Läinud reede õhtul oli Eesti raadio valges saalis taas pressikonverents. Seekord oli peamine kõneaine keeleseaduse projekt. Kuulajataks olid ajakirjanikud, vasta aetakse mõtte, avaldajataks aga seltskond tuntud inimesi. Seekord vähendas need asjaolu, et tegemist on keeleseisundi töögrupi liikmetega. Enn Põldroos, Kaljo Kiisk, Mati Hint, Ignar Fjuk, Tiit Käbin ja Lennart Meri. Vastajate poolel oli ka EKP keskkomitee sekretär Indrek Toome. Kui mulle täna hommikul tehti ülesandeks järgnev ülevaade valmis teha, siis oli kohe selge, et suuremat sõlmküsimused on, et ta kaudu juba lugejateni jõudnud kolleeg etteaste Peeter Raidla on viimase aja üritustelt osanud teha ausalt kokkuvõtted, mis siis jäi järgneva ülesandeks. Eks ikka peamiselt detailide ja õhkkonna lisamine, mis ametlikku materjali eriti ei kuula. Loomulikult sai esimese sõna keele töögrupi juht Enn Põldroos. Tegelikult põhjus, miks me täna teid nagu kokku siia kutsusime, rääkida tahtsime, võib-olla isegi huvi on siin rohkem meiepoolne võib-olla isegi mitte nii palju keeleseaduses kui sellisest, eks me sellest võib-olla ka räägi. Aga noh, siis oleks võib-olla pidanud teisigi mehi siinjuures olema, kas selle vahetamisega on rohkem seotud? Aga me tundsime vajadust rääkida ja teiega nõu pidada teie arvamust kuulda praegusest üldisest poliitilisest situatsioonist Eestimaal. Ja sellest, kuidas nüüd siis sellesse keevasse putru see keeleseadus sisse lõikub. Ja mis teha edasi? Me teame, et see keeleseadus on esimene perestroika seadus, suurem perestroika seadus Eestimaal. Ja temast oleneb väga palju. Kui ta kusagil takerdub. Kui takerdub tema vastuvõtmine, siis me võime olla kindlad, et järgmisi seadusi, kõike, mis puudutab imet, mis puudutab kodakondsust, ei tule. Kui see saab säärase löögi? Samas on olukord meil pingeline, võib-olla just viimase kuu viimase paari nädala jooksul, eriti on olukord Eestimaal järsult pingestunud. Töökollektiivid kohati lausa keevad. Interrindetegevus on intensiivistunud käiakse mööda venekeelseid koole, õpilasi, agiteerimas, kogutakse allkirju, avaldustele, kus protestitakse kavatsuste vastu vene koole sulgeda käiakse majast majja. Kuigi ma ei tea Eestimaal ühtegi poliitilist jõudu ka kõige äärmuslikumad, kes seda tahaks või selliste eesmärk on saavutanud. On tulnud nii sõbraliku soovituse või sõbraliku nõuande või hoiatuse vormis jutumärkides streigiähvardusi. Kui palju selle keeleseadusega õiendame? Me teame seda, et keskajakirjandus, mis peale parteikonverentsi oli meie suhteliselt küllaltki soosiv sealtpoolt on hakanud puhuma jäised tuuled. Ma potenis vestja Pravda literatuurne, kas jäta materjale? Ja eks need materjalid on ka hakanud sealt minema välismaale, välisajalehed on nagu neid ümber ümber trükkima. Eks muret teeb ka see, et üha rohkem hakkab ka meie endi ridades tekkima vastuolusid. Jah, oli kord aeg, kus tõesti mäe liikumine oli väga ühtne. Võib-olla tänu sellele siis oli jah, Eesti rahva suuri ühtsuse kaitseingel. Ma mõtlen, Karl Vaino, kuna oli ühine vaenlane, siis me olime kõik väga ühtsed selle ümber. Aga nüüd hakkab siingi toimuma teatav erosioon, kuigi see on loomulik, et on erinevad arvamused ja see vist ongi demokraatia ja mitmekesisuse väga rõõmustav tunnus. Kuid me võtame ise seda tihti valuliselt. Kuid muidugi me teame, et kõige suurem vastuolu on praegusele kahe rahvusgrupi vaheline konsultatsioon, mis hakkab välja kujunema. Ja ma arvan, Simm, peame endale mõned asjad tegema selgeks, nii raske kui seda selgeks teha endale ka ei ole vaadata kainelt asjadele. Meil jah, rahvas jaguneb keelelt kaheks suureks grupiks, 60 protsenti ja 40 protsenti me seda teame. Me teame, et see 60 protsendi pool, mis räägib eesti keelt, on viimasel ajal tugevasti konsolideerunud, esineb ühtselt. Konsolideeruma on hakanud ka teine pool. Kui nad nüüd mõlemad konsolideerunud nii väga siis see tähendab jõudusid mis on ligilähedalt võrdsed. Arvuline vähemus ühelt poolt, kuid samas võiks öelda mõneti strateegiliselt parem positsioon linnades. Ja ülekaal noorema rahva osas kulgesid konsultatsioon. Ja kui säärane konfrontatsioon tekib ja need kaks poolt lähevad oma tahtmisest teineteisele vastu siis kahe võrd jõulise jõu säärane põrge tähendab seda, et mitte kumbki pool ei saa läbi viia seda, mida ta tahab kuidas omal ajal küllaltki tugev, et takistada teist poolt läbi viimast, mida tema tahab. Rääkimata sellest, et see seis paratamatult viib vaimse, aga võib olla ka füüsilise sissisõjani, mille kõige suuremaid õudusi võib-olla oleks meie lapsed võiksid tunda. Ma arvan, et mõlemad pooled peavad selle peale praegu tõsiselt mõtlema. Son patiseis, kus kellelgi pole väljapääsu. Ma ütlesin, et see teine pool 40 protsenti hakkab konsolideeruma Õnneks võime öelda veel, et hakkab. Kui me vaatame seda lähemalt, siis seal on tõesti on osa inimesi, kes toetavad meie rahvarinnet, kes on Eesti patrioodid, kes mõistavad kõiki neid liikumisi, mis Eestimaal toimuvad ja astuvad meiega õlg õla kõrval. Me sooviksime, et neid oleks rohkem, aga neid kahjuks pole kuigi palju. On teine pool teine tiib, son, šovinistlik, kiip, interrinde tiib. Alles hiljuti me võisime ka nende kohta öelda, et neid pole kuigi palju. Nüüd on neid hakanud saama rohkem. Kuid nende kahe vahel jääb väga palju inimesi. Kes on siiski seni veel valdab kelle suhtumine asjasse, mõtlesin, kõikuv ta milleski kaasatundev siiapoole ja milleski kaasatundev sinnapoole. Nende seisukoht pole kindlalt formeerunud. Ja me peame ilmselt tunnistama endale seda kui raske ka, võib-olla see meie enesearmastusele ei oleks. Et siin ongi see kaalukeel, mis otsustab Eestimaa saatuse. Kui see osa inimestest, kes praegu veel pole võtnud kindlat seisukohta kaldub interrinde poole siis ongi olemas need kaks konfanteeruvad võrd võimalikku jõudu. Ja on patiseis ja kõik, mis sellest tuleneb. Ja seal pole enam tagasiteed. Konflikt, mis on puhkenud enam naljalt ei vaibu. Kui aga see osa inimesi ühineb nende ideaalidega, mida esindab praegu rahvarine Siis on meil piisav enamus selja taga et viia läbi seda, mida me oleme endale eesmärgi saanud. Esitada ülesse isemajandav Eesti, luua siin tõesti säärased rahvussuhted, mis põhinevad demokraatial ja kõike, kõike muud sinna juurde. Selles on küsimus. Ja ma arvan, et meie üks suuremaid vigasid on selles olnud, et me pole seda teadvustanud seda momenti me oleme tegelenud ainult enda asjadega. Ja siin me oleme tõesti mitu käiku nagu jätnud tegemata ja lasknud neid täitja teha interrindel. Nad on võitnud tempot ja läinud mõnes suhtes meistinitsee initsiatiivi rikkamaks. Ilmselt on küsimus, mida me peame kõik väga tõsiselt mõtlema. Ja me peame mõtlema ka seda, et liitlasotsimine ei ole mitte lihtsalt ainult see et me ütleme, kui ilusad ja kenad inimesed me oleme. Miks te meie poolt ei ole? Me peame ka mingil määral käe ulatama. Ja me peame olema väga valvel selles suhtes tähendab frondeerivate edevate väljaastumiste suhtes. Mida meil tihti esineb ja mitte vähe nii ajakirjanduses, raadios, televisioonis kui ka igapäevases elus. Maa väga. Ma kõigest hiirest ühinen eesti rahvaste foorumi üleskutses esitatud väitega või sooviga. Et me peame lõpetama igasugused Solvavad väljaastumised teise rahva suhtes siis me peame teadma, et see, keda kord solvatud rahvustunde pinnal sellest enam sõpra ja liitlased ei saa. Aga meil on liitlased väga vaja. Kui me teame, et meie ees on inimene, kelles on väärt seda et talle halvasti öelda, siis me ütleme halvasti. Aga kui me ei tea, kes ta on siis olgem ettevaatlikud. Selline on siis see foon ja ma tahaks veel kord öelda, et praeguses tingimuses selline ülbitsemine võib-olla teiste rahvaste aadressil praeguses olukorras Eestimaal ta muutub kuriteoks omaenda rahva vastu. Nii ja selles olukorras me peame nüüd ka oma seadused ellu viima läbi suruma nad, mis suruma selle läbi viima rahvalikust, arutelust, mis ei saa mitte kerge tulema. Ja läbi viima ka ülemnõukogu hääletusmasinast, mille puhul ma elav suu ei looda, et see tuleb mehhaaniline käte tõstmine. Meenutan selleks, et konstitutsiooniparandus et seda vastu võtta, on vaja kahte kolmandikku häälteenamust. Ma olen kindel, et konstitutsiooni täienduse poolt hääletavad ainult need, kes on ka Keeleseaduse poolt. Järgmisena võttis sõnajärje enda kätte keeleteadlane Mati Hint. Mulle teeb muret see asi, et. Ebaadekvaatsed reageeringud ei esine praegu enam mitte ainult vene seltskonnas Vene ühiskonnas venekeelses ühiskonnas vaid hakkavad maad võtma ka eestikeelses ühiskonnas. Ma olen sellest mõnes kohas juba rääkinud, aga et tegemist ei ole üksikjuhuga, siis ma räägin sellest täna veel. Möödunud neljapäeval Rakvere teatris vähemalt nädal tagasi Rakvere teatris eesti keele konverentsil peeti kõne teemal eesti kirjakeel suuresti šovinistlike poliitika elluviijale ellumise elluviimise vahendina. Eesti kirjakeel kui suur Eesti šovinistlike poliitika elluviimise vahend. Selles kõnes räägiti, et eesti kirjakeelel pole eluõigust, sest ta on kunstlik konstrukt. Ta on välja surunud tegelikult eesti keeled, viru, keelesaare, keele ja võru keele. Eesti kirjakeele abil on hävitatud tegelik eesti rahvuslik kultuur Võru ja Saare saarte ja Foru kultuur. Ja sellepärast, et, et tegelik Eesti kultuur on nagunii alla surutud öeldi selgelt välja kirjakeelse eesti venestamine ei oleks mingisugune suur kaotus. Alles siis, kui me suudame taastada tegelikku eesti kultuuri umbes seisuga 150 aastat tagasi. Alles siis me võime ütelda, et me oleme eestlased, kellel on õigus olemasolule Euroopas niisugused politeesid, millele vastuvaidlemise võimalust seal ei jäetud, sest see üsna pikk kõne esitati sõnavõtu korras. Ja peaaegu kogu saal ja rõdu aplodeerib üksmeelselt. Ma tegin sellele sellest järelduse. Keegi ei kuula enam, et keegi ei ei kuula, et öeldakse, kirjakeelse eesti venestamine ei oleks enam kuigi suur kaotus vaid kuult kuulatakse sõnu, reageeritakse ühe sõnalistele, stiimulite ele on venestamine on šovinism seal sees. Ja see meelestab inimesed, nii et üldse enam ei kuulata, millest tegelikult räägitakse see massipsühhoosi õhkkond kus mõistuse hääl võib jääda täiesti hüüdja hääleks kõrbes. Sellel Rakvere teatri eesti keele konverentsil kujunes olukord, kus Aktuaalse kaamera telesaate järel mida nägi paar inimest, kes ei saanud saatest ilmselt õieti aru, nad said sellest aru ka juba väga tugeva ammuse mõju all võeti seal vastu, sisuliselt võeti seal vastu protestikiri Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumile selle puhul, et Eesti NSV ülemnõukogu presiidium lubas eesti keele eesti keeleseaduse projekti lubas trükki. Muidugi selles selles protestikirjas, mis seal teatrisaalis hääletati ja ülemnõukogu presiidiumi saadeti, seal oli ka teisi punkte mille, mille puhul võib-olla kahtluse avaldamine oli õigustatud. Kuid Ma kordan, asjast saadi telesaates saadi aru ka niimoodi, et et on põhjust avaldada Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi protesti, saadi aru täiesti vastupidiselt, justkui oleks ülemnõukogu presiidium lükanud eesti keeleseaduse projekti tagasi. Tegelikult ju me teame, assini ei olnud. Ma olin eile kohtumas hariduskomitees Hariduskomitee näitas mulle paki kirju, kus Eesti lapsevanemad, eesti arstid protestivad vene keele õpetamise vastu. Lapsevanemad kirjutavad kollektiivseid kirju, mõnel juhul on see mingil määral põhjendatud. Ma leian ka, et kui teises klassis õpetatakse vene keelt kolm tundi nädalas siis on see liikuna, emakeele lugeminegi ei pea selleks ajaks olema veel hästi käes. Kuid teiselt poolt, kui haridusminister hariduskomitee pakub koolidele ja lastevanematele kompromissvariante sellest olukorrast üle saamiseks, et elada ülejärgmise aastani, kus hakkab kehtima teistsugune tunniplaan siis lükatakse see juba ilma pikemalt aru pidamata lükatakse tagasi. On esinenud ka selgelt provokatsioone, kus teatatakse, et, et üks või teine ühes või teisekeelses koolis on keeldutud ühe või teise keele tundi minemast. Kontrollimisel selgub, et midagi sellist pole olnud. Keegi helistab rahvarindesse hariduskomiteesse levitatakse teadlikult väärinformatsiooni, mis kütaks üles meeli. Ja kahjuks pean ma ütlema ka, et keeleseaduse projekti variante variantide arutluse puhul võib üles kerkida täpselt samasugune situatsioon, ta ongi juba üles kerkinud. Rahva hulgas on käibel keeleseaduse projekti varasemaid variante. Ja juba praegu juba praegu juba paar päeva tagasi toimusid koosolekud, sõnavõtud kus meditsiin nimetati stalinistid, eks venestajateks. Päeval, kui ma saan Soomest soome üliparempoolse intellektuaalse ajakirjanumbri, kus on minu kakskeelsuse artikkel tõlgib. Sel päeval öeldakse mulle, et ma olen Stalinist ja venestaja. Tühja sellest, aga, aga ma tulen tagasi keeleseaduse juurde. Vot nüüd. Me oleme olukorras, kus, kui validaan ühe paragrahvi jutt paragrahvidest viis ja 11 keeran tekstid käes, vaadake neid kui jutt, kui validaal paragrahvi kahe sõnastuse vahel, kus ühes välditakse terminid või sõnaühendit vene keel kuid peetakse vene keelele täis venekeelseks asjaajamiseks täis voli ja teises variandis mainitakse sõnaühendit vene keel nimetatakse vene keelt nimepidi, kuid ei jäeta venekeelseks asjaajamiseks eestlastega oli siis publik aplodeerib sellele esimesele, sest seal ei ole sees sõnaühendit vene keel. See sõnastus, kus puudub sõnaühend vene keele, on järgmine. Pöördumisel üksikisiku poole Eesti NSV-s kasutavat riigivõimu ja valitsusasutused eesti keelt või arusaadavuse tagamiseks muud mõlemale poolele sobivat keelt korda eesti keelt või muud mõlemale poolele arusaadavat keelt. See on just täpselt see venekeelne kiri, minule on täpselt selle paragrahvi sõnastuse lubatavuse piirides. See, see paragrahv ei, ei kohusta ühtegi eestiasutust lõpetama venekeelsete kirjade saatmist eestlastest Eesti NSV kodanikele. Meie panime ette paragrahvi sõnastas sellise sõnastuse, mis on teil praegu käes ja see kõlab ju niimoodi. Pöördumisel üksikisiku poole Eesti NSV-s kasutavad Eesti NSV riigivõimu ja riigi valitsusasutused eesti keelt oma eesti keelt mittevaldavate isikute puhul Vene võimud keelt. Vahe on selles, et meie poolt valitud sõnastus tõkestab seaduse jõuga eestlaste poole venekeelse kirjaga ametliku kirjaga pöördumise. See sõnastus aga, kus vene keelt on välditud, lubab täie, annab täie voli venekeelse asjaajamise jätkamiseks. Ometi juba praegu avaldab Eesti publik üliemotsionaalselt vastuseisu meie komisjoni poolt valitud läbi hääled üksmeelselt hääletatud sõnastusele sest meie sõnastuses on sees sõnaühend Vene keel. Selles paragrahvi sõnastuse saga või variandis kus vene keel puudub ja mis jätab, tähendab, mis jätab vaba voli venekeelse Kasjalemiseks, sõnaühend vene keel puudub ja sellele avaldatakse praegu poolehoidu ja, ja kogutakse selle taha allkirju. Vaat seda ma nimetan Ki selleks selleks adekvaatseks reageerimiseks, kus reageeritakse juba tõesti ühe sõnalistele stiimulite-le. Kas on seal sees sõnad, venestamine, šovinism, vene keel, eesti keel ja mis on lause sisu, mis on lause mõte? Kas öeldakse, et kirjakeelse eesti venestamine polegi mingisugune kaotus või jätab paragrahv vaba voli venekeelseks asjaajamiseks? Vaat see enam ei olegi, tähendab tähtis ei jõua enam pärale. Seda üliemotsionaalset psühholoogilist seisu ei suuda murda. Siis on tõesti karta, et see, et osa keeleseaduse projekti arutelust Kulge vajalikul ja väärilisel tasemel me peame suutma säilitada rahuajakirjandusele raadiol ja televisioonil on eriti suur vastutus selles olukorras. Ja muidugi ma ühinen ka Enn Põldroosiga, selles kahjuks on. Kahjuks kasutatakse praegust poliitilist olukorda ka selleks et lõigata, et tõusta laineharjal, et kiiresti otsustavalt tõusta liikumise laineharjale. Loomeliitude kultuurinõukogu esimees Ignar Fjuk tõi esile oma mured. Tähendab oli juttu sellest, et reageering sageli venekeelselt või mitte eesti keelt kõnelevale elanikkonnale on ebaadekvaatne ja siin neid põhjusi. Me teame juba see pikaajaline erinev publikut informeerimine ja ka Erierinev niisugune ühiskondlik teadvus üldse olukorrast Eestis ja Eesti ajaloo mittetundmine, selle tulemusena on see mõistetav, nüüd Mati Hint rääkis ebaadekvaatsest reageerimisest eesti publikus, aga meid kummitab ja siis tõenäoliselt seab ka juba täna ohtu ka ebaadekvaatne reageerimine kogu muu maailmapoolsest kui muu maailm. Ma nüüd mõned momendid toon siin ära, ei tea ja kui neil ei teadvustata, miks eestlane või eestimaa täna on sellises olukorras, kui tal ei ole ees seda lühikonspekti alates aastast ütleme 20 või 30 või 40 või 50, kus ta näeb, millised olid need eri ajalised ja ajaloolis ruumilised hallid, kus eestlane või eestimaa sai olla ja kuidas ta siis arenes ja kuhu ta tänaseks on jõudnud. Sellele jääb arusaamatuks. Need ettevõtmised, mida me täna teeme, sest Tuuakse ju igal pool näiteks, et vaadake, Soomes on rootslase ainult viis protsenti, aga neil on kaks riigikeelt, tähendab, ja kui seda kõike ei räägi lahti ja me ei seleta ära, et eesti keele riigikerist tunnistamine ei ole mitte diskrimineeriv teistele või tõrjuv teistele, vaid ta on eesti keele kaitseks mõeldud tema väljasuremise kaitseks, et ta ei vähenda teiste tähendab, ta ei anna eestlast eesti keelele privileege üks-ühele mõistes, vaid ta viib eesti keelt kõneleva elanikkonna õigused samale tasandile, mis on ütleme, vene keelt kõnelevale elanikkonnale, nii et see on niisugune võrdsustav, aga mitte ette minev. Sel juhul meie tegevusele reageerimine mujal maailmas on, võiks öelda ühene ja seda toetab ka see, et Eestis puudub igasugune pidev välispressipoolne. Meie Eesti elu jälgimine, Eestit vahendab, ainult võiks öelda ainult venekeelne keskajakirjandus. Või siis ka meie Sovetski Estonia. Esimene, eriti, aga ka teine ei ole adekvaatsed siin toimuvale. Nendes löövad läbi kõik need hoiakud ja, ja eesmärgid, mis olid perestroika-eelsele ühiskonnale, Nõukogude liidus iseloomulikult, see tähendab suurriiklik, šovinistlik, imperiaalne mõtlemine ühelt poolt ja teiselt poolt Nõukogude lit, suur Nõukogude-lik lähenemine, mille ühtseks tunnusjooneks on vene keel. Seetõttu reageeritakse näiteks siis festi artiklile ka kõige parempoolsemates lääne ajalehtedes seda ma nägin Rootsis ja, ja püütakse küsida siis väga kurjalt eestlaste käest nendes kommentaarides, mis siis tekstidele järgneb. Et miks siis eestlased on asunud soovinistlikule teele, see tähendab seda, et, et meie tänane seisund nõuab väga tugeva sideme taastamist ka maailma avalikkusega ja meie tegevus peab olema suunatud selleni, et see ebaadekvaatne reageerimine ka väljaspoolt saaks. Piiratud, või tõkestatud või, või ära muud, et, et me oleme siin pikka aega rääkinud. Ja räägime täna, et me oleme teel õigusriigi poole, et me tahame õigusriiki kuidagi märkamatult, me oleme kehtestanud endale illusiooni riigi illusiooni riigis kehtivad omad seadused. Me hästi tunnetame neid. Me teame, kes on muinsuskaitse, kes on rahvarinne. Kes on kultuurinõukogu, kes on rohelised. Nendel institutsioonidel on oma siseregulatsioon juba oma toimimine, aga ma tahaks korrata, et see illusiooni rikun illusioon ilusoorsete sisemiste seadustega ja need kehtivad ainult sellele samale väiksele ühiskonnale, kes selle illusiooni riidion üles loonud. Kuskile mujale ei itta, ei, läände ta täna ei toimi. Ja kui me otsustavalt ei saa endale selgeks teha seda, et enne kui luua illusiooni riik, on vaja luua ikkagi õigusriik oma seadustega garantiidega, et tõeline illusiooni ehk ideaalriik siis kunagi luua. Sel juhul me töötame sellest hetkest igati õigusriigi loomisele vastu. Reblik politoloog Tiit Käbinilt. Nimelt konstitutsiooni täienduste projekt ja valimisseaduse projekt. See on muidugi omaette pikem küsimus. Aga nende nende dokumentide suunitlusse tähendab kas evolutsiooni täiendustes absoluutne tsentraliseerimine ja valimisseadustes osalt lahtiütlemine, meie seni kehtinud valimiste põhiprintsiipidest üldine ühetaoline otsene valimisõigus, mis tõesti on head printsiibid. Ma kardan, et need ettepanekud rahva hulgas küll toetust eriti ei leia. Ja ilmselt on need probleemid, mis vajavad rahulikku läbiarutamist ja ettepanekut. Tegemist. Et tõesti liidu põhiseaduse täiendused ja meie valimissüsteemi alused saaksid olema sellised, nagu need on õigusriigile kohased. Nii võib-olla Kalvis Filmirežissöör Kaljo Kiisk, Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi liige Ma tahaksin teile ainult võib-olla seda öelda, et ka mina tunnen suurt muret selle praeguse keeleseaduse saatuse pärast. Olen töötanud selle keeleseadusegrupis esimesest päevast kuni tänase päevani kell 12 17. Ja tean, kui tõsiselt ja kui, kui detailselt kui, kui petantselt, isegi kui suurte vaidluste tagajärjel on see kirjapandu tee ette jõudnud. Ja ma täna kogesin kell kolm ülemnõukogu presiidiumis, kui raske on seda seadust ellu rakendada. Viimaste aastate kõige ägedam kõne oli täna minul ülemnõukogu presiidiumis. Inimene, kes harva endast välja läheb. Ma räägin iseendast. Peaaegu olin selle piiri peal. Ja ma tänan neid inimesi, et oli ülemnõukogu presiidiumis tähendab inimesed, kes mõistavad iga sõna tähendust temad, täpsusta kuhu on paigutatud muud keeled, kuhu on paigutatud eesti keel, millisesse paragrahvi, millisesse lauselõiku on paigutatud vene keel. Ma olen nende inimestele väga tänulik, sest kõik taipasid, et see asi on väga õigesti kirja pandud. Kuid. Hoopis vastupidist arusaamist on väga palju. Olles ka ülemnõukogu saadik Põhiliselt optimistliku inimesena võid siiski omades mõningaid elukogemusi. Tundes inimesi. Ma. Ma ühesõnaga lähen suure palveda kõikide vaimude poole sellele istungjärgule, et. 285 saadikut kui palju neid kohale tuleb, kellest 186 on eestlasi? 95 on venelasi, ukrainlasi, valgevenelasi üks leedulane, üks lätlane ja üks soomlane. Ma loodan, et ülemnõukogul on arusaamist selle akti tähtsusest. Andke andeks, ma natukene hüppan ühelt teemalt teisele, kuid tulen jälle tänase päeva juurde tagasi. Ma veendusin, et see seadus on meie rahva riiklikus poliitilises ideoloogilises enesemääramise teel katsekiviks. See seadus, mis selle ümber hakkab toimuma, hakkab rääkima väga paljust sellest, mida me oleme teinud õigist mida me oleme teinud valesti. Kuidas me oleme elanud, kuidas me mõtlen, mõtleme õigesti, mõtlen enda valesti. Kirjanik Lennart Meri võttis nagu alati juuri. Kõigepealt väga ilus seadus, ta on ilus selle tõttu, et ta on õiglane. Ta ei riiva mitte kellelegi õigusi. Ja ta annab võimaluse meie keelesuhete dünaamiliseks arendamiseks. Iseenesest keele suhted ei hakka kunagi dünaamiliselt arenema. Nad on võimelised arenema ainult meie kõigi huvitatuse juures ja see huvitatus tekib muidugi siis, kui sellest on kõigepealt massiteabevahendid huvitatud trükisõna, raadio, televisioon. Meil tasub ikka ja jälle korrata seda preambula teist lauset, mis on nii erakordselt lähedal inimese põhiõigust talle. Eesti NSV-s on igal üksikisikul, samuti igal asutusele ettevõttel ja organisatsioonil tagatud õigus kasutada eesti keelt nii kõnes kui ka kirjas. Olen kindel, et see eelarvamuslik, kus, mis võib-olla teatud meie vabariigi kihtide juures oli ümbritsamas keeleseadust hajub niipea kui meie kolleegid, Vene seltsimehed, keeleseaduse. Tähte ja vaimu on korralikult tundma õppinud. Ja siin on muidugi massiteabevahenditel erakordselt suur ja tänuväärne osa. Mulle tundub, et me oleme. Oma kodumaal Nõukogude liidus mitte ainult tehnoloogiliselt maha jäänud vaid me oleme maha jäänud alates 20.-test aastatest ühel põlisel ja vanasti Venemaal väga tugeval alal nimelt oma keelehariduses. Kui teil on olnud võimalusi lehitseda vanu tsaariaegseid ajalehti, Peterburi Moskva ajalehti siis keele valdamine tänaval ja võõrkeelte valdamine oli enesestmõistetav. See puudutas diaatritsi, puudutas Teaduste Akadeemiasse, puudutas restorane, hotelle, ta puudutas just seda sfäärikus inimene oma igapäevases elus kõige rohkem õieti teiste inimestega kokku puutub. Me oleme selle oskuse kahjuks minetanud, sest meil võõrkeelteoskus ja keelteoskus üldse aegamööda monopoliseeritud selle taga oli tõenäoliselt Stalini skisofreeniline hirm välismaa ees ja tema tahtmine mis tahes kontakte koondada väga väikese Inturisti giidide ringkonnale. Selle all hakkas nõukogudekeeli teadus järjest rohkem kannatama. Ja nii ongi tekkinud olukord, kus 20. sajandi lõpul Kultuuride niisugusel rõõmsal üksteise avastamisel meie kodumaal keel on sageli nagu suur kivist Parikaad rahvaste vahel. Mul on ju natukene kummaline näiteks Helsingis kohata ilusaid pikakasvulisi Sudaani neegreid, kes räägivad perfektselt soome keelt. Mul on alati rõõmus kohata katsuutod, kes kauges Jaapanis õppis ära perfektselt eesti keelt kõnelema. Ma usun täiesti siiralt oma vene sõpru, kui nad ütlevad, et neil Eestis on olnud raske eesti keelt õppida. Siin on mitmed põhjused. Kõige suurem põhjus võib olla just see, et keel ja keeleharidus ei ole meil isegi ülikoolis enam sellel kõrgusel, nagu ta tsaariaegses gümnaasiumis oli, selles pole ju mitte mingisugust kahtlust. Teine põhjus on see, et me oleme. Meie eestlased omalt poolt pisut hooletult suhtunud õppekirjandusse ja kuidagiviisi leppinud olukorraga, et vene koolide õppeprogrammid nagu ei puutu meisse. On ikkagi kurb mõelda, et siin on üles kasvanud terve põlvkond noori, kes on saanud oma hariduse esimesest viimase klassini Eestis ja seejuures ei ole saanud koolis korralikult õppida eesti keelt või ei ole ka tahtnud seda teha. Ja lõpuks tundub mulle ja sellest ma rääkisin eile hilisõhtul. Inimesega taksojuhiga, kellega oli päris kena rääkida, ta nimi oli sviriidu. Ta osutas sellele, et kui tema eestimaale tuli siis oli eestlaste ja venelaste elulaad ikkagi niivõrd erinev, et ei tekkinud ei tekkinud läbikäimist, ei tekkinud kontakte. Et ta ei olnud mitte väga kindel, kas ta ise näiteks on vene teatrit kunagi külastanud. Ja ka eesti teatrit ta ei olnud külastanud, aga aga talle tundus, et see see endasse sulgumine, see niisuguse kahe Ketu kujunemine ja eriti viitas ta muidugi Lasnamäele, on omalt poolt palju kaasa aidanud sellele, et kaks suuremat rahvusgruppi siin vabariigis on seisnud teineteise suhtes nagu seljaga. Ma usun, et selle ilusa ja õigluse seaduse kõige suurem voorus on just see, et on avatud, et on dünaamiline ja massiteabevahendite kätes on suur võim. Te olete kindlasti kuulnud, et praegu Euroopas on kustumas viimased keele pingete kolded Belgias, Põhja-Hispaanias, Põhja-Hispaanias on seejuures väga suurt rolli etendanud televisioon baski keele levitamisel ja baski keele juurutamisel muuhulgas ka niisugustesse piirkondadesse, kuhu on üsna palju siirdunud. Hispaania tähendab Kataloonia keelseid tulnukaid. Ma usun, et ma tahaksin väga loota, et meie kõige suuremad raskused on nüüd selja taga ja et edaspidi on kõik rahvuskeeled Eestis aina saavutamas suuremat teineteise ja üksteisemõistmist. Ma tahaksin selles seoses tuletada meelde Paul-Eerik Rummo hiljaaegu öeldud sõnu mille. Kogu tähendus ei jõudnud minu meelest mitte selle televisiooni seltskonna teadvuseni. Ta ütles, et õigusi ei saa mitte käsitleda nagu pirukat mida jaotatakse nii et kui üks pool on suurem, siis teine pool jääb väiksemaks. Õigus on niisugune asi, et kui ta on õiglaselt jaotatud, siis on kõigil teda märksa rohkem. Ja just niisugune on see praegune keeleseadus. Ta on teie kätes. Meie ideoloogia juht Indrek Toome vaatas keeleseadusega seotud küsimusi poliitilises kontekstis. Partei kutsus perestroika muidugi rohkem kui kolm pool aastat tagasi ellu suure ootusega. Et rahvas. Rahvused. Hakkaks seda toetama? Et rahvas, rahvused ärkaksid sellest letargilisest stagnatsiooni unest ja hakkaks kõigepealt mõtestama kes ta on, kus ta on. Ja mis kõige tähtsam, kuhu ta tahab edaspidi jõuda. Minu meelest tänaseks on saavutatud mitmel pool, sealhulgas ka Eestimaal. Seda, et inimesed on üles ärganud ja teadvustama ennast. Üks tähtsaim teadvustus on see et tuleb väga palju asju radikaalselt eitada selleks, et hakata minema edasi selles suunas, kuhu partei rahvast kutsus. Uutmisteed, demokratiseerimist, teed. Humaansel sotsialismi teed. Me ei ole palju saavutanud selle kolme poole aasta jooksul kuid see on minu meelest väga suur saavutus. Me hakkame nüüd alles üht-teist konkreetselt ellu viima, sellel teel. Majanduses ei ole me suutnud midagi teha. Poliitika vallas. Näete, jõuame rahvussuhete osas sinnamaani, et me oleme. Väga suure töö teinud, etapilise töö teinud ja veelgi suurem töö on ees, et vastu võtta vabariigis keeleseadus, mis on heaks kiidetud EKP keskkomitee 11. pleenumilt, see idee, see ettepanek on heaks kiidetud ja teate mis, ma tahaksin öelda, et minu kui poliitika jaoks see on erakordse põhimõttelisi printsipiaalselt tähtsusega sündmus. Ja mispärast? Kas staatuskvoo tänases eilses Toimivas olukorras hakkab muutuma selles suunas, kuhu partei on meid kutsunud, et rahvas hakkab otsustama oma elu, põhimõttelisi küsimusi või ei hakka. Kas jääb kehtima vana mall või me hakkame põhimõtteliselt printsipiaalselt midagi uut tegema antud juhul rahvussuhete valdkonnas rahvuspoliitikas ja siit ka emotsionaalselt nii eestikeelse kui ka venekeelse rahva osa teadvustus endale nad saavad väga hästi aru mõlemad rahvaosad, ütleme otse välja. Et see on esimene väga põhimõtteline printsipiaalne samm tegelikult sellel suurel teel, mis meil tuleb hakata, mida mööda meil tuleb hakata käima. Ja sealt ka see väga suur pinge. Väga suur pinge. Aga mis ma tahaksin ka kohe öelda, meil ei ole teist teed, kui me tahame perestroika teha, kui me tahame muutmistööd ette võtta, kui see samm teha. Kui otsustus teha ükskõik kui raske see otsustusühele või teisele grupile või isikule või, või, või. Ja kuidas öelda ka ei oleks? Ja see, kes sellest aru ei saa Ei taha seda sõna öelda, sisuliselt ta seda on. Mina ei öelnud, et see on rahva vastu ja väga hästi, ütle mulle kes ei mõista, kui suur asi on mängus ja jätkuvalt käitub provokatiivset. Jätkuvalt paneb oma persoonigruppi Seltsi ühingu huvi kõrgemale rahva ühishuvidest. Vaat see tuleb meil teadvustada mõlemale rahvaosale, see, kes täna labidaga ekskavaatoriga kambaga kaevab seda kraavi, mis lahutab täna erinevaid rahvuse edasi. See inimene peab saama rahva mõlema poole hukkamõistu osaliseks. Ja see, kes labidaga lusikaga ekskavaatoriga püüab seda kraavi täis ajada see väärib heaks kiitnud toetust ja nii edasi. Ja selle kriteeriumi järgi peame hakkame hindama nähtavasti edasist tegevust rahvussuhete vallas. Ja oligi käes küsimuste-vastuste aeg. Peeter Raidla ratast minu küsimus haakub Enn Põldroosi esialgse jutuga Kirjanike Liidu parteiaruande valimiskoosolekul. Hiljuti tegi Rein Veidemanni ettepaneku konsolite tähendab, et meie partei keskkomitee konsolideeriks hakas konsolideerimist venekeelset elanikkonda ja kutsuks kokku. No ütleme, rahvarinde kongressiga taolise. Noh, üritusele ja et kõigepealt hakkaks pihta venekeelsest intelligentsist, kuidas keskkomitee sellesse ettepanekusse suhtub ja see vist oli hästi lühidalt oli ka ühes ajalehes ära toodud, see ettepanek. Ma arvan, et täna selles keerulises situatsioonis, mis meil on kujunenud erinevate rahvaosade vahel, on iga hea mõte teretulnud ja nähtavasti ka selle konkreetse ettepaneku puhul tuleks ost Kokku tulla nende inimestega, kes selle ettepaneku tegid ja juurde kutsuda siis. Ma ütleksin siis, mitte ainult venekeelse, aga teiste rahvuste esindajaid arutada see asi läbi ja kui me selle kava taoliselt kokku paneme, et me näeme, et sellest kasu on, aga esimesel hetkel tundub, et kasu oleks kindlasti siis tuleks ta meil läbi viia. Minu küsimus paragrahvi number 16 ja kui ma ei eksi, siis vist esialgses projektis või vähemalt ühe vaheprojektis oli nagu nõue ametnikele ja juhtivtöötajatele, et nad oskaksid eesti keelt, tähendab nii kirjakeelt kui ka kõnekeelt. Tähendab ja siit ka küsimused. Et kas see, esiteks kas oli selles samas punktis, kuna mul ei ole seda vahepeal vahel lehti kaasas? No mina isiklikult arvan, et ükski ükski eestlane ei saa kunagi täielikult selgeks vene kirjakeelt ja ükski venelane ei saa ka tähendab ükski Meil on selges eesti kirjakeelt ja kas tähendab praegune sõnastus ei mõtle seda taas, et peab oskama ka kirjakeelt? Ma vastan teile. Tõesti vahepeal, nii ta oli ja nüüd on ta teisiti, seda enam, et te valisite juhtivtöötajaid, aga samas nimekirjas on ka kaubandustöötajad, teenindajad poemüüjalt vast ei ole tõesti tarvis kirjas. Nii sõnas kui kirjas nõuda. Hea, kui ta teeb kurgi ja kapsa vahel eesti keeles vahet ja oskab 10-ni lugeda juba siis on midagi head toimunud. Näete, siin lõik lõpeb või seemne paragrahv lõpeb lõiguga esimeses lõikes sätestatud nõue rakendub vastavuses keeleseaduse paragrahv. Ahsoo oi vabandust, siin üleval. Neid keedab, keeli tuleb osata paragrahv kaheksa lõige kaks kehtestatud piirides ja siin tagapool vihjatakse sellele, et need piirid ühesõnaga tulevad vastavad juhendid koostada. Selle juhendite koostamine jääb siis ülemnõukogu keelekaitsekomisjoni ülesandeks, kus määratakse täpselt need piirid, millises ulatuses ühe või teise ameti pidaja peab keelt oskama. Ma tahtsin küsida, missuguses staadiumis Lätis ja Leedus need asjad on, kuidagi tundub, nagu oleks nendel väga kergelt asi ühele poole läinud, mis tundub nagu väheusutav. Arvamust on meil väga palju kuulda ja võib-olla on see ka massiteabevahendite väike võlg Eesti rahva ees, mis on eesti rahva meeleolu pinges, tavaliselt don nüüd valla päästnud kujutluse, et Lätis ja Leedus on kõik asjad pool hirmsa kiiruga ja ilma valuta ja meie muudkui tapame, tapame ja takerdume ja midagi ei suuda otsustada. Tegelikult on tegelikult asjade seis just nimelt nii. Lätis on vastu võetud otsus esimeseks jaanuariks järgmisel aastal esitada keeleseaduse projekt üldrahvaliku arutamisele või rahvaarutelule ja esimeseks veebruariks järgmisel aastal. Võta see projekt keeles võtta keeleseadus vastu, seni pole Lätis tehtud muud kui deklareeritud, et läti keel on Tättis riigikeel. Kuid keelte, teiste läti keele ja teiste keelte kasutamise korra määrab keeleseadus. Nii et tegelikult ei ole seal jõutud kaugemale, kui. Kui konstitutsiooni paragrahvi deklaratsioon ja Leedus on vastu võetud abinõude plaan leedu keele seisundi ja prestiiži parandamiseks. Konstitutsiooni ja keeleseaduseni ei olegi Leedus jõutud? Ei taha, ei ole, meil ei ole mingit põhjust ennast kiita, sest teate kõike me kõik teame veel siin, meie teeme veel paremini. Ja kuidas meie töö takerdus juunikuust septembri lõpuni. Ja mis faase me, me, meie komisjon pidi üle elama, kuid tegelikult on siiski asi nii, et praegusel hetkel oleme me oma keeleseadusega ja keeleasjade korraldamise projektiga oleme kõige kaugemale. Muuseas, Leedu ja Läti ülemnõukogu presiidiumi pöördusid Eesti NSV ülemnõu presiidium poole kohe, kui projekt on vastu võetud, saata nendele mõlemile see, nagu eeskujuks lähematel päevadel nendele saadetaks. See on esimene liiduvabariigikeeleseadus. Üldse on paragrahvidega tasemel, deklaratsioonide tasemel on 10 aastat kehtib Taga-Kaukaasia liiduvabariikides Tiidu vabariiklik riigikeel. Aga täpsemalt seadust, mis tõesti garanteeriks, nõuaks sätestaks keelekasutuse liiduvabariigikeelekasutuse. Seda pole õmblanud koduma inglisekeelne lisa. Mina poleks Indrek Toome kommentaari Pravda artiklile. Tähendab küsimus on sellest tingitud, et tundub, et siin EKP seisukoht ja Pravda kui NLKP keskkomitee häälekandja seisukohad keele kui tähendab riigikeele kehtestamise rahvuskeele, kui riigikeele kehtestamise küsimuses lähevad lahku. Minu meelest ei pea kumbki pool ei pea EKP keskkomiteega ei pea Pravda toimetuse vastav osakond sellepärast ehmatama, et nende vaated lähevad lahku. No ja siis, kui lähevad lahku, meie ei ole oma seisukohtadest lahku öelnud, näete rahulikult, tegutseme edasi ja töötame välja keeleseadust ja ma arvan, et keskkomitee täielikult toetab oma seisukoht on seda peenumi välja ütles ka ülemnõukogu istungjärgul samuti ei, ütleme lahti kodakondsuse. Vastava sätte sisseviimise vajadusest konstitutsiooni ja vastava seaduse kehtestamisest. Pravda juhtkiri on väga selge näide mida võiks nimetada tarrid riiklikuks ekstremismi, eks kui, kui sellele juhtkirjale üldse anda nii suurt tähtsust, halvem on võib-olla see, et Nõukogude Liidu keelepoliitika poliitikat käsitlevad viimase aja art tsiklid jätkavad kõik täpselt vanast väljakujunenud kujunevat laadis ilma midagi ümber hindamata. Et ka ümberhinnangute, rahvus ja eriti ka keelepoliitika ümber hinnangute osas nähtavasti Eesti teeb esimese sellise tõeliselt uuendusliku samme. Aga mul on üks niisugune tähelepanek. Mulle tundub, et muukeelses ajakirjanduses tuleks praegu väga selgelt ja populaarselt üle rääkida. Mis on rahvusvabariigi konstitutsioonilised õigused. Kõigepealt kõigepealt võib-olla. Muidu vabandage, muidugi, keeleseadus ei lähe hästi läbi, kui see mõiste, et rahvusvabariigil on õigus oma oma keelele. Kui see mõiste ei ole selge, siis ei lähe ka keeleseadus hästi läbi, mulle tundub niimoodi. Ja keelest võiks rääkida üldse rohkem ka vene keeles, sest vene keel on küllalt risustatud käibekeel, ma mõtlen. Ja selle kohalt ma olen eelkõnelejatega väga nõus. Ja see on muidugi õigus, et tuleb rääkida vabariigis võrdsetest õigustest sellel pinnal rohkem ainult kahjuks. Uute projekt. Quick ilma selleta me räägime kogu aeg teineteisest mööda, kui see mõistes vaba rahvusvabariigi suveräänsus õiguses ei ole selgitatud. Ilma selle selgus, et me dialoog ei toimi. Ma ütleksin nii palju jah, et see on täiesti õigus ainult kahjuks uute projekti järgi ses võrrelsuste võite vähe järgi. Ja veel üks asi. Nii ajakirjanduses, võib-olla ka selles projektis ma ei ole jõudnud sellesse süüvida. Peaks kohe rõhutame, et vene keele kasutamine ei ole mitte diskrimineeritud, mitte keegi selle keeleseadusest mitte midagi ei kaota, sest praegu on kuulujutud ületavad kõik informatsiooni andnud, mis on. Mulle helistatakse sageli oma, ma kuulen hämmastavaid asju, mida üldse pole räägitud ega kirjutatud. No ilmselt on hea, et siiamaani ei ole tuldud sellele, et põhiseadustes fikseerida, kellel on õigus kindlaks määrata riigikeel sest kui see oleks tehtud, oleks siinses seega juba tsentraliseeritud ja meil ei oleks õigust keeleseadust vastu võtta. Õnneks keegi selle peale veel ei ole tulnud ja ma loodan, et meie vabariigi ülemnõukogu siiski Teeb täienduse põhiseadusesse ja võtad vastava keeleseaduse ja praegu minu arvates eriti oluline on tutvustada mitte niivõrd vabariigi konstitutsioonilise õigusi, kuivõrd just neid välja pakutud liidu konstitutsiooni täiendusi, mis on suunatud sellele täielikult piirata vabariigi õigused, mis seal siiamaani on. See on minu arvates praegu üks esmaseid ülesandeid. Peab vene keeles lugema sellepärast et on ebaselge, eesti keeles ei olnud Station vaatsentiivits. Kas transkribeerivad, see on just see kõige õigem sõna, sellepärast et kui me võtsime nüüd juba vastu otsuse, et esimesest jaanuarist sõna Tallinn vene keeles hakatakse kirjutama kahe n-iga siis ei ole transkriptsioon seon, trantsler liiteratsioonis. Minu arust alles täna, selle üle vaieldi kõvasti. Ühed, keeletargad ütlesid, et trassitratsioone, teised transkriptsioon, mina ei oska midagi öelda. Kribeerimine on lihtsalt laiem kui transLitereerimine. Ja hõlmab ka neid juhtusid, kus on tegemist, ütleme, eestikeelset oponemy ütleme Ruhnu saare kirjutamisega hiina keeles, kus r-tähte teatavasti ei ole. Tähendab, mul on ka üks küsimus veel ja see puudutab nüüd need konstitutsioonilise paranduse, ma tean, et täna oli Tartus, olid koos, olid maavanemad ja linnapead ja nad mõistsid need ettepanekud seal üldiselt kõik hukka. Ja ma kasutan praegu ära ühe büroo liikme ühe büroo liikmekandidaadi siinviibimist, et kuidas nemad seda hindavad. No minu hindamine nende projektide kohta täiesti negatiivne, nad on nii nagu siin juba öeldud kõikide nende Atlustele otse vastupidised nendele taotlustele, mis meid on viimasel ajal nagu elus hoidnud. Selge see, et kui säärased Parandused ellu viiakse, siis ei ole vabariigi suveräänsusest juttugi. Mina hindan samuti kriitiliselt mitmeid neid sätteid mis puudutavad Wabariigi suveräänsust ja ka mulle tundub, et olukord ei lähe mitte paremaks. Nii nagu see sõnumina oli sees NLKP 19. parteikonverentsil, vaid vastupidi, mitmes suhtes tsentralisatsioon süveneb. Seda ei tohiks minu meelest mingil juhul lubada. Rahva ootus on liiga suur ja ka lubatud on rahvale pika aja jooksul just demokratiseerimist, aga mitte uuel tasemel tsentraliseerimist. Aga mis ma tahan kohe öelda ja lisada. Et vabariigi partei keskkomitee ja ülemnõukogu Andsid kõigile oma all lülidele soovituse ja selge vist isegi ülesande igakülgselt arutada läbi kõik need parandu või ettepanekut, mis on nii ühes seaduse projektis kui ka teises projektis. Ja palusime kõigil. Siis rahvasaadikute nõukogul, parteiorganisatsioonidel ja üksikisikutel esitada oma märkused, ettepanekud. Soovitasime isegi rahvasaadikute nõukogudel kas oma täitevkomitee istungil või rahvasaadikute nõukogu istungjärgul läbi arutada oma rahva mõtted ja arvamused ja hinnangud nende projektide kohta ja esitada nad Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumis edastamiseks NSV Liidu ülemnõukogu presiidiumile. Ma isiklikult arvan, et nähtavasti nende koondettepanekute põhjal oleks otstarbekas, et ka Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee pöörduks vastava ettepaneku informatsiooniga NLKP keskkomiteesse ütlemaks välja oma seisukohad. Ja ma ei kahtle, et need langevad kokku rahva arvamusega ettepanekutega. Siin on vot vaadake järgmist lõiku. Ja järgmine lõik, ma vaatan küll, aga mul on, vajas seda rääkida ka meie lugejaskonnale, kes evastas tõlkule ja nendel kohe tulevad neid vastu ja ja siis, teine jah. Ja kui võtta nii, et praegu, nagu te juba rääkisite, interliikumine haka, võta juurde punktid ja võib-olla just niisugustes tingimustes, meil on vaja ütlemas sellest, et kui meelitada inimesed oma poole, kui värvata nendest oma kaaslasest, siis võib-olla on vaja mõelda ka niisugused järeleandmisest. Ka iga poliitiline tegevus ikka eeldab mingit kompromissi, sellepärast et ilma kompromissi ta on see võimatu. Ja võib-olla siin on vaja kohe päevast seda seaduse avaldamist, siin on vaja kohe pärast seda avaldada ka väga niisugune rahulik, ikka väga tahk ja õigu. Niisugune õiguslik kommentaar. Sellised olid siis lindistused Eesti raadio valgest saalist. Möödunud päevade jooksul on vaidlused keeleküsimustes jätkunud. Pressis on ilmunud reageeringud keeleseaduse projektile. Mul on miskipärast jäänud mulje, et paljud asjad on eelnevates arutlustes juba niivõrd ära kulunud, et vähemalt eestikeelses pressis pole seni suurt midagi muudatuste mõttes ette pandud. Venekeelses pressis on sutsu rohkem. Sealjuures on minu arvates igati teretulnud asjaolu, et paljud sealsed kirjad on sisaldanud konkreetseid ettepanekuid ja kriitilisi märkusi muudatusteks hariduselus ja muudes valdkondades. Näiteks tänases saadet Estonias räägitakse vajadusest vaadata läbi venekeelse erihariduse võrk. Mulle tundub ka, et paljude meie erinevate rahvuste esindajad ei leia haridusvõimalusi Eestis. Samas aga on meil rida erialasid, millel tuuakse sisse spetsialiste muudest liiduvabariikidest. Igati asjalik on lugeja Vorobjovi üleskutse nite laskuda Narva söövatesse vaidlustesse. Usun, et keeleseaduse ümber on võimalik rahulik ja asjalik arutelu. Loomulikult on põhiseaduseparanduste ja valimisseaduse projektid praegu tekitanud rohkesti pingeid, kuid neid ehk ei tasuks sellesse valdkonda halva pagasi kaasa tuua. Me tahame suveräänsust ja imet, tahame kõrgeid inimlikke väärtusi, tahame olla eurooplased. Nendega kaasnevad aga alati läbimõeldus, heasoovlikkus ning kannatlikkus. Ka keeleküsimust edasisel arutamisel aitavad just need jooned leida mõistliku lahenduse. Suures mures.