Tulekool suleti juukse ja tulesurmateele. Too tule kuu sule, et juukse ja tulesurmateele raagus gaase viiulit mängis raagus gaase. Riiulit vähendis. Küla pole. Mängu. Kuule kuule. Ja tulesurmade ei. Tule ei tule. Ka seejuures. Gaase. Kaaell. Nurka. Juuli. Siis sa ju uus koos? Ta ei kuule. Küla poole. Hoolt koori puhu, tuul. Vulkaanitooli. Pall ja ta ei saa. Seisi paeti ja ta ei saa joosta musta aasta. Ja samamoodi ka. Ka toormoos. Truu tule kul suleti kas sellest ja tulesurmad. See oli Tõnu Tepandi mängumees Kalju Lepiku sõnadele. Meie järgnev jutt aga ei saa olema nii emotsionaalne, jäme, pigem asjalikumale lainele, et rääkida meie eesti algupärasest näitemängust. Mina olen maris Johannes. Eesti teatri ilusamad õnnestumised on ikka seotud algupärase dramaturgia. Aga kui meenutada 70.-te alguse teatri muutumisi, siis alguse sai see Kirjanike Maja suitsuõhtust ja Paul-Eerik Rummo Tuhkatriinumängust. Pikema teatrimälu. Vaataja kogemusega kuulajale võiks meenuda ka Panso Tammsaare tõlgendused toominga põrgu põhjat. Mikiveri Ki lavastaja biograafiast leiame õnnestumisi Kitzbergist krossini. Eesti teatri lähimineviku helgemad hetked on seotud peet, vallak, Pilar pardi Punjema potitehase looga. Seda nii Kaarin Raidi kui Priit Pedajase lavastuses. Eesti teatri viimaste aastate sümpaatsemad avastusi on kahtlemata Madis Kõiv, kelle näidendid on elanud ilusat lavaelu nii lavakunstikateedri õppelaval kui draamateatri akadeemilises õhustikus. Kui neid aastatetaguse õnnestumisi ridamisi ette lugeda, jääb mulje, et pole meie omakeelse näitemängul häda midagi. Aga kaldun arvama, et pole siin maal veel kunagi olnud sellist aega. Omakeelseid häid näitemänge külluses, arvest oleks sadanud. Esiteks on rahvas nii väike, et ei jõua oma näitekirjanikke toita. See tähendab, et üks kirjatsura ei ela oma tööst ära ja kõrvalt mõnda muud ametit näiteks ajakirjaniku oma pidama. Ja kui meenutada veel seda, et eestikeelse teatritegemise traditsioon üsna lühike on esimese eestikeelse näidendi Saaremaa onupojale avastamisest hiljuti kõigest 120, kas nad möödus siis selle kõige taustal, on täiesti loomulik, et meil neid teatrile kirjutajaid ikka nappima kipub. Aga kust leida rohtu, mis aitaks olukorras, kus Tänapäevase tõlkerepertuaari pealt tuleb teatril hakata maksma soliidset honorari välisautorile? Eesti teater ei ole käed rüpes istuma jäänud, otsib endale uusi autoreid ja soovib soliidsem moel tsiviliseeritud maailma mängureeglitest kinni pidada. See ongi meie sõnalavastusteatrite kirjandusala inimesed ellu kutsunud Eesti näitemängu agentuuri kes ühelt poolt otsib uusi teatrile kirjutavaid autoreid ja teiselt poolt reguleerinud meie teatrite suhteid välismaise autorikaitseorganisatsiooniga. Eesti näitemängu agentuuri eesotsas on Pärnu teatri kunstiline juht tõlki aaloe tegevdirektoriks aga noor energiline daam Külli Holsting. Tema jutule. Me täna lähemegi. Eesti teatrihiilgus ja viletsus on üsna tihedalt seotud sellega, millised on meie algupärandid ja selleks, et nende algupära on teid saaks rohkem olema. Selleks korraldas Eesti näitemänguagentuur ühe võistluse nimed uue draamakonkurssi. Ja praegu olengi ma siin Külli Holsting juures Eesti näitemänguagentuuris, et teada saada, kui palju tuli teile töid ja mida te sealt välja valisite. Nüüd te olete need tööd välja valinud, aga mis saab neist edasi ja nüüd me võtame iga väljavalitud töö autoriga ühendust ja, ja palumegi seda, et kolme kuu pärast ehk esimeseks naabriks valmis siis niimoodi selle ideekavandi põhjal siis teatritekst. Ja lootus on veel see, et paljud tööd on juba nagu konkreetsete teatrite poolt välja valitud, et konkreetne teater on huvitatud just sellisest sellisest võistlustööst. Ja samas muidugi nii mõnigi töö oli ka juba konkreetselt mõnele teatrile mõeldud, näiteks linnateatritöörühm, kes siis planeerivad oma oma tüki väljatoomist just linnateatri juubeliks. Ja idee on ka väga kena, see oleks siis meie Eesti teatri enda ajaloost. Tegelasteks on meie teatriajaloo suurkujud. Aga samas oli ka just selliseid noori üllatajaid, näiteks nagu kõigile hästi tuntud punkar Villu Tamme. Kellele me siis esitasime sellise sihttellimuse ja kelle vabavärsis dialoog on tõesti ilus ja kena ja seda oleks kurb niimoodi tuulde lasta. Sõelale jäi üks mononäidend ja üks väga potentsiaalne kuuldemängu kavand laste ja noorte näidenditest. Loomulikult neid tuli suhteliselt palju kuna siiski arvatakse teda üsna kerge kirjutada, et see on ikka palju kergem kui tõsine draama või tõsine probleemistik üles seada, aga ka laste ja noorte näidendites on päris uusi ja huvitavaid ideid. Kas praegu on veel vara küsida ka veel teisi autoreid? Mainisite ära. Villu Tamme. Mainisite ära linnateatritöörühma, need, kes ei esinenud märgusõnade all nende kohta loomulikult ma võin üht-teist öelda. Huvitava mononäidendi ideega esines meil Rakvere teatri näitleja Heljo aardla kellelt me palume kindlasti ta kirjutaks oma teksti valmis ja sellega meile niimoodi saadaks. Ja siis oli väga huvitav ka Kati Murutari tekst, mis on siis ideekavand muusikaliseks lavalooks ja jah, kahjuks sellele on muidugi kaks potentsiaalset teatrit, kes võiksid pretendeerida, on siis Vanemuine ja Endla teater. Et mujal nii palju laupäeva draamanäitlejaid just ei ole. Väga tore ja üllatav oli noor autor Kai Aarelaid kelle töö paistis silma just sellise uue lähenemise ja huvitava ideelahendusega väga huvitava probleemiga, kuna nagu palju oli selliseid töid hulgas, kus mindi liiga lihtsalt nagu meie tänapäeva või argipäeva ühiskondlikele probleemidele ja ja hakati neid kuidagi lahkama, või tehti need asjad veel kuidagi võimeldati neid ja, ja tehti nendest eriti eemaletõukavad ja jubedad. Vahest tekkis tunne, et kas tõesti on see nii võimalik, ka Valeria Ränik on väljavalitute hulgas ja seal temaid kavand räägib meile mulla mustukesest mis võiks olla ka üsnagi tore muinasjutul ja, ja müütidel põhinev tekst siis tuttavatest nimedest võib-olla Indrek Hirv. Kes siis nähtavasti proovib nüüd esimest korda kätt draama alal, mis on muidugi väga teretulnud, et meie luuletajad ja Prosa eestid jõuavad ka draama juurde ja kuuldemänguks mõeldavaks kuuldemänguks. Valisime välja Urmas Rein made Nemo turniir. Mis on need teemad, millega tegeleb tänapäeval see näidend, mis on mõeldud lastele või noortele, on siin ka mingeid selliseid läbivaid teemasid? Läbivat teemat võib-olla on raske öelda, aga eks üks üks teema on just see laps ja perekond siis tänapäeva olukorras, kus kõigil on kiire ja palju tegemist, et küll peab siis vanaema ja kassiga läbi saama ja ja loomulikult see vanemate suhtumine kandub üle lastele ja, ja siis need humanistlikud teemad, raha ja perekondlikud probleemid. Aga samas oli ka toredaid asju, et ka näiteks maffia võib rahulikult kanda päkapikkude maailmasse ja ja arvud teemängudest, tuttavad, maks ja Moorits ilmuvad meie klassituppa. Ja samas on meil jällegi kuus Enda, kes on hädas sellega, et pole õiget majapidajanna. Et loomulikud muinasjutud ja sellised asjad jäävad alati, kui palju eesti lavastajaid on tuttavad või huvi tundma selle näidendivõistluse? No ütleme, tulemuste lavastajatest on muidugi üsna vähe lugenud neid mis minul teada on, võib-olla rohkem, sest me jagasime need võistlustööd teatritesse laiali ja palusime, et seal lavastajad neid loeksid. Aga tundub, et meie, lavastaja natuke nagu kardab seda algupärandit, et ta meelsamini võtab kätte mingi romaani ja teeb sellest ise dramatiseerinud ja lavastanud selle. Aga et nüüd päriselist uut algupärandit otsima hakata või ise kuidagi selle valimiskirjutamise protsessis osaleda, see on natuke piss veel võõras ja võib-olla natuke liiga vara. Aga selle selle poole me nagu ikka töötame ja, ja loodame, et see kunagi siis autori ja lavastaja koostöö, et see kannab rohkem vilja, kuidas nüüd hakkab selle dialoogi meisterdamine toimuma, sest tegelikult ju teil on, praegu jäid ainult ideekavandid. Väljavalitute hulgas on muidugi päris palju nii-öelda juba kirjutavaid inimesi, kes ma usun, et on võimelised kirjutama ise selle dialoogi kenasti valmis oma ideekavandi põhjalt. Aga loomulikult me püüame, nagu just nimelt leida selle lavastaja, kes sõnaga konkreetselt huvituks sellest ideest ja kes aitaks nagu selles protsessis kaasa. Kui palju sellest muidugi välja tuleb, on teine asi, sest suvi annan käes ja lavastajad on laiali ja teatrites on puhkus. Kas toimub ka mingisugune vahuhindamine või midagi sellist, on ka teile ette näha. Nii nagu konkursite puhul ikka, peaks Mawindadeni jõudma teise vooru tähtajaks seadsime üles esimese oktoobri ja püüame nüüd teha ettepanekud ka teatud lavastajatele kellele veel ma täpselt ei ütle, kuna nende nõusolekut pole veel saadud kes siis moodustaksid sellise viie-kuueliikmelise žürii valiksid välja siis selle teksti või need tekstid, kelle vahel siis auhinnad ära jaotatakse, loots on anda välja lasteaia noorte näidendile eraldi auhind. Võib arvata, nende näidendi tega on eelkõige tutvunud just kirjandustubade inimesed, mis oli selle seltskonna jaoks võib-olla kõige üllatavam seda materjali siin lugedes? No keegi nendest nüüd päris üllatusi välja nagu ei toonud, aga noh, selle 105 töö hulgas oli küll esindatud ka kõik need moodsad teemal, et oli AIDS-i teema ja oli lesbi näidend ja, ja noh mingil määral ka muidugi grafomaaniat, aga ilma selleta vist ikka läbi ei saa. Et midagi üllatavat võib-olla just ei olnud. Võib-olla paljusid masendus, natuke see, et liiga palju pakutakse siis ütleme kunsti pähe seda ühiskondlikku probleemistikku. Et see on nagu selline noh, vaevalt et inimene kõlavalt tahaks näha neid samu probleeme. Ja küllaltki modi toorelt. Need on juba, keda te üles lugesite, üsna sellised tuntud inimesed, aga oli ka näiteks te tahtsite, et kirjutavad koolilapsed ise saite ka selliseid töid ja päris palju nad kahjuks ei osutunud just väljavalitute hulka, aga päris tore oli, et, et tulin paar noort autoreid, kelle esimesed tööd saabusid kuu aega enne tähtaega ja siis tuli neid ikka iga nädal, selline lehekülg või paar. Ja see oli tegelikult väga tore, sest inimesel sellel noorel tekib harjumus või vähemalt selline ettekujutus sellest dialoogist draamat Eestist üldse. Et ja seal kena see, et inimene nagu esimene töö oli võib-olla nõrgem järjest läksid veel paremaks, sest ühesõnaga töö käigus õpib ikka inimene kõige rohkem. Aga siis näiteks ei tekkinud mingit sellist mõtet, et võib-olla tasuks korraldada mingid kursused Lausanikustele andekamatele või ja see mõte käis meil peast läbi küll. Lootsime just seda, et kui mõni neist nüüd osutub ka väljavalitute, eks, et, et siis tõesti teha selline väike kursusepäev, aga praeguste väljavalitute hulgas tundub, et, et seda ei ole enam vaja. Loomulikult, kui siis tagasiside tuleb, võib-olla, siis muutub see aktuaalseks, aga praegusel hetkel jah, meil on küll sellised plaanid töid tulnud üsna palju. Järelikult vajadus ennast väljendada, aga draamavormis on inimestel täiesti olemas. Kas te nüüd olete planeerinud ka, et see nii-öelda muutuks traditsiooniliseks? Selline konkurss? Praegusel hetkel küll, sest tõesti see, et tuli 105 võistlustööd, olid meilegi üllatav ja tahaks kindlasti ka järgmine aasta midagi sellist samalaadset korraldada. Esiteks juba see, et need inimesed, kes nüüd kirjutasid ja keda välja ei valitud, et neil oleks aega niimoodi kätt proovida ja, ja veidi niimoodi tööd teha ja järgmine aasta võib olla palju edukamalt esineda. Ja just näha see, et ka noorte hulgas on see huvi olemas. Saate alguses rääkisime me oma eesti dramaturgia staga, tõlkerepertuaarile on kindel osa meie teatrite kavas. Praegu, mis seisus on Eesti näitemänguagentuur oma tegutsemisaja algusest? Palju on vahendatud tõlkerepertuaari? Meie omalt poolt oleme siis ära ostnud üks 14 tõlget ja need on siis kõik juba ka läinud lavadele või tulemas kohe lavadele, sest meie tõlke äraostmise eeltingimus on see, et on teada proovide aeg, millal proovid algavad. Aga loomulikult sinna kaasnevad kand autoriõigused, mida me siis vahendame. Peame kirjalikke läbirääkimisi välismaaagentuuridega, et saada nende autoriõigused sellele teatril sellel tükile, tõlki repertuaariga on just nii, nagu on. Kes kuskilt midagi leiab, suudab sellest innustuda? Jaa, jaa, tihti muidugi ka on valmis ise tõlkima, ise lavastama. Õnneks kasutatakse veel ka ikkagi nii-öelda professionaalseid tõlkejaprofessionaalsed lavastajaid, aga ime, nagu ta on, Eesti teatrimaailm ei ole just kuigi suur ja ja teatreid on meil ikkagi ka küllalt vähe. Sellest hoolimata leitakse samal ajal samu tükke mis on tõesti väga hämmastav ja siis tuleb laveerida, et kuidas, kumb teater jõuab enne selle lavale tuua ja selle ära teha. Kas võib öelda nii praegu, et see autoriõigus ei ole saanud veel nii-öelda tõsiseks probleemiks või on ta juba probleem selle autoriõiguse ostmine noh, rippuma ära sellest, et me oleme nii vaesed on kaks probleemi, üks asi on see, kas välismaaagentuurid ja autorid usaldavad meid. Esimene asi, kui tuleb vastus, on see, et kas te olete ikka berni konventsiooniga ühinenud ja kas teil ka Eesti vabariigis autoriõiguse seadus kehtib? Siis magi kirjutan neile kenasti, et jah, oleme ühinenud, kehtib küll. Jaa, südames kripeldab kogu aeg see, et alati seda kahjuks ei täideta teatrite siis suurte professionaalsete teatrite puhul, see ei olegi enam nii suur probleem. Me oleme oma tööga ja, ja neil on ka vana kogemus olemas, need sealgi selliseid asju ei juhtu enam. Aga probleemiks on muidugi kõik väiksemad teatrid, harrastusteatrid, kellel on see ettekujutus nendest asjadest veel üsna ähmane. Aga see, tead, tere ei jõuaks neid osta, see on just see, et see oleneb teatrist ja teater veel ei kujuta vist päris täpselt ette, kui palju ja mis summadega on tegemist. See on välisautor, nõuab ettemaksu, mis oleks siis garantii, et ta saab selle summa oma teose kasutamise eest ja see summa tuleb siis korraga välja maksta ja see küll mõnikord tekitab teatritele üsna suuri probleeme. Praegu tuleb kohutavalt palju, peab teater leidma uudisrepertuaari ja samas ta saab seda tükki mängida siiski suhteliselt suhteliselt vähe. Jaaniküünib üsna vähe, lavastusi pole midagi teha, ükski Eesti teatri vist ei saa endale lubada, ta mängib siiski 10 aastat ühte tükki. Meil pole lihtsalt vaatajaid ja me ei saa sinna midagi teha, see on väikeriigi asi ja me peame sellega siiski kompromissi leidma. Ja üsna palju ka muidugi välisautoreid agentuure on, on tulnud selle koha pealt vastu, et nad ei ühiskui neile ikka tükk aega seletada ja selgitada meie olukorda ja ja noh, ära mainida, mitu korda ka meie rahva Arvlitest, ameeriklasel tõesti puudub ettekujutus, milline on Eesti Jukas tõesti ainult üks miljon, et see on nende jaoks üsna suur uudis, mõni märk paratamatult raha on, nagu ta on, kes suudab seda teenida suudabki endale vaide paremat repertuaari, kes ei suuda, peab leppima halvemaga. Riiklik toetus muidugi siis mingil määral, eks ole, kompenseerib seda, et ka meie siis ütleme, provintsi teatrid suudaksid endale meediavahendeid. Aga ega see nii kerge enam ei ole ja seal tekib paratamatult suurte teatrite väike ülemvõim selle koha pealt. Kas eesti näitekirjandusel on võimalik jõuda kuhugi mingi teisekeelse lavani ja noh, ainult näide tuleb mulle Erik Rummo ja kes siis oma nii Tuhkatriinumänguga kui ka selle valguse põiguga, jah, on seda jõudnud. Praegu on mingit sellist liikumist märgata, te olete siin asjadega võib-olla rohkem kursis. Mingil määral isegi võib öelda, et on vähemalt tõlkimise osas küll, et on, paljud autorid ise on huvitatud sellest, et nende tekst tõlgitakse inglise keelde või, või ka vene keelde oleneb just tekstist ja kuidas autor nagu leiab, et tema teks, kuhu poole võiks niimoodi minna ja kuhu sobida ja tihti on auto nõus seda tegema isegi oma rahadega. Sest noh, me kahjuks veel ei suuda seda niimoodi toetada. Ja loomulikult kuna see pilt on üsna suur lai, siis esimeseks tavaliselt see hea tekst jõuab ikkagi üle lahe põhja poole ja sinnani läinud mitmeid meie tekste niimoodi tutvumiseks. No viimased, mis oli nüüd Madis Kõivu filosoofi päev ja Tarmo paputi siisipus mida siis soome vastav agentuur võttis niimoodi endale tutvumiseks ja, ja laseb oma eesti keele spetsialistil siis moodi lugeda ja ja, ja kui hästi läheb, siis ka tõlkida. Välismaale on muidugi üsna üsna raske teha niimoodi viia, sest noh, nii nagu tekst on ikkagi kinni oma kontekstis, et ta on ikkagi küllalt ja kuna meie kontekst on suhteliselt erinev või siis noh, et Ameerikasse vaevalt et meie tekste kunagi eriti jõuab, välja arvatud siis muidugi Eesti oma teatrit seal Euroopasse ja miks mitte ka Skandinaaviasse võiksid nad jõuda küll ka Eesti näitemänguagentuur on selles suunas tööd teinud ja me koostame sellist inglisekeelset eesti dramaturgiat tutvustavate konsultatsioonide kogumiku. Selleks me oleme saanud isegi rahalist toetust avatud Eesti fondi ja organisatsioonide kirjutamine on nüüd täies hoos ja kohe-kohe nende tõlkimine. Nii et ma usun, et aasta lõpuks saame sihukesele annetutsioonide kogumikku kokku ja seda hakkame siis ütleme, kui agentuur kõigepealt saadab nüüd kõik oma oma koostatud partneritele ja, ja igale poole mujale, kus vähegi keegi draamatekstidest huvitatud on, palju teil on koostööpartnereid? Oi, seda on päris raske öelda, sest tundub, et iga uued tükiga tuleb jälle üks uus Kuulsa agentuur, kellega niimoodi kirjavahetuse astun jälle juurde. Nii et noh, ma võin öelda, et praegu neid on üks-kakskümmend 25 ja, ja no nagu eeldada võib, on suurem osa neist niimoodi. Järgmisena New York ja loomulikult suhted on meil Pariisi, Stockholmi, Helsingisse, raske on muidugi ühendust saada Venemaaagentuuridega ja, ja noh, Lätiga on mega isegi suhted juba. Kas võib nüüd loota ka sellesama uue draamakonkursi taustal, et vahekord Eesti ja välisdramaturgia vahel, et see mingil määral hakkab siiski minema ka? Hakkame saama rohkem neid samu eesti oma näidendeid või paneb siin juba teatud mõttes ja mõne aja pärast paika raha kõik selle midagi üks või teine teater eelistab, kardan, et see tuleb üsna pea, kuna välisautorite honorari ka päris kõrged. Aga samas on meil praegu see on täiesti loomulik, et kui nüüd mingit repertuaari kontrolli ega mingeid põhimõtteid, kuidas seda koostama peaks ja tuleb, ei ole, et iga teater valib tõesti välja see, mis talle meeldib. Samas muidugi võib täheldada seda, et see on üsna kitsas ring, kelle seast midagi välja valitakse. Kuna lugemus on siiski üsna üsna väike ja see välisautorite ring, keda välja valitakse, keda mängitakse, on ka siiski väike. Ma loodan, et ehk järgmine või ülejärgmine hooaeg võetakse siis tõesti natukese teistsugused suunad, et võtame algupärandit, mis oleks siis odavam ja see raha, mis sisse vähegi veel üle jääb, et selle eest ostame siis tõesti võib-olla selle hetke või selle praeguse aja kuulsaid draamakirjanikke ja nende nende tekste, et ei ole mõtet nagu teha siis üheksakümnendatel neid, mida tehti Läänes, kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel, kuigi samas võib öelda, et need probleemid muidugi meiega, Eesti praegused probleemid kattuvad küll selle aja probleemidega. Aga ega meil ei jää mitte tulemata vähemuste probleemid ja naisõigustus ja kõik muu, et nüüd tulevad kindlasti meile, kas varem või hiljem me oleme praegu üsna kammitsetud sellest samast Berni konventsioonist, nii me tunneme seda siinsamas raadios, kui ma arvan, et ka teatrid ja Ühel ajalooperioodil Eestis on ju juba see nagu etapp läbi käidud, saan omaaegne eestiaegne teatripilt, kui te nüüd võrdlete, kuidas käivitus seal see teatri repertuaar, kui need berni konventsiooni reeglid hakkasid kehtima teatrikorralduses. Ja see oli üsna iseseisvuse ajal lõpul, kui Eesti vabariik ühines siis berni konventsiooniga ja siis küll hakatigi üsna palju mängima sellist teisejärgulist algupärandit, kuna teater vajas repertuaari, aga meil ei olnud neid omi tasemel näitekirjanikke. Et töötame ikka selles suunas, et, et kui, kui meie kultuuri toetussummasid ja kõiki vähendatakse, teater jääb väga rahahätta, et meil oleks siis vähemalt juba mingisugune oma dramaturgi põlvkond üles kasvatatud või vähemalt niimoodi avastatud talgupõrand nõuab palju raha ja palju tööd ja palju autoreid. Mida rohkem me neid saame, seda parem on see tase. Aga siiski kokkuvõttes tuleb odavam, kui lavastada tõlkenäidendeid. Näiteks seda praktikati kasutajate tellid, et juba või võib-olla teatrid võiksid tellida juba noh, nii-öelda tuntud autoritelt, kus on palju enam kindla peale minek, sest te olete siin üsna nii-öelda kõrge riskiprotsendiga. Siiski. See teater tellib tuntud kirjaniku käest ei ole üldse mitte riskivaba. Meil on vähe inimesi, kes valdavad head dialoogi ja oskusega kirjutada ja nemad enam kahjuks ei kirjuta, nad on kuidagi. Ma ei tea, millest see on tingitud võtnud, ei ole veel niimoodi jalgu maha saanud või või on kõike muud tööde tegemist. Aga riski peale väljaminek on ka see, et tellida tuntud Prosa Eestilt või luuletajalt draamatekst, sest see ei pruugi õnnestuda, selleks ongi vaja, et haarata võimalikult laialt pinnalt paremik ja seda paremikku. Siis koolid, Ta harjutada kirjutama just nimelt seda draamateksti, kus on särav dialoog ja süžee, areng ja kõik. Nii nagu selline hea käsitööoskus nõuab. Meil vist ei ole ka siiski selliseid inimesi, kes on harjunud koos töötama, et Üheroni idee ja teisel on siis kataloogi meisterdamise oskuse siis veel tuleb kolmas, kes võib-olla peaks lavastama kõike seda? No head näited on selle koha pealt muidugi meie Eesti omad seebisarjad kus see, kus see asi on siiski enam-vähem juba õnnestunud. Ma mõtlen just nimelt viitmani poisse, kus on juba ikkagi dramatiseerinud instseneeringu, on juba rühmatöö järelikult tuleb leida need mõttekaaslased, kes suudavad koos seda tööd teha ja siis need niimoodi tööle panna. Ja sel juhul juba siis teha mingi teatri konkreetne tellimus. Loomulikult on jälle seesama probleem raha. Uue draamakonkursi esimene voor on toonud juba turvaliselt tulemusi, töid on valitud välja teise vooru jaoks ja nagu näha, töö käib, aga kas te oskate nüüd prognoosida, millal me võiksime neid tükke hakata? Paal nägema, sest sest noh, näidend ärkab ellu siiski laval. Ilmaennustajad minust ei saa ja prognoose teha on väga raske. Aga ma loodan, et näiteks eel linnateatritöörühm kindlasti jõuab üsna varsti ja osa lastetükkide tee on veelgi kiirem. Ja kuna seal ka juba nukuteater on konkreetselt tundnud ühe ühe tüki vastu huvi, nii et ma usun, et see võib jõuda veel selle aastanumbri sees suuremate teatrite asjade koha pealt, usun, et ehk järgmise aastanumbri alguses, nii et ma saan aru, et nagu prognoosite järgmiseks hooajaks meeldivaid kohtumisi Eesti uute autoritega tahaks loota, tahaks laata. Tänase saate jutud, Külli Holsting. Uga on räägitud, aga kuni saate lõpuni kuulete laulmas teatrimeeste modepandit. Ülejäänud veel ja ja tema tööks vabu, aga rändabraga saadu emal tööks ta puuma üle jällegi jaanluuga. Pill läbi aari et ega. Nagu koore jaka, mahorka kaart, ka kaar. On? Hoone. Poore. Teeba müürlik vöö. Seebid. Palju neid veel ja. Veel ja. Oma 100 maamees ja praegu veel ja. Mis käsil, olles? Tom ja hõiskavad hõiskavad. Tiiva lehvitavad vaatrie ja elu. Ta suuuu, suu, ta on koguvoos keel, S. O selle pildiga ega keraadi ka ja hõiskavad. Teenima lehvitavad Barry. Ja elu. Kõik udutulenäoks, see oli nii ka siis, kui sa läheksid, öeldes, ma ei tea. Saan, eks. Siis ma ei tea müüdole tuuni. Ja me ei üks vaesemaid, mis jaagu uut, ka ligi üüri. Sellelgi mõõk püsis Me. Lini sellelgi. Nii keeldud valvates jäin jahu, see eks ja kaineks suu, see uus luud uppus ja tants lava ei näeks. Su see tuul puhus jahe. Puskar kuust, kui Toome jäi andeks, saan ma seda kes vargust, kuid o, jäi andeks, aga ma seda väikest. Kui la Uude said unenäo, kas jäi kaarini liistu voodi? Üks siin on sama suur kui siis, kui maailm, kuhu üksinda on sama suur pull sees. Ta. Elu. Ei ole. E. E d. Ei ole. Ja olen ta meeles. Üle viruu käivad paar viilu päratmas. Uus staar nagu mu tondid Ta valgus langeb. Musta. Kuulsite Tõnu Tepandi laule Hando Runneli, Kaljo Lepiku, Karl Ristikivi, Jaan Kaplinski, Juhan Viidingu, Bernhard Kangro ja Paul-Eerik Rummo sõnadele. Öelge mulle ei meenu, et. Ma ei tahaks mehe tapmine aguli aga naljamees ka tagumises vagunis vees kaevanud tagumise vaguni tagumise staarsetena aris kanuma. Ja. Läheb. Ja läheb ka terved. Tagumise vaguni tagumisest aknast. Tahaks päewoor. Taas päewoor tapmides ees. Tagumise vaguni tagumise naas paviljon oma väe. Ja oma truu ja.