Täna oleme oma teatripildi saatesse kutsunud viis noort teatrikriitikud, vähemalt on nad kõik Tartu Ülikooli teatriteaduse üliõpilased ja mis neist edaspidi saab, eks seda näitab aeg, aga täna on esimene võimalus kuulata nende häält ja kuulata, mida nad arvavad. Ja arutelu alla võtame me Peeter Raudsepa lavastatud medamorfoosid Kafka näitemäng, mis esietendus Vanemuises. Aga enne veel, kui me hakkame arutama, oleks hea meel tuttavaks saada, kes täna siin selles vestlusringis osalevad. Minu nimi on Madis Kolk ja olen ülikoolis neljandal kursusel. Mina olen Kristjan Nõlvak, samuti neljandal kursusel. Tahestik õpin neljandat aastat. Kadi, kuni olen Tartu ülikooli teisel kursusel, mina olen Hei, teadmaja õpin kolmandat aastat. Ja siin vast rohkem vaataja kui kriitikuna. Ja esimene küsimus teile oleks minul, miks te valisite Peeter Raudsepa Kafka metamorfoosi, kui me tegime neile ettepaneku siia tulla ja millegi üle arutleda, miks oli just see Kafka, palun, võib-olla Madis Kolk. Noh, esiteks kas või juba see, et et see on uuslavastus, teiseks, sellepärast et lavastaja kuulub Briaatri nooremasse põlvkonda, kui seda saab mingisuguse eri generatsioonidena eristada, aga igal juhul on ta noor lavastaja kolmanda peapõhjusena, muidugi on sündmuseks üleüldse Kavka toomine Eesti lauale, mis on minu andmetel teinekord üldse Eesti teatris. Võib-olla võikski siis juttu alustada sellest, et miks on Kavkad nii vähe lavastatud Eestis, sest et noh, nagu lavastaja Raudsep ise ütles, on üheks põhjuseks kindlasti see, et see aine on väga kirjanduskeskne raske teise meediasse tõlkida. Ja noh, üldse on Kovkaal kaskot ümbritseb selline eriline aura, eri eriline atmosfäär, eriline pinnas, kava stereotüüpide tekkeks ja noh, üks on paratamatult see, et see on mingisugune intellektuaalide pärusmaa maailma praktika üldiselt näitab, et Kafka ei ole vähe lavastatud autor ja noh, mis eriti eriti üllatav või, või vähemalt üllatava Eestiga võrreldes et teda on väga edukalt just väga erinevatesse meediatesse tõlgitud protsessist on tehtud näiteks ooper ja Kafka teoseid on lavastanud just pantomiimiguru Barro väga-väga edukalt ja ka mina isiklikult arvan, et, et Kafka tõlgendamiseks sobib just selline kehalise dominendiga teater. Et selles mõttes võikski nagu kõigepealt siis küsida, et kuidas Peeter Raudsepal õnnestus see teise meediasse tõlkimine raid. Ja mina arvan, et seda lavastust rääkida, siis mulle ta ei tundunud. Ja noh, ma arvan, ta ei olnud ka selline nagu mulle meeldib kokata harjunud lugema ja noh, sealt midagi arusaam, et on väga sihuke kole ja kõik on tume ja et lavastusest küll välja ei tulnud, et et kõik seal nii hirmus oleks olnud. Et et ma just ütleksin, et see lavastus võib-olla ei olnud tehtud kakalik, Need tundus täitsa tavalise lavastusena kadi. Hästi intrigeeriv see Kafka lavale toomine ja, ja see on ka üks põhjus, miks me tegelikult valisime Kafka, et ta oli erutav ja Kafka aines on niivõrd eriline jah, Kavkat, võimalik, et on väga hea ja, ja huvitav tõlgendada just kehakeele abil, aga aga mind hakkas selle konkreetse lavastuse puhul siis metamorfoosi. Üle rääkides hakkas mind häirima, et teatri tinglikus ja see Kafka aines see põrkus ja, ja mulle jäi lihtsalt mulje, et mulle räägitakse ühte suvalist lugu. See ei puuduta mind kuidagi mängitsetud ja, ja ta ei eruta mind isegi mõtlema mingitel teemadel pärast etendust. Kas põhjuseks oli ka sinu ettekujutus sellest niinimetatud Kavkalikkusest või? Või läksid saab puhta lehena? Olin lugenud paari novell ja, ja ka protsessi ja talimulle suhteliselt hägune oli mingi tunne ja ma surusin seda meelega endas alla, sest ma teadsin, et minu tunne ei võrdu. Peeter Raudsepa tunne. Kristjan, kas sina, sina arvad samamoodi, kas sind samuti ei erutanud Raudsepa nägemus kapsast? Tegelikult kari ütles sedasama, et ei olnud kahvalik just, Rait ütles, et väga tavaline, et ei ole nagu õiget keelt leida tud, et, et siis ma siin vaidleks küll vastu, et, et mulle väga meeldis Raudsepa lahendus Kuuse tekst värsistada tänu sellele värsivormile. Kogu see asi on ebarealistlikum veidi kuidagi võõritatum ja, ja see andis just selle noh, minu jaoks Kavkaliku nagu märgi märgi sellele sellele lavastusele juurde. Selles lavastuses oli kergelt sellist absurdi, absurdihõngu või sellist julgemad, julgemad lähenemist. Ma ei ütleks, et see lavastus oleks olnud kuidagi väga kehaline noh, välja arvatud muidugi Rain Simmul ja osatäitmine Gregori näoga, aga selles oli igal juhul rõhutatud välist joonist. Ja, ja kuna ka tekstiandmine oli erinev sellisest tavalisest tekstist, tähendab, ei olnud kindlasti tegemist psühholoogilise teatriga, et see on juba iseenesest väärt asi minu jaoks eesti teatris. Aga tõesti, kuidas, kuidas sellesse suhtuda, kui see juba jutuks tuli, tavapsühholoogiline teater ja ja mitte psühholoogiline teater ja Simmuli ümberkehastumine laval. Et kas seda, et dramatiseeringus oli nii-öelda konstrueeritud selline eellugu elulugu? Võib seda pidada selliseks lõivu maksmiseks tavateatrinõuetele, et paratamatult peame olustiku kuulisemaks kohandama mingisugust rasket, raskesti tõlgitavad autorit või isasse hoopis mingisuguseid muid värve sellele. Selle algusega seoses veel just et et üks huvitav on, kui siseneb, samsasid salsa kannab ka väga väga Kavkaliku parukat on olemuselt nagu Franz Kafka ise, et see on üks, üks üks võimalus teda võib tõlgendada tõesti noh seal on need kaka laval või, või on seal kögor sambla, et on sellised erinevad variandid ja, ja see minu meelest on huvitav, et selline väike vihje seal alguses oli tehtud, et, et kui siin Kadylali nagu vastuväiteid, et talle see just ei meeldinud. Ja siis, kui ma lugesin seda kava ka, kus oli labastatud lihtsalt. Ta oli, see kava oli koostatud materjalide järgi, Kavkafoorbe kinels, aga aga, aga see oligi liiga lihtne ja ma võtsingi selle kava jutu nagu endale aluseks, siis ma hakkasin vaatama ja kõik see omandas hoopis teistsuguse värvingu. Noh, iseenesest see kakaaines ju see, ta räägib sellest elu kohutavusest siis noh, just selle pinnalt oleks võinud publikuga astuda, dialoogi rohkem tuua ta lihtsalt tänasesse päeva näitamaks mingisuguseid kohti, mingisuguseid küsimärke või mingisuguseid kaost kujutada, aga, aga, aga see, et sisse oli toodud Kaska, see näitas, et ahah, see tegevus toimus nüüd sajandi alguses, mingisugune häbar, kaka, mingi mees tuleb, tuleb, tal on arveametniku töökoht ja, ja üldse ta põgeneb kirjutamisega ja siis kui ta veel, kuidas ta naistega nagu suhtlemisprobleemid tal seal on kõik see siis nagu see lavastus selles kontekstis omas lihtsalt liiga labasse, lihtsalt tähendust minu jaoks. Tähendab, siin ma kindlasti vaidleks vastu, sellepärast et esiteks noh, nagu ma alguses ütlesin ka, et see väike ise kakale on ainult üks võimalus. Võta seda tegelast niimodi esimesel pilgul Kascana, et see on lihtsalt üks samamoodi nagu ka see kavalehte, seda kindlasti ei pea võtma puhta kullane, ma arvan, keegi ei võta ta mitte just nimelt ei, ei lavastanud Kafka müütivaid ta just nimelt näitaski, kui labane nimetagem labaseks põhikaka müüt nagu üldse on, et mida siis tavainimene Kavkaz teab, mis seal oli väga hea sellise groteskija iroonia põhjal, et kokku pandud kava, mis minu meelest lõi nagu sellise huvitava nagu alguse sellele lavastusele vastus oli sealt nagu need samm edasi. Et see, et see on nii konkreetselt nüüd, et me peame ainult kask aluseks, lähme vaatame kogu seda lugu, kui järjekordselt Kafka lugu ja tema suhe isaga ja nii edasi, et, et seda õnneks minu arust raudselt väga ei, ei õhutanud. Miks ta eeldused teatripublik on nii tark, et ta oskab nagu näha ära, et näed, näed siin nagu lavastatakse seda müüti ja nüüd noh, see see piirjoon selle lavastuse ja selle ka vahel Kle liiga hägune, et võis nagu vabalt ühe kanda teisele üle ja oligi lihtsalt üks lugu, et oleks võinud selliste midagi mõjuvamad, midagi sellist raputavamat näidata lava peal, et see on Kafka ahaa. No mina arvan just, et ta ütleme, tavavaataja ei lähe kakat vaatama, tuleb vaatama õuduskomöödiat. Ja sinna, ma arvan, erineb ka sellest kohe midagi öelda. Et mul oli ka selle õuduskomöödiakeelse tiitliga tekkis sihuke ootushorisont, tekkis sihuke sihuke küsimus, et ohohoo, õuduskomöödia nüüd on, kõik rääkisid, et ongi nagu õudne. Läksin vaatama. Aga mida ei ole, on õudsus. Siis minuga toimus kaisuke muutus, ma läksin ka teist korda vaatamas, kui mängis Peeter Volkonski isa, esimesel mängis lavast ise isa. Ja siis ma, kui väliselt oli enam-vähem kõik sarnane. Loomulikult, aga siis jõudis see mõte jõudis nagu kohale see kõik see, mis seal üldse toimus. Ja siis siis tundus küll õudsena. Ja üks asi veel ära märkida, et minu arust see tekst, mis nad räägivad, et see on rohkem selline, ütleme rütmiga proosa, ma arvan, veidi. Tähendab, mina tahtsin selle kavalehega seoses öelda, et kui mina seda nägin, siis minule tekitas tunded, et lavastaja püüab viia kõiki vaatajaid kuidagi ühele tasapinnale või, või just tuuegi silme ette selle Kafka, selle kujutluse kahvakast, mis on rahva seas levinud. Et siis kõik sellest samast lähtuksid ja siis ta kuidagi sujuvalt läheb üle ja näitab, et et mida sellest on võimalik teha või midagi sellist, tähendab kavalehel minu teada seda õuduskomöödia välja ei reklaamita, et see on täiesti reklaamitrikk või nähtavasti ta ikkagi publikut toob. Nii palju, kui viimastel etendustel on olnud, on palju keskkooli publikut. Noh, see on üks võimalus ju ehitada terve lavastuse üle. Raudselt seda ei kasutanud, aga on üks võimalusi ehitada üles ainult stereotüüpidele luua kavaleht, kus on psühhoanalüütiline biograafia sinna juurde paar sõna ja sellest, kuidas kogu Kafka looming põhineb tema diisikusel. Teine tsitaat sellest, kuidas anoreksia all ja kas mitte nende müütide stereotüüpide kaudu ei tulegi see Kovka kõigepealt teadvusse, siis lavastus seda purustama hakkaks. Minu meelest ei ole vaja lähtuda teksti juures autorist, vaid on vaja lähtuda tekstist. See tähendab, materjal on selline konkreetne metamorfoos novell, millest on kokku kirjutatud näidend Raudsepa poolt. Lähtume, lähtume sellest tekstist, milleks on vaja meile veel Kafka müüti. Mina olen sellega täiesti nõus, aga siin on ka see noh, tulema nagu alguse juurde tagasi, et miks ei ole Kavkad lavastatud noh, tegelikult nii naljakas kui see ei ole Kavkaanu samasugune klassik nagu kõik teisedki selle sajandi klassikud isegi võib-olla mitte mitte kõige teatriteadlikum või kirjandusest teadvam inimene, kui ta läheb vaatama Tšehhovi diipzenit või noh, ükskõik keda, keda me nimetame täiel määral klassikuks isegi tema noh, eeldab, et see tähendab mingisugust töötlust, mingisugust lavastaja nägemust, noh ta võib öelda, et noh, see ei olnud see Tšehhov, see ei olnud see Ibson aga, aga noh, ta eeldab, et see on klassika ja mingil määral lavastaja meelevalla all. Aga noh, miks, miks on Kavkal klassikuna, mida ta noh, igal juhul on, miks on temal see eriseisund tema nagu ei ole seda klassiku staatust selles mõttes omanud, et kui olla see omadussõna Kavkaalik, siis siis tuleb kogu see müütide ja Stampide rida sinna kõrvale, et äkki ei ole Kavka selles mõttes veel läbi lavastatud, talt ei olene stereotüübid ära kooritud, et et teda, et tekstist lähtuda või. Nojaa, aga see lavastus konkreetselt ei võta neid stereotüüpe talt mitte ära, vaid pigemini just rõhutab neid. Ma isegi ei ütleks, et ta just nii palju neid rõhutab, minu arust see justkui sa ise ütled, et see ei ole Kavkalik lavastus, siis see näitab seda, et neid stereotüüpe ei kasutata nii palju. Minu ootushorisont oli ka väga segane enne vaatama minekut. Ma tõesti, ma ei olnud Kavkad laval näinud ka ühtegi filmiprotsessist ega midagi, et tõesti, et kuidas seda tehakse, no mitte ainult see, kuidas prussakat mängitakse, vaid ka üldse see Kafka maailm nii-öelda. Et noh, et sellele oli, oli lähenetud ju selles mõttes julgemalt, et, et seal oli välja toodud see Kafka siiski ka paljuräägitud lõbusam pool või tükk rääkis võõrandumisest ja kõik ja nii oligi, aga selle läheneti natukene julgema nihkega mida ka, kuidas ka võib-olla Kavka ise seda tegelikult mõtles, eks ole, selles mõttes ära pööratud selles selles lavastus, mida rõhutas värss, mida rõhutas näitlejad nende mäng, eks ole, lavakujundus võib-olla mitte nii palju, et ta tundus nagu sellest alguse algselt nagu sellest minu mingisugusest hämarast Kafka Kavkalikkuse vaatepildist nagu sellega võrreldes nagu teistsugune oli ta samas noh, just see õige, vot see ongi see, mida me nimetame, nimetaksin Kavkondlikuks, aga tegelikult see sisu seal all just see, mida kahtlane sellega mõtleb, see tuli just läbi sellise vormi minu meelest kuidagi nagu täpsemalt kohale või. Aga kui te, kui te teaksite, ütleme, kaka teos nagu on ja lihtsalt näeksite seda lavastust etendusi tuleksite selle peale son kaklasi või. Seda on raske öelda, sellepärast et me lihtsalt ei ole talle niimoodi näinud. Ja see on samamoodi jutt, ma olen ka Kristjaniga selles mõttes nõus, et nagu sinagi rait algul ütlesid, et et ta ei vastanud õuduskomöödia nõuetele või midagi sellist, et sina oleksid samamoodi oma oma stereotüübiga, sinna läksid õudes vaatama, aga miks mitte näiteks komöödiat, miks Kafka ei peida endas komöödia võimalusi, tähendab ka minu jaoks sai see muu publik kummaliselt palju naerda rohkem kui mina, aga tähendab, miks ta ei võiks olla selline lausa rituaalseid võimalusi peita või tähendab see teema ise? Ühtsuse ja kontaktiotsing, miks see, miks ei võiks olla sihuke rõõmus igal juhul vastanduv ütleme, Kavka? Stereotüüpidele? Ja ma olen täitsa nõus sellega, et, et kakatükid ei peaks võib-olla olema nii ütleme nii julmad ja koledad ja et jah, males lauset võiksid lõbusad olla, võib-olla. Mitte lõbusalt rõõmsad. Või selle nalja läbisele komöödia tulebki see tõeline. Ja et mitte lõbusad, mitte rõõmsad, aga, aga mitte ilmtingimata haiglased. Raskemeelsed, Kavkalikud, jutumärgid. Ei tähendab noh, see praegune lavastus, see seal oli ju, noh, ta oli ju nalja, kas ta noh ja õudne, õudne muidugi inimene muutub või õigemini Gregor, Sansa muutub publiku silme all roosakaks, noh õudne lugu tegelikult ja koomilise varjundiga. Ei tõesti noh, oli õuduskomöödia, minu versioon lihtsalt on see, et, et minule meeldinud see Kafka müüd seal taga, sest kui ma nägin seda lavastust. Ma ei olnud rahul selle määratlusega õuduskomöödia Se Gregor samsa prussakad seal laval tundus kuidagi häbar ja, ja ta oli nagu tobe ja pani õlgu kehitama, kuni selleni, et lõpus lavastuse lõpus tulevad kaks nagu salapärast pimeduse jõudu. Kellel tekstidest osa ei ole antud, tulevad lavale, neil on kaasas suur kast, hõbedast värvi peale on kirjutatud trükitähtedega metamorfoos ja siis nad panevad just hinge heitnud Gregor prussakakasti ja siis jätab nagu sellise mulje, et need panime siis loo karpi peierlas panime kinni, tänaseks küll lähme laiali. Et kuidagi kõik on nii lihtne ja kakalise tutvustab endale elus sellist lugu ja mis seal siis minus nii on, aga, aga seda on huvitav näha just nimelt täiusliku täiusliku, sellist Kapka, Kafka maailmalaval samas ei pea olema õudne, see ei pea olema nii, et magan kartma jaamaga prussakaid kuskil korteris nähes karjuma või Killima ei. Sul on väga ilus ja tegelikult ja mis tahtis jälle madin. Aga tähendab, ma olen selles mõttes sinuga nõus, et tõesti ma ei tea, kas see oli taotlus või mitte või kui taotlus, siis mida, mida taodelda. Aga tõepoolest on Kafka ilmselt noh väga avatud ahvatlustele ja just nimelt nendele samadele stereotüüpidele, et noh, ilmselt on testiti täiesti võimatu ükskõik mis Kafka teost lavastada, ilma et sinna panna sisse need kaks kummalist kuju ilmselt sealt protsessist ja noh, küllap sealt leiaks veel muidki viiteid. Aga, aga jah, see, et sulle ei meeldi see Kafka müüt seal taga, noh ilmselt sa oled lihtsalt oma müüdiga nii tugevalt teatrisse läinud. Et muidugi, kui see sul seda lõhkuda ei aidanud, siis, siis ilmselt lavastus ei, ei täitnud neid nõudeid, mida sina talle panid. Ma ei saanud aru, mis, mis funktsioonise kaka-kaka nagu elus lepp sinna juurde tuues, nagu andis juurde Seenu küsimuseks ja siis see küsimus, miks nad seda tegid, mille nimel, mis on see, mis on see mõte? Sõnumi juurde minnes ka, et kas sa ütlesid enne, et jälle selle kah kahe viidates, et näed, näidati ära, et asi toimub, Kafka ajas lihtsalt mingi suvaline lugu. Me kõik sellest hoolimata tähendab, kui asja tuua tänapäeva, ega see ei tähenda ka, et me peame nüüd täitsa kindlalt nad kõik panema mobiiltelefoni tasku ja niimoodi. Aga, aga ma olen selles mõttes sinuga nõus, et ma ise vaatasin ka just seda kujunduse poole pealt, et et ma nagu ootasin midagi. Ma ootasin natukene noh, selles mõttes vabamat lähenemist asjale, et ilma selle olme ta sinna juurde ilma nende laudade, toolide, voodite, patjade kirjutusmasinat, et et noh, ma ise tahaks näha midagi sellist natukene vabamat lähenemist moodi ka ütleme selle prussaka koha pealt, et kas ta peab kindlasti tegema sellel tasemel, nagu me kujutame ette, kuidas loomi mängitakse, eks ole, noh nagu on mängitud, mitte et see oleks, mitte et see oleks mulle isegi meeldinud. Simmul teeb seda väga hästi ja see on noh see, ta on loo tervikus täiesti sees. Lugu tervikuna oligi nagu, ütleme sellises võtmes, et see võis olla õigustatud seal. Aga et noh, väga hästi oleks võinud sellele loole läheneda, aga kogu asja lavastada hoopis teise hoopis nagu selles mõttes äärmuslikumalt ütleme, Eesti teatripildis vaadatuna. Me võimegi siis nagu küsida, et kas see, kas see lavastus oli, oli ta Eesti teatripildis uuenduslik tähendab, just selles mõttes, et noh, Eesti teater vaatamata oma tugevale keskmisele tasemele ta on professionaalne ja hea, kuid mitte eriti huvitav, kui niimoodi võib öelda ja et et kas, kas selle taustal oli see metamorfoos siis mingisugune eksperimentaalne teater või mitte, tähendab, ma ise arvan, et ei olnud, ta oli üsna üsna tavaline Vaduda positiivsetele enamustele, mis ta mulle jättis, aga mida sa arvad? Et ma just ütlesin ka alguses ära ühe ühe ränga väite, et põrkusid minu jaoks nagu see Kafka teatri tinglikus, et ma tahan seda edasi arendada, et see oli kuidagi nii kinni nendes stampides, nendes nendes teatritraditsioonides, kuidas žestid, kõik ääretoonid, missugused tüübid, kujud ja siis see prussakas ka nagu laval. Sest et inimesed, kes ei teadnud, et just Gregor samsa muutub roosakaks, neil oli tegelikult üsna raske tabada, taan külgesse mees, nüüd on seal, tal on mingi selline violetne kollakas oranžikas selline liibuv kostüüm ja kaelas on krae ja, ja, ja tema nagu seal väänab, et tead, prussakas mees, et kas tema vist ongi jah, tema ongi, et, et kuidagi need vahendid nii tinglikud, et, et see hakkas ka nagu segama. Jällegi lugu tuleb, et noh, vaata vaata, vaata sina, sina nagu oma fantaasiat Travdaja ja mõtle ise, mis, mis tuleb praegu lava pealt. Ma just vaidleks vastu, et, et see ei olnud sugugi niidingliks prussakas seal, et oleks võinud palju tinglikum olla minu meelest. Et väga väga küllaltki selline lähenemine, et sibul on ikka mõnda aega ikka prussakaid jälginud küll, et kuidas nad liiguvad ja mismoodi annaks inimkehaga väljendada, pluss veel see kuldkollane, see, mis on just nimelt buss hakkas, minu meelest on ütleme, natukene erksam ja seda, et kas arusaadav prussakas mitte seda oleks võimatu, kui sa võtad ikka kavale, seal on esilehekülje peale öeldud, et mees, kes muutub prussakas, kujutage ette, siis vaevalt kellelegi tekkis küsimus, et, et, et kas see, kas see nüüd ikka on siis nüüd see prussakas ja selles mõttes ma ütleks isegi, et see lähenemine prussakad oli võib-olla tavalisem kui ma ise ootasin, et ma ootasin rohkem tinglikumad, mitte käpukil käimist ja ja sellist asja kuigi noh, ma ei oskagi täpselt öelda, millist siis sellisel juhul oleks pidanud täiesti kas olema, et just nimelt see prussakategelane on võib-olla hoopis täiesti tavaline, hoopis teised on natukene teistsugused, eks ole, mitte mitte mitte nii, nagu ta praegu oli. Aga, aga noh. Ma ütleksin, et sellisel sellises stiilis oli ta oli, ta oli ta parim võimalikust, mida sellises võtmes annab nagu prussaka näol teha, et ta oli selles mõttes küllaltki prussakad, eksis. Ja ma ütlen teile eesti teatrikoha pealt, et minu arust on see igat igatpidi hästi ja korralikult ja viisakalt teostatud lavastus. Aga ta, noh, ma arvan, midagi rohkem, ta lihtsalt ei ole erilist, lihtsalt tontaalina. Võib-olla sellega võiski küsida, et või äkki äkki äkki meie oleme nagu valed inimesed sellest rääkima tahaks meenutada Hannes Varblase arvustust kus tema nagu ta rõhutab 50-le lähenev inimene, ütleb, et talle meenutas lavastus Popi ja, ja ufod tema nooruspõlvest. Noh, kuigi kuigi sisse Tuglase asi, jättis talle tugevama mulje. Aga ta oletab, et võib-olla on, võiks tänapäeva noortele olla metamorfoos umbes sama tähenduslik nagu tema aja temale ja tema põlvkonnale oli Popi ja Uhuu. Mida, mida sellest arvata või kas üldse tänapäeval võib rääkida sellest, et mingisugune lavastus loob epohhi ja tekitab selliseid tähendusi, mille järgi? Kogu põlvkond ei usu sellepärast et peale teater on ka igasuguseid muid muid meediakanaleid, kust tuleb see, mis võiks epohhi luua. See on, see on üks asi, aga ütleme, kui sa nüüd varblast tsiteerisin, et sarnaselt varba seal üks põhjus, miks ta, miks ta seda ilmselt arv on ka see, ta mainib siin ära artiklis, et ta ta nägi enda ümber järsku kohutavalt palju keskkoolinoori, keda ta ilmselt iga päev alati Vanemuises ei ole näinud arvates, et, et, et see põhjus, miks nad sinna kokku on tulnud, on tõesti nüüd noh, just see lavastus või Raudsepp, kui kui lavastaja või midagi sellist, et ma kipun ka arvama, et väga paljud olid need Need, on need, need noored, kes olid siiski suuremalt jaolt keskkooli õpilased olid tulnud sinna tutvuma kui kahvaga, keda koolis mingil määral õpetatakse ja ilmselt õpetajate soovitusel klassiekskursioonid ja nii edasi. Sest pooled inimesed siiski noh, kas just pooleda voli inimesi, kes lahkusid, oli neid, kes ise õnnetu juhus istuda nende nende ees, kes terve see aeg ütleme, kihistasid naerda, jutustasid, et kas sa nüüd tegelikult sellele tänasele põlvkonnale või nende noortele nüüd nii palju loeb nagu popiohu samal ajal tähendab seda, seda kindlasti mitte. See lavastus kindlasti ei ole nii eksperimentaalne, nii, nii teistsugune tähisetest saaks mingisugune noh, me küll ei tea muidugi mis tulevikus tuleb, võib-olla teised tükid veel viletsamad, mis tulevad järjest, et et lõpuks on see viimane asi, aga, aga igal juhul on siin mingisugune märk minu meelest. Esiteks juba tõesti see, et mängitakse kahkat, mis võimaldab palju rääkida, eks. Et ja teiseks, et, et noh, siin on kuidagi ikkagi natuke julgemad lähenemist tekstile, kui see ei ole tavaklassika ütleme Raudsepa enda kontekstis ka, et kui ta on teinud nii palju klassikalisi tükke nagu Williams ja seal Steinberg, mida ta on avastanud, et selles selles joones nagu noh, on see igal juhul noh, väga teretulnud hüppe hoopiski hoopiski teise Don vôi tsekid teinud ja, ja, ja seal noh, need lähevad kuidagi omavahel veidikene kokku, et need on sellised natukene julgemad. Veidi eksperimentaalsemaid lavastused, loodaks ainult, et ta läheb nagu selles suunas edasi. Küll jah, ma veel ütlen selle seoses seoses noorema publiku aktiivse osavõtuga etenduse külastustest lihtsalt, et kui tuli välja ka Vanemuises Mati Undi Hamlet, siis oli ka hästi palju noori ja väideti, et just sellepärast, et hõlpsasti saada selle kahe tunniga kähkuse Hamlet sisse ja siis võimalik, et kirjutama nii kirjanudki Sekspiri teemal, et võimalik, et ka, et ka on võimalik siin paralleeli tuua, et lihtsalt on kaka ja tutvume temaks teatrilaval kiiresti kähku, et see ei ole tegelikult minu meelest mingi näitaja, et noored, et on mingi huvises tegelikult kah, on raske ja. Ei pruugi kõik need inimesed kahtlaselt vaimustunud olla ja tulin vaatama, aga võib-olla läheks siit edasi tegijatest konkreetselt, võib-olla näitlejatest näiteks. Loomulikult peab eraldi rääkima näitlejatest, aga see, kui me räägime nagu tervikpillist, näitab ainult seda, et järelikult näitlejad on mänginud väga hästi isegi see, kui ma ei pea nendest nii palju eraldi rääkima, see tähendab seda, et, et nad on kõik andnud nagu nii palju seal tervikpildi tekkimiseks. Mul on tõesti sellest lavastusest mingi tervikmulje. Mul ei ole ainult meelde jäänud üksinda, et seal Rain Simmul mängis väga hästi, Peeter Volkonski mängis väga hästi. Noh, minu jaoks olid need näitlejad kõike nagu valdasid seda, seda stiili, mida, mida lavastaja oli tahtnud siin rakendada, et nad tulid sellega väga hästi kaasa. Kõik oli tasemel, ühesõnaga, küsin kohe, et mida siis lavastasin arvates oli tahtnud. Nad tulid kaasa selle lavastaja, mitte psühholoogilise lähenemisega. Siin oli minu meelest üllatavalt kõik näitlejad võtsid omaks nagu sellise natukene Ekspressiivsema, natuke sellise teistsuguse lähenemise rollile. Kui ütleme nagu põhiliselt näeme teatris, minu arvamus tegelikult ühtib ka paljuski sinuga, aga aga ma siiski arvan, et et näitleja ei tohi olla laval markeerija, tähendab, tal on kindlasti oma rolli jooni sees ja on tal konkreetset sissetulekud ja intonatsioonide emotsioonid on paika pandud. Aga, aga see siiski nagu üsna paljuski hakkab toimuma dialoogis saaliga. Ja, ja just need kaks etendust siis ma käisin vaatamas, see vastuvõtt oli külme jahe, see tähendab, naerdi küll naerdi, aga samas ei saadud aru, oli üks siuke umbusk ja selline nagu väga jahe vastuvõtt oli, nii et tegelikult ei ole muidugi lavastaja taotlused selline aktiivne emotsionaalne suhtlus hakkab toimuma. Aga ma hakkasin mõtlema peale etendust, et huvitav, et kes, kes mängis, ema ka oli mul käes ja et seda mängis Külligi Saldra. Aga ta, ta mängis need kaks etendust. No täpselt nii nagu ma nägin teda, esimene kord mängisin täpselt ka teisel korral, see tähendab ta teinud mitte ühtegi viga, tal oli, kõik oli täpselt perfektne, aga kas sa nimetad seda markeerimiseks? Jah, sest ma nagu ei näinud, ei näinud mõnes tegelases ei näinud, nagu hinge tähendab, ei peagi olema psühholoogiline hing, aga, aga, aga sellist orgaanilisust laval nagu ei olnud sisemist pinget, sisemist pinget või sellist jah, et ta tõesti elab laval, ta oli kuidagi nagu mask, ta oli üks tähtis tegelane, tal teine tähtis tegelane, olenevalt siis kellest ma räägin kas emast või tütrest või isast või üürilisest või kellest ma räägin. Väga õnnestunud on minu arust just näitlejat näitlejad see noh, ma täitsa hoomasina siukest meeldivat ansamblimängu ja kindlasti Tartu publikut ja loomulikult ka teisi rõõmustab just näiteks just Küllike Haldre ja Peeter Volkonski. Isikud, keda just ei ole näinud tihti Tartu laval. Jah, minul, minul jättis väga-väga positiivse mulje üür, ehk siis keda mängis higi Aravee, kes tuli lavale, tuli selline jutukas joviaalne selline tuli, võttis nagu elu ülesse ja ja kuidagi asi läks käima, mingi rütm sisse ja ja seda oli noh, kuidagi lõõgastus kuidagi kuidagi väga kerge, läki istuda ja vaadata seda kuidagi, asi hakkas toimima muidu nagu seisis, aga võimalik, et see oligi lavastaja taotlus ka. Vaata kui kuigi see ei olnud see, mida kuidas mina Kavkat ette kujutan, oli ta selle lavastuse kontekstis täiesti tervik ja maitsekas. Noh, kui me püüame siin oletada mingisuguseid lavastaja taotlusi kavatsesid, siis noh, selles mõttes Ma tahaks ka igal juhul öelda, et see kindlasti ei ole markeerimine, mida need näitlejad seal tegid ja see kindlasti ei olnud elutu, mida nad tegid mulle lihtsalt siiski tundub, et, et sa natukene läheneda asjana selle koha pealt, et sa tahad siiski nahlavaldsioloogiat, sa võid seda mitte nimetada, aga, aga see, mismoodi nemad mängisid, oli, oli, oli väga-väga, elab ainult see ei olnud tõesti nii, nagu me näeme, ütleme, inimest kõrvaltänavate testib, ta ei olnud nii nagu nagu päriselus ja sama, mis puudutab suhtlemist publiku ja lava vahel, siis see oli seal väga palju olemas, isegi väga palju otseseid pöördumisi selles mõttes, et mitte niimoodi, et noh, päris publikusse rääkimist, aga see publiku teadvustamine oli väga paljus olemas nii Gregori poolt kui eelkõige seal, ütleme tõesti Volkonski poolt või niimoodi ja publiku enda poolt ma tajusin, ma ütleks vägagi head kaasaelamist, mitte ainult nüüd selle naerdi vaid ka noh, ütleme tõesti, mingite märkuste põhjal garderoobis, kus, kus nagu on, on nagu inimestele meeldis, jäi mulje, või et noh, või noh, ütleme need, mida, mida, millist muljet mina sain publiku suhtumisest ise publiku hulgas olles, see ei olnud sugugi nii külm ka ka seda lolli arengut ei olnudki siin ninaga ette nähtud, see ei kuulunud käsia juurde, need olid nagu sellised sellised tüübid, mis laval liikusid. Ka mina peaksin seda pigem positiivseks, kuigi noh, ma leian ka, et seda ei olnud eriti eriti rõhutatud, ma ei oska öelda, kas see on lavastaja taotlus või mitte, aga aga just selles mõttes, kui me räägime teatri üldpildist ja ja meenutame näiteks Artood, kes juba peaaegu ligi pool sajandit või rohkem tagasi heitis psühholoogilisele teatrile ette seda tundmatu taandamist tuntule. Peaasi, et me saaksime ta lavale panna. Kujutleme naabrimeest ja siis saamegi teda mängida, et teater on vahepeal väga palju arenenud, tohutuid asju läbi teinud. Ja see on hoopis praegu, on hoopis teine teater, kui oli Arto ajal, aga see küsimus on, on nagu kuidagi selles igapäevateatrielus siiamaani üsna üsna päevakorral ja, ja selles mõttes oli see konkreetne lavastus nagu noh, eristus sellest üldpildist või, või noh, kuna Kafka, Kafka võiks olla ju üks nendest autoritest, kelle puhul tundmatut ei saa tuntule taandada, vaid vastupidi Aga ma arvan, et siiski põhiliselt vaadatakse laval inimest, vaadatakse inimest, vaadatakse maailmapilti, et see nagu rikastab vigastab mingis mõttes. Kas, kas siis raudseppa taotlus, kas ta, kas ta ootas oma teatris intellektuaalset? Rahvast publikum, see näitab seda, et see on juba hea lavastus, et et seal on, noh, mina olen seal kahte liini. Et üks liin, mis on kohe näha, et sellest saab igaüks aru, et näeb ära, et seal on mingi pere keegimatab roosakaks unna kole ja lõbus ka ja ja siis teine on see, mis siis targemad inimesed väljaselt peilivad. Mina nüüd ka ei oska raudseppa nimel kõnelda, et keda ta sinna ootas, aga ma selles mõttes Lähen Raudsepa lavastuses just sellist ideaalset teatrit tähendab noh, sa siin rääkisid intellektuaalsest ja kõigest sellisest, et et teater ei ole mingil juhul mingisugune intellektuaalne koht, aga mitte selles mõttes, et ta peaks olema vähe intellektuaalne, vaid just teater peaks oma ideaalkujul olema see koht, mis näitab, et intellekt on osa inimesest, mitte mitte, ta ei tõstata selle alusel hierarhiat ja selles mõttes on ideaalne teater, siht, grupita teater. Ja ma kujutan ette, et Raudsepa lavastus oli seda mõnes mõttes. Tähendab, mina sain aru niimoodi, et ühelt poolt see sõnum, mida tee sealt välja kandsite, oli see, et tekkis tuhandeid probleeme üldse sellel teemal. Kaska no ma arvan, et Peeter Raudtee seda tükki tegema hakates mõtlesin mingile muule sõnumile veel, et kas te oskaksite nagu sellega pisut lahti dešifreerida või mis võiks olla see, see, mida ta seal öelda tahab või mis kas see on, kas ta hoiatab millegi, kas tal on millegi hirm kas ta naeruvääristab või kuidagi irvitab selle olukorra üle, mis siin praegu valitseb, siis teater on tegelikult alati kohutavalt selles omas ajas ta istub sees siin ja see, mis oli see Kafka maailm, seal sellest on möödas juba 100.. Ma kujutan ette, et Kafka lavastamine, et see üldse ette võeti ja et mis seda võiks õigustada ja, ja et noh, Kafka on just üks neid autoreid, mis võiks põhimõtteliselt aidata ka noh, teatri enda olemust selles mõttes peegeldada, et, et, et kõik, mis siin sai nimetatud, kas ta hoiatab, kindlasti ta hoiatab, aga just et sellest ei muutu see lavastus mingiks hoiatuslavastuseks, ta ironiseerib, aga see ei tähenda, et see oleks mingisugune satiir, ta võib-olla õuduskomöödia, aga see ei tee teda ei õuduslavastuseks ega komöödiaks, vaid koka kaudu on võimalik või, või võiks olla võimalik tead, trirituaal, sest kui kasutada selliseid väljendeid ja teatri seda keskset märgisüsteemi, milleks on inimene, tähendab inimese enda võimalusi koka lavaletoomisel. Täitsa nõus ja kui nüüd rääkida veel sellest ütleme tänapäevaste siis Donzani tagusest tükist, siis mina arvan küll, et saab täitsa üks ühele tõmmata paralleele tänapäeva inimeste ja ühiskonnaga. Ega ma ei taha alavääristada mitte psühholoogilist teatrit kui sellist aga mis nagu põhjustab seda psühholoogilise teatri devalveerimist, võib-olla noh, on just see, et lavale pannakse mingi lugu, vaadatakse, kuidas seda saab mängida ja eeldatakse, et mina, publikuna tahan sinna loosse sisse elada, et mind peab kuidagi huvitama, et mida tema tundis, kui ta vaatas sellele teisele tegelasele just sellise pilguga otsa. Aga tähendab kui mulle näidatakse teatrit, kus ei ole neid psühholoogilisi Stampe kasutatud, vaid nii-öelda tegeldakse inimesega, antakse mulle ette mingeid vahendeid. Ma võin sealt saada nagu parema elamuse peaksin saama, või see võiks kanda nagu teatrifunktsiooni rohkem kui see, et nagu see tavakujutlusteatrist, et ma lähen sinna selleks, et põgeneda argireaalsusest või midagi sellist, mis mind isiklikult küll sinna teatrisse idu. No ma ütleks, et sõnum on ju ikkagi mingil moel kuidagi siin või Kavkal kuidagi üksikinimese ja ühiskonna vahekorrast, et et see selline teema on ju alati õhus, alati on inimesi, kes jäävadki, jäävad alla ühiskonnale ja jah, no ütleme väga laialt öeldes niimoodi ja, ja samuti ka ütleme, peresuhted, Raudsepp on siin lehes Postimehes rõhutanud ka ka peresuhted, mis minu puhul selles lavastuses nii olulised ei ole vaid ma võtaksin seda tõesti kui ühiskonna pilti, tervet, seda seda lugu. Ja, ja see ongi, see on kindlasti kaasaegne seal alati kaasaegne Hea teater on, on, on see, mis suudab selle niimoodi lavale panna, et iga inimese jaoks on selles sõnum, mis paneb selle võõrandumise teema niimoodi lavale, et selle üle võib ka naerda, mitte mitte me ei pea tingimata nägemusel Kavkad haiglase ja, ja pessimistina.