Tere õhtust, siit keskestuudiost, ütleb maris Johannes. Tänases teatri sajandi aastalõpusaates kuulete arhiivilindilt seiklusjutte mitme maa ja mere tagant ehk ammustest teatriaegadest. Oleme täna veidi kergemeelsemad, aga luban, et Lea tormisega kohtute jälle 27. jaanuari keskkavas. Need üks laul Tõnu Tepandilt ja siis jätkame juba väga markantseid seltskonnas. Vanuses olgu lõime droomiku vangeva Alonaar. Algul seal. Palun. See saade on sündinud ühte vana linti kuulates ja selle taustal on äsja laulnud Tõnu Tepandi suisa poisid. Niisiis kutsun ma teid ühte markantsesse seltskonda. See on retk aegruumi, kuhu meil siseneda enam ei õnnestu. Kui toonase seltskonnaelurõõmust ja vitaalsusest saame osa küll, kes nad on. No hästi, ma hakka peol, kus eksperdid jääter sõitis linna, hüüdsid elanikud korjake pesu kokku, näitlejad tulid kohale. Etendus kestab kolm kuni neli tundi. Ainult seda lühikest lõiku näitlejatööpäevast teatrisõber, sedagi ühekülgselt. Ainult näite senti ees. Aga ilu, huvitav, raske, lõbusa kurb, jätkub ka, näitas intertaga tegelastoas, krimineerimis, ruumis, proovisaalis, ringreisibussis ja isegi unenägudes. Sellest ei tea keegi peale meie endi näitlejat. Aastad kaovad, viivad endiga kaasa manalasse varisenud sõpru ja viivad kaasa sündmuste kirjutamata kroonika. Sündmus meenutab sündmust. Ja siis elustuvat möödunud juhtumused kadunud sõbrad, läbi elatud, äpardused, üle elatud naljad. Nii tekkiski mõte jutustada neist laiemale kuulajaskonnale. Sattusime kokku päris juhuslikult Hugo Laur, Ruut Tarmo, Alfred Mering, Helmut Kaarel Toom, Jüri Järvet, Eino Baskin ja selle hääle omanik Panso. Istusime ümmarguse laua taha. Panime magnetofoni käima. Hakkasime sirvima mälestusi. Igavesti teatraalne ja meie jaoks veidi liiga pidulik Panso. Aga siis, kui neid jutte räägiti, oli aasta 1957. Ja anekdooti kihutustab Panso, oi kui teatraalselt. Maal nägin salikud laval juba siis, kui ta ei olnud oma hiilgevormis, aga ma tean teda kui suurepärast, ainult oodi rääkijat. Ma mäletan korral ja ma olin tema lemmiksaun, oli veereni saun ja siis puutusime seal tihti kokku. Korra rääkis niisuguse loo, et ringhääling oli vajanud uusi diktoreid ja oli kuulutatud välja diktorite võistlus, konkurss vastuvõtuks ja seda oli muidugi palju, tahtsid tulude, üks oli kogenenud. Ja kui ta siis Katzoli sooritanud ja kujundi, et tema ei kõlba, siis ta oli väga solvunud ja oli küsinud, miks pärast ta ei kõlba, mis mul viga. Ja siis muidugi oli avameelselt öeldu, vaadake päris inimete ju kogelite. Ja siis mees oli öeldud niimoodi, et aga mis selles siis. Ja siis öeldud, kuidas te saate diktoriametit pidada kude kogelite ja see mees oli niimoodi tagan. Näiteks kinozek, kaap, pildid värisevad, aga rahvast käib ikkagi. Nii mõnigi mees sellest meenutajate seltskonnast on olnud eesti professionaalse teatritegijate hulgas juba algusaastatest peale. Hugo Lauri esimene hooaeg Estonias oli 1900 18919 Ruut Tarmo alustas kooselukutselise Vanemuise, ka Alfred Mering oli juba kolmekümnendatel aastatel Ugala tegija ja Helmut Vaag 30.-te töölisteatri näitleja. Nimed, järved ja Panso ei vaja vist tänaver kommentaari. Aga need jutud, mis kohe kõlama hakkavad, on meie jaoks paljuski juba mälestuste mälestus. Ja kui Hugo Laur hakkab rääkima sellest, kuidas Eduard Vildega pidu on pidanud, siis minul hakkab veidi kõhe, et taeva, nii lühike on see meie kultuurilugu. Minu esimene kokkupuutumine Eduard Vildega oli siis kuma katse tegin Estonia teatrisse, astus 1918-st sügisel Vilde oli siis parajasti meil Estonia dramaturg, sihiks läheb kokkupuutumine tema ja 60. sünnipäeva. Püüdsime selle lavastuse ettevalmistamise juures, selleks oli tabamata ime, see oli 25. aastal Vilde käis proovidel. Etendus õnnestus päris hästi nagu tolleaegsete arvustuste järele või otsustada. Noh, tuli siis lahkumine sealt valgest saalist ja Vilde elas tol korral Raua tänaval. Voorimeeste saabumine meeleks saadetele järel, aga siis tuli jonka, nägi tee, ei, võtame hobu seest lahti ja peamise saari koos selle Raua tänaval. Nii tehtigi siis nii palju, kui meid mahtus sinna kummagi asja külge, siis vedasime Vilde koos abikaasaga Jürmaniga rauad väravale ja voorimees sammusse. Soft. Aga enne seda veel ja valges saalis tõstsime Vilde tooliga laua peale ja siis tegime ringmängu ümber laua, muidu Vilde külastas väga tihti meediaatris, nii tuli lihtsalt oli, kui linnas käimas Haljalas Kadriorus aastast teatrisse sisse tuli, laha taha proovitalyaku veel vaheaeg juhtus olema, siis ajas meiega juttu. Inimesel oli missugune nihukese muljuda ka väga muhe ja tore Taali, tol korral juba kuuegümne, nii roosa näoga ja armastas väga hästi riides käia. Novot võiks öelda. Meie kirjanike hulgast Vilde oma minu tähelepanekute järel edasi oli eurooplane. Päris otsekoheselt. Aga meie teised mehed, keda mina tunnen kõiki võtme sinna võrdluseks näiteks metsanurga siis me oleme rohkem nii maamehed. Vilde oli tõesti eurooplane. Kitzbergi ka. Ma olin hoopis noor poiss kui isetegevuslased tekitati Kitzbergi näidendid kus ma mängisin kaasa tuulde pöörises. Ma tahtsin sellepärast puudutada. Läksin Kitzbergi Unurali viima, mille kaane peal tuulte pöörises on kirjutanud, et näidend eest tuleb maksta autorile viis rubla. Kitzberg elas Tartus kevade tänaval. Ja kuivana. Noormees sinna sisse läksin ja kummardasid ja palusin temale jutuajamist. Ja kui ta sai teada, mispärast ma sinna olen tulnud siis ta oli äärmiselt imestunud ja hämmastunud ja viis mind oma kabinetti. Et seda, Ma ei ole mulle keegi kunagi tulnud. Ma ei ole neid kuskilt kätte saanud, kus minu tükk on mängitud siin ja seal jama, kui ma ise ei nõua ja mina ei ole neid kunagi nõudnud. Vot niisugune jutt, mängisime talus seda trikki Meghan Estonias mängitud 13-l hooajal. Ja, ja siis ma mööda siis ta oli 70 prantslane peatus abikaasaga Kuld Lõvi sebinud, saadeti talle voorimehega järele ja vormis ootavas kurdlemi ukse ees ja mina läksin ses vanataadi tuppe. Vormel ei istu noorim peale mingi tingimuse liistu endale püksi ja mis siis inimesed arvavad, et ma, vana mees Maiuvad täitsa. Ja läksime siis, lasime koorime minema, läksime, läksime teatrisse. Muidu tema oli väga, väga lõbus ja. Ja ja siis tal olid niisugused kavalad, ühesõnaga Webase silmade prillidega. Ja armastas väga vigurijuttu ajada. Oo peetika ega kedagi Kambja sõiskavad hõiskavad kulli, tiivad lehvitavad jää ja elu. Uus. Koos keel alles märkas O. Ega kedagi ka. Kavad hõiskavad. Tee lehvitavad Barrie keelu sakatu. Mõnikord enne sõnad Jaan Kaplinski laulis Tõnu Tepandi. Aga läheme tagasi sinna kaugesse aega sinna meie teatrisauruste riiki ja kuuleme, kuidas eluteatrist ja teatrielust räägivad Helmut Vaag, Ruut Tarmo, Jüri Järvet ja Hugo Laur. Kuule, Tarmo, ma peaksin, seda, saab nüüd lugu mina kaasa sõitnud seal Edon seal. Vot sinust siis sinu abikaasa Mari Möldre on niisugune lugu, ma ei tea, kas on tõsi. Ringreisioludes nagu soli, siis tehti, tol ajal ei suudetud mitte nii baasis elada, elati vagunis, eks ole, sisse köögikenemis, seal oli, see oli siis vaguni juures pisike nurgake lihtsalt priimuse peal siiski hiljuti väga rasketes oludes lõunat seal ju sööklaid jaama läheduses olnud. Ja sinu abikaasa Mari Möldre oli keetnud väga head hernesuppi. Ta oli palju vaeva näinud ja supp sai valmis ja sa tulid siis lõunale oma kupeesse, näitlejatel on siis kaebel tulla nagu peesse. Martin Mölder panisus sele kui supi, et suure vaevaga keedetud ja lootis nüüd kindlasti mingisugune aplaus või tänuavalduseks. Tarmo võtab siis lusikasupp, maitseb soolane. Jääga mariga rohkem ei teagi, kas on soolane? Jah, soola tegi selle gupi akna lahti ja kogu selle potti viskas aknast välja, jaama ette. On see tõsi või on see anekdoot, kardad Kallas lihtsalt välja ja oli. Ka oma hinge vaevama juustuoludes ma tean oludesse oli seal, saba oli ukse taga, kes tahtsid, ikkagi seesama üks jänbergus, seal keedeti seal küte, kamber, mis seal on ja mul oli mitte ainult sellest ajast järjes hoopis kahju ikka. Seajalad. Ja ja ma riiuli peale ja ütles siis, et ma oleks võinud minna Hiina keisrile mehele. Oot-oot, mul ikka teate, see oli ring resule Kadrinas ja vist päris kindlasti karjas. Me mängisime üht komöödiad draamastuudio teatriga klassi töö, seal koolis midagi teate juhtunud nihukest ebamäärast asja, purjus kooliteel viga. Ja koolidirektor kuulab kooliteenrite üle, seda poolpurjus, meest kuulab üle ja Tuuakse tunnistaja, kes peab tõendama tema, tema, tema kuritegu. Aga selleks on üks naine, noh, nagu tavaliselt suure suuga naine lata tarabiate ja seda osa mängis Mari Möldre. Ja see küsimuste peale, mis kooli direktor talle esitab, hakkab hoopis iidamast-aadamast muud juttu rääkima. Ja sellest unistusest ja ülekuulamistel tule tegelikult midagi välja. Kooliteele. Direktor läheb ägedaks, et viige ta minema. Annab käsu kätte, viige minema, siia juut ei puutu siia, liige, mina mõtlen hoopis midagi muud. No viidakse, tema tõrjutakse lavalt eemale, Suntaks ta minema. Ta tuleb tagasi, jätkab ikka oma juttu edasi. Laterdab edasi liida, käib kolm-neli korda edasi-tagasi. Laotab oma juttu edasi, kuni äkki ilmub lavale pritsimees ja ütleb, et nukurat ei saa nüüd vanamoorist jagu. Mari ümber selja tagant ümbert kinni ja viib. Algul jahmatas, pritsimees oli kõigi ümbruskonnale saalis olevatele tuntud mees, siinse väsia viim läks hiigla aplaus ja naermas. On sul kodanikuna, Draamateater mängis kauka jumalad ja ma mäletan, etendus toimus Lihulas Lihulas ja lõpus see nii ju kõik teate, seal maja läheb põlema, eks ole, maja põlema ja adu hõimre, tollele ta nimi, Adolf Himbek Ado hõimre, siis mängis Mogri Märdi ja ehtsad leegid seal inspitsient vastas puhud sat ukse vahelt niisuguseid ehtsaid tuleleeke välja ja see Mogrimatult siis põlvilisele ukse juures karjuv voog, mu maja põleb pääsmi muna nagu see on kõik edaspeaks nüüd lõppema ilusasti ära. Samal ajal, kui ta karjub, et maja põleb, päästumurraa tulevad läbi saali kaks tuletõrjujat mütsid peas, isegi kiivraliste ja see minimaks või see käsi põikas kaasas, tulevad kujukese lava, üks võtab siis selle vooliku otsa, teine pumpab vett ja hakkavad pritsima ukse vahel vets. Näitleja mäng, see mõjus nähtavasti nii. No võib-olla tegi seda tõepoolest hästi. Näitleja kuulus osa ja petis pritsimehed kuidagi ma ei tea seda. Mäletad vist kui 46. aastal olid Mahtra sõjaproovid seal Snelli tiigi ääres vabaõhuetendus pidevalt noorte ta noorsooteatri kadunud parve mängis tarna ja Maywel mängis seda. Ja nad võtsid seda stseeni läbisel kordasid seda see löögikoht, kus kubjas lööb pärnad, kui järsku tuli miilits vahele, mis te kaklete. Martin lavastas seda ja Martinil oli tegu miilitsa ka selgeks teha, et see on proov, ma tean, ma tean. Ja vaat, see tuleb mul meelde, see oli kunagi töölisteatris. VAT teater mängis omal ajal, me ei tea, mis seal 1009 36. viiendal aastal või 1000 92. aastal olen 26 aastane. Näidend oli üks ungari autor ja see näidend algas nii peale et mängitakse seal laval. Kunagine eluvõõralt ja saalist tuleb siis üks noormees. Hüüab üle saali, see ei ole mingil elu, nii ei mängita seda, ma tulen ise lavale ja ma näitan, kuidas seda elu seda mängitakse, minna. No ja Felix Moor tegi seda. Proovid läksid kõik ilusasti ja esietendusel täpselt täis söötnud. Ma tulen ise, näitan äralist lühiajalist hüüab, aga seal olid kordnik, see oli kodanikule kordnik istus temale oma tuul, vaata, tahab takistada, Felix moorid võtab kinni, et kuhu te tungid. Saatmises segad etendust ära, fiksmoor ütleb, et kuulge, sosistades kuulge, mis sa mõtled, et ma olen näitleja. A mis näitleja te olete, vaadake, mismoodi te välja lähete ja tahtis välja viia ukseni viis riiete võidud, need uksed. Et siis siis läks etendus edasi. Ja mulle meenub just see, 1000 907 aasta talvel mängiti neegra maad ja seal mängis Jukos peaosa, inseneriosa. Ja näidend lõpeb sellega, et see insenere peabki maha laskma. Ja juuksur kutsari varunud ennast revolvriga, mis oli, et seal kõrval oli jälle välisdekoratsioon, oli jõe kaldal. Oli pannud sinna jõe kaldale kännu peale revolvri, millega ta edaspidi maha laskma ja oli oma monoloogiga lõpule jõudnud ja läks nüüd seda revolvrit võtma. Aga revolvrit. Olen seal lava taga, parase tukkus, kvisiitoritest, see oli ennast natuke uimas vanad ja leiti, et laval oli vaikuse, hämaras näed midagi ei ole etendus lõppenud, legi seda revolvrid seal kännu peal võttis vedelema jäänud ära korralik töötajatunaga. Jõukalt läks, valvet võtta ei olnud. Aga noh, kuidas ma nüüd siis tapad ennast? Kuidas jõekallas oli, siis otsustas ära uputada. Jõukaks õnnetuseks see kallas oli ainult pool meetrit kõrge härra Junckerit seal ja ka läbimõõdus jämedam, kui pool viskus sinna jõkke, selge. Ja, ja siis siis jälle see muidugi etenduse kohaselt ka sulgu seedri ja siis muidugi hakkas teie teine etendus, mida meie ainult pealt nägi, mida publik ei näinud, see oli see Junkers tulivihane hakkas siis seda rekvisiitor taga ajama, ees trepist üles, teisest maskilt kuradit. Siis meenub veel. See köitis ka aks ma streeni peeni. Tees kaks vaest. Otsa. Kuuni otsa kooli üks. Seega ta haavas, ta pani. Ta ta ta. Puunii sa otsa kooli saada, ootad sa? Aga veel, kes paadi, paadi ja tooli spaali joone saab. Toon ka toodud sa, maad. Seeni see. Maarjasee nii tuuni. Tõnu Tepandi laulis peenikestest sõnad Jaan Kaplinski juhatagu see lugu sisse töölisteatri legendaarsete naljameeste Ruts, Bauman Aleksander teetsovi seiklused. See jutuvestja oli Ruts Bauman töölisteatri legendaarne moemees ja elumees. Aga Teetsov ja Baumani seiklustest teab teatrilugu pajatada nii mõndagi, meenutab Helmut Vaag. Mul tuleb meelde Aleksander Teetsov pull Pärnu Endlas direktorit. Vot sellest ajast. Tema isa jutustas, tõestisündinud lugu pidi olema, kui temal juhtus umbes samasugune lugu, nagu selles filmis oli tuledikele. Nemad pidid naisega, mu naine oli siis ka näituse, oli, toona olid pidivad Pärnus minema kuhugile sünnipäevale pidu või mis seal pidi olema, muidugi naisel läks rohkem aega ei saama, lokke vaidleks, ikka krossiga plussid. Teed saab juba satermad, seljad tuhvlid, jalased, noh, lakk-kingad pigistavad, varem ei pane ka aktsepteerinud kiire kiiremini naine ja varsti saan valmis, varsti valmis närviline ka. Teetsov ütleb, et. Ma lähen jooksen Endla puhvetis. Brenda all oli puhvetseb ja ostan omale toostike karp suitsu, sinna kaasa. Me oleme kaua säravana viie minuti pärast olnud tagas. Lähebki. Tol päeval olid lõppenud just seal need Vanemuise teater andis külaski väljendusi Pärnus. Näitlejad olid seal all puhvetis. Rongile oli veel aega seal viis, 10 minutit ja leti ees ja teed seal tuleb muidugi. Tere teed. Teetsov ja. Hüppan rongilt maha, tulen autoga tagasi, mu naine on selleks ajaks riided. Papiniidu Papiniidu jaamas, mõtleb, et sõbrad käivad peale ka, mis on kiirustatud Türil rongid vahet õige sõid, aga noh, muidugi kaasa Türile kaasa ja kus sealt edasi, seda ei tea. Igal juhul kahe nädala pärast helistades Pärnusse naisele, et kuulge, et teie abikaasa on siin saali siis Mustvee või kuskil väga kaugel Pärnust istub kogu aeg nende näitajate, ka see kogu ringreisi kuidagi kaasa kolleegidega. Solidaarsus. Ega sul, Baumai lugusid vahest ikka Bauman elas mulle, ma ei tea, kas ma seda, ta rääkisid, temaga olla nii juhtunud, kui ta veel noor oli. Et käis ikka seal Eha rannas, nagu öeldakse. Käis seal Eha rannas ja läheb L1 õhtul vaatab piminega seal aida juures, kus ta ikka käis, niisugune niisugune must kogu. Vaata. See muu võib olla hunt. Mõtleb, et edasi siit minna ei saa. Jooksu kaisa pannast hunt jookseb ära, ole julged. Ja nii nagu malts koer, auh, auh, auh välja. Auh. Välja, seisad, mõlemad vahivad üksteise otsa. Ega ta ühte koera karda, maadi nagu kolm korda haugun kolme häälele. Pauh hommikuga siis valgeks läks, siis vaatab, ei olnudki koer kivimürakas oli seal. Mäletad, kui me käisime Rutsi juurde elama ühes külas, üks kord veetsime seal päeva kenasti ja ta hakkas näitama oma raamatut, temal on homseni, ta väga armastas seal ja siis tal oli piibel, oli toda seal. Ja ta peegli kohta veel ütles, et oled sa lugenud, et milline keegi võtab nii kaua. Ta Talon ülemlaulu, et lugenud olen küll lihtsalt vaata, kus seal kirjanik kirjutab Oskar Lõpp. Seda nagu teate Bauminist ta kirjutas fordile kirja ja pakkus Paldiski linnamüüjad jäävaba saba ja ma nägin seda masinat ka Athlon port saatis vastuse allkirjaks. Mister Baumanile. Täname väga vastupakkumise eest, aga praegu peet, saime esialgse baasi oma pilliaalile Soome filiaali laiendamist või kindlasti võtame pakkumise vastu halb kunstnikega jää kunsti ja kunstnikega Altkuist. Restoran ees istub vana terava allergukeks, kavatses. Haab, on noor, kuid suus on vana. Siia tulla, testida ma. Paabu noor Kuniga Siia tulla. Paraku on Cablegi. Aga kas te harukordselt hõrk? Ja siis veel olidele iva lihasegi? Magustoidu seal oli nõrk. Ja siis seal oli leiva, liha, tädi, magustoidu, seal olin ürgorganiseeris kana. Terava Alerkeks kavatses haavu noor, kui ka suus halvana siia tulla pidava haava noorkuliga vara siia tulla, testida vaatse. Ja ma tundsin, kuidas väikeaegki kaasvälja Ja ma tundsin, kuidas päike Paraku on Cableegi aga kas harukordselt hõrk ja siis veel olile vaal ja seegi. Oi, seal oli nõrk. Ja siis seal oli rivaali HC magustoidu, seal oli nõrk. Ootan, ootan sind kui võiduki. Nagu me režiimis, kõik ju o nagu vaene sõdur külmal rindel. Restorani sildil istub kana keda ma kuukeks kava. On noor, kuid iga suus on vana. Vahest ainult möödunud palju straadi mehed koos suurema tervikuna straadide töötanutaks, sellest sellelt alalt ka midagi rääkima. Mäletad, Baskin, meil oli Kohtla-Järve Vene teatris oli üks edendust ja me töötame seal ühe numbriga parajasti laval. Ja räägime, mina räägin parajasti ja järsku tunnen, et mu jalg hakkab kerkima. Laseksin selle luugi peal, vaat seal elektrilukk oli alla ja, ja elektrik hakkas tõstma seda luuki, minul jalka kerkib tõesti seda luuki siht, pistis pea sealt välja ja vaatas, mis laval sünnib. Ja edasi number läks nii naeruga pooleks, nii raske oli. Jäigi välja vaatama. Mäletad siis Prangli saarele, siis me esinesime see suursündmus esimest korda brigaad Prangli saarel ja ja, ja, ja kontsert algas, siis olid lapsed saalis, mehed istusid rahvamaja ees, me küsisime, miks te sisse ei tule, veel teeb iga v sisenalja. Niisugust kalurikolhoosid ostsid filharmoonia terve rea etendusi. Vladimir Sappoosnina väikene brigaad käis ringi ja seal tasuta. Kaluritel nende perekondadel ja saalis on ainult naised. Kuulad, vaatad, noh, mis need linnamehed ikka teevad, ei tulegi, ei tulegi kuulama. Aga siis hakkas esinema Vladimir Sappoosin hakkas pillihääli järeldega on nagu ta on, imitatsioon on pigem. Siis juba mõned tõusid püsti, tulid juba aknast vaatama. Tema oli alati meil viimane number ja tulivad sisse ja tulid sisse, kui ta tema vana grammofoni aplaus. Sellega kontsert lõppenud, ütleme siis mehed, tulid lava taha, sajarublane käes, kuuled pillimees. Teeme selle kava uuesti. Usu, ma ei teadnud, et nii rasvub Sapposele raha. Tarverlasteemia uuesti. Seda ma ei tea. Vagun, brigaadi juht, rääkige temaga. Sajarublast tuli sinu juurde, siis tuli, sinna saad harva, näppasin neid, oli terve seltskond. Miks seal põõsaste taga või noh, näiteks 50 meest siis kava uuesti, et ta võib ka lühemad öökülma. Ei saa. Peame ärasõit, üks teine mees temas veel 100 suvel 200 eest gaasisendi. Ei sõitsime ära siis väga kurvaks ei sa isegi halvasti hüüdsid järele. Huumoriõhtu jah. Ja ma lugesin ühte. Luuletus, mis oli mitte väga naljakas reklaam satiivile, mis toob nipi taipamist. Ja kui ma selle lõpetades siis üks saalist lõikas mitte väga Kainadega, prantsuse huumor, siin on. Momendil tikku sai vastu ühtlast konstrantseesised lolliks ja ma ütleksin niimoodi, et huumoriga on nii nagu õllega keelus, mõni leiab tema neli ja ta elu lõpuni. Aga kõige huvid on see suur aplaus. Mees olnud ka mitte suu peale kukkunud. Visa pärast sõda. Mees lõikab saalis hästi, vastased, homme toon sulle meeter, puit. Ka siis kuude viisi antaabia. Ja kuhugi tallele panna. Huvinu kes reaar, saastajaid, a- ja salve. Kuidas muidu sa elus silma abil paigal Neetna tirima. Ta. Igavate ristu peale. Jääb. Iga mõte, mis tuleb ja läheb, jääb kuhugi alles. Karl Ristikivi sisalikud eest laulis Tõnu Tepandi. Ja vanalt arhiivilindilt jõudsid meie aegruumi jutud ja naljad 40 aasta tagant. Te kuulsite Hugo Lauri ruut armut Helmut vaagi, Alfred Meringut, Jüri Järvetit ja Voldemar Panso. Saate panid kokku Maris Tombak ja maris Johannes.