Tere tänase maailmapildi külaline on lavastaja Merle Karusoo. Esimesest juulist on ta draamateatri kunstiline juht. Just sel päeval on lindistatud intervjuu, mida järgnevalt kuulete. Küsimusi esitab maris Johannes. Alati te olete ise valinud endale meeskonna, nüüd te olete mingil määral sundseisus. Kuidas see mõjub, selline seisund teile raskelt mõjub, iga uus seisund on raske. Ja siia lisandub veel see, et maju teatri kui institutsiooni seest tulin välja 83. aastal. Ma olen 15 aastat olnud selles mõttes vaba inimene kuigi ikkagi ei ole katkenud mitte mingis mõttes minu seotus teatriga ka institutsionaalses mõttes mitte. Aga ma olen sellest ikkagi Neljas olnud esimesena teatrirahvast ja ühena vähestest. Ja see kõik tuli väga äkki minu jaoks mul ei olnud seda eluplaanides. Ma ei oleks osanud seda kaks kuud tagasi kujutleda. Ja ma ei kujutle praegu seda aastatki ette, ma kujutlen teatud tööosa, mis on mulle probleemiks olnud, mis on mulle tuttav senisest teatripraktikast. Aga mul on vähe ettekujutust sellest teisest poolest, mis on sidedirektori ametiala ja ma pean selle ära õppima. Õppimine on muidugi huvitav, aga tekib kohe see oht, et et mu tähelepanu lisaks sellele, mida ma veel ei tunne ja mida me ise õppima pean, et minust jätkuks selle loomingulise potentsiaali tarvis ka kuigi selline eraldamine on minu jaoks ebaloomulik. Ma nimelt kuulun inimeste hulka, kes peavad kõiki töid loominguliseks kes ei suuda kujutleda, et ilma et inimene ilma oma loovat alget rakendamata üldse midagi teha saab. Aga see, et, et need inimesed on praegu siin majas ette antud, ma võtsin ja nii nagu ta on ja ma pean enne selle kõigepealt selgeks tegema milline see kooslus on. Praegu ma olen kolleegidega põgusalt juba kohtunud ja igast sellisest põgusast, isegi veerandtunnisest juttu magamisest saan ma juba mingisuguse laieti nendele küsimustele, mis mul enesel on saada mõningaid vastuseid ja, ja saan neid ideesid, neid tahtmisi, mida inimesed on arvanud, et, et võiks, seda võiks teha teisiti või üldse mitte teha. Et ma peaksin sellise ringi läbi tegema kogu kollektiiviga, siis on mul see kujutlus olemas. Mina peaksin sellest küll alustama, et näha, kui ühtemoodi või mitte ühtemoodi see meeskond siin mõtleb. Kui paljude meeskond on mida ta sellest üldse arvab meeskonnaks olemisest millised on need sisemised jõujooned ja, ja millised on need loomulikult moodustunud kooslused ja ja missugused on vägisi tekitatud ja ja millised on funktsionaalsed, millised ei ole needsamad struktuure, küsimused, mis on kõige olulisemad üldse teatrisse või see ei ole mitte üldse ainult draamateatriga ainult tänase päeva probleem, ma usun, et et ka teiste teatrijuhtidega oleksin palju üle arutleda, et mul on palju küsimusi, millele nemadki on vastuseid otsinud või vähemasti millised küsimused nendel ennem tekkinud on. Ja praegu on küll selles mõttes raske aeg, et mul ei ole veel direktorit. Aga kui ma selle leian ja ma saan selle konkreetse allkirja andmise teatud teatud osas üle anda, et ma ei pea ise silma peal hoidma kõikidel asjadel kuigi ma ei pea ka pärast, et siin on selles mõttes küllalt hästi organiseeritud, et inimesed minu ümber vot ma ei, mul on kogu aeg keegi, kelle käest küsida mida ma pean tegema või kuidas ma pean tegema. Aga õige paljud neid aitab või, või kui palju segab see, et te ju kunagi olete siin majas olnud ja siit majast alustada? See ei sega mind. See vastupidise tundub loomulik, ma olin jah pärast pärast kooli otse suunatud siia draamateatrisse lavastajaks ja siis ma läksin linnateatrisse ja linnateatrist edasi vabakutseliseks. See segab mind ja ma olen ju ka noh, viimasel aastal siin majas lavastanud ja ja siin majas on mängitud minu tükkega aruannet näiteks Pirgu perioodil. Mul on olnud aga selles mõttes kogu aeg normaalsed suhted, ma olen tundnud ennast siin Gaviria kabinetis ka Margusega rääkides mingeid asju ajades teretulnuna ja ma arvan, see aitab selles mõttes, et mille poolest, mille poolest talendika segab? Ma tunnen praktiliselt enamikke inimesi, kes siin majas tööd. Kui ma olen rääkinud teatri ajaloolastena, siis nemad on öelnud, et see Draamateater on juba oma sündimisest saadik olnud selline keeruline mehhanism pidades silmas neid aegu, kui ühendati mitte sündimisest saadik, vaid ütleme neist aegadest peale, kui ühendati peale sõda kõik eesti sõnalavastusteatrit, et siin ei ole mitte kunagi olnud sellist ühtset trupi, et kui nad tulid seal, kes Estonias, kes töölisteatris, kes Draamateater, seesama lugu on jätkunud ka edaspidi. Kuivõrd nüüd teie näete siin üldse sellise ühise trupi võimalikust vajalikust või hoopistükkis on see täiesti olemas? Mina arvan muidugi, et oleks aja ühistrupi aga sellistes küsimustes minu arvamus, vaat see on ka, see on ka minu küsimus ja ma peaksin inimestelt saama vastuse sellele küsimusele, võib-olla teistele sobib ikkagi mitme trupi funktsioneerimine ühe katuse all ja võimalik, et seda on siis ka kuidagi määratleda võimalik. Ma Narva, et seda peaksin otsustama mina või et see peaks minema minu otsustuste, kuigi siin on vaja teatud konsensust eeldusel et inimesed on selleks valmis. Kui, kui sellist valmisolekut ei ole ja niisuguste asjade asjade üle mõtlemine või selle üle otsustamine jäetakse üksi minu peale siis siis loomulikult ma püüaksin moodustada trupi, nii nagu ma on mulle väga oluline milline on trump, kellega ma konkreetset lavastust hakkan, hakkan tegema. Aga, aga draamateatril võib-olla see eripära, et et on tarvis teisiti ja siis ma teen oma parima, et see teisiti saaks toimida. On teil siin majas selliseid mõttekaaslasi, keda te ütleme teate ja tunnete läbi ja lõhki või kellele te saate toetuda niimoodi kindlalt ja, ja, ja võib-olla kelle arvamist aduta juba ilma küsimatage. Mul on siin majas palju sõpru, loomulikult. Aga iseasi on see, kui me oleme inimestena sõbrad ja meile tundub, et me saame asjadest ühtemoodi aru. Kui me hakkame arutama omaloomingulise probleemi võib selguda siiski, et me oleme erinevatel seisukohtadel teatud teatud asjades. Kaasas on kindlasti, aga, aga millise tasandini ulatub see töösse mõtte mõttekaaslase, seda ma ei tea. Üldises üldisemas mõttes on ta olemas, aga kui spetsiifiliseks võib minna ja seda ma peaksingi välja välja selgitama. Ja selleks need, selleks need jutuajamised ka. Aga noh, sõpru, sõpru, kelle heale inimesena toetada, neid on Te olete intervjuudes maininud, et draamateatri repertuaar, kuivõrd see nüüd on paigas, mina olen aru saanud, et ta on paigas, tuleb muidugi töö käigus kõiki neid plaane ja korrigeeritakse ja vaadatakse üle ja täpsustatakse ja avastatakse alati mingid näpuvead. See on pidev protsess. Aga repertuaari plaan on paigas, kuupäevase täpsusega, lavastajad, kunstnikud, mõnel puhul on seal veel küsimärk ja ka osa konkreetsetest näite truppidest, vähemasti nagu lavastaja jaoks kõige olulisemad näitlejad, see kõik on paigas. Nii et siis praktiliselt nagu järgmise hooaja puhul teie kätt siin mängus olema? Ei, saage teie teist nagu ei olegi selle teatrid, suundumuste kujundajad, ütlen ma siis nagu julmalt. No minu käes peaks mängus olema sedavõrd, et see, mis on planeeritud, tõesti ka toimuks, sellepärast et selle plaani on arusaamise järgi kinnitanud teatri loomenõukogu, mul ei ole mitte vähimatki põhjust panna seda küsimärgi alla. See on minu praegune positsioon, kui selgub, et see ei vasta tõele või, või see et see ei ole päriselt nii, et mul peaks olema oma positsioon. Kui reeglid nõuavad, et mul peaks olema selles suhtes oma positsioon, siis ma loomulikult töötan selle välja, aga praegu ei ole selleks mingit põhjust. Ma olen tutvunud sellega, mis on plaanis, näitemängud on mulle terve spakis nii palju, kui see momendil võimalik on, kätte antud. Ma hakkasin neid eile õhtul järjest lugema. Ma minu kätte ei ole tunda, selles mõttes, et ma tulene, paiskab midagi segi. Tähendab, et igas organismis niikuinii toimuvad pidevad muudatused. Need muudatus ei märka kunagi siis, kui nad toimuvad, vaid, vaid hoopis hoopis hiljem. Nii et minu asi on lihtsalt tööd teha selles suunas, et Need tööd, mis teatris planeeritud on, saaksid tõepoolest ka teostatud, see on, see on minu otsene töö, võimaldada sellel kõigel teoks saada. Ja jamaikalane, kardan seda sellepärast, et ma ei karda üldse sellist sellist mõtlemisviisi, et ta tuleb ja umbes nagu ei, ei teegi midagi. Sellepärast et vaat nüüd ma võin uhkelt juba öelda, et ma olen piisavalt vana mulle mingit niisugust niisugust krampi, et ma peaksin ennast hakkama kehtestama sellega. Ägedalt muutma või eitama seda, mis on tehtud enne mind. Vastupidi, mida paremini oskan ma hoida? Seda, mis on ehitatud levinud, seda paremad on tegelikult ka. Need tulemused, milles ma ise juba osaline olen, nii et see vastupidi, see on väga hea situatsioon, oleks olnud väga raske alustada, kui näiteks repertuaariplaan noh, oleks olnud poolik või, või juba kuskil poolest hooajast jäänud ootama uut juhti, et küll ta tuleb ja siis vaatab, siin majas on sedavõrd iseseisvalt lavastajad. Esiteks nende puhul on ammu möödas see aeg, et kirjandus, alavi, keegi teine soovitab näitemängu, mida teha või soovitab näitlejaid, keda võtta nad väänsed oma töödes. Mul ei ole vähimatki selgust, et, et kui ma niimoodi käitun, et siis ma nagu ei, ei kehtesta ennast või sest ma ei arva üldse sellest enesekehtestamisest midagi, tähendab inimene nagu kehtestub ise ja seda teevad tegelikult teised. Siin räägiti tõeliselt naiselikult kaval naiselikult mõistlik lavastaja, lõpuks ekse teatriga. Üks suur lavastus. Mul on sõbrad, kes saatsid mulle täna sünnipäevaks kaardi, õnn kaasatööks ja eluks peremehe perenaisena suure talupidamisel. See on ju uhke küll, kui esimest korda minu iseloomus märgatakse sellist asja. Olemas nagu naiselik kavalus, ma ei ole kunagi niisugust asja täheldanud. Aga aga võimalik, et ütleme, haru kaval, vaid vaid arukus. Tiks meenzone, seegi asub kohe nume lehvitama, aga naine on olnud alati see niimoodi tasa-targu ja teie ei olnud tulise tasa-targu kuidagi hämmastavalt välja. Aga alustatakse töid, nii alustatakse ka lavastust, tähendab, kuni me ei tea, millised on meie positsioonid. Lavastuse tegemine on ju see, et me ühtlustami, positsioonid peab tekkima üks eesmärk, eks saa alata niimoodi, et lavastaja tuleb, proovija, teatab minu eesmärk on selline ja selline. Palun, täidame nüüd selle ära, see ei käi niimoodi, kõigepealt peab see saama näitlejate endi eesmärgiks ja kui trupp on õigesti valida tuntud, siis see saab ka. Me leiame mingisuguse kompromissi. Tähendab, et meile kõikidele sobib, keegi annab milleski järele, keegi ületab midagi, mida ta ennem ei olnud valmis ületama ja tuleb kaasa. Ja vaat siis, kui see masin liigub juba selles suunas, kus me tahame, et ta liiguks. Ja kui siis jääb ette kivi känd, vaat siis on tarvis tegelikult tegelikult seda, et, et noh, Ma võtan nüüd sellest lauast kinni, et ma, et ma nüüd pingutan ennast, et ma nüüd ütlen midagi niisugust pess, mis peab kehtima, millest ei tohi teised ka taganeda. Aga Need on otsused, mis on sündinud ühisest tööst, ütleme lavastusprotsessi ajal ma siis juba tean ja siis ma juba olen kindel, et ma pean seda tegema ja ma pean kas või nõudma seda. Aga ma ju alles alustan, kuidas ma saan olla kindel, et ma peaksin nõudma seda või teist asja. Nii et see ei ole minu arvates mitte naiselik kavalusega diplomaatia, vaid see on nagu lavastaja professionaalsust tegelikult jah. Jah, sellepärast et jõuvõtetega loomingulist tööd ei tee. Ja loominguline töö meeskonda vaja. Aga kuivõrd oluline sellises loomingulises keskkonnas näiteks konfliktisituatsioon? Mulle meenub, et üks teie põlvkonnakaaslasi ja sõpru Allik on öelnud, et, et konflikte Merle karusoo, need käivad nagu käsikäes. Et kuivõrd temal nüüd selles mõttes oli õigus või kuivõrd teie nagu tööolukorras vajate sellist konfliktiolukorda. Põlvkonnakaaslane Jaak Allik menud sellesse situatsiooni panigi, kus ma praegu viibin, kui palju ta seda äsjaöeldut arvestas, seda tuleb küsida temalt. Aga see ütlemine ma tean seda ütlemist ja see ei ole ainult temapoolne on mind väga aega vaevanud, ma kirjutasin selle ise esimesena välja. Ta oli minu erialapäevikus lavakunstikateedri esimesel kursusel ja see kõlas umbes niimoodi ma täpselt praegu ei oska tsiteerida, et kui kui proovides nagu õige õige niisukese kähkluseni ei lähe, et, et siis ei tule ka tõeliselt head tööd. Praegu see oli esimese semestri tudengi kogemus. Ja nüüd siis oh jumal, ma ei oska enam arvutada, kui palju aastaid hiljem ma kirjutan oma magistritööd, kus ma võtan üles. Tähendab, et ma püüan kirjeldada tööd nende dokumentaalprojekte, teda, mida ma elu jooksul olen teinud. Ja, ja iga töö puhul on selline peatükk, mida õppisin. Sest see on see, mida õpetas meile Panso, et iga töö puhul pead sa pärast pärast endale selle kokkuvõtte tegema, mina seda selles tormakas elus teinud ei ole ja see võimalus, et ma saan magistritööd praegu kirjutada, no enam ei saa, nüüd ma pean lihtsalt otsad kokku tõmbama, kasutan võimalust ja tänan veelkord kultuurkapitali, kelle stipendium võimaldas mul mitte otsida enesele palgatööd, vaid vaid lihtsalt kirjutada. Et seal ma püüan nüüd sellesama koha lahti kirjutada, sest see on see, mida ma olen teatud lavastuste juures õppinud. Ja kui ma seda lahte kirjutasin, siis ma jõudsin niisugusele järeldusele, et kõigepealt kasutada sõna konflikt. Ei ole õige termin, peaks olema muusugune, nii nagu ei ole õige kasutada sellist sõnastust, et lavastaja teeb näitlejale märkusi. Vot me kasutame töökeeles selliseid sõnu, aga nad ei ole õiged. Pole kaugeltki ükskõik, missuguseid sõnu me kasutame. See konflikt on vastasseis, kui ma seda lahti kirjutasin, ma suuda küll peast taastada, taastuda seda sõnastust, aga tulemus on, on selline. Et see vastasseis ise on hea asi, sellepärast et see näitab Seda, et kõik inimesed, kes selles osalevad, on enesele vastutuse võtnud selle töö pärast, mida me teeme selle töö ees, mida me teeme. Sellepärast et väga lihtne on ju tõmbuda kõrvale ja vaadata, vaadata Lähme, mida nad, mida, mida nad siis teevad, kuigi ise ollakse kaasategija. Et noh, miks ma lähen mingi konflikti või miks me üldse ütle nüüd tagantjärgi öelda, et aga ma arvasin seda ja seda peab ütlema kohe seal proovi, loomulik protsess. Ja see toimub tavaliselt, see on seesama asi, mida nimetatakse tavaliselt tööprotsessis surnud punktiks ja mis tuleb peaaegu alati, kui mingid asjad, mida me oskame nüüd käsi, käsitöö mõttes oskame ette valmistada, oskame sinna jõuda ja siis peab tulema see, see hetk, millal see plahvatab, loominguks, kui ta plahvatab. Kaugeltki mitte alati plahvatab, plahvatab, mis on ka normaalne nähtus. Vaat selles kohas tekib selline olek, mida nimetame, nimetame teatrikeeles surnud punktiks, kõigile tundub, et nad äkki enam üldse midagi ei tea, teevad ja siis läheb tihtipeale raginaga, sellepärast et siis öeldakse. Siis öeldakse küll, aga need salajased mõtted ja salajased ängid ja kõik niisugused asjad ja on väga hea, et nad saavad öeldud sellepärast, et sealt sünnib nüüdse, mis sündima peab, milleks me valmis oleme, siis saab need hirmud maha võtta, siis saab jõuda uuele kompromissile uuele kokkuleppele ja siis saab tööd jätkata. Tähendab, selles mõttes ütleme nüüd prooviprotsessi mõttes on on see noh, hea asi ja sest see, kordan veel kord, see tähendab seda, et ollakse võtnud enesele vastutus oma töö eest. Aga ma ei tea, kuidas samamoodi mõtelda nüüd ütleme teatri kui terviku protsessis, ma arvan, et siin ei peaks konflikte või vastasseis ja olema, ma arvan, et väljaspool loomingulist tööd tuleb osata need pingelised olukorrad lahendada teistmoodi. Praegu on ju, on ju väga palju koolitatakse, on olemas, eks ole, suhtlemistreeningud on olemas igasugused niisugused asjad, see tuleb lihtsalt ära õppida. Kuidas minul enesel ka muidugi, kuidas avaldada oma arvamust niimoodi, et see test inimest kuidagi riivaks. Ma arvan, et selles valdkonnas on konfliktid lubamatud. Et see jääb ikka puhtalt sellesse maailma, mille tulemusena sünnib kunstiline looming. Et. Näitleja võib-olla labiilse närvisüsteemiga ja, ja näitleja võib-olla tujukas ja, ja, ja lapsik. Aga ta tohib olla ainult näitlejana ainult selles prooviprotsessis. Aga see ei tähenda, et, et samamoodi tohiksid käituda teised inimesed majas, kes peavad hoopis teistsuguseid ameteid. Ma mõtlen praegu niimoodi, võib-olla ma ei ole piisavalt läbi mõtelnud, sest ma tõesti ei ole mõtelnud seda konflikti teemat läbi. Aga ma ei ole ka mingi mingit organisatsiooni selles mõttes kunagi juhatanud, sest need on ikka väga konkreetse eesmärgiga töögrupid, mida ma juhatanud. Me oleme rääkinud sellistest üldistest asjadest, ma tahaksin küsida sihviga teie nägemust, eks te olete ju ikkagi oma lähimate sõpradega seda arutanud, et see draamateatri positsioon üldse meie selles eesti teatripildis milline ta siis peaks olema just nimelt ma ei ole seda arutanud oma lähemate sõpradega, ma olen seda arutanud oma uute kolleegidega. Siin siin majas just nimelt uute kolleegidega, sellepärast et need, kes kolleegide hulgas on minu lähemad sõbrad, nendega ma lähengi arutama. Ja ma harva, et ma arutan neid. Tean enda kohta, et ma ei aruta neid probleeme. Noh, väljaspool neid inimesi, keda see otseselt puudutab, igal inimesel, on, on loomulikult olemas oma mingi nõuandjate ring, aga minu arusaamiste järgi on korrektsem nendest nõuandjate ringist moodustada loomenõukogu. Selle asemel, et selle asemel, et elada Trise ühte elu, noh, täita seda juhi rolli ja väljaspool teatrit lähemate sõprade ringis arutada oma rolli täitmist. Selline kahestumine on mulle alati võõras olnud, mulle vastupidi, mul on oma proovide puhul on mul selline reegel viimasel ajal, mida ma olen nooremast peast, ma ei julgenud seda reeglid kehtestada, nüüd ma olen hakanud sellest juba tema nüüd ma olen sellest isegi juba kirjutanud. Ma nimelt arvan seda, et kui me valmistame ette mingisugust lavastust siis selle ettevalmistamise käigus ei tohiks me keegi rääkida sellest, mida me teeme proovis väljastpoolt proovi ka kõige lähematele inimestele, mitte sellepärast, et see on ühise energia laiali kandmine. Ja ma arvan, et minuga, minuga tuleb sellesse, sellesse töösse ka automaatselt kaasa see, et maja probleeme arutatakse taas või siis noh, häda korral ministeeriumis, kelle otseses alluvuses me oleme subordinatsiooni järgi aga mitte abstraktses lähemate sõprade ringis. Et see on kuidagi väga oluline, et kui me seda peame, siis me jõuame kokkuleppele palju varem, aga muidu mis on, mis muidu välja tuleb, et et mees kuulad, mis täna teatas, räägitakse, läheb, räägib õhtul koju kodus naisele, naine ütleb, mis ta sellest arvab, mees tuleb homme ja arvab seda, mida arvestame. Laine on seal väga primitiivne näide. Ma loodan, et keegi seda nii primitiivselt ei võta, aga mudel on selline. Ma ei usu, et niimoodi saab normaalselt tööd teha. Ma loodan, et, et lähemad sõbrad, kellega ma ja, ja inimesed, inimesed, arvamus on mulle oluline ja kelle arvamuse järgi ma ennast mõõdan, et ma saan need inimesed lülitada siia loomenõukogusse, et kõik teaksid, kes need inimesed on. Kelle ringis arutatakse selliseid asju, sest loomenõukogus võib-olla ka inimesi väljaspool maja. See ei tähenda, et ma praegu teaksin, et ma tahan kutsuda inimesi väljaspool maja. Seda ma ei tea veel, aga põhimõtteliselt on see määruse järgi võimalik. Aga kui nüüd väga praktiliselt mõelda sellele üldse nagu draamateatri repertuaari pildile, siis ma arvan, et võimete teatrist jätkab ikkagi repertuaariteatrina. Vot selles suhtes teil ei ole mingisuguseid vastuväiteid. Repertuaariteatrirada praegu kindlasti jätkab, aga kui palju ma usun selliseid töörühmi, mis mis tahaksid töötada projektine teatrina üks asjadest, mis tuleb läbi mõtelda ja läbi kaaluda, ma ise, ma arvan, ka teatud teatud materjalide puhul eelistaksin, et et oleks tegemist projektiga ja mitte repertuaariteatriga. Me peame lihtsalt selle läbi mõtlema, kui võimalik, see on, esimesel pilgul tundub muidugi, et see võimalik ei ole ja teisest küljest tuleb kõigepealt tõestada, et see ei ole võimalik ja siis vaadata, mis edasi teha. Aga laias laastus küll repertuaariteatrina, selles mõttes, et et ma Ma arvan, et keegi selle majal lavastajatest sooviks, et see teater läheks üleni projekt teatriks. Draamateatriga on seostatud ka seda kunagist rahvusteatri ideed ja üldse koostööd eesti eesti kirjanikkonna kajakate siin sellest valdkonnast oleks ka praegusel hetkel midagi nagu välja pakkuda. Kirjanikega töötamiseks peaks igal teatril olema olema paremad võimalused. Vaatasi ongi selles, et kõikide tead, et inimesed on minu kolleegid, ma ei saa kuidagi niimoodi praegu mõtelda. Rahakotiga on küll selline asi, et iga igaüks tahaks ju endale paremaid paremaid alus ja ka segas, kujuneb või ei kujune. Kõrval siinsamas linnas on meil kolleegid, kes on tõepoolest praegu praegu väga tugevad. Ma olen viimase kolme päeva jooksul kaks korda linnateatris olnud juba. Ma loodan, et sellest tuleb selline noh, jõukatsumine, millest mõlemale poolele on rõõmu. Muud ei oska sellele vastata. Aga, aga vaat küsimus repertuaari kohta ei, mul on selle kohta tõepoolest mõtteid. Kuidas neid mõtteid nüüd siis realiseerida? Seda ma ei tea, aga vaadates seda repertuaari plaanimise ees, on. Kunagi olid sellised imelikud asjad nagu ministeeriumi eeskirjad, mis nägid ette, kui palju peab pildis olema klassikat, kui palju peab olema seal Vene Nõukogude dramaturgiat, kui palju eesti dramaturgiat ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Minu arvates oleks päris asjalik selle ametikoha peal korra üle vaadata kõik need kunagised reegleid, mille me mille me kõrvale heitsime suures vabaduse õhinas pärast, et võib arvata, et me oleme koos pesuveega välja visanud ka mõne lapse. Noh, see on Panso väljend, et noh, et pesuveega ei tohi last välja visata. Sest vaadates seda raportit tsaariplaani Ja teades, et tegelikult on eesti dramaturgia see, mida rahvas vajab millega on temal väga tugev side ja, ja regulaarsel traditsioonilisel teatripublikul iga teatri, mitte ainult traumad, teatri, arvan maa, et proportsionaalselt on eesti dramaturgiat selles hooajaplaanis liiga vähe. Et asja tuleks arutada, niisamuti üks lastetükk on aga näiteks noorse tükke ei ole ja ma ei ole kõiki näitemänge lugenud, tähendab, et, et ma ei oska lõpuni selles kindel olla. Minu jaoks isiklikult oleks kasulik, kui ma mõtleksin repertuaarile läbi ka selles lõikes võib olla Nad on kõik ise, võib-olla tekib kõik iseenesest niimoodi võimalik, et ta ei ole siin vaja midagi nihutada. Ja nihutada saan ma muidugi ainult niimoodi, et ma teen ise, eks ole, või kutsun kellegi külalise, ma ei saa nihutada niimoodi, et et ma hakkan nii-ütelda, soovitama oma teatri lavastaja, võtta taolist liiki asi või mingeid mingeid piire panna, see on see on nende noh, suveräänne ala, kui nad tahavad sellega arvestada, siis nad arvestavad ja kui nendel ei ole oluline sellega arvestada, siis ei ole. See ei ole alluvusvahekord. Aga siis ma pean seda ise tegema või tekitama, arvan, et seda on küll vaja, teatris peab alati olema lastetükk, parem alati ka noorsootükk, mis on alati igal pool tegelikult üsna suureks probleemiks olnud. Seda ma tean väga hästi olles, eks ole, noorsooteatri lavastaja olnud. Ja muidugi Eesti Eesti kaasaegne dramaturgia ja meil on ju praegu noori mehi, kes kirjutavad ja, ja kuidagi on ja siingi majas on, on nad juba nagu nagu esindatud, no neid neid inimesi peab hakkama otsima ja, ja hoidma. Ma kujutan ette, et teatrijuhina on, on minu töö sellega tegeleda. Kuigi see otseselt peaks nagu kirjandusele valdkond olema. Nonii nüüd oleme rääkinud väga põgusalt repertuaaris, draamateatri puhul ei saa üle ega ümber näitlejatest Tseesina on mõnes mõttes ka nagu staariteater. Suurte näitlejate teater olnud juba ajast aega, et, et näiteks on ja ettegi seda heidetud, etet on anded, kes seisavad tühja, seisavad tühja aastaid ja lõpuks nad nagu kaovad. Et noh, see on alati olnud nagu vaataja jaoks selline kurb tõdemus, et vaat nii on, mina lavastajana ei oska seda teha. Ja kuigi ma teatrijuhina peaksin nüüd täpselt nii, nagu ma rääkisin repertuaarist, ütleme, eesti dramaturgia Ast kuigi ma lavastajana või selle teatrijuhina nüüd peaksin oskama seda teha, lavastaja ei oska, järelikult ma ei oska seda teatrijuhina. Ma ei pea võimalikuks, et keegi teine soovitab mulle näitlejaid, kuigi mulle on antud elu jooksul väga häid näpunäiteid, väga häid ideesid, mille peale ma ise ei ole tulnud sellel tasemel küll. Aga mitte sellel tasemel, et võta nüüd see, et sellel inimesel on tarvis tööd. Ja ma ei pea võimalikuks, et ma Draamateatri põhilavastajatega hakkaksin ise niimoodi käituma. Et meil on teatris see ja see ükskõik kui hea näitleja. Anna talle tööd. Aga jaa samal ajal on, on ju, on ju selge, et, et siin on probleem ja see tuleb lahendada. Ma ei tea, kuidas, aga ma, ma arvan, et sellest tuleb rääkida lavastajatega, sellest tuleb rääkida nende näitlejate endiga. Sest üks asi käib siia juurde veel. Miks on näitleja teatris, kui tal siin ei ole, miks ta on siin? Selles on ka midagi valesti. Sest. Sellele küsimusele minu puhul ei saa vastata sellepärast, et tal ei ole kuhugi minna. Vot see ei ole jutt, sest mina läksin teatrist ära 83. aastal, teadmata, kuhu ma lähen. Ma olen teatrist ära olnud institutsioonist, nagu me rääkisime 15 aastat. Ma ei ole lakanud olemast lavastaja. Nii et Ma ei mõista seda, miks inimene, miks inimene jääb, miks ta hoiab kinnikohast. Ma arvan, et see ei ole teatrile kui organismile tervislik. Ja iga inimene, kes läheb lavakunstikateedrisse õppima, teada seda, et kõikidest ei saa näitlejat peaks leppima ka selle mõttega, et kõik ei jää näitlejaks. Aga see on suur ja valus probleem ja, aga seda tuleb rääkida nende inimeste endiga, kellesse see probleem puutub. Sest sest nad kõik on loomingulised inimesed ja keegi ei saa nendest asja otsustada. Aga mingisugusele otsusele tuleb jõuda. Muidugi ma saan, ütleme, kui ma kutsun mõne külalise või võtad vastu mingi mingi pakkumise. Noh, saan taodelda mingit sellist kompromissi, eks ole, et aga, aga sellisel ja sellisel sellisel juhul aga samal ajal ei saa ma ju lubada, et see või teine näitleja tahab osaleda selles või teises töös üks aseme seal teatritraditsioonis tugevasti sees, mida mina kasutasin ainult algaastatel hiljem, mitte kunagi ja, ja, ja lavastajana seda kunagi ka ei kasuta. Mina nimelt arvan, et näitlejale rolli taga selle määrata ei tohi. Et kui ma tahan, et minu trupis lööks kaasa üks või teine näitleja, siis esimene, mida ma pean tegema, on saama selle näitleja nõusoleku selles töös kaasa teha, et käskkiri, mis ilmub, on kõige viimane käskkiri tegelikult on raamatupidamises jaoks ja mitte selle jaoks, et näitleja loeb sealt välja, et näed, ma hakkan tegema seda teist. Tähendab, mina ei saaks niimoodi töötada, kui ma inimesega kohtun, alles esimeses proovis ja ta ei tea midagi. Loomulik, sest see on loominguline töö, mis eeldab, et inimene sukeldud sinna üleni, kuidas ta saab sinna üleni sukelduda, kui tal ei ole valikuvõimalust ei lavastaja suhtes partnerite suhtes, aga nõnda edasi ja siis me tahame, et tekiks meeskond. Ja aga teisest küljest on see veel niisugune asi, et kui näitlejat määrata selja taga käskkirjaga rolli peale see võtab näitlejast vastutuse ära ta on juba ette selles situatsioonis, kus ta vastutama ei pea, mind märganud, et minu nõusolekut ei ole küsitud, need määrad. Ja mina ei tahaks lavastajana, sina ei ole vaja tingivat kõneviisi, ma võitsin nupustuleerida, et ma ei tööta lavastajana niimoodi, ma ei ole nõus niimoodi töötama. Ma olen nõus töötama ikka ainult, kui mul on teatage eelnev kokkulepe, et just nimelt see ka see, mitte ainult see, et näitlejad on nõus minu ja selle materjaliga töötama, vaid ka see, et näitlejad on valmis töötama selles koosluses, mida ma ette ette kujutan. Ma väga kaua valisin kurgede trupi sellel lihtsal lihtsal põhjusel, et kui mul on seitse näitlejat, siis ma ei, ei saa, kuigi tean kes on, kes on need kaks, keda ma veel tahaksin, peaksin, peaks mulle ennem Ma ühe näite ühe konkreetse näitlejaga kokkuleppe ja kui see kokkulepe ei toimi, siis võivad muutuda, aga need ülejäänud, ka see on ka üks põhjus, miks ei saa niimoodi käskkirjaga määrata, siis äkki selgub, et üks inimene mingil põhjusel ei saa kaasa teha, aga ülejäänud koosluse kooslus jääb samaks. Ei ole normaalne, see ei tohiks niimoodi olla. Kui me tahame, kui me tahame, et meil oleks maksimaalne töörahu. Et me, et me saaksime kogu oma energia tõepoolest panna loomeprotsessi, siis peab olema see väga noh, väga täpselt ette valmistatud. Aga ma ei tea veel teiste positsiooni selles küsimuses. Nii, kell hakkab kukkuma, meie tund hakkab otsa saama, aga noh, uudishimu küsimus meelett. Lavastajana Merle karusoo, kas teie ainsaks lavastuseks jääb Eesti Draamateater või on teil lähemas plaanis midagi teha ise? Ma ei tahaks nimetada seda Eesti draamateatrit oma lavastuseks, see on noh, väga-väga tore niisugune ütlemine ja. Kenasti kõlab aga, aga kindlasti ma ei tee seda, ma ei lavastada Eesti draamateatrit, kui ma ma olen enese jaoks väga palju teinud, kui ma suudan läbi töötada teatriorganisatsiooni struktuuri, tähendab lavastaja positsioonilt, aga, aga aga tervikuna mitte mitte ainult lavastuse seisukohalt. See, need struktuuriküsimused läbi töötada, kas jõuda mingi tulemuseni või täpsustada küsimused või probleemid, nii et ma arvan, see on nagu see töö, see on nagu projekt seal nagu eriti töö, see ei ole lavastus. Lavastajana ja Margus Allikmaa on planeerinud selle tööplaani niimoodi, et märtsikuus on suures saalis üks vaba koht ja minul oli täpselt planeeritud kuskil mujal, aga lavastus märtsikuuks? Ma arvan, et oleks loomulik ja kui ei ole kui ei ole mingeid eriarvamusi või mingeid niisuguseid töid, mis äkki tekivad ja teater arvab, et tingimata nad peaksid realiseeruma. Et ma teen selle töö siin Draamateatris, ainult et kuivõrd see on otsene loominguline töödanud, siis sellest ei saa, sellest ei tohi rääkida, seda tuleb teha. Kuulsite intervjuud Merle Karusooga, mis oli lindistatud esimesel juulil kui oli Merle karusoo esimene tööpäev. Draamateatrijuhina küsimusi esitas maris Johannes.