Põlevkivi kaevandus kui väljasaatmise koht nüüd algava maailmapildi saatekülaline on tuntud kultuuritegelane Voldemar Miller, kelle üks eluperiood möödus nimelt kaevanduses ja saate toimetaja Martin Viirand. Meile on siin vagu aeg, räägitakse kaheksandast pleenumist, tegelikult puhastustöö toimus ennem juba, tähendab, kaheksandal pleenumil võeti nüüd suured mehed maha, aga juba eelmise aasta sügisel võeti Tartus maha kõik Eestis kodanlikust Eestist pärit asutuste juhid. Ja mina olin viimane. Mind kutsuti just jõululaupäevaks, Tallina arhiivide osakonna ülem oli ise ära läinud, kaks vene näitsikuid seal. Ütlesid, et mina olen vabastatud ja ise hakkasid suure häälega nutma. Ma esiteks ei saanud aru, aga pärast sain aru, et nad mõtlesid, et kui juba sealt vabastaks, siis läheb kusagile kaugele. Mina olin nii loll, jonnakas mina läksin ministeeriumisse kaadrite osakonda ja küsisin, et miks põhjust, nemad ei ütlegi põhjust lihtsalt vallandatud. Aga siis oli siin ümberkorraldus tunud, oli Moskvast tulnud üks polkovnik ministri asetäitjaks, kes tegelikult oli siis. Sa ütlesid, et mina ei tea, aga nad peavad, ütleme, ma ütlesin, et nad ei ütlegi mikspärast, ma küsin tema käest, et mikspärast Navalandanud Läns sinna tagasi. Neil ütlevad, et noh, te olete olnud Saksa sõjaväes. Mina ütlen selle talit jaa, aga see oli ammu teada juba siiani minu algses ankeedis juba siis tähendab et aga minul on juba kuu 10 kuud avaldus sees. Et ma tahan lahkuda, sest ülikool tahtis mind oma raamatukogu juhatajaks. Ja ütlesin, et ka minul on avaldusi, siis ei saa mind vallandada Tibeatimin pilu omal soovil vallandama. Ja minu tööraamatus läks omal soovil siminud natuke aitas pärast muidugi, ega pärast igal pool olid teised kartoteegid, mind näitasid hoopis teisi põhjuseid. Vot nii. Ja siis, kui ma tulin Tartusse tagasi siis Oiesele ülikooli asjus pidin eksternina, lõpetasin teist korda ülikooli, mul oli veel kapteekemaid tegemata. Kaadrite osakonda sealse üks daam seal oli. Ma võitlen, taandav oli sedamoodi kohe. See olil selle Loigo oli nii hea meel, kui ta kuulis, et ma lahti anud teisel päeval tagasi ei saa. Julgeolek ei halasta. Tähendab, probleem on selles, et niisugustes kohtadel pidi olema saladokumentide juurdepääs. Ja ise ta oli nii nutune kohesele peale. Acarkisi nähtavasti midagi. Ta oli ka päris nutune kohe selle peale, et ma käisin vahepeal kõikides vabrikutes. Kammivabrikus alumiiniumivabrikus. Ükski ei võta mind tööle, töölisi vaja niipea kui meil oma paberit banaan. Ei, ei, ei, ei, ei, meil ei ole kedagi vaja. Käisin Tallinnas mitu korda haridusministeeriumis. Ja siis kultuuriministeeriumis oligi valgevenelane, oli seal seal muuseumide osakonnas ja tema isegi järsku ütled aga et Kuressaare muuseumis Saaremaa muuseumi Kuressaares on vaja ajaloo ajaloolist, et sinna ma ei tahtnud hästi sinna kamin ja ma mõtlesin, et no ma olin seal ennem ajakirjanik olnud ja mine tea, mis seal nikerdama hakkavad. Aga lõppude lõpuks avaldus läks kõik sinna ja. Läksin Tartu ja ootan, ootan, ootan, ootan, ei tule kirje Saaremaalt Viilma Saaremaale sõita ei saanud edule. Ja asi oleks juba päris hulluks. Näen raekoja välja peal on silt, värvatakse Kohtla-Järvele. Ja läksin sinna. Seal on mitte midagi, mees kohe paissära Amonska kätte, kolme päeva pärast sõidame. Ja just sel päeval, kui ma pean ära sõitma, tuli tytar võimekas Saaremaalt kiri. Korra mõtlesin, et noh, et ma lähen veel proovi nähkmas, avan avanssi tagasi, lõin käega. Sõitsin siis ära. Ja siis sõitsin, noh siis mees värbaja yhe suure tugiga kõrval läksime sisse. Aga kui öeldakse loomavaguniga kaubavaguniga, sõitsime Tallinna, sealt tuli üks teine portsjon peale ja teine vaguni taha ja läksime Kohtla-Järvele. Noh, ja Kohtla-Järvel oli siis veel isegi kaks võimalust, oleks võinud ehk saada ka isegi ehitustöödel tööle, aga mina mõtlesin, et hea küll, olen tulnud, lähen sinna kaevandusse. Sealt juhtus ka niisugune imelik lugu, eleid. Kõik teised olid direktori juurest ära kuulnud, mina istun koridoris, viim Francis, et milles asi on? Järsku kõrvalt üks mees küsib, milleks vene keeles. Miks te siia tulite? Aga mõni nädal ennem seda oli lehtede kiust kirjutatud, et et teenistujaid kangesti soovitatakse, mine tootvale tööle, ime mõtlesin, et oli ju selline üleskutse ja ma tulin tootvale tööle. Seal direktor naeris, kirjutas alla Janima. See oli siis aprilli lõpus. Nii olin ma vastu võetud aasta. See oli siis 50 maipühad oli vahelisele Järbin tööle hakkama. Aga nii juhtus niisugune loll lugu, et sain düsenteeria. Kohutav. Ja ei paranenud, ei paranenud sellest pärast seonuid. Teine lugu, sellepärast olin ma vilets mees, seal kaevandus ja mu elu oli alguses kohutavalt raske. Aga nüüd te läksite, ütleme siis noh, esimest korda maa alla. Kuidas need vastu võeti, kastet? Instrueeriti, kuidas? See oli? Oh, see oli, vot sellest on ka üks totter lugu, see kaevanduse töö seal ei ole nii lihtne, kui arvatakse, et on lihtne töö. Aga esiteks pandi eestiks, sel ajal pandi algus kahe pandi kolmeks päevaks ühe meele, siis kes pidi siis sind väljaõppeks. Aga sea kasutas sind lihtsalt abiliseks, ta ei õpetanud midagi õpetanud midagi ja, ja need, kes väga kõvad mehed on, läks kuus kuud ennem kui tegelikult õppisid ära. Minul läks terve kaardinam kummuiast, korraliku korraliku kaevuri said. Ja kuidas mina huvil päris korralikuks sain, oli see, et kui mina olin juba kaks aastaoode olnud siis oli mul ennem üks venelane seal õpipoisiks, aga siis pandi kaks moldaavlased teie juurde, õpilased, mina pidin neid kolme päeva õpetaja õpetama ja kui mulle hakati paneme, siis hakkasin mina mõtlema, et mis ma pean kõik talle õpetama. Ja sellest tuli brošüür. Ma pakkusin seda isegi avaldamiseks, avaldatud ei taha, aga meie endine minu selle osakonna juhataja, kes oli siis juba parteikomiteesse läinud, see oli kangesti vaimustatud sellest, et oi, et see tuleks õppematerjaliks osta. Aga minul tekkis seal ka üks pahandus. Ja sealgi ametiühingu esimees hakkas vastu ja nad ei ostnud seda minult ära, muidu ma läksin sealt väikse summaga ei saanud sellepärast, et seal on kambriga, kaevuril on vagunetid. On oma raudtee, pöörang on oma kirgas ja oma labidas. Ja ta peab eraldama. Selle aheraine või nimetati lihtsalt aer ja selle üksteisest siis ta peab selle aheraine laduma, paeriita. Ja kui minna edasi minev streik on, siis ta peab seda nii laadina ta kuidagi ära mahuks. Aga tagasi tule juures on jälle vastupidi, ta peab viima, katsume teda laadida, lage kannaks, tähendab ja seal on siis see lugu, et täiesti erinev on sellest, kuidas on lohkamisel tulnud, kas Lago lagunenud nagu kihtidena valla- või on pudruks läinud, sellest tuli täiesti erinev, tähendab ka labida ja kirka vajadus oli vastavalt erinev ja niisugused asjad. No ja siis kunst, kuidas noh, näiteks seal pöörangul lased sinna sisse vagunetid see, kes ei tea, see lükkab tagasi minnes selle paguneti aguneti maha ja on päris häda. Ma olin ise maha oma, aga need, kes olid targad mehed, neid pani väljal väljaspool Yol, istud alla, et tal oli mu kallak. Ja kõik niisugused asjad ja selle näiteks vaguneti uuesti peale tõstmine. Jumal, kui see alguses loll inimene suure suure teibaga katsub, seda kuidagi ei saa teda ära. Pärast oled sa nii tark, et, et isegi täis vagunetid ostad peale ja tühja vagunite tõstab põlved ära ja kõik need nõksud, ma siis õpetasin moldaavlased ära. Aga mida siis niisugune Moldaablane kolmapäeva pärast ise suudab iseseisvalt teha? Seal ma teisest ei tea, aga üks oli väga tubli poiss. See on nüüd siis juba läheb, räägib sellele, kes seal on, seal olid kolm moldaavlased, kaks poissi ja üks tüdruk. Ja see, kes siis minu juures minuga pärast Ariste ütles. See oli oma jutu järele. Tema isa oli Moldaavias kooli direktor. Ja küüditati. Ja tema ütles ja küüditati sellepärast et tema olin, pidas oma viinamarjaaeda nii hästi, ta oli rikas. Ja nad olid siis kolmekesi Ukraina kaudu hoid saanud tulema. Ja kaevandus oli niisugune koht, kuhu võiks minna igale poole. Ja nüüd tulid, tulid sinna. Selle poisiga juhtus veel pärast hirmus lugude, Anneb. See on niisugune, kas ma võin selle komöödia, milleks rääkida, kui ta oli ka, olime koos paaris töötasime teine teisel pool siis ühel laupäeval, tema olin uurijat, väga tubli mees ja temal oli norm täis ja natuke üle ka ja lähme ära, lähme sauna, mõtlesin, et mul on meil vagunit pooleli ja ma ei, ma ikka ei lähe. Ja see oli minu elu päästmine. Üles läksid see. Põlevkivi, kus siis alla lasti pärast vagunitesse, see läks põlema. Ja tema oli üks neist, kes välja läks. Mantlid anti kiirkustuti kätte, käsikustuti kätte ja tema oli üks neist neljastki sisse põlesid. Kui tihti juhtus ja niisuguseid õnnetusi, ega väga palju ei juhtunud seal pärast laevas üksele. Kümnik jäi variseva lae alla. Aga mina oleks saanud ka ja ei anna minul. Aga ma passin nimelt pöörlebki Jon kihtidena ABC-d. Ja seal kambri kaevanduses seda paksu Jeffrey võetud, siis seal olid nii viltu. Nii siukseid aherainekihi läbi ei oli viimane, see oli sihuke. Ja siis oli nii, et ükskord ma olin seal ja. Kümnik tuleb sinna. Suri, oli ta, ütleb vana kaevur. Müllerson, lagi üleval, ma ütlesin, et on küll, aga ma katsusin, ta ei tule. Oleksid, ütlesin kogemata valesti. Tema kohe annab oma laterna minu kätte võtta. Ma löön selle maha. Niipea, kui teise paugu lõi. Neljagi tuli kolinal alla. Tema sai vahekäiku yht ära, mina teiselt poolt. Ka vahekäiku, aga mul oli paguneid D. Ja siis sealt selle pealispuuga rullis üks noh, niisugune nagu sihuke diivani põhja suurune paelahmakas muidu minu selga maha. Ja ma sain roideluumurre murde ja teise mõrastuse sellest. Nii et võimalus oli ka muidugi. Ühesõnaga siis sinna tuli juhuslikku publikut üle Venemaa, kellel kodus hästi olnud läinud või kes otsisid. No ma ei tea, kas niisukesi seikluseotsijaid teil ei ole ega kaevandusse ikka seikluse otsija vist ei lähe. Ei tea, kas seal see voib ju olla tuli ka, aga sinna peamine mass oli kõigepealt Meie omadest olid need, kes olid tulnud Saksa sõjaväest või olid kuidagi muidu sattunud põlu alla ja ei saanud enam õieti mujal töökohta. Näiteks. Raimo poiss näiteks oli sellepärast, et teda ei lasta enam Saaremaale. Teine mul sõber oli ka Saksa sõjaväest tulnud, aga siis oli seal ka veel üks asi. Et oli neid, kes oli täitsa võimalik. Ma tahtsin sellest ennem juba rääkida, et see kaevandus on kogu aeg olnud sunnitöökohad. Nimelt vene tsaarivalitsuse ajal oli ju kõik sunnitööle määratud, läksid ju kaevandustesse tööle. Vabandused töötasid vene tsaarivalitsuse sunnisõhtute mõju. Nõukogude liit võttis selle süsteemi üle ja tegi seda veel täielikumaks. Need, kes kinni kinni pandi, nii läksid ju kaevanduse tööle. Ja mul on isegi tunne, et nüüd nihukesed, vaenlaste otsimine ja niisugused aktsioonid olid vahest sellest seotud, et kaevandusse oli tööpuudust, siis julgeolekumehed otsisid mehi välja ja nad said ju preemiat selle pealt, kui palju nad olid kellelegi, kui palju nad olid suutnud aastaid anda. Kas seda koljat, mõni tuli nagu kaevandusse varjule kuskilt mujalt Kohtla-Järvele, et seal on nagu silma alt ära, et, et hullemat varianti vältida. Oi palju, palju oli neid heid, oli paljude hall lepp ja näiteks seal oli üks mees, kes ta oli olnud idapataljonis ja ja oli seal juba kaua töötanud ja siis nad läksid Pihkvasse ekskursioonile ja seal vaevalt naine teda tundis, aga räägid, aga üks naine siis toodi välja, ütlesid ott, tema käis meiega oma, aga meie küla hävitamas partisane püüdmas ja, ja hävitas meie küla ära. Ja selle pealt Jimi lasti lahti, lihtsalt tuli selline aktsioon sel ajal just parajat. Ta oli seal olnud, no aga siis seal oli näiteks no nagu need moldaavlased Giuli, poolakaid oli, nii siukseid tulid. No kui ma parajasti, kui ma selle kaasa sõitsid, seal oli näiteks üks poiss, kes oli ujunud lihunikusell ja oli vihastanud ja virutanud kellegile kirvega oli saanud, sest üheksa kuud ja selle asemel oli tal võimaldatud minna Kohtla-Järvele kaevandusse. Siis seal oli üks tüdruk lapsega Väikse lapsega, kes oli kaua kaevanduskaupluse juhataja ja küllap seal olid mingisuguseid puudujäägid ja tulemus oli see, et kas kinni minna, aga kas me selle asemel lapsega kinni pandud Kohtla-Järvel ja saldasail kaupluse müüja köögitarbed. Üks mees oli siis sealsamas, oli kes oli olnud möldripoiss, aga oli siis saanud mõlgriks ja ei tea, mis mustaga siis oli teinud jälle kaevandus. No ja siis olid seal vahepeal minul minuga ühes toas olid kaks meest Tartumaalt, kes olid kogemata küüditamisest pääsenud ja nemad ise ütlesid, et neil kolhoosilt nõuti kahe mehe saatmist kaevandusse. Tegelikult vist nende partorg oli, oli mõelnud, et nendega võib ikka hullusti minna, sest üks oli suur talumees, kellel oli 60 hektarit ja teine oli ei olnud, oli vaike talumis, aga ta oli olnud masinaühistu hagist ja kui masinaühistu hakkas pankrotti minema, siis ta ostis selle masina ära, pani oma talu pankrot, juhtis ära ja siis Stalini küla Kurtna ja vot niisugused olid seal koos. Siis oli seal näiteks üks hiinlane, eellane, neil olid kolmel vennal Tartus olnud kompvekivabrik, Tartus ja kompvekivabrik jäetud kaks vanemat venda olid Venemaal Läntali siia jäänud. Ja siis nüüd oli tema vabrigant, juuli ärasaatmisohus tuli sinna, tähendab niisuguseid oli seal palju. Aga kas ta niisuguse hiinlasega näiteks suhtlesite, mis keeles te rääkisite, kas te püüdsite eesti keelt jõujuureks? Palju oli? Kes olid põlu alla sattunud? Kõigepealt, kellest ma ikka armastan rääkida, see on siis see õprus. Ta oli Tartu Ülikooli ülikooli dotsent. Aga siis avastati, et ta oli kunagi kirjutanud ühe asja. Ja seal oli nii must küllata oleks võinud ka, saadakse siht. Aga et Kohtla-Järvel olnud arstipuudel saadetigi näide jaoskonnaarstiks. Ta vääneckeri, muuseas, nii hirmunud kui me läksime üle põllu kahekesi, ma sain temaga tuttavaks sellepärast et tema õde Helvi tuli sinna vaatama. 200 meetrit kuradi näoga, kui ta midagi niisugust rätistradiks ikkagi kõrval, siis teda pärast sellest hirmust viimuslikeks hull. Noh, ja siis tähendab, teine oli. Teine oli minu oma, klassiõde oli arst. See oli sattus sellega sinna, et ta oli usklik ja oli pastoriga abielus. Järsku esitati süüdistus tema olevat vastuvõtul teinud usulist propagandat. Aga nüüd niisugused haritlased ja kahtlase sildiga või plekiga inimesed kas nad hoidsid omaette kokku Gaznenditest valusates küsimustest räägiti või, või püüti teha nägu, et kõik on nagu ühesugused seal? Ei, ei, ei räägitud, ei räägita, ei räägitud sellepärast, et parem oli mitte rääkida, ma ütlesin, kui õprusega midagi niisugust oli, siis ta oli ju nii hirmul, näen sellest ei räägitud ja sellepärast ei teagi ka. Nüüd alles tagantjärele kuulsin ühest õpetajast, kes jälle oma kohalt ei oli, oli vabandatud ainukene koht, kus ta võis jälle minna Kohtla-Järvel lennanud. Nii oli neid palju. Aga nüüd kas ütleme, nahk kriminaalse minevikuga mehed suhtusid teiesugustesse meestesse kas mingisuguse lugupidamise üleolekuga või, või alt üles vaatava tundega või kuidas see suhtumine oli? Kohtumisel ei olnud üldiselt viga, aga minul oli üks häda. Kui ma sinna läksin, kellelt küsid, küsisid, mis ma ennem tegin, mõtlesime arhiivi juhataja ja mis Aziz joon, mõõtsin, polnud midagi, aga omal ajal oli võrdne professori nõuetega ja selle peale hakati mind professoriks kutsuma. Muidugi, natukese tegi mulle Albaga mõndapidi head ka. Aga seal tuli nüüd üks teine asi, tuli välja. Nagu ma ütlesin, tema niisugune koht, väljasaatmise koht ka. 51. aastal oli üks suur amnestia. Kriminaalseid. Ja neil olid võimalused teatavatesse kohtadesse tulla ja just niisugust kaevanduse kohtadesse ja ma ei tea nüüd täpselt, kas nad otse otse tühjalt või olid nad ise valikul. Kohtla-Järvel tuli siis 200 kriminaal. Ja siis oli olukord seal nii õeldi, et viinapudeli eest võid lasta iga mehe maha lüüa. Ja viimaks ja olukord oli nii, et keegi ei julgenud ju enam õhtul välja minna, eriti pärast. Alga päeva ma mäletan, me tulime kahe mehega, jäime palgapäeval hiljaks, tulime sealt mööda raudteed. Teine oli nii hirmus hirmu täis, ma ütlesin, et võtame mõlemad kirkad, kaasad. Tulivad, polnud midagi, aga neelas kaugemal ta ei julgenud minna, ta läks, jäi meil põrandale magama. Aga siis seal seesama poiss, kellest ma rääkisin, kes oli sealsele kirvega löömise pärast, teised olid seal hoiatanud, ära minna, ära mine välja, ära mine välja. Aga tema oli ikka, läks kange mees välja. Tuleb õhtul hilja, järsku kukub seal baraki, põrand köögis põrandale, jääb norinal nagu magama. Mina raputan, tõuse, katsun ta pead. Eksele vangist tehtud, vilets buss oli olnud, see oli ta pealuu sisse ära murdunud. See oli seal, helistasime siis kiirabile kiirabist, naine tuleb siin, ta on purjus, mõtlesin leiaga taloniusi, ta ei vaatagi, ta purjus, mis te mind kutsusite, läks minema. Pois magas hommikuni välja. Ma ütlesin, et kuule, sul on ju peassi busse ja bussi murdunud puistu süles, kakki mees oli, läks, jaam sõitis Tartusse. Sallastik. Kus välja. Ja see oli, see oli kohutav olukord, sel ajal ühel nädalavahetusel seitse tapmist olnud ja siis tulid Leningradi melissi, korjavad uuesti kokku. Aga seal oli nii, et noh, näiteks seal oli, ühtepidi olid ainult muidugi halb, aga teisippidega ja taliparemini varustatud kui mujal toiduainetega. Kui ma läksin tartu, võtsin nägele toiduaineid kaasa, aga siis ma mõtlesin ikka kaks meist kaasa, kui ma läksin, jaam tegin neile, kummalgi oli 100 grammi välja ja niimoodi. Aga seal oli näiteks niisugune asi, ma ükskord jaamas ootan, kuulen umbes 150 100 meetrit eemal lepiku, niisugune naine kaljut Kangridiooaapiaapi appi. Miilits tuleb välja, suur pikk mees, vaatab sinnapoole, seisab vaikselt. Karjumine ära kadus, läks rahulikult oma jama hoonesse jälle tagasi ja tema asi töötab. Nii et see oli nii. Aga nüüd, kui teie seal suhteliselt noore mehena tööd tegite, te mõtlesite kindlasti kannad tulevikule, mis varianditel silme ees olid, mis mõtted peas käisid? Et vahe. Oli vahepeal ei olnud mitte mingit varianti. Seal näiteks oli niisugune, ka seal pidi muuseum asutava, läksin siis sinna kohe koitma, et minul on õige mees sinna muuseumisse tööle. Muidugi mind ei tulnud nagunii-öelda. Siis kuna ma ei ajakirjanik, siis ma kirjutasin sinna mõned asjad, aga niipea kui aru said, kes olid ilma mulle enamiin Talitaja muidugi Saaremaalt pärit, harjunud füüsilist tööd tegema, aga noh, intelligent, nagu ta ikka seal, teiste hulgas olite suutsite ikka noore mehena nendega võidu. Ta ei suuda, ma ei suutnud sellepärast et ma olin ennem füüsilist tööd küll teinud, akt düsenteeria kurnas mu nii läbi, see kestis terve aasta ennem kui ma päris enam-vähem terveks sain. Alles kolmandal aastal olin mina alles enam-vähem korralik kaevur, muidu ma tegin normi küll, aga siis vahepeal ma sain ka, inimestel oli veel teine nõks, kuidas jälle nende vastu võidelda. Näiteks sellepärast, et seal oli kaks minul kaks sõpra olid seal head sõbrad, nemad teenisid niimoodi hästi, et ühes kuus, üks tegi kohutavalt üle ja teine täidis vaevalt vormi ja ühtegi sellist ka. Ja teises kuus jälle teine ja siis jagasid omavahel rahad. Ja siis oli ilmselt niisugune võimalus, et mõnel mehel, kes seal oli vahepeal joonud ja mida kristalli ärastakistus oli väga häda, midagi, raha tuli sulle kaheks kolmeks päevaks appi. Sina maksid temal normil, aga silmur said sellist üle normi, vaguni. Minul näiteks üks kuu väga kõva mees, seal oli üks poiss, kes oli ennem kaevur olnud, siis ära tüdinud, oli seal selles tuletõrjevalves tahtis uut ülikonda ja tuli siis minule rääkimast seda ja ta oli seal minu juures, ta oli kõva mees, siis tegin mina kõvasti. Võimalik, mitu päeva ma tegin kõvasti üle normi, temale maksin nii ja siis olin mina üks kuuga kõvasti üle normi, Toinud kavade üldse, olite seal täpselt kaks aastat, kaheksa kuud? Nüüd äratulek, kas see oli teie initsiatiiv või tekkis teil mingisugune töökoha võimalus? Äratulek oli niimoodi, tähendab, et akadeemia raamatukogus sai selle Eestimaa Kirjanduse ühingu raamatukogu ja sinna oli vaja kedagi, kes tunneb Balticat ja saksa keelt ajutiseks töötajaks minimaalpalga eest ajutine töötaja minimaalpalga eest. See oli nii väike, minu sissetulek siin. See oli üks kolmandik vaevalt sellest kaevandusest teenisi. Et ma vahepeal tundsin kohe nisust kaht kahjatsust. Et ma oleks võinud ikka edasi jääda. Et kui ma oleksin 50 aastaseks saanud, siin kaevuripension oleks tunduvalt suurem olnud kui sepalkumis siin. Kuuldud saates kõneles kultuuriloolane Voldemar Miller ja teda küsitles Martin piiranud.