Et noored Ja nüüd teie, Eesti lugu. Tallinna vanalinna südames Vene tänaval on linnamuuseumimaja, mille ajalugu ulatub tagasi 14.-sse. Ta on lihtsalt maja sees, on tänapäeval näha kogu linna ajalugu, nii Toompea kui ka alllinna lugu ja saab selgeks, kuidas need kaks kõrvu elasid. Ekskursioonijuht on linnamuuseumi teadusdirektor, kunstiajaloolane Sulev Mäe. Eveli muuseumi külastas Piret Kriivan. Tal on suhteliselt Uuslane alles paar-kolm aastat vana kuid sellel maketil me näeme siis Tallinna arengut. Tallinna arengut selles mõttes, et roosaine Tallinn koosneb kahest keskaegsest linnast, millel mõlemil olid erinevad nimed, suurem osa siin all seal vee all ja selle asutamisaastaks kirjade järgi pidurdada 1200 kolmekümnendat aastat, kui ordu kutsus siia ojamaalt 200 kaupmeest linna asutama kastet 200 oli seda raske midagi öelda. Aga ilmselt selle aja paiku siin tõesti midagi toimus, sellepärast et alllinna arheoloogilised leiud näitavad, et asustus algasid alles 13. sajandil. Kuid selle uue linna kõrval on teine ja see on eesti keeles tuubia, saksa keele nimi oli aga ter toom, tuletatud toomkirikust katedraalist, mis on Tiidoom. Nii et selline väike vahe, nii vaks kaks keskaegset linna teineteise kõrval, kusjuures see Toompea hon vanem sest Toompeal kujunenud omaaegse Rävala maakonnaasukate linnuse kohale. See linnus hõivati 1219 Taani kuningavägede poolt ja Taani, kui ma härra või Taani kuningas härra asus Toompeale ja tema asehaldurid jäidki hiljem Toompeale Toompeale rajati varasema puu linnuse asemele uus kivilinnus, kuid küllalt ruupia platoon üle seitsme hektari suur siis tekkis sinna platoo suuremale kõrgemale osale ka Toompealinn. See, mille keskuseks on Tallinna toomkirik evangeelse luteri usu kiriku katedraal, jumalaema Neitsi Maria alade peal mis siis sellele paigale nime andis ja nende tähendab suhtled ajaloo vältel on olnud erinevalt, sest alluvusoli erinev kui me alllinnas võime rääkida, et see Reemal on saanud oma esimese linnaõiguse 1248 või on see vana, on juba kasutusel olnud, linnaõigustele kinnitatud me täpselt ei tea, võib arvata, isegi nimetati linna õigus oli parem ja siis ta uuesti kinnitati. Tulemusena muutus ta saades järjest valitsejatelt õigusi juurde praktiliselt iseseisvaks, oma linnas alast valitsevaks administratiivse keskuseks kuid selle kõrval jäi Toompea, mis oli siis linnamaahärra maaisanda asukohaks tähendab kuninga või tema asehalduri asukohaks ja seal oli teine õigus. See oli, oli, tähendab valitseja, õigus, mis seal toimis ja nii olid nad siis juriidiliselt Eesti erinevad. See tingis ka selle, et need kaks erinevat linna ümbritseb erinevate linnakindlustustega. Nad said erinevalt kaitsta ennast välisvaenlase eest, aga ka teineteise eest või üksteise käest, kuidas soovite. Ja selle tunnistuseks on siiamaani ju müürid vana v vali ja tuumi vahel jagaks peaväravatorni, mis ainsatena on meil püssimehe pikk jalgele. Sest teised peaväravatornid on medik lammutatud. 19. sajandi vältel alles on jäänud ainult tähendab osad kahest eelväravast, nimelt Viru väravast siis suurest rannaväravast. Aga need on eelväravakindlustusele, te olete peavärava toonud peaväravatorn oli neljakandiline, nii nagu me näeme pikas jalas selline tüüpiline linnamüüritorn. Kui alllinna elanikuna moodustati siis kaupmehed ja käsitöölised, Systumpia elanikkonna moodustas suures ulatuses just meie oludel, kelle talvepaleed sinna lõpuks ehitati 18 sajandi vältel, ütleme niimoodi, sest erinevas ehitusõiguses tingituna püsis Toompeal puitehitus palju kaugem kui alllinnas. Kui alllinnas oli suur tuligasu 1433 ja selle järel keelati puitehituste püstitamine alllinna siis Toompeal Toompeale see nõue ei kehtinud ja tuupia püsisid puitehitised kuni 1684. aastani. Siis põles tohupja ja pärast seda ehitati toopia uuesti üles, kus seal katedraal? Katedraal ehitati üles kahe aastaga, küll peab ütlema, hiljem on meie suurte kõikide ehitamine võtab aastakümneid ja seejärel ehitati ka välja välja tähendab praeguni seni säilinud talvepaleed milledest silmapaistvamad on Kaulbarsi talvepalee oma Balticusega pika jala kohal ehitatud ka 19 sajandi alguses. Ja siis üks teine selline suur. See on siis Stenbocki maja, mis ehitati tegelikult riigile, kus praegu istub meie ministrite nõukogu sees ja mis on ehitatud siis 18 sajandi lõpul. Kuid peale selle on väga suur talve peal ei olnud ka niinimetatud tollimaja. See on siis kohtuda kaks piiskoppi, tänavale hooles on neljakandiline, suure sisehooviga hoonekompleksid olnud teised majad olnud väiksemad, kuid kulunud paljudele erinevatele perekondadele. Üks tuntumaid oli ju Tiesenhausen, üte maja, kohtu 12, mis meie sulide poolt nagu selle tarnija käest välja peteti ja mille pärija lõpuks kohtadelt tagasi sai. Nii et nii see ajalugu seal on olnud. Lisaks sellele oli Toompea linna eeslinnaks linnus mille rajamist alustasid taanlased ja hiljem ehitasid siis ringi mõõgavendade ordu liikmed. Ja kus lõpuks oli Rootsi kuninga asehaldur sees ja, ja viimati Vene keisririigi esindajad ja kuhu ehitati siis peale selle põletamist siin 1919 18. Selle järel ehitati sinna meie Parlamendi või riigikogu hoonet ja mille juurde ehitatud 18-l sajandil ehitatud lossis asus meie ministrite nõukogu kuni selle minekuni Stenbocki majja. Nii et need kaks, kaks sellist linna alataks linna kõrvuti on mingil määral olnud kogu aeg sõltuvad. Ja sõltuvalt selles mõttes, et Toompea asunud aadel tõotas oma tööjõus, niipalju kui linn neid ärapagenud talupoegi vastu võttis, sest linnas kehtis vana tavaõigus üks aasta, üks päev pärast seda talupoegade suunas nii kaua varjata rottidele vabaks. Ja sellel pinnal on olnud kogu aeg tülisid ja pahandusi. Toompeal asunud aadliperedega. Esimesel poolel ühe sepa tapmiseni linnad Sarasele territooriumil ja siis selle järel võetilise aadlimees igale üks küll kinni ja tema pea löödi harju pea ja eesvärava vahel maha. Kas see, kas see koht on on Harju tänaval? Selle koha peal oli, oli isegi üks rist kuni 20 sajandi alguseni siis üks nende kaugel sugulane, läheksin selle ära koristada, praegu vist on sinna jälle mingisugused ristiga kivi paika pandud. Nii et nipsasjad, teine ristiga kivi on meil olemas raekoja platsi. See on praegu vist nüüd õlleputka õnneks välja jätnud, sest igavese suve katsete kinni õlle müük oli tähtsam seal kui, kui nende niisuguste muinasväärtuste näitamine. Seal hukati kümnendi lõpul üks, üks vaimulik. Ees esiteks, eeslinnas lõi seal köögi maha ja pärast Lucatiseks raekoja platsil muidu seda asja linnamüüride vahel tavaliselt toimetatud käslik väljakul linnamüüre, aga mis siis nüüd edasi rääkida, hädas rääkides tuleb muidugi seda, et see Trallil vana rebane Nende müüride vahel vaid sellise suuruse nagu praegu omandas ta alles peale 1300 kümnendat aastat, kui tollane maaisand Taani kuningas lubas siis linna laiendada ida ja lõuna suunas nii palju kui tarvis. Aga tingimusel, et linnast lääne pool asunud Püha Miikaeli nunnaklooster tingimata ka linna müüsis sisse tõmmanud tase. Ja seda ka tehti. Ja enne seda oli linna kindlustatud 1200 kuuekümnendatel seitsmekümnendatel aastatel vinnutatud Margareeta müüriga, mida on vähe uuritud. Kuid mille lõike vähemalt linna idaküljel, ma usun siin linnas olevate kvartalite sees veel leidvat. Aga ma ütlen seda nii vähe uuritud, et siin see vajaks tõsisemat uurimist. Aga siin vanu müürilõik, run, mida mina vähemalt peal Margaret on müügiks, kuidas oli lahendatud linna lääneküljel, seda on raske väljas, seda kanti ma ei ole. Sai tähendab valitsejatelt privileegid, mis ta muutis praktiliselt oma siseelu ja majandusküsimuste otsustamisel sõltumatuks maaisandast. Muidugi anti igale maha isandale formaalselt vandega kuulekus tõotus, et ei minda maaisanda vastu ja ma ei saanud selle tulemusena alati ka uus maaisand, kinnitas linna senised privileegid. See kehtis ka siis, kui Tallinn sattus Liivi sõja tingimustes Rootsi võimu alla. Rootsi kuningalt kinnitasid kõik vanad privileegid, kuid samas muidugi hakkasid need privileegid kärpima. Sellepärast et isevalitsuslikku riigi sees ei olnudki mõelda mingisugune eraldi olevat iseseisva üksuse eksisteerimine. Ja mõtlen näiliselt kinnitada kõik vanad privileegid, kuid covid nyyd hakati kärpima. Üks niisuguse asja oli näiteks kohtuõigus meie linna emalinal Lüübeks. Varem oli niimoodi, et kui ei olnud nõus Tallinna raekohtuotsusega, võidi edasi kaevata. Ja see tegi oma otsuse, nüüd küll insatus Rootsi alla, siis üsna varsti muutus asi nii, et see vana õigus kaudati ja edasi tuli, kaevati Rootsi riigikohtule kuninga kohtule Stockholmi. Sama asi toimis ka peale seda, kui kui Tallinna eesti jala sattusid vene võimu alla 1710. Esialgu suure hurraaga, kinnitati kohe kõik vanad privileegid. Kuid mõni aeg läks mööda ja kohe hakati neid privileege kärpima. Ja see niisugune kärpimine viis siis selleni, et 19. teisel poolel võeti vastu Venemaal uus linnade seadus Vene keisririigis ja selle linnade seadusega tunnistada õigustühiseks kõik vanade linnade privileegid. See algas 1870, selle seaduse rakendamine ja 1878 lõpetati Tallinnas Raetegevusest rääkides veel alamastel kohtuna. Moodustati hoopis uus linnavalitsus ja toopia ühendati kreemaliga. Kusjuures siis nende kahe, kes asja linna baasil, kusjuures välja siis see, mida me nimetame tänavamalt tallinnaks juba rõivale nime all, tollal nimi ribal ise tulevad küll räbala maha vanast, sest see linnus oli räbalas linnus ja nendest jäi see nimi nimi sellele paigale külge. Kuigi maakonda ennast ei olnud, selle sõi ära harjuma, sest Harjumaal selline säilis, mis seal ennem olnud, ütleme edelapool Tallinnat, laiutas pärast ümber kogu Tallinna nii idas kui läänes. Ja kui nüüd edasi vaadata, siis tähendab Tallinn see vana Reemal ei olnud mitte ainult see ala juriidiliselt mis on linnamüüride vahel, vaid see territoorium, millele linna õigus kehtis, oli tunduvalt suurem. See tuleb merest üle Harku järve üle Mustamäe, Ülemiste järvele, Ülemiste järvele, Lasnamäe Pirita jõele ja sealt merre ja kõik see, mis sellest sellest, mingist nagu linna polüheksi alluslik linnaõigusele. Kuid kui Eesti ala müüdi taanlaste poolt 1348 Saksa ordule ja see omakorda hiljem müüs selle mõõgavendade ordule siis juhtus niimoodi, et Tallinna linn ostis maaisanda käest enda vabaks maaisanda sõjakäikudest väljakule Eestimaa-ala sellega, et andis Toompeale ka oma eeslinna. Nii et Toompeal tekkiski oma linnasaras seda niux eeslinna alaseni sarnaseks. Ja see toopia sõnas oli, oli siis Tõnis Mägi-küünid, võtame niimoodi pähe mööda hariduse tänavat alla siis mööda Pärnu maanteelt, ütleme, kuni kuni raudteeni ja siis mööda raudteed läheme edasi, kuni Paldiski maantee Paldiski maanteed mööda üles Toompeani disumbes mitte. Ma mõtlen, mitte täpselt, aga umbes see ala moodustas siis Toompea eeslinna, mida siis nimetati Tõnis mäeks ja kassisabaks. Ja see kassisaba oli just see Paldiski maantee poolne äär seal. Ja nüüd need eeslinnad muidugi ka, kui see vene uus linnaseadus kehtestati ja moodustasid kõik ühiselt ühise linna territooriumi, mille üle siis hakati valitsema Tallinna raekojas, kuid see oli juba magistraat, kes tegema hakkas, valiti linna. Nii alt kui ülevalt linnast ja see hakkas siis seda linnaelu reguleerima. Ja see valitses, tähendab kiriklikud kõhu Põhja-Eesti ana üle. See moodustas piiskopkonna pidi piiskop ülal pidama see ala. Kuid Tallinnas oli niimoodi, et Tallinna piiskop hoiab eemale piiskoppe, jõuad üldsegi mitte kiriku pürst, tal ei olnud administratiivset võimu tallerinanud kiriklik võim. Tallinnas oli nii, et Tallinnas oli oma, tähendab kirikuvalitsus. Ja selles peakirikus Püha Olavi kirik, Püha Olevi, rikka praost oli Tallinna linna kirikunõukogu konsistooriumi juht ühtlasi ja piiskopiga linad seotud nii palju, et piiskop pühitses siis vajalikul hetkel ametisse uued vaimulikud, kes olid siis sellele kohale juba linna poolt pandud paika. Ja see püsis ka niimoodi, kuni uue linnaseaduse vastuvõtmiseni, siis enam-vähem see vahe likvideerus. Kuigi siiamaani tehakse vahet kirikus alllinna ja Toompea vahel ja näiteks enne selle linnaseaduse rakendamist ehitati Tallinna territooriumile Eesti koguduste jaoks kaks uut kirikut, üks on siis Püha Johannese Jaani kirik ja teine on siis püha Kaarli kirik. Kusjuures viimast ei nimetata mitte lihtsalt Kaarli kirikus või see on Toompea Kaarli kirik. Sellepärast et see ehitati Toompea eeslinna, milles oli saanud juba 14. sajandil ja see ehitati meie alaldi poolt või Henry toetusel ja on selle tõttu tunduvalt suurejoonelisem, kui, kui see, mille saab üldolid, ehitasid siis oma Üks on siis see Kaarli kirik on siis pseudoromaani stiilis niisugune ikkagi tehakse, suuremaid ehitus näitab, kuidas meie vana ehitusmaterjali baasil võib väga edukalt kasutada ka hilisematel sajanditel peale keskaja ehituses. Kuna aga Püha Johannese Jaani kirik on siis pseudogootika seal krohvitud ja sellega alatakse Kanadasse krohv paugupealt, rahvakogu aeg ja selle korrashoidmisel on suuri raskusi, aga mõlemad need on ja mõlemad esindavad siis üsna edukalt seda nisust ehitusmentaliteeti 19. teisel poolel, nimelt Historitsismi, mis tollal valitses. See niisugune vahetegemine, kiriklik vahe, tegime, ei ole tänapäeval enam olemas, sest tänapäeval on üks Tallinna praostkond, mille eestlase saab Rauste kõik kogudused, olgu nad siis Toompeal või alllinnas alluvad sellele, need. Vähe trumpi esines, mõningal määral oli aga toomgild, mille hoone asub Toom-Kooli tänaval. See tegutseb vähemalt. Ja sellel esindatud ristunud käsitöölised. Seda tunnistavad glo katedraalis olevad hauaplaadid, nimelt on seal säilinud 18.-st sajandist nii lihunike tsunfti hauaplaat kui kingseppade tsunfti hauaplaat mis näitab, et mõlemad seda tulemas ja noh, seal lisaks lihunik Selles kildis näiteks olid seal ka tislerid. Ja kui alllinna üks tuntumaid meistreid Kristjan Akkermann läks tülli ja seitsmeteistkümnendal sajandil alllinna softiga suhtiga, siis kolistama üles Toompeale. Taas oli näiteks alllinnas kolm kildi, tavaline on olnud keskaegsest linnast, kaks kilde, üks käsitööliste gild, teine kaup, mis meil on olnud kauplustel, suurgild, käsitöölistel koguni kaks gildi Püha Olevi kilde, Püha Kanuti gild. Nüüd läksid omavahel kisklema, sest püha Olevi gildi liikmed olid siuksed, lihtsamate käsitööliste esindajad või lihtsamate käsitööalade esindajad, ütleme jaa Püha Kanuti Gildi soid, jõukamad ja tähtsamad käsid, ametid koondunud ja need läksid omavahel riidu. Sest esimesel teisel poolel lugu lõppes sellega, et Püholevi kilp seitse esimesel lõpul kinni. Ja siis Kanuti gild võttis üle niuksed olulisemad tsunftid sellest pildist, kuid väga paljud lihtsamate käsitöötööde esindajad jäidki vabakutseliseks. Ja teil ei olnudki mingit organisatsiooni kaitset pärast tagasi. Nii et selles mõttes see näitab ka, et meil on tegemist tõesti kahe linna vast kõik nüüd linnastruktuurid olid välja kujunenud nii Toompeal kui alllinnas kusjuures alllinna valitses muidugi rahad. Aga Toom seal oli selleks siis. Suuresti oligi seesama käsitööliste gild üheks selle võimu koondumise keskuses, kuna teiseks keskmiseks rüütelkond rüütelkond, paljud asjad ja rüütelkonna juures olnud linnuse kohus, siis oli ka selleks juriidiliseks kohaks, kus siis paljud lepingud sõlmiti, nii et selles mõttes oli oli teda võrdväärne partner alllinnale. Linnamuuseumis saab teha ka kiire jalutuskäigu läbi kahe linna. Muuseumi teine korrus ongi pühendatud nende kahe linna ajaloole meil ja praegu me oleme jõudnud sadamasse, sadam oli ju meie Reemali nii öeldud majanduselu aluseks. Selle sadama kaudu veeti see välja, mis siin Tallinnas oli toodetud, võid Tallinnas kokku ostetud maalt, ütleme ja samas toodi sisse see, mis mujalt või oli kokku ostetud, et siin maha müüa. Ja see oli selle rikkuse aluseks. Ja peab ütlema, et tähendab need esimese sajandi teisel poolel. 15. sajandil muutus eriti oluliseks soolaga kauplemine. Seda peeti Prantsusmaaga Portugali rannikul. Siia pakiti siin ringi ja veidi Venemaale Venemaalt veidi tagasi sealsed tooted, karusnahku, vaha, mis seal keskel väga oluline, kaupa sellest hästi, küünlad süüdatakse kohtadelt paljudest sedasamast elektrivalguses tollal ei olnud. Ja petrooli. Ütlesite ka seda, et selle soola ümberpakkimisel siin siputada natuke vett igale kotile lisaks kaid raskem oleks peale selle venelastel ei olnud järgi õigust koti üle kaaluda, pidid leppima sellega, mis pakki pandud midagi neile kaela vääriti. Nii et linn sai, sai suuresti oma jõukuse, sellisest kaubandusest. Ja 15. sajandil on see vana ree val ringi ehitatud selliseks, nagu me teda täna tunneme kriigima müüride, tornide ja nende kõrgete viilkatustega majadega. Ma just rõhutan veel kord seda 1433. aasta tuli kahjuks see oli müüa arhitektuuri põhimõttelise, otsustava tähtsusega. Selle järel ehitati see sammastega ümbritsetud tänavad. Viilud viu read on nagu saehambad millest tänapäevaks muidugi ei ole enam nii palju alles jäänud, sest 19. sajand nägi selles mõttes puhta töö. Et meil oli siin üks, üks, üks. Klassitsismi tunnistage selliseid kõrgeid vertikaal, Said ehitusele läheb rohkem horisontaalseid ja siis selleks, et meie need vertikaalide ei oleks nii vertikaalsed, võeti viljal tipud maha. Kui te lähete mööda pikka tänavat, siis näete seal ridamisi tipp maha võetud, et oleks ikka Ignatovi horisontaalne ka asja moderniseerida, aga just see, mida siis moderjaliseeriti loodi 15. sajandi. Ja selle loomise aluseks oli isegi omadustest ainult sadama kaudu võimelisi sadamasse edasi läheme siis me lähme siit mööda kitsast tänavat ja jõuame keskaegsesse linna, muide vanematelt näete, on see, mida te meie maalsest leida võite, kude kaevama hakkate. Meie kultuurikiht on, kes ta oli kaks meetrit paks, kohati on ta õhem, kohati on targa paksem ja niimoodi on, et pidevalt liialda, näete majoneesi purki õllepudeleid autolt vastu. Kui te, kui te viitsite kaevama hakata, aga muidu mitte igas suunas. Ja kulgeb edasi tänavalt läheme, siis me jõuame lõpuks linna ja linnas nagu ta oli kaupmeeste käsitööliste linn, näete ühel Poola siis tsunftide le kulunud esemed siin karikad ja tsunftilaekad ja ka mõningad privileegid ja muud sellised. Teisel pool vasakul pool on käsitöölised oma töö juures. Esimene on kohe kiviraidur, see oli väga oluline amet. See oli niuke lihtne matsi töö, seda tegid sageli eestlased. Ja edasi tuleb sepp, ka sepatöö oli, oli üldiselt eestlaste hulgas väga populaarne auses. Tuletage meelde, et, et sepa nimi seostub paljude käsitöölistega puused, rätsep, ta ei ole mitte ainult hauataru ja Ta on ta on olnud, tähendab, mitmete mitmete muude käsitalade juures ametinimetuse lisana kasutusel. Nii, retsept on olnud külas kõigepealt väga tähtis mees, kes rauda taluvuse pärast sai see sellega tema käsitöö nimetus, lisaks teistele liikidele veel juurde. Ja siin me näemegi sepa ja siis me näeme ka, kesklinn oli, oli hariduse keskmiseks ja hariduse 904. aastal kirik ja siin on siis praegu meie kloostrikool, kus poistele ideed pähe taotakse. Ühesõnaga, kes õppida ei viitsinud, sai natukene seda urvaplaastrit, tähendab ja see AV läks pähe ka, kusjuures näete, siin on ka üks tahvel vahatahvel, mille peale siis sai tähti kirjutatud õppida lükati rulli keele siledaks, kiusad jälle edasi. Et sellist asja on, on kasutatud ka hiljem, tuli ju kiltkivitahvel, mille peale kriidiga kirjutada. Lase vahatahvelvanem. Imetlesin linnamuuseumis on vihtus oma rahvarikas ja sama melu käib nagu omal ajal keskajal. Ühel pool rahvas liigub, teisel pool mungad laulavad, sepad töötavad. No meil on jah, meil on tekkinud taustmuusika siia. Kuid lisaks sellele muusikale on muidugi, see on tehtud filmide lastepäraseks sellega, et lapsed saavad liigutada ei kuule. Ja külastatavus on praegu suur, peale selle meie uue näite sama, mis mõni aasta tagasi, mis toimus. Nii et meie ei saa kurta ei, ei külastajate puuduse ega ega muu üle. Ja kui me siin näitas edasi läheme, siis näete, siin üleval istub kraad, tema valitseb linnade, peabki kõrgemal olema. Vaata Palama rahva talu ülevalt alla. Ja, ja siin on siis samas on, on ka, näete, käsitööline kaupmees koos, kuid sealt on tulnud läbi läbi pika jala on tulnud ka üks härrasmees alllinnarahvas ikka rahva sekka oma hobusega, aga üleval näete värava taha kaob üks suli ära. Sellepärast et oli ju niimoodi, et mõlemilt paigaldavad eriõigused ja kui seal midagi kokku keeranud alllinnas siis teda Toompeale ja kui oli Toompeal või Tallinna tulla, et see üks lasebki tompli jalgne, nähtavasti midagi siin vanima elukutse esindaja, kerjus, järjev. Tänapäeval on see päris tuntud käsitöölised, kingsepad oma oma ameti ametiriistadega ja siis töö tulemusega välja pandud. Teisel pool aga on hariduselu sellepärast, nagu ma ütlesin, kloostri alustas hariduse andmist meie linnarahvale juba 13. sajandil. Kuid hiljem, kui oli toimunud reformatsioon, tähendab katoliku kirik oli likvideeritud, luteruse kirik tuli asemele 1524. Sis asutati peale nunnakloostri sulgemist, mis toimus küll alles 100 aastat hiljem 1630. Nii kaua, kuidas nunnad vastases klooster oli küll linnas, kuid kuulus meie aadel oli hauakatoliiklik edasi peale reformatsiooni veel. Kui see klooster kinni moodi, siis asutati 1631 sellesse kloostrisse. Gümnaasium, linna gümnaasium, mida praegu nimetatakse Gustav Adolfi gümnaasiumis küll suhteliselt lühikest aega Skye praegu sajandil. Ja sina siis nüüd esemeid selle gümnaasiumi õppematerjali hulgas, ütleme niimoodi, mida siis on kasvatatud. Ja samuti on tervishoiuprobleem olnud linnas üsna aktuaalne. Meil on olnud mitu seeki linnas läbi sajandite. Kõige vanem oli püha ristija Johannese sekk Tartu maanteel varasem pidalitõbi, mis kahjuks hävitatud ära Eesti vabariigi ajal, millest ei ole peaaegu midagi peale kiriku, muu on kõik läinud, ei suudetud säilitada seda, mis esimese kasutamise läbi okupatsiooni püsis, meil tehti lõpp peale. Linnas oli üks tuntumaid püha vaimu, see, eks, ja siin ongi püha vaimu seegi. Kiriku altari maalilt üks osa, kus üks pühak, nimelt püha Elizabeth peseb kerjuse jalgu ja tuleb välja, et põhjuseks oli Kristus ja samas on siis kõrval, on raeapteegist ja teistest apteekidest pärinevaid esemeid, samuti arheoloogiliste leidudel saadud esemeid. Neid nõudeid, mida kasutada, siis apteegis rohtude hoidmiseks rajati ka vana tähendab. 1420 aasta algusest on ta kulunud juba rajale, kuid enne seda oli temal juba olnud kaks omanikku. Me ei tea täpselt, millal see apteek kui selline asutad. Me teame seda, mida ta läks lae kätte. Et see on ka õnneks tänapäeval alles, kuigi muutunud selliseks tableti müügipunktiks. Mina tean seda apteeki. Ja seal tehtavad segati rohtusid, ehtetinktuuri, emotselist, asja lambike ohvrina, jagaja ja salati segati pulbrid kokku ja tegid, mis asja. Ja meie akna kõrval oli suur suur katel, millega tehti, et mida müüdi seal samuti pole lihtsalt pudelites. Et apteek meie meie mõttes ikka sellisena kuskile rohtu tehakse, praegu müüakse, ma ütlen tõesti muutunud tableti müügiputkas. See on selle asja ringiga muidugi vaata nüüd jõuame siis selle koha peale, kus tulevad välja siis kaks linna siin praeguses Tallinna territooriumil. Meie ees on linnakodanik oma tavaelus, sina siis pruutpaar altari ees, samas vanim tekstiil, mis meil on? Aga kõrval on ka linnakodaniku maja makett laste poolt tehtud. Kui kõrval on Toompea teine linn ja üleval näete meie aadliperekondade vapid. Neid perekondi oli muidugi rohkem, kui need siin on, sest ega meil siin ei ole, need kõik ei mahu. Ja need on nüüd pärit rüütelkonna hoones Toompeal. Rüütelkonna ma juba korra mainisin, oli üks administratiivne või omavalitsuse keskus Toompeal asusid seal peale seda, kui rüütelkond likvideeriti 1920 etapid rännanud muuseumidesse ja me saime need lapid laenuks ajaloomuuseumit välja. Valutsi. Ja kui me edasi läheme siis me jõuame ühe ilusa prokse portaali kaudu meie maja omaaegsesse saali. Ja selles saalis on välja pandud kaks perioodi, nimelt rootsinis aeg. Need on need pisikesed, tumedad ja mornid Rootsi kuningad, mis on siin vastasseinad? Portreemaalid pärinevad Mustpeade vennaskonna kogust, kus ta tõenäoliselt oleks oluline organisatsiooni meie linna elus läbi mitme sajandi. Ja teisel pool on siis ilusad rõõmsad Vene keisri, näete. Peeter, esimene ja Katariina teine väga-väga tubli saksa daam, kes Vene riiki kaua valitsus ja, ja suutis kõik rahutused likvideerib ja riigil jalad alla panna. Edasi veel kaks keisrit 19. sajandi algusest, viimane keisriga. Sest vaadake, monarhitega seotud paigad on tavaliselt pidulikud, suuremad, ilusamad, ja siin on ka seda meil nagu välja toodud, kusjuures vitriinides on nüüd küll välja pandud meie kodanikkonna käsutuses olnud esemed seal on siis näete portselani, mis mujalt siis hõbe, mis on tehtud meil siin, mis on kuulunud nii osanikele suhtele, gildidele kui ka fajanss, mis on tehtud tsiklimehi, Antsla tehti meil 18 sandi lõpul 10 aastat, väga haruldane, edasi on väljas veel hõbe, mis seal kulunud kiriku ja rae-le. Ja jällegi kristall, portselan, mis on toodud siis mujalt ei olnud kunagi käsutuses. Järgmine kolmas korrus on meil juba pühendatud 19. ja 20. sajandil. See on niisugune süngem aeg meie meie ajaloos, kuigi püütakse rõhutada keskaju eesti rahvale. Üks selline väga raske, mina seda eriti ei usu. Ma usun, et 20. sajand on olnud meie meie rahvale kõige kõige rängem aeg oma sõdadega oma oma tapmiste, küüditamiste ja muude asjadega. Oleme siis üleval, kolmandal korrusel demonstreerinud. Sellesama maja, kus me praegu oleme, linnamuuseumi maja, kas see on tüüpiline keskaegse linnakodanikukauplusemaja? On küll teatud tüüpiline, kuid ma pean ütlema, et meie krunt on väike, tavaline niukene maa, krunt vanalinnas on olnud kahe tänava vahel näiteks laia ja pika tänava vahel Vene ja Müürivahe vahel läheb, meil on ainult majaalune pind, aga meie krunt sellel tavalisel niukse suurel krundil peatänavale pika tänava ääres oli elumaja, selle taga siis pikk kitsasoo ja mille hoovi väraval laial tänaval, ütleme niimoodi ja Laidoner kõrvaltänav selle tööga tegelema suhtes. Ja see maja koosnes tavaliselt oli esitatud, ütleme, tüüpprojekti järgi, nii nagu kõik Mustamäe majad ühte näru linnamajad olid ka ühte nägu selles mõttes, et tavaliselt tänavale pööratud kõrge viiluga fassaad selle viilu, Taali kohe suur eeskoda ja Esko järel oli elutuba ja see oli kogu kogu see niisugune suurem hoonejaotus, seda elutubasid köeti põrandalt suure ahju külastid, kuid puuded ära põlenud. Siis võeti põrandas augud lahti, lase sooja tuppa, nagu öeldakse. Ja ahju kohal. Eeskojas oli mantelkorsten mantelkorstnaga selleks, et seal lõket teha, suits läheb üles korstnasse, seal keeta sõda, mis on kõigest nimetada, see on lihtsalt supikeetmise nurk, ütleme eeskojas. Teiselt poolt nurgas oli tavaliselt trepisõlm. Nii nagu meie selja taha praegu jääb. Selle trepisõlme kaudu sai minna kõrgematele korrustele. Kõrgemad korrused olid tavaliselt kõik olid laokorrused sest ma ütlen, et kui kutsuti 200 kaupmeest siiasinna asutama 1230 siis kaupmehed vajasid ka seda laopinda sest kaup toodi siia otis Intakiti ringi vetiale minema. Need laudad tavaliselt ülemistel korrustel, selle tõttu on, näete niukene suur tugev tala laial, sel ajal veel kivisammas, see pidi kõik selle raskeimaks üles tiriti, pidi üleval kandma ja meie maja on esmakordselt mainitud 1363 ja mina pean seda perioodi linna teises kasvuringiks. See peaks olema tekkinud sellega selle ringiga seoses, millele pandi alustavad 310 selle uue linnamüüri rajamisega siis alates jalanõu linna sisse. Ja see periood, kui ma olen vaadanud teisi vene tänava äärseid kinnistuid, on iseloomulik krahh nendele kinnistutele, et siis nad ilmuvad raeraamatutesse. Ja kui esialgu elati nime tagasihoidlikult kahes ruumis, siis hiljem, kui elu muutus nagu tähendab pretentsioonikamaks taheti paremini elada, siis hakati neid suuri ruume tükeldama. Ja siis ehitati ka siiasamasse ettekotta kahekordset klambreid ja meil on üks kahekordne kamber ilmselt vähemalt 16 sajandi algusest, kui mitte varem. Mõnikord testivad kahele poole kambreid sai siis eraldi kütta juba mõeldud süsteemid või diabeedi kasvasite pandi sinna sisse, see soe oleks. Esimesi korruseid tähendab hoone, teist korrust hakati ehitama, elutuba läks ja meil on elu tubanena. Kuna meil on aga siin elumaja kõrval kaks laohoonet eri põranda kõrguse, siis näete, me läksime siin ka praegu mõned aastad üles, sest vanad põrandad alles. Neid ei muudetud, lasi võib olemas me lihtsalt ikka ära sul drinalt alumisest mingil hetkel mulle elamiseks sobiv oleksitel eksamite laul, laura. Sellisena püsis perekondadega käes. Üks olulisemaid perekondi oli siis 16 sajandi alguses perekond viijanud, kellele tollal kuulus ka praegune Mustpeade maja. Et mustikad ostsid selle maja, viiakse perekonna käest, nad ilmselt elasid siinsest, nende peremärgid on selles majas siin. Ja ta püsis erahalduses kuni 1939. aastani siseks viimane perekond ära need esitada, hiljem siin käinud ja läks riigikasutusse ja enne seda, kui ta rekonstrueeriti, restaureerida linnamuuseumile 1964 65 65 oleme selles majas siin. Siis oli ta olnud mitmes funktsioonis viimati veel apteegi peavalitsuse ladu, kusjuures kardeti ööd öid olla, sest meie majas pidi kummitama mina pole see, küll tähendab mina olen pidanud öösiti mitmed ja mitmed kordagi käima häiresüsteemide riketele midagi näos näinud ei ole. Et kummituslugusid muidugi räägitakse. Peab ütlema, et selles mõttes on ta tõesti tüüpiline, tal kahe lumine kahe ruumiline maja, kus meile viilu enam säilinud ei ole, meie viilud lammutanud. Aga, ja meie maja juurde kuulub kaks aidahoonet, nagu ma mainisin, juba tavalised hoidjad, aina hooned olid, olid hoovi peal, kui hoov oli olemas, meie maja hoovi ei ole. Et selles mõttes see tüüpilises, selles mõttes ebatüüpiline perse pikk, 100 meetri pikk noor ka taga olema, nagu teisel pool vene lähevad, nendel majadel näeme seal ka linna ise on asutatud muidugi varem. Linnamuuseumi asutamiseni jõuti 1937. aasta 15. detsembril, siis võttis volikogu otsuse vastu, kuid ettevalmistused linnamuuseumi asutamiseks algasid 1000 1911. Siis hakkasin linnavalitsus hakkas seda asja organiseerima, siis tuli esimene maailmasõda peale ja see muidugi lükkas need plaanid või selle kavatsuse tahaplaanile oma sõjaprobleemidega. Ja uuesti jõudsime linnamuuseumi küsimuse tegelema hakata alles kolmekümnete aastate keskpaiku, nii et 37 jõuti muuseumi ametlikku kasutamisel. Tallinna linnamuuseumis saate selge pildi sellest, kuidas keskaegses linnas elu käis, kuidas elasid kõrvuti Toompea ja alllinn. Saates esines linnamuuseumi teadusdirektor Sulev Mäeväli Eesti lugu vikerraadios ja klassikaraadios nädalaga, pärast samal ajal ja internetis igal Teile sobival ajal.