Tere, kuhu kuulub eesti keel, sellest räägime tänases saates ja meil on saates külas Tartu Ülikooli professor Helle Metslang, tere päevast. Tere. Ma olen saate toimetaja Piret Kriivan ja kui nüüd kuulaja mõtles esimese hooga kindlasti, et mis küsimus see on, kuhu kuulub eesti keel, no läänemeresoome keelte hulka kuulub eesti keel. Mis küsimus veel saab olla, aga missugune saab veel küsimus olla, kuhu ta kuulub tüpoloogiliselt, kuhu ta kuulub areaalselt. Et ühelt poolt läänemeresoome keel küll, aga ta on siin väga läänepoolses perifeerias. Ta kuulub ka Euroopa keelte hulka, kuulub ka Läänemerele laialikeelte hulka ja on tal siis ühist nii ühe kui teisega ja vähemalt nende andmete põhjal, mis praegu on, võiks ütelda, et et kuigi ta selles Euroopa keeleareaalis on üsna perifeerias on ta siis selles Läänemere areaalis üsnagi keskne. Läänemere areaal tähendab siis läänemeresoome keeli nii nagu me oleme harjunud, aga mis see Euroopa keeleareaal, mida see hõlmab? Kõigepealt Läänemerre reaalon tegelikult selline pigem geograafiline mõiste, et need keeled, mis on ümber Läänemere, mis on omavahel suhelnud aegade jooksul on üksteiselt eeskuju võtnud, võib-olla mõne konstruktsiooni, laenanud, teinekord või mõne grammatilise tähenduse aeg-ajalt üle võtnud, mis teine keel väljendab. Et siis nii läänemeresoome keeled kui ka Rootsi ja Saksa ja ja Balti keeled ja kõik sellised, mis on ümber Läänemere. Et siin on neid ühiseid jooni, näiteks seesama meie kaudne kõneviis samalaadne kõneviis on olemas ka läti ja leedu keeles samamoodi kesksõnadele üles ehitatud, noh, me ütleme, ta tulevat siis see on tegelikult arvatakse, et see on tulnud sellisest konstruktsioonist, ta öeldi tulevat see vat konstruktsiooni infiniitne vorm on saanud siis finiitseks verbivormiks. Et samalaadne natukene küll teises teises käändevormis nominatiivis on siis nendes balti keeltes aga Euroopa keelte reaalseda on ammu otsitud, ega selle kohta nii väga lõplikku seisukohta ei olegi. Õieti see algas peale Benjamin Lee Whorfiga, kes uuris indiaani keeli ja vaatasin, et need on ikka väga teistmoodi kui need keeled, mida Euroopas räägitakse ja siis tõi sellise mõiste keeleteadusse nagu Euroopa keskmine standard, standard Average European. Ja see oli siis selline just Lääne-Euroopa keeltele tüüpiliste joonte kogum või et need keeled, mis on sellised üsna suhteliselt sarnased, võrreldes sellega, mis siis muus maailmas need eksootilised keeled on. Ja seda Euroopa keskmist on pikalt otsitud. Ja ühelt poolt on siis välja toodud tõesti viimased viimane seisukoht, mida igal pool välja tuuakse, Martin Haspelmathi 12 tunnusjoont morfosüntaksist, mis on siis sellised, mis on siis ütleme nendel kesksetel keeltel ka kesksed keeled on õieti kaks, on siis sageli prantsuse keel nimetatakse ka Karl Suure Karl suure keele realik, sest Karl suure keisririik siis üleminek antiikajast, keskaega ja suur rahvasterändamine, kõik need, mis olid siis esimese aastatuhande teises pooles, et kõik need siis viisid need rahvad omavahel kontakti ja just nendes piirides, mis praegu nagu Saksamaa ja Prantsusmaa-alad on siis on sinna kuuluvad veel teisedki Lääne-Euroopa keeled, indoeuroopa keeled, kõik on tähendab, mitte kõik indoeuroopa keeled, aga, aga need keeled, mis kuuluvad, on siis indoeuroopa keeled ja ime küll, ungari keel, mis on seal keset neid indoeuroopa keeli. Et seal need tunnusjoonte koht põhjal välja toodud, et see on nagu üks üks vaatenurk selline, mis on nendele keeltele omased jooned, mis on ühised ja mis ilmselt siis nende kontaktide mõjul tekkisid. Aga ikka arvata, et, et miks saksa ja prantsuse keel, kus inglise keel siis jääb nüüd tänapäeva maailm on ju nii inglise keele keskne. Vaat nüüd see inglise keel ja selle mõju tuleb, eks ole, aga sel ajal ta oli seal kaugel saare peal ja, ja selles selles liikumises nagu ta ei olnud kesksel kohal, et nii et inglise keel kuulub ka sellesse keeleliitu, aga aga tal on neid neid ühiseid tunnuseid võib-olla natuke vähem kui neil päris kesksetel. Aga noh, mis need ühised tunnused on, need on näiteks, võtame kas või artiklid passiiv, mis on meil tuntud jooned ja mis nüüd eesti keeles hakkavad ka vaikselt tulema ütleme näiteks noh, ma ei taha seda ajalugu õppida, see, see ei tähenda seal mitte seda, et see on see ajalugu ja mitte teine ajalugu, vaid lihtsalt selles artikli funktsioonis või ütleme, et üks mees tõi sulle ühe raamatu. See üks ei ole seal mitte ka number üks vaid lihtsalt ka seesama, mis ain või nendes artiklikeeltes. Või siis üks joon, jah, see passiivi kujunemine, et meil on tüüpiliselt impersonaal, eks ole, mind kutsuti küll, aga samas võime öelda olen külla kutsutud niisamamoodi nagu pina hinge Laden saksa keeles. Ja see on ka üks joon, mis nüüd levib üle Euroopa ja praegu need jooned ongi nagu üle Euroopa levimas, et see teine vaatenurk tüpoloogial on selline dünaamiline, et mitte ainult see, mis keeltes kindlalt olemas on ja just nendes standardkeeltes või ühiskeeltes vaid arvestada ka seda, mis tasapisi tekkima hakkab. Ja mis on ka, ütleme, keelevariantides murretes, mida, milleni veel üldse pole jõutud, selline mikrotüpoloogia, see olen külla kutsutud täisminevik, kas see ei ole üldse meil läänemeresoome päritolu meie ürgne omadus, vaid see on nüüd juurde tulnud hoopiski Euroopa? Seda võib arvata jah, et mind kutsuti külla, on see, eks ole, või ütleme, mind on külla kutsutud, ühesõnaga see, et ma et see ühildub, verb ühildub selle sõnaga mina alusega, vot see on, et nad on alus ja öeldis ma olen, see ei ole enam sihitis maa, vaid see on juba alus lauses, mis nõuab verbis esimese isiku vormi. Antud juhul, et see sihitis muutub vaikselt aluseks, see on selle impersonaalist passiivi ülemineku ülemineku tunnus. Ja siis veel üks, üks joon, mis on olemas just nendel kesksetel keeltel see have omamiskonstruktsioon ja have perfect, et ühesõnaga, et see transitiivne omamiskonstruktsioon, et mitte see, et mul on raamat, vaid ma oman raamatut. Vot meile tõi selle Johannes Aavik tegelikult selle konstruktsiooni. Ja nüüd see hakkab levima, et kui vaadata, lüüa internetis sisse evib või omab siis tuleb iga aastaga järjest rohkem neid transitiivseid konstruktsioone. Et nii, et need indoeuroopa pärased või siis ka ütleme euroopa pärased jooned, et need vaikselt tulevad nii eesti keeles ja tulevad ka soome keeles, näiteks eesti keeles natuke rohkem eesti keel on olnud rohkem igasuguste tõmbetuulte käes nagu Henn Saari on öelnud, et tuulemaa keel soome keel on olnud rohkem perifeerias rohkem seda vana läänemeresoome ja vana uurali siukest tüüpi, aga, aga eesti keel on, on rohkem muutunud ja ka rohkem natuke võtnud omaks neid neid euroopapäraseid jooni. Mis veel siis on tulnud. Tähendab, mis nagu võta, võtab ja levib, on näiteks veel, on nominatiivne kogeja ütleme selline, et inglise keeles öeldakse, et ai laik eesti keeles öeldakse, et mulle meeldib. Ja, aga samas meil on ka see, et ma armastan muusikat. Ekse Mulle meeldib muusika, ma armastan muusikat ja ma natuke vaadanud neid alternatiivseid kasutusi, kas mul on vaja ja ma vajan midagi, mul on vaja, on see, kus kellel vaja on, ei ole nominatiivis ja ma vajan, ma on nominatiivis. Mulle meeldib muusika, mulle ei ole nominatiivis see, kes seda muusikat tajub. Ma armastan, on nominatiivis see nominatiivne kogeja, see on just ka selline Euroopa kesksete keelte joon ja see vaikselt nagu hakkab levima, ühesõnaga see kasutuses hakkab selle kasutus tõusma. Viimasel ajal on nagu seda ajalehekeele materjali põhjal märgata. Ma vajan, ma armastan ja ütleme muud sellised, sellised internetist. Ma õnnestun, ta õnnestus, ta õnnestus, vot see on nüüd soome keelest tulnud täiesti toredasti mööda mööda raadiouudiseid, ilmselt see sportlane õnnestus ja teine sportlane ebaõnnestus, selle asemel, et öelda, et temal ebaõnnestus see kogeja seal, temal on adesiivis aga öeldakse, see sportlane ebaõnnestus. Aga praegusel ajal siis selles Euroopa keelteliidus, kas see, ega see ei ole ju ametlik termin, midagi? Ei, lihtsalt nimetatakse Euroopa keeli, nii jah, ja selliseid otsitakse, et see on nüüd üks kontseptsioon, see Martin Haspelmathi kontseptsioon, kus on need 12 tunnusjoont ja keeled, jagunevad vastavalt sellele, palju nendes 12-st tunnusjoonest olemas on, aga on veel teisi. On näiteks Taali seisukoht Stockholmi ülikoolist, kes on vaadanud, kui eksootiline keel on soome keel avaldanud ajakirjas viritaja ja vaadanud siis üldse neid igasuguseid tunnusjooni, mis Euroopa keeltes on mitte ainult neid, mis nagu see Haspelmathi seisukohta on, ainult need, mis on Euroopa keeltes ja muudes keeltes ei ole aga üldse igasugused kõige tavalisemad kategooriad ja leidnud, et noh, Euroopa on üldse üsna ühtne ja, ja soome keel ei erine ka kuigi palju selle poolest, et tal on ka käänamis-pööramissüsteemid ja ja ikkagi need liitsed, minevikuajad ja üsna palju on Euroopa keeltes üldse ühist, siis need 12 tunnusjoont, kui palju eesti keelel on nendest olemas mitu tunnusjoont? Kolm tegelikult kolm ongi ja mis sai nimetatud siis on veel komparatiivkonstruktsioon, mis on partikliga tähendab suurem kui härg näiteks. Et see then, than konstruktsioon on, on ka siis see, mis on Euroopa keeltele omane, teine variant on härjast suurem see kohaväljendiga ja see on nüüd olemas Balti areaalis, et Balti areaalis on need mõlemad nii koerast suurem kui suurem kui koer Euroopas ajutise. Ainult see üks variant, see suurem kui koer ja siis on veel igasuguseid muid, lisaks neile 12-le neid võimalikke nii-öelda Euroopa euroversaalide kandidaate, mida eesti keeles on hästi palju, jälle ütleme mis on siis, ütleme, Euroopas levinud ja muudes keelt muudes keeltes nii palju ei ole näiteks koordinatsioon, koordinatsiooni kaks varianti, et kas isa-emaga jaajaa, Emavad see ja koordinatsioon on näiteks on siis Euroopas ja on ka ütleme eesti keeles siis veel see, et et selline metafoor tegelikult, et vahend on kaaslane jalutab lapsega, kirjutab pliiatsiga, mõlemad on samasugused samasuguses kujul meeste keeles siis kaasaütlevas saksa keeles mit konstruktsioon inglise keeles wish, soome keeles ei ole Kirjuta, kui on jälle. Et see on ka üks Euroopa keeltele omane joon. Euroversaal, ütlesite te seal siis see, mis on ühine tunnusjoon kõikidele nendele Euroopa keeleliidu keeltele noh, jahiosadele vähemalt enamikule või ütleme nii, et tüüpiline Euroopa kesksetele keeltele või enamikule keeltele kuidas need jõujooned siis poliitikas otsitakse jõujooni, et kuidas siis selles keelteliidus need jõujooned läheksid, et missugused keeled on kõige suuremad mõjutajad ja missuguseid keeli nad mõjutavad, kas seda pilti on ka püütud paika panna? Ega seal vahepeal seda aega pole eriti palju minu meelest vaadatud, et on otsitud, et kust nad pärit on leitud, et sealt Karl Suure keisririigist ja tänapäeval muidugi on see inglise keele mõju, mida kõik räägivad, aga samas ütleme, on märgatud ka nende samaste euroopapäraste joonte kujunemist ka muude Euroopa keelte mõjuväljas näiteks baski keeles, mis on ka samast sama samamoodi perifeerne või lausa keeleliidust väljas nagu eesti keel teises perifeerias, aga see võtab ka vaikselt juba neid artikleid juurde ja või siis ütleme, kašuubi keel Poolas või sorbi keel Saksamaal, mis siis ütleme, saksa keelekontaktiga on, siis võtab ka samamoodi artikleid possessiivseid perfekti juurde perfekti kohta veel see lugu, jah, et ütleme, see have perfect ütleme, omamiskonstruktsioon ja, ja perfektikonstruktsioon, et need on samasugused have verbiga, eks ole, haben verbiga või habeo, kui ladina ja eesti keeles on kolleegid Liina Lindström ja Ilona Tagel on kirjutanud sellest artikli, kuidas meil tegelikult ka see omamiskonstruktsioon, aga teine omamiskonstruktsioon võtab perfekti jooni, et mul on raamat, aga mul on raamat loetud. Mul on töö tehtud. Et samamoodi see subjekt on see mull seal. Et omamiskonstruktsioon, mul on raamat, mul on töö ja samamoodi ka perfektikonstruktsioon, mul on raamat loetud, mul on töö tehtud. Et vaikselt see possessiivne perfekt, mis kesksetes Euroopa keeltes on selle moega, et on seesama haben või have verb. Meil on see konstruktsioon, mul on midagi, mis on ka possessiivkonstruktsioon ja muutub ka perfekti konstruktsiooniks. Et see possessiivne perfekt, see levib ka praegu Euroopa keeltes. Me oleme siis Euroopa keelte hulka juba pikka aega kuulunud tegelikult ikka ja et ütleme, kõik need läänemeresoome keeled on ikka natukese rohkem Euroopa keelte poole, kui need kaugemad sugulaskeeled seda on, seda on väidetud. Mina ei ole fennougrist, ma ei ole spetsialist nende kaugemate sugulaskeelte alal põhiline, mida ma tean eesti, soome natuke liivit, aga aga nii on igatahes just see Östen, Dahli seisukoht. Tema artikkel, artikli pealkiri, kas soome keel on eksootiline keel ja lõpuks ta siis järeldab, et et siin kaugel läänes on siis soome keel ka ikkagi eemaldunud just nendest sugulaskeeltest ja võtnud jooni omaks, mis on, mis on omased omased siis Euroopa keeltele. Siis on eesti keelega samamoodi jahi parajasti, keel on muutunud tegelikult veel rohkem soome, soome keel on natukese konservatiivsem, et seal on pikad sõnavormid ja palju rohkem aglutinatsioone, see tähendab, et pannakse kokku siis ühte sõnavormi hästi palju, hästi palju morfeeme on sellised toredad konstruktsioonid, nagu on tegema näen või on tegev, näen mis siis on lauses lauses predikaadiks ja väljendavad sedasi kontsentreeritult hästi tihedalt mingit mõtet, mille kohta eesti keeles peaks ütlema mitme sõnaga, et teeb näo nagu teeks või või, või kavatseb midagi teha või et soome keel on hästi sünteetiline ja, ja rohkem on tal neid vanu, Uurali jooni kui, kui eesti keeles. Aga mis on eesti keeles nüüd siis ikkagi see, mis on meil sealt vanast pärit meie geenides, meie keele geenides ja kui mis, mis on see, millest me peaks kinni hoidma, et me ei tohiks järele anda sellele Euroopa keelte mõjule? Ega siin väga vastu punnida pole tegelikult tarvis, sest kogu aeg keeled ikkagi leiavad teiselt keelelt, et midagi uut ja huvitavat või nagu ütleme kasvõi seesama kaudne kõne viska, see on tõenäoliselt levinud võib-olla balti keelte mõjul, võib-olla ka saksa konjunktiivi mõjul ja see on meil tore võimalus väljendada seda, et mina seda infot ise ei ole hankinud ja see on kuskilt mujalt pärit, eks ta tulevat täna õhtul hilja koju või või ka muud vahendus, väljendusviisid nagu homme pidi olema ilus ilm või homme pidi lund sadama või midagi seesugust. Aga mis meil vana on ja mis on ka, ütleme selline iseloomulik joon ka teistele soomeugri keeltele kääneterohkus. Et see on küll selline, mis on, mis on ilmselt selline eksootiline joon nii eesti keeles kui ka soome keeles või ütleme, ungari keeles, kus käändeid on üle 20 arvatavasti seal veel vaieldakse, et mis on kääne või ei ole 18 kuni 25 umbes. Nendes piirides kõigub. Et see, kui me tihtipeale oleme hakanud sõnu lihtsalt üksteise otsa panema eesti keeles, et mõned sõnad jäävad käänamata ühildamata, et siis see on ikkagi see, mis tuleb sealt Euroopa keelteliidust ja see on see, millest me peak, võiksime hoiduda. Mine tea, kust ta tuleb, teinekord on see ka keele enda sisemine lihtsustumine, et et selle tegelikult selle ühildumise ärakadumise, mis oli murretes kujunenud, selle, selle, see pöörati tagasi eesti kirjakeele arendamise käigus ja hakati uuesti siis neid käändelõppe panema, et murretes on tihtipeale, et parema jalale või aga ikkagi paremale jalale on siis see ühilduv variant, et et oleks selge, kuhu see omadussõna kuulub. Et see ühildumine tegelikult toodi eesti keelde tegelikult teadliku arendamise käigus tagasi, toodi tagasi? Väga huvitav jah, et küllap ta ikka varem oli, tähendab, keeleajalugu ei ole ka minu ala, nii et ma ei oska nüüd täpselt seda öelda, millal millal see ühildumine oli ja millal ei olnud, aga üldiselt ta igatahes minu teada küll toodi tagasi. Aga see, kuidas me kääname ja pöörame sõnu, sellest sõltub see, kuidas me mõtleme tegelikult oma keeles ja kuidas me üldse mõtleme. Nii et selles mõttes, et mida rohkem kääname, mida rohkem pöörame, seda uhkem on viivad samu tähendusi, saab väljendada mitut moodi, et kas ütleme sellise kontsentreeritud viisi peal grammatikaga või siis mitme sõnaga. Aga noh, mis on näiteks eesti keeles olemas ja mida peaks säilitama, kuigi see pole mitte meie soome-ugri joon, Vaidu siiski ka ilmselt balti keeltest tulnud liitajad, perfekt ja perfekt ja ütleme, vene keeles on need kaduma läinud, on kunagi varem olnud. Aga praegu on seal siis põhiliselt ainult see lihtminevik, passiivis on ka liitminevik ja, ja ma olen vaadanud natukese nende liitaegade või üldse minevikuaegade kasutust läbi läbi viimase sajandi ja neid on püütud alles hoida just keeletoimetajad ilmselt on püüdnud kirjalikes tekstides alles hoida neid põhilisi kasutusi, et need et need liitajad säiliksid, et mitte öelda näiteks, et selle raamatu kirjutas see ja see ja selle raamatu tõlkis see ja see, kuivõrd see, millal ta seda tegi ja kuidas ta tegelikult oligi, ei ole oluline, vaid see, et selle raamatu on kirjutanud selle raamatu on tõlkinud see töö on tehtud, see töö on tehtud ja see tänapäeva vaatenurk, see ajaline kaheplaanilisus, et see on minevikus tehtud ja tänapäeval oluline tulemus on tänapäevased plat, need ajad meil alles oleksid näiteks see oleks küll hea, kuigi Euroopa keeltes, samas on tendents Perfekt sageli olema just tavalise lihtmineviku sellise lõpetatud tegevuse lihtmineviku tähenduses ütleme saab, ega mahtu see, et ma tegin, tegelikult liitaegade kasutamine ikkagi annab võimaluse ennast täpsemalt väljendada. Jah jaa, tähendab liitaegadel tegelikult on nagu mitu kasutust, kõige tavalisemad on siis see üks on tulemus perfekt ütleme näiteks, et ta on kirjutanud mitu raamatut, et raamatus on valmis tänapäeval tulemus on ta päeval teine, see et mis inimene elu jooksul teinud on, see on selline kogemus-perfekt, et ma olen õppinud Tartus ja Tallinnas näiteks Need on need kaks põhilist kasutust ja vaat neid keeletoimetajad püüdsid alles hoida tõesti, tulid läbi aegade edasi. Siis on üks selline valikuline kasutus, mida nimetatakse kuuma uudise perfektiks. Näiteks et Colorados on üks lennuk alla kukkunud, see on me võime öelda, et ta kukkus alla või on alla kukkunud, et see mineviku-oleviku plaaniseos ei ole siin nii oluline kui see, et just praegusel hetkel see on uudis, et see on põnev ja stiilivõte. Vaat seda need keeletoimetajad nii palju ei märganud, igatahes neil neil rasketel aegadel ja üks kasutus on veel selline kestva ja perfekt, ma olen siin elanud juba 10 aastat. Vene keeles öeldakse, et ma elan siin juba 10 aastat ja vot see oli see, see kipub tegelikult minema selle olevikuvormi kätte pigem et see on tegelikult, see on selline, mis tõesti ühendab olevikku ja minevikku, mõnes keeles võetakse olevikku mõnes minevikku. Mõnes perfekti tähendab aga selle Euroopa keelteliidu keelte koondamine või uurimine. See tähendab ikkagi eeskätt keele grammatika, grammatiliste üksuste uurimist, mitte sõnavara, sõnavara on hoopis teine teema, see ei huvita teid. Hele tähendab minul teema, see ei ole lihtsalt, et mina olen morfosüntaks, on minu ala ja sõnavara uurimine, lihtsalt minu teema ei ole. Ja see on tõesti nii, et need on uurinud just grammatika jooni, mitte sõnavara, sest sõnavara tihti suhteliselt selline liikuvam osa keelest, aga see grammatiline ehitus on, on püsivam. Aga samas on seal toodud ka mõningaid huvitavaid sõna varalisi jooni välja, näiteks mis on Euroopa keeltele omane, on see, et et, et järgarvud ja põhiarvud, esimene ütleme, see number kaks ja teine, et need on eri tüvedega. Ja see on, see on, ütleme eesti keeles üks ja esimene kaks ja teine, et ütleme, kolm esimest kolm ja kolmas, et nende hulgas esineb sellist eritüvelisust ja see on ka Euroopa keeltes nagu välja toodud, et seda esineb do ja sekundi eks ole. Või toa Joftoroy ja teine sõna veel naljakas sõna, mida on vaadatud, lihtsalt on jäänud ilmselt materjali ette, on sõna tee. Et on kaks hiina keele varianti, millest mõlemad pärit seesama meie tee ja siis tšai ja ka mõlemad tulnud eri kaubateid pidi. Et ühed olid Hollandi omad ja teised olid Hispaania kaupmehed ja kelle kaudu siis need tulid, need teed koos oma nimetusega, sedamööda on siis on siis need levinud mõlemad Euroopas. Aga ütleme näiteks eesti keeles ei märgita sugu. Aga Euroopa keeltes indoeuroopa keeltes märgitakse, kas see tuleb ka meile varsti kuidagi on see võimalik. Päeval on pigem suund vastupidi katsutakse neist sugudest hoiduda nii palju kui võimalik. Et siis Euroopa keeled võivad võtta läänemeresoome keeltelt selle üle näiteks? Soovitaks küll jah, sest neil on tihtipeale selle korrektsuse puhul probleeme, noh, saksa keeles näiteks kirjutatakse doktorante doktorante hinnen peaks olema ja siis pannakse siis seal kuskil keset sõna see I suure tähega, et see tähendab nii ühte kui teist nii mees- kui naissugu, kui tahetakse niimoodi mitmust kasutada, nii et nad oleksid, käiks nii naiste kui meeste kohta. Et neil on täitsa raskusi sellega, mille, mida õnnelikult väldivad need keeled, milles grammatilist sugu ei ole astmevaheldus astmevaheldus ja ilmselt laadivaheldus vaikselt taandub, aga, aga vältevaheldus tõenäoliselt, ega kuhugi, arvan ma. Et jääme ikka oma liistude juurde, selles osas? Jah, et noh, eks ta läheb põlvest põlve edasi ja keerulisemad asjad kipuvad ikka aeg-ajalt kaduma. Ja ütleme, see meie laadivaheldus, ta on tükk aega arenenud ökonoomia suunas, on kadunud, ära sealt süsi söö, et ütleme, need kaashäälikud vahepealt ja kaks tendentsi, mis keeles toimivad ühelt poolt ökonoomia, teiselt poolt läbipaistvuse selgus et kui üks mingi muutuse põhjustab, mis teise seisukohalt jälle ja ei ole, siis ta kaldub jälle tagasi. Et ükskord ökonoomia poole, teine kord siis selle läbipaistvuse poole selguse poole, ütleme soome keeles on siis ka selliseid lihtsustumistendentse siiski märgata. Ma just käisin Soomes õpetamas nüüd sügisel ja ja tuletasime meelde jälle, kuidas moodustatakse eesti keeles järgarve ja kuidas moodustatakse soome keeles järgarve, kuidas omal ajal saime ikka palehigis õppida, et kui eesti keeles on 34. ja soome keeles komandena 10, nende neljandana, aga Soome tudengid no ega neid ikka nii palju ka enam ei kasutata, pannakse ka kõik need lõpud ainult sinna päris selle ühendi lõppu. Et lihtsustuvad lihtsustuvad, kas võib öelda, et kõik keeled lihtsustuvad? No see on see kogu aeg, see mäng, et kui läheb liiga lihtsaks, enam midagi aru nagu ütleme, eesti keele sõnavormid on muutunud väga lühikeseks. Teinekord ei saa aru, kas on nimetav omastav või osastav, ütleme lind lõhkus kassi pesa. Kas lõhkumine parasjagu toimus või on see juba lõpetatud ja siis meil on tulnud jälle selle asemel kompensatsiooniks pannakse sõnakene ära juurde, kui on lõpetatud. Soome keeles on asi lihtne, neil on olemas käändelõpud, mis meil on ära kadunud. Kissa Ricoy linnupesa on siis see osastavaga Kissa rikku linnupesa On on omastavaga, kui on lõhkumine lõpetatud, meil on lihtsustunud pesa, pesa, pesa, ühtegi käändelõppu ei ole kuskilt ja siis me peame midagi appi võtma ja siis ongi siis nii, et kass lõhkus linnupesa ära. Kui me tahame seda lõpetatust väljendada, kus soomlasel aitab genitiivi lõpust rikku Rico linnu pesen. Eesti keeles võib veel öelda, et on rikkunud linnupesa ja vaat siis on ka see perfekt on enamasti tulemusliku tähendusega? Jah, et see ei ole küll absoluutne reegel, aga pigem pigem tulemuslik. Nii see Euroopa keelte liit, kas te olete siis kokku arvutanud ka, et mitu keelt sinna kuulub? See tegelikult on veel lahtine? Kus see, kus need Euroopa keelte liidu piirid on, eks ta on ikka lahtine küll, jah. Ja ma tõesti praegu seda arvu ei mäleta, mis Martin Haspelmath välja tõi aga see oli siis ka astmeline, et astmelisuse määr oli siis. Ta võttis mingid üheksa tunnusjoont ja nende põhjal siis oli nii, et kuni viieni olid siis need meil on üle poole nendest tunnusjoontest. Et need kuulusid ja siis eesti keelel oli tema rehkenduse järgi kaks ja soome keelel ja baski ja mis seal kõik kõmri ja mis sealt kõik välja jäid. Aga noh, see on asi, mis tegelikult pole valmis see Euroopa keeleliidil, võistleja aga küll, aga ta on, on siis neid Euroopa keelte tüpoloogilisi uuringuid võib-olla kogu aeg nagu aktuaalsena hoidnud. Ja siis üks Euroopa keelte uurimise suur projekt oli üheksakümnendatel aastatel Eurotype eurotüüp, kus siis oli suur Euroopa teadusfondi projekt, võeti palju palju keele keelepiirkondi ja vaadati, kuidas need mitmetes keeltes on, et ma puutusin sellega nii palju kokku, et oli aja ja aspekti töörühm ma seal olin lihtsalt eesti keele informandiks ja ühtlasi siis tuli seal informandina kirjutada ülevaateid eesti keele ajavormide kohta ja ja seetõttu puutusin kokku ka sellega. Nii et seda Euroopa keelte uurimist seda ikka jätkub. Kui tõsiselt Euroopas sellega siis tegeletakse, konverentse peetakse sageli? Ei viimase tähendab, üritasime teha tegelikult ühte töötuba, õieti mina nagu initsiaator ei olnud, aga mind kutsuti sinna töötuppa viimasel Euroopa keeleteaduse ühingu konverentsil aastakonverentsi splitis, aga kahjuks see töötuba noh, töötoa pakkumisi palju ja see luba ei õnnestunud, aga mõned ettekanded olid seal küll siis sellest Euroopa keelteliidu teemast. Aga on siis tüpoloogiaühing, mis peab oma aastakonverentse ja, ja mis siis arutab nii Euroopa keeli kui ka kõiki muid keeli. Aga kas tulevikus siis ma ei tea, kui kauges tulevikus võib-olla nii et ongi eesti keel kuulub Euroopa keelte hulka ja punkt või jääb ikkagi see, kust me pärit oleme, see jääb ka ikkagi tiksuma alatiseks? Ei, no eks ta sõltub sellest, et mida selleks Euroopa keeleks pidada, et aga, aga sarnaseid jooni Euroopa keeltega on tegelikult lisaks nendele nüüd see 12 joont on, ütleme jah, selline kindel valik, selliseid, mis on keeltel ühised, aga meie üldine keelestruktuur on ikkagi üsnagi sarnane, et on meil needsamad verbi kategooriad ja nimisõnakategooriad on siis ajad ja kõneviisid ja ainsus ja mitmus ja, ja ütleme, lauseehitus ka üsna sarnane, et ega seesama süsteem et alus on alati alusel kui lause, transitiivne või intransitiivne nominatiiv akusatiiv süsteem nendes keeltes on negatiivsust ka, aga ütleme Euroopas see süsteem levinud, et selline üldine keelestruktuur on ikkagi üsnagi üsnagi sarnane. Nii et see on lihtsalt sellise kontseptsiooni küsimus, pigem küll oli saates juttu euroversaalidest ehk siis Euroopa keeltele ühistest tunnustest on olemas ka kuidas, mis versaal keeleuniversaalid, keeleuniversaalid, nii ka mis on keeleuniversaalid, mis on maailma kõikidele keeltele ühised tunnused, kas niisugused asjad on ka olemas? Nendega tegelenud ei ole, aga ilmselt on näiteks nimisõnade ja verbide olemasolu võib-olla üks selline näiteks võib-olla ka siis täishäälikute ja kaashäälikute olemasolu. Ja sealt edasi juba, et käänamised ja pööramised need juba hakkavad erinema keeleti? Nojah, et ütleme, on need keeled, mis moodustavad vorme aglutinatiivselt, et mis moodustavad, ütleme, mingite abisõnade abil ja on needsamad see vana vana tüpoloogia, mis oli just morfoloogiline tüpoloogia, mis vaatas keelt tervikuna, kas see on siis aglutineeriv keel, isoleeriv keel fusioonikeel et see just üritaski keelt tervikuna vaadata. Aga noh, hiljem on vaadatud, et ükski keel pole absoluutselt jäägitult ühte tüüpi kuuluv, et pigem võtta mingid mingid tunnuste kimbud ja vaadata neid. Professor Metslang, teie peate sellel samal teemal tegelikult rahvusteaduste loengu. See on siis tuleval teisipäeval Tartu Ülikoolis 14. jah, ja siis räägite te veel ilmselt palju põnevaid näiteid, keelteliidu loodan küll, et mul on seal siis kilede peal ja võib-olla tuleb rohkem mul praegu meelde tuleb. Aitäh teile ja jõudu, aitäh. Tartu Ülikooli professor, emakeele seltsi esimees Helle Metslang peab loengu teemal, kuhu kuulub eesti keel. Teisipäeval, 14. jaanuaril kell neli õhtul Tartu Ülikooli philosophicumi ringauditooriumis. Loengut saab kuulata ja vaadata ka Tartu Ülikooli netitelevisioonist. Mina olen keelesaate toimetaja Piret Kriivan. Kõike head.