Mall Jõgi. See on fragment ecu ja natu noolemängus Euroopa kaardi juures, esitajaks filharmoonia kammerkoor ja laulelduse, autoriks Raimo Kangro. Juhatagu see veidi sapine lugu sisse meie järgneva kõneluse. Räägime rahvakultuuri olevikust ja tulevikust. Meie postmodernistlikus ilmaruumis stuudios on maris Johannes ja minu vestluskaaslane on kultuuriuurija, Aili Aarelaid. Ühiskonnas on toimunud suuri ja sügavaid muutusi ja loomulikult mõjutab see kõiki eluvaldkondi. Loomulikult mõjutab see ka kultuuri. Ja täna on meil siin võimalik kultuuriuurijal Aili Aarelaiu küsida, kuivõrd see meie kultuurimaastik on muutunud ja kuidas on muutunud need väärtusorientatsiooni tsiin. Tähendab, me räägime nüüd kultuurimaastikust ja siis rahvakultuurist, mis on lihtsalt kultuurimaastikku veel üks lapp küllalt suunab. Kõik on muutunud, ei saa arvata, et kui ühiskond tervikuna muutub, et siis kusagilt midagi jääb muutumata, kuigi rahvakultuuri vaadeldakse tavaliselt kui midagi väga traditsioonilist ja arvatakse traditsiooni, muu too kommetiga traditsioon muutub. Sest vastasel juhul oleksime ikka veel kas kiviajas viikingite ajasse kusagil muu niisuguses kohas. Ja see praegune kultuurinormide ja kogu kultuurimaastiku muutumine on väga kiire. Eesti rahvas on teinud ka suhteliselt kiire tempoga kultuurimuutuse läbi ja see on möödunud sajand, tähendab nüüd me räägime sellest karkamis ajast. Aga praegune kultuurimuutuste tempo on kindlasti, no ma ei oska öelda täpselt mitu korda suurem skulptuur, põhimõtteliselt ei muutu samasuguse kiirusega kui tehnoloogia või poliitika või muud taolised asjad. Tema muutumist ja tempo on tavaliselt natuke aeglasem. Aga igal juhul on meil tegemist 1900 üheksakümnendatel alanud väga kiire kultuurimuutuste perioodiga. Ja mis on nüüd need põhilised tegurid, mis iseloomustavad seda muutust, no võib-olla näiteid tuua. Aga kui meil ühel nädalal toimub korraga Metallica kontsert, seejärel laulupidu ja ühes samas kohas mis oleks olnud 10 aastat tagasi täiesti mõeldamatu siis tähendab iseenesest tõttu toimunud mingi väga tugev orientatsioon, ide muutus, põlvkonniti kindlasti. Raha on väga oluline tegur, mis on pannud paljud asjad teistmoodi ringlema. Ja kui ja muidugi see suletud ühiskonnast avatud ühiskonda ja veel mitte üksi lihtsalt avatud ühiskonda globaalühiskonda minemine. Kui imelik on öelda, ta päris puurist välja tulemine nüüd ka ei ole. Aga kui inimesed, kui meenutame, mis tähendas 15 aastat tagasi käia välismaal see tähendaks ju pärast seda käidi veel vähemalt viis korda, see turismigrupp käis koos. Ja see kõik oli noh, täiesti sensatsioon, irooniline ja praegu läheb viies klass Pariisi nagu naksti. Ja need inimesed juba algusest peale, need lapsed saavad teistsuguse nägemise. Ja see muidugi oluliselt mõjutab kogu seda maailmapilti, mis siin mida, mida siin on näha ja mis siin on kuulda ja kuidas lapsed mõtlevad? Ka milline roll siin on siiski sellisel asjal nagu traditsioon, see traditsioon on siiski selline nähtus, millel puhul eeldatakse, et ta on, elab koos meiega või, või ta ei ole lihtsalt mingi unustatud vanavara. Mul on praegu siin ees üks väga huvitav töö. Selle töö on teinud Anu Kannike ühe kogumiku artiklina ja seda materjali oleme me mõlemad kogunud, me oleme rääkinud sellest samast asjast traditsioon tudengitega kaheksateistaastaste noortega esimese kursuse tudengid aga, ja palunudki neid vaadelda siis v rääkida oma vanematega, mis peaks olema siis teoreetiliselt neljakümnendatel, viiekümnendatel aastatel tal sündinud pärast sõjajärgne esimene põlvkond ja rääkida sellest, mis siis tähendas nende jaoks rahvakultuur ja mõtiskleda lahti siis mis peaks praegusele 18 selles asi tähendama. Ja kuigi algus, esimene reaktsioon on nendel kõik üks tüüpiline, et vanematel lubjakivid ja kõik on meie ajal teisiti ja vanemad ei suutnud üldse täpselt aru saada, kus nad elavad, elasid ühes kinnises süsteemis ja ja nii edasi, siis lõppkokkuvõte on see, et kui nad on nüüd esseed hakkavad lõpetama, sest nad ise ka väga paljud nendivad seda tegelikult väga tugevat erinevus selle vahel, kuidas nemad mõistavad rahvakultuur ja kuidas nende vanemad seda mõistsid. Et see kõik need erinevused on pinnavirvendus, et tegelikult on olemas midagi muud, mis on püsivam, mis on väärtuslikum kultuuris, et traditsioon ei olegi võib-olla ainult lihtsalt mingi kindla kirja mustri, edasikandmine, kandumine, see on ka traditsioon, aga mingid märksa olulisemad väärtused ja need väärtused on noh, kas või kuidas eestlane kujutab ette perekonnaelu, mis on tema jaoks perekonnaelu või mis on tema jaoks, kuigi ma arvan, et see kodu stereotüüp on nüüd vähemalt paar viimast sajandit olnud küllaltki ühesugune. See ei tähenda, et reaalselt elatakse niiskustest. Aga kodus on ikka üks ilus maja metsa ääres, eks ole, veranda on lilleKlumpone ja nii edasi, et see on kõikide eestlaste unelm ja väga palju ka püütakse siis selles suunas ja see ongi traditsioon, kuidas ta siis konkreetselt välja tuleb, noh, kes teeb selle maja, sest tellistest ja kes teeb mingisugustest suurtest vaht plokkidest kestev täispuidust, nagu nüüd see uus etnotalu peab välja nägema, et ei ole enam noh, nagu rehielamu, aga on ikkagi ka väga sarnane kõik sellele. Aga iseenesest see niisugune järjepidevus, kujutelm, seongi traditsioon. Aga kas kuhugi sinna mahub ka selline märksõna nagu identiteet? Jumala asi läheb nii keeruliseks et tähendab ma ei oskagi täpselt vahet teha identiteedile, traditsioonilt, selge on muidugi see, et identiteet on midagi niisugust mis baseerub traditsioonile. Traditsioon iseenesest tekib niimoodi, et me ei mõtle tema üle, lihtsalt nii on tehtud, kogu aeg. On noh, eestlased on vist nüüd ikka kõvasti üle 100 aasta joonud hommikuti kohvi ja ma mäletan veel Juhan Peegli juttu, kuidas Vene sõjaväes pakuti hommiku hirsiputru, eks ole. Ja see on seesama. Ma langesin esimesel sõja Soele, et kulla langes lihtsalt kogu sellest traditsioonist välja, et see oli mõeldamatu. Hommikut alustan hirsipudru söömisega. Et see baseerub, aga see veel ei loo identiteeti. Identiteet on ikkagi midagi, mis on rahval, ta on teadvustatud, tal läbimõeldud, ta on ilmselt palju kordi väga erinevatest kirjanduse, muusik ka teostest, näitemängudest, Moostet, teatav väärtuste kompleks, mis on kogu aeg, mida korraga võetakse ja mida siis kirjutatakse palju kordi läbi ja mis selle tõttu on väga selgelt teadvustatud. Mis on ka muutunud kooliõpikutes Krestomaatiliseks ja mille vastu siis järgmine põlvkond jälle haugub natukene nagu ikka kombeks. Aga mis sellisena just teadvustatud kujul hakkab looma selle rahva mina tulnut. Kui me nüüd meenutame seda aega, kus ka meie keskmine põlvkond on tulnud, siis siin oli tähtis roll ka sellisel vaenlase kujul ütleme, ta võis olla laiemalt, ta võis olla kitsamalt, aga ütleme, rahvustundis ennast ohustatuna ja see pani nagu toimima mingid teised mehhanismid. Praegune olukord on selline, et justkui kõik peaks olema korras ja hästi, et kuivõrd see mõjutab näiteks inimeste käitumist ja suhet sellesse, nendesse traditsioonidesse, suhet, oma identiteeti. Ei no identiteet on sellises olukorras, kus ta on, ohustatud on, kindlasti püsib paremini. Ja praegu on praegu tegelikult me juba tunneme järgmisi vaenlase järgmisi ohte ja teadvustame neid. Ja võib-olla see praegune päris noorte põlvkond, kui ma vaatan need oma lapse siis Nende jaoks on ikkagi need eurohirmud on täiesti olemas ja on olemas ka globaalhirmud, tähendab, et on liiga suur, ma ei saa selles suures liiga suures maailmas võib-olla hästi hakkama ja ma tahaksin, tuleb sellele globaalsele ikkagi see lokaalsus hakkab kaalsus, mis pakub turvatunnet, teda inimene on bioloogiline olend, eranditult kõik bioloogilised olendid vajavad turvatunnet, siis on üks noh, söömise ja soojätkamise selle kõrval väga oluline asi. Ja ilmasele turvatundeta ei saa ja selles mõttes oht ohtu tunnetatakse, ikkagi tunnetavad ikkagi juba koolilapsed välja kas või keele keele risustumise ohtu, niisugust asja need selles mõttes ikkagi üks vaenlane asendus, teisega kaenlas, aga küll. Ja see ei ole sugugi mitte alati kõige Hallemise rahvakultuuripildis juhtuda saab sest põhimõtteliselt ju kultuuripiire tõmmatakse galatisele. Noh, kellelegi vastu seistes. Praegu on toimumas laulupidu, seesama laulupidu otsib tugevalt oma nii-öelda identiteeti ja, ja otsib seda muutuvas olukorras. Et ühel hetkel oli see laulupidu, ta võimaldas rahva sellist sügavat sisemist äratundmist, et see on midagi väga, enda oma. Aga Ta oli ka teine tahk laulupeol. See oli see valitsev ideoloogia, kes üritas seda laulupidu teha enda omaks, onju seda totaalset riigid on ju armastanud igasuguseid selliseid võimsaid massiüritusi ja kippuse laulupidugi minema ju arvates sinna massiürituste ritta. Et kui nüüd sellest kas piisab nüüd sellest laulupeo traditsioonist ja selle elushoidmisest, et näiteks selline rahvakultuurinähtus nagu laulupidu on jätkuks või oleks seal vaja mingit tuge, vaid uusi suundi või, või, või noh, selliseid uusi väljendusvahendeid otsida, et, et noh, et selline üritus nagu jääks kestma. No ma arvan, et sellisena ta hakkab ikkagi praegu minema moest pehmelt öeldes see ja no praegu on natukene veel raske öelda seda, mis, millise vormid ja tegelikult võtab. Aga kui tal ilmselt ikkagi laulupidude sihukese massilise vohamise ajast oli tõesti see nõukogude aeg kui selle ürituse tegemiseks riigi raha voolas ojadena ja see kõik see asi klappis selle ideoloogiaga kokku ja selle ideoloogia sees, siis me mängisime seda teist väikest mängu suure mängu sees ikkagi arvestama, mitte vastupidi. Ja praegunud esimene etapp, mis on kohe näha, teda püütakse pärast Michael Jacksoni kontserti või muid neid muuseum, mis on tehtud laulul ja Rolling Stones 100 no seal on teisi asju toimunud, tähendab, püütakse tehniliselt anda talle teist nägu ja ma ei tea, kas on kõige õigem tee minna. Ma arvan, et sellega võiks püüda noori sinna rohkem juurde. Aga ma ikkagi olen pessimistlik. Kui palju tuleb noori, kui palju tuleb, tähendab, milline on see vaatajate, pealtvaatajate auditoorium, lihtsalt peaks tegema uurimus, aga mul pole aru saanud seda praegu teeks. Maal ringi käies on tundub, et tähendab laulupeole pääsemine on oluline veel ja selle nimel pingutatakse. Ma arvan, et linnades selle nimel ei pingutata ja ühesõnaga oli see kestnud, seda laulupeotraditsiooni peaks nagu edasi viimas, on see linna noor talle ei ole see praegu niivõrd oluline sündmus. No üks üks asi, mis on juba tulnud, aga mis kindlasti laulupeo kohta on see Viljandi pärimusmuusikafestivalid, kus on uuesti teises kuues, on nüüd see etno muutunud popiks noorte hulgas ja ma ei kujuta hetkel ette täpselt seda teed viisi, sest seda lihtsalt aeg ise loob, seda ei saa teoreetiliselt ette mitte kuidagi teha. Ta võib muutuda mingil kujul uuesti noorte liikumiseks ja siis ta jääb ellu, jääb väga hästi ellu. Aga ja hetkeseisus on ta ikkagi vanemate generatsioonide, ma isegi juba kahtlen, kas ta on minu generatsiooni jaoks äärmiselt, et oluline minu generatsioon on siis, kas sa pärast sõda sündinud lapsed kes me oleme nüüd ka need laulupeod kaasa teinud, lastekoorides laulnud ja kõik selle au tööle ja elagu rahvaste suur juht, õpetaja, Stalin kaasa teinud. Tähendab ka mina suhtun ikkagi praegu teatava skepsisega kogu sellesse asja, et kas on tänapäeval enam otstarbekas oda ajada tuhanded kuskile väljakule kokku ja nii edasi. Kaks aastat tagasi see lastelaulu ja tantsupidu oli küllaltki nigela pealtvaatajaskonnaga ja tehnilise kvaliteedi suhtes tähendab ma ikkagi kannuriseks, ta ei olnud enam tehtud nii, nagu ta oli noh, 10 või 20 aastat, aga see võib-olla ei peagi olema niimoodi, võib-olla ta peabki muutuma millekski niisuguseks, mida siis terve hulk inimesi kogu südamest tahab tõesti ise teha. Kui mõelda, mis on sedalaadi massiürituse Tartus, siis siis vast ei, ei ole seal nagu mõtet juba otsida mingit kunstilist sõnumit, et tal tal on olnud mingisugune teine fenomen, võib-olla see, et inimesed saavad kokku ja suhtlevad, aga samas kui see on niivõrd massiline, siis keda, keda sa seal ikka trehvad, kõik on võõrad. Ja mul on üks, üks idee on mulle väga meeldinud, tähendab see on siis juba tehniliselt järgmine tasand, on ikkagi, et need koorid ei ole üldse mitte lauluväljakul koos, et ta on ikkagi need koorid tulevad nagu eurovisioonis, eks ole, et oleks siis see maa või see paikkondlise lihtsalt tuleb niimoodi ette astub, et teda näidatakse otsa kohe sinna ja niimoodi ta annab tõesti tehases noh, eestlased üle maailma. Kas nad füüsiliselt peavadki kokku tulema? Aga võib-olla see on ka juba selgutoopia, sest et need eestlased üle maailma, kes seal rahvakultuuriga tegelevad, rahvariided selga panevad, on ikkagi ka, tundub, et on juba 60 rohkem vanad. Et seda värsket verd tuleb vähem peale. Aga teine teine asi on, et me ei tea praegu neid globaalhoovusi globaalhoovuste sees, tundub, et see lokalism hakkab väga popiks minema. Et inimesed hakkavad ära tüdinema sellest tohutult suurest maailmast ja sellest, et ma võin korraga noh, kus tahes maailma kandis ringi, kolistada läbi interneti ja ta vajab tagasi oma pisikeses pesakese tulekut. Ja see võib anda küll nendele asjadele uue uue näo ja uue tegemise ja ei ole ju võimatu, et 10 või 15 aasta pärast on siin lauluväljakul koos tõesti väga palju kõik värvilist rahvast mujalt maailmast, et Pealt vaatajaskond muutub ja muutub globaalseks. Et me enam ei käi sind rehvamas oma sugulasi, keda me võime sellesama internetiga kirju vahetada, eks ole, et asjad hakkavad niimoodi pöörama. Aga et ta võib muutuda, meid hakata, antakse siis noh, et see on väga huvitav asi ja siis ta tõenäoliselt siis ta ka professionaalne tase mis on ju olnud eesmärgiks selle asja professionaalne tase kõrgeks ajada ja mis hakkas siis juba kooridele üle jõu käima. Et siis muidugi on vaja seda laulupidudel professionaalid, võib-olla seal ei laula siis mitte 18000, vaid laulab 2000 seal kaare all ja üks Ameerika laulupidu on meil juba tehtud. Et noh, see on üks võimalik arengude, aga igal juhul midagi muutub kindlasti selles asjas. On teil praegu oma materjalide põhjalt aimu kes, kes on see, kes on seatud sedalaadi rahvaliikumistega nagu siis noh, see lõpp ja kvintessents on siis see laulupidu, olete te uurinud ka neid viimasel viimastel aegadel? Päris nii ei ole uurinud Me oleme vaadelnud valdade kaupa või tähendab, mis tüüpil nendel tehakse seda kultuuritegevust. Ja teiselt poolt mulle tundub, et seal tohutu piiratus, et tõepoolest, aga paljudes piirkondades on dominant endiselt need niinimetatud laulupeo jalad, et ikkagi teeme rahvatantsudele koorilaulu ja heal juhul natuke näitemängu ka näitemäng on oluliselt, et ilmselt praegu on kallim kunst lihtsalt, teda on oluliselt vähem. Aga sellest niisukeses, et kui ei ole rahvatantsutegemistest, siis on kohapeal midagi väga pahasti. See tunne on veel paljudel kohalikel kultuurijuhtidel ilmselt sees. Kuigi see ta samal ajal ta laiendab seda asja, sest võimalusi on kümneid erinevaid, mida saaks kohapeal teha. Ja võib-olla kas siis need noored ei tahagi seda teha või tahab midagi muud teha. Või need kohalikud mehed ei taha teps mitte segarahvatantsurühmas tantsida, mis on ammu tuntud asi. Aga võib-olla nad midagi muud oleksid hoopis rohkem nõus tegema. Et kui see rahvalaul, rahvalaulu või koorilaul ja rahvatants, kui nad läheksid vähem popiks, siis nad muutuksid natukene tihedamaks ehk ka tagasi ja rariteetsemaks ja kui need ei oleks nii palju, siis tõenäoliselt ihalus selle asja järgi jälle kasvaks. Aga rahvariie, kui oluline see on hetkel? Ta vist on vähem oluline, me mäletame, eks ole, see mitte eelmine või üle-eelmine laulupidu, kui me kogu selles puhkamise uue ärkamise vaimustuses, kui kõik naised endale uued rahvariided selga tegin see praegusel hetkel kindlasti niisugust vaimustust ei ole. Ka need, kes on sellele spetsialiseerunud, müüvad seda toodangut ilmselt nende äri ei ole, ei õitse, nii hästi. Ja oht on ka see, et praegu unustatakse terve rida neid vanu oskusi ära. Ma olen sind selle kodutööndus edendamise keskseltsi jutte pealt kuulanud ja tõesti on, nende häda on selles, et kui veel 10 aastat tagasi oli mitmet tüüpi tegevusi, mida lihtsalt vaja osata ta selle rahvariiete tegemisel mingite värvidega värvimise ja mingisuguste vidinate tegemisi ja siis praegu kipub olema neid spetsialiste tõesti vähem, mis 10 aastat tagasi elus olid, on lihtsalt vahepeal jõudnud manala teed minna. Aga, aga teiselt poolt ikkagi ei maksa unustada seda, et on olemas etno-fu'd, turism on olemas, etno puped tähendab etniline, ilmselt lähi lähitulevikus läheb popimaks. Ja, ja siis noh, jääb see järgmine nõks, et eheduse järgi on väga suur vajadus. Praegu tihedus ei ole kõige olulisem. No mis seal Viru tänaval toimub, seal, nendes see on lihtsalt järel järele tehtud ja massiliselt turustatakse lihtsalt praktiliselt Kihnu kottide järgi tegemine on kaunis suur petukaup, ausalt öeldes ilusad küll, aga sellega seoses tuleb mul üks asi meelde. Taanimaal kohtusin mina härrasmehega, kes oli väga uhked temale, Tallinna linnas on selga kingitud täiesti ehtne korralik vammus. Ja kui mina tema ammuse peale vaatasin, ütlesin mina kullakene, seda müüdi Sepagasused norra toodang. Keegi ostis allahinnatud poole hinnaga 200 ja natuke rohkem krooni müüdi, neid oli nii palju sees. Et vot niimoodi on selle niisuguse eheduse ja kõige sellega. Aga kuna me nüüd see maailm läheb nii keeruliseks ja me tahame väga paljudes asjades juba väga kõrget kvaliteeti. Me tahame originaalset mööblit, Me tahame huvitavaid tualette ja nii edasi siis see, see, mis on pärimuskultuuriga seotud ja kus on kõik need rahvalaulud ja rahvariided sees. See ilmselt dub teatavates ringkondades väga tiivseks need ringkonnad, rikkad madal rikaste seas, muutute agressiivseks. Ma ei ole sugugi kindel, et näiteks noh, kolme aasta pärast, viie aasta pärast presidendi vastuvõtul enamus seltskonda kannab rahvariideid. Et see ongi see norm, mis kehtestab, siis saab minna presidendi vastuvõtule on nõutavad, nagu rahvariided, võib-olla juba kutsudele kirjutas, võetakse niimoodi nagu praegu on paljudes noh, välismaal eks ole, antakse sulle kätte, öeldakse tumma kogu, eks ole. Et võib-olla samamoodi siis tekib ka siis, et presidendi vastuvõtule tulevad kõik rahvariietes, ei ole teisiti mõeldav. Jah, ma olen ka kuulnud, et siin viibivad välismaa kodanikud on olnud hämmastuses, et meil nii vähe neid rahvariideid kantakse nende, seal diplomaatiliste vastuvõttudel on see noh, põhjamaa näited on just see, et noh, et on see nende riie rahvariie väga au sees. Aga kui te nüüd tegite seda oma uurimust oma tudengitega siis. Kas me saame rääkida selle pinnal ka sellisest asjast nagu nii-öelda noorte rahvatraditsioon kas tuli sealt midagi välja selle? Ühed üks asi on see, mis ühendab erinevaid põlvkondi, see kodu ja ja kõik, need ütleme, perekondlikud väärtused, aga, aga teine asi kas, kas oli ka midagi sellist, mis noh, just selle noorema põlvkonnaga noh, niimoodi eristused, et see on neile nüüd omane. Selle nõukogude aegse rahvalaulu-tantsukogu, selle kultus eitamine on nendele kõige iseloomulikum praegu. Seda nad peavad ikkagi oma paadunud sotsialismiaegset, lapsevanemate lemmiktegevuseks ja teatavasti kõik 18 seda on oma vanemate vastu pole sellel ajaloolisel teisiti olnud. See ja selles mõttes jah, tugev eitus on ikkagi Nende asjade suhtes, aga samas nad otsivad oma teed muidugi. Ja no nagu juba öeldud, see Viljandi pärimusmuusika, kus Eesti pannakse lihtsalt teiste võrdväärsete sekka ka see on juba nende tees, on Euroopa tee et mitte üksi, siis me Helletanud oma laulavaid, kuulame, kuidas ka teised laulavad ja vaatame siis, kuidas me teiste taustal välja näeme. Ja seda ma arvan, nad lähevad küll jah. Ma tean, et teil on olnud ka uurimusi nende seas, kes ei kõnele eesti keelt, kes on siin elavad on nii-öelda muulase staatuses, kuivõrd nende jaoks nende omase rahvakultuurrahvapärimus, mida nad ju ka üritavad siin üles leida, kui oluline see on, aga see on selline maad või on see selline ka mingit mingit sisemist energiat kandev Nendel on arvatavasti rahvusliku intelligentsi formeerumise periood ja see kandepind ei ole väga lai, nendes kultuuriseltsides ei ole koguse elanikkond teps mitteorganiseerunud ja, ja nad pahatihti on nende, need juured üsna ära kadunud. Nii et noh, on kadunud keeleline pinnas, ütleme Valgevene keel või midagi niisugused asjad ja aga vajadus leida oma juuri üles on vähemalt terves reas ringkondades siiski nende hulgas oluline. Aga ma, kui see 10 protsenti siis on see hästi. Nii et ma arvan, et ega ei ole nii suur. Aga kuna ta on ikkagi kinod ja see noh, kogu need mõlemad nii slaavi rahvaste ühenduskuise lüüra ühendus, nad kogu aeg organiseerivad, midagi, nad teevad. Ja seda see annab muidugi ka eesti kultuurile ikkagi juubuda sõnaga meil tüki, aga sa ei ole konkurentsiks ta kindlasti võtame tüki ära võtt, täiesti vastupidi. Esimese vot niisugused sidemed, et kust seda kahte asja püütakse ühitada, on ka olemas. Meil on olemas suurepärane Igor Tõnurist, kes püüab nüüd ikkagi ka siis neid vene ja eesti tähendab, mitte niimoodi, et me õpetame nüüd venelastele kaerajaani, eks ole, mitte, see pole oluline vaid oluline on see, et nad tajuksid, et nendes kahes kultuuris on mingid ühisosad, et kui ühel on kadripäev, teisel võib-olla ka samamoodi samal ajal seal lihtsalt sesoonne püha või kui ühel on jõulud, mis on siis teisel ja kui nad on nüüd ajaliselt nihestatud, aga kas nendes kombestikes midagi ühist ja ma arvan, et just see dialoog, kultuuridevaheline, niisugune kahekõne või arusaamine, et ka teisel on, et mitte mina ei ole parem ega halvem, vaid meil on, millest rääkida. Et see on siiski Eestis käima läinud, aga nutta muidugi domineeri. Üks asi on nüüd erinevad rahvusrühmad, aga mulle tundub, et praegu siin Eestis rohkem kui need rahvusrühmad erinevad üksteisest maa ja linn. Hetkel näib nii, et maa on see, mis on seda rahvakultuuri kandmas ja samas ta vajab nagu seda väljundit, nagu see on laulupidu. Kas see on siis sellepärast ainult et seal maal nagu polegi muud midagi teha või, või on see nüüd konservatiivsem inimene või see inimene, kellel on vähem seda suhtlust ja kelle jaoks võib-olla see suure suurde linna suurele peole tulek on nagu nagu suurem väärtus? Lihtsalt on olemas sotsiaalsed protsess, mis on sellised ja selle peale ei maksa lihast. Et nad on sellised, ikkagi maaelu on konservatiivsem, selle konservatiivsus on oma plusse miinuspoolelt, tähendab selle miinus puhe on kindlasti see, et Eesti põllumees ei kujuta ette, kuidas teistmoodi elada. Ja see on ka meie praeguse põllumajanduse madalseisu üks põhipõhjuse, see konservatiivsus, et ikkagi arvatakse, et peab minema siis teine aeg on käes ja tegema seda eile justament kuu aega. Aga ta masinatega tehtav ka viie päevaga ära seondub. Teine asi ja aga samale on sellel konservatiivsuse ka oma positiivsed jooned ja see, et maa hoiab praegu paremini rahvakultuurielus on ilmselt väga hea, sest selle sinnalikus rabelemisest ta võib üksjagu ikka kaduma minna küll praegu. Ja nagu need asjad hoiavad tasakaalus. Võib-olla jah, seal maal ka vahel tõesti on, et ei ole neid võimalusi ja neid ideid ja mis siin pealinnas kõik inimestel pähe tuleb. Aga, aga teiselt poolt ta natuke hea ka ta natukene hea ka, et kõik need võimalused ei tule liiga kähku kätte. Ja ta annab nad selektsiooni, mehhanism tekib siis, et lõppkokkuvõttes hakkab see linnainimene ka nägema uuest, et mitte ainult internetis surfamine ei ole väärtus ja mitte ainult suurtes kaubamajades ringi jooksmine ei ole väärtustest, ärme unustame, millega tegeleb praegu linnainimene, linnainimene tähendab, jookseb tõesti mööda neid järjest avatavaid kaubamaju ringi ja see on noh, kaasaegse rahvakultuuri selge ilming, lihtsalt see on üheteistsuguse elulaadi omandamine ostmas ainult maal need võimalused puuduvad. Maale keegi Stockmanni ehitama ei lähe, ka Kristiine kaubanduskeskust. Ma mäletan, Elvas naised rääkisid seda, et pealinna omadel on kõigil uued moodsad riided seljas, meil ei ole raha ja meil ei ole võimalusi, aga me teeme endale väga ilusad rahvariided selga ja sonaarterna. D see on ellujäämisalternatiiv ja väga hea, et ühes kultuuriruumis katsetatakse mitmeid erinevaid malle. Et ühetses katsetavad praegu, kuidas on seda maailma kaubandus nii-öelda oma kodust läbi lasta ja teised püüavad ennast siis vastupidi sellele maailmakaubandusele ahvatlevaks teha kasvõi siis turismi talunduse või noh, ka rahvariiete tegemisega müüki või midagi muud niisugust. Et need mõlemad poolused on olemas. Rahvakultuuris kui suur roll on siin kõikvõimalikel müütidel ja sümbolitel, kas need ahistavad oi või aitavad sellel rahvakultuuril edasi areneda. Rahvakultuur ongi üks suur müütide kokku, aga ta muud ei olegi. Igal inimesel on oma müüdid ja igal rahval oma müüdid ja inimene ei saa nende müütideta oma, seda mina, mina identiteeti konstrueeritud ja kui meilt ikka ühel päeval öeldakse, et noh, et Kalevipoega pole olnud, seda küll, eks ole, me kõik teame, et see on kunst, meet ja nii edasi, aga ikkagi ta peab olemas olema. Ja, ja me teame kõik, et Meie regi värsiline rahvalaul on niisugune asi, mida lauldakse kontsertlavadel ja mujal, aga et me igapäevases elus oleme ammu ära unustanud, aga me oleme ikkagi, meil on väga hea tunne, et meil on olemas särgi värs selline rahvalaul. Nii et selles mõttes noh, need müüdid peavad olema, sest muidu tõesti lahustub muidugi väga olulist ära. Oleme siin rääkinud traditsioonidest, aga kuidas sobivad kokku kaks sellist asja nagu rahvakultuur ja postmodernism? Suurepäraselt tähendab postmodernism räägibki ju tegelikult paljususe võimalikkusest, tähendab, ta ei piira millegagi, igalühel on õigus olla selline, nagu ta on, igalühel on noh, oma oma ainukordne elu ja omad ainukordsed, valikuvõimalused ja see kandub täpselt samuti ülega rahvusena. Just see eelmine, kus me, need olime seal noh, ta nii väga, lõppkokkuvõttes seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel totalitaarne ei olnud enam, aga, aga see maailm, mis oli suled kindlasti ja mis pakkus ühte retsepti, et me liigume ühes suunasime integreeruma üheks Nõukogude rahvakse ja see eesriide äralangemine ja selle postmodernistlik, kui maailma sisse tulemine, mis nüüd siis väga järsk, see ongi võib-olla selle pöördena kõige olemuslikum külg, et võimaluste tohutu ampluaa, mis juurde tuli ja see rahvakultuur korraga hakkab tunnetama, et see on ka üks võimalus. Et see ei ole mitte eilne päev, et see ei ole mitte midagi niisugust, millest me enam kuulda ei taha vaid see on üks paljudest võimalustest, nii nagu on noh, Aafrika rahvamuusika, muide, ma olen siis ka ehedalt korra kuulata saanud ja kus seal tõesti sõnnikuhais käib üle pea ja kus räägitakse, nii et hoia kõrvu kinni ja see on ehe ja see on nauditav sealjuures võib-olla mitte füüsiliselt, aga vaimselt kindlasti. Ja kui me paneme selle kõrvale nüüd selle Eesti Eesti rahvalaulu ja Eesti Eesti maastikuga lihtsalt mis võrreldes Põhjamaadega ühelt poolt on nadi muidugi, kui nii vaadata, aga teiselt poolt on ta siiski üks täiesti teistsugune maastikele ja täiesti teistsugune elukeskkond. Et see on kahjuks elamise võimud. Ja selle teadvustamine, et see ei ole halvem ega parem kui teised, et me ei pea tundma alaväärsust, et me oleme siin pisikesed eestlased ja eurooplased maha jäänud ja et see kõik ei ole see, et võib-olla selles võimaluses on hoopis vastupidi mingisugune kuldlõige Euroopa jaoks, mis on ammu tüdinenud ja ammu kimpus sellega, et seal on liiga palju rikkust, liiga palju valikuid ja liiga palju kõike seda träni, mida kõik kaubamajad täis on ja liiga palju kõikvõimalikke manifest, statsioone ja, ja niisugust noh, kas, kas seda kõike vaja ongi, et kui ta siin on nüüd sordiini all veel see asi, aga et võib-olla see asi ongi parem, võib-olla sellel asjal on suuremat tulevikku. Et see vast ongi, mis on nüüd see rahvakultuur suutu, mõtlesime, et rahvakultuur ei ole ainult rahvariided, see on eelkõige elamisviis mida see rahvas elama Ta on ja see elamisviis on kindlasti oluliselt tagasihoidlikum kui heaolu euroopama. Aga kindlasti oluliselt. Kas täiuslikum ei saa öelda ka kindlasti veel, ta on loodusega on tal suurem tasakaal, kui on noh, kasvõi Põhja-Saksamaal, kus on tõesti see asi on väga käest ära. Kuid tal on hariduse komponent, et on olulisem üksikindiviidi arvestamise komponent on olulisem, kui ütleme, kas nende samades Aafrika kultuurides. Ja need kaasaegses maailmas kõik segunevad niimoodi, et ma sugugi ei arva, et see sellel piirkonnal maailmale midagi teda ei ole ja sellisena siis ka noh, selles postmodernistlikus maailmas on rasvakultuuriliste rahvakultuuril oma selge koht. Nii arvas asjast Kultuuriantropoloog Aili Aarelaid. Teda kuulas ja küsimusi, esitas maris Johannes. Ja lõpetame Karl August Hermanni lauleldusega ukuste Vanemuises filharmoonia kammerkoori uhiuuelt heliplaadilt.