Ja Aivi vee ehk miks mitte öelda eliit kolm, sest tegemist on Adelsi kolledži ja Longaylandi Ülikooli kasvandikega ja laul, mis saanud innustust Hanna Veera koomiksi joonisfilmikangelaselt tublilt Karult nimega joogi. Aga täna temast me ei räägi, sest plaanid on meil teised. Nii siin ta siis nüüd ongi see meie pohh tuleb teine, näete parajasti oma sõbra Christopher Robini järel trepist alla kokka Albantsumas point point point vastu trepiastmeid. Niipalju kui puh mäletab, on see ainuke viis alla saada. Tõsi küll, mõnikord tundub talle, et peaks nagu ikka mõni isegi võimalus olema, kui ta vaid saaks kas või hetkekski selle igavese Tõntsutamise jätta ja asja üle natuke järele mõelda. Aga kuidas siis mõtlema hakkab? Jälle need teised võimalused, kõik käki, kus seda ja teist. Nii jätkub Puhhi tekst ja kõik võimalused ja valikud ahistusid sammhaaval, kus seda ja teist. Ühel teisel puhi maja elanikul küll aastaid hiljem ning hoopis karmil kujul. Ööl vastu kolmandal juulil 1969 leiti Rolling Stones hiljaaegu lahkunud Brain shows oma kodu välisbasseini uppununa. Olgu siis siinkohal öeldud ka paiga täpne asukoht Inglismaa ida Sasha eks MART Weilt, Cotswold Fam. Ilusat pühapäeva. Vikerraadio Helgi Erilaid, Raimo oli oma ja jubeda algas jällegi Aja jälg kivis. Olime prajani surma Londoni olümpiastuudios salvestamas Stevie Wonder laulu I don't know why, don't know aia elavjõu. Ja umbes poolteist minutit olime mänginud, meenutab kiis Richards, kui helises telefon, tuli teade prajani surmast. Prani lahkumine bändist oli üsna pikaaegne, aga järjekindel protsess. See ei olnud nii, et ühel päeval lavale ütlesime, mees, oled järjekordse stuudiosessiooni vahele jätnud. Oled vallandatud. Räägib Charlie, Watts ja Richards jätkab. Sõitsime prajani juurde koju. Oxford farmis ringi vaadates said kohe aru, et see on tõesti koht, kus sünnivad Karupoeg Puhhi moodi raamatud ja samas ka tõenäolisemaid paiku, kuhu bränd shows kolida võis. Eriti kui mõelda Puhhi ja tema sõprade maailma pildile. Kohtumine oli nukker. Ütlesime. Meil on kavas peatselt turneele minna. Hetkel ta küll pole võimeline meiega liituma, aga kas ta soovib seda teha, millalgi hiljem. Oli pakkumine, mille puhul küll teadsime. Ma jään selle tagasi, lükkab rääkides tulevastest plaanidest koostööst teiste muusikutega. Aga. Nagu ikka, tekitab ühe kuulsuse müstilisevõitu lahkumine ja veel nii noores eas palju jutuainet. Niisiis umbes südaööl, kolmandal juulil 1969 leiti Brian Johnsoni liikumatu keha Konsfalfaami basseinist selle vana talukoha Librayen ostnud alles 68. aasta novembris. Mis võis küll tol ööl juhtuda? Keegi ei teadnud täpselt, pealtnägijaid polnud, kuid arvamusi ja teooriaid tekkis seda enam. Prajanali hea ujuja, aga ta oli joonud ja uimasteid võtnud. Niisiis õnnetus või enesetapp, kuid hoopis huvitavam mõrvateooria, mis rokiajaloolase Philip noormanni sõnade järgi umbes iga viie aastaga tagant taas pinnale tõuseb. Selle teooriaga seoses on teada ka nimi ehitusmees Frank sora kuud, kes Kosfalfaamis 1969. aasta suvel renoveerimistöid tegi. On uuritud ja avastatud, et salakoodi ja Jonsi vahel puhkest olla veel tüli. Seejärel kaklus, surrogaat tappis muusiku ja politseimees siis kogu looginny. Ometi ei leitud mõrvaks piisavalt tõendeid ning sein ei püsib ajaloos koroneri otsus, et see on see uppumine, oli õnnetusjuhtum. Neid huvitab, teine koht, kus see õnnetus juhtus. Aga enne veel korraks sõna Mik Chagerile. Tänapäeval võid öelda, et kuule, prajaned, sa pead minema mõneks ajaks ravile puhastuma, uimastitest. Aga neil aegadel ei olnud see sugugi iseenesest mõistetav valik. Pealegi veel, kui endal puudub selleks soov stuudios, kui ta sinna tuli, istus ta enamalt jaolt kui poolunes pilvel ja siis korraga jah, või see meid kõiki üllatada, kitarri haarata, mängida imeilusad slaidi. Nii oli nõu ekspetions lauluga kust küll need hetked tulid küsitiis justkui viimsed hädaraketid uppuvalt laevalt. Inglismaa lõunaranniku idaküljes otse vastu kanalit seisab väikese Asexi maakond, kus paikneb Kahardsildi vald. Kirjelduse järgi meenutab valla keskus haarceelt tüüpilist inglise küla enam-vähem samasugust nagu Agatha Christie Maarbli lugudes. Siin on lihtne koguduse kirik ning ühe ainsa kitsavõitu külades tänava ääres kolm kõrtsi. Lähedal seisab vana võõrbreugi loss siinses metsas käinud kuningas Henry kaheksas, ise metssea ja hirvejahil ning ratsutanud sellest lossist kohtumistele võlla Einiga. Siinsamas haarthildis umbes tunnipikkuse sõidu kaugusel Londonist asub siis ka iidne valu kohtkonshortfaam mis 20. sajandil nii kirjanduse kui muusikasõpradele tuntuks sai. Seni oli see lihtsalt üks vana talu. On küll teada, et algselt olnud paiga nimi Scotchortvam hiljem kadus ess nime algusest kuidagiviisi ära. 1574 on esimene aastaarv, mis ajaloo ürikutes mingil moel Konsholfaamiga seotud on nimelt pidanud siinkandis sel aastal ja ilmselt kauemgi sepp ametit, keegiljon iibers, field. Järgmine nimi on aastast 1627 söör, nii see on, Charlie, kelle vanavanaisa vastutusel olnud kuningas Henry kaheksanda rahalaekad ning Iirimaa ja kohtunik George söörli olitsiooni noorem vend Sergei on ise valiti 1625 sääseksi maakonna esindajana Inglismaa parlamendi alamkotta. Jääb pisut segaseks, mis oli no ja tuntud poliitikul tegemist Kosfalfaami sepikojaga. Aga säilinud andmete kohaselt võib arvata, et see versioon tegutses siin juriidilise vahendajana. Kes andis golf Amy edasi selle järgmisele omale rannikule Londonist pärit Nicolás missile? Farmi ajalugu jätkub selle rentnike ja omanike nimede pika reaga ning 19. sajandi algusest alates on juttu juba talukohast, mitte sepikojast. Küllap tegid siinsed elanikud sajandite jooksul Garcholfaamis hulganisti muutusi ning on päris kindel, et mitmest osast koosnev kaunis talumaja mille ostis endale 1925. aastal kirjanik Alan Alexander meelel ei meenutanud enam millegagi Kuueteistkümnenda sajandi sepikoda. Christopher Robin miljonile, ehk nagu tal on kombeks end ise nimetada pilli muun omad, mis on palju tänu võlgu, just talle on nüüd tagasihoidlikult välja käidud. Kuuendal novembril 1924 ilmunud lasteluulekogu ON KUI vaieweri ang, kui olime väga noored tähendas autor Allan Aleksander Mill oma väikesele pojale. Ja kui nüüd selle raamatu järgmist lehte ette keerata, siis näeme vasakul küljel trepil istuvat poisikest ning teda ülemisel trepiastmel piinlevad karu. Ning samal leheküljel teksti pealkirja all enne veel, kui alustame, kus on muuseas kirjas. Raamatust leiad sa luuleridu Luigest, keda Christopher Robin hommikuti toitmas käis ja kellele ta pani nimeks puu mis on suurepärane nimi ühele luigele, sest kui sa kutsud ja tema ei tee väljagi, olgu öeldud selle peale luiged, tublid. Võiks teeselda, et ütlesid lihtsalt niisama et aidata, kuidas temast üldse huvitatud pole. Pean lisama, et raamatus on luuletus ka kuuest lehmast, kes igal õhtupoolikul uhijärvel joomas käivad ning nemad ütlevad muidugi muu. Ja mina toredal päeval jalutades oma sõbra Christopher Robiniga, mõtlesin muu ja puh, see kõlab kuidagi poeetiliselt. Siit tõesti tuleb midagi, saab midagi asjalikku. Kuivõrd tegemist on brittidega, tulid luuletused ka Buckinghami paleest ja kuningast, kes kohtub mängukaruga ja kel nimeks meister Eduard B. Ja on ka luuletus Brian Johnsoni nimega aimust riiakast söörist prajan botanist, kel oli kombeks külarahvas kokku kutsuda ja ehtsa sõjakirvega vehkides kuulutada. Mina olen sõõrm, jään tingring, MINA, OLEN, sõõrbrajan, rattad, mina olen sõõr, prae on vapper kui lõvi. Säh teile, saate siit. Teine luuleraamat lastele ilmus 13. oktoobril 1927 Nov või assiks, nüüd oleme kuus. Mis ei tähenda muud, kui jätk. Christopher Robin on nüüd kuus aastat vana. Kus iganes, mina seal alati puu ikka alati puh ja mina. Need on read luuletusest meie kaks. Selles raamatus on piltidele saadud vaated juba kogu sõpruskond. Rongipileti sabaski kõige ees nutsu, viimasena iija. Puhhi lugude eesti keelde tõlkija Valter Rummel kirjutab aga see Võnni, kust see tuli. Niisugune nimi oli ühel kõige toredamal Vahva maal karul Londoni loomaaias. Ja nii see on. Vinni kanada must karu sai nime Kanada linna vinni peeg järgi. Aru vinni olnud esimeses maailmasõjas maskotiks armeele ei saa rääkida miljonist ja Puhhist, kui ei räägi. Separdist on kõigi puhist pajatavad raamatute originaalillustratsioonide autor, kes nagu mill oli ajakirja punsu kaastöötaja ja seal nad kohtusid. Modelliks puhi kuju loomisel separdile oli tema poja mängukaru Krauler mõmise ja kõik teised olid Christopher Robini mänguasjad. Peale kahe erandi. Jänku ja öökull, puhas kirjaniku mõttetöö vili. Separdi mustvalged venelased said raamatus esmakordselt värviliseks 1989. aastal kunstnikuks maak Beutschess. Catcholfaa maneks naid uskumatult võluvaid rohelusse uppunud taluhooneid mida on erakordselt raske kirjeldada, sest ta on igast küljest isemoodi kohati pisut sammaldunud tumeda kivikatusega hoone nakatest tellistest ja milliste kohta sobiks öelda, et need on vanad siis siin on just õige koht niimoodi öelda, sest kogu maja ise on vana, kuid heas korras ja kõigil akendel on lumivalged raamid. Esiküljelt vaadates tundub alguses, et kogu maja koosneb kolmest erinevast hoonest, kuid tegelikult Need kokku ehitatud. Päris suure põhihoonega külgnevad kahel pool etteulatuvad tiivad ja hoonete keskele tekib niimoodi mahukas nelinurkne õu. Just paras koht rooside kasvatamiseks. Hoonele on kaks üpris kõrget korrust, kaks rida nelinurkseid, aknaid ja katusel toreda kol nurkse viiluga ärkliaken. Paremale poole jääv madalam kahekorruseline tiibhoone on tõenäoliselt golfaami kõige vanem osa. Üks pool sellest on vaid ühekordne ja suures otsaseinas ainult kaks väikest akent. Kõik kolm Monet on toredate viilkatustega ja väga lihtsad, enam-vähem sellised, nagu on tõenäoliselt joonistanud kunagi väike Christopher Robin ja lugematu hulk lapsi enne ning pärast teda, kui neile öeldi, et ole nüüd hea laps ja joonista maja. Esikülge piirab õige madal kivimüür. Mõnel fotol varjavad selle täielikult õitsvate põõsaste ja lillede puhmad. Värav seisab parempoolse majatiiva nurga kõrval kahe ilmatu suure ümmarguseks palliks pügatud põõsa vahel. Astud sisse, kõnnid mööda jalgteed parempoolse tiiva akendest mööda ja jõuad põhihoone ronitaimedest piiratud ukse juurde. See on lihtne piklik, lumivalge uks, mille keskel seisab väike aknava. Cotswold farmi sisustuses võib üht-teist isegi puhuja aegadesse kuuluda kuid küllap on siin aastakümnete jooksul lugematuid muutusi tehtud. Madalad palk, laed on aga kindlasti ammused nägu ka puust maalingute ja vanamoodsate linkidega uksed ning väikestest ruutudest aknad. Avar, elutuba toredasti poolkorrusega kaheks jaotatud. Ristpalke toetavad sammastena puude alad. Kamina juures on mõnuszue nurk ning uks avaneb tellistega sillutatud terrassile. Söögid, seinu katavad tammepaneelid. Suure ja tugeva puulaua ümber seisavad mugavad nikerdatud puutoolid. Kindlasti oli siin minia ajal kaminaga raamatukogu maast laeni riiuleid täis. Kas esimesel korrusel ka siis neli magamistuba või siis külalistetuba, oli nagu praegu seda on raske öelda. Alles on aga kõrge laega Christopher Robini magamistuba. Seal akna all seisis vägev sükamori puu, mille kohin tuulistel öödel poissi uinuda ei lasknud. Ja kui sa nüüd tagauksest väljud, siis avastad, et maja tagakülg on veel hoopis põnevam kui fassaad. Küljel pisut kaugemalt põhihoonele ja selle parempoolsele tiivale omavahel täisnurkselt ühendatud on. See on tõeliselt maaliline ronitaimede rohelusse uppuv punakatest tellistest maamaja kallal mõne astmelise trepiga kiviterrassil. Siin on erineval tasemel katused ja ärklid ning näha on ka kolm päris kõrget korstent otse põhihoone taga. Suurel platsil laiub nelinurkne madalate äärtega kardetud otstega bassein. Mis ühele selle majaomanikule Marion Jonesile saatuslikuks sai. Sellest on nüüd juba ligi 45 aastat möödas ning millal tehtud fotodele on Kursford farmi ümbrus abis lagedam kui praegu. Puud on suureks kasvanud ja rohelust hoopis rohkem. Konsforthanni ümber kasvab tõeline inglise aed, looduslik ja vabatalumaade lõunapiiril seisab suur ja uhke leinapaju ning edasi tuleb juba Puhhi-le ja tema sõpradele niidutav mets. Ja nüüd telgi, mis teeme vasakule, paremale, otse meil on kaart 100 aakri metsaastmest, tegelikult küll 500 Aakryne nii suurt raamatusse raske mahutada. Aga 100 aakrit on ka väga hea, et mõtle, ütle. No ma vaatan seda kaarti ja näen, et kui otse minna, siis leidub siin üks mõnus koht istumiseks ja selle kõrval on põhjapoolus. Nii on kirjutatud. Kui hakkaks sinnapoole minema ja vaataks, mis teele jääb. Aho jänkule aja jääb teele. Sellessoneer Prein Oix hävit, valge küülik jänku. 100 aakri metsa ei jätkugi, majas on toimunud imelikke asju, näiteks, et sisse mahub aga väljumit. Peaaegu nagu Lewis Caroli Alice Imedemaal. Jänkul taas kord külas käinud puh hakkab urust välja minema ronima. See kujutas esimeste käppadega ja tõukas laagomistega jänni. Veidi aja pärast oligi ninaots jälle värske õhu käes, siis kõrvad, siis käpad tuuri ja ja püüdis puu, vist on targem tagasi minna. Aisad hunt, pean vist ikka edasi minema. Et ma ei saa enam välja ei edasi ega tagasi. Oi appi, pagan võtaks. Selle aja peale oli ka jänes nii kaugele saanud, ainult et sättis välja minema. Nähes aga, et esiuks on kinni, läks ta tagasi ukse kaudu, jõudis ringiga Puhhi juurde ja jäi teda vaatama. Kuule, sa oled õige kinni jäänud või, küsis ta siis. Eieiei, vastas puh hästi muretu häälega. Puhkan niisama, natuke mõtlen ja ümisen siin endamisi. No lase, puh siseneb seal natuke, kuhu meie nüüd läheme? Kui kaarti vaadata, siis läheks vasakule. Selline on pooli tore känguru aga ühel ilusal hommikul ilmus otsekui nõiaväel ka 100 aakri metsa kängu ja lisaks veel ka väike ru. Kus nad just tulid, sõda ei paistnud keegi teadvat. Aga metsas nad nüüd lahe solid, kängu ja väike ruum. Kui puhkChristopher Rovinilt küsis, kuidas nad siia said, vastas Christopher Robin tavalisel viisil, kui sa puh, mõistad, mida ma sellega öelda tahan? Puhoga ja kes muidugi ei mõistnud, kostis seepeale ainult o. Ja noogutas siis veel korda paar pead, ahnii tähendab tavalisel viisil ja läks nutsu poole, et kuulda, mida oo asjast, arvab. Maltaga leidis taga jänese ja nii siis arutasid nad asja üheskoos. Siin me nüüd oleme, lausus jänes. Väga aeglaselt. Me kõik. Aga äkki ühel ilusal hommikul ärkame üles ja mis me näeme, mingisugune võõras loom hulgub meie keskel ringi kellest me varem undki pole näinud. Loom, kes kannab oma peret taskus. Big Brother punamütsikese ukse taga kolme põrsakese ja hundilooga puhil oli kord võimalus leida ukse tagant sõber nutsu, kes seal koputi kätte saada püüdes üles-alla texis. Allo nutsu, hüüdis pohh rebu vaestes notsu, mida sina siin teed? Koputitaan kätte saada, kostis notsu. Tulin just parajasti siit mööda ja las ma aitan sind, lausus puh abivalmilt, sirutas käpa üles ning koputas. Nägin just praegu iyahhit, alustas ta juttu. Leia Angola kurvas olukorras sest tal on sünnipäev, aga keegi pole teda meeles pidanud. Ta on kohe nii kõrbet, sa tead ju, missugune ta on ja seal ta nüüd Kanutab ja imelik, kui kaua see seal sees meid oodata laseb. Ja ta koputas veel kord. Aga puh hüüdis nutsu, see on su enda maja. Oi, imestas puh. On jah? Eks lähme sisse. Selline pulbitsev elu on siit Äreti elevandil aga peaaegu kohtusid elevandiga ka puh ja tema sõbrad. Puhhi esimene mõte oli, et nad kaevavad ühe kole sügava augu ja et elevant Ta langeb sinna sisse ja aga miks, küsis notsu. Mis, miks, imestas puu. Miks ta sinna auku langeb? Puh hõõrus käpaga nina ja ütles siis, et noh, elevant võib ju lihtsalt niisama ringi jalutada, mõnd väikest laulukest ümiseda üles taeva ola vahtida, uurida, kas sealt midagi vihma hakkab tulema ei hakka ja niiviisi ta ei märkagi seda kola sügavat auku. Nutsu kostis seepeale diaseal. Väga hea lõks küll, aga mis saab siis, kui vihma juba sajabki puh hõõrus jälle nina ütles et selle peale Polavata mõelnud. Aga äkki lõid silmad särama ja ta hüüdis, et kui sajab, siis vaatab elevant muidugi üles taeva poole ja arutab, kas ei hakka juba selgeks minema ja niiviisi ta ei märkagi seda kuule sügavat auku, enne kui juba on poolest saadik sees. Nutsu ütles, et see punkt on nüüd selge. Chuck Berry ja laule sõprusest kahest sõbrast, mehest ja eeslist. Teada ju, et puhu on südamlik ja abivalmis, seda kogesid 100 aakri metsaelanikud tihtilugu. Ja selle tõestuseks ühel kaunil kevadhommikul toimunu. Tere, ela, kuidas käsi käib, päris Winny Puhh. Jah, raputas mornilt vead. Tühi, käib juba tükk aega pole enam suuremat käinud, sa vaeseke haletses puh, seda on tõesti kurb kuulda. Kuule, las ma ikka uurin sind veidi. Niisiis, Kanute siia paigal ja vahtis kurvalt maha, kuna Winny Puhh tema ümber tiiru tegi. Oi kuule, mis su sabaga on juhtunud, küsis puh üllatunult. Mis taga siis juhtunud on, päri siia omakorda. Teda pole ju enam. Oled sa kindel? Nõbule sabaga olemas või? Teda pole mitte, selles asjas ei saa ometi eksida, sinu oma enam ei ole. Mis seal siis on? Mitte kui midagi asja, uurime kohe lausa siia ja keeras pead pikkamisi sinnakanti, kus ta saba veel hiljaaegu oli olnud. Aga need jäävad kuidagi selleni ei ulatu, painutas ta end vastas suunaski, kuni lõpuks jõudis tagasi sinnasamasse, kust oli otsimist alustanud, pistis pea veel jalge vahele ja uuris ka sealtkaudu. Kardan, et sul on õigus, tähendas ta viimaks pikka kurba ohkega. 100 aakri metsa lugu lõppes õnnelikult. Öökull leidnud saba ühe põõsa Pealt mõtelnud algul, et ehk keegi elab seal, sikutas, keegi ei vastanud, omaniku pole. Võttis koju tollane üüriks ja puh, terane, nagu ta on, märkas nii-öelda kellanööri ja viis sõbrale tagasi, varsti gepsuta siia mööda metsa ja vehkis rõõmsalt oma sabaga. Tänan sind, puh, sina oled ikka tõeline sõber, mitte niisugune nagu mõned teised, ütle siia. Kõigi nende toredate tegelaskujude looja ja paikade kirjeldaja kirjanik, luuletaja ja näitekirjanik Alan Alexander meelin elas aastatel 1882 kuni 1956. Ta sündis Londonis, õppis erakoolis, mida juhtis tema isa šotlane vints milin. On teada, et üks tema õpetaja Neid oli kuulus ulmekirjanik Herbert George Wells ise, kes 19. sajandi lõpul pisut aega selles koolis töötas. Normiline õppis Cambridge'i kolledžis ning tegi kaastööd üliõpilaslehele, tõmmates oma kirjutistega briti tähtsaima huumoriajakirja. Tants tähelepanu. Algaski tolles huumoriajakirjas, kus temast sai lõpuks ka toimetaja asetäitja ilmusid tema esimesed näidendid kokku lausa 18 ja kolm romaani, nende hulgas mõrvalugu Punase Maja müsteerium. Meil on abiellus Doratsi Saleinkooriga aastal 1913. Ainus poeg Christopher Robin Mirn sündis 1925. Aastat hiljem ostis kirjanik maamaja Kosforfaami haardsildis tähendas Winny Puhhi ajastu algust, kuid põhilugude kõrval jõudis meil veel ka palju muud kirjutada. Filmistsenaariumid, artiklid, luuletused, näidendid ja detektiiv, lood. Meil on meenutanud, et kui ta teatas 1926. aastal oma agendile soovist kirjutada detektiiv lugusid, öeldi talle, et pansi oma ristilt ootab rahvas huumorit. Punase majaministeerium oli siis juba ilmunud, kuid milleilised, kui rahvas tahab huumorit, peab ta seda ka saama. Kaks aastat hiljem olid nii tema agent kui kirjastaja veendunud, et ta peaks siiski kirjutama uue detektiivloo. Möödus veel kaks aastat ja Münnile tehti selgeks detektiiv. Lood olid tohutu maitsevääratus ja rahvas ootab lasteraamatuid. Mis peale minna, öelnud, et ainus põhjus, miks ta üldse veel midagi kirjutab, on see, et talle meeldib kirjutada. Ja publik sai need nõutud ja oodatud lasteraamatut seest Puhhi lugusid. Ilmselt meeldis nende autorile kirjutada kirjaniku tähtsaim inspiratsiooniallikas. Tema poeg Christopher Robin juba vanemaks sai. Loobus meelingalaste lugude kirjutamisest. Ta jätkas romaanide ja näidendite ja lühilugudega, kuid 1930.-te aastate lõpul kirjutas üks kriitik, et milline viimase näidendi kangelane oli täiskasvanud. Christopher Robin meenutab seda ütlust oma eluloos kibedusega ja imestab, et ta lastest ja nende maailmas nii suurde sõltuvusse oli langenud. Häälen Aleksander milin lahkus siit ilmast aastal 1956. Christopher Robin Milnis tekitas tema lapsepõlve mänguväljadele metsadele karupoeg Puhhi-le ja sõpradele ning talle endale osaks saanud vahel justkui jahti meenutav tähelepanu. Ainult vastumeelsust. Tuhanded 976. aastal toonane paiga omanik Alistair Johns kutsus Christopher Robini kord mängukarude piknikule. Johns meenutab. Meile vastati üsnagi kõrvetava kirjaga, milles oli. Arvame, et ta taganeb lubadusest mitte veelgi enam üle selle paiga läve astuda ja siis me eksime väga. Siiski. 1900. ja 79. aastal paljastas Christopher Robin Ashton foristis mälestustahvli, mis meenutab Puhhi ilma loojaid Alan Alexander Milni ja seid separdeid. Selle lummava paiga metsakünkal väike poiss ja tema karu mängivad ikka ja alati. Christopher Robin laeb hoppadi hoppadi hoppadi hoppadi hop kuis tahes, k ütlen, käitu viisakalt. Lõpet Ta vastab, pole võimalik. Kui edasi ei hüple, kuhugi ei jõua, vaene Christopher ei jõua kuhugi. Seepärast ikka alati läheb hoppadi hoppadi, operi, hoppadi, hop.