Eesti lugu, seadus ja õigus Eesti ajaloos Lübecki õigus, mis on Lübecki õigus? Kes tõi, andis või sundis meile peale Lübecki õiguse. Kas Lübecki õigus oli siinmail või üldse Euroopas ainuvalitsev õigus. Kas Lübecki õiguse kõrval mahtusid ka teised õigused? Manta Ülikooli professor Jüri Kivimäe kõneleb sellest tänases saates. Kuulab Piret Kriivan. Lööb ikka õigus on, on niisugune õigus, mis oma Eesti õigussüsteemis võib-olla tänase taevani pole õhust kadunud, aga selle juured on väga kaugel minevikus, tõesti möödaniku kuristikus ulatub tagasi kindlasti 12. sajandi lõpu ja nagu nimigi ütleb, on anda pärit Lüübekist. Tal on olnud oma juured ja see on seotud olnud. Lübecki linna rajamisega. Õigub tulles selle teise asutamisega pärast seda, kui vana Lübeck maha põles. Siis rajati linnu uuesti kindlasti natuke teise kohta. Ja kuskil pärast seda, kui ta oli üles ehitatud 1000 158159 oli see kuulus saksi hertsog Heinrich Lõvi, kes andis uuele kujunevale asulale teatavad privileegid ja see asula, mis, mille, mille taga tegelikult nimi Lübeck tuleb ju slaavikeelsest Ljubitsast. See on juba koloniaalala, kuhu sakslased sisse tungisid. Se Lübeck annab, annab ka sellele õigusele nime nüüd õigusest veel nii palju, et tegemist on ju linnaõigusega mille puhul ei tohi hetkekski unustada, et kuskil on olemas ka ma õigus või, või Rüütli õigus või keiserlik, õigus, mis eristub keskajal linnaõigusest. Need olid siis algselt Lübeck antud privileegid. Me teame nii palju saksa õigusajaloolaste töödest, selle juured ulatuvad tagasi soosti õigusesse. Son pestvalis Väikelinn kust tulid esimesed noh, niisugused asukad ja ka kaupmehed, kes Lübeckis ennast seadsid. Ning tegelikult on nimetatud pärast Heinrich Lõvi privileegi esmakordselt Lübecki õigust kui sellist nimega aastal 1188. See on tegelikult uskumatu, kui kiiresti see kõik levima hakkas ja ükski õigus, mis ei põhine ju puhtal kujul ainuüksi sellisele kirjalikule alusele, et kuskil istus koos üks seltskond juurakaid ja kirjutasid õiguse paberile. Ei õiguse tekkimine keskajal on õigupoolest tavaõiguse üleskirjutus ja see õiguslik kogu pilt, mis seal üles kirjutatud kujul siis on, on meie tänase silma jaoks võrdlemisi kaootiline. Õigus peab muidugi täitma oma peamist ülesannet. Ta peab reguleerima elu selles kõigis oma valdkondades kuid nagu tänapäevalgi ei suuda ükski õigus haarata kõiki võimalikke elu külgi, on need siis pahateod või on need heateod, nii et siin on nüüd esimene, esimene niisugune vahetegemine, see on umbes täpselt nii nagu et üks Eesti vabariigi kodanik ei tea ju automaatselt linnas või maal jalutades peast Eesti vabariigi põhiseadust. Aga nagu ütles kunagi üks jurist mulle seaduses. Ta tundmine ei vabasta vastutusest, tähendab, see on ka täpselt niimoodi, on ka keskajal või läbi aegade ühiskonnas olnud, kus õigusega on tegemist. Nüüd ma ei ole nii täpselt kunagi lugenud tavaõiguse vahekordi sündiva Lübecki õigus, aga, aga kindlasti seal on mingisugused väga vanad igivanad, germaani õigused avad sees. Miks ta ka nii kiiresti levima hakkas ja miks meil Eestis on tegemist Lübecki õigusega, see on ikkagi sellel sellel põhjusel, et just 12. sajandil algas ju suur sakslaste kolonisatsiooni liikumine Ta ja seega siis toimus väga mitmel moel maadeegolonaliseerimisena jaga uute linnade rajamiseni nüüd uute linnadega, vähemalt sinna, kus on lüübeki käsi nii-öelda mängus tekivad sõna otseses mõttes Lübecki tütarlinnad, kes kannavad edasi sedasama õiguslikku alust, mis Lübeckis endas kui ema linnas. Nii, ta läheb läbi 13. sajandi ja nii on ka, ulatub ka Lübecki õigus juba 13. sajandil ja ka 14. sajandil puht juriidiliselt võttes või õigusajalooliselt võttes läbi Põhja-Eesti linnade rivi selles mõttes, et kõigepealt Tallinn siis samal joonel teel läänest itta raktere Narva ja hiljem seitsmeteistkümnendal sajandil kannab Tallinna kaudu sedasama õigust ka Haapsalu. Kuid need asjad on üpris keerulised. Lisaks linnadele Lübecki õigus kasutasid ja siin tuleb kohe sisse tuua, kuna teema tähendab hansa, et seda viisid edasi Hansa mehed, kellel oli ju muidugi iseäraline huvitatus kasutada sama samu õiguslikke aluseid, samu õiguslikke töid, mida nad juba tundsid. Et nad viivad seda edasi ka hansakontoritesse. See on huvitav teada, et kui Lübeck oli mitteametlik hansapea või pealinn siis Hansakontorid, kui eksterritoriaalselt paigad kasutasid oma piiratud territooriumil, ütleme siis tänapäeval mõttes nagu mingi saatkonna mõista, kus kehtib sama õigus, mille esindajad nad on, seega siis hansakontorites kehtis ka Lübecki õigus. Nüüd enne kui lähemalt, et minna Lübecki õiguse saamise detailide juurde eesti keeles ajas ei saa mitte ära unustada. Peale selle oli saksa õiguse piirkonnas veel teisi õigus, niisuguseid suuri peresid, üks kindlasti Magdeburgi õigus ja, ja väga suure ulatusega väga suure arvu linnadega. Aga Lübecki õigus oli üks suurimaid perekondi, õiguslikke perekondi ja on isegi arvatud, et kuskil 14. sajandil on last elanud son sakslase Wilhelm Nebeli hinnangu kohaselt umbes 300000 inimest. Tollast elanikkonna arvu arvestades saksa keeleruumis ikkagi väga-väga suur Lübecki õiguse all, kusjuures tegemist on ju linnadega. Tegemist ei ole õigusega rüütliõigusega või mingi muu eri nimetusega õigusega. Nüüd mis siis, õigus, kuidas ta iseenesest välja nägi, päris õhus ei olnud, ta oli ikkagi kirja pandud õigus ja 13.-st sajandist peale on saksa õigusalal olnud, on, on väga palju õigus koodekseid Need Lübecki õiguskoodeksid, mis 13. sajandil sündisid, et olid nii kuskil 100 artiklit veidi üle ja sellega sätestati kõikvõimalikke eluvaldkondi, parajasti segased annad, ei, alles kuskil 16. sajandi lõpul 1586, kui Lübecki õigus trükiti raamatuna, siis seal oli üle 400 artikli. Selle üle ei tohiks väga imestada, sest et keskaeg ju ise toob juurde nii palju muudatusi ja meil on 1586.-st aastast kuskil 1230.-tesse aastatesse ikka üksjagu aastasadu tagasi vaadata. Nüüd peamised asjad, mis Lübecki õiguses nagu paistavad silma, on kaks valdkonda, esimene on omandiõigus kõige erinevamates tähendustes. Liituvad näiteks ka abielu ja pärimisõiguslikud sätted. Ja teiselt poolt loomulikult kõik võimalik kohtupidamine kusjuures segamini on, nagu me tänapäeval armastan, eristada ikkagi õiguskeeles tsiviilasju ja kriminaalasju. Ja 16. sajandil me juba ka näeme neid eristamisi siis vähemalt Lübecki õiguse algusaegadel, koodeksites on seal kõik üksteise järel segamini tsiviilasjad ja, ja kriminaalasjad. Nii et põhjendus, kuidas Lübecki õigus nii kähku jõudis Eestisse on, on tänu just sellele sakslaste ida ekspantsioonile. Ja see on mõneti üllatav, kui mõelda, et seda kandsid ikkagi ju kaupmehed ennekõike kaupmees, oli see integreeriv element, mis kolonisatsiooni kandis. Ma ikka ei saa lahti sellesse spekulatiivsest arusaamast, et, et Eesti ala vallutus tervikuna on minu jaoks mõneti küsimärgi all. Sest sakslaste laiaulatuslik idaekspansiooni peatus praktiliselt, ütleme lihtsustatult kuskil Leedu piiril Preisimaa verine alistamine ja leedulaste äge vastupanu, mis võttis ära Saksa talupoja ja lihtsama rahva nii-öelda edasitungi ida poole maad mööda, see tähendab, et Eesti jalaväe alistamine oli võimalik üksnes merd mööda. Ja siin on muidugi oluline mõelda tagasi näiteks Henriku Liivimaa kroonika lehekülgedele, kus on ju sulaselgelt kirjas, kuidas ristisõdijad kogunevad ojamaale või Kotlandisse ja ootavad seal, kui, kui, kui laevad tulevad, millal laevadega edasi saab sõita. See tähendab niisuguse kõrval haardega. Kui nii mõelda sõjalisele terminoloogia-le toimub siis Eesti ala alistamine ja juhtiv jõud on seal kaupmees, kes finantseeris ja lõppude lõpuks tuleb ka küsida, kelle laevad need olid kes tõi ristisõdijad üle. Sellepärast on tegemist ju väga huvitava ja kaugeleulatuva kultuuriloolise faktiga, et me siin täna eesti keeles räägime ikkagi suurel määral tänu sellele, et talupojakolonisatsiooni keskajal ei toimunud sellises ulatuses katseid küll tehti, aga see ei kunagi ei õnnestunud. Niisiis, kaupmees ja sõjamees ja preester olid nemad, kes need, kes liikusid ja nende kannul muidugi käsitöölisi ja kõiksugu muud rahvast. Nüüd veel on üks huvitav moment muidugi, millest, kui Lübecki õiguse juurde nüüd eesti jalal tulla tagasi, siis me ju kõik oleme kooliõpikutest lugenud ja endale igaveseks pähe jätnud, et Tallinn tuleb ajaloovalgusesse seoses jutusega, ku Valdemar teine 1219 Tallinna lahte jõudis oma hiigelsuure laevastikuga, mida ajaloolased ei taha uskuda, et see nii suur pidi olema. Ja mis siis edasi sai, on omamoodi keeruliste teadmiste tõlgendamise ala. Mida me teame ja mida me ei tea, on siin väga oluline. Me ei võime esitada väga palju küsimusi, millele me vastuseid ei leia. Aga see on keskaeg, seal ei olegi midagi väga imestada. Esimene muidugi, ja mul on paaril korral kunagi aastate eest küsitud, et kuidas siis ikka niimoodi tuli, Lübecki õigus ja Lübecki õigus tuli koos taanlastega või Taani kuningate poolt annetatuna. See on väga hea küsimus ja, ja selle lõpliku pikka põhjalikku akadeemilist härra seletust ei ole ma veel ikkagi näinud, sest see on suurel määral see kinni Taani ajaloos, milles me nii väga pädevad ei ole. Ja teiselt poolt ka Lübecki enda ajaloos ja Põhja-Saksamaa ajaloos. Ja vastus tuleb siis meile nüüd juba pärast seda vallutust, me, ma hüppan üle nüüd Lübecki õigusega seoses tähtsa sündmuse juurde. Nimelt Taani kuningas Erik adraraha andis 15. mail 1248 Tallinnale privileegi. Ta ei nimeta seda veel linna, kuna aga selles privileegi sõnu otsesõnu kirjas meie kodanikele Tallinnas. Kui on märgitud kodanik, siis esimene asi on noh, tegemist on kahtlemata linnakodanikuga linnakodanikega see ei pruugi alati nii päris täpselt olla, aga ta viitab siiski juba linnale. See on see kuulus sündmus või see privileeg, mille pärast tähistati siin mitte kaua aega tagasi aastal 1998 Tallinnale Lübecki õiguse andmise 700 viiekümnendad aastapäeva. Seda tähistati väga suure pidulikkusega ja ilmus terve rida trükiseid. Õigupoolest peaks kogu seda Lübecki õiguse juttu rääkima Tiina Kala, kes oli Tallinna linnaarhiivis hullupööra nõelaegadel koormatud, et valmistada ette Lübecki õiguse publikatsioone, kirjutada raamatukese sellest ja temalt on ka kõige suuremad teened. Aga ega tegelikult me kõiki küsimusi ei tea tänase päevani ja, ja see ei ole mitte ette heitekstina kallale, vaid vaid et see eeldaks iseseisvat, eraldi ja süvenenumalt uurimist. Ja sellest sellest ma räägin natukene hiljem. Nüüd sellesama privileeg, iga privileegi pisikene sisu on iseenesest väga huvitav ja, ja tekitab peavalu uurijatele ja loolastele tervikuna. Sest selles privileeg, Is kuningas Erik adra raha kinnitab Tallinnale kuningas Valdemar je antud vabadused. Nüüd esimene koht, kus me kinni jääma, et mis asjad need vabadused olid siis sellisel juhul ja kust nad vabadused tulid. Kas need vabadused, On seostatavad Lübecki õigusega või nad ei ole ja ega meil lõplikult päriselt. Ja kuigi üks ja uurimistöö oleks siin veel vajalik, sellepärast et hilisemad Taani valitsejad ja valitseja annad 13. sajandil oma privileegi des tihtipeale viitavad tagasi nendele vabadustele. Peale selle on meil meie arusaam selles mõttes vabadused, mis seal siis õieti tähendab, me, ma kujutaksin ette, et need vabadused on seotud mõningate elutähtsate vajadustega need on seotud ennekõike kaubandusega. Eeldame ikkagi, et kaupmees on see, kes esimesena aktiivselt tegutsema hakkab. Teiseks vabadused eeldame ka seda, et Taani kuninga vallutus ja selle edendamine üle kogu Põhja-Eesti kogu Põhja-Eesti jäi ju terveks, erandiks veidi enamaks. Taani võimu alla ei läinud sugugi mitte libedalt, sest et ümberringi oli ikkagi öelda paganate maa Anton, seega siis eestlaste ala. Ja see tähendab ka, et tuli kuidagi kindlustada, tuli kuidagi end kindlustada, kuidagi mingit kaitset pakkuda neile, kes selle sinna niinimetatud Tallinna siis asusid. Ja see pidi olema mingi territooriume piirang, mingi territoorium tuli fikseerida, mida kaitsti, millele antiturvet, kui kasutada sellist sõna, mis keskajal juba kasutusel on. Kuigi tollal saksa keeles. Nüüd lisaks sellele, selles, selles huvitavas ja pisikeses tekstis on teine väide, kus Taani kuningas kinnitab. Ühelt poolt Voldemar antud vabadused, aga annab või annetab ka kõik õigused, mis on Lübecki kodanikel. Vaadake, siinkohal ongi peidus Lübecki õigus, sellepärast et mis õigused, kõik õigused, mis on Lübecki kodanikel, ütleme 1248 osutab väga selgelt Lübecki õigusele. Selles privileegid on veel kaks väikest huvitavat asjaolu. Nende kahe väite järel on kuninga privileeg-is kirjas veel kaks niisugust konkreetset asja. Ja esimene neist on sõna otseses mõttes tsiviilõigusesse kuuluval tuld. See on nii, et tuleb ikkagi, kinnitab selle kauplemismaksuvabastuse, mis ilmselt on varem olnud. Võib-olla on see veelkordne kinnitus, mis vahepeal on saanud võib-olla kahjustatud kuningas Valdemar Valdemar teise poolt antud vabadusele ja teiselt poolt ta reguleerib ka, kuidas tuleb ühes kriminaal Malaisias korda luua ja see on nimelt haavamine, seega siis ikkagi isikuvastane kuritöö mitte sõnadega haavama, vaid füüsiline haavamine linna piires kui linna piires juba või siis ma usun, et siin on just tegemist selle territooriumi äramärkimisega või vähemalt on kujunenud arusaam või tahetakse luua seda arusaama seda piirilinna territooriumist linnaalast, linna Sarases tervikuna. Me ei oska siin öelda, mis selle Tallinnaga siis tookord oli, kas ta oli linn juba või olid need õiguslikud sätted nii-öelda ennetavad, et linna taheti kõvasti rajada ja seetõttu oli see väga-väga vajalik? Me ei oska päris 100 protsenti öelda, nüüd kui selle asja juurde veel kord kinni pidada, siis me oleme ühes vanas tülis ja, ja pikas vaidluses sees, mille kohta tehti ka veel mitte hiljaaegu peeti konverentsi anti raamat välja, kui vana on Tallinn. Ja, ja selles mõttes on alati natukene hõrgutav rääkida sellest, mis oli siis enne seda, mis oli enne 1240-ga kaheksandat aastat ja see on õieti vägagi keeruline tänase päevani 1227, me teame üsna kindlalt fakti, et mõõgavendade ordusega siis mitte taanlased võtsid võimust Toompeal siis on teine fakt, et needsamad mõõgavennad on kutsunud 200 saksa kaupmeest ojamaalt Gotlandil Tallinna mille tõlgendus, et just nimelt oli tegemist 200 kaupmeest mille tõlgenduse pooldina kala kirjutanud tähendab ja arvab kindlalt, et, et see on natuke liiga palju küsida isegi ja põhjendatult, et kas 200 kaup, 200 kaupmehe lahkumine nii varasel ajal Visbyst. Sest tegemist on ikkagi Pisbiga kaubalinaga ja Hansa väga olulise eelpostiga, paraku õnnetuskohas keset Läänemerd edasi Tallinna. Et seda on vast liiga palju, et võib-olla 200 mitte võib-olla on hoopis vähem, aga midagi igal juhul juhtus, tähendab nüüd Kaup me ei oli kindlasti kohal juba 1233, kui suures segases ja veretöös, mis Tallinnas juhtus, neid rüüstati, võeti ära nende vara, naiste ehteid, nagu kirjutatakse aga me rohkemat ka sellest, me ei tea, nii et nii et selles mõttes ilmselt on tegemist kaupmeeste asulaga ja see asula muidugi vajas seda kaitset. Nüüd omakorda tekib siit see küsimus, kas enne on ka mingeid vihjeid olnud, nüüd mõõgavennad kaotavad oma oma ülemvõimu Tallinnas ja nad saavad lüüa. Ja 1238. aastal on Tallinnas Taani võim tagasi. Nüüd enne seda aasta varem on paavsti esindajana Põhja-Eestis viibinud modena Wilhelm andnud välja ühe unikaalse privileegi, mis on tegelikult kõige varasem, see on suur au ja uhkus, mis meil Eestis on Tallinna linnaarhiivi kõige vanem pärgament ürik, mis tegelikult on hoopis pidalitõbiste haigla või seegi jaoks, mis on siis noh, ütleme meie Jaani seegi päris algne ees käia. Ka sellest saab nagu mõista selles privileegid, et midagi peab olema ja pidalitõbised paigutatakse ju välja poole linna. Sest et takistada tõkestada võimalikku nakkust võimaliku haiguse edasikandumist ja kannaboletustelt, linn võis nüüd olla ikkagi selle 1248.-na seda privileegi puhul häirib see asjaolu, et ta nagu kinnitab need varasemad vabadused, mida ei tohiks ilmselt tõlgid tõlgendada õigusena ja siis annab need õigused, mis on Lübecki kodanikel jätkuda põnnijat, olles konservatiiv näiteks, siis, siis peaks jääma Tallinna asutamise puhul sellesama linnaõiguse privileegi juurde 1248, ehkki muidugi oleks paljudel huvi vaadata, et äkki ikka on 10 aastat varas. Äkki on midagi veel varasemat, mida me paraku täpselt ei tea. Aga nagu, nagu öeldud, siin tasuks veel vaadata nendes 13. sajandi ürikutes ringi ja ja võib-olla selgeks teha, mis olid Valdek kuningas, Valdemar antud vabadused, sest need tõesti ürikutes korduvalt hiljem. Aga veel kord tagasi selle küsimuse üle, miks siis Taani kuningas. Ja miks ta Taani kuningas annab, annab Tallinnale Lübecki õiguse ja miks mitte mingit muud haigust. Asi on muidugi selles, et Taani oli tollal suures poliitilises võitluses võrdlemisi aktiivne mängija kaasamängija ja juba me teame, et 1000 203204 kuningas Valdemar kinnitab Ta Lübecki õigusi ja nende vabadusi ja neid. Neid ühikuid tuleks nüüd võrrelda oma teksti poolest sellega, nii et Taani oli väga-väga huvitatud Põhja-Saksamaast ja, ja see on suure poliitilise mänguga seotud. Ning selles mõttes pole väga imestada, et, et saksa kaupmeestele Taani kuningas kinnitab Lübecki õiguse. Aga veel üks moment, mida ma spekuleerin, kui tohib, on see, et, et kuidas siis on nii, et kuningast kuningalt tuleb see initsiatiiv, et nii vaatame selle platsi üle ja paneme talle siia õiguse kehtima. Mina kujutaksin ette ikka vastupidi, seda olukorda. Kaupmeeskonnal oli see aktiivne huvi, sest ka Taani kuninga võimuresidents oli Toompeal ja kui linnakas kujuneva Toompea jalamile kuskile, nagu arheoloogid arvavad ja, ja ajaloolased arvavad, kas või kuskile Niguliste kiriku ümbrusesse või kuhugi mujale veelgi kaugemale, aga ma jätaksin selle teema, sest see on väga okkaline. Ei tea päris täpselt neid asju siis ikkagi. Ta kaupmees oli see, kes soovis seda kaupmees, saksa kaupmees, kes soovis neid samu õigusi ja ta võis paluda valitsejat, maa, härrat, kelleks oli siis Taani kuningas, Taani valitseja. Teiseks tuleb mõista ilma võib-olla ürikulist andmeteta, aga olles vaadanud 13. sajandi üürikuid nii-öelda linnulennul üle kuskil 1200 viiekümnendatel, kuuekümnendatel aastatel, mind hämmastas juba aastaid tagasi, kui palju väikesi privileege anti Tallinna kaupkaubanduse osas turuküsimustes. Ja tekitas see küsimus, et, et mis see siis on, et Taani kuningal valitsejad reguleerivad elu selles tugipunktis ja miks ja tekkis hoopis teistsugune laiahaardelise mõte. Et Taani võimu ajal ei olnud ju tohutu suurt Taani kolonisatsiooni Põhja-Eestisse, mis näib olevat fakt. Teiseks ei olnud Taanil ka nii suuri sõjalisi jõudusid, et paigutada iga võimaliku väiksema tugipunkti peale ja rajada sinna need kindlustused, kuigi kindlustusi rajab. Tegelikult see on olemas niisugune meeldiv poliitiline ja juriidiline partnerlus Taani võimuesindajate ja saksa kaupmeeste vahel. Üks toetab ühte kuningavõim, toetab kaupmeest ja kaubandust, mis ei olnud huvitatud siin Tallinnas või paganate eestlastega kauplemisega rajada endale üks suur hajueid, nagu moodsas keeles öeldakse, mis läheks edasi venesse Novgorodi. Ja selline geopoliitiline visioon, kui mõelda nüüd ka Põhja-Eestile, et ühelt poolt küll on olemas meretee võimalik minna piki Soome lahte edasi ida poole. Äkki kujuneb välja siiski maanteega, mis on kindla ja rajada need kolm tugipunkti Põhja-Eesti Eestisse, mis on siis Tallinn-Rakvere ja Narva? Selles mõttes on selle õiguse levik ja nagu mõnepoolne, niiet Taani võim leidis sellest endale toetust ja kasu. Ja kaupmees tundis ennast olevat turvatud. Nüüd 1248.-st aastast, järgmine, mis vahepeal toimub, ega me ei ole päris hästi teadlikud sellest 1257 on olemas Stahli, kuninga Christopher ja annetatud esimene ladinakeelne Lübecki õiguse koodeks, millest juba juttu on olnudki varem. Kuid sellele on lisatud ka vastav privileeg ja selle vahepeal on väiksemaid privileege, mis puudutavad kaubandust, territoorium, aga see on nagu pea punktsest, siis ilmub meie kirjutatud ajalukku tõestil Lübecki õiguse koodeks ladinakeelne 1257. Suhteliselt tagasihoidliku välimusega, aga ikkagi üks varasemaid Lübecki õiguse koodeksid üldse, kui siin sobiks kõrvale mainida, et muide Lübeckis endas manu Lübecki õiguse koodeksit lihtsalt säilinud ei ole. Üldse ei ole säilinud, on küll teistes väiksemates Kotson teada, kuidas Lübecki õigus anti mõnele väiksemale saksa linnale, aga koodeksid ei ole selles mõttes Tallinnas säilitavad vanad Lübecki õiguse koodeksid on üliharuldased ja ülitähtsad. 1282 on järgmine tähtis aasta kui meil ilmub aga kirjutatud ajalugu, esimene keskalamsaksakeelne Lübecki õiguse koodeks, see on see uhke. Mis on nüüd? Tiina Kala hoolsa käe all sai publikatsiooniks tehtud ja kaunilt välja antud. Tallinna linn võib endale lubada sellist uhkust ja auTallinna linnaarhiiv valmistas selle ette seal Taani kuninga Erik klippingu ja tema ema Margareeta poolt annetatud koodeks mis on kaunisti kujundatud esilehe pöördel on ju tollest ajast ka kuninga ja tema ema kujutised hästi tuntud ja palju korratud kõikvõimalikes keskaja keskaja raamatutes. Nii et nii saab alguse tegelikult see peamine keskalamsaksakeelne Lübecki õiguse koodeks. Põhimõtteliselt kordab ta varasemat tundega 257. aasta koodeksit, aga nüüd algab selle areng. Ja kui veel mainida, siis neid käsikirjalised koodeksid on peale kahe nimetatu veel kolm. Nii et kokku viis. Viimane neist on 1511.-st aastast ja kohe, kui nüüd Taani võim Põhja-Eestis langes. Kui Taani müüs Põhja-Eesti ära ordule. Ja õieti Saksa ordule ja saksa ordu andis ta kasutuseks Liivimaa harule. Siis muidugi tuli teha vastavad muudatused, mida ühes neist keskmistest koodeksites on võimalik ka välja lugeda, kus Taani kuninga nimi asendub ordumeistri nimega. Niisiis see on see niisugune õiguslik ja ürikuline tagapõhi, mis iseenesest veel väga palju ei ütle meile, kuidas elu tegelikult oli. Tänapäeva inimene ju tahab teada ikka seda vastust igivanale range küsimusele, et viies haiged lehke vees, kuidas see tegelikult oli? Ja sellest tegelikust muidugi välja lugeda ainuüksi privileegide eest ürikutest, Lübecki õiguse koodeksites ja selle põhjal kirjutatud ajalugu ainult siis me eriti kaugele ei jõuaks. Millegipärast olen sügavalt veendunud seda, et ei saa kirjutada seda normatiivselt ajalugu, mis lähtub ainuüksi seadustest seadusetekstidest, sest et me võime väga kaugele tegelikkusest eemaldada. Miks, miks ma nii arvan, arvan sellepärast, et läbi aegade on ajalugu näidanud, et seadused küll eksisteerivad, aga seaduse sageli ei täideta. Ja elu on alati rikkam kui seadused ise. See tähendab, et Lübecki õiguse koodeks ei olnud suuteline sättima kõiki neid asju. Pealegi keskajal toimub terve rea asjade erin, eristumine. Võtame näiteks sellise asja, et kui Lübecki õiguse koodeks, siis on äkki kõrvuti kaks paragrahvi, kui mõni meie kodanik lööb teise surnuks. On 97. artikkel, kui mõni meie kodanik lööb teise surnuks ja põgeneb selle peale ning kuulutatakse meie linnaõiguse järgi lindpriiks kogu tema Taani pärand kui kaubad, mis kuuluvad meie õiguse alla. Sellest peavad poole võtma tema lähimad pärijad. Ülejäänud pool tuleb jagada kolmeks osaks, sellest võtab linn kolmandiku, kohtunik kolmandiku ja hageja kolmandiku. See on üsna tavaline keskaegne tava Lübecki õiguses, mida Lübecki õiguses vaid ka teistes õigus perekondades, kus see trahvirahad või siis välja määratud summad jagatakse kolme ossa või mõnel puhul kahte ossa. Nii. Nüüd võiks eeldada, et selle paragrahvi järele nad ei olnud ju numereeritud teel tuleb nüüd mingeid, täpsustab järgmine näiteks 99. Tiina Kala numeratsiooniga, kui mõni meie kodanik põgeneb. Aga ei, 98.-na tuleb hoopis kodaniku surnuks löömise sätte juurde hoopis, kes üürib laeva, kui keegi üürib kindlaks tähtajaks laeva, ei võida seda kellelegi pantida ega müüa, nii et see oleks seaduslik ega midagi muud sellega teha. Ta võib selle üksnes üürida, kellele tahab, kuni oma kindlaksmääratud tähtajani, mis see siis on? Tegemist on ju laevaõiguse sättega ja, ning üllatav, et laevaõigus, mispärast eristub välja Lübecki õigusest hoopis eraldi õigustekstina erinevate sätetega on siin kuidagi segamini, ütleme või kõrvuti, ütleme siis kriminaalsättega ja siis tuleb laevaõigus ja lihtsalt, et saada veidi aimu sellest, missuguses, missuguses järjekorras ta on muidugi trükitud kujul juba 1586, Lübecki õigus on väga selgelt siis numeratsioon. Siis on olemas juba raamatutesse jagamine ja artiklid on rühmitatud ja ta hakkab minema nagu teatavasse loogilisse järjekorda, nagu seadusetekstita, ütleme tänapäeval, sest seaduses peab olema loogika. Ta peab olema loogiline, ta peab olema, sätestab. Nüüd mis kõigest sellest kaasneb nüüd seesama pretensioon, et kuidas siis asjad tegelikult olid. Kas Lübecki õigus oli mingi selline, et inimesed istusid nüüd Tallinnas, kaupmehed, need mõned esimesed käsitöölised, nende sekka ka mõned abitöölised, kes olid võib-olla eestlaste hulgast, ma ei kujuta päris 13. sajandi Tallinnat ette ilma eestlasteta. Viib veelgi huvitavasse valdkonda, et kas kohaliku õigus siis ei ole enne vallutust õigust? Ma ei usu, et see pidi olema täiesti õiguseta, vala ja paganlik ala, kus mingi õigus ei kehtinud, kus oli oma vala isegi kui jutt on oletatavast veretasust mis tegelikult vanades germaani õigustes, kui mõelda tagasi näiteks saali õiguse peale on fikseeritud siis veritasu või veretasu on kindlasti ka mingil moel sätestatud. Suuline õigus on tavaõigus. Ja ma arvan, et terves reas õigusvaldkondades siin väljapool Lübecki õiguse koodeksis kirja pandud on õiguslikke sätteid, norme, mis seal ei sisaldu, Ames tegelikult kehtisid. No Ma ei tahaks praegu viia kaugele järgmise spekulatsiooni, mis on, mida on mitmed ajaloolased siiski ka esile toonud, aga mis sellega peale hakata, see on nõnda, on, on Tallinna ajalooallikas mõnel korral sisandu mõiste eestlaste õigus juses toonum ladina keeli? Jah, kadunud Lennart Meri rõhutas seda ja selle tähtsust ja, ja ta osutas võimalikule sulandumisele, kuidas kohaliku tavaõiguse sätted sulandusid siinsesse õiguslikku kultuuri. Aga. Kui tal oli kindlasti õigus selles osas, kuidas nüüd Eesti jala läbi Lübecki õiguse ja läbi üldse saksa õiguse integreerida Lääne-Euroopa Diodaal õiguses suurde süsteemi. Kõige selle kõrval eksisteerib veel üks õigusliike seal nimelt kanooniline õigus, et siis kiriku õigus millest mega ja just eriti palju ei tea. Kui nii veel viisakaks jääda, siis meil on raske viia neid erinevaid õigus, mõjutusi kokk kui ja vaadata, et kus siis võimalike eestlaste tavaõigus kuskil puudutas midagi, ma arvan, et see, see pidi rohkem väljuma timaal olevates uue ühiskonna kujunemises. Meil on tegemist uue, nii-öelda koloniaalühiskonna kujunemisega aga tal pidi olema mingeid väljundeid ka linnas, akust me neid leiame. Allikad on suhteliselt vait. Selles asjas. Professor Kivimäe jätkab nädala pärast ikka Lübecki õigusest ja teistestki õigustest, mis võrdväärsetena olemas olid ja räägib sellest, kuidas Nende järgi linna valitseti ja kes keskajal linna valitses ehk kuidas raat tegutses. Kuulake vikerraadiot laupäeval kell üks või esmaspäeval tund enne südaööd ja klassikaraadiot kolmapäeval kell üks.