Keskprogramm. Teatripäev sel puhul sügav kummardus kõigile, kellel annet, oskust, töökust ja õnne selles mängus kaasa lüüa. Mina olen maris, Johannes. Ajakirjandus kipub tihti võrdlema igapäevaseid rähklemise teatriga kus poliitikud lavastavad. Kulisside taga on peaosatäitjad, rambivalgel statistid ja kusagil kaugel. Kaugel on ka publik, kes meenub asjaosalistele vaid harvadel hetkedel, kui see on kasulik. Kuid neil seal on omad mängud. Meie läheme teatrisse ja ma olen südamest õnnelik, et ma ei pea täna teatris kuulama, vaatama ja hiljem arutama mingeid poliitilisi uperpalle. Ja mulle meeldib, et teater tegeleb vahel ka iseendaga. Tsunftisisesed rõõmud, võib tõdeda mõni elukunstnik, kes läinud teistele jahimaadele. Mõni 60.-te 70.-te teatrifänn võib näha tänastes pürgimustest ka küündimatult ja kommertsliku laadanalja. Aga minule see tänane mäng lihtsalt sobib. Tänane teater ei ole minu ja ma usun, et ka paljude mu kaaslaste jaoks pühakoda. Kuid see paik ei ole ka täna ideaalide ja unistusteta. Ja ühest teatrifantaasiast tahangi täna juttu teha. Meie keskesaatekülaline Jaanus Rohumaa, linnateatri lavastaja ja näitleja, kelle kirjutatud teatri fantaasia esietendus täna õhtul linnateatris. Loo pealkiri on ainus ja igavene elu. Ja see on lugu teatrist. Ja nüüd sõnalavastuse autorile Jaanus Rohumaale, kes motiveerib oma teemavalikut, olgu veel öeldud, et see jutt on lindistatud eile peale kontrolletendust. Nad on nagu kaks sellist perioodi võib-olla selle sajandi noh, mingis mõttes ka kultuuripildis, mis mind on nagu viimasel ajal köitnud ja ja mis mind on huvitanud, see tähendab siis sajandi algus ja aeg enne esimest maailmasõda ja siis 60.-te aastate nii-öelda siis noorsooliikumine või ütleme siis Morozovi tudeng, revolutsioon, mis oli seotud, kes rokkmuusikaga ja mis ka nagu ühtlasi siis peegelduse kajastus siis ka teatris pean silmas kuuekümnendaid aastaid. Kas Toomas teatriuuendus Euroopas ja ja, ja osaliselt ka siin Eestis no päris põneval kujul ja ka hiljem ka siis Ameerikas selle lainetus enam ja siis selle loo esimene osa siis leiab aset maailmasõda ja usaldatavad analoogiaid ja paralleele siis meie nii-öelda rahvusliku kutselise teatri sünniga ja ka siis Estonia teatrimaja ehitamisega mingeid paralleele esimeses osas, siis on need isikuliselt vihjed nii-öelda võimalikud prototüübid selgemad ja teises osas on siis tegemist suuremalt jaolt praktiliselt 100 protsendi ulatuses ikkagi fiktsiooniga ja mis ei toetu hoiule nii konkreetselt Eesti oludele ja tollele sotsiaalpoliitilisele kliimale, mis siin valitsuses vaid pigem ta vaatleb mingit teatrireformi või teatriuuenduse võimalust, siis tegevuspaigaks on antud siis Euroopa riik ja siis noh, muud asjad nagu jäetud publiku vaadata, otsustada see struktuur ja ütleme noh, tegelaskujud ikka ja, ja kõik, see ütleme, näidendi tegevustik, ideoloogiat, see on ikkagi minu vili ja aga ma sain endale nõusse Tartu Ülikoolis õppiva ta viimast kursust tudengiteatriteaduse tudengi Mari Tuulingu, tema on nii-öelda siis esimese osa kaasautor, see, mis puudutab just seda saanud alguse, perioodi ja ka dialoogide ja, ja ütleme, süzee lihvimise koha pealt oli temast väga palju kasu. Teises osas vahetasime mõtteid mõningate sõpradega ja mõnedatega nendest rohkem. See oli siis Igor batuurim, kes õpib ise ka praegu lavastamist hoopis lavakunstikoolis. Ja muidugi siis oli ka trupi improvisatsioonidel proovide käigus, kuna tegemist on algupärase näidendiga, kuna autor viibis juhuslikult ise proovida seda vastu ühena, siis siis sai need parandused näitlejatepoolsed ettepanekud sinna kenasti sisse panna. Ja siis nii-öelda ma ütleks, et see osa ungaris kopsakas, mis näitlejate poolt on sellesse teksti tulnud. Ja muidugi teises osas, siis Ingo Normet aitas meid väga materjalidega ja saime ka Rein Heinsalu sain väga põnevaid materjale, väga tänulik meile ja rääkimata Kalju oras, kes väga tõhusalt toetas seda nii pildilise kui sellise tekstilise materjaliga, seda tööd. Ta osutus tõesti üllatavalt mahukaks ja igal juhul ei suuda ta haarata eriti, noh, seal polegi taotlus, et haarata mingit epohhi. Pigem on need kaks müüti kaks sellist, ütleme suurt lugu, noh, ütleme niimoodi, mis on Eesti Eesti teatrist olnud see siis müüt pinnasti Altermannist või ütleme, professionaalse teatri sünnist selles mõttes ja, ja nii-öelda sellisest romantilisest vaatest või ideest kantud eluhoiakust ütleme ja siis teine pool siis mis on ka müüt, on siis Tartu noor režii või kuidas seda nimetatakse teatriuuendus, mis toimus kuuekümnendatel nagu ma ennem ütlesin juba nii kogu maailmas kui ka siis siin ootan, pidasin silmas muidugi Euroopat, Ameerikat eelkõige ja siis ka siin Eestis, aga ma räägin, et need mõlemad müüdid on olnud tõuke juuksed. Sa oled neid aegu vaadanud, aga samas kirjutajana ja lavastajana ma näen, et sa ei ole ennast vastandanud, selle ajaga on see nii. Üldiselt püüan enda lugudes ka lähtuda positiivsest selles mõttes, et mitte ma valin mingi konkreetse materjali või teose sellepärast, et kellelegi koht kätte näidata või, või kellelegi tõestada, et elu on vale, vaid vaid pigem pakkuda mingisuguseid alternatiive või mingeid elamisvõimalusi või või tõsta kilbile väärtustada mõningaid hoiakuid või juhtumisi. Sama lugu on ka siis selle mõlema osa kaat mulle väga kallis ja väga tähtis on see see, mida nii-öelda noh, kas või siinsamas Eestiski on üritatud teha ja tehtud see tähendab nii kuuekümnendatel aastatel, kuigi meie kutselise teatri algusaastatel ja me lähenesime trupiga nendele ikkagi väga suurenenud. Ja püüdsime mõista ja püüdsime aru saada sellest, mis ajendas Nendel aegadel või, või noh, inimesi tegema sellist teatrit nagu me see noh, nagu meie kujutluspilt sellest, mis kunagi võis olla võib-olla ka ei olnud nii, sest et aga, aga igal juhul, et noh, nendes nendest mõlemast, eriti nendest tegelastest on minu jaoks midagi imetlusväärset ja, ja midagi. Võib-olla, millest ma tunnen enda aja särades praegu võib-olla hetkel isegi puudust nii enda sees kui ka võib-olla enda ümbritsevas Kas need mõlemad ajad on sinu jaoks nagu võrdselt tähtsad või eelistate ühte teisele? Nad on juba noh, stilistiliselt erinevat, mul ei ole eelistusi kõigepealt näidendivõistlusel nii-öelda, mis ma sain tagantjärgi see retseptsioon, mis sealt tuli, hindas just nimelt teist osa kuidagi kõrgemalt ja revideeris rohkem ja olin dramaturgiliselt põnevam. Samas ma ütleksin, et oskuslikult tehtud küll mul niimoodi, et esimene osa siiski on, olen püüdnud seda kirjutada küllaltki klaari vormiga, see tähendab, et kõiki range struktuuri järgi lähtudes ikkagi Aristotelese poeetika teatavatest, draamaprintsiipidest ja teises osas olen ma siis püüdnud nii-öelda sihilikult ja teadlikult struktuure lõhkuda või teda nii-öelda moderniseerida see, mida siis, et ta on laialivalguvam, ambivalents, hem ja samas ka nii-öelda noh võib-olla tema tähendusmaht ei ole nii suur, aga, aga igal juhul on, ta on ta võib-olla kuldlõikes pisut välja nihutatud, sest noh, rokkmuusika ja, ja ütleme see kultuur, ütleme see, noh, ma ei seda subkultuuriks nimetada, minu jaoks on, see on see samaväärne kultuur. Kui pean silmas tolleaegset kirjandust ja muusikat ja ja ka kasu teatritki, siis ta on juba maailm oli edasi läinud nagu Felix ütleb, et lõhkenud on aatom. Ja noh, selline salonglik või ka ütleme see nii-öelda ilu on maailmas nagu raskem tabada, raskem kätte saada, sest et tapmiste kurvistan juhust palju ja seal see on iga päev meie ümber, et inimese loomus on üldiselt agressiivsemaks muutunud. Ja see on ka nagu pisut kajastub selles teises osas mis ei, ei kuidagi ei kahanda nende tegelaste püüdlusi, järeldu tegelaste nii-öelda soovinud eesmärk on teha teises pooles just sellist teatrit, mida mitte keegi kunagine, neid pole teinud ja ja leida enda tunnetele mõtetele täiesti uus vorm. See, kas enne 100 protsendiliselt õnnestub või ei ole võib-olla nii tähtis kui võrdse ürituse fakt ise. Ehk nagu sisse see Faustada, millega see tükk, mis neil jääbki lõpetamata Troppil on ametil ühte proovi sealt. Nagu see Faust ütleb, et tema lepingu sisu seisneb vist Ohvlasema selline, et et kui ma ühel päeval hüüan õnne sunnile, oh ilus hetk, oh, viibi veel siis aheldaminud samal tunnil, olgu lõpp mai sel teel, et see ongi rahulolematusest ja enesega, mitte rahul olemisest. Et maailm sellisena, nagu ta loodud on ei rahulda neid tegelasi helgiga, seda Felixi siis pean silmas ja, või siis hiljem noh, kuhu seda näitetrupi. Kuuekümnendad aastad olid üldiselt ka ju see aeg kuuekümnendad seitsmekümnendad aastad Eesti teatripildis teadvad mehed räägivad, et, et see oli aeg, kui võib-olla kogu ühiskond ja see teater oli kohutavalt ühel lainel ja, ja noh, see nii-öelda see järsku oli kõigile oluline, mis toimub seal teatris, kuivõrd sinu jaoks on see ühiskondlik taust, on oluline seda kogu seda lugu nii-öelda endast läbi lastel ja kirjutamist. Midagi pole teha, see käis mulle üle jõu ja, aga ei noh, igal juhul püüan seda noh, igal pool ka öelda, et et veel kord veel kord veel kord tegemist ei ole, eriti teises osas ei ole tegemist dokument draamaga ja mul ei ole mitte mingit soovi ega tahtmist tegeleda mingisuguste hinnanguliste asjadega, manada mingisuguseid minevikku, pilte, et see tähendab, et kõik need inimesed, kellest räägitakse nüüd kui 60.-te aastate poistest selles teatri uuendajatesse nii Eestis, siis nad on kõik täies elujõus mehed praegu ja anda suurepärases loome eas, nii et see oleks lihtsalt noh, ma ei tegele sellega, ma olen üht-teist, võib-olla sealt nimede ainult vaatamisega on innustanud, aga see lugu ei ole ikkagi dokumentaalnäidend ja ja samuti need sotsiaalpoliitilised olud on ikka hoopis teised, sest see tükele Brežnevi, sest see tükk ei ole Praha kevadest ja see tükki ei ole Pariisi tudengirahutustest ega ka mittepuud Stockist. Sest kogu seda nii-öelda mulle puudub või see, mul ei ole sellist ambitsiooni hõlmata nii-öelda 60.-te aeg. Mul on väga kindel lugu Felixist ja ühest noormehest nimega Markusest noormeest nimega John Markusele, kellel lähevad segi omavahel eluteater, ta selle piiril balantseerides peaaegu kaotab iseenda ja, ja samas on seal John, kes kõiki teadena sinna ilmub ja lõpuks siis on tal ka muutunud ja siis on seal sedasama saladuslik Felix, et lugu on ikkagi sellest, kuidas üks ühe trupi tegevuse lõpuks keelustatakse, kuna see teater, mida nad teevad, on ikkagi niivõrd ebaharilik ja niivõrd mitte ordinaarne. Siis see lugu sellest pigem, et nende üritusest sellest sest nad ikkagi võidavad lõpuks nagu esimene osa on ka, et ta ei ole mingisugune veetlev pilguheitsajandi alguse Tallinnasse. Et tegemist on ikkagi Deodori looga, kuidas nii-öelda tehakse selle maa ja rahva esimest Hamletit. Ja kuidas nii-öelda rahatakse kutseline teater, et ta on ikka mööda inimesi pidi see lugu, et ma seda, kui sa ajastu sinna taha kuidagimoodi backrom tekib, siis on see tore ja, ja niimoodi põnev, aga eelkõige jah, ta on ikkagi noh, lugu nendest inimestest, nende püüdlustest. Ma kuidagi tahaks, ma loodan ka nagu eriti selle teise osa puhul just nii-öelda endalegi seda vaatama tulevad sellele teatavale noh, nii-öelda mõistmisele, et keegi peaks pettuma, tuleb otsima mingit prototüüpi või mingisuguseid asjade paikapanemist või vaid kellelegi Eesti teatriajalugu, siis ta peab pettuma. Aga, aga ma usun, et, et, et ta näeb siin midagi muud, võib-olla ta on kaneeli ikkagi selline noh, katsetuste, teatri, teatri fantaasia või paremat žanrimääratlust, ma arvan, piisavalt piisavalt täpne sellele nelja tunnisel üritusel. Tähendab on seal ka näiteks midagi sellist, kus oleks näiteks ise tahtnud mängida või sa välistasid enda jaoks selle täiesti. Ma ei oleks jaksanud, sest ma ise kirjutasin ikka ise lavastada ja see oleks lihtsalt puht füüsiliselt üle jõu ja ma tahaks olla seal küll seal teises osas, ma tahaks seal istuda selles pidusseerides ja mõnikord vaatan võib-olla kunagi kui aega, kui lugu on nagunii nii küpsetatud, võib siis seal aasta kohalt nagu hetkeks taanduda, siis. Ma ei välista seda, et et seal võib juhtuda etendusest etendusse üllatusi juba homme näiteks esietenduseks, siis noh, kuna täna oli kontroll, et see tähendab kontrollisime lõputähendab ühte lõppu versiooni, me otsustasime ka nüüd meil oli ju nii-öelda need lahendid rohkem kui kolm. Täname, proovisime ühte lihtsalt nendest ja, ja mitte eriti noh, tähendab see variant väga hästi sobinud ja, ja homme siis nii-öelda esietenduseks valmib lõplik versioon, see tähendab et üks üks tegelane tuleb veel nii-öelda ühte stseeni juurde, nii et hoiame struktuuri lahtisena kuni lõpuni, nii et võib-olla ka need, kes täna seda kontrolli nägid, need võib-olla nägid midagi muud kui see, mida näevad inimesed juba homme. Ja jah, see ise ise võiks ka üks kuradi minna. Mul on, mul on paar mõtet olemas juba, kus, kus ma saan nii-öelda minna sinna punti istuma, sest minu jaoks nendes nendes sellistes olemistes ja, ja, või noh, selles mõttes see nostalgia või see, see küll, et, et praegu on, mul on selline kujutlus vähemalt, et võib-olla kuuekümnendatel istuvate ööde kaupa üleval veinipudeli taga ja filosofeerida ja ja räägiti maailma asjadest ja ja oli aega ja huvi ja arutada, olulised on mõtelda teatrist rääkida väga palju teatrist, kunstist ja maailmast ja poliitikast kosmosest ja kõigest sellest muust. Tee seda tehakse. Ma ei tea, ma võin, ma räägingi idealiseerida, et et selline noh üksteise selline aktiivne vaimuelu noorte seas tundus, mulle vähemalt tundus tundub mulle praegu nii-öelda siit sinnapoole vaadates natuke aktiivsem ja mul on sellest natukene kahju, sest see vaimsus minu meelest noh, eelkõige oligi erinevate ettevalmistusega noorte inimeste vaheline kokkupuude ja vist Eestis, kui ma ei eksi, mingis osas toimus selline Noorte intelligentide liitumine just nagu teatriga. Sellisel määral selline kristalliseerumis tsenter. Et, et jah, see on, see on mul ainuke nostalgiline moment, sest et rokkmuusikakultuur Eestis ikkagi oli väga kidur tollel ajal ja selgelt siin mingi narkootikume pruugitud. Jaa jaa ja piirid olid kinni ja, ja sa ei saa, kiri, film ja divad, jõudis Antsi vist, ma räägin, et see meie lugu natukene natukene teistpidi läinud, aga seal on mingid mõningad sellised nostalgilised jooned sees. Esimene osaleda niimoodi, et noh, tänase kontrollib põhjalisi nii-öelda, et ta on, ma olen väga rahul, mitte niivõrd selle tööga, mis ma ise teinud olen, vaid selle arvestades kirjaniku poolt antud antavaid olukord ja seda tööd siis trupitöö oli minu meelest täna praktiliselt ikkagi meil on viis pluss või niimoodi selle lähedal väga. Ja, ja see esimene pool on täiesti valmis saanud ja ma loodan ka, et et homseks on ka siis piisavalt küpsenud see teine osa üldse tänase šoki täna tänavasti vesi basseini nii-öelda trupp peaks selle teise osaga. Jubedalt kartsime, et publik ei teadnud üldse, mismoodi publik selle asja vastu võtab ja näis, et väga-väga hullusti läinudki. Eks siis homme siis lõpuks esitada sõleke, selgub see, mis siis mis siis on, mis siis jala. No siin me peame natuke mängima ajaga, sest praegu me Jaanusega räägime, tõesti, on lõppenud kontroll selle etendusega, kui see lugu juba eetris on, siis on lõppenud ka juba esietendus. No siin on äratuntavad, minule meeldis ka väga see, et ei ole nagu üritatud leida, väga konkreetseid prototüüpe on aga samas on väga äratuntav, on üks teine lugu, Mati Undi lugu siin taustal. Et see on, mis peetakse silmas IRL-i ja ta viie riigi on ühelt poolt Kunagi küsisin Mati Undi käest, et kas ma tohin kasutada seda Felixi nime all eelkõige, mis on siis sellest põhiline nii-öelda ülekanne siis kahtlane süžee, motiivi need lood ise, eks ole. Nojah, lase mida nad, mida nad proovivad, eks ju, et need on, need on ka see mõte tuli sealt, et kuna Mati Unt ikkagi on intellektuaalide tark inimene ja ja, ja noh, selles osas on ta ikkagi eelkõige nende innustuse saanud tõstiviia reegiast. Aga Ma arvan, et noh, viie riigist eristab teda juba palju asju ühelt poolt autorite erinev haare ja materjali tundmine ja need pigem 105 regi oli võib-olla mingis mõttes lähtepunktiks kunagi vist teatrikoolis isegi oli mõte seda nii-öelda päris 100 viie teha järjektiivsemine lavastatud kunagi ma ei tea, kus, kus mingi teate kooliteater või keegi on seda isegi teinud minu minu teada minu meelest ma ei tea küll kui õnnestunult ja tehagi seda tsiviilreegion paksu pahandust nende nii-öelda inimeste seas tekitanud mõnede mõnede vastuseisu pälvinud, kes arvasid end ja kes võib-olla koolitusele viie riigi prototüüpideks. Nii et eks ta üks vastuoluline teos on, aga igal juhul on ta üks tähelepanuväärne asi ja ja ilma viie reegiate ja eelkõige ilmasele despiseta, mis oli nende nii-öelda käsikirjaline väljaanne, siis seda meie lugu ka sellisena ilmselt ei oleks, oleks ta, oleks ta teistsugune ta andis meile võimaluse teha, üritad või proovida sellist teatrit sellist teatrit teha siis minu meelest see väärib tähelepanu ja. Me kuulasime proovides ka selleks, et midagi nagu mõista pisut nagu paremini või miks siin Eestis elanud, kuulasime Uku Masingu luulet Jaan Toominga esituses. Ja tal on nüüd, kui ma ei eksi, ülehomme, 28. 50. juubel. Mina pole väärtud tõrvitadagi selles mõttes, et aga igal juhul meie need rukkedatrimatele väga palavater viset kui ta, kui ta kuulab seda, siis üllatus-üllatus mind sillaga üks jutt, mis ma kuulsin, et üks tunnustatud kultuuri kirjanik ei teadnud, kes on küllaltki noor inimene, eks ju, minuvanune ütleme niimoodi siis et ei teadnudki, kes. Jaan Tooming. Nii et see noh, rabas mind täiesti ja ja samamoodi kehtib ka paljude noorte näitlejate kohta ja Ma esitaja, ta peab nii julm olema, mida nii on nii julmalt, unustatakse nende nii-öelda nende, nende, kes on suured ja need, kes võib-olla hetkel hetkel igal ajal nii-öelda teleekraanil ei veiklasis siis nende inimeste panus ja suurus siis siis sellest on natuke kurb või et noh, teater on niikuinii kaduv ja kui mälu kahvel kaduma hakkab siis noh, vaata, kui olukord veel hullem oleks või kui ma oleksin ise palju nii-öelda oleksime 20 aastat vanemisse, me saaksime perspektiivis seda lugu teha, siis ma võiksin öelda jah, ma tegin loo nendest inimestest, kes siin Eestis elasid nii-öelda meie isadest meie generatsioon, kes sündis kuuekümnendatel lõpus just, eks ole, kes me siin praegu sedasama lugu teeme. Et vastupidi, me püüame sellest aru saada ja mõista, aga aga noh, see on vist natuke praegu liiga suur ülesanne, liiga raske pähkel seda läbi hammustada ja mujalegi seda tahtnud teha, sest et et eelkõige me kasutasime just neid tuttavaid antavaid olukorda. Teine probleemide ring ja, ja see ei puuduta, ma arvan, ainult teatrit see nii-öelda ma just just millegipärast Hommikusse proovi kõndides mõtlesin millegipärast kuule seal meie kirjanduspärandi peale siis et üldharidus või niimoodi see kool ja küll see annab midagi, et, et kuivõrd elavana jääb üldse nii-öelda selles mõttes selline noh, vaimuelu või kirjanduselu ja selline nii-öelda üldisem kultuurielu, et see tohutu nii-öelda ikkagi üldine kultuurihuvi või selline noh, vaimsete väärtuste nii-öelda noh, hindamine seda hinnata inimese puhul, see oli mingi näitaja, tema, ütleme vaimsus, tema maailma nägemise põnevus ja ma loodan, et uus aeg päris sellest nii-öelda tankiga üle sõidaned alati on võimeline ise ka nii-öelda. Et me liikusime, ikkagi, suudaksime säilitada selle võime näha, näha sedasama meie nii-öelda olevikuhetk ikka mingis ajalises perspektiivis, et mitte elu ei hakanud meiega ja teater meiega vaid enne meil on olnud ja ja 50 aasta pärast oleme meie surnud ja samamoodi on ometi see kõik jääb. Et see annab võib-olla hoopis mingisuguse avaruse ja mingi noh, mingisuguse, sellise tugevuse tunde ja tänu sellele saab areneda, kui on mingisugusedki nii-öelda noh, see teadmine, et enne hind on olnud ja saabub midagi neilt õppida ja üle võtta, et enne mind oli üht-teist ära avastatud. Nii et selles mõttes küll jah, miks ma, miks ma minevikku võrdlesin, miks futuroloogilise üritusi või asju, mis hetkel ei teinud, miks see lugu siis siis need on need kaks, kaks perioodi või lõiku siis meie lähiajaloost. Minu meelest vääriksid esiletõstmiste vaatlemist ja analüüsi. Ja see ei ole omaette igarest, ütlesite, tekitaks poleemikat, tekitaks poleemika, tegi küsiks, et miks on nii-öelda avangardteater retseptsiooni kidur olnud või miks ta miks ta ei taha üldse avangard alla. Aga see on omaette pikk-pikk vestlusteema, nii et see ei ole seotud konkreetse sellel aastal. Aga jah, autorid, selle teise osaga Igor batuurintsis kelle isa, kui ma ei eksi, oli ka ikkagi kuuekümnendatel aastatel nii-öelda triteeris? Tuleb siis Igor ütles, et jah, et eks ikka poleemikat tekitanud veetud väevad, nõtke, mingi vaidluski tekiks teatriga. Taastate põhivaidlused on selles olnud, et keegi ütleb, et see kriitikali loll või siis kriitikaelement, see lavastaja on küündimatu, lihtsalt loll või või et, et see on hea või halb. Aga mingit sisulist sisulist juttu enam nagu noh, kohtab ikka kahjuks väga harva, nii et aga noh, see pole omaette eesmärk. Raamatul publik, viha, tahtlikkusele, katsuge tublid olla. Poleemikat ja arvatavasti temperamentsemad võib ennustada selle Jaanus Rohumaa teatri fon taas ja ainus ja igavene elu teisele osale sest 60.-te 70.-te teatrireformis kaasalööjad tahaksid selles loos võib-olla leida prototüüpe. Samuti mäletavad need tegijad oma aega teistmoodi, mäletavad kirglikumalt. Kahtlemata seovad neid selle ajaga tuhanded soojad tunded ja praeguses interpretatsioonis võivad nad näha vaid kahvatut varju omaaegsele, hiilgusele ja maitselagedad nalja tegemist omaaegsete pühade tundmuste aadressil. Oli minulgi selle kontrolletenduse järgi üks kirglik vestlus mehega kes selle teatri aja ise kaasa teinud ja tema suhe sellesse interpretatsiooni oli ülimalt kriitiline. Ma respekteerin siinkohal selle teadjamehe tundeid, kuid ometi kipun kõrgemalt hindama neid, kes üritavad ka oma poegade põlvkonnaga dialoogi asuda. Seda enam kui need ülekäte läinud tüübid on üsnagi õpihimulised. Sügavad tunded ja kirglikud vihapursked. Eks seegi ole üks osa teatraalsusest. Jaanus Rohumaa teatri fantaasias, ainus ja igavene elu oli üks tegelane nimega Valttemann kes rändas läbi mõlema osa. See oli selline kõiketeadja mäletaja vana ja võib-olla võiks tema ohjeldada fanaatikuid ja innustada kahtlejaid. Ta oli seal loos küll veidi skeptiline, aga ometi valmis kaasa lööma uutes mängudes. Ja teatrikaravan sõidab edasi ja koerad jäävad haukuma. Aga muidu võiks ju sõitjad tukkuma jääda. Meie tänased teatrijutud on räägitud veel kord head teatripäeva, soovib siis stuudiost maris Johannes keskeprogrammi esimest tundi jääb lõpetama muusika, mida armastati seitsmekümnendatel. Ja samas vaimus jätkame ka keskeprogrammi teises osas. Head ööd.