Tere õhtust, stuudios on maris Johannes. Tänasel kesketunnil tahame rääkida Voldemar Pansost, kes oleks homme saanud 75 aastaseks. Meie jaoks inimene või legend, eks see sõltu kuulaja enda sünniaastast ja elukäigust. Kes Pansoga koos õppinud, rännanud, pidutsenud, teinud, sellel on sügavalt vastumeelne, kui keegi hakkab analüüsima näiteks Panso lavastuse aluseks olnud teatriteksti. Sest kõik eelnev on ju veel elama Meeles. Vaevalt et meiegi siin suudame mõistaja hõlmata Paansot tema aega ja tööd. Meie saate esimeses pooles visandab teatriloolane Lea Tormis pildi Panso tähtsamatest lavastustest kuuletega Panso mõtteid ta enda esituses, mis kokku nopitud meie heliarhiivist. Sõna saavad ka Panso õpilased Mikk Mikiver ja Merle karusoo. Seda, kui rohkem saate teises tunnis, mis algab peale keskööd. Aga nüüd head kuulamist. 1963. aasta Impressioonid. Kuna see on loodud vana-aasta õhtul, siis on see arusaadav, et ta on kirjutatud vabas värsis. Ja aasta läks. Oleme maale ja lavastusi ja maailmade avastusi. Refrään. Kõik oleme sündinud geenoas. Oidipus aastatuhandete tagant vaikselt. Mina küll ei olnud. Jaan Kross rangelt, köik oleme sündinud keeloas. Oidipuse Elmar Kits ei ole. Cross olete kuristikust, kostab võbillal. Laad, laad, Elvast elavalt sõber. Kui ehitad maja, siis tee talle suured aknad, sest must lagi on meie toal ja kirjanikkude liidu saaliga. Lanno Pääsuke, Sirje linnuke siristas 50 57 aastat veel ja on juba 55. Teine Sirje linnuke sirtsub Sirilal sangaga potist. Aastad kaovad, see mind ei sega meid kõiki, ootab see kunagi ja hammustab võileiba suudlusega. Kaugusest võbinal laad, vahalaad. Cross saadab kunstiklubile käskkirja, kõik oleme sündinud keeluas. Ja siis ta teine sall. Vahepeal võiks Tallinnfilmi filmigrupp maa pealt tagasi näidata lühifilmi Tamberg ja Tammsaare tantsivad poissi olid ikka. Teine sall ja aasta läks mööda, kuid nohu tohuvapohu ka palju ei toonud. Loonud oleme maa, maali ja lavastusi ja maailmade avastusi. Refrään. Ma tantsiks. Tantsiks vee, seda võltsida ulma elab läbi pärast pulma kruusbergeedi ja mu veetlev leedi kes teatab, et saab uuel aastal lapse, talle saabub kiri Viini postmargiga, ka see saab sündima geenuas. Samal ajal Jaapani merel kuulutab Kihnu Jenn, vaelad, vaalad ja kunstiklubist valad valas, aga valatud ei saa. Kõiklustavad Runkad, elagu saast. Ja nüüd kommentaar Lea tormiselt. Siin oli nüüd väga äratuntav see 1009 60.-te alguse Panso, see, nii tema kui ka võiks öelda, et selle küll okupatsiooni all elava Eesti ühiskonna kõige niisuguse vast optimistlikum periood, kus tundus, et midagi vabaneb, et midagi on siiski võimalik ära tehase Kružovi sula küll juba jah lõpuaastad, aga seda me siis veel ei teadnud. Ja kus ilmus palju uusi luuletuskogusid, kus toimus palju huvitavaid uusi lavastusi. Ja kus Kabansol endal tõenäoliselt oli üks paremaid aegu loominguliselt ja ka puhtinimlikult tundis ta ennast sel ajal väga suveräänselt ja väga rõõmsalt. Ja see väike lõik oli tüüpiliselt Pansolikult niimoodi kokkusurutud ja täpselt antud tõesti selle aasta oluliste kunstisündmuste kroonika koos väikeste vihjetega ilmunud luulekogudele siis sanga Kaalepi krossi luuletused, mida te siin nimetab, need olid ka ta enda lemmikluuletused, neid ta luges hea meelega. Siin on sees ka muide Kersti Merilaasi rannapääsukest luges väga meelsasti ja vihjega Merilaasi juubelile ja muidugi mängitakse siin siis selle suhet, ega Juhan Smuuli ka, kellega nad pidevalt 11 vastastikku aasisid. See jaapani meri tähendab muidugi seda Smuuli sõitumile järeldama kuulsa raamatu kirjutas aga tähendab ka seda. Neil oli olnud juba koos kaks esietendust. Banzoljazmuulil Atlandi ookean ja Lea ja nüüd oli parajasti soojas ja püüdis banzosmolit välja tirida seda kihnu jänni. Sellepärast on see siin sees ja seal üsna lõpus, kus ta ikka jälle kordab seda oma koomilist, refrääni, vaalad. Seal on siis kas muuli, hääleimitatsioon, mida ta väga hästi tegi, nii et seal on tihendatud ja väga naljakal kujul ja publikule, kes väga hästi kõike seda tajus, neid märksõnu silmapilkselt mõistis. Seal Kirjanike maja musta laega saalis oli see kõik muidugi mõistetav, isegi seda kaasaelamist oli siia kuulda. Aga tegelikult sellele ajale oli ju eelnenud koguse Panso varasem aeg, millest juba sel ajal noorem põlvkond eriti palju ei teadnud ja praegune muidugi ammugi ei saagi enam teada. Seal ees käis siis tema varane kirjutamise periood, sest ta oli hakanud juba õieti keskkooli lõpus ja eriti teatrikooli ajal meie esimese teatrikõrgkooli mis loodi tookord samuti konservatooriumi juurde, ta kuulus sinna esimesse lendu ja astus ta kooli 1938 lõpetas juba sõja ajal 1941. Ja juba sel ajal oli ta kirjutanud ja algas ta sellest, et ta põhiliselt kirjutas rahateenimise jaoks igasuguseid süljetone ja naljalugusid, aga kuna ta teatriringkondadega oli seotud, siis hakkas täiest teatrikooli ajal kirjutama ka väiksed näitlejad, treesid ja intervjuusid ja muud sellist. Ja seal oli juba eos sepanso, kes siis hiljem Paul Pinnaga koos esines estraadil ja, ja veel seal küll vaagiga, küll järvetiga, kes oli tuntud enne oma teistkordset kõrgkooli minekut, oli tuntud suurel määral just niisuguse nalja Pansona. Tähendab, ta tegi ka tõsiseid asju ja, ja mängis tõsiseid rolle, sest ta oli siis juba küllaltki populaarne näitleja draamateatris. Aga ikkagi ta laiemalt oli tuntud väga hea naljamehena, seda ekspluateeritud ja talle ka endale meeldis. Ja ka mina, kui ma taga tuttavaks sain, aga isiklikult tuttavaks saime me Moskvas sealses Kitises ehk siis teatriinstituudis, mis praegu vene teatrikunstiakadeemia pides tema oli aasta juba varem seal ta oli läinud küpse ja väga teadliku näitlejana, kes teadis, mida ta sealt õppida tahab oskamata küll peaaegu üldse vene keelt oli läinud siis 1950. aastal järsku jätnud oma karjääri ja populaarsuse siin sinnapaika ja läinud Moskvasse õppima režiid. Sest see mõte, et Mozart peab endas kasvatama Salieerid tähendab niisugust süsteemi täpsemat ja ja täpsemat lähenemist oma kunstile, see on tal algusest peale olnud, ta ise tajus seda ja, ja ta tegi selle teoks. Ja siis tuli ta tagasi 1955 meie esimese diplomeeritud lavastajana. Ja algas kohe ka niisugune kõrgperiood, mingit katsetaja perioodi enam ei olnud, selle ta oli juba teatris läbi teinud juba diplomitöö. Tammsaare kuningal on külm, oli silmapaistev, siis järgnesid juba laiemalt silmapaistvad, mida sõideti spetsiaalselt siia vaatama. Oli see siis Filippo Filumeena, Marturano või eriti populaarne muidugi oli härra punttila ja tema sulane Matti üks esimesi lavastusi üldse nii siinmail kui ka Nõukogude liidus pärast teist maailmasõda. Ja just enne seda 60 kolmandat aastat oli ta siis erilise edu ja menu ja tuntuse saavutanud oma Tammsaare lavastusega teise köite järele tõest ja õigusest pealkirjaga inimene ja jumal. Panso loominguline elu jätkus tõusujoones, sest 1957. aastal asutati nüüd uuesti peale pikemat pausi, mis oli jätnud Eesti teatritesse haritud kaadri. Niisuguse põua asutati siis uuesti jällegi konservatooriumi juurde tookordse nimega lavakunstikateeder ja muidugi tänu sellele, et oli olemas kõrgharidusega lavastaja, keda võis siis nagu sinna etteotsa panna ja see oli vist ainuke juhtivatest kohtadest mille ta võttis vastu ilma kõhklemata ja hea meelega. Ja siis 1961. aastal tassida välja oma esimese lennu, selle lennukust on siis pärit näiteks Mikiveri, Üksküla. Räägime Mikk Mikiver iga seonodeberzolaki vaheajal. Tee jõudsite oma lavastajakäiguga ooperini, Panso seda ei jõudnud. Kas ta oleks võinud lavastada? Pärit tõenäoliselt oleks küll sellepärast, et ta oli üsna musikaalne inimene, mängis natukene orelebki neil koduorel, mille isa oli ehitanud ja muusikateadus ja muusikalavastuse on, ta on ta teinud, eks ole, siinsamas majas Estonias leedi, mis oli tolle aja kohta ikka ikka äärmiselt kõrge just nimelt selles mõttes, et et see oli musike haalne etendusse oli otsast lõpuni ka kõne ja kõik, kõik muud tegevused väljaspool muusikat olid, noh, see oli muusikaline tervik, oli see etendus? Ta tegi Vanemuises, tegi ka Tambergi kuningas Oidipuse, see oli üldnime all igavene inimene, kus oli, oli Tambergi oratoorium ettekanne ja nii edasi, nii et muusikateatriga ta puutus kokku ja tõenäoliselt oleks võinud muidugi ooperit teha. Oli üks niisugune aeg Voldemar Panso elus, kus mu meelest ükskõik mida oleks võinud teha iga asi, mida ta nii-ütelda nagu puudutas, muutus kullaks ta käe all, äärmiselt niisugune rikas ja produktiivne aeg, see oli, ma arvan, on kuskil nii 57.-st 69. 70.-ni kuskil kuskil seal siis tal ei olnud ühegi diaatriga, ei olnud kohustusi. Isegi teatrikooslusest Allawi oma hoolda nautis seda koolipidamist koolis õpetamist, siis ta reisis väga palju, sel ajal algas, eks ole, Hruštšovi aegne sula ja pääses üldse välja. Ja ta reisis, meil oli koolis konflikt selle tõttu neljandal kursusel nagu tundsime, et teda on meie jaoks vähe nagu olnud. Et teised õppejõud olid küll, aga nad ei olnud nii huvitavalt ja ja siis me tegime koosoleku nagu sel ajal oli, siis nagu kutsuti prorektor kohale ja mina olin kursusevanem ja pidin siis teda nagu laikmaa ja ja ütlema, et, et me tahaks ikka rohkem, oleks vähem, sõidaks ja ja siis ta istus, kuulas kõike seda, mina rääkisin, pisar kurgus ja ja veel, keegi rääkis ja siis ta tõusis lõpuks püsti mõni suitsu ette ja ütles niimoodi, et mul oli hirmus hea meel kuulda, et Mikk hirmsasti hoolib sellest, mis koolis tehakse. Et mul vahepeal jäi nagu mulje, et tal on muud huvid. Ja siis ta natuke pesi minu pead, jah, üks 10 minutit minu kaudu kogu kursuse pead ja endast ja sellest antud teemast rääkinud midagi võttis oma suitsukarbi, panin taskusse ja prorektor vaatas ka siukse, üllatus tund silmadega, mis läks ukse juurde, läheb ära ukse peal, võrdles seal ringi. Ahaa, sellest asjast. Millest te nagu alustasite, täna teate võib-olla 365 päeva aastas koos ja tagajärg on null, võib-olla 36 ja pool päeva intensiivselt koos ja tagajärg on märgatav. Alles hiljem sain ma sellest aru, ei saa. Ja juba selle väga pineva niisuguse teatri ja õppetöö kõrval hakkas ta korjama materjali ja kirja panema oma kandidaadidissertatsiooni töö ja talent näitleja loomingus, mis oli sel ajal väga haruldane, et üks teatripraktik, pealegi veel nii populaarne, nii edukas praktilisel alal, teate praktik hakkab äkki tegema midagi uurimistöö taolist, see oli just nimelt teatrikogemuse üldistus. Aga sellest ei saanud mitte kõik selle aru, miks tal üldse seda vaja on ja seda tõlgendati mingi enese maksmapanemisena veel rohkem mingi seadusega kraadi järele, kui sellise järele see ei olnud õige, see oli tõesti sisuline vajadus. Ja väga hea, et see raamat praegu uuesti ilmus. Ta ei ole sisuliselt vananenud, kuigi mõningatelt näidetelt ja selliselt ajakajalised võib seda olla. Põhiolemuselt on ta praegu täpselt sama vajalik nagu siis, aga tookord siis ta oma koduses instituudis ka seda kraadi kaitses. Ja sellelt väikselt uudistelõigul, mis on säilinud Eesti Raadio arhiivis võite kuulda ka mingi pooliku lausena ühe tema oponendi Villem Alttoa häält aga natukene pikemalt siis nende vastastikust aasimist tema õpetajaga ja suure autoriteediga tema Tallinna teatrikooli päevilt Ants Lauteriga. Eile õhtul Lunad sarski nimelises teatriinstituudis. Instituudi teadusliku nõukogu otsusega anti Eesti NSV tehnilisele kunstitegelasele Voldemar Pansole väitekirjatöö ja talent näitlejaloomingusse eest kunstide. Ma olen juba esimesel päeval erutab kahtlemata ja sellega on nüüd täna üks etapp nagu lõppenud suur etapp ja aga võib arvata, et ega töö veel ise küll mitte. Kindlasti jätkame lihtsalt tööbürool teoreetilisi otsinguid ja uurimusi järgneva, et ta peaks olema seotud juba lavastajatööga. Kas on juba esimesed sammud tehtud, selle? Ma võtan? Lihtsalt praktiliselt ei ole, aga. Niisugust tööd ei saa teha, nii et. D homme alustan, seda tuleb alustada kuskil lapsepõlves, selleks, et vanast peast valmis saab. Kindlasti ma tahan seda rada jätkata, mida ma olen alustanud ja selleks jääd edu. Ja just nimelt sedasama tööd sinna talendi juurde ja mis väitekirja teema oli ja mida rohkem mida rohkem maailmas elada, mida rohkem kunstiga kokku puutunud, seda rohkem hakkad märkama. Et missugune määratu osa siiski kunstliku arengus tööl. Muidugi peab baseeruma talentidest kliendid tailisele kunsti. Klient üksi ilma vaid ütleksin, ilma meeletu tööta võib jääda ainult õhumullid. Pärast siis kraadiga Moskvast tulekut selle dissertatsiooni põhjal ilmus siis selle tema raamatu esimene trükk. Ja 1965. aastal lõpuks siis asutati üle aegade jälle uus eestikeelne sõnalavastus teater Tallinnasse teater, mille ta oli väga lootnud asutada oma esimese lennupõhjalt, aga mis tookord ei õnnestunud. Nüüd siis lõpuks teise lennu põhjalt see õnnestus. Samal aastal lõpetas lavakunstikateedri teine lend. Ja õnnestus tegelikult tänu sellele, et tuvastati, et Eesti on veel üks peaaegu vist ainus tolleaegsetest liiduvabariikidest, kus ei ole noorsooteatrit, aga siis oli kõik ju ette nähtud niimoodi kõrgemalt poolt, mis peab olema, aga meie noorsooteater sule 40.-te aastate lõpus. Ja meil teda pikka aega ei olnud. Räägin seda sellepärast, et tõenäoliselt Panso ei kavatsenud ja ei tahtnud teha tingimata noorsooteatris, see oli lihtsalt ainus võimalus. Ja ta ise on seda rõhutanud, et ta tahab lihtsalt teha ühte head teatrit ja seda ta ka tegi. Ja seal nüüd tulid siis tema väga tuntud ja väga armastatud lavastused seal oli Hamlet, seal oli siis armas luiskaja niisugusel eksperimentaallaval, nagu nad siis nimetasid, kuna see ei klappinud kuidagimoodi nagu noorsooteatri repertuaari siis tuli veel sellist mängu mängida. Väikse lava tükk ta oli, mängiti Kadrioru lossis ja veel mitmel pool mujal sellises Teises interjööris, mis ei ole sugugi praeguse teatri avastus, vaid seda on ju ka varem tehtud. Alati. Panso oli Eestis üks esimesi, kes hakkas ta tegema tubateatrit ja ja muudes interjöörides mängima. Sest siis ei olnud veel noorsooteatri väikest saali valmis. Ja veel vast mitmed niisugused põnevad, tema kevade väga niisugune meeldiv ja laulupeohõnguline lavastus. Mida see märksõna tähendab, ongi praegu raske öelda, aga see tähendas juba aeg oli vahepeal muutunud, see oli 60.-te aastate lõpp, see tähendas juba suuremat rõhku sellele rahvuslikule ellujäämisele ja, ja sellepärast ka kevade niisuguse väga suure rõhuga sellele rahvuslikule joonele. Aga tegelikult see üleminek 60.-test 70.-tesse oli muidugi juba niisugune mõtlikum, valulisem ja hoopis keerulisem Panso seda muidugi tingisid ka ühiskondlikud tingimused. See, mida kunstiinimene eriti tajub alatise ühiskondliku surve, jahistuse tugevnemine eriti just rahvuslikul pinnal, aga üldse ka kunstitegemise pinnal. Ja ka tervise halvenemine ja teatud vastuolud, mis isegi konfliktina mõnikord välja tulid omaenda õpilastega, mis muidugi eriti oli valus. Ja nähtavasti asja tegi tema jaoks keerulisemaks ka veel see pool sunduslik pool vabatahtlik ületulek draamateatrijuhtimisse tähendab tagasi oma vanasse koduteatrisse. Seda ei oska lahti, seleta keegi, aga selge on see, et siin väga suurt rolli mängis lihtsalt tema isiklik vastutustunne. Sellepärast et Draamateater oli selleks ajaks jõudnud väga halba seisu, niisugusse täielikku madalseisu ja nähti, et seda teatrit tuleb nagu uuesti tõsta, tuleb turgutada. Ja selleks hakati teda veenma, et ta peab minema seda juhtima. Panso ei olnud oma tüübilt üldse teatrijuht. Ja eriti muidugi selles ühiskonnas mitte, kus on teada, et see juhi kohustused tõid kaasa keskkomitee vahet käimisega, mitte parteile, selle, kes ta oli. Ja paljud muud ebamugavused ametnikega suhtlemisel veel peale tavaliste. Ja ta ei olnud see, kes oma kabinetist keelab, käseb, poob ja laseb. Teatri juhtimine on alati küllaltki keeruline protsess aga tema autoriteet kunstiliselt oli niivõrd suur, et see nagu ise tingis seda, et kui keegi sinna läheb, siis peab minema sellise kunstilise autoriteediga inimene. Ja seda muidugi tahtis ka suurem hulk näitlejaid draamateatrisiseselt. Aga see tõi kaasa ka niisugused üsna valulised vahekorrad teiste näitlejatega, kes tema järel olid esindusteatrist ära läinud sinna kalamajja noorsooteatrisse ainult sellepärast, et töötada koos temaga. Ja kellest paljud need jäidki sinna, aga ilma temata tundsid ennast seal ebamugavalt. Sest nüüd selleks tõesti rohkem noorsooteatri likumaks teatriks Mikk Mikiveri juhtimisel ja mõned tulid küll koos temaga, siis võib pikapeale tagasi draamateatrisse, aga see olukord ei olnud lihtne. Ja just selles situatsioonis, kus ta nagu värskelt üle toodud draamateatrisse pidi ta siis pühitsema ka oma viiekümnendat juubelit, millega seoses on need tehtud. Järgneb auto intervjuu, tähendab ise küsin, ise vastan jälle niisugused. Ühel ilusal õhtul istus mu vastas, halliks minev prillidega mees küsis. Oled õnnelik, et elad teatrile? Mina? Miks ma halliks läinud? Aga ma oleksin vist õnnetu, kui peaksin elama ilma teatrita. Mis köidab sind teatris? Inimene milline igavene, mitte kaasaegne. Mis maksab kaasaegne ilma liigaveseta. Sambaid hetk hetkekunst ei taha. Tahan hetkes igavest. 1938.-st aastast. Esimene kuupalk 1941. aastal. Esimene lavastus 1949. aastal. Pidevalt olen lavastanud 15 aastat. Aastatega saab oskus, nüüd on muidugi kergem. Raskem. Aastatega kasvab vastutustunne. Millised on olnud kõige raskemad lavastused? Metspart. Pingviinide elu hingetulv ja inimene ja revolutsioon. Millised on kõige enam rõõmu valmistanud kõige raskemad? Mida tahaksid veel lavastada? Ma ei taha enam kaua teatris olla. Muutun ta vangiks. Mul on midagi veel ütelda, väljaspool teatrit. All pole lemmikut ja sisehääl ütleb aega pole palju. Kallis peaks olema lavastas väga kallis endale. Siis ta tuleb harilikult odav direktorile. Milles tunneb ära head lavastajat? Kas pole kergemaid ja keerukamaid etappe? Mul küll ei ole. Mõista autorit ja tüki mõistmisel tunnetuseni jõuda, tunnetusele, vorm leida. Vabaneda harjumuslikku, oskuse nabanöörist. Valitseda lavaruumi, valitseda ennast? Ei miski ei ole kerge. Kõik, mis kerge, muudab lavastuse raskeks. Mis on sulle lavastajate töös vastuvõtmatu? Spikerdamine, mulisemine, enesereklaam. Mida hindad kõige enam? Vastupidist pluss oskus? Kuidas oskust mõista? Detektiiviloogik. Siis veel mõtet plahvatuse ahelreaktsioon ja võime see praktikas realiseerida. Midagigi Kunstis vihkad maitsetust ja vormi lõtvust. Mida pead loomingu põhieelduseks? Anne töömaailmavaade ja kool. Kas oled oma õpilastega rahul? Kõigiga mis siis viga oleks? Käest käivad läbi paljud. Jätkajad on üksikud. Milles on põhjus? Vähene huvitüki ja rolli siseilma vastu. Vähene huvi näitekunsti maagia vastu. Tahetakse üllatada välisega ega mõisteta, et vapustatakse sisemisega. Ja latt asetatakse liiga madalale. Tahte ja eetika mõttes. On see õpetatav õpitav, aga mitte õpetatav. Nagu üldse kunst. Kas oled iseendaga rahul? Mismõttes? Õpetajatele. Ja headele haldjatele. Keda Aegrop siis nagu linnu ja murdis nagu kuuenda augustitorm? Milline õpetus on jätnud kõige tugevama jälje? Oluline sünnib ikka nagu muuseas. Palusin oma õpetaja lüknebelil kord ühe käsikirja läbi lugeda, nii süstis ta vastas. Lüstis ja nii õudne ju. Pärast seda vaatasin ennast uute silmadega. Aga vanemate poolt meest sõnast, härga sarvest. Kolm, sinul lemmikut, tamm orel ja puravik. Miks hindan jõudu elus ja kunstis? Millised on ollut kõige viljakamad aastad? Aga näitlejad? Nemad ongi see teater. Erilise soojusega mõtlen vanematele, näitlejatele, kes tulid, jäid ja teevad tööd. Noored on peaaegu juba tänane päev. Kuidas vaatad noorsooteatri tulevikule? Mitte nii ebakindlalt kui enda tulevikule. Mida pead noorsooteatrisaavutuseks? Et esimene taastaga uue teatri mitte veel ühe teatri. Et häda on sundinud leiutama uusi ideid ja võimalusi teatrikunstis. Et lõime teatriinimeste voolavuse võimaluse. Et me pole mänginud etendusi vabas õhus. Ma ei mõtle vabaõhuetendusi. Intelligentsi, kalamajja, jääd, teatav kiht publikut ei hooli sellest. Selle eneseintervjuu alguses ta nimetab, kas mõned asjad, mida ta tahaks veel teha, osa neist tal ka õnnestus teha Draamateatris ja kateedris Richard, kolmas siis piranud Ello kuus tegelast autorit otsimas, see oli siis tema viimase seitsmenda lennu diplomitöö. Siis Ibsem, see teine Ibsem oli tema vast kõige isiklikum lavastus ehitusmeister Solnes. Selle ta tegi veel noorsooteatris, nüüd juba külalisena. Oma tükk ma ei tea, mida ta selle all ühtse konkreetselt kas mõnda inseneeringut või mitte, aga see jäi tal tegemata. Tammsaare inimene ja inimene viimase tõe ja õiguse köite järgi oli üks tema võimsamaid töid, mis püsis väga kaua Draamateatri repertuaaris. Seal oli kavandatud veel, kuna lähenes Tammsaare 100 aastane juubel oli kavandatud veel ainus köide, mis tal oli jäänud dramatiseerimate lavastamata, siis esimene selle alusel inimene jama. Aga see juba tegemata. Ja muidugi sellel draamateatri lühikeseks jäänud järgul tegid veel mitu väga olulist lavastust, sealhulgas selle sünge ja üsna raskemeelse Richard kolmanda kõrval ka mitte sugugi kerglase, aga siiski Rõõmsa parvepoisid mis on vast paljudel veel siiani keeles. Ja veel nii mõnegi lavastuse. Kiske programmi esimene tund hakkab lõppema. Katkestame siinkohal oma uitamise Panso jälgedes, et jätkata juba peale keskööd Lea Tormis ja Merle Karusoo ja Mikk Mikiveri seltsis. Aga selle saatetunni lõpetuseks veel üks väike nali nooret Voldemar Panso. Üks iirlane läinud purjus peaga kõrtsist kodu poole surnuaiast mööda minnes läinud mees kabelisse. Vähe väsimust puhkama. Kabelis juhtunud tühi puusärk, olema hiidlane pugenud puusärki, et külm ei hakkaks tõstukil puusärgi kaane peale pärast nud vargad sinna hakanud puusärgil oma saaki jagama. Iirlane tõukas seda kuuldes puusaga kale pealt ära ja hüüab putkaa 1000 ja tulid vargad minema. Paljud hiidlased. Jätkame keskeprogrammi. Täna, 30. oktoobril oleks teatrimees Voldemar Panso saanud 75 aastaseks. Teda meenutavad Lea Tormis, Merle Karusoo ja Mikk Mikiver. Oled õnnelik, et elad teatrile? Mina. Miks ma halliks läinud? Aga ma oleksin vist õnnetu, kui peaksin elama ilma teatrita. Mis köidab sind teatris? Inimene milline igavene, mitte kaasaegne. Mis maksab kaasaegne ilma igavesed. Sambaid hetk hetkekunst ei taha. Tahan hetkes igavest igavik läbi kaasaja. Teisiti teatrit ei taha. See igavese ja kaasaegsuse kooslus see tõesti tantsul tema parimates lavastustes ka õnnestus. Aga üks tema võib-olla kõige põnevamaid huvitavamaid ja ma ütleksin mingit uut järku tema kui lavastaja arengus sissejuhatavaid lavastusi oli Mats Traadi romaani alusel tehtud tants aurukatla ümber. Ja tegelikult selle lavastusega koos muidugi kõik eelnev oli juba kogunenud. Käis ka siis infarkt, mis teda tabas samal aastal, kui see lavastus välja tuli 1973. Sest see lavastus, mis käsitles rahva saatust läbi aegade oli erilise tähelepanu all ja mõningate lausete ja ütlemiste teravate kohtade kärpimise all. Ja muidugi see oli vast nüüdse viimane tilk, mis mõjus niigi juba logisema hakanud tervisele. Ta ei andnud endale kunagi armu, sest see kaks pikka tööpäeva, üks teatrise, teine kateedris ja sageli õhtul uuesti teatris ei jätnud peaaegu üldse mingit hingetõmbevõimalust. Aga kindlasti suuremaks põhjuseks oli siiski see nii sisemine kui väline depressioon mis vast oli kuulda ka sellest tema intervjuust. Panso ja tema teatriaeg jätkab juba Merle Karusoo Panso õpilane tema viimasest seitsmendast lennust. Suletud süsteemis saab tegelikult see, mis olemas on, välja areneda lõpuni, selles mõttes süsteemi piirideni. Ta muidugi 73. aastal nende piirideni juba jõudis oma tantsuga aurukatla ümber, sealt edasi. Küllap oli siin väga palju, mis teda segasem asemel kuidas, aga sellest ei ole räägitud ja seda vist ka keegi ei tea, sellepärast et tema ei verbaliseerinud neid oma probleeme. Aga kes rääkis nendest asjadest, eks ole, 20. aastal sündinud mees, tema elutee variante ei, ei olnud ju väga palju, tal olid kopsud haiged, sellepärast ei sattunud ta ei vene ega saksa sõjaväkke, kui ta oleks olnud selle sundvaliku ees vist teistel eesti meestel oli, mets oli kolmas, üle mere minek oli neljas. Siis ega meil ühelgi nende variantide puhul ei oleks Pansot olnud, see on kuidas öelda siis ajastu juhuste mäng, et üks mees jääb kopsupõletikuga kõikidest nendest mängudest välja ja sisuliselt jõuab kõikide tagasi jõudnud jõudnud noh, oodata sellepärast et tema generatsiooni laastati ju kõige jubedamaid. Vot minu jaoks inimeste puhul on väga olulised ka niisugused asjad, nii et mõnikord, kui me räägime teatrist rääkides ainult teatrist, siis jääb see jutt minu jaoks natukene kitsaks, sellepärast et ma sooviksin mõtelda inimesest ajas. Ja see on ka muide asi, millest, millest on vähe räägitud ja kirjutatud ja mis, mis ometi väga suurelt tõsi on, muidugi mõjutas ka meeste omavahelisi suhteid, meil kiputakse inimeste omavahelistest suhetest rääkides pidama ühte või teist sellist kriitimist suhetes inimese personaalseks iseloomu veaks. Tavaliselt see ei ole seda, see on meie enese silmaklapid sest selle selle taga on inimese elu ja see sotsiaalne kontekst, kus sinikokku põrkuvad ja teatris on selle taustaks konkreetne töö. Nii et ma loodan, et must, saadakse aru või noh, et võiks niimoodi mõtelda, et inimesed ei suhtle. Et õhutühjas ruumis olevate ise loomade kaudu vaid teatris praktiliselt läbi töö ja kõik õnned ja õnnetused ja, ja kõik suured armumised ja kõik valusad kriipimised tulevad läbi töö ainult rääkima, sellest hakkame siis siis me miskipärast taandume nagu loomujoontele ja paneme sellele veel inimese nime külge. Ühelgi inimesel ei ole nii vähe loomujooni, et, et võiks ta nime siduda ühega neist. Tantsutundis aja kiirenemist kiirust. Vajadust see järgmine uurimustöö ja talent lavastaja loomingus siiski valmis teha. Ja sellepärast ta nagu täitis kõik oma esmased kohustused selle teatri ees ja avas ka veel 1976. aasta sügishooaja. Ja siis palus ennast lubada aastaks loomingulisele puhkusele kirjutada. Vähemalt järgneva aasta mind teatris ei eksisteeri. Järgmine aasta mind ei ole, ei teatrisega kateedris, vaid püüan kokku võtta oma töökogemusi ja lõpetada oma doktoritöö. Sest see oli mul elud Lines eetikuma viiegnaspin saama ka siis oli mu ületoomine Draamateatris öeldi, et sellega meil natukene aega, aga bioloogia seadused on bioloogia seadused ja nüüd ma olen 55 ja mulle tundub, et see on viimane aeg töö juurde minna juba selle pärast lihtsalt, et Meie kutseline teater on 70 aastat vana, sel aastal ja ja sellest pool aega 35 aastat olen ma teatrit teinud. Ja küllalt on kogemusi nii näitlejatöös, pedagoogitöös, režissööri töös, estraadikunstnikuna see juurde küllalt suur lugemus ja elukogemuste pagas, muu kartoteegikastid on täidetud umbes 3000 kaardiga, samu 10 aasta töö, mõtiskluste ja töö tähelepanekute ja proovitööde ja lugemus tulemus. Ja see tahaks saada fikseeritud, sest tõepoolest teater, ison siiski mäng liivakastis. Ta pakub erilist naudingut kõigi oma õudse raskusega. Ja ma ei tunne ühtegi teist nii rasket kunsti kui teatrikunst. Näitleja kunst natuke kergem kui režissööri kunst, aga vist ei anna ükski ka niisugust suurt naudingut kui see õhulosside ehitamine. Aga ta ei jäta ka hinge pärast pist ükski teine amet sellist tühjust, sest ükski asi ei ole mitte nii hetkeline kui teater. Isegi. Meie vestlus võib siin lindi peale jääda ja kinofilm võib filmilindi peale jääda. Ja võib-olla kui mingisugust lohutust üldse elutööst võiks olla, siis on see mille rahvalaulik on kokku võtnud, kõik ma panin paberisse alley alleaa ja midagi tahaks muidugi säilitada, et kõik täitsa mänguks liivakastis. Aga nüüd see viimane aasta, mille ta tahtis saada puhtalt oma kirjatöö jaoks ja kus ta ka väga palju kirja pani. Ma arvan, et ta tajus seda, aga muidugi ta ei teadnud. See jäigi ta elu viimaseks aastaks. Ja kõik, mis ta sellel aastal veel jõudis kirja panna, toimus üsna pikkade haigla perioodide vahelt või õigemini nende ajal. Ja sellest järgmisest isolatsioonist doktoritööst. Jäi järele tohutu kartoteek, väga huvitavate materjalidega. See kartoteek on tema kaastöötajate ja õpilaste ja Merle karusoo Pirgu meeskonnaga ka niimoodi noh, lihtsalt puhtaks kirjutatud, et ta on olemas ja ka järgmistele põlvedele loetav. Aga muidugi seda tervikuks kokku panna ei saa enam keegi teine peale tema enda ja niimoodi ta jääbki. Sellise arhiivimaterjalid, mida võib jupiti vast publitseerida ja kommenteerida. Aga tervikut enam ei tule. Kuna ta 1977. aasta lõpus jõulu aegu suri. Kas nüüd tähendab, et kõik, mis ta tegi, jäigi mänguks liivakastis? Ta armastas väga neid ütlemised, teater on liivale kirjutatud, et teater on õhulosside ehitamine seal teema temas, olles lavastusest. Et teater on mäng liivakastis, kaamera ots, Kuura, need on kõik need tema võrdlused. Ja muidugi see ongi teatri võlu, et temast nagu ei jää midagi ja samal ajal temast jääb väga palju inimestesse. Aga Pansost siiski peale raamatute ja artiklite ja kõige sellise, mis tõesti on siis raamatusse raiutud, nii nagu ta tahtis, tema enda poolt jäävad ikkagi järel konkreetsed asjad, mis praegu täiesti funktsioneerivad. Need on need kaks teatrit tema poolt loodud, nüüd siis Tallinna Linnateater ja tema poolt uuendatud, jalule aidatud. Eesti Draamateater. Muidugi kõik muutub ajas, Panso teadis seda kõige paremini. Ta teadis seda, et, et kunst saab edasi eksisteerida, traditsioon saab eksisteerida ainult siis, kui ta muutub. Ja kui ta ajaga kaasas käib. Nii et selles mõttes ei ole vaja säilitada mingit Panso teatrit või Panso koolkonda sellise ametliku etaloni, see on asi, mida ta kõige rohkem ise vihkas. Ja mida ta pidas nii teatrile kui koolile tapaks. Kuivõrd on säilinud laiemas mõistes koolkond, selle üle on vast veel vara otsustada. Aga küllap sellel teemal peab hakkama ka rääkima ja arutama. Aga igal juhul ka see koolkond peab muutuma, sest iga uus andekas isiksus, kes tuleb, need, on ka peaaegu Panso enda sõnad. Igaüks toob midagi uut ja muudab. Ja tema jaoks muidugi oli kõige tähtsam see, et see, kes toob midagi uut, et see oleks võimeline võtma üle seda põlvkondade teatepulka ja peletama vana. Ja see on vast see, millele kõige rohkem praeguses kiires ajas tuleb rõhuda. Et isegi kui eitatakse, ütleme seda Panso koolkonda ja seda traditsiooni, see on täiesti võimalik, sest ta ütles alati, et ta tunnistab ka igasuguste teiste koolkondade olemasolu, juhul kui see on kunst. Muidugi, aga mis on kunst ju alati vaieldav ja see on samuti ajas muutuv nähtus. Aga et samal ajal see, kes eitab Zeitaks tundes tähendab sest Panso, kes ise väga palju uuendas, eelnevate, kes ise oli sillaks nii eesti varasema teatrikogemuse kui ka selle elavalt saadud Stanislavski koolkonna just nimelt elavalt ja ta ise muutis seda tugevasti vastavalt oma isikupärale. Ise ta tundis väga hästi kogu eelnevat kultuuri ja seda põlvkondade järjepidevust ja aegade seost, see oli asi, mida ta kõige rohkem rõhutas seda kultuuri püsivust, kultuuripidevust. Ja selles mõttes see tema ütlemine, mille Ivika Sillar tema väga pikaaegne kaastöötaja paniga Panso päevade niisugusele voldikule, et mäleta siis saad sa edasi minna, siis saad sa tulevikku minna. See on muidugi hirmus oluline. Ja selles mõttes on küll hea, et nii mitmedki tema õpilastest, kes ja õpilaste õpilastest, kes kaudsemalt, kes otsesemalt kõige otsesemalt vast ehk siis tema esimese lennu kasvandik Mikiver ja tema viimse lennu seitsmenda kasvandik Merle karusoo on ehk nagu seda traditsiooni jätkanud loomulikult ka võttes kumbki seda, mis just nende isikupäraga sobib ja seda omakorda uues ajas edasi arendades. Et me ei saa öelda, et see oleks jäänud ainult pelgaks mänguks liivakastis. Aga mänguks kindlasti ja rõõmsaks. Panso oli suurkuju kuivõrd ta sai enda kõrval isiksusi, kuivõrd ta respekteerib neid ja kuivõrd ta ootas lihtsalt mingit allumist. Ei, ma ei märganud, et ta oleks oodanud allumist. Nii nagu ma natukenegi jala maha sain oma esimeste lavastustega noorsooteatris, nii ta ütles, et Miku proovime, ma enam kunagi ei tule ja mul ei ole siin midagi teha. Mul ei ole midagi õpetada ega aidata, tehku ja las teeb mees ise ja ei, ei, tal ei olnud mingisugust sellist asja, et ei võinud ise vabalt valida tüki või kuidas ma seda teen. Teda teda ei puudutanud. Täielik vabadus, vähemalt. Mul küll teil oli siiski mingi mõttekaaslasi sügavam võib-olla kui, kui mõnel teisel, sest, sest noh, mingite vormimängude puhul ta Kahtiski pisut erutama ja, ja et need on niisugused asjad, millest on üsna raske avalikult rääkida, mul on oma käsitluse asjadest. Ja ma ei arva, et et ma peaksin, peaksin neid üldsusele peale suruma või, või neid levitama. Mulle tundub, et seal oli küsimus, oli milleski muus oli üks, üks kummaline, mitte kõige parem periood elus. Ma ei ole kindel, et see oleks talle olles endale vastava hakanud, kuivõrd seal olid mingid muud asjad mängus, miks ta, miks ta avalikult äkki äkki reageeris neile asjadele, sest et ta ikka väga-väga Jaan Toominga ikkagi hindas ja pidajatest lugu algustajal esimesest hetkest kui see, kui see poiss ilmus eksamitele katsetele. Tahaks on tellise mõjuväljaga isiksus kuivõrd kerge või, või kuivõrd on üldse võimalik õpilasel nii-öelda tema sellest mõjuväljast vabaks saada. Noh, ei ole mitte lihtne. Meie jaa, jaa. Paari esimese kursuse õpilaste hulgas ei olnudki peaaegu jah, selliseid, kes oleksid tema mõju alt pääsenud. Ma ei mõtle näitlejaid, sest et ega keegi keegi ei mänginud nii nagu Panso omal ajal, kui ta, kui ta veel näitlejana üles astus. Aga just neid üksikuid, kes meist hiljem lavastajatena katsetama hakkasid. Ma ise nende hulgas ma olen talle endale lõpmata tänulik, et ma sain niisugused silmad temalt, et ma mingil määral õppisin eluraamatut lugema ja lugema ka. Ja tõepoolest, ma peangi ütlema, et et see mõju oli nii valdav, et ma nägin ka natukene seda teatrikunsti, seda etenduse käsitlust, isegi vormietenduse liikumist ma nägin liiga tema silmadega. Ma oleks vägisi tahtnud teistsugust teatrit teha küll ma natukene teistsugust niikuinii tegin, aga, aga vähe. Aga jumal teab, võib-olla võib-olla mingisuguse teise õpetaja juures kehva õpetaja juures, ma, ma ei oleks saanud seda mõistmist, seda ainesse tungimist. Seda rida taha süüvimist, seda oskust lugeda, lugeda sellest läbi ja mööda, mis oli mustvalgel kirjas mu üks kehvemaid unenägusid oligi aastaid. Kui ma juba teatris olin, hakkasin aru saama, mida tähendab Panso juures õppimine, mulle siis oligi üks niisugune unenägu, et ma nägin unes, et ma ei olnud Panso õpilane ja, ja ärkasin, ärkasin peaaegu alati higisena üles. Stanislavski juures tuligi, Neebergeneeveli juurest tuli Panso Panso juurest tulid karusoo. Kuidas teie vaatate sellele pisut spekunatiivsele mõttearendusele? Mina ennast sinna rea otsa küll ei sea ja seda kindlasti mitte. See spekulatsioon tundub mulle ebaloomulik olevat, kuigi spekulatsioonid iseenesest on huvitav, lähevad asjad. Aga ei, mina ei oska seda vahet, ma ei ole kunagi mõtelnud või noh, peaks ju tegelikult see vahe siiski olema, et, et kuidas on õppida naisterahval või kuidas on õppida meesterahval, mina ei ole kunagi selle üle mõtelnud, mina ei ole seda kunagi ka seda vahet tajunud, aga aga rivaliteedid on ikka olemas. Ma ei tea, miks nad ei peaks olema. Tähendab, selles mõttes, et riivaliteedid kehtivadki seni, kuni ise eneseni jõutakse, sest eneseusk on olemas algusest peale, muidu ei läheks keegi sinna kooli õppima, muidu ei kannataks keegi seda mahvi, mida, mida lava pool nõuab üldse välja, et eneseusk peab olema. Vot kui tekib see enese juurde jõudmine, siis, siis langevad ära ka igasugused sellised realiteedid siis näeb juba seda, seda teatrimaailma tervikuna, nii nagu ta on seal võib-olla asju, mis ei meeldi ja aga siis ongi alati niimoodi, et kui on miski, mis ei meeldi, see, see on see sinu enese süü tähendab, miks sa ei ole siis ise teinud seda mille järele sa puudust tunned, või teinud ise midagi selle asemel, mida sa näed, et on halvasti või sinu jaoks? Noh, pealiskaudselt, ükskõik ebatäiuslikult tehtud, miks sa siis ise ei tee. Aga minu jaoks muidugi on alati kummaline see ma kooli ajal ma nagu või ma kuulsin seda, aga ma nagu ei tajunud või ei saanud aru ja tänapäevane on mul veider kuulda seda, et pandsad kardeti. Ma ma kohe päris sügavalt ei mõista niisugust asja, ma isegi ei usu seda asja, sest ma peaksin siis aru saama, et mida see kartmine tähendab, tähendab noh, aukartus seda, ma mõistan, see eriline pingulolek tunni ees, noh, oma töö näitamise ajal lavale etüüdi mineku tegemise ajal mind see tiivustas, mida raskemad olid need, need nõudmised mida, mida rohkem võõrad mulle või harjumatumad, seda suuremat hasarti see tekitas, neid nõudmisi täita. Nii et kuigi olin kooli ajal äärmiselt tõsine inimene, oli nagu see taust ikkagi see, et mäng ma olen ise vabatahtlikult tulnud äärmise tõsidusega traagilise tõsidusega mängima seda, seda mängu ja. Aga ma arvan ka, et see kartmine, millest räägitakse, see on seoses ikkagi millegi niisugusega, noh nagu kardetakse õpetajat siis, kui ei ole õpitud. See on tõesti kummaline, nii palju sellest räägitakse. Ma üldse ei mõista inimest karta, siis ei suhelda inimesega, minnakse minema, ma ei oska öelda, mitte ei poriseta kuskil nurgas, tagantjärele veel mina olen lihtsalt armunud sellesse kooli ja sellesse elusse, mis seal oli. Ma olen päris kindel, et enamik minu kursusekaaslasi ka Ja kas te praegu tagantjärgi võite öelda ka seda või, või olete te oma kolleegidega kokkupuutes sellest rääkinud, et kuivõrd Panso nüüd muutus õpetajana? Ei, ma ei arva, et ta, et ta muutus, kuigi selle aja siis juhtus infarkt. Ma tegelikult ei tea pärast, et mina ei ole õige, kelle käest seda küsida, ma elasin tollal seda infarkti väga sügavalt üle. Ma ei arva, et mul oleks ilma selle märkamiseks olnud siis ega oskama seda taastada oma emotsionaalses mälus praegugi. Et milline vahe oli Pansole enne ja pärast infarkti? Seal on muidugi väga isiklik jutt, ma arvan enda kohta seda, et see infarkt hirmutas mind nii väga. Ma sattusin sellisesse sügavasse seesmisesse paanikasse ise, et ma ei osanud enam registreerida seda, mis toimub. Teie Merle Karus olite kas see, kes peale Panso minekut noh, sisuliselt nagu nagu jätkas nende õpilastega, keda Panso jõudis veel vastu võtta teatrikooli son üheksanda lennuga. Noh, kuivõrd nüüd selline seisund järsku õpilasest õpetaja staatusesse sattumine enam kuidas te olite selleks valmis ja kuivõrd teil oli abi seal Pansost ja tema tarkusest ja, ja noh, kuivõrd ise seal välja ujuma. Kogu mu tarkus oli värske, koolist tulnud tarkus. See teadmisena nagu väga ootamatu ei olnud, kui tagantjärgi mõtelda, sest neid valmistati ette selleks, et et meie peame jätkama. Aga kui ta nii pakult nagu praktiliseks töökohustuseks kujunes, siis raske oli muidugi vot, ega ma ju nii väga noor enam enam ei olnud, ma olin üks vanemaid sellel seitsmendal lennul, aga ikkagi liiga noor selleks, et olla pedagoog, liiga palju on hirme iseenese pärast või muretsed rohkem. Rohkem selle pärast, kuidas õpetada oskad, kui selle pärast, kuidas tudengid õppida saavad, ajapikku tuleb nagu suurem rahu, aga ma ei tea, kas see rahu siis ka alati niimoodi hea on, aga see, mida ma püüdsin õpetada, oli seesama mida ma olin osanud õppida selleks ajaks ja ma ei olnud seal üksi, meid oli seal mitu inimest. Kui tantsud enam ei olnud ja, ja kui teil tuli Pirgu aeg kätte, siis te tegite ju üsna tänuväärset tööd. Panso kartoteegi ka. Huvitav oleks teada, mis seisus on ja kuhu see töö võiks edasi viia. See seis on selline, nagu ta meist jäi, kui me selle töö lõpetasime, me trükkisime kõik need kaardid kaardid ümber ja koostasime need nimekirjad vastavalt nende kaartide lahterdustele. Ja see tähendab seda, et nad on põhimõtteliselt kättesaadavad, nad on põhimõtteliselt lootatavat kasutatavad, aga ma ei oska vastata isegi sellele, kus on need kus, kus kasutatavus füüsiliselt aset võiks leida, sest minul on endal omad eksemplarid, mis ma nendest jätsin? Muidugi peaksid publitseerima ja nendega peaks peaks tööd tegema. Ja see on muidugi meie endi, et mitte öelda minu minu viga, et noh, et miks me siis sellega ei tegele, aga see on ilmselt sellepärast, et elu nagu alati, on kaootiline pisut praegu ja ja kultuuris ei, ei ole olemas tegelikult mingit koordineerivad kätt või koordineerivad tsentrum, et selle selles suhtes on võetud isegi selline positsioon, et seda üldse ei olegi värvis. Mina kuulun nende hulka, kes arvavad, et seda on väga tarvis, et kui sellised prioriteedid kas või näitekunstis teatrikunstis reastada, siis, siis sinna satub üsna etteotsa ühe või teise Hansoga ja teatriga ajaloos võib-olla mitte ainult Pansoga seotud teemade lahtikirjutamine, milleks võiks kasutada muuhulgas ka neid kaarte, aga et keegi sellist tööülesannet ei, ei anna keegi seda ei telli siis nojah, sest see nähtavasti eeldab ka siiski inimene peab millestki elama sel eluperioodil, et noh ja ma tahtsingi öelda, tähendab ma ei ole Aleksejev, eks ole. Aga kui te nüüd tänasel päeval tagasi vaatate ja, ja püüate mõtestada seda, mis on siis idanud Panso andnud võib-olla laiemalt, mitte niivõrd teile või lavastaja, võib-olla üldse eesti teatrile, eesti kultuurile Noh, eesti kultuurile teatud niisuguse niisuguse nõudlikkuse, sest et tema artiklit koosta teatrile esitas siis hetketeatrile jaajaa homsele teatrile, milles meie nüüd peaksime täna olema, esitas üsna karme tingimusi üsna üsna kõrgeid nõudeid, eks niikuinii lugesid ka teiste kunstialade esindajad ja säält tihenes nõudlikkus ka kõigil teistel kunstialadel. Aga ma mõtlen, oluline oli see just, et ta, ta toonitas seda, et 62. aasta artiklis kirjutas, ma mäletan, et ajastu vajab tarka näitlejat, mitte niivõrd tarka inimest, neist ei ole puudus. Kuivõrd tarka näitlejat tähendab niimoodi, et Teatris võid töötada näitlejana inimene, kes oli tark inimesena, aga see ei olnud näitlejatar, kus näitleja tarkus on üks eriline asi ja seda ta seda täiundusest rõhutuid saatis intensiivsuse mõiste, mille ta tõi, et mitte ainult fortes, mitte ainult kõvasti karjudes ja füüsiliselt palju rabeledes ei ole inimene intensiivne, vaid võib-olla Jaanus ja staatikas intensiivne ja muidugi rollija etenduse terviklikkus ja see, et näitleja vastutab oma rolli eest ise igal juhul ei pea, seal on niimoodi, et režissöör, tema teeb tema rolli või veab teda seal hoida. Põhilause oli see, et Taagi vägisi köie otsas taevasse paradiisi ei peeta sinna peakas ise tahtma hirmsasti, ja siis ei ole kindel ka, kas jõuad. Panso pärand täna, kuivõrd püha ja puutumatu seal? Üks on see, mis tast järele on jäänud, kirjapanduna selles ei peaks olema küll mingisugust niisugust konstitutsioonilist või niisugust aukartust või, või austust nagu pühakirja vastu, et kus ridagi ei võiks muuta või või ühelegi käsitlusele või põhitõele ei võiks võiks vastu vaielda või kus ei võiks leida mingisugusele mõttekäigule oma jätku mumeelest. Need ongi, ongi enamasti kõik nii kirjutatud, et ei lugedes ratsaneist midagi ainult siis, kui sa, kui sa ise jätkad, kui sa ise edasi arendad, sest ta ise noh tal ei ole tegelikult juba ju mingisugust süsteemi, ta ei jätnud maha mitte mingisugust noh, niisugust meetodit või ka mitte õpetamise metodoloogiat, loogiat ja Stanislavski looli, eks meetod ja ja sellesse sellesse Panso suhtlus on noh, ikka nii et talle ei olnud see niisugune püha asi niisugune dogma mida tuli ainult kummardada ja mäda vastu kummardades, vaid pea ära lüüa. Vaid ta suhtus sellesse täiesti loovalt ja ta arvas, et ameeriklased on, on meist kaugemale jõudnud, kuna meil Nõukogude liidus oli ju niimoodi, et kui üks asi kuulutati millekski, siis, siis ta niisugusena pidi säilima, ta ei ole võimalik teda muuta, aga edasi arendada, eks ole, oli Lenini õpetus või teise ja kolmanda-neljanda Marxi või Stanislavski läks samasse patta, ega siin ei olnud midagi teha, kes, kes hakkas seal kuidagi vabalt arendamise, sellel näidati näppu ja, ja oligi kõik. Nii et ma arvan, et Pansost järelejäänuga noh, ei peaks olema niisugust probleemi, keegi ei ole ka seda niimoodi valvamas ja kõige jubedam oleks, kui, kui äkki tuleks ühel päeval sõnnik niisugune inimene, kes tõstaks ole üles kõrgele, et võiks ainult see ja ainult nii ja ja sellele peab alluma ja see on see püha tõde ja selle järgi jäänud. Nüüd oleks üks üsna nõrk periood Eesti teatriajaloos ja see tõesti elav looja muutuks äkki niisuguseks ikooniks, mida tema puhul, noh, ma üldse ei kujuta ette. Sellepärast mina mäletan teda ikka eelkõige hirmus elusa inimesena, väga-väga vallatu too inimesena peale selle oli rikas inimene teadmiste ja kogu kultuuri poolest väga-väga elus inimene. Konverentsil räägiti sellest, et mida tantsu omaks võtaks meie praeguses teatri repertuaarist, mina mõtlen, et Danzo mainiti minu kursusevenna Priidu Puniaga potitehast. See kindlasti, ma arvan, kani samuti, ma arvan, et Panso oleks rõõmus selle Elmo Nüganeni kolme musketäri üle, sellepärast et seal oli üle hulga aja seda tõeliselt siirast toredat teatri rõõmu. Pealegi on ideegolmest musketär-ist vana idee, ta on kandunud läbi mitme kursuse, kusjuures olukord on valitud ka need neli meest välja ja kus kusjuures mõned nendest teevad musketäri skedes ka kaasa praegu kuigi mitte musketäride. No vot, see on lavastus, mis oleks tantsud rõõmustanud. Ja teine asi on näiteks see, et ta ootaks niisukese meeldiva ärevusega, nagu minagi neljapäeva õhtust Priit Pedajase Mauruse kooli esietendust, kus, kus Maurust nüüd siis mängib Aarne Üksküla ja on uus järgmine noor Indrek Eesti teatris, kelle nimi on Kaido. Indrek kee aida trepi ette seisma, selg ukse poole, vaadeldes ümbritsevaid vanu hooneid, kuhu suletud nii palju mälestusi ja ka uusi, mis saanud aasta jooksul omaseks. Millised on nad siis, kui ükskord jälle siia tuleb? On neid üldse veel siis olemas? Aga ta ärkas äkiline kuunist. Kuulmeid tabas mingisugune tuttav käeksumine. Ta pöördus aida ukse poole. See oli vana kirjatud kirstuga taas, mille Maret just praegu haavas. Avase panid pulga püsti vahele, et ta ei langeks. Ma ei tea, vastas Maret, aga see on juba minu emak röödas saadik, ta vist koi ja raudrohu lõhn. Ja vaata, Tiina, sillale ma sulle linase rätiku, mille veel minu ema oma käega kedranud, aspeldanud, käärinud, kud, hullude pleegitatud. Ma olen kaks tükki mälestuseks hoidud ja teise saad sina nüüd omale. Maret viis diil aidauksele, kus heledam, kus näidata rätikut, millest juttu ja teisi asju, millesse kirtsust võtnud. Nõnda Indrek üksi. Aga tema nime ja mälestusega puutus ta igal pool kokku, kui ta liikus vargamäel. Indrekul endalt Pollutavast mälestusi vaid tema mälestas ainult teiste mälestusi. Temal oli nii-öelda mälestuste mälestus. Ja äkki tunnustele siin kirstu ääres seistes et kogu elu polegi muud kui ainult mälestus või mälestuste mälestus. Kõik ülejäänu nii tühine, et selle võiks rahulikult loovutada. Kogu inimkond. Terve oma elu ja hädadega. Võitluse valudega on pisitillukene täpekene mälestuse kõrval. Pisinatukene lõhna kusagil vanas tuhmunud kirjadega kirstu nurgas. Ja mälestuste mälestus. Koguni mitte mõtlema jäi vargamäel ega kusagil mujal ja ühegi vana kirstu juures seisma. Ega tema lõhna istuma. Kui ei taha, et ärkaksid mälestused. Mälestuste. Minu eakaaslastele on Pansost jäänud vaid mälestuste mälestus. Tõesti üles kasvanud põlvkond, kelle jaoks Panso on vaid üks suurkuju meie teatriloos. Aga tänases saates aitasid Voldemar Pansost meenutada Lea Tormis, Merle Karusoo ja Mikk Mikiver. Kõlasid katkendid Panso raadio esinemistest. Saate valmistasid ette Külli tüli ja maris Johannes. Head ööd.