Eesti lugu Tartu Ülikooli ajaloo osakonna emeriit, professor, ajaloodoktor Sulev Vahtre kuulub 20. sajandi eesti juhtivamate ja mõjukamate, ajaloolaste ja õpetajate hulka. Tema tegevus Eesti ajaloouurijana ja tutvustajana on teinud laiemalt tuntud ja hinnatud teadlaseks ka kaugel väljaspool Eestit. Viiteid tema töödele võib leida igast vähegi soliidsemast Eesti või Balti ajalugu käsitlevas teosest. Selle kõrval on Sulev Vahtre olnud üks mõjukamaid Eesti iseseisvusidee ja oma riikliku mõtteviisi, edasikandjaid ning edasiandjaid. Uurides ka eesti muinasaja loojangust. Omariikluse läveni on ta ise olnud omariiklus viinud aja oluline kujundaja. Nii kirjutas Tartu Ülikooli professor Tiit Rosenberg viis aastat tagasi Sulev Vahtre 75.-le sünnipäevale pühendatud kogumiku eessõnas. Legendaarne ajaloo professor rääkis oma elust ja tööst Eesti Raadio Tartu stuudios oma 80. sünnipäeva eel. 100 loojangust omariikluse läveni, see on Sulev Vahtre 75.-le sünnipäevale pühendatud teose pealkiri siis iseseisvuse kaotamisest iseseisvuseni. Just nii suur on olnud tegelikult teie huviorbiit. Kuigi avalikkus tunneb teid ju eeskätt Jüriöö ülestõus, uurijana. Kuidas teie tegelikult leidsite ajaloo või leidis ajalugu teid? No praegu oleks väga tore alustada niiviisi, et lapsepõlvest peale mul ei ole olnud muud eesmärki kui ajaloolane seks saada. Aga paraku see see õige ei ole, kuigi väike tõetera sees on, et mul humanitaaralade vastu huvi ja kalduvus ikka on olnud, aga ajaloo kasuks ma otsustasin siiski alles üsna vahetult enne ülikooli minekut sest see keskkond, kus ma kasvasin ja hinnati haridust küll jah, väga kõrgelt ja ülikooliharidust eriti. Aga see seostati ka rohkem niisuguste nii-ütelda praktiliste aladega nagu arst ja jurist ja kohtunik, advokaat, insener, kirikuõpetaja, taia. Kuigi meil oli seal ümbruses küll humanitaaralade õppijad ja lõpetanuid ka oma sugulaste hulgaski filolooge ja selles mõttes ei ajalugu, nii päris tundmatu ei olnud. Aga ikkagi selle selle juurde jõudmine, selle elukutseks valimine, see, see võttis ikka tükk aega. Kelleks te enne seda, kui ajalooliseks saada tahtsite? Noh, eks neid mõtteid ja mõttekesi liikus nagu igav igal inimesel ühte ja teist ja mul on tulnud kuidagiviisi kokku tõhk muutuda üsna paljude alade kani latvu libistades vähemalt või põhjalikumalt, ma arvan, et ma päris hästi põllumajandustunnel või põllutööd. Talutööd said kõik, kõik läbi ehtud kündmisestki, külvinjani, nii edasi. Loomakasvatustehnikumi ise olen ka ühe aasta Pinot, need, sellest on ka koduloomade anatoomiast ka mingid teadmised ja keskharidus ja ma sain kutsekoolis kaubanduse kommertskoolis, mis minul õpetamise ajal oli, ta nimetas, olid juba Tartu arvaja plaanides tehnikombiks. Sellelt alalt raamatupidamist ma enda arvates tunnen, olen, olen selle aluseid ühele kui teisele suutnud õpetada ka. Ja noh, nii need ametid ja ametikellad, kellassepa õpipoiss, Peinkil määr jääb mõne mõne lihtsama asja isegi suutnud ära parandada või põhi reguleerida. No vahepeal oli, oli päris tõsine mõte, oli ka kirikuõpetajaks õppija selline suundumus võib-olla just eriti kodust. Mul ei olnud mingisugune fanaatiline usklike perekond, aga kirikuga ikka seotud vanemad ja vanavanemad ja kirikuametites ja nii edasi. Selline kristlik õhkkond ikka kodus valitses ja ja huvi usuteaduse piibliloo vastu oli olemas ja praeguseni püsinud. Et ja viimasel ajal te oletegi sellega eriti palju tegelenud Eesti kirikuloo. Olen sellega sellega nüüd jah ja saanud õnneks ka tegeleda päris tõsiselt ja ja isegi sellel ajal, kui saanud nii väga ikka piibliloo alused ja ja piibli põhiteadmised ikka, sain üliõpilastele ka edasi anda. Siis te tegelete Te, olete väga huvitatud sellest, kuidas piibli tõed Eestisse tulid. Ja samal ajal on teie üks olulisemaid teoseid eesti rahva jaoks. Sellest, kuidas eestlased selle vastu võitlesid. Jaa Ta tundub võib-olla niisugune vastuoluline, aga elu on üldse vastuoluline ja kõiki asju saab vaadata ühest ühest ja tulebki vaadata käest ja teisest küljest seda, kuidas ristiusk Eestisse toodi ja seda ma olen jälginud võiksid teda niiviisi, kuidas, kuidas ristiusk Eestisse toodi, just sellelt seisukohalt, teine võimalus on, mida osa Meie ajaloolasi on ka praegu rõhutamas, kuidas ristiusk Eestisse viidi? Viijate poolt vaadatuna. Aga ma arvan, et meie ülesanne on ikka eeskätt vaadata seda nii-ütelda meie meiepoolsest aspektist. Kas Jüriöö ülestõusu kohta on meil veel võimalik teada saada midagi? Küsimus on ju palju ja kui kaua võib üldse ühte ajaloosündmust uurida, millal sääre lõpetatakse? Öeldakse, et nüüd on kõik nüüd enam rohkem midagi teada ei saa. Jah, see küsimus on väga, väga huvitav ja intrigeeriv, aga kuna me ajalugu loen kindlalt ikka teaduseks, siis on kõigi teadustega ikka ikka niiviisi, et meil ei ole kaugeltki lõpp, plikud teadmised, kindlasti kõik nad on ikkagi suhtelised ja nii on ka ajaloos ja kas või Jüriöö ülestõusuga. Kuna vaieldamatult on tegemist suure sündmusega, aga allikaid on apilt sissi nende ikka uuesti ja uuesti läbi vaatamine ja kõrvutamine ja see võib anda ja on ikka siiamaani andnud ka järk-järgult uusi teadmisi, nii et teadmised ikkagi täiendavad. Ja seda, et see sündmus või üldse ajalugu oleks nüüd ära uuritud ja nüüd lõpetame ära. Niisugust aega mahe, ma ei näe. Missugune küsimus Jüriöö ülestõusu puhul? Teie arvates vajaks vastust, et siis oleks ka kõik märksa palju selgem, kui praegu on. No seda ma ei oska nüüd ütelda, tahta oleks muidugi muidugi esmajoones seda mis justice konkreetsemalt eestlased ütlesid ja millised nende taotlused ja, ja plaanid olid, kui kaugele me sellega jõuame, veel? Ei oska ette ütelda. Aga vähemalt oma töödes ühe niisuguse aspekti maa enda arvates olen Uudsena siiski välja toonud ja see on see ette. Eestlasi tuleb sellel ajal vaadelda ja võtta ka kui, kui üht poliitilist jõudu rahvusvaheliselt ka tunnustatud, vähemalt Rootsi poolt kindlasti see juba asetab teise valgusesse ka eestlaste tegutsemise, kui me otseselt päris nii detailsed nende tegutsemismotiividest ei saada. Aga siiski üldisem lähenemisviis, see peaks olema selliselt, nagu uue nurga alt vaadatud. Siin ma just võrdled kas või teiste maade ajaloolaste näiteks Taani ajaloolaste ka kes on ka selle küsimusega tegelenud, nemad küll siiamaani ei ole seda külge näinud väit võtnud ikkagi eestlaste väljaastumist kui lihtsalt ühte talupoegade mässu. Aga see, et õigem on ilmselt näha siin ikkagi arvestatavat poliitilist jõudu, näiteks Saksa ajaloolased on küll sellise vaatekoha aktsepteerinud ja seda ka edasi populariseerinud. Kuulge, kas ei olnud mitte just üks Taani professor, kellega ta omal ajal kõvasti vaidlesite sellel samal teemal, mis? Ja oli, oli nimelt just ja, ja Nils Nielsen ja ja iseendast väga-väga huvitav inimene ja aga selles osas jah, meie vaatekohad erinesid ikka päris päris tõsiselt. Kuidas valmis raamat Jüriöö ülestõusust oli seda raske või kerge kirjutada? Ma ei ütleks, et seda raske kirjutada oli, ma kirjutasin seda hea meelega. Aga kahjuks need tingimused, mis mulle asetati, olid võrdlemisi niisugused, piiravad kõigepealt kirjastus, üldse nõus oli seda avaldama. Seda esitati ka kui üht suurt vastutulelikkust nende poolt ja kinnitati, et no ei maksa nüüd enne 10 aastat küll arvestada, et midagi midagi muud ka saaks selle laadiliste avaldada. Ja mis veel halvem, et see piirati mahu poolest viiele poognale joonealuseid viiteid mitte ja kirjanduse nimekirja, nii et pidi olema populaarteadusliku välimusega ja sellega tuli kahjuks leppida. Ma oleks muidugi parema meelega kirjutanud 15 poognat või natuke rohkem sellist. Kandidaaditöö oli mul ka ikka neli 400 masinakirja lehekülge. Aga võib-olla jah, kõige olulisem ja sellest, mis ma tollal teadsin ja ja tahtsin avaldada. Ma suutsin siiski kokku suruda ja kirjandusele ka viidata teksti sees, nii et selles mõttes, kes siis hädapäraselt võiks, võiks nagu rahul olla sellega. Aga mis puutub, öeldi avaldamise võimalustesse ja Need olid ikka kogu aeg just ülikooli õppejõududele oli võrdlemisi raske nishi monograafiaid. Õigupoolest saadki avaldada doktoritöö näiteks trükis avaldada ainult sel teel, et läksin põhi, aga mõneks ajaks tööle Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituut. Ja no selle väljaandega ma sain küll nii, nagu ma soovisin. Nii et kui seal midagi puudu jääb, siis on juba minu viga. Doktoritöö oli juba hoopis teisest ajast. Teisest ajast ja ja mul Ongini uurimistemaatikas küll olnud neid teemasid õige mitmeid ja aga ma ei ütleks, et see oleks olnud niisugune niisama hüppamine siia ja sinna nad on kõik omavahel üsna üsna loogilises seoses. Ja põhiline algus ja ühendav lüli on olnud nädalal oli niisugune õppeainega nagu allikaõpet, lähtutud on just sellest kandidaaditöö teema oli ka ikkagi üks konkreetne allikas, mitte Jüriöö ülestõus, vaid liivimaa noorem riimkroonika ja hilisem doktoritöö on ka üheallikad kompleksi põhiliselt rajanev hingeloenduste. Nii et see oli ta teemade valikul üks üks põhimõtteid. Aga ühest teemast jahi jõuab kasvõi kandidaaditööviisis üldse kroonikate juurde, nii et Balti kroonikad ja laiemalt on olnud ikka uurimissuund. Ja omakorda siis, kui hinge loetused, kui ajalooallikas just oli alguses eesmärgiks c5, siis viis siis iseendast ka loogiliselt juba rahvastikuküsimuste juurde selle niinimetatud ajaloolise demograafia juurde ja teiselt poolt tulid sinna juurde ka kohe kirikuasutuste materjalide kirikuraamatud, mis viis jällegi kultuuriajaloo küsimuste juurde. Ja üks asi on veel, et ega ülikooli õppejõud, nii nagu tollal pidi ikkagi käsitlema ka täiesti ja tundma õige mitmesuguseid teemasid üliõpilaste juhendamisel ei saanud ju aastateks ka ühe kitsa teema juurde jääda. Kas tuli palju rääkida ka niisuguseid asju, mida ei oleks tahtnud rääkida? Nuh, ma arvan, et ma olen nüüd väga vist seda ei röökinud, mis, mis ma ei tahtnud rääkida, vaikida tuli küll, jah, vahest mõnest teisest asjast. Aga nii ridade vahet esitatuna ikka enam-vähem sai, sai kõik ära öeldud. Ajaloo eriala on ju tegelikult selline eriala, mis on võrdlemisi ideoloogiline, kas pole nii? Ja muidugi selles ei ole mingit kahtlust. Aga on ju üldse küsimus jah, mis, mis ja ajalugu on ja kas ta on teadus või on kunst või, või on mingisugune Isamaa naljategemine? Mina nendest vaidlustest enam eriti osa ei võta, sest minu jaoks on ajalugu ikkagi teadvus ja allub põhimõtteliselt samadele reeglitele nagu iga teine teadus. Teaduse eesmärk on ikkagi leida uut ja seda kasutusse viia. Ja ajaloo eesmärk on ka ikkagi leida uusi teadmisi meie minevikust. Ja kui selle selliselt läheneda ja püüda ikkagi ausalt nii tõde, seda kuivõrd me seda leiame, selle üle võib vaielda, aga eesmärk peab ikka selline olema. Sisse ideoloogiline moment, TÖÖ taandub natukene tahaplaanile. Ja nõukogude okupatsiooni tingimustes leidsid ajaloolased ka need väljundit, kus vabalt rääkida. Näiteks ajalooring oli üks niisugune kuulus ühendus või selts, kuidas seda nimetada tänapäeval? Tundub ju isegi tundus, võis tunduda tollal ka natuke imelikuna, et ajaloo osakonnas on veel ajalooring olemas, no milleks kogu aeg ainult ajalugu õpitakse ja uuritaksegi, et mis selle ringi eesmärk veel on. Aga tegelikkus kujunes küll niiviisi ette. Et see andis esinemise võimalusi ja diskussioonide võimalusi. Ja selle võimalused olid kuidagi jah, tunduvalt vabamad, sest seal ei olnud ettekirjutatud programme. Muidugi sooviti kõrgemalt poolt küll jah, et see aina nishi ametlikke seisukohta kinnitaksega. Tegelikkus kujunes siiski tükk maad teistsuguseks ja ja seal tegelesid aktiivselt just selliseid üliõpilased, kesikud otsisid ajaloost ka just just nimelt tõde ja väga-väga tõsiselt töötasid ja need töövormid, eriti ajalooringi, ekskursioonid, need olid kuidagi eriti, võiks ütelda akadeemilist laadi ja ja väga-väga tõsised ja, ja seal ikkagi räägiti asjadest küll nii, nii nagu nad meie arvates olid need Me käisime tollal kasvõi ikkagi arvukalt surnuaedades vabadussõja monumentide kohtadel suuremalt osalt Nadali hävinud küll või hävinud statuut. Aga ikkagi peatusime nende juures ja rääkisime ja mitmesugusi isikute haudadel, kellest muidu ka tollal suurt ei räägitud. Vabadussõjasangareid näiteks Iisaku surnuajal leitnant Sabolotni ja, ja nii et niisugused teadmised tulid võib-olla sealtpoolt veel tugevasti juurde ja mitmeti teise kallakuga ja kui neid nüüd õppeprogrammides sooviti näha. Aga õppeprogrammi loengutel ei saanud ka nii täht-tähelt ikka ka peale suruda. Taasiseseisvumise ajast on meil palju räägitud ja on ju erinevalt suhtutud, mõned ütlevad, et nad teadsid täpselt ette, millal see toimub ja kuidas toimub ja toimub teised ütlevad, et oli täielik üllatus. Kuidas teie seda mäletate? Ja ajaloolane ei, ei ole hiromant. Need tema ülesanne ikka ei ole ja eesmärk ei ole ette kuulutada, vaid analüüsida seda, mis, mis on olnud. Aga eks sellega seoses muidugi teatud analoogiaid silmas pidades ja mõeldakse ka, kuidas tulevik võib välja näha. Ja seda, et Eesti ajalugu nii kulges taasiseseisvusajal ja sealt edasi. Konkreetselt seda muidugi keegi täpselt ette näha ei, ei saanud niiviisi. Aga impeeriumid jaa, jaa. Ja eriti sellised totaalsed impeeriumid ja sellised ükskord varisevad. Seda võis küll ajalugu õpetada, küsimus oli, millal? Aga kes tähelepanelikult jälgis Nõukogude Liidu arengute majanduslikku arengut ideoloogilist arengut, ikkagi hiljemalt 70.-te aastate lõpus hakkasid ikka tulema teateid, et majandus on ikka päris kokku varisemas. Nii et selles mõttes ei, kes ikkagi nii lähemalt nendesse asjadesse jõudis süveneda ja andmeid oli siis siis nii väga suure üllatusena ikkagi, kas enam ei tulnud? Mina vist jah, 1980. aasta paiku ühes seltskonnas vedasin kihla ka täpsemalt määratlemata, aga et lähemal ajal on meil tulemas väga suured muutused. 1982. aastal oli see kui noorem poeg, ajaloolane, hilisem poliitik Lauri Vahtre sai eksmati. Jah, kas oli 82 või 83 83 tükki ja see oli väga suur šokk paljudele selles mõttes, et et öeldi, et Sulev Vahtre enda poeg Jaak kaks kuud enne lõpetamist ja siis minu meelest ei olnud selles mitte enam hirmu selle võimu ees, vaid siis mõeldi nagu niisuguse asjaga saab võim hakkama, siis ta peab väga meeleheitel olema. Ja oli see raske aeg. See oli raske aeg muidugi puht isiklikust ja perekondlikust seisukohast mõnevõrra ja selle tõttu ka veel raskem, et ma püüdsin ikkagi üliõpilasi ja oma tööd hoida sellel tasemel nii piiri peal või või mingil määral üle üle piiri, aga nad siiski ei satuks tõsiselt ja julgeoleku organite kätte, sest ta oli ju selge, et selle organisatsiooniga noortel kogenematutel inimestel on need ikkagi väga, väga raske sõdida. Aga no nii, nii ta läks ja ega ma siis midagi, et, et ei heitnud ega ega tagantjärgi ammugi mitte. Aga küllaltki raske oli see ülejäänud on muidugi jah. Aga teiselt poolt jällegi just sellel ajal igas niisuguses tõsises asjas on jällegi oma oma positiivsed momendid siis siis nagu selgus, kes, kes on tõelised sõbrad ja ja kes mitte. Ja neid toetajaid oli nii palju, et see tegi südame väga-väga soojaks ikka. Ja oli ka kuidagi selg, eriti enamus on on ikkagi nii toetaval seisukohal ja see kergendas väga olulisel määral olukordaja. Te ei astunud kunagi parteisse, siis kommunistlikusse parteisse. Jah selle vastu oli mul tõesti tõsine tõrge. Ma ei suutnud ette kujutada avalduse kirjutamist, et et palun mind vastuvõtt. Ta kui oleks, oleks olnud midagi ette, palun arvestage mind seal seal või kuidagi siis Eesti siis veel, aga, aga noh, see suur tõrge tekkis mulle eriti ühest sündmusest ja see meelest ei kadunud, see oli 41. aasta see esimene suur suur küüditamine, see, see oli neid raske šokk, mida passiivselt elasin, kuigi oma perekonnaliikmetest tol momendil ei küüditatud kedagi. Aga see tundus midagi täiesti arusaamatut ja vastuvõtmatud oli kuidagi kohe päris haige, mitu aega ja ja sealtpeale ma no ei, ei, ei suutnud ja niisugusesse organisatsiooniga kuidagiviisi astuda. Te saite küll professoriks hoolimata sellest, et parteis ei olnud, aga omal ajal olite pikalt lihtsalt ajaloo kateedri juhataja kohusetäitja. Jah, ja või lihtsalt kateedri professor, nagu Tolloga nimetatud ajutima täitsin kateedri juhataja ülesandeid ka mõnikord isegi kaunis kaunis pikka aega. Aga päris ja korraliseks juhatada, kahjuks ma ei saanud. See iseendast oli palju, palju mugavam, sest sellega jäi ära paljunist, paberliku ja bürokraatlikku asjaajamist ja sai rahulikumalt töötada. Ja selle all ma sugugi ei Ghana tanud, kuigi kuigi mõned inimesed õitseda ühe hirmsa eeskuju näha. Viis inimest võib tabada, kui kuidas seda ja seda ei tee. Eesti ajaloo kateedri. Sellega saite te hakkama juba ilusti ise ja saite selle juhatajaks. Ja selle juhatajaks ma sain ja see oli küll väga ilus aeg, sest siis ma sain realiseerida mõnedki mõnedki oma mõtted ja soovid. Kuna just sellel ajal siis toimus ka üleminek seniselt kursusesüsteemilt ainesüsteemile. Ja see oli väga-väga huvitav ja võimaldas nagu jah, nii endal aktiivselt tegutseda. Ja väga ma kiidan tolleaegset ülikooli rektorit Kärnerite kes andis vabad käed sellisteks ümberkorraldustega ja ja kui ma kord ta käest midagi küsisin, et kuidas seda, seda võid seda teha, siis jõe oleme väga meeldis tema vastused, mis sa minu käest küsid, eks sa ise otsusta, kuidas teedi. Ja minu arvates läks see ümberkorraldamine, aine süsteemine meie osakonnas võrdlemisi hästi. See, kuidas see õppetöö praegu korraldatud on, ma arvan, et see enam nii hea ei ole. Kui siin oli ajaloolasena, olete te väga allikakriitiline, on vist õige öelda või allikatruu? Terminoloogiliselt plastjaht on lähedasem ja mõistetavam allikakriitiline allikakriitika mis on kogu ajaloo alase uurimistöö alus ja põhimilles see seisab. See nõuaks nüüd pikemat seletamist, seda õieti õpitaksegi ajaloo osakonna sõja hulka aastaid praegu kolmaalamal tasemel, aga sellest on, on ikkagi veel veel vähe need sellid, teoreetiliste aluste tundmaõppimine ja nende katsetamisega praktikas oma harjutustöödega, see on ikkagi päris tõsine aeganõudev ettevõtmine. Et siiski jõuda selleni, et mõista missiallikakriitika endast kujutab. No paari sõnaga võiks ju ütelda ka ja see koosneb tervest reast niisugused mõtetest või võtete kompleks millele tuleb vastused leida enne, kui üht allikat saab rakendada meie teadmiste tarbeks. Aga üks kõige põhilisem reegel selle juures on kindlasti see, et ajaloole peab suutma või peab vähemalt püüdma ennast viia tolle aja uuritava aja olukordadesse allikate tõlgendamine interpretatsioon või nimetada kasid herme neutikaks. Selle mõte on just selles tingimata lähtuda. Uurid tavaaja olukorrast selleaegsetest suhtumistest, et vastata küsimusele, mis eesmärg uuritaval kasutatavat allikal oli tolle aja con tekstis mitte tänapäeva silmaga vaadata, vaid vaid tolle aja. Kui kaugele me jõuame sellest olenebki nüüd ajaloolase töö edukuse ja suuresti ka siis eriarvamused ajaloolaste vahel? No see avaldub selgemalt nähtavalt kas või lähiajaloo puhul, näiteks kui siin Eesti vabariigi ajalugu või sõdade aegu uuritakse. Mina olen nüüd läbi elanud ja maha märkan, siis mõnikord üsna õudusega, kuidas asjad olid minu arvates tollal tõepoolest, nii nagu ikkagi enamus rahvast sellest aru sai. Ja kuidas nüüd mõni ajaloolane neid on asunud tõlgeldamata, suutmata tungida tolle aja olukordadesse. Te olete nagu pisut rahulolematu, järeltuleva põlvega. Ei, seda mitte, aga, aga mõned üksikutega küll jah. Ja näiteks Mart Laar suudab minu arvates küll huvitavasse aega sisse elada, aga Rein Ruutsoo 1944.-sse aastasse ei suuda sisse elada teemist ta. Ajalooteadlasena ei anna endale veel praegu ka armu ja tegelete tõsiselt ajalooga Eesti ajaloo suurteosega ja alles äsja ilmus kuues osa, see vist kõige keerulisem osa sellepärast et ta on nii lähedal meile. No vast küll jah, ja seda me võtsime ka, kui niisugust momendi taset, mille järgi vajadus on, et meil oleks siiski üks alus, millelt siis edasi minna ja edasi eesmärki täpsustada. Ja just seda, seda ülesannet, see ei taha kuidagiviisi ka olla plik tõde, mitte mitte mingil määral, sest suurelt osalt on ikkagi see aeg ikka veel veel vähe vähe uuritud ja siin võib-olla kõige otsustavam uurimistöö eriti viimaste aastakümnete osas seisab paratamatult ees, aga momendiseisu on meil tarvis tingimata fikseerida? Jah, kahjuks siin ei ole läinud läinud tööajaliselt nii kui oleks soovinud, viies köide on on veel ikkagi ilmumata ja see on mõneti ebameeldiv, kuigi ta on peaaegu valmis, aga, aga päri viimane punkt panemata, aga no siiski nii kaugele ta tulemas ikkagi on. Ja nüüd kerkis siis juba uue eesmärgina siiski varasem aeg ka kolm köidet, et kas need uuesti täiesti kirjutada ja seal on päris entusiastlikud noored inimesed, keda ma väga, väga kõrgelt hindan ja kes on väga võimekad ilmselt valmis seda tegema ja mitte väga kauges tulevikus pärast paari aasta pärast loodaksin neid köiteid ka näha. Teie olete olnud paljude ajaloolaste eeskuju, kes on teie eeskujud olnud? Eeskujusid on olnud kindlasti ja õige mitu. Kui kõige laiemalt võtta üldse ajaloolasi on maailma mastaabis, siis vast kõige suurem mõju on olnud 19. sajandi saksa ajaloolisel veopolt fon rankel kes oli jussi Allik. Tõsine edasiarendaja ja võiks isegi öelda looja selle tänapäevases mõttes. Nii et see on olnud kindlasti taustaks kaugemaks taustaks ja üksikud tööd, mida ma olen lugenud, need on väga mõjuvad olnud. Aga kui siis lähemalt võttes, siis siin Eestis oli ülikooli õppimise ajal olid kindlasti kõige suuremateks eeskujudeks kõigepealt protsente. Rudolf Kenk maa, kes õpetas eesti ajaloovanemat osa allika õpetust, mis mulle väga südamelähedane on olnud arhiivimaterjali tundma asju aga väga rangelt nõudis, nõudis ja ikkagi niust teadusliku lähenemisviisi allikate tundmist siis dotsent Julius Madisson, kes jällegi oli väga hea ajalooalase kirjanduse tundja ja selles selles mõttes suureks eeskujuks ja kelle loengud olid ka väga, väga meeldejäävad, kuigi esialgu kaunis, raskesti võib-olla mõistetavad, isegi sellega tuli harjuda. Harri Moora kindlasti arheoloog, aga ta tegeles ka. Üldistuste oskus sünteesimisel oskus oli eeskujuks ja võib-olla siiski kõige suuremaks eeskujuks eesti ajal uurijatest keda ma isiklikult ei tundnud rohkem, kui kirja teel läbida sai. See oli Paul Johansen. Taani päritolu võiks ütelda baltisaksa ajaloolane. Aga ta uuris väga rõhutatult just nimelt eestlaste ajalugu ja tema allikate kahjutlus kasutamine ja just tema väga julged järeldused, hüpot, teesid, mille üle võib vaielda ja ka vaieldud. Aga nad olid eeskujuks selles mõttes, kuidas ajaloolase mõte peab väga mitmekülgselt liikuma. On öeldud ka seda, et just eriti noorte ajalooliste puhul, et noor inimene peab liikuma, tähendab ka mitmete erinevate teemadega tegelema ja neid oskama kasutada, siis nojah, need oleks võib-olla kõige olulisemad ka siis veel jahiimmigratsiooni seal Evald Blu Veldi tööd olles tudeerinud ikka väga palju ja ja püüdnud ka võib-olla seda seda taset saavutada. Teie aurahade hulgas on nii riiklike kui ka erinevate organisatsioonide antud aurahasid. Missuguste ise kõige enam hindate või missugune on kõige põnevam? Oi, Marie ei ole, selle peale mõtlen. Üldiselt au rahadesse, suhtun julgesti tunnistada, aga kaunis üleolevalt neete. Ega ma neid jahu märkegi väga-väga rinda ei, ei pane, aga võib-olla siiski see Eesti riigivapi orden, see kolmas järk, et see, see on vast minu arvates kõige väärtuslikum. Ja lõpetuseks, ma tahan küsida, professor Vahtre, kes või mis paneb teie silmad ikka rõõmsalt särama? Noh, ma ei tea, kas nad nüüd nii väga väga rõõmsalt ka enam säravad. Aga kõige rohkem rõõmu on mulle valmistanud minu kutsealases töös ikkagi kindlasti minu õpilased. Kui ma nende edusamme näen ja neid on, on tõesti väga palju. Te just nende nende kirjutatud siis see rõõmustab kõige rohkem ja õieti on see olnud gaasile minu, minu elukutse, niisugune kõige kõige suurem rõõmu valmistaja, õpetada noori inimesi, kui, siis näed, et sellel on, on tõesti olnud häid tulemusi ja nad eriti, kui nad jõuavad selgelt kaugemale kui mina. Mina olen jõudnud sissi. Võib-olla siis tõesti paneb silma särama. Aitäh teile ja palju vaimuerksust edaspidigi nõlvega. Kolmanda klassi riigivapi ordeniga pärjatud emeriitprofessor Sulev Vahtre tähistas reedel, seitsmendal juulil kaheksakümnendat sünnipäeva.