Tere, kena pühapäeva, ütleb siit stuudiost maris Johannes. Kodust kirjutavad naisteajakirjad aga kodu, kui kultuuritegur annab tööd ja leiba ka etnoloogidele. Täna on stuudios Eesti Rahva Muuseumi teadurid Anu Järs ja Heiki Pärdi ning Tartu Ülikooli doktorant Anu Kannike. Et rääkida teemal kodu ja privaatsus. Kui avatud või suletud on meie kodu. Kuidas on muutunud meie koduideaal pisarateni liigutavast kodu? Idüllilist on lauldud tuhandeid laule, kes peab neid südamlikeks, kelle jaoks on nad banaalselt lääged. Sõltub vanusest, aga ka kunsti ja elukogemusest, hingeseisundist ja tont teab veel, millest. Teeme proovi. Uno, Kaupmehe ja grilliga. Aga ikkagi koduidüll meie kultuuripildis, kus on selle juured? Anu Kannike. Sissejuhatavalt võiks öelda kujutlused ideaalsest kodust on viimase 100 aasta jooksul väga oluliselt muutunud. Ning just 19. sajandi ühiskonna moderniseerumine tööstusrevolutsiooni järgselt muutis küllaltki oluliselt seniseid arusaamu lähedusest jantiimsusest, privaatses ja avalikkust. Ja võib öelda, et just sel perioodil muutus sotsiaalne maastik. Mida see siis tähendab? Kui 19. sajandi talupoja jaoks oli inimese määratlemisel tema kuuluvuse määratlemisel põhiline just see geograafiline koht, kust ta pärines. Ja küsimus, kes sa oled, taandus enamasti küsimusele, kus sa elad või kust sa pärit oled. Ning kuuluvustunne seostus kohaga kas konkreetne kihelkonna küla või taluga siis moderniseerumine muutis ühiskonna tunduvalt liikuvamaks, tunduvalt vähem stabiilseks. Ning kui klassikalises talupoja ühiskonnas aga samavõrd ka keskaegses, näiteks keskaegses linna ühiskonnas võib öelda, et inimesed teadsid oma kohta Nad olid suhteliselt vaiksed siis see tingis ühtaegu selle, et polnud vaja kodus klassipiire eriliselt tähistada või rõhutada. Kuid uue klassiühiskonna kujunedes, nagu öeldud, kasvas inimeste liikuvus nii geograafiline kui ka sotsiaalne mobiilsus. Näiteks sai võimalikuks karjäär talupojast, linna kodanlaseks või haritlaseks. Aga ka maal tundis suurtalunike kiht ja uus kodanlus vajadust end teistest eristada. Siis just see seletab, miks kujunes üha selgem piir privaatse ja avaliku vahel argielus eeskätt just koduses elus. Ning kodu- ja välismaal hakkasid üha rohkem teineteisele vastanduma. Selle kohta võib Eestist tuua väga hea näite mis tegelikult kehtib tänaseni. Kuidas maainimesed ennast identifitseerivad või kuidas nad teid teisi määratlevad põlistaludega külades käis niimoodi ja käib siiamaani, et inimese perekonnanimede teategi, seda ei ole olemas nende jaoks igapäevases elus, seonante, ametlike dokumentide, ametliku asjaajamise jaoks. Isegi kui inimesed seal vahetuvad, tuleb keegi koduväiks või tuleb keegi sinna miniaks, siis inimene omandab kohe selle talu nime endale saatele külge nagu märk. Ja see on see, mis näitabki seda seotust ühe kohaga, millest onu enne rääkis. Ja selline traditsioon tegelikult näitab ka kindlasti kultuuritraditsioonide püsimist just sellistes põliskülades. Põlised vanad talud kui ka nende nimed on aja jooksul loomulikult muutunud, aga tähtis on just inimene seostub selle konkreetse kohaga mitte ei tõuse esile kui konkreetne isik oma kõikide omadustega, mille üheks selliseks märgiks ongi perekonnanimi, mis eestlastele anti ju eelmise sajandi kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel. Enne sellist tunnust vaja ei olnudki. Mis oli veel väga oluline muutus et kui talupoja ühiskonnas oli keskseks üksuseks ühikuks talu ja just nimelt talu kui majandusüksus ning ka perekond oli esmajoones just majandus või tootmisüksus siis alles kodanlik kultuur hakkas rõhutama perekonna ja kodu emotsionaalset tähendust. Ja ta nii-öelda leiutas sellise tänaseni püsiva kodu ideaali mille keskuseks on niisugune tuumikperekond, vanemad ja lapsed, mis on niisugune eraldatud turvaline paik, kus valitseb perekonnaliikmete vaheline soojus, armastus ja meile võib tunduda see elementaarne ja loomulik, kuid tegelikult on see idee või see ideoloogia võib-olla ainult pisut rohkem kui 100 aastat vana. No selle idülli kirjeldamise järgi võikski võib-olla tuua näiteid siis sellest Eesti talueluolust ja seal valitsevast kavatsusest. Ma arvan, et kui kellelgi on veel oma kodused mälestused vanavanemate juures, kuidas see elu käis või juba uuemad ja linnastunumad on vast käinud ka kõikvõimalikes talu muuseumides siis on seal ju ees üks suur tuba ja hea kui üks lai voodinurgas ja näib, et kogu elu oli talvel siiski kohutavalt trööstitu, sest suvi pakkus looduses eraldumis võimalusi ja privaatsust ja, ja kõike muud kaunist, aga aga kuidas siis elati talvel talupojakultuuris? Tegelikult ma jätkan taas kord sellega, et ega see, kuidas meie projegorosoomentiimsusest, privaatsusest ja eraldatusest ja kõigest muust, mis meile võib tunduda idüllilisena, siis talupoja jaoks kellegi teise jaoks mingil teisel ajal, teisel ajastul polnud selliseid mõisteid olemaski ja nad ei osanud unistadagi, võib-olla taolistest asjadest, mida meie praegu peame elementaarseks ja hädatarvilikuks, et eks inimene võiks saada normaalselt ilma ta ennast halvasti tunneks. Siis oli normaalne, et inimesed elasid koos ja no seda võib nimetada ka kollektivismiks kollektiivses vaimuks mitte selles tähenduses, mida meile poogiti vastu tahtmist siis nõukogude ajal vaid veidi teises tähenduses inimene inimene kui isik ei olnud niimoodi individualiseerunud muud nagu see on praegusel ajal kodanlikus ühiskonnas, mida meie praegu oma kultuurina kanname, mille sees me elame igapäevaselt, kus iga isik on väga selgelt piiritletud. Ja ta vajab enda ümber igasugust ruumi, sotsiaalset, füüsilist ja muud psühholoogilist. Et ennast hästi tunda, siis varem nii ei olnud. Jah, kui me mõtleme oma täna selle ettekujutusele maaelust nii nagu me rajame vanadesse taludesse, oma suvekodusid, kus on kenad laudpõrandad ja puhtad seinad, kus on kaltsuvaibad, ilusad värvilised põrandal kaunid villased tekid vooditel ja kus tõenäoliselt on ikkagi eraldi ruumid, üks ruum võimaluse korral suhtlemiseks võimaluse korral magamistoad, et perenaisele, peremehele, lastele, külalistele siis sajandi kahetagune pilt ei olnud kindlalt nii värviline, üleüldse mitte nii kaunis, pigem võis, võinuks, ei jäta meile väga troostitu mulje. Sinul üks tsitaat 19. sajandi keskpaiga rändurilt, kuidas tema nägi Eesti talutaresse. Tsiteerin tuppa jõudnud, olime sunnitud ootama mitu minutit, enne kui meie silmad kohanesid hämarusega tõmbudes veele, siis nad olid lausa pimedad lõikavast pool suitsu vingust. Esimese objektina seletasid nad õitsvat talutüdrukut, kes kudus kangast selles samas hämarikus, milles meiega kangastelgi vaevalt eraldada suutsime. Ruum, kus seisin, oli vähemalt 25 jalga pikk musta muldpõrandaga, mis oli üle puistatud kuuseokstega. Peamine asi oli suur ahi mida mööda üles-alla ronis pesakond särgi väel lapsi, kuna ahju peal lammas imik sügavas unes eenduv puulaudise ääristas toa kaht külge umbes kahe jala kõrgusel põrandast. Öösel oli õlgedega üle puistatuna perekonnavoodiks, päeval aga kasutusel majapidamises. Seal all oli sobitatud kanakuute. No see näide illustreerib minu arvates mulle väga hästi ka seda, kui ma lähen näiteks Rocca al Mares Sassi-Jaani tallu sellesse kuulsasse rehielamusse ja kui ma lähen sinna talvel, kui on pime ja see pisike aken ja siis suur ahi ja siis ma alati mõtlen selle peale, et oi-oi-oi, et siin elu mina vist küll välja ei kannataks. Kindlasti meie jaoks praegu väga idüllilisena ei tunduks elu, mida elati 100 aastat või rohkem tagasi, mõnedes kohtades ka palju hiljem veel taolistes oludes. Aga see ei tähenda, et see oleks olnud neile inimestele tol ajal kuidagi ebaloomulik või raskesti talutav. Või kujuteldamatu. See võib meile nii tunduda. Praegu. Ja kui oli päev käes ja üht mälestus, mis väetise ja kui joritaja käes hele mälestus, mis võeti. Üht mälestust, mis teeb Aga millele? Kes selline mõiste nagu privaatsus, nii nagu meie seda nüüd täna mõistame. See on niivõrd keeruline küsimus. Aga võib-olla tuua näiteid näiteid privaatsusest, näiteks Euroopa mängumaadel? Anu Järs ühe teooria kohaselt on üldse kodu, ideaalkodukultuur ja privaatsus leiutatud seitsmeteistkümnendal sajandil Madalmaades. Kuna 17 sajandi Madalmaad olid üldse omapärase sotsiaalse struktuuriga ühiskond küllaltki erinev näiteks Inglismaalt, Prantsusmaast ja Saksamaast. Isi naabermaadest oli suhteliselt ühtlane ühiskond, seal olid kaupmehed, meremehed kõrgklassi ei olnud, ütleme laiemates rahvakihtides sedavõrd eraldunud, samamoodi olid talupojad valdavalt maaomanikud ja nii edasi. Selles keskkonnas, kus arenes ja seitsmeteistkümnendal sajandil kaubandus-tööstus-teaduskunsti Väidetavalt tekkis ka moodne kodu, sest meil siin suhteliselt väikese privaatse Eramuna ja sealt on väga huvitavaid näiteid, näiteks seitsmeteistkümnenda sajandi ränduritele, kes külastasid madalamaid, tundsid paljud asjad seal kummalised noh, teistmoodi, kui nad olid harjunud. Näiteks kirjeldab üks rännumees seda, kuidas neil oli üks kummaline komme, kui nad tulid majja. Kui trepist ülesminek oli, siis tuli kingad saapad jalast ära võtta ja tuli minna sinna sokkis või teine võimalus, kui ei võetud jalanõusid ära, siis pandi sinna õlgedest punutud, mis susside peale nagu meilgi on komme muuseumides haiglates tõmmataks plastikust või omal ajal mõned aastad tagasi presendist õmmeldud sussid peale, mis küll rohkem tolmu laiali ajasid. Aga noh, võib ju mõelda, nagu me oma tänapäevasel seisukohalt lähtume. Et siin on elementaarne puhtuse tagaajamine. Esiteks, puhtuse nõue ei olnud tol ajal elementaarne, aga teine asi, väidetavalt madalamad inimesed muudes kommetes ei olnud sugugi puhtamad. Söögikombed oleksid neil kuidagi rafineeritud olnud, kaugel sellest. Need olid niisugust Prantsusmaal tunduvalt enam arenenud, et nii peetakse seda jalanõude äravõtmise nõuet just nimelt piiri tõmbamiseks. Et kuhu sa lähed, välisjalanõudega, see on kodus avalikum pind ja nüüd jalanõusid ära võttes vahetades sa nagu astud sellesse tagumisse ruumi. Selline oleks üks näide. Selle näite lisaks võiks tuua näite palju lähemal nii geograafilises mõttes kui ka ajalises. See on seesama jalgadel töötamine, nagu me seda muuseumis kunagi nimetasime. Ehk siis oli seal olnud äravõtmine, kui me kuhugi siseneme, see on meile praegu ju enamusele inimestest täiesti elementaarne, täiesti tavaline, täiesti kohustuslik akt, kui me kellegi juurde külla läheme või ka oma kodus seda teeme. Aga see ei ole sugugi kogu aeg nii olnud ja seda uurides on tulnud välja see tõepoolest, selle kaudu tõmmatakse siis piiri välismaailma oma intiimse ja suled suhteliselt suletud kodu vahel. Ja eriti hästi see ilmneb või tuleb välja selle areng ja toimimine Eestis varasematel aegadel, see ei ole väga vana komme, meil võib olla üldiseks, on saanud see alles mõni 10 aastat tagasi, neli 50 aastat tagasi, mitte rohkem. Ja kui ennist oli jutuks talus tavaliselt oli ju elamiseks üksainus ruum, mida kasutati ühtlasi ka töö tegemiseks koos olemiseks niisama puhkamiseks, jutuajamiseks, külaliste vastuvõtuks ja kõigeks muuks siis tasapisi ju need ruumid hakkasid üksteisest eralduma, tähendab, tekkisid juurde uued ruumid, mis olid mõeldud juba konkreetselt ainult elamiseks ja olid mõeldud konkreetselt ainult nii-öelda sisemiseks tarbimiseks sellele perele või perekonnale. Ja need juba suleti võõraste eest. Ja üheks selleks ongi seesama näide jalanõud, äravõtmisest või mittevõtmisest, kui rehetuppa marsity marsitakse tänapäeval, kui nad on olemas tihtipeale ka köökidesse. Sinna võib siseneda välisjalanõudega, see ei tekita kellelegi vastuväiteid, maakohtades on see seniajani niimoodi sealt enam edasi astuda, niisama ei tohtinud, ta pidi selleks midagi ette võtma ja üks oligi see, et seal kehtisid teistsugused nõuded ja standardid puhtusele. Kodunesin nendeks intiimsetakse privaatseteks millest võibki nüüd edasi minna jutuga. Ja siis kõigepealt oli selle intiimsuse ja privaatsuse loomulikult endale nagu garanteerinud pererahvas, peremees ja perenaine. Ja siis vist lapsed ja muud pudulojused jäid ikka siin eesruumi. Jah, seda võib väita nii kodanluse kohta kui ka näiteks 19. sajandi lõpu eesti talupoegade kohta. Ka 20. sajandi alguse kohta täiesti vabalt, kuni teise ilmasõjani võib seda öelda. Sest kui kui kodanlus uusi kodusid rajas näiteks sajandivahetusel siis ikkagi noh, kõigepealt see tõeliselt privaatne, eraldatud ruum, see oli peremehele perenaisele nende magamistuba, mis asetses elamus kõige kaugemal. Esialgu veel ei muretsetud sedavõrd näiteks lastel oleksid omad toad, rääkimata teenijatest, see oli täiesti normaalne. Teine tüdruk, köögipingil magas. Üks hea näide puudutab kirjeldust 20.-te kolmekümnete aastate Tallinnast mida saab edasi arendada veel. See näitas seda, et kui esialgu paljud inimesed Tallinna eeslinnades jagunedes nad inimesed enamasti pärinesid maalt talupojaühiskonnast, kus kehtisid teistsuguseid arusaamad privaatsusest ja ja inimese rollist selles ühiskonnas üldse maailmas siis need inimesed kandsid needsamad väärtushinnangud ja oma selliseid vaateid maailmale ja maailmapildi tervikuna üle ka linna uude asupaika. Ja siin üks sajandi algul sündinud inimene kirjeldabki, kuidas nende oma kodus selline piiri tõmbamine käis. Kui esialgu nad elasid uue maailma tänaval, siis seal oli niimoodi, et kui inimene tahtis tulla naabri juurde mingi asja pärast, siis ta võis toast tähendab lihtsalt majja sisse astuda, uksest korteri uksest ei pidanud isegi koputama. Koputamine on ju tegelikult eelkäija. Kella helistamisel uksekella helistamise või tänapäeval oleme jõudnud nii kaugele, et või külla minna, ilma et ei oleks ette helistanud kellelegi. Ja see tendents süveneb praegu ju üha. Siis järgmises tänavas, kuhu nad elama asusid, oli kusagil Kristiine kandis, seal juba pidi uksele koputama, ei olnud enam sobilik sisse astuda, niisama nagu talus lähed kellegi juurde. Ja sa tõesti ei pea koputama. Ja kui nad siis 32. aastal kolisid uude korterisse luha tänaval siis seal oli juba täiesti uus ilm, igas mõttes ja uued kombed, uued tavad, seal tuli vajutada nupule, helistada elektrilist kell, mis oli. Selle inimese enda kirjelduse järgi ikka nagu öö ja päev võrreldes mõne aasta taguse elamisega uue maailma tänava ääres. Ja see toimus kõik mõne noh, ütleme 10 aasta jooksul selline väga kiire inimest, inimesed pidid oma arusaama vaatlejaid ümber hindama uutes oludes väga kähku. Ja, ja see on ju pidevalt linnade linnastumise ja üldse urbaniseerumisega süvenenud, selline inimeste üksteisest eraldumine tegelikult mida on ka nimetatud ühiskonda toniseerunud, iga inimene on omaette aatom, elab oma elu ja püüab ennast eristada kõigist teistest inimestest ja eraldada, aga samas ei saada üksinda elada. Et see on see, mida nimetatakse ka suurlinnade üksindamiseks. Mida Maal, kus inimesi on vähe, nagu peaksid tundma ennast üksildasena tihtipeale sellisel kujul ei eksisteeri. See oli Urmas Alender. Jätkame oma kodu ja privaatsuse juttu. Asjaliku ilma reeglid teevad oma töö ja tapavad nostalgiatunde. Anu Järs jätkab. Hiljuti rääkisin sellest, kuidas uksekell aitab meil oma privaatsust, et luua, et ilma märku andmata ei tule. Aga see seostub ka teise kellaga nimelt filmidestki meil tuttav tõenäoliselt oma kodusest elust vähem. Kui kodanlikus kodus oli vaja tiinet kutsuda, siis saab seda teha kellukese helistades. Aga siis teine peavad olema siiski suhteliselt lähedal või kuulma seda üks leiutis, mis võimaldas teenijatest veidi eralduda, et nad sul on nagu kogu aeg ei oleks jalus küll selliste nägudega, nagu ei märkaks midagigi tegelikult ikkagi kogu aeg juures, oli ju nöör, näiteks oli võimalik voodis oma magamistoast, tõmbad nööri, aga kelluke heliseb kaugemal teenijate juures, nii et kui midagi on vaja, nad tulevad eemalt. Aga nad ei ole koheselt siinsamas. Oli siin juba juttu uksekellast ja teenijate nöörist, aga üks mäng on veel see telefonimäng meil tänapäeval, kuidas see on nagu privaatsusega seotud Davis toetab privaatsust. Sageli väidetakse seda, et näiteks mobiiltelefoni muretsemine, et see on viimane piir, siis on inimene lõplikult loobunud oma privaatsusest. Kuigi mobiiltelefoniga säilib seal võimalus, et ma lülitan selle välja ja, või ei võta vastu. Tegelikult mulle siiski tundub, et telefonid on privaatsuse relvaks vahendiks, mis võimaldavad meil privaatsemalt elada. Meil ei ole vajadust minna inimesele külla, et teda näha, meil on võimalik oma oma teateid edasi anda telefoni teel. Aga rääkides Meie tänasest ühiskonnast kunagi mu tuttavad mainisid mulle, et nad muretsesid automaatvastaja ka telefoni ja esimene, et kui mulle mõtlesin tõesti, et tegemist on ajakirjanikega, et on palju teateid vastu võtta aga noh, tegelikult, et ütlesin, et siis ise täiesti selgelt välja, et nende peamine soov on ikkagi kodus olla rahule jäetud, säilitada privaatsust, et kui inimesed helistavad, et neil on võimalus telefoni mitte vastu võtta just nimelt ühelt poolt sa oled ühenduses maailmaga, aga teistpidi on see selge. Me oleme praegu rääkinud siiamaani sellest, kuidas on toimunud see samm-sammult privaatsemaks kodu muutmine, aga tänasel päeval on näha ka tendentsi, et sellest kodust on paljuski saanud staatuse sümbol ja kodule on antud esindusfunktsioon, see on nagu sellele kavatsusele mingil määral vastandmärgiline nähtus. No muidugi, siin saab ka näiteid tuua umbes omaaegsetest kuningakodadest, kus kõik oli avatud. Loss oli pikkade galeriidega tuba, tuba toa järgi ei mingit privaatset nurka, kas, kas siin on midagi sarnast? Saab tuua paralleele, mängida niimoodi? Ma arvan, et kui me räägime nüüd tänapäeva ühiskonnast konkreetselt Eesti ühiskonnast, kus teatud kiht inimesi püüab oma kodu kasutada kui staatusesümboleid kui eneseeksponeerimise vahendit siis ma usun, et siin on meil tegemist ühest küljest kindlasti üleminekuühiskonna fenomeniga. Et need inimesed, kes seda teevad, on peamiselt need inimesed, kes on, ei ole veel oma ihaldatud staatust saavutanud. Kas võib nimetada lausa tõusikuteks, seda ma ei tea, aga ütleme siis leebemalt, et tal on sellised sotsiaalselt mobiilsed inimesed. Et Ma usun, et valdav osa nii meie ühiskonna eliidist kui ka põhiosast keskklassist siiski hind aga enam oma kodu privaatsust ja eraldatust. Ja seda kinnitavad ka meie uurimuse tulemused. Sest kui küsisime inimestelt, mida nad oma koduomaduste hulgas kõige enam hindavad siis paigutas esikohale just rahu ja vaikus teiste sõnadega väljendatult ja ongi privaatsus. Ja sellele järgnes siis looduslähedus ja, ja esinduslikkus ja selline ihaldatud kodukujundus eksponeerimine, see oli võib-olla kuskil kümnendajärguline väärtus. Meie meie informantide hulgas, kui püüda üldistada siniseid uurimistulemusi, siis võib öelda, et üsnagi tugevasti on siiski säilinud just need kodanliku ideoloogia väärtushinnangud privaatsuse ihalus, aga ka üldine selline vaoshoitus ja pigem pigem tagasihoidlikkus kui kui suur enese eksponeerimine. Tagasihoidlikkusele võib-olla selgitada ka seda, et inimesed ka ankeedis ei taha väga väita, et nad oma kodu teevad, teiste peale mõeldes soovivad sellega midagi näidata, nagu võib-olla ei ole päris sünnis seda nii avalikult välja öelda, et ma tahan näidata midagi oma koduga ka siis, kui seda tegelikult soovid. Ütleks, et kindlasti me peame arvestama seda, et et üks asi on see, mida inimesed teevad ja teine asi on see, et kuidas nad sellest räägivad. Ja sellepärast ongi etnoloogia väga tänuväärne distsipliin, et ta kuulab, mida inimesed räägivad, aga samal ajal ta fikseerib ja jäädvustab seda elu tegelikkust. Ja siis püüab oma analüüsis neid kahte külge ühendada. Heiki Pärdi. Ma tahtsin seda lisada etnoloogia kiituseks juurde, et etnoloogid küll kuulavad hoolega kirjutavad, elas, vaatlevad mida inimesed räägivad ja teevad, aga nad püüavad leida ka seda, seda, mis jääb nende sõnade ja nende väliste asjade raha. Et kuidas inimesed tegelikult võib-olla mõtlevad, tunnevad, mida nad tegelikult mõtlevad ja tunnevad ja tahavad seda nad tihti täiesti välja ei ütle sellisel kujul, aga mis puudutab nüüd eksponeeritud kodusid tänapäeva Eestis, siis ma arvan, et see on suurel määral ka kõmuajakirjanduse niuke mull. Et noh, inimene, edev see on teada ja kui tal on võimalus ennast eksponeerida, siis mõned sellega meelsasti teevad, aga see on üks sellise kodanliku kodu või siis ütleme tänapäeva mõistes kodupõhi omadusi ja tunnuseid, et alati kui seda kodu sisustatakse ja seda tehakse nii-öelda mõeldakse ka sellele, kuidas ta välja paistab, teiste jaoks see on paratamatu. Kui inimesed ühiskonnas elavad, siis nad peavad arvestama ka teiste teiste suhtumisega neisse ja kodu on üks selle noh, ütleme nagu isegi üksuse pikendus materiaalne väljendas ja loomulikult tahetakse ju välja paista ikkagi võimalikult hea. See on ka täiesti inimlik soov ja see ei tähenda veel, et olekski mingi eksi, pitsianism või enesepaljastuse väljapakkumine. Nii et see käib paratamatult selle asja juurde, ei ole sugugi vastuolus selle privaatsuse taotlusega, teistpidi. Aga see tõeline privaatses oleks võimalik ainult üksikul saarel, aga siis oleks täiesti mõttetu. Siis oleks vaja kellelegi midagi näidata. Privaatsus ei välista ju mitte mingil moel tihedat suhtlust kodus võtta kas või inglise maa. Maa kodanlus, kusse majades, naabrite ühe ringkonna inimeste vahel toimub tihe suhtlus, käiakse vastastikku külas. Lõunasöökidel kutsutakse külla, aga mitte kunagi ei minda lihtsalt lõunale. Kutse saadetakse kirjalikult. Kas te soovite sellel ajal sellel ajal tulla? Sellele vastaks kirjalikult, kas tullakse. Niiviisi on võimalik seal kodusel moel väga koduses miljöös tihedalt suhelda, aga samas niivõrd selge piir, millest üle ei astute on ta siis kodukindlus, nagu on ta kõrgkodanluse, tähendab pesa nagu on ta keskklassile, aga ta on oma selgelt eraldatud. No tänase päeva üks märk on ka see, et kodust on taas saamas mingil määral nagu tootmisüksus kui seda kohmakad sõna kasutada. No võib ju näiteid tuua ka kõikvõimalike turismitalude pealt ja kuidas näiteks oma kodu välja üüritakse? See oleks juba omaette pikema jutu teema. Aga praegu tuli mul meelde hoopis isiklik kogemus. Sellest suvest. Ma sõitsin sõbrakihte Lõuna-Eesti turismitallu ja seal oli mul esimene üllatus kui ma nägin, et tubadel, mis külalistele antakse jõle uksi, see tundus veidi kummastav. Perena ütles küll, et jah, me oleme tegelikult mõelnud, aga me ei ole jõudnud veel seal olid lihtsalt vaibad tõmmatud uste, et. Järgmine üllatus tabas mind siin siis, kui õhtul toas pikutades oli perenaine kõpsti toas. Küsis, kas meil on midagi vaja? Jällegi natukene ehmunud, sest lapsepõlvest ma olen harjunud, et enne, kui ma võõras kohas tuppa astuma koputan, ootan isegi ära kutse. Ja tegelikult seda isegi kodus. Et vanemate tuppa ei olnud kombeks minna ilma koputamata, samas noh, ei tule, ei tulnud vanemad lastetuppa Ki märku andmata, nii olime päris ehmunud. No samamoodi jätkus asi hommikul olles ärganud ja veel niimoodi veidi veidi Uninegi märkasin ma voodi kõrval perenaist, kes küsis, et kas need võib kohvi tuua. Kas ta paneb kohvi keema ja siis ta veel noh, mõnda aega vestles seal ja ja noh, siis me jagasime muljeid seal sellel veidi lärmi olnud ja et kas kas see segas ja kuidas nagu näha, on perenaisele ei olnud see mingi probleem, tema jaoks oli täiesti loomulik. Et ta tuleb tuppa vestled, noh, minu jaoks oli see noh, minu minu privaatsusesse astumine, ma olin küll tema toas loomulikult, ja tema mulle selle ta üüris. Seda küll, aga see oli mulle harjumatu, aga siin oli näha, kuidas meie arusaamad privaatsusest olid täiesti erinevad. On see siis kultuurikonflikt? See on kultuurišokk. Ma sain samasuguse šoki praegu oma hea kolleegi Anu jutust, et tema pidi kodus vanemate uksele koputama. Ma ei oska isegi ette kujutada seda, kuidas võinuks välja näha minu kodus selles mõttes me oleme täiesti eri maailmadest pärit, nagu selgub. Tema on puhtalt esindab sellist korralikku linna kultuuri. Mina olen ikka sügavalt talupoeglikust keskkonnast ja minu jaoks võib-olla ollakse šokk olnud ka väiksem, mis Anul tuli üle elada seal, kuigi ma olen nüüd ka elanud ikka päris kaua enamuse oma elust linnas, aga aga see, kus me oleme välja kasvanud, on hoopis teistsugune keskkond olnud ja seega ka meie kahe näitel on täiesti erinevad arusaamad meil privaatsusest, kodusest privaatsusest, kasvõi see on täiesti, nagu ma ütlen, suurepärane tõend sellele, et need arusaamad ja väärtushinnangud ja kõik muu taoline on niivõrd suhtelised ja väga individuaalsed tihtipeale ja ka kindlasti sõltuvalt sellest, mis kihti sa oled kuulanud või kuhu kuuluda. Sotsiaalne päritolu, ütleme niimoodi. Ja nii on see ka läbi aja pidevalt olnud. Ja selles mõttes jällegi on etnoloogia üks võimaluse kasvatada kultuurilist tolerantsi sest kui me mõtleme sajandivahetuse kodanlastele, siis nemad olid veendunud, et nende arusaamad privaatsusest aga samavõrd ka üldiselt õigest korralikust puhtast elust on ainuõiged. Ja nad pidasid talupoegade elulaadi metsikuks kohutavaks ja eemale tõukavaks ja leidsid, et nende püha kohus on inimesi ümber kasvatada, tada ja õpetada nii-öelda õigesti elama. Ja seda ka suure innuga tegid. Ehkise ümberkasvamise ja kasvatamise protsess tegelikult on võtnud aastakümneid. Kuidas siis praegu seis on, kas on oht, et me muutume üksteisele aina sarnasemaks, et meil sellist mingil hetkel sellist kultuurišokki ja konflikti siin naaberpingil istujate vahel enam üldse ei teki või vastupidi, see tolerants on muutumas suuremaks ja, ja me oleme muutumas sallivamaks. Mida ütleb etnoloog selle kohta? See on nii keeruline küsimus ja see on ka. See ei ole enam teaduslik küsimus tegelikult mingis mõttes ja sellele niimoodi vastata ei oska. Üsna kindel on see, et ega erinevused inimeste nende arusaamade vahel ei muutu kunagi olematuks. Seda võib näha oma perekonnast, kuidas inimesed on erinevad üksteisest ja kuidas nad aru saavad, maailmas täiesti erinevad ja minnes üha kõrgemale ja kaugemale. See kõik võimendab ja selles mõttes tule karta, nivelleerub kogu maailmakultuuriga, sulaksime kokku nagu. Ja seda, seda tõesti kinnitavad ka meie, meie tagasihoidlik uurimuse tulemused, et võib olla levinud stereotüüpne arusaamine sellest, kuidas ühtlustub ja kuidas me kõik oleme varsti ühetaolise tarbijaühiskonna mutrikesed. Elame, tunneme, sööme ja käitume ühtemoodi. Et see tegelikult ei ole päris nii. Ja samal ajal, kui mingid meie argielu aspektid muutuvad ühetaolisemaks, siis mingid teised aspektid jälle muutuvad mitmekesisemaks. Ja ma arvan, et sellist ühtlustamise ja ühedalisuse hirmu tegelikult ei maksa meil tunda. Ja selle ano kannikese mõttega olekski vast sobiv lõpetada tänane saade. Et järgmine kord kokku tulla ja rääkida juba sellisel intrigeerival teemal nagu puhtus ja mustus. Eesti kodus ja laiemalt. Täna olid stuudios Eesti Rahva Muuseumi teadurid Anu Järs ja Heiki Pärdi, Anu Kannike, Tartu Ülikooli doktorant ja neid kuulase küsitas maris Johannes. Sõua merel ja luua on üldse. Seda kaua ju otsinud ole? Laia lageda mere. Masu on IRL-i ja hõlju ja lained need hõljuvad ka kõrgel kiiguvad, liiguvad pilved. Oma saart aga hoidsin ma kõrgel. Et on määratus meres, mans sadamat, virmusad vasarat, aga mina ei leia oma unistust ilusa.