin omaaegses rootsikeelses koolis käinud. Aino Simbergid Elna on aga juba põlvkonna inimene. Kõige auväärsem on Wilhelmiine Sandlik hiie ema, nagu teised teda kutsuvad ja ta lubas ka minul ennast selle armsa nimega kõnetada. Istumegi hiiel ja joome kohvi ja mind huvitab see, et kuidas nendes peredes selle rootsi keelega lood olid ja kui palju seda kodudes kõneldi, räägib Wilhelmiine Sandlik. No minu vanavanemad olid küll, aga mina ja minu mees küll rootsi keeles rääkinud, tema oli oma teada rootslane ka, aga siis jälle tema rootsi keelt ei rääkinud. Aga see rootsi keel, mis teil on, see pärineb siis teie lapsega või on see riigirootsi keel, nagu me ütleme, Seberini koolistada Vihterpalu, rootsi Kelba erinev lapsepõlvekodust. See on hoopis teistmoodi, see pole niisugune nagu aga kas ta on samasugune kui see, mida räägitakse näiteks Pürksis või pangale? Ei ole, hoopis selle tõesti, mul on suur pikk rida neid sõnu üles kirjutatud, mis siin räägite? Aino Simberg jätkab Ma olin siis laps, ma ei käinud veel kooliski, tean küll, kuidas koolimaja ehitamine, talumehed, kellel olid noh, ikka koolis käivaid lapsi, siis oli kaserootsiselts ja siis sisenes seltsi liikmed ja need aitasid kõik kaasa selle koolimaja ehitusele ja talumehed andsid metsamaterjali ja meil ja vend oli juba koolist läbi, tema oli juba suur poiss ja siis isa ja need võtsid palke ja viisid veskisse, elasid sealt laudu saagida, tõid jälle tagasi. Lapsed pandi sammalt korjama ja meile ei räägitud kodus rootsi keelt. Jah, ja siis, kui mina pidin kooli minema, siis oli see kange kange eestlase tuhin siin ja kõik tulid need nimed, eestistamised ja siis niisugune asi kah, et kõik ikka läks Eesti kooli ja ja mulle tuli siis käsk koju, et noh, kooli minna ja eesti kooli Vihterpalu algkooli, eesti algkooli ma hakkasin kohe nutma ja siis vanemad ütlesid ka, et no niisugune asi ikka ei lähe, et neid vanem vend ja õde on juba rootsi koolis käinud ja nojah, ja siis pidi olema niisugune tooma täiendatud, et sa täiesti oled ikka pälvladika rootslasest rootsi perekonnast või sedasi et su juured ikka on sealt kusagilt. Isa läks Tallinna sinna arhiivi ja tõi sellise tõendi, et, et noh, et ikka tõesti ann rootslane ja tollingleb ikka rootslasest. Vihterpalu kool oli kaugel ka ja ja Alliklepa just ehitati siia siis see uus koolimaja, nii et mina kui hakkasin käima, olin esimene lend, kes seal alustas ja no mina hakkasin 35. aasta sügisel esimest aastat käima 35. aasta suvel siis õnnistatise koolimaja sisse. No neid pilte on ka siin. Meil ikka toodi niimoodi ka, et anti enne kooliminekut saime rootsikeelset aabitsat. Et lugema, õppida, tähti tundma vähemalt, aga huvitav on see, no vot seda ei oska öelda, siin on Eestimaa ja D elanud ja üles kasvanud ja, ja kõik oma pika elu ära elanud. Samas jällegi teades, et vanemad esivanemad on Rootsi päritoluga iga selle üle vist inimene, palju ei mõtlegi elu- ja töö jooksul, et kes või mis ta siis on niiviisi kogu aeg. Aimar, ütle, aga vot kui on nisuke konflikt või midagi, siis mõtled kohe, et Nick roogi Vahepeal olid niisugused ajad, kus ütelda oli kasulikum, mitte oma rootslasest siin palju teadagi. Aga inimesed oma hinges hoidsid selle ikkagi alles, ega ei ole ka lapsed võtsid ikka, paljud võtsid ikka rahvus eestlane ja. Minu lapsed, minu lapsed ei ole minu lapsed, jalakesi Helmi lapsed. Lapsed on kõik, rootslased passis kohe nagu passi võtsid panne. Ta oleks võinud võtta eestlane ja isa on eestlane, aga siis need lapselapsed ka taga. Aga siin on neid teie laps, Elna ja Elna on võtnud enda asjaks siin Vihterpalu kandi Eesti-Rootsi Seltsi rühma juhtida piirkonnas. Nii kui palju teil neid liikmeid umbes on? Ültse liikmeteks loetakse kõik, kes on nagu siitkandist pärit. Neid on kokku 27 inimest, aga nad elavad kõik mööda Eestit laiali, eks need, kes nüüd Tallinna inimesed osa käivad Tallinna grupi rahvaga koos teevad ka seal muidugi midagi ja siin me oleme ikka koos ja kõike kogu aeg, mida kõike toimetame ka selles Rootsi liinis. Kõige toredam viimane asi oli see, et teie olite naerootsil päevadel oma uute ilusate rahvariietega. Ei no mis lohu olev juhataja lasi merd, drenaaži hoolitses selle eest, saime riie siis temal tuli Rootsist üks tuttav, endine Pakri saare noorik. Ja ta oli nädal aega siin Meil ka täis tegema ja lätlased käisid välja ja ja andis juhtnööre ja noh, siis me ise tegimegi, see oligi eadme, muretsesime kogu aja ei saanud eliku Kesseerimistele kui kevadel ja siis me olime närvest peal. Aprillis hakkasime tegema, siis kajastus jaanipäevaks saime valmis ja, aga kui te oleks veel näingu hädas, me olime nende seelikute, kes saun tuli kütta ja wet tuligi, et ja lauad tuli teha ja siis pidime käsitylipliseerima hakkama ja siis köeti traati toomas ja ma ei tea, mis siin kõik oli, kõik lõpuks ei saanud, pidi minema vabrikus Fischeri, noh, seda ma kuulsin küla pääveteegioriide, teie oskate vööd ka teha. Ja oi, ega mina üksinda ja oskame ka ise möödunud aastal Soomest käis üks proua meelsel Pürksis kursusi andmas, nädala leppisime ära seal Sitrana rahval ja rahvale Pakri saare möödualist sarnast siinsamas Iiema toast sõime kõik. Ja mina ei saa üldse ulatage, mis nemad rääkisid seal õmblemise juures, mina pine kõikkis kohvi keetma ja. Nii on see perenaise asi oli niimoodi, et Pakri Se, rootslase tantsutrupp, kes siin ja siis ja käisin Resnal ka seal Raasikul L-i juures olime seal koos. Eks see tutvus niimoodi algaski ja siis neil oli siin välja uuritud, et siitkandi ja Pakri saarel olid ühesugused riided, Leho Timmermann seal Haapsalu rahvariiete tšehhist küll, kes on seltsi liige ja rahvariietega tegelevat vabaks triibulisi seelikuid, et olla triibulisi ka olnud, aga mina tahtsin musta ja Ieva tahtis ka musta ja, ja kuna siis Karin niimoodi soovitas, et seda võib sellest poeriidest nõus täitsa tulema ja meile siis juhatama ja tegimegi siis niisamasugused riided nagu nendel on tema ilmselt kuigi palju eesti keelt ei osanudki, kui ta siit ära läks, saares räägiti rootsi keelt ja ja siis ta nüüd on Rootsis kolmandal õppinud eesti keelt ja siis ta läks hea meelega meiega eesti keelt, aga kui ta sai teada, et mina rootsi keelt õppinud, siis ta ütles, et nüüd rootsi keel kaua aega enne öelge teil seisab praegu Rootsi Reisvast ees? Nojah, kõigepealt hakkas see pihta muidugi minu rootsi keelekursustest, sest õpetaja andis mulle see ankeedi ja tegi ettepaneku, et kas ma ei taha minna Rootsi sinna rahvaülikooli kursustele ja alguses ma mõtlesin, et see ei ole võimalik, et ma ei saa kodunt ära minna ja südasuvel jäin aega ka, siis ma hakkasin mõtlema, et peaks ikka minema. Muidugi ma hirmsasti tahtsin minna ja selts taotles siis stipendiumi. Selle, see kontakt on selline organisatsioon, mis ühendab üle maailma rootslasi, selle organisatsiooni käest stipendiumid ja stipendium, mulle anti tänu Ain sarvele, kes käis isiklikult seal rääkima, sellest avaldasid, ütles veel terve meetrine virn seal laua peal ja praktiliselt kõik ei mahu sinna koolidesse ja kõigile jätkustipendiumiga. Aga õnneks mina sain selle stipendiumi ja nüüd siis 16.-st algavad need kursused pihta. Nüüd aga meenutame omaaegset moosid üle, nii nagu ta oli kõigi oma rootsikeelsete talunimedega. Kes rääkis rootsi keelt, ütles rootsi keeles, kes rääkis eesti keeles, ütles hästi põllulapid ja dokad ja kõikidel olid rootsikeelsed. No see mäel põllud olid kalportan, see tähendab kuldimägi ja siis oli Haaverbatkalangaaramägi vastad järje on saunasoo. Reegerre on punasoo ja tranomus on kuresoo. Aga mis te arvate, kas neid nooremaid inimesi neid nimesid ka veel teavad või on needki ei tea, mine viiegeedia. Ükskord käis Tartust keegi siin, noh niimoodi mikrofoniga ja küsis neid rootsikeelseid nimesid. Siis ma lugesin tal kõiki ette, need nimed siis mu pea oli selge, ma olin paljud noored ei pea nii selge, mul läheb nagu kurvaks veel, kui ma mõtlen, et midagi niisugust ilusat ja omapärast, mis on olnud ja aeg kuidagi kaotav selle ära, et kõik läheb ühtemoodi ja kõike unustatakse, jää pole inimestel aega süvenedega. Ja maastik on ju hoopis teiseks läinud. Ma mäletan minu lapsepõlve sky, siis need olid kõik nii ilusti korras, heinamaid niideti, kõik nii ilusti olavik, põõsaread ja kõik olid ilusti puhtaks niidetud. Et kohe lust oli, aga need kõik on üks websik ja võsa ja põllud on maha jäänud, võssa kasvanud ja pole ilma teada, üldse enam pole ja sellepärast neid nimesi ka pole enam olemas. Pruudi isa ja see kivi oli resina rannad ja seal olevat üks pruudi 100-l läinud, tahtis Pakri saare sõita ja sealhulgas siis läks ümber sepaatia, pruut või peigmees, mõlemad uppusid sinna ära, siis see kivi sai selle nime Brüsku. Aga kas tookord enne sõda oli nende saartega, mis siin on läbikäimist ka, kas näiteks siit inimesed käisid nende saarte pääl? Ega väga palju käidud, aga eks ikka käidi, talvel läks tee üle merega, meri oli jääs, siis mindi ohustega üle saare ja siis saarest jälle Paldiski saarerahvas kibru külas, seal oli nendel ikka seal nad käisid ja Vince külase kimbu külase ema ikka rääkis, kui nemad olid ikka noored, olid igast aarest algus käinud ja, ja saarerahvas käisid siin talgud. Vanematel inimestel ja üks veel täiesti silma ees kohistuse nalja tegi selle, need tipp noh, selle padja peal. Ja siis pakuti olutsel sääreõlut ja siis me läksime hobusalise jää ja siis sealt need hobusemehed siis võtsid õlut ja siis tahtsid endid ära uputada, seal tee peal oli võrgu võternisi augud, kus jäält veeti võrku või kala, nemad tahtsid regisega sõita välja. Noh, sinna, kus majaka tuli välku, mina ütlesin, see ei ole, saab olema, tuli. Ta tuli nemad vastu, see on sadama, tuli, ma ütlesin, no mingi mina lähen maas ja nüüd jalamine. Siis nemad tulid ka siis, ja kui me siis saime ükskord Paldiski ülesanne, see pole kuigi pikk maa, sellest kolm kilomeetrit, mis on siis need ütlesid ja kui sind poleks olnud, siis oleks ära uppunud, mina käisin merel suvel ja siis me läksime paadiga sinna saare alla ja sealt läksime väikse paadiga saartelt salaja ühe kaluritega koos jalutasime seal ringi mööda saart ja siis ma käisin seal kabeli juures, kus ennem oli ilus kabel, pildid on siin vanad pildid ja siis noh, seal oli ikka seinu püsti, katust ei olnud putkast sees ja ja surnuaial oli Tanuristega alles. Viimasel ajal on sagedamini teil olnud võimalik oma kaugel viibivate sugulastega siin kokku saada. Nende hing on ikka siin, eestimaal ütlevad Me oleme seal küll. Aga seal olemegi võõrad põgenikud, et siin on ikka su kodu. Mida vanemaks lähevad, seda rohkem hakkad igatsema kodujärg. Möödunud suvel käisid mul sugulased siin 15 tükki korraga. Kõige vanem oli 70, kõige noorem, kaheksa kuune. Ja siis see 70 aastane, läksime järel Kurksust pärit ja ta tainen black Pakrist pärit therollemm äärega, katsun seda vett, ta ütleme nüüd ma tunnen, ma katsun kohe, ma katsun oma küla vep, ma katsun oma külasaari kõik kuni nii ligidal, noh. Eks siis nendel on ikka suur igatsus nende vanade ellu, noored ei pea midagi nendel. Me minu Sobulastes kaaned olid, siin, võttiski meie meie mere äärest liiva rikku doosiga kaasa roots, midagi siit kaasa. Nii, nii, nii, no igatsed selle järgi. Aga kas nad sellest saavad aru, et, et teil on läinud vaja noh, omamoodi tugevust, jää, mehisust, et siia jääda ja, ja siin elada, kõik need aastad saavad küll paistavad küll. Sest eks ju on näiteks kasvõi teiegi ju liide, te olete nii palju siin rasket tööd teinud ja merel käinud ja kala püüdnud, jää jäigad. Noh, eks elu ole, torgin Roskasimioloosi algusaastaid, siin oleksid endal ka raske alguses haaras alustada labor ikka sõjapõgenikud laagrites ja ja kus siis hakkas saama ikka värbamistööd ja niiviisi siis keegi ülesedas töötas. Igaüks ei töötanud kerast välja, seal tegid otsa pealijad, mis tulid tagasi ja viidi selle eest Siberisse, minu mehe õemees ja õde v mees tuli Rootsist tagasi. Siis viidi neid koostane, naine oli siin, viidi Siberisse, mees suri seal, aga naine tuli tagasi, see koduvahe aetud, see on küll tähtis ja mina küll siit ära ei lähe, tehke, mis ta kaks korda on, niisugune juhus on, et ma oleks võinud minna. Siis kui ma abiellusin, siis ma sain automaatselt Ameerika kodanikuks. Siis ma ei läinud, rääkige natukene aeg abikaasast ka, et jumal oleks poisikesest peast ära, kui mind veel ei olnud. Ja eks ta oli meremees ja ta oli 25 aastane, kui esimest korda siia tulin ja mina olin kümnene, noh, meil oli 15 aastat vahet. Ja tema siis mindi näind tallu. Ja siis tuli uuesti tagasi, kui oli juba esimene laps, tonn ja ja siis ta läks, võttis ennast, noh, Eesti kodanikuks, vees dialamaks, kuidas öeldis. Seal öeldi tal seal saatkonnas, et need võtke oma naine ja oma poeg ja minge siit kohe minema. Tema oma poega ja naist ka jahisega siia ja see oli juba oli ärev aeg ja ärev aeg ja, ja teinekord oli, kui mindi Rootsi sõja lõppedes siis jälle oleks olnud võimalik minna, aga mina ütlesin, mina olen nagu kalju, tõik, et mina ei lähe, et mul on niisugune tunne, et kes lähevad, need on nii, kui lained muudkui peksavad vastu kaljut, tulede.