Eesti lugu, kuidas keskajal linna valitseti, kes valitses, kas eestlased olid täiesti mängust väljas mida kujutas endast raad, kas seakarja või lugupeetud ametimehi, mille järgi, missuguse õiguse järgi valitses raad Tallinnas, Rakveres, Narvas, missuguse õiguse järgi valitses raad Tartus, Viljandis või Pärnus? Professor Jüri Kivimäe. Ta räägib sellest tänases saates. Tallinn tuleb. Meel nüüd esile tõesti linnana, ka mina kuulun nende konservatiivide hulka ajaloolaste seas, kes, kes leiavad, et me võime pikalt arutada kõik võimalik, jää, eellinnu ja aulinnu ja, ja see on huvitav mõte, valdkond kus meil on vähe, kahjuks kasutada kindlaid ja väga pidevaid fakte. Ja selles mõttes konservatiivsus väljendub ainuüksi selles asjaolus, et, et kui on olemas linnaõiguse privileeg kui on olemas privileeg, mis sätestab linna, mis nimetab linna, siis meil on tegemist linnaga. Kahju küll, tahaks muidugi varasemaks viia, aga midagi ei ole teha. Teiseks on on siin selles jutus veel peidus üks, üks üks kuri mõte. Kuri mõte selles, et nii väga, kui me tahaksime näha eestlaste linnu siis siin võiks mängida sõnadega. Sõna linn on iseenesest huvitav. Ta ju tuleb eesti keeles meil 16. sajandil sellisel moel juba kätte Tallinna nimest tuleb vähemalt siis on linn. Aga linn ja linnus. Mis seal siis õieti on? Võtan endal, kutsun end korrale ja ütlen, et linnus ei ole miskit muud kui 1900 kahekümnendatel aastatel sisse viidud ja meile tänapäevaseks täiesti normaalsesse keelekasutusse jäänud linnamägi tehti uus liiteline sõnana ja nisa linnamäest linnus. Linn on algselt tähendanud ilmselt eesti keeles siiski just nimelt seda, mida me tänapäeval linnusteks peame tähendab kindluse, kindlustatud koha ja see osutab ka Tallinna nime puhul muidugi ennekõike Toompeale. Sest et Tallinna alllinna linnamüüriga ümbritsemine ja selle nii-öelda kindlustamine on hilisem nähtus teatavasti algab alles 14. On teil kindlasti midagi, enne oli puittara kraavid mida iganes, aga linnamüüri ehitamine algab 14. sajandil. Seega meil on linna nüüd eristamise puhul tähtis teada nüüd tagasi mõeldes sellele õiguslikule terit tooriumile, et Lübecki õigus hakkas siis kehtima sellel linna territooriumil. Ja siin ei tohi mitte hetkekski ära segada, et Lübecki õigus kehtis näiteks Toompeal. Ei, ta ei kehtinud seal. Lübecki õigus kehtis ka ja jällegi me palju sellest ei tea, aga väljaspool linnamüüri kui võtta hilisemat keskaega Tallinna puhul, kus siis see on nii-öelda linna saras linnale kuuluvat territooriumit ja see on ka siis väljaspool müüri, ütleme, netes Kadrioru või praeguse, ütleme, Snelli tiigi või Snelli tiik on, ütleme, piiskopi valdkonnas valdkonnas olnud, aga terve rida piirkondi, mis on väljaspool linnamüüri on ka selle õigusliku nii-öelda territooriumi sees. Seda territooriumi asja sobib iseloomustama kõige parem näide kõigile pähe, nagu pähekulunud näide. See on kuulus Riisipere üks Külli hukkamine 1535. aastal. Selle ära kulutatud fakti, selle, selle tõeline point on selles, et reisi peale üks külli ei hukatud teatavasti linna territooriumil. Ja kui kujutada nüüd, et või teada või, või, või, või kui, kui mäletada ka verekivi filmi, siis tõenäoliselt aadlimehed hobuste seljas ootasid pikisilmi ja vandusid tulist kurja, et need oleks tallinlastele õpetust anda ja nende oma nii-öelda kaaslane välja võidelda. Sega Riisipere üks küll Lucati niinimetatud eksterritoriaalset pinnale, see tähendab linnavärava kahe värava vahel ei olnud enam otse päris linna õiguse ala ja ei olnud samal ajal ka maaõiguse või rüütliõiguse ala. Nii et see tundub niisugune väga kummas oluline neid pisikesi erisusi tegemast või kui tänapäeval jalutada alllinnast näiteks läbi lühikese jala Toompeale. Lühikese jala värav ju märgistab selle kahe õiguse piiri. Toompeal kehtis teine õigus. Sedasi oleks väga lihtne ajalugu kirjutada, tegelikult asjad ikkagi niimoodi olnud. Asjad ei olnud sugugi mitte ranged ja läheme nüüd tagasi mitte lühikese jala väravas Toompeale, vaid hoopis alla alllinna. Tähtsaim, mis Lübecki õiguses tulenes vaatamata sellele küllaltki kaootilise seadussätete kooslusele. Lübecki õiguse esimestes koodeksites oli see, et nende privileegide ja Lübecki õiguse või üldse saksa linnaõiguse kehtestamine tähistab Ta ju omavalitsuse rajamist või omavalitsuse algust. See tähendab omavalitsuse tähtsama organi sisseviimist, mis on siis magistraat pika nimega ehk. Ja nüüd ongi võib-olla huvitav vaadata seda, et Tallinna kui Lübecki õigusega linna ajaloos on rae jurisdiktsiooni raevalitsus, korralduse raearengu ajalugu, üks väga põnev ja üllataval kombel vähem vähem uuritud valdkond. Võimaluse siin oleks, just mõeldes sellele Lübecki õiguse jutule, jõudsin ma järeldusele, et meil on olemas väga täpset, väga kaunid, väga põhjalikud Tallinna raekoja arhitektuuriloo raamatud ja uurimused, au neile. Me teame täpselt väga paljusid asju juba 1930.-test aastatest peale, võib-olla isegi varem. Tegelikult raeenda ajalugu, sellest me teame õige õige vähe. Kas või selline asi, kuidas moodustus raad, kuidas raad valiti, kes olid ja meil on olemas juba 19.-st sajandist Tallinna härrade nii-öelda nimekiri A nõndanimetatud raats liinie saksakeelse mõistega üles nimetatud kõik, keda on teada, keda on välja nopitud, kes nad olid ja millal nad olid härrad või bürgermeistreid, aga, aga ikkagi, kuidas toimus algul raemoodustumine, suurendaja tõenäosusega muidugi sellest kaupmeest ei juhtunud opist, sest näiteks Tallinna raeajalugu näitab väga selgelt, et praktiliselt kõik raehärrad ja nende kõrval ka bürgermeistrid olid ise kas varem olnud või veel tegutsevad kaupmehed. Teine eristus on muidugi selle juures see, et meil on tegemist puhtal kujul saksa linnaga, noh, seesama kuri mõte, et meil ei ole ju meil ei ole Eesti linna ei ole midagi teha, ei ole sellisel kujul, linn formeerub tüüpilise saksal linnana oma õigusliku alusega oma struktuuriga oma omavalitsus aga ja kõige muuga, aga no me peame harjuma sellega eestlaste pikas ajaloos, et nii ta on olnud. Selles mõttes Tallinna raehärrade nimistus. Me ei leia, Ühtegi eestlast, no mis teha või kui on kuskil hilisemal sajandil keegi, kes on, ma ei tea, viis, kuus inimpõlve tagasi saksastunud ja täielikult kaotanud igasuguse tunnuse, mille põhjal me oletasime, et äkki on tegemist siiski mingisugune eestlaste järel, see on võimalik, aga ma ei leia neid enam üles. Tallinna raeajalugu on selles mõttes huvitav, et ta on tüüpiline üldse saksa tan, son sarnane olen küll saksa linnadele üle kogu saksa keeleruumi, kuid siiski kohalike eripäradega ka. Esiteks, 14. sajandil me teame, et Tallinnas omavalitsusorgan raad, ehk siis linnavalitsus meie mõistes moodustus 24-st raehärrast väga kummalisel ja huvitaval kujul nimelt selle raepuhul veel 14. sajandil, tõenäoliselt võib-olla ka veel 15. sajandi algul, aga päris kindel ma selles ei ole. Toimus rotatsioon, tähendab praad raekoosses jagunes kaheks istuv raad ja niinimetatud vana raad või teisisõnu, võiks öelda, siis puhka, praad. Lisaks muidugi võib-olla noh, ja tänapäevane ühiskond on hoopis midagi muud. Ükski raehärra oma töö eest palka ei saanud, see oli auamet. Loomulikult on siin ka selge, et raehärraks ei valitu inimest, kes oli lihtsalt mingi juhuslik seikleja kes ei olnud abielus. Kes ei ole olnud kodanikesse, ei ole, ei olnud käitunud varem viisaka, korraliku Aubakliku ja, ja mõistliku inimesena kes ei olnud läbinud oma karjääris väga paljude raehärrade puhul. Ma näen just eriti võib-olla 16. sajandi pilt nendele nimedele näitab, et nad on kunagi alustanud noorte kaubasellidena allunud Mustpeade vennaskonna liikmed siis abiellunud, lahkunud nii-öelda formaalselt Mustpeade vennaskonnast, läinud oma kaubanduslikku karjääri ja politsei abielu tõttu edasi järgmisse, nii-öelda korporatsiooni, mis on siis kaupmeestekild. Ja just nimelt sellest seltskonnast valitakse raehärrad. Niisiis, 16. sajandi keskpaiku on pilt juba selgem ja meil on siis teada, et Tallinnas oli neli bürgermeistrit ja 14 raehärrat kes ei vahetanud enam vaid kes olid pidevad raehärra amet oli eluaegne juhul kui üks raehärrade suri kõrges eas ja seda juhtus siiski. Mulle näib vähemalt, et suurem osa raehärrasid on keskaegse mõista või hiliskeskaegse mõiste järgi juba soliidses eas sinna läinud paljud lõpetanud näiteks aktiivse kauplemise ja jäänud nagu oma elukogemuse ja maailma nägemise ja oskuste poolest siis nagu linnavalitsusse püsima. Seega on siis see raekoosseis on pidev eluaegne ja uusi valitakse juurde. No siis ütleme, tänapäevases mõistes peaks vist ütlema koopteeritakse, et noh, et kui seal üks või kaks välja langeb surma tõttu, siis tuuakse uusi juurde. Nüüd 16. sajandi keskpaigas ja meil on muidugi hea küsimus, on see, kui, kui hea ettevalmistus kõik kaupmehed olid, nad olid enamasti kaupmehed ja kas need raehärrad olid siis kõik kirjaoskajad? Mulle tundub, et küll sest kaupmehe amet iseenesest eeldab kirjaoskust ja veel enamgi rehkendamise oskust ja pidevat kalkuleerimist ja mõtlemist ja Need olid oskuslikud mehed. Aga nüüd, 16. sajandi keskpaiku juba täpsemalt ma ei julgeks öelda, mis aastal vähemalt 1550, kui algab pidev nimistu, on meil tegemist ka juba ühes sündikuga. Lõpetatud jurist. Elule läinud juba sellel keskaja lõpul nii keeruliseks, et õpetatud juristid ta päris hakkama ei saanud, mis enne seda oli, enne kui sündika ametisse pandi, arvan, et suure osa niisuguseid keerulisemaid asju langes Rae koosseisust väljaspool asuva kõige õpetatuma mehe peale ja sekretär raesekretärid olid need kirjaoskajad ja Tallinna raesekretär heide, nimekiri ja mis ma saan öelda, et see, millest ma räägin, või see, millest me teame, või see, millest on kirjutatakse, või see, mida me uurime. Ega ajalugu nii Tallinnas kui ka mujal linnades on ju tegelikult meil olemas just nimelt tänu nendele raesekretäridele. Nemad on selle kirja pannud suuremas enamuses. Sega 16 sajand on meil lisaks sellele ma nüüd vaatasin nagu väljapoole raekoosseisu juba raesekretär otseselt ei ole raekoosseisus. Nüüd mittejaotus on üks ka huvitav valdkond. Nimelt kõigepealt üks bürgermeistritest on niinimetatud presideerib ehk siis see, kes juhatab istungeid ilmselt ühe aasta, ainult siis vahet tuleb, teine bürger, eestlasest bürgermeister on ikkagi norangi võrra kõrgem raehärrast. Väga huvitav oleks jälgida seda karjääri, et kes siis raehaaradest jõuavad bürgermeistriseisusesse, valitakse siis nagu nendes linnaomavalitsuse tippu. Ka seda me veel päris täpselt ei tea, kas need on mingid perekondlikud Ta suhted, kas me näeme siin võib olla korruptsiooni, et kuskil on tegemist mingi selliste asjadega sest nokka Lübecki õiguses sätestati ka korruptsioonivastaseid asju juba 13. sajandil. Ma toon vahelduseks näite Lübecki õigusest, et ükski raehärra ei tohi vastu võtta kingitust. Olgu teada, et ükski raehärra ei tohi vastu võtta kingitust asjas, mis puudutab linna või kohut. Seda peab iga raehärra tõendama oma vandega, kui ta Raest lahkub ja endine raehärra, kui ta raadi peab minema, siin on mõeldud nüüd seda rotatsiooni vana, istuva raja vahekorda peab sedasama tegema tõendamaks, et ta on sellest määrusest kinni pidanud. Ta ei tohi Ta mitte rohkem kui ühe toobi veini. See on siis kingituse ülempiir. Nii et miskit ei ole uut siin ajaloopäikese all. Selle peale mõeldi juba 13.. On teil nüüd kui presideeriv bürgermeister ja nemad olid sageli otsustava hääleõigusega siis ega siis raesai istutud lihtsalt niisama ja, ja ei tuldud kokku ainult teatavateks pidulikeks sööminguteks, nagu näiteks toomapäeva õhtul või jõulueelsel ajal, kui Tallinna raad istus ja maitses kõige laiemat toitumisse, oli heeringas. Aga Nad täitsid pidevalt oma erinevaid kohustusi ja erinevaid ameteid, mida siis vahetati ringi, ma ei ole päris kindel, kas igal aastal, aga hiljem kõige rohkem võib-olla paari aasta tagant nimetatakse suurteks ja väikesteks Amediteks ja neid ametite nimetusi oli väga palju, sõltus juba ajast, 16.-st sajandist me teame rohkem ja see puudutab otse linnavalitsemist, suured ametid on näiteks, on, on Kemerai härra, kes siis vastutab, tahab selle eest linna rahandusasjade eest. Siis on olemas kõikvõimalikud muud veski härrad ja, ja juba siis, kui on tulirelvadega tegemist on suurtükkide üle vaata taiad. Kohtuhärra on muidugi ääretult tähtsa, oli ka 16. sajandil toimub kohtukorralduse areng. Kohtuhärra, kes on nimetatud rae koosseisust, on tegelikult see ülevaataja, isi ja nii edasi ja nii edasi kuni väikeste, väga väikeste ametiteni välja. Selles mõttes raehärrade elu ei olnud mitte lihtsalt lust ja, ja istumine. Ja mõnus veni joomine ja koos söömine, vaid neil tuli tööd teha. Raeistungid toimusid, et regulaarselt kolm korda nädalas jällegi noh, on vaid. Näib, et see on sätestatud Lübecki õiguse linnade alal pea üleüldse ja need on siis kolmapäev, reede ja laupäev. Ikkagi kuuepäevane töönädal, ärme seda unustame, viiepäevane töönädal, see on nii hiline nähtus, et see sündis veel minu eluajal. Nii et nüüd, mis, kust me kõike seda teame, et see on see, et ja mida me Tallinna ajaloo puhul ka teame, et see on muidugi see, et raad oma oma tegevusest on jätnud järele väga suure arvu raamatuid. Kuni mõelda veel 19. sajandil nimetada, et ja võib-olla veidi hiljemgi seda Tallinna vana arhiivi, mis on unikaalne mitte ainult üle kogu kirde euroop Põhja-Euroopa, vaid ma arvan, et kogu Euroopas väga unikaalne. Sest meil on väga suur hulk erinevaid raamatuid. Kui 14. sajandil kuskil rajal oli veel nõndanimetatud märkmete raamatut, kuhu läbisegi kanti siis tähtsaid asju või otsuseid või teateid siis hiljem muutusid need võrdlemisi nii-öelda välja eristusid, Teatava tähendab ennekõike linna majandust, registreerivad raamatut, mitmesugused alustaksin võib olla kõige tuntumat, eks on saanud need, mis on publitseeritud ja mida palju kasutatakse. Need on nõndanimetatud Tallinna arveraamatud ehk Kemeraibuhhid mis hakkavad peale meil 1432. aastaga ja, ja meil on ikkagi praktiliselt 100 aastat kaetud nii-öelda nädal nädala järel. Siis kuskil 1533.-st aastast muutuvad asjad natuke segamini, seal on vahepeal segi paisatud, aga tegelikult läheb see arvepidamine kogu aeg edasi, mida kõike need sisaldavad endas. Kusjuures tegemist on veel nelja esimese raamatu puhul puhtaks kirjutatud raamatutega. Need on sisse tulevad tahad ja väljaantavad rahad linna nii-öelda linnakassa sisuliselt, kus puuduvad. Meil on õige vähe näiteid kviitungitest sest rahasid maksti välja ja, ja saadi sisse vastavate kviitungit põhjal. Aruandlus käis, selle kviitungid on muidugi aja jooksul aegade jooksul kaduma läinud, meil on õige vähe näited sellest või kinnisvararegistreerimise raamatut, kui ma hakkan mõtlema selle peale, et meil on võimalik Tallina. Register moodustada järjepidevalt aastast 1432 kusjuures noh, on üksikuid tagasi vaatajatel natuke kaugemasse ja sest et jah, Tallinna vanalinnas on maju, kuhu tuleks panna, oli kunagi ammune idee, omanike nimekiri kuskil 15. sajandi esimesest kolmandikust kuni tänase päevani. See on võimalik. Kohtumaterjalid kõikvõimalikud algul muidugi väga erinevad kohtuprotokollid ja just kohtumaterjalid on selles mõttes põnevad, et nad näitavad erinevaid suundumusi algul ja, ja erinevaid juhtumeid, mis kõik ei lähe kokku, Lübecki õigus ei leia Lübecki õiguse sätetest neile konkreetsed, ET lõdvega raamatu lahti ja leiame taha, kui on niisugune kuritöö või niisugune asi tehtud, siis on meil niisugune niisugune karistus või niisugune moodus. Seda näitavad ka 16 algusest pärit üks niisugune näidet, raamat, kus on mõned huvitavad kohtuasjad kirja pandud lihtsalt selleks, et järeltuleval kohtunikul kohtu Foogtil oleks eeskujusid. Ta, mille järgi kohut mõista, mida teha. Sest elu on alati rikkalikum kui üks seadus. Ja see on iseenesest huvitav, muidugi nüüd Lübecki õiguse kahjuks või ühe varasema kirjatööga seoses põrkusin huvitavale küsimusele. 16. Nende keskpaiku on meil tegemist ikkagi juba Saksamaa uute mõjudega ja see on keiser Karl viienda kriminaalkoodeksiga mis tähendab seda, et kriminaalasjade puhul tõenäoliselt hakati vaatama seda koodeksit ja mis oli kindlasti rikkalikum ja huvitavam kui Lübecki õigus ainuüksi kriminaalsätete osas. Nüüd peale selle On olemas rae istungite protokollid, mis on huvitav asi, sest et nad näivad praegu säilinud kujul olevat saanud oma alguse 1526. aastal millest ei oska hästi uskuda, et just nagu varem ei oleks mingeid protokolle või ülestähendusi laeistungitel üldse peetud, ma arvan, et need on lihtsalt kaotsi läinud, kuid ka need esimesed 1526.-st aastast alates on võrdlemisi segased mustand märkmed. Ja kui ta jookseb niimoodi aasta aastal paari väikese kaotusega 16. sajandil aasta aastas täidab Tallinna linnaarhiivihoidlas ikka väga aukartust äratava rivi. Ja need on mustandprotokollid, mille lugemine on suur vaev. Sealt leiab kõike võimalikke võimatuid asju erinevalt näiteks Tartu raeprotokollides, mis on puhtaks kirjutatud 16.-st sajandist vahepeal natuke katkendlikult säilinud, mis on imelihtsasti loetavad, aga seal puuduvad täielikult mustandit. Kirjavahetus. Kuidas siis kujutada ette, tähendab, et ja ta on nagu mingisugune anonüümne autor, kes saadab kirju välja? Ei toimu seal tänapäevalgi niimoodi, et keegi valmistab kirja eta, olgu või imeli. Nii on meil raske tuvastada, tähendab, kes tegelikult need kirja alusad tegijaga kirjaat kirjutavad, valmis ka mustandina sekretärid meeletu kirjavahetus, mis saadeti välja, millest on jäänud ajakirjad ehk nõnda Misssiivide raamatut ja sissetulevad kirjad, mida hoiti sellepärast, et elu vajas ju kogu aeg nende arhiivi vaatamas tagasi, mis seal oli. Härradel sellega veel asjad ei piirdunud, härral olid väga selged esindusfunktsioonid. Kui vaadata natukenegi väljapoole, esimene on see, et Nad pidid olema suutelised diplomaatilisteks ja poliitiliseks suhtlemiseks. Tallinna raad regulaarselt, saates välja oma esindusi nendele niinimetatud parlament Liivi Parlamendi jutumärkides koos käimistele Liivimaapäevadele. Kui tavaliselt läks kaasa kas siis üks bürgermeister või üks raehärra või kaks raehärrad ja raesekretär enam-vähem. Lisaks eraldi, kui Liivimaa linnad said kokku Liivimaa linnade päevale tulu ei saa. Ta, ja last not least tuli saata välja poolega Liivimaad hansapäevadele. Lisaks tuli suhelda paljude välisriikide valitsejatega kas juhuslikumalt või regulaarsemalt näiteks Rootsi kuningaga suhtlemine juba arvestades säilinud kirjavahetust, mis pidi olema väga rääkimata muidugi suhtlemine Nov gorodiga, Pihkva ka Moskva suurvürsti ka ja nii edasi ja kui nüüd välissuhtlemisest või välispoliitikast tagasi arvata, siis tuleks veel vaadata muidugi, et suhtlemine oma maa härraga. Alates 1347.-st aastast oli nüüd siis Maharraks sisuliselt Liivimaa ordumeister. Ja küsimus on ka selles, et Tallinn pidi oma privileegide eest hea seisma ja see tähendab ka Lübecki õiguse eest hea seisma ja neid tuli kinnitada. Natuke keeruline on see asi näib praeguste uurimistulemuste põhjal, et võib-olla esimene niisugune privileegide kinnitus Tallinna puhul on alles 1513. aastal ordumeister Foltafamplittenbergiga. Kuid teiste väiksemate linnade puhul on neid kinnitamisi olnud ka varem 14 10. ja 15. sajandil, mistõttu ma ei tea, kas siis seda tõesti Tallinna puhul ei tehtud või me ei ole osanud üles leida neid võimalikke privileege, kus Tallinna privileegid nii-öelda täielikult kinnitati. Lisaks sellele veel tuleb arvestada kohtukorralduse puhul, et kui Tallinna raad sisuliselt oli kõrgeim kohtuinstants koha peal Lübecki õiguse kohaselt tähendab Lübecki õiguse territooriumil ka teistest linnadest tulid kohtuasjad, siis oli viimane instants, kuid sellele võis edasi kaevata. Kaebamine läks Lüübekisse, kes oli siis ülemkohtuinstants Lübecki õiguse valdkonnas Lübecki raad Lübeckis elada õieti, nagu teda nimetati keskajal. Kes siis lõplikult otsustas, et kas protest või edasikaebus on põhjendatud või ei ole ja õnneks me teame vastava raamatu puhul, kuhu kirjutati sisse kõik need kaebused ja siis Lüübekis tagasi tulnud otsused, kohtuotsused nende peale kõige selle kõrvalkraat seal nüüd, kui lugeda üles nagu, nagu riigi valitsus, kelle erinevate ministeeriumitega jutumärkides on tegemist on muidugi linna siseolu reguleerimine, mitte ainult läbi istungite, mitte ainult kinnisvaratehingute otsustamise puhul, vaid kõikvõimalikud väiksemad asjad, ütleme, tulekahju vastased, korraldused ja määrused, ehitusmäärused ehitusmäärused on üks põnevaim valdkondadest, need on väga-väga ranged. Need on ääretult, et noh, nii detailsed ka isegi 13. sajandi Lübecki koodeksis on näiteks, et kaks meest asuvad koos müüri ehitama. Peab 11 abistama 60 jala ulatuses, kui müürolühe lõigus ühe lõigus madalam kui teise lõigus peab madalamalt krundi osald ehitama üle kaks 10 üles 20 jalga. Kui teine tahab ehitada pikemat või kõrgemat müüri, peab ta seda nende mõlema Laos tegema üksi oma kulul. Teine tahab seejärel müüri kasutada ja pruukida, peab ta teisele tagasi maksma poole sellest kulust, mis too esmalt üksi välja panin, nii detailne juba 13. sajandil, see paneb imestama, rääkimata 15. 16. sajandil, kus suurema ehitusettevõtlusümberehituse puhul tuli pöörduda rae poole, saada selleks vastav luba. Sageli neid väiksemaid korraldusi ja, ja määrusi anti välja niinimetatud pursbraakede korras, selle üle on palju vaieldud, me ei oska seda eesti keelde otsesõnu tõlkida, see on siis määrus, sundmäärus või kohustuslikus määrus, mis loeti raekoja aknast rahvale, et ja mis oli kohustuslik, mille täitmine oli kohustuslik või korratele pursbraakkasid tõenäoliselt kirikukantslist. Samamoodi. Sellega võiks öelda, et nii, et siis olid ju raehärrad kõik püsti töised ja ei, neil polnud üldse aega millegagi tegeleda. Nii hull see asi ei olnud, sellepärast nagu tänapäeval on kõikvõimalike ametite kõrval veel suunurga abilisi ja teenreid ja raeteenijad väiksemad ametnikud käskuda laiale Veiad. Ja vot nüüd algab see huvitav moment, et vot selles järgmises madalamas klassis, kes nüüd raekoja on seotud, nende hulgas, ilmuvad lagedale eestlased. Neid on väga palju suhteliselt isegi ja neid on nimetatud allikates, aga nagu see raefunktsioneerimise täis ajalugu puudub siis vot see oleks üks omaette peatükk seal. Nii et selles mõttes on, on raad, üks on nagu ühelt poolt tundub, et nüüd tuletatav Lübecki õigusest seda peaks väidet peaks natuke korrigeerima. Tõepoolest, paljudes kohtuasjades sisalduvad lõpuks niisugused laused, nii nagu me teeme Lübecki õiguse kohaselt. Ma arvan, et see on üks, üks niisugune rutiinne lause tegelikult ei jälgitud seda alati ja paljusid asjad olid kohapeal lahendada, midagi teha ei olnud või ka kui kohtuasjad noh, oleku Lübecki õigus oleks nii kõikvõimas olnud, siis poleks tarvis kohtuasju edasi kaevata või õigust otsida. Nii et selles mõttes Lübecki õigus küll eksisteeris, nagu mingi põhiseadus, aga tähendab linna funktsioneerimine, linna valitsemine, haldamine. See on nüüd siis saksa ülemvõim ütleme siis koloniaalvõim selle sõna otseses mõttes. Kui nüüd lahkuda Tallinnast ja vaadata nüüd Lübecki õigust veel edasi, siis Esimeses linnade laines ma olen nagu vaadanud, et noh, et kui, kui pikk on see esimene eesti linnades rajamise laine keskajal, nagu me hakkame kuskil peale seal 1200 kolmekümnendates 1248.-st aastast Tallinnaga. Siis muidugi me enam nii rikkalik teadmisi ei oma, kui Tallinna puhul. Lübecki õigus laienes, nagu juba mainitud, läks edasi kõigepealt Rakverre, kus Rakvere on Tallinna tütar, linn saab Lübecki õiguse 1300 kas seda kinnitatakse 1347, kui tuleb uus võim, see tähendab siis ordu võim. Aga siis on ka talli noor, tulin sisuliselt. Rakvere puhul on muidugi üllatav, et et Rakvere oli läbi keskväike linn Tallinn oli selleks liiga võimas, kes ei sallinud konkurent enda kõrval. Rakvere puhul keskajal mainitakse raadi, on teateid raehärradest. On teateid ühest bürgermeistrist, ma ei usu, et seal oleks rohkem olnud kui kaks. Aga naljakas on ka see, et veel veel 16. sajandi esimesel poolel, Rakvere kui Rakvere raad kirjutab Tallinna rae-le kirja siis mõnikord mainivad ennast linnakesena Ždeedekina alamsaksa keeles. Aga teinekord nimetavad nad ennast rikk Bildeks, ehk mis on siis täpselt ümber tõlkides oleks siis imepisikene linn või siis alevik. Nii et meie Rakvere aleviku bürgermeister ja raehärrad otsustame. Tundub kummaline, aga nii ta paraku on. Rakvere puhul tuleb arvestada, nagu ka Tallinna puhul toome nüüd järgmise komponendi sele seletuse juurde. Et Tallinnas on Toompea, klassikalisel keskajal istub seal ordu käsknik seal ordu võimu all, siis pärast Taani võimu Rakveres on ordulinnus. Selle jalamil kujuneb päikene alevik, mida 1302 õnnistati siis juba linnaõigusega väike linn, mitte Hansasse kuuluv. Ja liigume sealt edasi Narva, kus meil on tegemist samamoodi ordulinnusega väga võimsa ka iseenesest, mille juures kujuneb ka moodi linn, ehkki samamoodi Lübecki õigusega varustatud 1345. aastal, siis veel Taani kuningas nii-öelda viimasel hetkel andis Narvale linnaõigused. Arvatakse, et võib-olla oli äkki 1302 üheaegselt Rakverega, aga tõendeid selle kohta ei ole. Nüüd mõlema lüübeki õigusega, linna puhul Rakvere ja Narva puhul on tegemist huvitava klausliga. Neile antakse Needsamad õigused, mis on Tallinna kodanikel. Seega see on nüüd järgmine aste, tütar linna staatusest. Kui Tallinnat võime vaadelda Lübecki tütarlinnana, siis Rakvere ja Narva on kahtlemata Tallinna tütarlinnad, kuigi sisuliselt Lübecki õigusperekonda kuuluvad Narva on samuti väike linn ka vaatamata pürgimustele ei jõudnud kunagi hansalinnaks, ka esineb Narva puhul kirjavahetuses, mõistad, et meie väike armetus linnakene siin vene piiri peal ja nii edasi. Arnold Süvalepauurimuste põhjal me teame umbes, et seal oli kaks bürgermeistrit ja vast kuus raehärrat, nii et mida väiksem linn, seda väiksem oli ka vastav raekoosseis. Ja Rakvere puhul ma ei tea, andmeid ei ole, aga Narva puhul on veel üks kummaline asi. Need Lübecki õiguse privileegid olid hoiul Tallinnas suures gildis erilises laekas mis tekitab ikka väga kummalise mulje, et kõige tähtsamad dokumendid, mis on olemas, on igaks juhuks hoiul Tallinnas. Nii et see on niisugune nabanöör, mis seob nii-öelda Tallinna kahte väikest tütar linna sellel lääne-idateel ütleme, Novgorodi teel Vene aladele. Ja kui me nüüd lõpetuseks vaataks korraks, et, et Lübecki õigus ei ole muidugi Eesti ala linnades keskajal see ainukene õigusperekond siis on ju üllatav tõdeda, et Tartu, Pärnu ja Viljandi all kõik varustatud Riia õigusega. Kui alustada Tartust, siis Tartu linnaks saamise algus on on keeruline ja kuna allikaid on vähe, siis ma ei usugi, et seal kunagi lõplikku selgust saab. Linnana on teda mainitud 262. Me teame, et Tartu raad 16. sajandil koosnes 16-st raehärrast ja ühest bürgermeistrist. Me teame seda, et Tartu kuskil juba puht olles hansa kaubateedel liitus Hansoga võrdlemisi varakult. See oli mõnes mõttes hansa nii-öelda tähtis eelpost. Isegi võib-olla natukene sündsusetu, kõlab tänapäeval öelda Tartule sisuliselt piirilinn. Tartust ida poole kuni Vene piirini, mis seal kuskil kummalistesse metsadesse ära vajub. Ei olnud enam linnu ja Tartu oli selles mõttes esimene keskus Emajõge pidi kättesaadav. Nüüd ka seal on tegemist vana ja istuva aega, nii et vaadake, via õiguse piires on, on samad, põhimõtted kehtivad ka seal anti välja pursbrakesid. Need ei ole ainult Lübecki õigusega seotud ja mõningaid asju sõltumata nüüd sellest, kas kas üks on Lübecki õiguse linn või Tennolyya õiguse linn näiteks Tartu puhul, pisikene huvitav killukene. Pärast seda, kui Tallinn oli saanud oma õpetatud juristi sündiku, siis Tartu raad pöördus Tallinna poole, küsib, et kuidas te seda ikka tegid, et kuidas me tahaks ka endale sündikud saada, see arutelu käib väga tõsiselt kirjavahetuses. Aga kas PärS lõpuks ka lõppes enne enne Liivimaasõja puhkemist 1550-ga, kaheksandal aastal? Ma päris kindlalt ei tea. Niiet see on nüüd üks, vaatame seda rida pidi edasi, kui tuleme nüüd, siis on meil Viljandi, kes on Riia õigusega varustatud väikelinn ja, ja vabandust, tagasi Tartu öelda seda, et meil on tegemist piiskopi lossiga piiskop kindlusega toomel ja linn selle jalamil. Viljandi puhul on tegemist ordu lossiga ja ordulinnusega ja linnaga sele jalamil. Viljandit on mainitud linnana 283, ta on ka hansalinn, aga väga väikene, sõltuv Tartust. Ja lõpetuseks jõuame siis sealt Tartust, nakatas tulema üle Viljandi välja Pärnu ehk õigemini Uus-Pärnu, mis 1265. aastal sai oma linna privileegi On Riia õigusega linn Raega varustatud ja k hansalinn. Nii et meil on nagu kaks omapärast liikumist. Me võiksime eeldada seda v-d küsimust arvesse võttes Pärnust Tartu. Et kumb siis oli nüüd tähtsam, kas Pärnust kaupade vedu, veeteed pidi või talviti tatart too ja tartust või tartust siis vene kaupade vedu Pärnu ja selle väljapurjetamine. Ja nii võib arvata, aga tähendab, on olemas üks väga selge põhimõte, et meil on tegemist kahelisuguse lääne-idasuunalise ühendusega. Ma ütleks otseühendus teiega vaid ühendusega, see on siis liin Tallinn-Rakvere Narva ja meil on lõunapoolse ühendusega tegemist, mis on siis Tartust, alustas Tartu, Viljandi, Pärnu, see peab ise näitama veelkord, et me ei saa lahti sellest painest, et siin on hansakaupmehe ja suurkaup kaubanduse huvid niivõrd olulised olnud, et need isegi säranud ära nende ühenduste nii-öelda keskajal sajanditeks ette. Nüüd kaks erinevat õigus, piir linnaõiguse piirkonda suhtlesid täiesti normaalselt, ei ole mingisuguseid sõdimise selle peale, et Tallinn rõhutab Tallinna raad rõhutab, et vabandust, Me oleme lüübeki õigusega linn ja teil ei ole siin mingit sõna öelda. Näinud neid konflikte, mis oleks tekkinud Riia õiguse ja Lübecki õiguse vahel on täiesti selgeid arvestamisi. Arvestatakse sellega, et õigussätted on natukene erinevad. Aga missugune on Riia õiguse ja Lübecki õiguse vahekord, on palju keerulisem teema ja past jääkski isegi välja. Tänasest jutust. Kui Lübecki õiguse riive õigus olid võrdsed õigused, miks me tänapäeval räägime Lübecki õigusest, Riia õiguse aastapäevi me ei tähista. Küsimus on õigupoolest selles, et kunagi ammustel aegadel kadunud kolleeg Lätis Theodor Šveits, kes oli väljapaistev linnade ajaloo uurijaga kaubanduse ajal uurija naeris välja minu rõhuasetuse selle Lübecki õiguse andmisele ja ta ütles, et Ta linnade juubelid on tähtsad selleks, et neid saaks tähistada, saaks pidutseda ja ajaloolased saaksid selle kõrval midagi avaldada ja keegi annaks sellel puhul raha välja. Ega ta päris kaugel tõesti ei ole, aga Me ei tea nimelt Riia õiguse niisugust täpset hättestamist ja, ja noh, tänapäeval ollakse muidugi kole maiad selle peale, et iga esmamainimine läheb suure pidustamise alla ja ja rõhutada, kui need on kohalikud initsiatiivid, mis selles halba on iseenesest, kui juba mõnda aega tagasi algasid, et Taani hindamisraamatu põhjal põhjaeesti külade juubelit ja tähistamised, et neid on seal kord mainitud, kuigi kui Taani hindamisraamatusse sisse vaadata, siis ühtegi täpset aastat sealt naljalt ei leia. Need on oletuslikud aastat ühest kitsast ajavahemikus, nii et selles mõttes muidugi mainimised ja privileegid. Ja Riia õiguse puhul ma ei tea, miks on ta jäänud kõrvale, sest et Riia õigus on muidugi mõiste mis tänapäeval ületab rahvusliku ajaloopiire. Me oleme uuesti tagasi seal, kus meil on olemas kaks riiki ja kahe riigi nii-öelda kahte riiki ületab ajalugu, see on päris hea hea fenomen, sellepärast et ta alati ei mahu, ainult vähesed ajaloolased suudavad seda sageli ka tegeldakse lokaalsete asjadega. Riia õigus on oluline, aga kõigi nende kolme puhul, näiteks meil on Tartu asutamisajaga täps asutamisaega suuri suuri raskusi. Täiesti kindlalt muidugi ei sobi see 1154, mida on palju kirjanduses, millega on on fabuleeritud linnaga, ei ole seal midagi tegemist, ma arvan, sellisel kujul, nagu me täna päeval mõista mäe linna all või keskaegse linna all. Pärnu puhul on meil olemas linna privileeg, aga ega me palju ka ei tea. Ja noh, ma ei tea, võib-olla on Pria õigus jäänud kuidagi õnnetult tahaplaanile. Olid agarad need, kes Lübecki õiguse tähistamisest hukkuvad. Lennart Meri rääkis Lübecki aastapäeva tähistamise kõnes, et Lübecki õigus ka on otseselt seotud või kaudselt vähemasti seotud ka kodaniku mõiste ja selle väljakujunemine. Võib-olla mitte päris nii, ma ei, ei oska, tagantjärele ei oskaks kuidagi teada saada ja ei saa ju ka enam küsida, mida ta õieti sellega mõtles. Kodaniku mõista sellise ühel küll. Kuid on Beyoratiivsemaid variante, sest kodanik, esimene eestikeelne eesti esimene kahe teiega kirjutatud ja ITK, aga lõpus oli varasem samas varasemas eestikeelses kasutuses natukene sõimusõna mõistena. Selles mõttes, et, et me peame arvestama, et Eesti varasemas ajaloos on ikka, on väga tugevad mentaalsed erinevused maa, ühiskonna, külaühiskonna, linna ühiskonna vahel. Ei ole asjatu öeldud seda, et kõmaal poistele öeldi, et ära linna mine, lähed raisku. See on ma talupojaühiskonna mentaliteedi väga selge väljendus, nii et ma arvan, et muidugi kodanik, sealt ta tuleb. Kuid teiselt poolt muidugi Lübecki õiguse teema lõpetuseks sobiks võib-olla öelda seda, et Lüübika õigus ei ole kuskilt meile kadunud. Lübecki õigus ja Tallinna raad küll ametlikult sellisel kujul lõpetati 19. sajandil. Aga aga, kui juba Balti eraseadusesse oli Lübecki õigus suurel määral sisse kirjutatud ja balti eraseadusega on jälle teistsugused lood. Ma ei ole selles hilisemas õiguse ajaloos eriti pädev ütlema, aga põhimõte, et ma tean, et see jäi püsima Eestis kuni 1940. aastani tähendab esimeses Eesti vabariigis on kindlasti võimalik väga hoolika otsimise puhul seadusandlusest leida neid balti eraseaduse kaudu Lübecki õiguse säte, neid, mis alles jäid siis selle puhul valdab mingisugune veelgi kahtlasem mõte, et me ei ole vist Lübecki õigusest tallini päriselt lahti saanud. Õigussätted ei muutu mitu nii kardinaalselt, et mitte midagi, et kõik tuleb absoluutselt nulliks pühkida ja alustada täiesti uue seadusega, tähendab õiguskoodeksiga uute õigus õigussätetega ja õigusliikidega, ma arvan. Traditsioonil on õiguse puhul, millel maa siiski põhineb, väga suur jõud. Nii et tõenäoliselt Lübecki õigus ei ole lõpuni kadunud meie ümbert alt, me ei leia seda üles. Ajaloo professor Jüri Kivimäe rääkis sellest, kuidas keskajal linna valitseti ja missuguse õiguse täpsemalt, missuguste õiguste järgi seda tehti. Saate toimetaja Piret Kriivan, saate aadress, Eesti punkt LUGU ät r punkt e.