Tere eetris on portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Kõigepealt kordaks vihmatilga kivisse puurimist meenutava järjekindlusega ees ootavat sotsiaalse muutuse sõnumit, mida keegi ei paista märkavad või siis ei pea tõsiseltvõetavaks nähtusele tähendab nagu meteoriit nähtamatult hoogu koguvalt ja pidurdamatult ning lõpetab oma tee pauguga tabades täpselt individuaalse ja poliitilise vabaduse kõige olulisemaks peetavat vedurit ehk keskklassi. Teemalen, tasub uuesti mõtelda harjutamaksend registreerima peagi Šveitsis Davosis algavalt poliitikute ja teadlaste koosviibimisel ehk maailma majandus foorumilt tulevatele sõnumitele. Meteoriidi metafoor töötab välja arvatud viimase faasi kiiruse ja teatraalse plahvatuse osas. Ning teisalt märgatakse lähenevat traumat ikkagi. Ainult et mitte draamana, vaid teadmata päritoluga kroonilise stressina. Näiteks kui küsida mõne suure ja stabiilse kapitalistliku riigi alamatelt, kas nende elu on majanduslikult paremas korras võrreldes näiteks nende vanemate omaga, võib vastus olla eitab. See võib olla eitav üheksal juhul 10-st, nagu leiti mõne aasta eest USA-s kus keskklassi sissetulekud on sealse maksuameti kinnitusel püsinud muutumatutena terve viimase põlvkonna jooksul seejuures nõnda ka sama sissetuleku nimel tegema rohkem tööd. Samal ajal on üks protsent rikkamaid ameeriklasi aga kasvatanud oma varasid kolmandiku võrra. Kuidas nii võiks küsida, aga nimelt ei pärine viimaste sissetulek tööst, vaid varade väärtuse kasvust. Keskklass on end ise paar viimast põlvkonda masinaid luues jätkuvalt töölt vabaks innoveerinud. Tootlikkuse suurendamine Donoppi peamiselt palgatöö arvelt ning efektiivsuse suurendamine toimub palgatöötajate arvelt. Neid hoitakse kokku ja töö antakse seni vähemaga hakkama saanutele kusagil kaugemas riigis. Just viimase tõttu on keskklassi kadu raske märgata, kuna neid sünnib faktiliselt massiliselt juurde. Vaadake näiteks, milline areng toimub Brasiilias, Hiinas, Indias ja mujal välja arvatud arenenud riikides. Nagu siinsamas on varem jutuks olnud, vähenevad esmalt oskustööd tegeva keskklassi alumise osa töökohad. Põhjusest teada Bill Gatesi lemmikkirjanikult pots laps Miililt, kes pööras tähelepanu, et vabrikud pakuvad tööd keskklassi madalamale osale ja kui nende töökohad reisivad teise riiki, kaob see klasseraja. Riik jäävad alles tootmisprotsessist kaugele, jäävad vaesed ning keskmisest rikkamad. Ja kuna nad jagavad väheseid väärtuseid, on tulemuseks rahutused ja ebastabiilsus ning lõppenud aastast teadvusesse jõudnud taanset tänavate ja väljakute vallutused. Paljudes USA suurlinnades. Lisage siia võrgustumise efekt, millele pöörata just äsja tähelepanu New York Timesis viitega kui palju kasu on infotehnoloogia toonud ettevõtlusele. Ja samas kui suureks purustavaks jõugud, kas see on osutamas? Siin-seal võib näiteks meenutada näidet 140000 töötajaga kodaki pankrotist ja kuidas samas pildi tegemise teenusesektoris lõi õitsele kõigest 13 töötajaga Instagram millest Facebook maksis miljard USA dollarit. Tänud nähtuste, asjade ja teenuste digitaalsele transpordile kaotavad nüüd järjekorras teisena töö infotöölised, kes erinevalt vabrikutöölistest kannavad nemad valge kraega särke ja moodustavad keskklassi rikkama osa. Ühtlasi aitab inforikkuse tsentraliseerimine suunata parad rikastuvale vähemusele. Ja selles kontekstis on huvitav mõtelda, kuidas tehnoloogia abil saaks sünnitada sellise majandus milles keskklass saaks endiselt raha teenida. Sharon Lanjeer pakub välja idee kõik sidekanalites liikuv sisu muuta maksustatavaks. Maksud oleksid küll imepisikesed, aga need puudutasid igat pilti, haigut ja lauset, mida keegi on autorina loonud. Esmapilgul täiesti vastuvõetav nähtamatuna näiv idee eriti ju tasuta netiteenuste ajastul võib aga hakata varsti täiesti praktilistel põhjustel meeldima. See oleks kui igaüks, kes kirjutab näiteks lehe artikli või blogikande kommentaariumisse arvamuse, saab sellest igalt lugejalt osakese sendist. Kui keegi tahab seda lugeda. Kuna kõik kirjutajad sobivad, et vähemalt nende lausekese loetaks, loevad ja maksavad nad teistest vestluse stimuleerimiseks. Ja ühtlasi kaob ära siis anonüümsuse soov ja sõnumitesse sünnib sisu, sest kirjutajateks hakkavad ju hästi haritud keskklassi esindajad ja areneb arvamuste vahetus ja võib-olla isegi demokraatia. Ja kunagine loosung, mis kutsus kõiki proletaarlased ühinema, võtab nüüd kuue sisu sest kõik ongi sõna otseses mõttes ühinenud. Seda siis interneti kaudu.