Laskmist saada indiaanlased. Nüüd algavas maailmapildi saates kõneleb Jaan Kaplinski kultuuride toimumisest. Eks kultuuride vahel on väga mitmesuguseid seoseid ja ühtleiki seosed on nii, et üks skulptuur nagu teist matkib, võtab teisest eeskuju. Oratsius on kirjutanud. Mis tõlkes eesti keeles oleks umbes nii vallutatud, Kreeka vallutas metsiku vallutaja ja tõi kunstid matslikku Laatsi ummi. Tähendab Roomasse. Kui me räägime valgete inimeste ja põlisameeriklaste indiaanlaste kultuurist Ameerikas, siis see võrdlus tundub esialgu üsna kohatu. Sest meie meelest näeb vallutajad olid tunduvalt tsiviliseeritud teenimest kui põliselanikud, sest Praegusele Ühendriikide ja Kanada territooriumil elavatel rahvastel näiteks mitte ühelgi ei olnud kirja ei tundnud kirja. Ja põllumajandust ei ole, oli suhteliselt. Noh, võib-olla pooled neist lõunapoolsemad kasvatasid midagi, teised elasid veel niisuguse koriluse. Aga lõpuks nii paljud asjad on suhtelised ja. Me ei pruugi asju niimoodi vaadata, vaid võime vaadata natuke teistmoodi sest lõppude lõpuks ka Eesti rahvuskangelane Joosep Toots oli vaimustuses indiaanlaste juttudest ja kellestki Kentucky lõvist, kes olevat üksinda 12 punanaha vastu võidelnud. Aga nagu võitluses ikka? Need, kes omavahel võitlevad, ei pea sugugi olema kohutavalt erinevad ja võitlus võib inimesi isegi üksteisele lähendada nagu Venemaa, kui ta võitis Napoleoni, siis võib-olla prantsuse kultuuri mõju mingil kombel isegi kasvas selle tõttu. Aga igasugune kultuuri kontakt tekitab küsimuse, et kas meie kultuur on, on see ainus, kõige parem, endastmõistetav ja selliseid suuri küsimuse perioode on läänemaailm on olnud mitu korda. Üks kõige, kõige olulisemaid oli minu meelest see, kui, kui läänemaailm puutus esimest korda tõsisemalt kokku Hiinangultuuriga kui saadi aru, et võib-olla olemas kultuur, mis ei põhine ühel religioonil ei piibli rega koraanil, vaid kus vabamõtlemine on täiesti aktsepteeritud. Kultuur, mida on püütud üles ehitada täiesti ratsionaalselt ja see kontakt Hiinaga kus vahendajaks olid prantsuse, laiemalt Euroopa jesuiidid andis minu meelest tugeva tõuke valgustusajastule. Ja teine selline oligi minu arust kontakt. Loodusrahvastaga põhja, ameeriklastega, polümneeslastega, paljude aafriklastega just nendega, kellel ei olnud ei kirjaoskustega põllumajandust ja muud sellised rahnud. Selline kontakt tekitas küsimuse, et kas kõik see kultuur ja tsivilisatsioon ikka on niisugune endastmõistetavalt hea ja tore asi. Ja selline küsimuse asetus sünnitas ühe võimaliku vastuse, mida ma tunneme russo eesmi all. Et ühesõnaga, kui hiinlased andsid tõuke Voltaire, Voltaire oli suur kultuuriimetleja siis ütleme, et indiaanlased andsid tõuka Rus soola. Ja, ja tekkis suur ja sügav kahtlus selles, kas meie tsivilisatsioon ikka on hea, kui me oleme arvanud. Ja. Selline Russsoolik lähenemine on kestnud tänapäevani. Indiaanlane on muutunud mingisuguseks omamoodi sümboliks kirjanduskangelaseks ja on inspireerinud väga mitmesugust mõtlemist. Oma veidral kombel isegi Adolf Hitler oli indiaanlaste mõju all, siis tema lemmikkirjanik olevat olnud Karl May sedasama vinnatu väljamõtleja. Aga ka tänapäeva Ameerikas ei pääse indiaanlastest üle ega ümber neid filme, kus kujutatakse sõdu. Kokkupõrkeid on väga palju ja suhtumine on oluliselt muutunud tulnud selles suunas, et et põlisameeriklasest on saanud järglase. Seega ta kirjandusloos filosoofias kutsutakse õilsaks mätslaseks. Õilsa metslase stereotüüp on on väga alles jäänud ja mingil määral on ta omandanud uue tähenduse. Ja uue kõla seoses praeguse kahe olulise vaimuliikumisega, mis mõlemad on Ameerikas väga-väga kõvasti juurdunud, on siis roheline või ökoloogiline liikumine ja teiselt poolt New eid mis on omavahel muidugi väga-väga mitmet moodi seotud. See asi hakkab mingil määral peale selle niinimetatud biit. Raissoniga Viitnikutega Keruaks, naedar Kinsparg ja teised. Ma kõige paremini tunnen neist kärvis naederit kes kuuekümnendatel aastatel sellel jälle ühel rahutul ja kriitilisel ajal kirjutab, et Ameerika indiaanlane ma nüüd tsiteerin. Ameerika indiaanlane on kättemaksuhimuline vaim, kes kummitab segadusse aetud Ameerika teadvuse tagakambris. See vaim nõuab järgmise sugupõlve endale. Kui see on juhtunud, siis saavad Ühendriikide kodanikust lõpuks ometi ameeriklased. Nad leiavad sellel mandril endale tõeliselt kodu ja hakkavad oma maad armastama. Snaiper on üsna erudeeritud inimene, ta tunneb antropoloogiad, ökoloogiat ja budism, mida on Jaapanis viimasega väga põhjalikult tõesti tutvunud. Ainus selle piitsenereisson, inimene, kes tegi isena tsen kloostris ka mitu aastat töötas enda kallal ja tema ei ole nii naiivne nagu ehk on ja on olnud neid, kes arvavad, et me võime hakata endiaanlaseks hakata elama samasugust looduslähedast elu. Ja aga ta leiab, et sünnib mingisugune uus, mida ta nimetab supp, kultuur, aga samal ajal sa supp, kultuur, algultuur on ka mingisuguse väga vana ja põlise taassünd ja tema näeb seda juba pale oliitikumist peale. See on selline kultuur, kus inimene ei vastandu loodusele, vaid on osa sellest. Ja inimene suhtleb loomadega, taimedega ja oma maaga, kus ta elab teistsugusel kujul. Üht sellist kultuuri hoiakut on nimetatud bioregionalismiks. Snyder on selle üks niisugune selle liikumise autoriteet. See on arusaam, just selline arusaam, et inimesed peavad muutuma nagu põliselanikeks õppima elama sellel maal, kus nad elavad, arvestades tema võimalusi, tema ressursse ja ta võib-olla põliselanike traditsioon. Ameerikas ma kohtasin ühte niisugust bioregianalistliku liikumist, kelle nimi on siis Vaikse ookeani lõhe vailt bassefiks saamon. Nemad on võtnud inspiratsiooni endiaanlastelt aga muidugi tänapäeva teaduselt. Kalad on üldse erakordselt huvitavad olevused. Põhja-Ameerikas tähendab Vaikse ookeani rannikul elab mitu lõheliiki, käib seal kudemas ja kasvab, kes on ka Venemaa Kaug-Ida-le, Jaapanile on ühised nagu Vaikse ookeanilahed. Ja see on erakordselt põnev, ma juba see, et nad lõhed tulevad tagasi kudema sinna, kus nad kunagi maimudena on kasvanud, vahepeal elavad nad meres. Ja osutub, et tänu lõhedalannet Vaikse ookeani äärsed ökosüsteemid on saanud merest väga palju mitmesuguseid aineid. Fosforit, mikroelemente ja näiteks Põhja-Ameerika grislikarude luustik nahkade keemilisel analüüsil tuli välja, et, et suur osa sellest nendes olevatest teatud elementidest on pärit ookeanist ja nad ookeanist maismaale ei saa kuidagi teistmoodi tulla, kui, kui ikkagi tänu lõhedel lõhedest toitus, terve suur hulk elukaid alates karudest lõpetades, noh ütleme pesukarude ja rebastega. Ja varestega ja kajakatega, ma olen ise näinud need lõhe korjustel saagitsemasneri linde. Niimoodi on lõhel jaka, metsade et mets saaks kasvada, teatud taimed saaksid kasvada ka siis seal lõhede kaudu tuleb merest aineid, näiteks fosforit, mis muidu läheksid kaduma maismaa liiguvad ainult mere suunas. Ja kui lõhed jäävad lähema väheseks, siis muutub ka metsade koostis. Ja samal ajal, kui, kui metsa raiutakse, siis hävivad lõhejõed, lahed ei saa enam kudeda. Ilma metsata, jõgedesse satub palju mulda ja muda. Ühesõnaga selle liikumise taga on on päris palju ökoloogilist uurimist ja siis need inimesed oleks nende põhieesmärk on olnud. Kaitsta seda ökosüsteem ja selle ökosüsteeme kõige olulisemat lüli, siis Vaikse ookeani lõhet ja selles on nad saanud inspiratsiooni just kohalikelt põliselanikelt, kelle jaoks lõhe oli, sest ta kõige olulisemaid toidu Aga samal ajal ka kultuse objekt elasidki lõhest põhiliselt? Jaa, see on üks näide sellest, kuidas, kuidas valged inimesed on indiaanlastest inspiratsiooni saanud. Aga eks seda on ka teistsuguseid olnud. Kui ma olin Vancouveris ülikoolis üks kuu aega pidasin seminari, siis üks üliõpilane või nad olid kõik aspirandid, pigem seal meie mõttes. Magistrandid tegi ettekande ja kirjutas selle ka üles. Sellest, kuidas eriti Saksamaal, aga ka mujal on moodi läinud niisugune indiaanlaste matkimine. Korraldatakse ekskursioone Põhja-Ameerikasse ja seal saavad inimesed elada näiteks mõne nädala või isegi mõne kuu ses mõne hõimu juures. Need võetakse vastu, mida nad maksavad selle eest korralikult. Aga need inimesed Saksamaal ärritab neid on ka mujal, kes võtavad endale päris indiaani nimed, kas siis Karl mailt või paremini etnograafiatundes. Sest mairaamatud on puhas fantaasia, seal ei ole etnograafilist tõepära üldse. Ja nad hangivad endale riietused ja teevad kokkutulekuid, kus nad elavad steppides, viguvamites ja muud selletaolist. Nii et mingisugune siis tõepoolest see indiaani kummitus elab kuskil meie teadvuse tagatoas. Võib-olla on asi ka selles, et lõpuks läänemaailmakultuur on kogu aeg tohutult püüdnud ka teisi mõjutada ja muuta ja enda järgi elama õpetada. Me oleme tahtnud teisi enda moodi Tseviliseerida muuta neid kristlasteks Monogeenseteks, näiteks õpetada nad rääkima inglise või prantsuse või vene keelt. Ja ilmselt on meie hulgas alati olnud inimesi, kes kellele sa ei meeldi. Kes tunnevad paatiad selle teise vastu, mis on praeguses kultuurifilosoofias oluline mõiste, teine Alar Laatre prantsuse keeles mingi selline kaksipidi siis on minu meelest igas kultuuris olemas. Ja kui see kultuur on nagu natuke tasakaalust väljas, aga ühes suunas, siis siis peab sündima mingi vastukaal. Enamikus skulptuurides on olemas niisugune vastukaal et võimalus kultuurist ära minna talle vastu hakata. Praegu räägime kontrakultuurist, mis hipide oma on üks kõige tuntumaid, aga neid on ka teisi. Noh, meile paljudele vist vähem sümpaatne kontrakultuur on see skin-ide oma näiteks Punkkultuurid ja kõik muud sellised. Indiaaniharrastust võib ka sellisena võtta. Aga asjal on ka muidugi teine pool peale selle, et indiaanlane on meie kujutluses sageli see õilis metslane. Ja, ja tegemist on nagu kahe kultuuri kokkupõrkega. Võime asju vaadata veidi teistmoodi. Lõppude lõpuks Põhja-Ameerikas ei olnud sellist rahvast nagu indiaanlased, seal ei ole kunagi olnud. Seal oli väga palju, kümneid, sadu, äärmiselt erinevaid kuld, tuura, mõned nendest olid patsifistlikud näiteks mõned poeblo rahvad kes nagu ei tulnudki sõda ja põlgasid sügavalt seda igasugust sõdimist. Aga mõned komanced apatsid, preeriaindiaanlased olid äärmiselt sõjakad. Tähendanud pidevat oleks tegelenud teiste tapmisega hävitamisega sõda oli neil sageli rituaalne toiming. On olemas laula sellest, kus räägitakse, kui ilus on lahingus langenud noore inimese pealuu, kõik hambad on terved. Ja kui vilets on surra vanana, kui ei ole enam hambaid suus ja keha on põdur. Ideaal oli siis nagu. Mingisugune val hallalik viiking ideaal või ka Eestis on vist tasu ja soolade seda väljendatud surra surmaltes. Et mäletan ühte muinasjuttu, see oli kuskilt ütleme praeguse Toronto Ontario kandist, kus räägiti poisist, kellest sai suur ja vägev mees, kes tappis palju vaenlasi. Nii et ka selline suhtumine on olnud olemas. Ja arusaam, et näed, need hirmsad valged inimesed tulid Põhja-Ameerikasse, hakkasid kohe kohalikke elanikke hävitama, tagasitõrjumine kiusama. See on muidugi ühekülgne on olemas tõesti. Me võime vaadata asja nii, et kui valged inimesed jõudsid Ameerikasse, siis peale muu Nad sattusid sellesse väga keerulisse kultuurikonteksti kus oli väga palju rahvaid ja suur osa nendest isekeskis sõdisid ja valged osalt poolkogemata, aga osalt kavalal kombel sekkusid nendesse sõdadesse, nagu ma juba ütlesin, nähtavasti on igas kultuuris inimesi, kes selle kultuuriga rahul ei ole. Kultuur peab kuidagimoodi sisaldama iseenda eitust. Ja võib-olla siin läänemaailmas üks raskus on olnudki eriti Põhja-Euroopas, see, et kultuurile ei ole olnud nagu mingit sellest, ei ole olnud väljapääsu. Katoliiklikus või ortodoksi maailmas oli võimalus minna kloostrisse, näiteks täiesti arvestatud. Ja paljud inimesed lahkusid, siis hakkasid elama hoopis teistsugust elu. Ja noh, ortodoksi maailmas väga palju on olnud ka erakuid ja sageli need kloostrid olid nagu Põhja-Venemaal täiesti omaette. Noh, tõeline äraminek siit maailmast, sellest kultuurist elati metsa sees, Annikestes kasvatate ise endale natuke kapsaste püüti kala ja elati niimoodi sageli üsna looduslähedaselt. Ja. Ma mõtlen, et Ameerikat jälgides võib-olla Ameerikas on kujunemas üks selline teistmoodi kontrakultuur, mis ei ole enam seotud kloostritega. Ja siin inspiratsioon on tulnud võib-olla kahest allikast, mõtlen tagasi arryslaiderile ja tema kustele kultuuride oreetilistele töödele. Ühelt poolt olla inspiratsioon Põlis ameeriklastelt, indiaanlastel ja teiselt poolt inspiratsioon Kaug-Idast, Hiina kultuurist. Hiina kultuuris on selline kontrakultuur või teine kultuur, teisane, teistsugune kultuur on olnud olemas ja seda kõige lihtsamalt võiks nimetada taoismiks. Ja vaadates paljude Hiina suurmeeste luuletajate ja teiste elulugusid, siis me sageli näeme, et nad on kõikunud kahe kahe võimaliku elulaadi kahe kultuuri vahel. Üks on see konfotsiaanlik rangelt reglementeeritud kultuur, kus haritud inimene oli loomulikult riigiametnike pidi korralikult tegema oma tööd jälgima eeskirju ja oma käitumises väga keerulist etiketti. Väga sageli küll isiklikel põhjustel lihtsalt ei meeldinud, paha oli ka selliseid näiteid on või sellel põhjusel, et inimene sat põlu alla. Siis ta lahkus sellest kultuurist, hakkas elama taovistina ja flaks mägedes. Ja Hiina luulaseks tavaline motiiv ongi erakuenn. Luuletused sellest, et läksin külla erakule või, või eraku enda kirjutatud luuletused oma onnist mägedest, elust, looduse keskel. Kalaatse taoismi jaoks põhiklassikuid, tema teoses taotlejaid sing on koht, mida võib tõlkida nagu. Selle nad räägib, et ta on nagu metslane või barbar ühesõnaga teadlikult pööra või ümber selle vastanduse, mis on igas kultuuris ja leiab, et barbar, see muu, teise metsiku esindaja on talle lähemal. Ja mulle tundub, et, et hipidest, piitsena reisimisest ja kõigest sellest peale Ameerikas on selline suund olemas. Ja, ja tõepoolest, nad ühelt poolt nagu sedasama lõhe kultus saavad inspiratsiooni indiaanlastel, aga teiselt poolt Ameerikas on väga tugev selline subkultuur ja liikumine, mis saab inspiratsiooni Hiinast, Jaapanist, budismist omal ajal Sämbudes praegu on Tiibet tiputeist põhiliselt seal. Nende inimeste arv on küllalt suur. Ja selle kõigega on omamoodi seotud New ehitš liikumine. Nii et minu hüpotees ongi, et Ameerikas väga mitmesuguste mõjutuste tulemusena on tekkinud või tekkimas midagi, mida võiks võrrelda hiina taolismiga. See, et inimesed elavad eraldi sellest kultuurist valitsevast kultuurist või sellega niisuguses pendelvahekorras vahel on nad selle sees vahel lähevad eemale. Ma olen ise kohanud samas Vancouveris ühte indiaanlaste vaimselt juhti kes rääkis iseenda äraminekust. Ta oli väga kaugel sellest, et olla puhastverd indiaanlane ja ta nagu tuli oma esiisade religiooni juurde ja, ja elu juurde tagasi. Pärast väga keerulist. Elu möödus täiesti valgete inimeste maailmas, näiteks kuuendal, kuuendas laevastikus Vahemerel, sest ta oli ettevõtja. Siis ta oli mingi projekteerimisbüroosse projekteerija ja kõike muud ja seda kõike küllaltki edukalt, aga ühel hetkel ta leidis. Ta viskas mu ülikonna ja diplomaadikohvri nagu elust, ütles prügikasti, läks, metsamets on, on selle vastandkultuuri kontrakultuuri sele muu kultuuri sümbol, nagu Eestis on, me räägime, metsik metslane. Hiinas räägitakse mägedest, metsa asemel on mäed. See, keda meie, ütleme, metslane heinas võiks öelda, siis mäe inimene, son, lenn. Aga Hiinasse tähendab rohkem bohemlast. Kunst inimest, aga inimest, kes ei allu tavalise maailmareeglitele noh, lõpuks ka Euroopasse sama boheemlane boheemlane sõna tuleb sõnast poeem prantsuse keeles, mis tähendas pöörlast aga otsesemalt mustlast. Ka mustlane on olnud Euroopas natuke selline kujugeda keda on imetletud, keda on põlatud. Väideti, et isegi üks Bachi poegadest oli läinud mustlaste hulka elanud nende hulgas tähendab mingi selline selline suhtumine roopas olemas. Aga ma arvan, et Ameerikas on see asi kuidagi palju, palju tugevamini kujunenud. Ja võib-olla sellepärast, et et Ameerika ühiskond on ta koosnebki ju tegelikult väga paljudest eri rühmadest. Ameerika ei ole kujunenud mingi unitaar rahvusriigina, Ameerika on tänapäevani. Tegelikult ongi see, mida snaiper oma utoopia Smele kujutab, et tulevikumaailm on mingi suguharude liit. Inimesed elavad oma suguharude 100 Ameerika mingis mõttes seda ongi. Osariigid on väga autonoomsed, peale osariikide on olemas kõikvõimalikud usulised rühmad, muud rühmad, kes elavad oma elu elavad suhteliselt palju vabamalt, saavad elada omal viisil, kui, kui nad saaksid Euroopas. Suur osa neist rühmadest ongi Euroopast pärit tal Ameerikasse põgenenud tagakiusamise eest. Selle riigivõimu eest, mis Euroopas on olnud niisugune alati totalitaarse, meil on nõudnud täielikku kuuletumist ja ühesugusust. Rootsis veel eelmisel sajandil ei olnud katoliiklusele õiguse elada Ameerikas. Juba riigi rajajad iseseisvussõja ajal väitsid, et kõigil inimestel on õigus oma usule kummardada oma jumalaid, olgu neid üks või 20, nagu ütles üks baptist kunagi. Nii et Ameerikas selline suhtumine on algusest peale olnud sallivam. Võimalused selliste kontrakultuuride tekkimiseks suuremad ja eks on ju ka mitmesugused sellised religioosseid subkultuure nagu Amišid kes tänapäevani ei kasuta autot, ei kasuta pesumasinad Amisse elamise tunneb sellest arad nende so Haios Pennsylvanias. Õues ripuvad pesunöörid, ameeriklane kuivatab oma pesumasinas, aga nemad ei kuivata. Elektrit neil ka ei ole paljudel. Ja selle juurde kuidagi päris hästi sobib see see niisugune indiaani, Kaug-Ida mõjutusega supkultuur, aga mul on tunne, et sellest kujuneb vast kõige võimsam ja niisugune olulisem subkultuur Ameerikas niisugune tõeline Ameerika taoism mis, mis võib muutuda niisama niisama oluliseks kultuuritegijaks kui taoism on Hiinas. Mis tähendaks, et ma arvan, et see annaks Ameerikale mingisuguse kestmis võimaluse aitaks tal pääseda sellisest iseendasse, sulgumisest ja kivinamisest kuidagimoodi. Nagu taoism aitas pääseda Hiinal noh muidugi Hiina oli, oli ühiskond, kus ei olnud erilist immigratsiooni, kuigi oli ka seda Ameerika immigrantide ühiskond. Aga ma arvan, et mingis kõige olulisema mõttes on kõik kultuurid veidi sarnased ja see vajadus mingi kontrakultuuri järele, ma arvan, on olemas igal pool. Selles mõttes on, on see ikkagi üks Ameerika tugevusi ja võib-olla eeliseid, et selline asi on olemas. Sest veidral kombel sellel kontrakultuuril on näiteks küllalt tugevad seosed sageli ka kõrgtehnoloogiaga paljud kompuutri inimesed ja. Teadlased loodusteadlased on kuidagimoodi veidram kombel, võivad olla sellega seotud. Kõneles Jaan Kaplinski maailmapildi saate toimetas Martin piiranud.