Kirikuelu tere õhtust ja ilusat kolmandat advendipühapäeva. Tänases saates on kaks teemat. Räägime usuvabadusest Eestis ja saame teada, et selles osas suuremaid probleeme ei, me ei ole. Samas kuna tegu on väga olulise valdkonnaga, siis tuleb tähele panna ka üksikjuhtumeid, mis võivad viidata probleemile usuvabadusega meie ühiskonnas. Teiseks räägime kultuurile, ajakirjast kirik ja teoloogia, mis on vabatahtlikkuse alusel aadressil ka JD ilmunud juba kaks aastat. Mina olen saatejuht Meelis Süld. Sellel nädalal. Toimus Inimõiguste Instituudi korraldatud inimõiguste aastakonverents ja seal esitati ka uuringut usuvabadus Eestis, mille on läbi viinud Turu-uuringute aktsiaselts. Uuringujuhiks oli Karin Reivart. Kui me mõtleme usuvabaduse teemale üldse Eestis, siis kui palju seda seni uuritud, et kas meil on ka mingisuguseid võrdlevaid andmeid. Nüüd kui panna kõrvale sellele, mida te tegite äsja? Ei samal teemal ei ole päris uuringuid tehtud konkreetselt usuvabadust puudutava sisuga uuringutest oli see esmakordne, on olnud mõningaid teisi religiooniteemalisi uuringuid aastate jooksul. Nagu ma aru saan, siis usuvabadusega üldjoontes arvude keeles rääkides väga suuri probleeme Eestis ei ole. Jah, võib küll, nii-öelda 91 protsenti vastanutest leidis, et Eestisse usuvabaduse tagamisega probleeme ei ole. Ja neli protsenti siis arvas, et võib-olla on, kas pigem on või, või on probleeme. Ja näiteks merega küsimus usuvabaduse rikkumise kohta, kas teie või teie kellelegi lähedase tuttava usuvabadust on Eestis rikutud, siis siin vastati ka 92 protsenti vastas, et seda toimunud ei ole. Kaks protsenti Ta vastas, et on juhtunud ning kuus protsenti ei osanud vastata. Tegelikult usuvabaduse teema nii tundlik teema, et siin tuleb tähelepanu pöörata ka endale neljale protsendile ja kahele protsendile ja mis võis olla siis miks arvati, et usuvabadusega võib-olla siiski probleeme või on probleeme. Ja veelgi enam, mis asi see usuvabaduse rikkumine võis olla? Täpsemalt elanikkonna käest me siin põhjendust ei küsinud. Ühes kohas uuringus tuli välja, et seda võidakse ka vaadata, vaadata teistpidi usuvabaduse rikkumise nagu võtta seda, et vabadususust, et teatud usu pealesundimist usu kuulutanud tajate tegevust teatud määral Jehoova tunnistajad on ka peetud silmas et osa vastajaid lähenesid küsimusele niipidi, et me ka ei selgitanud pikemalt, mis usuvabadus on ja millised rikkumise juhused on. Et osa vastajaid võis seda silmas pidada. Hilisematest intervjuudest usujuhtidega selgus, et näiteks ka mõned vähesed juhused võivad olla õigeusu kiriku puhul kaelaristide ajutise äravõtmisega kehalise kasvatuse tundides või siis ka sõjaväes. On olnud mõned juhused, et need võivad olla mõned üksikud juhused, kus turvalisuse võtlusel palutakse ristid ära võtta kaelast aga, aga neid ilmselt ei ole ka väga palju olnud, need lihtsalt mõned näited, mis võivad olla. Ja lisaks siis maousulistel taara usulistel. Nemad peavad usuvabaduse rikkumiseks, eks hiite mahavõtmist ja võitlust pühapaikade eest, et pühapaikade kaitsmisega on olnud probleeme kohaliku omavalitsuse tasanditel ja, ja need probleemid jätkuvad, et seal võivad sellised olla. Võib-olla osa vastajaid, võisin mõelda ka satanistid, küsimust, kes on soovinud ennast registreerida usuühendusena ka on olnud kuulda, et ei, seda nemad teha ei saanud. Aga samas, mis puudutab seda, et oma usulisi veendumusi pidanud varjama neli protsenti elanikest siis jälle see suurusjärk on, on enam-vähem sarnane võrreldes nendega, kes siis ütlevad, et Eestis on usuvabaduse tagamise probleeme. Nii et on inimesi, kes ei ole saanud päris avalikult ja öelda, et nad usuvad üht või teist. Teatud määral inimese on ühiskonna suhtumine, mõnikord ei ole väga tolerantne inimestes, kes avalikult on öelnud, et nad usuvad, pooldavad üht või teist religiooni ja natuke võib-olla On halvustamist naeruvääristamist, et siin noorte seas tuli välja seda natuke enam, et noored võib olla. Kas nad nüüd otseselt varjavad, aga nad ei soovi võib-olla sellest rääkida, et pigem pigem hoiavad selle enda teada ja selline natuke natuke halvustavat suhtumist. Et tegelikult seda tõid välja ka kirikujuhid, et on olnud. Et Eesti näiteks võrreldes Põhjamaadega, Eesti ka tänavatel kui käia preestririietes, ei ole väga head suhtumist tunda, natuke tunda mõnikord halvustavat pilku ja et meil nagu ei võeta usuga seotud inimesi ja, ja, ja seda kõike nii loomulikult, nagu see võib olla näiteks ka põhjamaa riikides. Kui oma usulisi veendumusi on pidanud varjama neli protsenti elanikest siis võttes inimeste usulise kuuluvuse järgi, et kui inimene on kristlane või mõne teise religiooni esindaja, siis kui palju on nemad pidanud oma usulisi veendumusi varjama, sest et tõenäoliselt võib see protsent olla ju suurem, kui me räägime konkreetse usu esindajast, mitte lihtsalt elanikkonnast. Üldiselt. Ja kristlastest on meil andmed siin ka eraldi, et luterlaste seas on see viis protsenti, õigeusklike seas kaks protsenti, aga katoliitlastest näiteks null, keegi nendest keegi ei ole pidanud varjama. Aga natuke suuremad on numbrid näiteks oma usuliste taarausuliste seas, et nendest on pidanud seitse protsenti varjama ja muude uskude grupis, et siin on koondatud tegelikult meil baptistid, metodistid, muud vabakogudused, samuti ka moslemid, budistid ja, ja ülejäänud muud. Aga peab ütlema jah, et me väga põhjalikku ülevaadet siin ei saa tegelikult, et anda, sest valim on võib-olla natuke väike, et, et nende gruppide seas täpset analüüsi teha, et, et need on sellised tendentsid, mida, mida võib välja tuua. Aga see muude grupis oli siis 11 protsenti, kes pidises varjama. Nii et, et neid on nagu, neid on natukene rohkem. Ja samas nagu ma aru saan, see uuring ei ütle ka konkreetselt päris seda nüüd meile, et milline on elanike suhtumine moslemites või juudi usulistesse, seda küsimust ka seekord. Otseselt elanikkonna käest ei küsinud, aga seda teemat puudutasime intervjuudes erinevate koguduste esindajatega, et me viisime läbi ka islami kogukonnajuhiga intervjuu ja samuti juudi kogukonnajuhiga Rabiga siis ja nemad ütlesid küll, et, et nad ei tunneta, et Eestis on midagi halba, suhtumist, et Eestis on väga hea tegutseda. Te ei ole piiranguid kehtestatud, et on riigi poolt, on väga hea suhtumine ja, ja elanikkonna seas üldiselt, et muidugi natuke võib-olla võib tulla teatud küsimusi erinevad tavadega seoses näiteks juudiusulistel, kui talvel peab töötamise lõpetama reedel enne päikseloojangut, siis Eestis tähendab see seda, et kell kaks juba tuleb hakata kodu poole liikuma. Et siin võib tekkida natukene probleem, et nad ütlesid küll, siiamaani on tööandjatega saadud kokkuleppele. Ja on need küsimused siiski lahendatud, et, et see ei ole nüüd väga suureks probleemiks, et et selles suhtes on ikkagi suhtumine olnud küllaltki tolerantne, aga see võib mõnes kohas muutuda probleemiks. Võib-olla just era erafirmade puhul, aga õnneks ei ole jah, seal praegu väga-väga valdav. Probleem te uurisite ka seda, missugused on teadmised religiooni kohta üldse elanikkonna teadmised siis ja teisipidi ka see, kust saadakse religiooni kohta informatsiooni. Kõige enam saadakse infot meediast, ajakirjandusest, ka internetist, tuttavate käest. Aga koolist ülikoolist on vaid 12 protsenti saanud, teatavad, nagu ütleme, see kooli ja ülikooli osakaal on siin väiksem. Võib peatuda religiooniõpetuse küsimuse juures, mida me uurisime, et 68 protsenti elanikest soovib, et ülevaade maailma usundites peaks olema üldhariduse kooliprogrammis. Ja vastan sellele 25 protsenti. Samuti uurisime ka piiblilugude kohta, et olulisematest piiblilugudest ülevaade peaks olema kooliprogrammis, seda pooldab siis 54 protsenti vastanud, sest et vahepeal religiooniõpetuse sisseviimisega on olnud küllaltki suurt vastuseisu, siis nüüd tundub, et nüüd on olukord hakanud jälle muutuma ja, ja inimesed pigem pooldavad seda, et on aru saadud, et see peaks olema haritud inimese haridusest. Üks kindel osa. Ja see on huvitav ka, et kui seda küsida, et kas te tahate usuõpetust või religiooniõpetust kohustuslik, kuna kooli, siis ilmselt võiks vastus natukene erineda. Aga kui esitada küsimus just nimelt selle sisu pinnalt, et mis asi see religiooniõpetus tegelikult on, siis on suhtumine hoopis avatum. Jah, siin on kaks asja, et üks on siis laiem religiooniõpetus ehk siis ülevaade maailma erinevatest usunditest siis seda pooldab ligi 70 protsenti. Küll oli meil tegelikult küsimus ka usuühenduste eraharidusasutuste kohta, et kas te peate vajalikuks nende loomist, siis siin olid tulemused natuke madalamad, et neid pidas vajalikuks 31 protsenti ja mittevajalikuks 51 protsenti elanikest. Tulen tagasi veel selle elanikuna teadmiste küsimuse juurde, et napilt üle poole vastanutest teab, et Eestis riigikirikut ei ole ja huvitav, et 18 protsenti arvab, et selline institutsioon on siiski olemas, mis on täiesti uskumatu, ikkagi. Jah, et tõenäoliselt väga ei ole süvenenud sellesse teemasse nooremad inimesed. Et ilmselt võib-olla inimestel siiski silme ees riiklike tähtpäevade, vabariigi tähtpäevade puhul peetavate jumalateenistuste või tseremooniate tseremooniad on inimeste silme ees ja, ja sellega seoses nad siis osaliselt võib-olla arvavadki. Ta on meil siiski riigikirik, et, et see näitab jah, et teadmised, teadmised on tegelikult puudulikud. Mis teie hinnangul tuleks meil Eestis lähiajal teha, et seda usuvabaduse olukorda veelgi parandada, nagu üldjoontes aru saame, siis ei ole midagi kriitilist hetkel Eestis on mõned asjad, millele võime tähelepanu pöörata, aga mida te ise tooksite sellest uuringust välja. Hetkel jah, üldiselt on olukord päris hea, et ka erinevate usuliste ühenduste juhtidel arvates, et need suhted riigiga on küllaltki küllaltki head ja, ja kui nad teevad ettepanekuid, siis ega enamasti siiski arvestatakse, püütakse võimalikult vastu tulla, kui mõni seadus puudutab usuvaldkonda aga edaspidi ja et kui elu läheb edasi ja ka näiteks inimesed rohkem liiguvad, kui peaks tulema migrante rohkem erilise usulise taustaga, siis võib tekkida ka rohkem probleeme ja, ja mujal Euroopas on ju mitmesuguseid probleeme muutunud. Teatud määral võiks jah, ka Eestis hakata selleks selleks valmistuma ja just nimelt, et harida inimesi nii õpilasi koolides kui ka näiteks ametkonda, kes peavad võib-olla hakkama kokku puutuma erinevate probleemidega, näiteks ka kohtunik on ta, et kui peaks tulema kaebusi ja sellel pinnale probleeme, aga hetkel on neid küllaltki küllaltki vähe, väga-väga hullu midagi selles valdkonnas praegu ei ole. Aga samas võrreldes teiste riikidega siin Läti, Leedu, Soome, Rootsi, kas nendel on enam-vähem samasugune olukord? Siin on väga erinev väga erinevad situatsioonid, et siin naguniimoodi otseselt ei saagi võrrelda, sest et on erinevaid lähenemisi näiteks meil on küllaltki lihtne registreerida uut usulist ühendust Eestis, et siin ei ole suuri takistusi, ei pea olema ka väga suur see kogukond ja väga palju liikmeid. Ja näiteks kuuldavasti Lätis on see natukene keerulisem, oli vähemalt mõned aastad tagasi usu või, ütleme religiooni hariduse valdkonnas toodi küll mitmel puhul Soomet, et seal on oluliselt parem olukord. Et lapsed saavad juba algklassidest peale kuni gümnaasiumiosani välja päris põhjaliku ülevaate ja lisaks on võimalik siis ka usuõpetust vastavalt vanemate ja lapse enda hoovile siis juurde õppida vabatahtlikult. Aitäh selle ülevaate eest uuringust usuvabadus Eestis 2013, Turu-uuringute aktsiaseltsi uuringu juht Karin Reivart, aitäh. Kirikuelu hetke pärast vahetame teemat ja räägime edasi interneti ajakirjast kirik ja teoloogia aadressil ka JT-e. Kirikuelu saatekülalised on ajakirja kirik ja teoloogia toimetus, Kemi liikmed, Toomas Andreas Põder, kes on teoloog ja vaimulik ning lavastaja ja teatriteadlane õppejõud Katri Aaslav-Tepandi. Tere tulemast ja ma saan teile öelda, palju õnne selles mõttes, et ajakirja kirik ja teoloogia on nüüd juba antud välja kaks aastat ja tegelikult ongi üks põhjus, miks ma olen teid siia stuudiosse kutsunud. Läheme alguse juurde tagasi, et kui paari aasta eest tuli see mõte ühte selliste kultuure ajakiri ja hakata tegema bioloogilist kultuuriajakirja, siis mis oli see lähtepositsioon või see mõte, et miks seda vaja oleks? Lisaks ütleme siin kristlikele raadiot tele ja ajalehele, Eesti kirik ja mitmetele ka päris teaduslikele. Väljaannetele, mis puutuvad teoloogiat Toomas-Andres tere ka minu poolt kõikidele kuulajatele. Aitäh õnnitluse eest. Mõte rajada ajakiri on tegelikult juba võib-olla üks, 10 aastat vana, aga umbes kolm aastat tagasi hakkasid, lähevad ettevalmistused ja kaalutlused olid siin just sellised, et et meil oleks vajalik platvorm, mis täidaks tühimiku ajalehe vahel. Nii nagu seda on Eesti kirik. Ja teiselt poolt akadeemiline usuteaduslik ajakiri, mis ilmub üks või kaks korda aastas. Et meil on vaja sellist eestikeelse teoloogilise mõttevahetuse platvormi võimalikult laiapõhjalist, mis aitaks kaasa diskussioonile dioloogia, kiriku ja laiemalt kultuurieluvaldkonnas. Praegu on tegelikult kultuuriajakirjandus väga aktuaalne teema seoses sirbiga räägitakse sellest väga palju. Te olete määratlenud ennast ka siiski kultuuriajakirjana, et miks nii? Kaks poolt on sellel ühelt poolt see, et dioloogia dialoogiline mõte on ise üks kultuurinähtus. Selles mõttes on igal juhul tegemist kultuuriajakirjaga, aga, aga just see teine tähenduse pool ka et silla ehitamine erinevate kultuurieluvaldkondadega ja avaramalt kultuuriga tervikuna, et mõneti nagu dioloogia kui kultuurid terviku üle järele mõtlemine ja selle mõtestamine. Katri Aaslav-Tepandi toimetuse kolleegiumi liige olete te nüüd värskelt, aga seni ilmselt krike teoloogia lugeja, missugune see ajakiri on tundunud kahe aasta vältel. Ta on väga huvitav ja tõepoolest ta täidab tänases Eesti ühiskonnas ka kultuuriringkondades, ütleme siis teistpidi meie vaimuilmas siin meie armsal Eestimaal, et väga olulist kohta see on siis nii, nagu selles juhtkirjas on, et loogiline vaatepunkt maailmale. Ja ma siiski ütleksin, et ta päris ainult kultuuriskulptuur muidugi laiem mõiste haka kitsamalt määratleda ta on isegi ütleks nagu vaimuelu rikastamine, see ajakiri, ava oma teemadega ja ja ma enne kui kolleege liikmeks kas siis oli see või, või oli see selline minupoolne igatsus, ma olin väga õnnelik, kui, kui selline teade ilmus. Et aga hindan sellist, noh, nimetame siis vabatahtlikkusel põhinevat aadetel ilma tasu saamata ilma vaielusteta, ilma konkurssi, detaasiast, vaba vaimu lehvimist või vaba vaimukutsumist ja kuulutamist, et et kuidas see ajakiri mulle tundub. Lühidalt on ta vaimuelu rikastamine Eestis väga oluline. Rääkides nendest teemadest ja sellest, mida ajakiri, kirik ja teoloogia siis oma sisu poolest pakub siis jah, oli juba juttu, et see on midagi ajalehe Eesti kirik ja teadusajakirja usuteaduslik, ajakiri vahepealset, aga, aga mis sinna vahepeale siis jääb? Kuid nüüd on juba võimalik kahe aasta pealt päris hästi nagu ütelda, ja need kaks aastat on olnud sellised, et ühelt poolt on siin olnud hästi olulised head lugejate huvi ja teiselt poolt kaasautorid. Temaatiliselt on niimoodi, et meil on kolm põhilist rubriiki, meil on artikli rubriik, mis on natukene akadeemilise, käsitletakse erinevaid teemasid, ma võtan siin mõne näite, näiteks sakramendid. Poom ja Genesis genoomi esimene Moosese raamat siis näiteks õigeksmõistva õpetus, vabadus ja aju, uuringud, risti sündmuse tõlgendamine, apostel Pauluse juures erinevad artikli teemad, mis on nagu mõtlesin Akadeemilisemat sorti, aga oluline on rubriik, on arvamuslood ja need arvamuslood on ka väga eriilmelised ka soovitatavalt ka seotud mingisuguste aktuaalsete põletavate teemadega ühiskonnas või kirikus. Ja kolmandaks on jutlused ja mõtisklused, mis on ka hästi oluline rubriik, sellepärast et see teeb kuuldavaks loeta tahaks tegelikult selle, mis on kristliku sõnumi keskne, otsustav asi. Ja lisaks on siis täiendusena veel uudiste rubriik, mis on meie jaoks tõesti nagu täiendus selles mõttes, et püüame Neid valdkondi, mida eesti keeles ei leiagi sellise nagu järjekindlusega nimelt oikumeeniline maailm, oikumeenilise maailma uudised, nende kajastamine taga, see vahepeal olemine on just nagu formaadi mõttes, et mitte ajalehe formaat, vaid mahukamad käsitlused ja teiselt poolt sagedasem kui kord või kaks aastas ja mitte nii ranges akadeemilises võtmes, et ta peaks olema lugejasõbralik ja just ka selline, et sugugi mitte ainult teoloogidele, vaid kõikidele keda huvitab religiooni teema, usu teema, vaimsuse teema. Ja see, millist tähendust omab meie eluilmas meie individuaalses ja ühiskondlikus kooselus me tegelikult oleksime, see on nagu selline ajakiri ilmus tõepoolest paberil, mitte ainult internetis. See oleks ideaalne ja kui me Jõudsalt edeneme nagu praegu on areng, siis võib-olla lugejad teevad selle võimalikuks ja sunnivad peale, et asi läheb kunagi ka paberi peale. Aga see sõltub lugejate huvisid, eelkõige. Üks asi on, et me nimetame kirike dioloogia ajakirja, küll kultuuriajakirjandusse või kultuurisfääri kuuluvaks, aga teine on ta ikkagi. Ta on ikkagi bioloogiakeskseks ja, ja see mõtlemine Eesti ühiskonnas on väga. Ma ei saaks öelda nüüd tõrjutud keisse tõrjub ei tõrju ju keegi, aga see mõtlemine on varjul. Ja meie elu on ülepolitiseeritud. Iga kodanikuülesanne on nagu valimisvõitlus läbi viia järgmiste valimisteni kas siis üleriiklikke või, või siis omavalitsustega, et, et on olemas ju pikem perspektiiv ja igavikuperspektiiv ja on olemas üks teine reaalsus. Kuidas ma üldse iseloomustada seda valikupõhimõtted, missugused artiklid jõuavad siis sellesse kirike teoloogia dialoogilise samas kultuurilise ajakirja, millist teoloogiat siis viljeletakse? Lihtsalt üteldes on tegemist evangeelse teoloogia ajakirjaga evangeeliumi orienteeritud teoloogia ajakirjaga mis on Eesti kontekstis suuresti kantud luterliku traditsiooni poolt, aga samas seda oikumeenilise vaatuses evangeelium ei ole ühe konfessiooni omand. Ja mul on väga hea meel, et mitte ainult selle üle, et meil on olnud kaasautoreid, keda tänaseks on üle 170. Nende hulgas on konfessioonide esindajaid, aga mitte ainult seda, vaid uues kolleegiumis on ka traditsioonide Zaza kirikute esindajad olemas. Ma ei tea, kas on võimalik panna ka konservatiivse liberaalse skaalale mingit moodi neid neid valikupõhimõtteid, missugused teemad tulevad käsitlusele. Mis suunalt ei, seda kindlasti ei ole, sellepärast et hea teoloogia ei eristu selle kahevalentse kahe väärtusliku skeemi põhjal. Head teoloogiat niimoodi jagada ei saa, nii et püüdlus on olla kvaliteetse ja evangeeliumi orienteeritud mõtte edendaja. Vaat see ongi see, mis mind väga võlub selle selle ajakirja juures just see avatus ja see koostöömeel meie ühiskonnas koostöö meelega ei ole asjad korras, et, et ta on selles mõttes üks eeskuju võiks olla ju laiemale ühiskondlikule mõtlemisele, et kuidas mahuvad ühte ruumi, ühte vaimsesse, mõtteruumi väga erinevad lähenemised evangeelium üle, noh selles mõttes on ta vägev ettevõtmine. Tõesti, see algusest peale silme ees olnud siht kaasata meie inimesi, kes on võimelised kirjutama ja valmis kirjutama ja tahavad kirjutada. Mõned on küll, välisautorid on ka paar surnud klassikut, ehkki klassikalise vist kunagi surnud olla. Aga sa üle 150 inimese on meie, Eesti oma dioloogide kultuuriinimesed ja vaimulikud, kes on kirjutanud. Ja see valik on seni olnud liikunud sedasi spontaanselt üsna, nii et ma olen kindel, et kolmandal aastakäigul kohtuvad lugejad taas vanade, aga ka uute autoritega. Rääkides üldse eesti teoloogidest ja nendest uurimissuundadest, mis meil Eestis käsil on, siis kas me kuidagimoodi paistame silma mingite teemade teemakäsitluste poolest, võrreldes siin Euroopa või Põhja-Ameerika teoloogidega. Kas meil on oma nišš Eestis? No ma ütleksin niimoodi, et ajakirja kirik ja teoloogia kontekstis seda päriselt võib-olla rääkida ei saa, tähendab see on tõeline suur väljakutse, et me ei saa lubada endale luksust keskenduda mingisugusele ühele teemale või paarile teemale. Meie vastutusega ülesanne on siiski tegeleda teemadega, mis kasvavad elu tegelikkusest välja, mis, mis kütkestavad inimesi, mis paeluvad inimesi. Ja siin mängivad muidugi igasugused kontingentsused kaasa inimeste erihuvid, millest nad on valmis kirjutama millest nad tahavad kirjutada, aga just nagu ma ütlesin, ka aktuaalsed põletavad probleemid, nad nõuavad bioloogilist analüüsi. Nii sündmused ja arengud kirikus kui sündmused ja arengud ühiskonnas. Nad nõuavad bioloogilist analüüsi ja, ja siin on kindlasti kirikadeoloogial ka veel suur arenguruum justkui võtta. Kui tegelikult neid teemasid, millega kirik kokku puutub, siin viimastele aastatel Euroopas tegelikult üsna üsna palju me näeme seda, mismoodi inimesed pigem lahkuvad kirikust ja kirikul on üha raskem leida seda oma rolli. Kui palju näiteks sellised teemad või käsitlused leiavad, kajastus selles ideoloogia ajakirjas. No jõudumööda kõiki olulisi teemasid tuleb käsitleda, aga jõudu tööde järjekorras ja põhiline asi on see eriti teemad, mis on keerulised või mille suhtes on erinevatel põhjustel ettevaatlikkus või, või mure või, või, või ka eelarvamused, et nende nendega tuleb väga, väga hoolikalt ümber käia ja, ja kindlasti kirik ja teoloogia ka noh, on mõelnud selle peale, et kirjutada numbreid ka tõelistel niiütelda põletavatel mure teemadel, aga see nõuab korralikku ettevalmistust, kvaliteetse materjali olemasolu. Ja küllap see tuleb ka Kui me räägime ühiskonna ja kultuurielu mõtestamisest bioloogilisest vaatepunktist siis ja Euroopa kontekstis ja maailma kontekstis siis tõepoolest see nõuab analüüsi ja see nõuab ülevaadet asjadest ja maailma sündmustest ja fakti hakata nii. Siitpoolt vaadates, mis Hollandis toimub, nädalas võetakse kümneid kirikuid, et hakata siitpoolt analüüsima oma maarjamaatarkusega, et aga teine üks asi on see, et, et isegi oma kasinate teadmistega kindlasti me peame seda tegema. Et, et see ongi see sõna sekka ütlemine ühiskonnas on see nii-öelda see vertikaalne ja horisontaalne suund peab olema noh, minu arvates nagu tasakaalus. Et muidu kirik jääb ja vaimulik elu jääb omaette elevandiluust torniks, et ta ei tohiks olla, et ta peab ühiskonnas olema kõnekas ja julgelt oma sõna ütlema ja just nimelt nii nagu kolleeg siin praegu ütles, et ta peab suutma mõtestada just nimelt loogilisest vaatepunktist ühiskonna sündmused oma teise perspektiivi, teise mõõtkava. Et mis see, mis täna meil ilmus, plahvatus ja enneolematu skandaal ja et aga kui me vaatame seda lähtudes kristlikest tõekspidamistest ja kui me lähtume teistest väärtustest mitteedu ega võidu ega kes keda väärtustest, aga et elu hoidmise väärtustest, siis mõnedki skandaalid jäävad skandaaliks tegelikult olemata. Siin on ka selle ajakirja puhul väga oluline see, et see ei ole rahateenimise koht. Erakapitalil põhinev ajakirjandus peab paratamatult tegelema müügitööga. Müügitööga peame tegime muidugi loomulikult kõik elu ongi mõnes mõttes ju me vahetame ja saame vastu. Aga siin on see vabaduse vaimne vabadus on suur sellel ajakirjal tänu sellele, et ei ole sõltuvust rahast, siin on teised sõltuvused sõltu sõnast vaimsest väärtusest. Thomas-Andreas Põder, kusjuures lugejaskond umbes võib-olla üldse nende mõõdikute põhjal, mis toimetuskolleegium, millele on kättesaadavad või mida me kasutame, on hinnanguliselt uus lugejaid keskmiselt 2000 ja ja kõige väärsemad artiklid, nendele tullakse enam kui 2000-st erinevast arvutist, nii et mida see nüüd täpsemalt tähendab, et kui palju inimesi ühte arvutit võib kasutada selle üle ma ei spekuleeri. Aga see, et, et sedalaadi ajakirja järjepidev lugejaskond on umbes paar 1000 inimest igakuiselt, see on meie arvates päris ja kas teil on ka kogemusi? Et kui palju on nendest artiklitest, mis just kirik ideoloogias on avaldatud, jõudnud näiteks jutlustesse või mida on siis nii-öelda selles mõttes edasi antud ja kantud kantsli kaudu? Olen täheldanud küll kuulnud aga teine, mis on oluline veel olulisem. Et õppides teoloogiat, on meie õppejõud väga erinevate õppeainete õppejõud sealtsamast ajakirjast õppekirjandust meile jaganud, nii et, et ta on ka selline teoloogilise õppekirjanduse, eks selline varasalv. Aitäh tulemast stuudiosse ajakirja krike teoloogia toimetuskolleegiumi liikmed Toomas Andreas Põder, teoloog ja vaimulik ringe Katri Aaslav-Tepandi lavastaja, teatriteadlane ja õppejõud ja nagu me kuulsime ka, siis teoloogiaüliõpilane aitäh, aitäh. Kirikuelu selleks korraks ongi kõik, rääkisime eesti usuvabaduse olukorrast hiljutise uuringu taustal ning internetiajakirjast, kirik ja teoloogia aadressil taadiotee punkt ee, mis on ilmunud juba kaks aastat. Mina, saatejuht Meelis Süld, soovin teile head õhtu jätku ja Kuulmiseni nädala pärast, kui jumal lubab. Ikka kell 19, null viis. Kõike paremat.