Tere tulemast kuulama keskeprogrammi Persona. Tänase saate külaline on maalikunstnik ja loovuskoolitaja Aili Vint. Saadet juhib, Marje Lenk. Head kuulamist. Aga? Kuidas te elate? Põnevast ümberringi on nii palju huvitavat. Lausa kahju hakkab vahel, et, et juba nii vana olen. Tahaks nagu veel noorem olla täiel rinnal osaleda selles kõiges, mis praegu toimub. Kui tihti teile helistatakse või saadetakse meil lihtsalt selleks, et teada saada, kuidas elate, kuidas teil läheb? Aeg-ajalt eriti mu sõbrad, kui suur kirjutaja helistaja te ise olete? Ma ise ka ikkagi helistan ja küsin, kuidas läheb, ikka pead, kui suur on teie sõpruskond? Sõpruskond on suur ja ma ei teegi vahet, et, et tema, nüüd parem sõber kui too teine sõber, kõik on inimesed, sõbrad üks kuulaja küsib, kas teil on oma firma toit, mida te sõpradele-tuttavatele pakute, kui nad külla tulevad, avastasin ma vutimunad. Ühel päeval ei viitsinud neid lihtsalt koorida, pistsin koos koorega suhu ja tundus päris põnev. See kaar oli nii, ütlesin ja, ja krõpsu midagi hamba all oli, oli päris huvitav kuulata. Ja nii ma siis hakkasin pakkuma neid oma sõpradele koos vini kretiga, kuhu me panime natukene veel heeringat sisse ja nüüd päris paljud juba söövad pikki mune koorega. Kes on parem, kas Aili Vint või Toomas Vint. Toomas Toomas on haruldane kokk. Kui tema tegutseb, siis teie kööki ei lähe igale eriti taha jah, et ma oma seal teda segan ja ma peangi hoida niimoodi eemale, siis. Üks helilooja rääkis kord, et kui temal inspiratsioon peale tuleb, siis tema unustab söömise täiesti ära. Ta võib-olla söömata kohe mitu päeva järjest. Kas teile on selline olukord tuttav? On see normaalne? Üks looja, midagi teeb siis ta teeb seda täiesti ennastunustavalt. Need on need hetked, kus, kus sa ise ka imestad, et kas mina tegin selle või hakata isegi kahtlemata ei või olla. Kõik läheb nägu kuidagi libedalt, sa ei mõtle enam, mis värvi ma mõtlen, kuidas ma seda vormidence lihtsalt teed. Ja sellistel hetkedel ei tohi mitte keegi mitte miski segada. Ma ei saa isegi raadiot kuulata, kui ma maalin Lemmikumad Toomasega ühes ateljees maalin koos siis tema niisugune raadiokuulaja. Aga mind see häirib. Mina tahaks vaikust. Ma tahaks olla oma isikliku viie meelega selle asja juures. Mitte nii, et läksin siidi, näeksin sealt, ahah, kuulen seda 11 mõlemad meeled sassi, kõik, ma ei saa neid enam kasutada. Aga kui teie tütar oli väike, siis tema tuli ateljeesse kaasavat. Ta oli kuidagi niisugune rahulik ja asjalik ja iga kord, kui ta mu pilti tuli vaatama, siis ma kohe küsisin ta käest. Ma pakkusin kaks varianti enda, millest ühe, mis peaks tegema, kuidas peaks teise, teise täiesti vale ja täitsa hämmastav ta ei käinud veel kooliski. Alati ütles täkke ikka see, mida minagi tahtsin teha, ütles ka tema. Ja niisiis me harjusime ära niitma, pärast ei pidanudki ta käest midagi küsima. Taastus sisse, rääkis ära oma loo. Kuule, sa peaksid siinsed seda tegema. Ma ütlesin aitäh ja tegingi. Te olete ühes intervjuus öelnud, et kui te kunstiinstituudi ajal pidite teatri plakateid tegema, siis tulid enne seda väga palju muusikat kuulata. Te käisite isegi siin raadiomajas muusikat kuulamas? Ma tegin oma diplomitöö teatriplakatitest ja see oli üks hämmastav diplomitöö tegemine. Vot nisust, loovust, kuist öösel ma siiamaani ei usu, et see üldse võimalik oli, aga oli. See oli nii, et, et ma otsustasin teha teatri plakatid ja hakkasin siis käima muusikat kuulamas, materjali kogumas ja ma läksin nii sisse sellesse teemasse, et lõpuks oli mul neid nii palju. Et ma ei suutnud valida enam, et millest ma siis teen, neli plakatitel jäänud vaja teha. Ja ühel ballil samasugused novembrikuu päeval, mis või oli see isegi päris talvel minu kursusekaaslased järsku olid mures minu pärast ja ma ise Karu ja siis nad ütlesid mulle taga Homban diplomi eeltööde kaitsmine. Ja siis siis ma ehmatasin ära ja läksin graafikakateedrisse ja seal trükikotta ja seal olid trükivärvid, ma võtsin neid kalka sisse. Ja nad olid nii ilusad, säravad nii et praegu läheb suured. Ja varusin omale paberit ja siis läksin ja keerasin modelli sirmi taha magama. Ja kui ma üles ärkasin, siis olin kolmaia pine. Soff mõtlesin siis ma meenutasin, et, et kus on see kilp, kus terve koolimaja tuli põlema pannakse ja ma leidsin selle trepi algselt esimeselt korruselt ja, ja siis ma hakkasin töö, aga ma olen üldse niisugune tüüp, et et kui mulle öeldakse, pannakse seina äärde, öeldakse, kui sa nüüd ei tee. Tulistan ja siis mul tuleb ja tuleb kohe. No ma olen, ma olen nii hajevil või kuidagi nii selles selles teemas sees, et, et ma ei tee enam reaalsuse ja loen. Ja nii siis oligi, ma võtsin ennast kokku, samas ma olin lõdvestunud. Ei anna, esimene, mida ma tegin, oli Carmen. Mul oli must sametine paber ja selle peale ma värvisin, see oli niisugune mat ja selle peal trükivärv, niisugune särav, must, teen mustri niisuguse. Ja siis muidugi punast ja ja need värvid kõik hakkasid mini inspireerima ja üks blokat andis mulle tõuke teiseks plakatiks. Näiteks ma hakkasin lõikama lihtsalt sirgeks ühte sellesse ametisse juba, kui ma näen, et ta keerab niimodi valgeks, riba kääride alla, must ülevalt hakkab keerama aegliks. Salt tuli põleng inimhääl. Niimoodi ma Madistasin seal, kuni mul oli uus plakatid seina ääres rivis ja tulid õppejõud ja pappi, luht hein, ütleb niimoodi. Stravinski tulilind, see on valmis plakat, aga miks te seda šeftini lohakalt olete teinud? No kus ma siis jõudsin ööga? Plakatid tehakse tavaliselt kuu aega. Teie kunstnikust ja kirjanikust abikaasa on öelnud, et tema lemmikpill on tšello ja tšellokontserte võita, söömata, joomata kuulata. Kas te jagate tema maitset? Ja mulle meeldib väga paljud pillid ja, ja neid ei saagi nagu ühte paremaks pidada, kui teist igalühel on oma võlu ja oma võimalused. Kas teil on kodus ka mõni muusikainstrument? Ei ole kahjuks ja mul on mulle nii kurb, ma nii tahaks mängida mingit kasvõi ühte pilli. Aga kui keegi laulu seltskonnas üles võtab, kas teie ühinete vahel, kus töö on, siis ikka, aga ega meie seltskond ei laula eriti. Teie suured sõbrad on kirjanikud ja kunstnikud. No võib arvata, et kunstnike seltskonnas on märksa lõbusam olla kui kirjanike seltskonnas. On küll, on küll, kirjanikud on liiga liiga tõsised ja murelikud ja kunstnikud hoopis niisugused lõbusamad ja ja vahvad sellid, millal te viimati abikaasaga tantsisite hinnale, et Tom ei armasta tantsida? Aili, te olete kahe aiapidaja üks aed on teil nõmmel ja teine maal. Nii et aiapidamine teile meeldib? Mulle meeldib küll näpud mulda pista ja midagi välja mõelda, mulle meeldib just organiseerida suuri vorme ja teha nagu midagi ländarty moodi. Viimane, mida ma oma maakodus tegin, on üks valge ja pane küngas, mis tuule käes sahiseb põnevalt. See küngas paistis mulle köögiaknast kusagil aasa peal, kus teie maakodu on maagoduvad Saulakis tõstamalt 10 kilomeetrit ja see küngas sinna oli kuhjatud küll kive, küll okastraati või ämbreid ja panni ja lapse mänguasju ja ma otsustasin, et ma siis Genka korda ja istutasin sinna künka peale kõrrelisi niisugused kuulge rohelise vöödilised rohkem sugused valkjad ja meeldis seal ja nüüd see küngas, täiskasvanud neid ja sinna vahele massi, stippisin veel iristseid siniseid ja siis kassas seal künkaveerel üks mänd ja möödunud aastal murdis lumi männi ladva ära ja sellest ma tegin nagu bonsai ja männi alla. Ma panin nõmmeliiva. Mina olen kevadel või suvel niisugune linna maapind, sealsamas on natukene valkjashalli ja istun seal künka otsas ja kuulen lihtsalt seda, seda kõrre sahinat. Ta sahiseb siis ka, kui on tuulevaikne. See on küll imelik. Teraasite maale ka kirsiringi kirsiringist ei saanudki asja, kuigi ma selle peale väga palju aega ja energiat ja oma käed niimoodi ära rikkusin sellelegi ettevalmistamisega, mis seal juhtus, siis juhtus see, et esimesel talvel juba jänesed teritasid oma hambaid seal. Ja nad ma ikka ütlen, et nad tegid nii suguse halva tööd, ma ei maksnud neile kopikatki. Ja, ja siis nad hakkasid kasvama kuidagi mõnusasse ja ma püüdsin neid ikka aastaid päästa. Aga siis vaatasin, et nad hakkavad Nagaks ära närtsinud esimese saagi. Me saime tõesti toreda nime, terve küla, sain nüüd süüa ja sõbrad kõik käisid kohal. Aga siis tulid nõgrid ja sõid, sõid juured ära. Nüüd poolringi on nagu veel alles. Metsad kütsid ühe toreda põllu mul üles ja ma mõtlesin, et noh, et mis ma nüüd ikka kirun, et ütelda white, et. Roose käisime trummiga, väänas kevadel ja võtsime neid pisikesi üheaastaseid võrseid läksid väga ilusti kasvama seal. Ja see koht ongi niisugune hästi liivane. Niisiis olid metsad, näitasid mulle ette, mida sinna on vaja, tegelikult topib igal aastal sauna ette Roose kultuurseid roose, aga nad kevadel läheme, nad on jälle välja läinud. Mina loobunud looduse vastu võitlevad, et mina lepin sellega, on ma isegi viisin sinna, võtsin mere äärest vares kaeru, need mulle kohutavalt meeldib, et nad on niuksed, elegantsed, jõulised ja samasse. Ma arvan, niisugune valkjas sinakas-rohekas niuke. Ja kaevasin ühe ühe liivalapi ja panin sinna kasvama taga ilusti kassa, ma käisin isegi võrdlemas, sügisel vaatasin, millised nad mere ääres olid. Meres nad kuidagi tahmased. Aga ma olen niisugused helendavad ja rõõmsad ja mida te nõmeda olete istunud, töötanud me istutasime kahe kui maja valmis, sai elu, puheki ja veel puid ja põõsaid. Ilupõõsaid. Ma tegin auringi ümber kastani, see on nii vana kastaneid, seda ei teagi keegi, millal ta seal kasvama hakkas. Ta on nii suur ja võimas. Ja sinna tegin kivides niiskuse ringi ümber ja väljapool ringi muru sees kasvavad krookused poole meetri laiusel ribal. Kas te olete vahel ka mõne aiandusspetsialisti käest nõu küsinud, et milliseid lilli, puid või põõsaid aeda istutada? Aga kui spetsialist teab, mida mina tahan mul on oma nägemus ja, ja spetsialisti on mul vaja selleks, et teada, mida üks või teine taim tahab, kus talle meeldib olla. Üks kuulaja küsib, kas te olete elu jooksul palju kolinud? Mitte eriti, ma olen pärit Rakverest. Sealt tulin Tallinnasse, siis vahepeal ei ole mul kusagil elada. Kui ma käisin ettevalmistuskursustel ja ka esimesel aastal, kui ma instituudis olin siis olin nii, et mul oli hambahari taskus. Päeval ma olin Instituudis, siis ma elasingi seal nagu aga siis, kui õhtul instituuti nii pandi. Huvitav, miks ma sinna ööseks jäänud ma praegu mõtlen, see oli ju nii tore. Oleks peitnud ennast kusagile ära ja siis toimetatud seal öösel. Ja siis ma tulin instituudist välja, vaatasin kustpoolt, tuul puhub ja siis mõtlesin oma sugulased, tuttavad kõik läbi, et mida tema küll täna õhtul teeb ja kas sinna sobib, ta enam minna ei sobi. Ja viimane peatus oli siis Vasalemmas. Aga viimane rong oli ära läinud, ükskord juhtus nii ja siis ma mõtlesin, et ma lähen siis rahumäele, et võib-olla sinna, aga seal ei olnud ka kilet kodus. Ja siis ma käisin seal, mustame piiri peal ja siis üks joodik hakkas mind taga ajama. Ma tegin jänesehaake, lõpuks ronisin puu otsa, see oli vahva puu torni ja siis nõmme vahel niisugune nagu tugitool oli. Ja siis ma seal kallutasin jäima ka maa ja siis tuli see ilm päikeseeelne aeg, siis ma ronisin maha, siis ma tegin maksuga sooja ja noh, ma elasin siis lõpuks oli nii, et et ma sain Eedeegaavelli töökoha, hakkasin lastele joonistamist õpetama ja siis ma magasin seal niimoodi, et kui õhtul vaikseks jäi, siis ma lükkasin kaks kušeti kokku ja siis magasin, pidin ene šotidele lahti lükkama, enne kui koristaja kell kuus tuleb. Nii et ma olin kogu aeg unevaevas, kas see kõiki ei tähendanud midagi, peaasi, et ma sain õppida. Edasi oli nii, et ma sain tipi ühiselamusse, selliseid ühiselamu tippis, kaks tuba, kunstiinstituut sai ja siis mina olin esimene ja mina nagu komplekteerisin, siis seltskonna sündored kumas Lasnamäel elasin ja ta on ka sinna tuli siis meil mitte kummalgi ei istunud see töö tegemine ja ühel päeval ütles, et kuule, kui ehitataksegi nõmmele ateljee, ta pöördus viljenduna poole. Kas sa soovitad kedagi meile, kes mereateljeed siis mina olen teenile sõbra hinnang, see krunt on Harku tänaval õppetonni lähedal ja selle ostis ruumi vanaema vanaisa. Kunagi Baron von Glehni käest selleks esimeseks inte, mida Klein üldse rammis. Nüüd kui vileen meile maja projekteeris, siis oli, siis oli tõmmatud sellele vanale majale kriips peale, see tuleb maha võtta. Aga mina vaatasin, et, et noh, et kuidas ikkagi seal on elanud ju Tomi ema isa ja tulin tahtmine kuidagi päästa teda ja kirjutasin kirja linnavalitsusse. Panin kõik pildikaevude custom ja, ja Tõnis põlvsokid jalas käest kinnist portfell käest lähevad kooli, sealt tagant paistab siis maja ja palusin luba, et see on ikkagi vaja looline kultuurilise väärtusega maja ja saimegi loa, et nüüd on see maja alles ja me Tomiga oleme siis seal majas. Seal on mõnus küll. Persona saatekülaline on meremaalija ja loovuskoolitaja Aili Vint. Siin on selline kiri. Küllap on nii mõnigi teie kohta öelnud, et ei näe sugugi eestlase moodi välja. Olete tõmmu jumega ja tumeda peaga. Kas te olete oma sugupuud uurinud? Äkki on teie esivanemate hulgas mõne kauge rahva esindajad? Nii palju kui mina tean, minu vanaema vanaisa toodi hoopis Saksamaalt. Laialdaselt toodi mõisnikuga koos siia. Minu isa hüüti Tatarlaseks teha oli ka niisugune. Aga tegelikult nad on sündinud kõik ikkagi Eestis. Minu vanaema oli õmbleja vanglas ka väga hästi. Ta tegi meile, leiti oma vanadest asjadest ja ema oli niisugune päris loov ja mäletan üht tööd, kuidas me kahekesi tapetseerisime tuba, siis oli vaja portett, aga seda polnud kusagilt saada ja siis me peedist hakkasime ise tegema. Lõikasime minagi seal Hässurisime ja ja need olid toredad hetked Evaga koos. Isa tahtis saada õpetajaks, aga haridust ta ei saanud. Ja siis ta õppis pottsepa ameti selgeks pärast korstnapühkija. Õde tahtis juba väikesest peale saada õpetajaks, seda ta nüüd ongi. Palju teie peres lapsi oli? Mul on peres neli last. Vanem õde, vend ja tädipoeg kasvas ka meiega koos. Tädi suri varakult ära. Kui te ütlesite oma vanematele, et lähete kunstiinstituuti õppima mida nemad selle peale kostis? Vanemad ei olnud üldse vastu. Esimene aasta ma tegin eksamid ja siis ei saanud. Aga kui ma juba teisel aastal siis ei saanud, ma olin vahepeal juba oma sõbranna sinna kagutsunud, kes lõpetas keskkooli ära, Eerika Matson, tema tegi eksamit, teksti, meeli, mina tegin, siis julgesin juba graafikusse teha ja mina ei saanud sisse ikka ega see sisse. Ja siis Rakvere linna peal käis niisugust Jutadetailoniga nii andetud EKA läheb, saab kohe sisse. Mailin jupsib juba kaks aastat ja ei midagi. Ja siis ema ka ütles niimoodi. Kuule ära mine sinna, hakka parem kohvivabrikus tööle ja, ja sul rahulik elu ja teed oma töö ära ja võid teha, mis tahad ja aga mina ei kuulanud, ema. Teie kunstnikukarjäär algas ju väga varakult. Olite kusagil nelja aastane, kui oma esimese tellimuse saite? Tegite õest koolis ära? Aga seda vist jah? No siis peab ikka aitama oma tütrest joonistusi ära ei teinud. Ei teinud. Minu tütar väiksena juba joonistas hobuseid, aga ma ei oska neid siiamaani joonistada. Niisuguseid liikuvaid asju on päris raske joonistada, aga tema tegi neid ja imelik oli see, et ta joonistas neid seni, kuni ükskord iseennast sättisin hobuste juurde. Ja siis lõpetasin joonistamise ära, kui elus hobused. Ja nüüd ongi ta hobustega seotud. Ongi, tal läks päris edukalt diplomeid koju ja aga nüüd on ta rohkem organisaator. Teil on ka nõrkus hobuste vastu. Olete Toomasega käinud väga paljudel võistlustel. Ilusalt käisime hipodroomil vaatamas igal laupäeval, aga lõpuks oli nii, et, et me isegi hakkasime mängima, aga mitte nii hasartselt. Ma mäletan. Me saime briketti, raha, ükskord. Tore oli vaadata, kuidas seal mängiti, seal oli üks mustlane kellel oli vanem poeg ja väiksem poeg. Ja ma sättisin ennast sinna lähedale, et kuulata, et mida siis isa ütleb poisile, et noh, mine nüüd, võta see ja see pilet. Ja läks, vaatan, läheb raha järele. Aga saanudki sotti, kuidas need asjad käisid, aga väike poiss oli küll tore, tema oli niisugune, tema käis inimesi juures viimse juurde, pani käe välja ja ütles. Piaczkaabeek, tõsiselt. Anna mulle viis kopikat, aga mina siis ostsin teda ennetada ja enne kui ta jõudis minu käest küsida, mina sirutasin käe, ütlesin talle taimi, peadžika peek JA nii solvusin too, mis sina, mina peal, ja need olid ka toredad ajad. Teie nime kaardilt võib lugeda Aili Vint, meremaalija loovuskoolitaja ja tiigritaltsutaja. Mida see tiigritaltsutaja tähendab? Minu väimees otsustas mulle kinkida nimekaardid. Ja sinna peale pannud tiigritaltsutaja ka ja nüüd kõik järgnevad nimega arstid, ma mõtlesin, et, aga miks ma pean nüüd selle välja jätma, sest ma tegelikult olin tiigritaltsutaja see siis, kui ma olin väikene ja meil olid, kas Ants, kes oli vöödiline, täitsa nagu tiiger ja mina unistasin saada liinidel asutajaks, sest ma olin näinud seda filmi Vene film tiigritaltsutaja ja, ja unistasin ka siis sellest tore, Aleksei tiitlatsutada ja siis ma hakkasin nagu harjutama kassiga, istusime aknale laual ja aknad käsitsi saakidega kinni ja siis ma võtsin kassi käppa ja lõin niimoodi tema käpaga seda haaki assaaclex. Ja siis ma võtsin ta õla ja lükkasin siis vastu seda akent ja harjutasime ikka mitu head päeva. Ja siis ühel öösel ma kuulen, kuidas, kuidas ema toriseb, et kes selle akna lahti teinud, sa teadsid, it's tundsin suurt rõõmu ja siis muidugi Ta hakkas ise ust ka lahti tegema, hüppas aga lingi peale ja uks läks lahti ja käpaga natuke tõmbas, oli läinud. Mulle kassid meeldivad. Nüüd on tütredest, kas, kui ma hakkasin aru saama, et tiigritaltsutaja, eks ma ei saa, et kes mulle siin põhjamaal tiigri annab siis ma mõtlesin, et no olgu, magas kunstnikuks. Mis on teie jaoks raskem, kas pildi alustamine või pildi lõpetamine? Küsib üks raadiokuulaja. Pildi annustamine on väga-väga vahva. Niukene, uljas tuuseldamine, mõnus tegevus. Ja see võib kesta nädal aega või rohkemgi, aga siis järsku saab pilt nagu teismeliseks, ta hakkab sulle järsku vastu. Ja ühel päeval sa istud Ta juurest ei saa enam mitte millestki aru, et misasja ma nüüd pean tegema, kas ma tegin midagi valesti või et nagu asi ei liigu enam paigast. Ja, ja siis sa sunnid veel sealt pildi juures olema ja pakub talle üht ja teist värvi ja võib-olla sa tahad nii olla uina olla, keerata tagurpidi? Igal juhul mitte, aga, ja tema ei taha mitte midagi. Ja siis siis tuleb teha niisugune liigutus, et hea küll, ma lähen siis ära siis lähedki ära veel paar päeva ära, siis tuled tagasi. Proovid jälle? Ei midagi, lähed ära, tuled tagasi. Aga siis siis tuleb üks hetk ja ma tean, et see tuleb, aga tuleb oodata kannatlikult lihtsalt kuni sa oskad, sa tead, mida teha. Teedki, kui ta oma esimesi Meremaale vaatate, on teil siis midagi endale ette heita? Ta ei ole, nad on kõik nii väga ausalt tehtud. Ma ei ole mitte ühtegi tellimust nagu täitnud, et kuule, tee mulle see pilt, kus on need suured vahvad lained ja vahtu ja ja ma kunagi tee seda seepärast, et ma ei oska nagu teise pilguga vaadata mõikad oma pilka merelt vaadate mere äärest ei maali, maaliti ateljees. Starsi sama valitsus seepärast, et seal meeleolu nii kiiresti muutub ja see meeleolu võib sõltuda kas ühest pilvest või või mingist lainel Loksatusest lihtsalt või, ja see valgus muutub pidevalt ja ja vorm võib muutuda ja see on lootusetu lugu. Smaalide ülevenemaalises, Puškini muuseumis, Peterburis on kuulus maal Puškini hüvastijätt merega ja sellel maalil on kaks autorit, mere maalis Ivan Aivazovski ja Puškini hilja reepyn. Kas teie olete kõik oma tööd üksi teinud või on teil ka partner olnud? See oli möödunud aasta? Ei, siin ülemöödunud aastal. Me tegime Tomiga kahe peale ühe pildi. Me naersime minu unenägu. Mina nägin unes, et mina istusin Tomi pildi ääre peal ja vaatasin tema seda rohelist aasa taamal metsaviir. Ja pole seal mõnus olla ja järsku ma kuulen mingit suurt mehinat ja siis ma näen, et üle selle aasa jookseb minuni suur laine, mis on aasa laiune, täitsa, ta oli nii rahulik, et ma peaaegu ei saanud arugi, et see naine on alguses ilma igasuguse jahuta. Ja siis alles, kui lähemale ta tuli, siis ma nägin isegi seda, kuidas need rohukõrred paindusid selle laine all. Ja kuidas siis läbi naine, ma nägin, kuidas need rookõrred püsti ajasid, elastes nagu pead raputasid, või mis see nüüd siis oli. Ja kui see naine minuni jõudis, siis ma istusin seal rahulikult edasi, tõstsin oma küünarnukid üles, lasksin selle laine niimoodi endast mööda minnes vaatasin taha ja kõik see osa vesi oli, oli kogunenud sinna minu selja taha. Ja kui ma seda und nägin, siis ma rääkisin Tomile ja maalimisele pildi jumalik rohu ja kõiki neid on ei tahtnud, aga siis siis ühel hetkel ja ta oli nõus. Kraine linna Sotšakovis on muuseum, kus eksponeeritakse mereteemalisi teoseid ja selles muuseumis seisavad teie meremaalid kõrvuti Aivazovski maalidega. Kuidas teie tööd sinna sattusid? See oli nii, et kui oli olümpiaregatt Eestis siis järsku tuli Moskvast niisugune? No vot, nemad tahavad teha ühe näituse, kaalub õienda roogi, roodina koduma sinised teed. Ja siis oli, oli esimees, ütles mulle, et sina ikka selle veega tegeled, et hakka tegema, aga seal oli vaja vaja kavandeid, aga kuidas sa teed õhust ja veest kavandis on see viimane, kui sa oled selle higihaisu ära pühkinud oma maali pealt, kus sa oled otsinud neid vorme ja värve ja ja siis nad leidnud lõpuks ja siis alles tuleb see, see õhk ja, ja vesi nagu saabumalisuse kindluse. Aga jah, et peab tegema kavandeid, mida siis Kalavetelt koju teised lähevad, kalavetel on ilus suvi, kärbsed sumisevad, päike paistab, mina küll, aga mingit kavandit tegema. Ja ma kohe vihastasin ja läksin poodi, ostsin pudel dokkaid ja hüppasin seda jala tegin ja lõpuks olin nagu rahul, isegi järgmisel hommikul vaatan, et see ei kõlba kusagile. Läksin poodi, ostsin pudel veini ja tegin, aga jälle tegin kolmanda pildi. Järgmisel päeval ma pidin ravima ja ma ei suuda otsustada, üks hullem kui teine, et millise ma siis neile nüüd vii. Läheksin poodi, ostsin pudel veini, võtsin kõik kolm ja läksin torni juurde, lõin nad letti ja ütlesin, vaata nüüd ilmad. Niisiis tehakse ühest naisest joodik ja rääkisite. Ma ütlesin, valige nüüd ise ja kõndisin minema ja, ja nad saatsid kõik kolm. Ja siis tuligi Moskvast teated, kõik kolm tuleb teha, et ta nagu trip tühanina neid teha. Siis ma hakkasin tegema seal seal üks kummaline lugu veel seoses selle tseptisoniga. Kaks käisin mere peal vaatamas seda regatti, aga ilm oli niisugune tuuletu ja udune ja anti mingi pauk ja jälle võeti start tagasi ja midagi toimunud nagu aga noh, kuna mul oli kolm tööd, nii et ma tegin nagu peast nüüd kavandid olid juba noh, niimoodi nagu ära tellitud, siis aga kolmandat meeleolu nagu ei olnud. Siis ma mõtlesin, et ma mõtlen ise selle meeleolu välja, et miks ma siis ei või. Ja siis hakkasin maalima niisugust pilti, et on, on tuulevaikus. Aga, ja mere peal on väga rasked pilved. Ja kui ma seda maalisin parasjagu, siis tulid mulle purjetajad külla sõbrad. Ja üks hakkas naerma, Kula Eli, vot sellised lood, siis ei saa ju olla. Ja mina ütlesin selle peale, et ma valmis maalin. On see nii oligi, läks aasta mööda ja meie Tommyga istume ateljees ja kuuleme, kuidas reporter räägib regatist ja ütleb, et vot sellist loodusseisundit pole keegi veel näinud ja kirjeldab nagu minu pilti. Õhtul läksime koju, vaatasin telekast ja oligi minu pilt, mis ma mõtlesin, et siiamaani mina võiksin looduse pealt maha, aga vot seekord tegi loodus minu pealt maha. Sellist mässavad merd nagu Aivazovski maalinud. Teie maalidelt ei leia. Ma olen uurinud seda mässavad merd Musta mere ääres. Nii et me oleme Musta mere rannalaine teinud. Aga et noh, niisugust Aivazovski ülesavast, need ei ole ju kuigi mine tea, järsku see Aivazovski oligi kõiges süüdi. Meremaali. Sest minu voodikohal rippus Aivazovski üheksanda laine koopia Rakveres, mis oli tehtud õliga ja mille kunagi minu, minu lell oli ostnud Laadalt. No ma olin ikka päris väikene, siis meid pandi veel päeval magama, aga mina selle aselt magada, silmad pärani lahti, vaatasin seda pilti ja siis ma käisin seal laine peal liugu laskmas. Ronisin, laine, lasin liugu, tundsin, kuidas liugled põhjalgudes jälle yles ronin ja kuidas, kuidas mul oli ta kõik oma nipid juba käes. Sõjalesime, laineharjal ei saanud. Ja niimoodi ma mängisin. Uni tuli, piltide mõju inimesele on ju väga erinev üks ja see sama pilt võib ühele inimesele mõjuda hästi teisele halvasti. Jah, ega pilti teisele kinkida ikkagi ei, ei maksa, võib anda raha ja viia ta ise valima. Ja kui sul on ikka mitu pilti, mille vahel valida, siis tuleb aeg maha võtta ja ja natukene süveneda sellesse. Mina ütlen, minge minge koju ja ärge enam selle peale mõelge. Ja siis järsku ühel hetkel ise pilt nagu helistab teile. Kas sa mäletad, see pilt, mis esimesena helistab, see tulebki võtta? Minuga üks pilt, mis on muuseumis kumus on üleval püsiekspositsioonis, kivine meri, selle pildiga kajastus päris kummaline lugu. See oli nii, et kummastav, maalisin. Siis ma sain väga kurva teate, et üks meie kunstiinstituudi väga armas tüdruk kokku oli endalt elu võtnud. Ja mul oli niisugune äng peal ja ma ei, ma ei suutnud midagi muud teha ja siis ma sundisin ennast maalima seda pilti ja samal ajal ma mõtlesin. Huvitav, et kas see, kas minu äng, mida ma olen, jääb nüüd siia pildi külge kinni ja ma tegin selle pildi, valmis, osteti ära, pandi muuseumisse ja ja ühel päeval raamatupoes hakkab minuga rääkima üks üks noor naine ka minuga riidlema, et miks te enam Märdi maali seal siis nad tõrjuvad just. Ja ma ei saanud isegi talle mustata, kui ta juba hakkas rääkima, et kas te teate ka, et päästsite mu elu. Mina vaatasin teda hoolega, ütlesin, et aga te vist eksite. Et ma ei tunnegi teinud. Ja hakkas rääkima, et tema oli tahtnud ennast järele anda, et tal oli nii tüdinud sellest elust siin ja ja tema sõbratar oli võtnud ja viinud ta Kadriorgu, muuseumis ja seal ta oli näinud seda minu pilti ja see pihta hakkas teda nagu tagasi kutsuma. Ja ta käis ikka seal selle pildi juures lõpuks pilt roostest maha. Ma saingi vastus, sellele jääb sisse. Noh, võrreldakse praegu, eks ole, et fotograafia on nagu muutnud tervet kunsti, et enam ei tehta nagu looduselt maha vaid milleks siis fotograafia, eks milleks fotoaparaat siis on? Aga see on ikkagi suur vahe, see on see, et et sa oled hetkeks selles meeleolus, sa näed mingit hetke, sa pildistad siinsamas, sa unustad selle. Aga maalimisega hoopis teine asi, et sa oled temaga algusest kuni lõpuni ja väga sügavuti töötad selle asjaga. Ei saa nii-öelda, et mis jama, mis ta näeb vaeva. Kuidas elab graafik Aili Vint, aa see, kellel näpud kogu aeg olid värvised. Kõik küünealused ja kõik tärpentiini lõhn ja värvilõhn ja see oli muidugi tore aeg. Ei, ma tahan ikkagi maali, aga rohkem sellepärast, et see on kuidagi niisugune nagu vägistan iseennast, kui ma, ma pean tegema midagi niisugust, kas ühevärvilist ja liiga palju mõtlema, ühesõnaga et kuidas ma seda teen, missuguses vormis ja missuguses rütmis, kas te olete mõne oma maali hävitanud, puruks rebinud või ära põletanud? Ma olen ühe pildi lõuendi pealt ära võtnud küll, aga ma keerasin ta niimoodi torusse ja nüüd hiljuti pööningult leidsin ja vaatasite, pole vigagi. Teine juhus oli see, et ma maalinud ühe jahid udus maali, mis oli ka näitusel väljas ja millest on, on mul üks, said olemas. Ja siis mõni aeg hiljem. Näitus vedas pilte ateljees tagasi. Tahtsime maalida ja vaatan, et ei olegi mul lõuendit. Ja ma ei tea, miks ma sel hetkel nii ükskõikne selle pildi vastu olin, ma võtsin selle, hakkasin maalima, peale sellele merd, tahtsin need jahid sealt ära läheksid ja ma kolisin sinna peale uue merel ja siis oli see pilt jälle näitusel. Kuigi külje pealt vaadates oli see purjede rehve veel näha taevapeal. Ja siis ostis muuseum selle pildi ära ja see pilt on nüüd Tartus. Ja ma mõtlesin, et et ühel ilusal päeval laval peaks teada andma, et they Tartut, teid ei ole mitte üks, vaid kaks pilti. Et üks pilt seal all, mis on ka täiesti valmis pilt, isegi mõtlesin, et teeks niimoodi, et võtaks selle toolaseks Artprindi sama suure kui seal teisel paneks teisele poole ja esitaks teda ainult kahepoolsena. Novembrikuu alguses avati Tallinna kunstihoones retrospektiiv näitus ank 64 pool sajandit kunstis. Teie kuulasite ka sellesse 60.-te aastate kunstirühmitusse. See kunstihoone näitus tegi mulle ikka pööraselt rõõmu pärast ma ise ei saanud isegi aru, mu seisin seal ja vaatasin neid inimesi. Nii palju oli tuttavaid ja kõik olid kuidagi rõõmsad ja elevil ja. Hetkeks mõtlesin, et mis siis nüüd on käes, kui ma sain aru, et see on ju retrospektiivnäitus. Ja kõik need inimesed on ka nagu tro külaliselt. Nad tulid nagu torusse tagasi ja kõik olidki nii erksad. Oled nii sädelevad. Ja mul oli seekord hea olla seal. Mõnda inimest ei olnud ilmselt mitukümmend aastat näinud ja ja ma mäletan seda hetke, kus meieaegne kunstiteadlane Ressi Kaera tema suhtles mehega, käis meiega igasugustel üritustel kaasas ja ja muidu väga tagasihoidlik pieteeditundeline kunstiteadlane, väga suur kunsti austaja järsku, et sealt inimeste vahelt Ressi Kaera lendab lausa minu poole, kallistab mind, ütleb ma armastan sind, siis siis laseb mu lahti ja nüüd ma lähen räägin kõigile, mida see ank kunstiga tegi, oligi kadunud. No see oli, see oli nii armas. Ja siis ma vaatasin, et näed, et, et inimesel vist kusagil ajudes on üks, sest et kui sa saad mingi vihje väljaspoolt, siis hakkab see nagu film kerima tagasi sellesse hetke, kus sa, kus sa viimati seda nägid. Ja, ja inimesed muutuvad silmal nooremaks, no on onni. Üks kuulaja küsib, kuidas te hindate tänapäeva noorte kunsti, milliseid tundeid see teis tekitab? Mul on ots natukene kahju, sest ega nad ei saagi ise nagu ennast eriti väljendada, vaid, vaid nad peavad tegema seda, midagi. Te olete, ütleb teile kuraator omakorda vaatabki lääne poole, et ah, mis seal tehakse ja siis toob need ideed sealt siia ja, ja annab siis ülesanded noortele, et nüüd on niisugune teema. Sotsialismiajalgi oli nii, et, et ega moskvakunstnikega kui mingisugused reisud, nagu olid koos Põhja-Jäämerel ja kõik siis esimene asi, Moskva kunstnik ise küsis, et Taizzietiemu okei teema, ta ei osanudki enam midagi ilma teemat teha. Et sellest on muidugi kahju ja kui palju omanäolisi kunstnikke lihtsalt ei tulegi välja. Kõik noored on andekad ja kui veel lisada sinna juurde tahtmine, siis siis peaks tulema ka. Ikkagi jäi mõtlema seda, seda ongi aega, et vot see oli üks aeg, kus oli kunstnikul vabadust teha, mida tahtis, tähendab meil Eestis oli, oli niimoodi, et me tõesti tegime just seda, mida meie tahtsime. Haruldane aeg, ma tagantjärgi mõtlen, et kunstiajalooski pole niisuguseid aegu palju olnud kuuekümnendad ja see oli üks imeline aeg meie just parasjagu sattusime õnnelikud olla. Persona saatekülaline on meremaalija ja loovuskoolitaja Aili Vint. Räägime nüüd teie loovuskoolitaja tööst, kuidas see algas? See oli nii, et noh, kunstiinstituudi kui ma lõpetasin, siis siis taheti mind õppejõuks, aga mina ei tahtnud, sest sest ma teadsin, et seal ei ole loovust. Seal oli kogu aeg mingit ülesannete täitmine, küll teed seal pakkimis pärikujundust ja siis mingit plakatit ja mingit niisugust loomislusti nagu ei olnud. Ükskord juhtus nii, et metallikateedris minu sõbratar õpetas tudengeid ja ja neljal ülesanne teha mingi graafiline leht, niisugune pisikene plaadi peale kribida kuivnõelas. Ja nagu alati tudeng jääb hiljaks oma etteastetega ja ja oli viimane öö enne hindamist ja siis mul oli trükipress Lasnamäe ja mõtlesin, no tulge siis, tehke siin ära. Ja siis lustisime ja küll nad tegid nii hoolega ja mõnuga neid töid ja järgmisel päeval oli terve sein oli neil täis igavest uhkeid graafilisi lehti. Ja siis kateedri juhataja hakkas kauplema, et kuule, tule, tule ja õpetaja, neljal. Mina ikka kahtlesin. Aga siis ütlesin, et kui sa lubad mul teha seda, mida mina tahan siis ma tulen. Kõigepealt vahetasin ja teiste õppejõududega tunnid, sest sest see on, see on hämmastav, kui palju aega, nii tudengite aega kui ka õppejõudude aega raisatakse sellega, et üks ütleb, maalimine joonistamine kestab poolteist tundi ja siis värvidele kurgid peale jälle minema laiali. Rohutirtsud hüppavad ühest tunnist teise, minul õnnestus vahetada need tunnid ära seitsmeks päevaks, siis seitse päeva oli nii, et kui nad olid oma joonistamise tunni lõpetanud ja lõuna oli, siis nad tulid minu juurde ja siis nad olid juba väsinud ja siis mul neid häälestada ja kruvida. Ja neil ei olnud mingit ajapiirangut, me olime nii kaua, kuni nad tahtsid minu juures olla. Me tegime niimoodi seitse päeva järjest tööd ja see meeldis, see meeldis tudengitele, mida teie siis teistmoodi tegite, tudengitel oli hea olla. Ma lihtsalt vabastasin nad sellest pingest, mitte mingit ülesannet ma ei andnud neile. Me hakkasime lihtsalt mängima niimoodi lõbusalt lapsed. Tegelikult tulebki luua õppimise meeleolu ja see on hästi tähtis. Et siis edasi, mis saab, tuleb nagu iseenesest kätte ja siis hakkasite sega tippjuhtidega tegelema. Ükskord oli niisugune juhus, et ma olin ühe tippjuhi kabinetis ja ta kurtis, muletutatud kohe tuleb, tuleb telefonikõne ja läheb op ja, ja see oli õudne ja ta oli niisugust masenduses. Inimene on masenduses, siis ei, ei saa talle öelda, et oh, mis on, olutad, et oh, teeme midagi. Et kõik läheb hästi ja see oligi telefonikõne ja ta hakkas rääkima, ma nägin, kuidas ta haaras sulepea, käsi hakkas tõmblema ka, nagu siis mina sirutasin talle paberilehe. Ja kus ta hakkas sõdima. Taipasin järsku, et, et tegelikult, mis see siis nüüd oli see, see, et tema vasak ajupool oli niivõrd pinges, et ta keha palus abi lihtsalt parema ajupool, aita mind. Ja kas ma vaatan, nagu läheb juba klaarimaks ja silm särama ja siis ma mõtlesin, et tegelikult peaks seda kõikidele seda loost andma. Et vabastada neid sellest pingest, sellest metsikust pingest. Siis EBS-i juhtimiskoolituskeskus oli esimene, kes võttis mult koolitused. Mäletan, see oli Käsmus. Ja siis pärast koolitust, sealsed noored kõik helistasid, nad mulle ütles, et kuule, sa oled nii hea toode, me hakkame siin müüma. Nii ta siis hakkas minema. Tippjuht on väga vahva, et on kõigeks valmis, ta teeb kõik su lollused kaasa ja niisuguse lusti ja rõõmuga vaatad, et ongi nagu väikene poiss ja hullab ja rõõmustab südamest need ka kõike südamega, nii nagu kunstigi tehakse südamega. Me hakkame kellegi teiseks. Antud juhul tippjuhid hakkavad päris kunstnikeks. Nad saavad äris värvid kätte, nad saavad suure seinapinna. Ja siis nad teevad ja tunnevad kõike seda, mida kunstnik tunneb. Need, see, ma hakkan kellelegi yks teiseks on juba vajalik, sest kaua sa ikka valed see, see tuim ja, ja tüdinud rutiinis MINA ISE, mida te siis teete, et need inimesed end kunstnikuna tunneksid. Kas te ütlete mingeid võlusõnu? Ei, nii ma ei teeks, ma, ma lihtsalt lõdvestad ära, kaotan ära nende hirmud ja, ja siis kuidagi pehmelt lükanud sellesse maalimisprotsessi sisse. Enne nad on natuke katsetanud, saavad värvidega tuttavaks, mõnulevad, unelevad, järsku leiavad, et nad on kunstnikud ja silmade all inimene muutub. Ma mäletan, et, et kunagi oli Haapsalus tippjuhid, tahavad ikka, et kõik oleks korralik ikka restoranis söömine ja ja ikkagi hotellis magamine ja kõik, nii. Ja seda muidugi keelata. Aga siis siis õige pea nad märkavad, et kuri vaim metsas kusagil kusagil hoopis ära. Sellepärast et, et mitte miski ei tohiks meenutada neile enam seda tavalist, rutiinset elu, mida nad elavad tegelikult. Kõik peab olema nagu teisiti, siis hakkab asi hästi tööle. Nad maalivad oma tundeid. See ei ole see, et, et sa pead nüüd hakkama maalima metsa või päikest, vaat sina teed paremini kui mina ja nad maalivad lihtsalt oma spontaanseid tundeid, panevad seina peale ja see on nendele järsku nii põnev. Ja muidugi nad saavad piitsa präänikut, ma ütlen, et edasi edasi otsi veel. Ja siis järsku kuuledes nurgast, et sai siis väga rõõmus ja õnnelik käed ja jalad kerkivad. Tippjuhtide pildid on olnud isegi näitustel väljas. Need natsid on mul neli. Malle vabariigi Jäneda seal oli kõige vägevam, näiteks seal oli 150 tööd väljas. Nii mõnedki ongi hakanud maalima ja oma näituseid teinud juba. Mida need koolitused teil endale annavad? Kõigepealt rõõmu, et ma naudin seda, kuidas teni muutub üha loovamakse loovaks ja saab õnnelikuks. Te olete ennast täiendamas käinud? Võitsin Nende, sest ühe koolituse protsessile orienteeritud psühholoogia. Ja siis ma hakkasin seal käima niimoodi, et igas kvartalis Nad tulid meile õppejõud nii Austriast kui Ameerikast igalt poolt niimoodi. Ja kuidas ma seda ootasin, seda õppimise aega. Mul hakkas nii õppimine meeldima. See ikka fantastiline ja mul on nii kurb. Vaata, kuidas tudengitel pole aega õppida. Koit Arthuril on ilus luuletus. Ütleb niimoodi, et aega. On aega ei ole hoopis hane. Persona saate külaline oli meremaalija ja loovuskoolitaja Aili Vint. Temaga vestles Marje Lenk. Kohtumiseni.