Tere hommikust, algab saade maailmapilt. Järgnev kolmveerandtund on pühendatud Rootsis elavale eesti kirjanikule Arvo Mägile, kes 13. juunil tähistab oma 80 viiendat sünnipäeva Arvo Mägi kohast meie kultuuripildis räägib kirjandusloolane Janika Kronberg saates kuuletega katkendeid Arvo Mägi novellist taevaminek, mis äsja ilmunud Eesti novellivara sarjas kirjastuselt Eesti raamat ja stuudios on maris Johannes. Siit aga juba sõnajärg Jaanika kroonbergile. 1913. aastal sündinud Arvo Mägi kuulub ju sellesse arbujate generatsiooni, mille kõige suuremaks eestkõnelejaks on olnud Bernhard Kangro. Ja, ja selle Arbojate generatsiooni sünniaastad langevad aastasse 1904 kuni 1914 ja arbijatulit teatavasti kirjandusse luuletajana 1930.-te aastate keskpaiku. Arvo Mägi õppis küll Tartu Ülikoolis 1900 kolmekümnendatel aga ometi ta sel ajal, kui nüüd Kangro väljendit kasutada, Arblatte lauas Kokokoos ei istunud. Tema seltskond oli natuke teistsugune, tema kuuluvus üliõpilasseltsi Fraternitas livienzis oli ka midagi muud kui Arbojatel, kes kas olid või või kuulusid Veljesto lähikonda. Ja selles mõttes nägi Tartu aastad jäid sellest suuremast kirjandusse tulekust eemale. Saksa okupatsiooni ajal Postimehe toimetuses töötades hakkas ta kirjutama Marguse nimemärgi all selliseid vesteid või rubriiki tegema. Maamehe mõtisklused oli selle pealkiri ja, ja ka selles on midagi tegelikult erinevalt sellest arbujate üsna kultiveeritud ja forni kindlast kirjandusest. Need vestled ei olnud ju veel päris kirjandus. Ja nüüd, kui vaadata Mägi edasisele loomingu teele, siis oma viimasel loominguperioodil on samuti jäänud talle omaseks selline vestlemine, toon, mis õigupoolest mingil kujul on olemas kogu tema loomingus. Ja, ja kui tõmmata mingisugune paralleel tema kirjandusse tuleku ja ja praeguse loomingulise tegevuse vahel, siis on see täiesti olemas nende marguse maamehe mõtiskluste ja ja praegu Stockholmis ilmuvas Eesti Päevalehes juba ma ei tea oma poolteist kümmet aastat jooksva veeruga timu Cru nime all. Kui nüüd üritada Arvo Mägi loomingut määratleda, kes ta siis on, on romaanikirjanik, on ta novellist või hoopistükkis kriitik. Iseenesest kirjandusse tulek vestlete ja ajakirjandusliku töö kaudu on eesti kirjanduses väga tavaline nähtus ja see tähistab mingisuguseid selliseid õpipoisiaastaid. Ja nägi esimesed trükis ilmunud päris ilukirjanduslikud tööd olid ka novellid, lühivormid aga tegelikult tema debüüt toimus ikkagi romaani vallas ja selleks oli romaan hõbedane noorus, peatükid karavanide perekonnakroonikast ilma 1949. aastal. Aga kui nüüd vaadata nägi kaane siis tegelikult on ka neil oma selline novellilaadne kompositsioon, nad on loodud nagu novellipärgade või novelli kettidena. Ja Arvo Mägi on iseenda kohta öelnud, et kui ma tema käest ühes intervjuus küsisin et milline žanr talle endale kõige omasem on, siis ta vastas selle peale nõndamoodi, et, et tema põhise andeks ongi novell. Ja võiks isegi öelda, et ta nii-öelda mõtleb novelli või pikemas proosateoses episoodi vormis või peatüki vormis. Siinkohal jätkame lühikese tekstinäitega Arvo Mägi novellist taevaminek loeb Hans Kaldoja. Puru juss sai kivilõhkumise juures suure lahmaka vastu pääd ja suri ära. Seisab mees äkki keset lagedat maad, kus ei puudega põõsast. Kasevarbadesta redel läheb otse püsti üles, kaob nagu pilvede vahele. See on taevaredel, mõtleb Juis. Eks sihukesest on ju loe tehtud, aga suurem asi ei paista olevat. Varbad peenikesed ja pulgad, pärna niine, koguku seotud, hõljub see kaadervärk tuule õhugi käes. Mis siis veel, kui täismees seda mööda ronima hakkab. Mine, kui köisredelit pidi laevale. Jussi, pigistab hambad kokku ja hakkab ülespoole kribima. Kole on küll. Pulgad nagu kaovad jalge alt ära kätega kisu patust keret kõrgemale, hing niidiga kaelas, kui siit alla prantsatada. Mis see teeb? Ma olen surnud, mõtleb juss, endal juuksekarvad, pääs õieli ja higitilgad otsa ees. Kui surnud, siis surnud, aga kukkuda on ikka kole paremini, maksa alla vaadatagi, muudkui ülespoole. Ei tea ju ka, kui pikk see taevaredel võiks olla. Ei oska söögi vahet pidada ega midagi. Ronib juss ja ronib, niiet käed jäävad valusaks ja villid kipuvad pihku. Aga viimati pääsebki sihukesele laiale lavale, mis nagu ihu puhkamiseks redeli külge kinnitatud. All paistab lava olevat kuuseuroovikutest, aga pääl on muld, puud-põõsad kasvavad ja maja onnikenegi lösutab keset lava. Justkui tuttav oleks maja omav vildaka õlgkatuse ja pooliku korstnaga. Juice ronib vähkides lavale, istub maha, et hinge tõmmata. Kole kurijanu on. Kui saaks kuskilt kapatäie koduõlut, tuubitäie, kalja või ainult Vedki. Mees, tuleb hurtsikus välja, tuttav seegi, nina paremale viltu ja pisikesed seasilmad rähmased. Kas see ei ole kurgi, Joosep, kadunuke, kuidas tema siiapoole teele pidama on jäänud, kas sai võhm otsa või ei tahetud vanameest taevasse sisse lasta? Juss imestab Joosep. Sinul ka seesinane tee jalgade all kuuma päevaga panevad mehe ronima ootama, vaatan sulle keelekastet. Tulebki Joosep majast priske lähkriga ammutab kannu tumekollast vahutavat märga jussi, hoob ja tunneb, kuidas eluvaim jälle liikmetesse tagasi hakkab voolama. Kui taevatee pääl sihukest postitamist saab. Ega siis olegi nii väga viga. Juss joob kannu tühjaks, pühib vuntsid vahust kuivaks ja tahab hakata edasi ronima. Tee on pikk ja vaevaline. Mine tea, võib-olla saksad ootavad. Kus nüüd keelab Joosep tuld tooma, tulid või, ega sa taevas kuhugile oli enne meid ja kestab viimsepäevani välja, kas sa ei mäleta, mis köster omal ajal leeris rääkis, võtab hing kallaja, ajame sõna juttu, õlut aamis küllalt ja kui süda vesiseks läheb, siis ei ole kibedasti puudu. Sedamoodi nüüd taevatee pääl mõtleb Juss kohkudes. Aga Joosep on kannu juba õlut uuesti täis valanud. Janu on ikka veel, aga selle kustutamine pole patt, seda võib teha pühapäevalgi. Juss kummutab teisigi kannutäie, kuigi ärisele. Ja justkui keriselt, nii hakkabki pääst auru viskama, mässib juba Joosep ja hurtsiku ja kõik muu värgi sihukese magusa roosa udu sisse. Midagi välgatab laua pääl pika kaelaga, külm nagu iseenesest hakkab pudel pihku ja kael kerkib vastu suud. Külm ja kibe, kui kurivaim hingest võtab kinni ja kõlksuma. Ega muu ei aita, kui kannust paar sõõmu peale, see võtab kurgupära pehmemaks. Toobleyuis utab Joosep virutiveeriks mühinal long, siis räägi, mis maa pääl uudist. Kas juuraku Peetri karjalauda-le sai ka uus katus pääle või seisab vanaga? Ja kellel on seekord vallavanemaks, valisid sina vana valla kasaki uudiseid, tead, too kaasa kui kotiga, et annab pool päeva puistata. Joissa ajab käe uuesti pika pudeli järele, aga siis puhutakse kuskil äkki pasunat. Justkui selja taga röögatakse vaskine pill, kõrvad ajab lukku ja südame paneb värisema. Keegi nagu hõikaks läbilõikava häälega taeva öötaeva tööle, muidu sind põrgu pärib. Novell jääb pooleli Jaanika Grünbergi käest küsinud, millised on tema kui kirjandusloolase arvates Arvo Mägi loomingu tähtsamad teosed. Tema kaks põhiteost romaanide vallas on minu meelest 1954. aastal ilmunud romaan uputus mis peaks ilmuma Eesti raamatult Eesti romaanivara sarjas ja 1970.-te aastate algul ilmunud neljaköiteline teos karvikute kroonika, mis on Eestis ka uuesti välja antud kahes köites. Sellel romaanil on neli omaette Pealkirjaga köidet ja ta on eesti kirjanduses olematu ja ainulaadne selle poolest, et ta käsitleb väga pikka ajavahemikku nimelt aega 12. sajandi lõpust, sellest müütiliseks saanud Sigtuna vallutamisest kuni siis teise maailmasõjani ja isegi väikeste viidetega pagulasellu. Ja teist sellist teost eesti kirjandusest. Vähemalt romaani või proosa vallas ei ole kõrvale panna. Kui nüüd välja arvata üks vähem tuntud draamateos Austraalias elavalt eesti kirjanikult Gunnar neemelt. Ja see teos on õigupoolest Selline läbilõige eesti rahva kujunemisest Eesti ühe ühe suguvõsa läbi. Ja, ja see selline suguvõsa kroonika on Mägile väga omane, seda tema teistes proosateostes ka tunda. Ja juba ühes 1950.-te aastate algul kirjutatud essees või enesekohases vaatluses pealkirjaga pudeleid tee servalt on mägi sellise suurejoonelise kroonika romaani idee visandanud ja, ja oma loomingus nagu eeskujuks seadnud katedraali, mida ta siis justkui on püüdnud ehitada. Kuivõrd nüüd selline ajaloo huvi ja kõik sellega seonduv ripub ära sellest, et Arvo Mägi pidi oma teadliku elu elama kõik paguluses, et kuivõrd seal on sellist missioonitunnet või vajadust kirjutada tulevastele eestlastele seal võõrsil seda oma lugu. Kahtlemata on see aspekt Mägi loomingus täiesti olemas ja, ja kui vaadata kas või seda karvikute kroonikat, siis see on ka nagu, nagu üks jutustus, üks lugu eestimaal all olnud asjadest. Ja, ja seda kirjutades ilmselt on silmas peetud ka nooremat põlvkonda paguluses üles kasvavat põlvkonda lootuses, et need loevad eestikeelset kirjandust. Et nad saavad näiteks selle teose läbi kujutluse eesti rahva kujunemisest. Ja muidugi karvikute kroonikast välja kasvanud kaks väga olulist teost mitte ilukirjanduslikku teost Mägi loomingus. Need on Eesti rahva ajaraamat ja Euroopa rahvaste ajaraamat, mis annavad täiesti kroonikalise ülevaate Eestimaal toimunud asjadest ajaloolistest asjadest, sündmustest ja, ja teevad seda suuresti Euroopa kontekstis. Nii. Mägi vaatleb nagu kogu aeg Eestit Euroopa osana täiesti loomulikult ise Skandinaavias elades, mida ta võib-olla päriselt nii Euroopaks isegi ei pea kui, kui just risti purustamise käigus Euroopaga liidetud. Mägi on olnud ka väga aktiivne ajakirjanduses. Ta on kirjutanud väga palju, tal on olnud tähtis kriitiku roll. Kuivõrd nüüd see materjal on meil siin kättesaadav olnud ja kuivõrd seda on uuritud. See materjal on suuresti ajakirjanduses laiali ja õigupoolest mägi roll kriitikuna. Seda võiks hinnata kaheti. Ühelt poolt suurem osa sellest, mis Arvo Mägi on ajakirjanduses avaldanud nii-öelda tavaline päevakriitika ilmad, seda kuidagi madaldada või vähem hinnata, see on väga vajalik olnud. Ja, ja teiselt poolt on see teeninud kahtlemata kirjanduse lugejatele lahendamist ka paguluses. Tema kriitika on olnud väga mõista püüdev. Tal on väga vähe neid arvustusi, mis on mahategevat laitvad. Ja mingil moel on see tingitud kahtlemata paguluse sellisest suuremast eestlaskonna, kokku surutusest, suuremast kollegiaalsus tundest. Ja see on väga salliv ja tolerantne. Raimond Kolk ütles kunagi Arvo Mägi kohta, et mägi on mees, kes on arvustanud läbi umbes 90 protsenti paguluses ilmunud kirjandusest. Võib-olla on see väike liialdus? Arvo Mägi enese meelest. Aga ma lisaksin siia juurde ühe täpsustuse, et kindlasti on Arvo Mägi üks kõige rohkem lugenumaid autoreid pagulaskirjanduses. Puru juss jäi meil taevatrepil poolele teele katkendiga Arvo Mägi novellist taevaminek jätkab Hans Kaldoja. Justkui selja taga röögatakse vaskine pill, kõrvad ajab lukku ja südame paneb värisema. Keegi nagu hõikaks läbilõikava häälega taeva öötaeva tööle, muidu siin põrgu, pärib kapsast Jon juss laua tagant püsti, sibab redeli poole ja hakkab uuesti üles ronima. Võhma liikmetes läheb kui lepase reega ei ole enam kukkumise hirmu ega midagi. Jusson targemaks saanud alla enam ei vaata, muudkui piilub kulmu alt üles taeva poole, aga reedel on veel pikk, tähtigi pole veel märgata. Ega sellest viinavõtmisest nii pikaks jätku. Oimetuks tuleb varsti pääle, silmad kisub tinaseks, liikmed roidunuks. Kui saaks kuskil natuke pikali visata, sõba silma peale lasta, muidu lõppeb jaks hoopis otsa. Ega unise peaga taevasse kahe passi minna arvavad veel ei tea mida. Aga kus saab, pikutad siin keset seda põrgut ei taevaredelit. Ega inimene ole nahkhiir, et muudkui ripub käe all ja jalad laes kinni. Aga siis hakkab järgmine lava paistma ikka niivõrd hästi värk plaanitud, et oma puhkusekohad õiges paigas nagu vanasti. Kõrtsid, kiriku tee ääres mulk vastu sissepuhkehobust ja karastada ennast. Aga viina ega õlut uss enam ei maitse. Kapates kalja oleks kõige parem või kamaluga puhast allikavett. Ronib joissa rinnutsi sellegi lava pääle ja vaatab ringi. Metsaonne koht on siin, aga midagi küüni taolist nagu paistaks, puude vahelt jääks suli isegi siinsamas põõsa tagaallikas. Juss viskab enda kõhuli maha, ammutab pihuga vett, joob janu ära, loputab veega silm ja otsaesist, et oleks igati selge mees. Keegi kurivaim ei või nüüd enam öelda, et uss on taevateel Trimbanud. Kuni kiusab ikka päev täis magamist, ei tohiks pat olla, kui tee nii pikk ja pealegi järsk, et kukla kangeks võtab. Just seab sammud küüni poole, kui seal vähegi heinu oleks. Kas see ei ole kahvamall, istub seal küüni uksel, Jacob hoolega ka lilleline kleit seljas ja meekarva juuksed tuule käes lehvimas malmis mal noor ja priske, nagu oleks alles trummikul tüdrukuks ja juss käiks neljapäeva õhtuti aidaust proovimas. Sai sisse. Aga siis tuli Jüri ja kõik läks hoopis teisiti. Mall ka juba mitu aastat surnud. Tööre Joss ütleb mall, nagu oleks see alles eile koos oldud. Tule ja puhka jalgu. Ega see tee ole nali käia. Juris istub Malle kõrvale külg vastu sooja puusa ja tahab küsida, et kuidas maal niimoodi alles poolel teel. Aga sõnad nagu ei tule hästi suust välja. Selle asemel vadistab mal, kõneleb vanadest aegadest trummikul teenimisest ja jussi vingerpussidest, enne kui ta neegrutiks viidi. Viimaks küsib triinut, aga Triinu on seal kuskil all, kolm põngerjad sabas. Küllap ta vist nutab jussi tagagi, kuigi eluajal sai vahel karvupidi koos oldud. Aga mis sellest Mallele just sirutab sõrme ja torkab malle pehmesse külge. Vanast ajast veel meeles, kus Mallel kõdi, koht, juss ära hulla kiilub mall ja siputab jalgadega. Aga ega ta jussist eemale nihku. Mida enam rabeleb, seda kõvemini õlg ja puus jussi külge suruvad. Juss lööb teise käe ümbermalle piha ja pigistab saga aru, pähe ei ole võtnud täismees ja taevatee jalge alltila mall ja poetab sukkagi käest enda naine, lapsed maa pääl, nüüd tee ääres. Just pigistab kõvemini ja tunneb, kuidas verise ees hakkab-Virru lööma. Täismees on uss alati olnud, olgu tee mis tahes, jalge all. Malle, ka need asjad seekord nagu pooleli, jäidki enne nekrutisse minekut. Kuidas sa taevasse lähed, kui Rehnungit klaarimata? Juss Kurhivaimarra müra, kriiskav mall ja kallutab end tagurpidi juski, kaotab kitsal küüni lävel tasakaalu ja potsatab selili nõhnavatesse heitesse. Välgatab äkki silmade ees pikalt Haraliselt sinist ja kollast tuld jookseb üle taevalaotuse. Sealsamas raksatas kõvasti, niiet küüni seinad vastu kolksatavad keegi nagu hüüaks. Mis puutub Mägi loomingu mahtu siis täpsustuseks ma siin oma märkmeid vaatan ja leian. Ta on avaldanud 26 proosaraamatut, mis üsna tinglikult, arvestades seda Mägi loomingu jagunevust, novellideks või romaanideks, jagunevad Sis 16-ks romaaniks ja üheksanda üheksaks novellikoguks. Nende hulka, On arvatud ühistöös Silvia rannakirjaniku nime kandvad Silvi Ojaga kirjutatud lühiproosakogumik, 21 moraalset mõrvajuttu. Koos Kalju Lepikuga kirjutatud ja Rein Kaljumägi nime all ilmunud tuuleveski, mis on samuti romaani mõõtu ja mille proosa osa Mägi kirjutatud. Ja siis üht-teist veel sellist kaasautorluses kirjutatud teoseid viimastel aastatel on mägi avaldanud lisaks neile nimetatud raamatu-ile veel oma kirjanduslikke teoseid ja levitanud neid oma sõprade-tuttavate hulgas. Siis ta on avaldanud kaks luulekogu, ühe näidendi raamatu, aga sellesse näidendi raamatusse ei ole ka ära mahtunud kõik need näidendid, mis ta on kirjutanud. Aga kui, kui ta on oma loomingus ka üldse suhteliselt tagasihoidlik oma loomingusse suhtumises ja pretensioonitu siis võib-olla näidendite kohta kehtib see eriti, sest ta on rõhutanud, et need on ta kirjutanud teadlikult pagulaslavade jaoks, arvestades pagulasteatri väheseid võimalusi, arvestades näitlejaid isegi konkreetselt, kes seal olid. Ja peale nende teoste on ta siis avaldanud tõepoolest rea lühimonograafiaid. Ta on ühe mehe kirjandusloo autor, mis on ilmunud eesti kirjanikega Bratiivi lühimonograafiate sarjas ja siis üks osa tema arvustusi ja artikleid, esseid on ilmunud ka omaette kogumikuna. Aeg kirju ei kuluta. Sellise pealkirja all ja Eestis on ilmunud temalt mälestused ajakirja akadeemia järjejutuna ja kui seda loomingu mahtu vaadata, siis tekib tõepoolest see küsimus, et kuidas üks inimene nii palju on jõudnud? Jah, mingil moel on Arvo Mägi tõesti olnud üks väheseid pagulaskirjanduses täiesti kirjandusest elavaid autoreid. Aga see on olnud võimalik ilmselt suuresti tänu tema abikaasale tänu Lydia Mägile, kes oli arstiametis mitmel pool Rootsis ja viimati viimaks siis nüüd mitu aastakümmet Stockholmis nüüd juba pensionäridena. Ja ega Arvo Mägi oma Rootsi aastatel ju eriti pikalt kuskil mingisugust palgatööd teinud ei ole, peale mõningase seotuse ajalehega Eesti Päevaleht on, on need ikka jäänud mingiteks paguluse algaegade abitöödeks kuskil kas joonestaja joonestajana või, või, või fotograafina ja need on olnud väga lühiajaliselt. Kui ta temad loomingust rääkisite, siis ja kriitikas, siis jäi kõlama üks märksõna tolerantsus. Kas selle sõnaga tolerantsus võiks üldse iseloomustada Arvo Mägi olemust? Ja sallivus või tolerantsus on tõepoolest oluline märksõna, mis kehtib nii Arvo Mägi loomingu kriitika kui ka tema kui kui inimese kohta maapao tingimustes on muidugi sellel märksõnal ka poliitiline aspekt. Ja kui vaadata maa puhul kirjandust ja selliseid kultuurielu kajastusi, siis eriti markantne on Se, Rudolf Sirge Kanadas käimise episood, millest on kirjutanud salme EKbauma romaanis ristitants. No Rootsis oli olukord võib-olla mõnevõrra leebem ja selliseid skandaal eriti ei toimunud. Ja Arvo Mägi on ise rääkinud näiteks sellest, kuidas Aadu Hint kord Rootsis käies tahtis väga saada kokku Karl Ristikiviga ja see kohtumine toimus just nimelt nägide juures kui, kui sellisel suhteliselt neutraalsel pinnal. Ja, ja ma ei ole tõepoolest ka ise Arvo Mägi ka kokku puutudes mõjule märg, märganud mingisugust sellist tigedust või sallimatust tema puhul, kuigi mitte andestamiseks või süüdistamiseks oleks ju põhjust küllaga nende tegude eest, mis siin maal on tehtud ja, ja mis, mis toimus tema vanematega, kui need saadeti Siberisse ja, ja kõige muuga. Oma loomingus on ta vist sellistest poliitilistest teemadest ise hoidunud. Jah, ja minu teada on see olnud täiesti teadlik. Autorid, kes oma raamatute levitamise eest või ka Eestisse jõudmisest olid huvitatud. Ju pidid mingil moel nii kirjutama, et raamatut läbi raudse eesriide ka siia jõuaksid. Ja lugejatel Eestis oleks võimalik neid lugeda ja aimu saada sellest, et kuskil maailmas on säilinud ka vaba eesti kirjasõna kuigi seda päris poliitilises mõttes. Vaba ajakirjandust ju siia ei lastud ja seda tembeldati üksikutes eri hoidudes kahe kuusnurkse templiga ja Mägi teoseid minu teada. Kuni viimase ajani, kuni siis 80.-te lõpuni ju eriti karmilt kinni ei hoitud. Tõsi küll, selle sellest pagulaskirjandusest tervikuna ju ei saanud kirjutada, vähemalt mitte neutraalsel või isegi kiitval toonil. Ja kui neid kirjutisi vaadatagi, mis siin on ilmunud 1950.-test aastatest alates juba siis on neil ikka olnud juures selline ideoloogiliselt pähe laiatava kriitika toon. Mägi muidugi tema mõningad kirjandusloolised teosed nagu lühimonograafiad, Karl Ristikivist ja Kalju Lepik, kust need muidugi ei pääsenud siia nii vabalt. Sest neis oli ju olemas kogu see poliitiline kontekst, mis pagulaskirjandus tervikuna ümbritses. Praegu me istume siin Tartu Kirjanike Majas ja lava peal on terve rida Arvo Mägi sulest ilmunud raamatuid. Aga kui nüüd mõelda niipidi, et, et millist rolli on nüüd ettemääratud tal mängida selles tänases Eesti kirjanduspildis kuivõrd Ta jääb nagu ikkagi sinna oma pagulasaega ja sinna pagulasruumi ja kuivõrd ta nüüd suudab siin meie kirjandusmaastikul mitte küll läbi lüüa, aga ütleme siin noh, nii-öelda oma nišši hõivata. See omanisson Arvo Mägil minu meelest kirjanikuna täiesti olemas. Ta võib olla paelub küll rohkem vanemaid inimesi aga ometigi on tehtud näiteks ettepanekuid või kriitika, on leidnud mägi ühe teose puhul ka selliseid jooni, mis nagu teeksid selle teose ekraniseerimise võimalikuks. Ja kui vaadata neid praegu meil Eestis filmitavaid nii-öelda oma seebikaid või midagi sarnast siis Arvo Mägi just tema peateos karvikute kroonika on see, millele ma vihjasin sellise ekraniseeritavuse puhul. Et see oleks olnud üsna õpetlik ja, ja ka informatiivne, kuigi tegelikult arvestades neid ajaloolisi kulisse, mis seal sees on seda tohutut ajalist mõõdet oleks ilmselt üsna keerukas ja kulukas ettevõtmine. Ja noorema põlvkonna lugejale vaatajale ilmselt see oleks päris põnev, kui, kui selline asi tehtaks. Ja samas on ka tema kirjutamislaadis sellist lihtsust või teda nagu Kerge lugeda jah? Mägi ei ole sugugi keeruline autor ja võib olla päeval, kui ilmub eesti keeles väga palju ka uuemat ja põnevat maailmakirjandust ja klassikat, millest me oleme eemal olnud ja ja mida me meil ei ole olnud võimalik emakeeles lugeda. Siis on see võib-olla tõesti natuke liiga lihtne. Aga teiselt poolt mõningad motiivid Mägi loomingusse ometi on, on ka tänapäeval intrigeerivad ja ühe sellise motiivina ma võiksin nimetada kiusaja motiivi. Mägi kirjutab inimesest, kirjutab inimesest, tema nõrkuste ja, ja tugevustega, tema puudustega hobustega ja Arvo Mägi esimese novellikogu pealkirjaks see oli pealkirjaks, mille pani Bernard Kangro. On, ei lasta elada. Ja järgmine novellikogu kandis pealkirja kiusaja ja ühe oma viimastest oma kirjanduslikest teostest on ta avaldanud maid kiusami nime all ja, ja need on sellised vanema inimese kirjutatud erootilise värvinguga jutud lühijutud ja, ja sellised erootilised motiivid jah, mitte sellisel moel, nagu nad praegu nii-öelda müüdavad või müübivad oleksid, on Mägi loomingus tegelikult pidevalt sees olnud ja ta on mänginud sellise piiri peal nende motiividega, mis ei ole nagu konservatiivsel lugejal nii-öelda kopsu üle maksa ajanud. Ja ja on siis olnud mingil moel vastuvõetavad ka sellele nooremale generatsioonile kes on kippunud natukene räigemaid toone võtma, nagu, nagu Enn nõu näiteks. Ja see kiusaja motiiv, see tuleb tegelikult esile ka Arvo Mägi ühe minu meelest üsna ühe ühe huvitavama novellikogu puhul selle novellikogu pealkiri on Nigula päev ja see on üks tema viimastest on ilmunud aastal 1988. Niisiis Loomingu viimases järgus. Ja siin on ühinenud autori eruditsiooni ajaloo vallas ja tema suurepärane fabuleerimisoskus, tema hea kirjanduslik tehnika, need nõksud kõik, mis ta on selgeks õppinud ja ta on siin vaadelnud siis ühe pühaku nime kandva tegelase Niklase Nigulas või kuidas neid erinevatel maadel on nimetatud koolas laus Niglas, Claes, Niilo Nikkolo ja nii edasi. Noh, lihtsalt neid novelle, kümmet novelli ühendab ühe nimega peategelane. Ja nende ajaline ulatus on samuti ligi 1000 aastat. Esimene novell on selle tegevustik on toimunud 1000 900096. aastal. Viimase novelli tegevus on toimunud 1914. aastal. Ja see kunagine pühak On siis saanud Mägi loomingus väga erinevaid varjundeid. Selle raamatu nii-öelda laka tekst, ütleb Nigul ei usu palju midagi, aga ei aja oma uskumatust ka teistele peale, valetab lusti pärast, aga räägib häda korral ka tõtt. Akrobaat esimese ristisõja ajal skulaar Pariisis keiser Friedrich teise Nork kujuri sell ühes madalama linnas oma seiklustest jutustav meremees rohusega reformatsiooni ja talupoegade mässu Saksamaal. Salapärane käskjalg ühes Liivimaa linnas, üheksa ameti pidaja, Saksamaa vürstikodades, teener Viktoriaanlikul, Inglismaal eriülesannetega kunstikaupmees, esi esimese maailmasõjaõhtul, kõigil on oma püüdlused ja kõik luiskavad. Ja, ja Arvo Mägi lood on, ongi sellised mõnusad luiskeloodia Fapuleerimised ajaloolisel pinnal suuresti ajalooliste kulissidega ajaloo taustal. Ja selle niklase või, või Nigulase raamatu kaanel on siis üks selline karnevali seltskond. Keskaegse hõnguga karnevali seltskond ja kogu selle seltskonna ees on siis üks kuradike niimoodi kelmi näoga kuradike, tagumik pööratud lugeja poole ja, ja see on omamoodi selline natuke väike jumalavallatu temp. Ja, ja see kuradike on ka kiusaja, kes siis kogu seda seltskonda kiusab, olgu selleks siis nende kiusatuse põhjustajaks siis mingisugune mammona või, või ligimese naise ihaldamine või, või midagi muud. Puru jussi kiusatustega taevatrepil jätkame. Hans Kaldoja loeb veel ühe katkendi Arvo Mägi novellist taevamine. Jusson heintest väljas, silkab üle küüni läve ja lippab redeli poole kevade tagasi. Muidu veel kurivaim kiusab. Kui sa moodi taevateel inimese mõtted eksi, võib vedada põrguline. Redel võngub jälle jalgade all ja rakkus pihud krahmavad uusi pulki. Et ükskord pärale ei saa, magada ei lastud ka rahus, muudkui veab uued kiusatuse teel ette. Tont võtaks, kui nüüd lava tulebki, juss enam redelilt maha ei lähe, muudkui trügib edasi taeva poole, kasvõi keskpaik katki. Nagu õhtupoolikul hakkab kiskuma hämaramaks, läheb jahedamaks, aga Juss ronib edasi, kuigi liikmed on kanged ja silmade ees virvendab. Kolmest lavast läheb uhkelt mööda, ei vaata ringi. Et mis patuasjad seal jälle luuravad. Juss on kange mees, kui ette võtab. Aga nüüd nagu enam ei jõua, tee mis tahad. Kui veel peatuspaik tuleb, siis puhkab, istub sealsamas redeli kõrval, sammugi kaugemale ei liigu, viina ja tüdrukuid ei vaatagi peibuta kui, kui palju tahes. Ega inimene, olgugi, et õnnetut surma saanud, pole mõni masin, et igavesti jõuab ronida. Masin tahab ka vahel puhkust, muidu läheb kuumaks ja laagrid jooksevad kokku. Tuleb viimaks lava, Juss pääseb hingeldades pehmele murule istuma. Lage maa on, siin pole puit põõsaidki kuskil kauge, nagu liiguks tuluke läbi hämaruse. Jussi erutab liikmeid, otsib paremat aset ja seab end tukastama. Küllap see on viimane jaamavahetähed juba nagu käega katsuda ja kuu suur, kui mõisa viina aami põhi. Keskööks peaks ikka kohale saama, siis on kõik mured ja vaevad minema pühitud. Aga neile peaks rääkima, tehku redel pisut paremaks. Kui juss veel krapsakas ja käbe mees ära väsib, mis peavad siis vanad ja väetid, naised ja lapsed ütlema. Aga võib-olla on igalühel oma redel jõu ja elujärjekohaselt siis on küll jussile õige pikas üllapuuga mõõtud üsnagi ihne tubeliku toomas, mõõdab naistele lina vakamaad. Tuluke kõigub ja tuleb ikka ligemale. Kurivaim siin pimedas peaks hulkuma, läheks õige minema, aga nende hääl lesida ja liikmeid kosutada, las ta tuleb, pealegi, ega juss praegu kedagi ei pelga, surnud mees. Tere, külamees. Õigataksegi tule tagant. Nagu tuttav hääl on, õieti ei tunne, rasvane ja põrisev kõri justkui kõrtsnikul või lihunikud või mõnel Parisnikul. Muidugi, eks see ole vist risu kusta valina kaupmees ja hobuse baarseldaja. Viis aastat saab vist, kui purjuspäi vankrit maha kukkus ja kaela murdis. Mis tema siin juss ei võta, viina tilkagi vastu pakutav inglikeeli juss ka siin, tunnistab tulija naegusteekesed kokku viivad, ei osanud mõeldagi. Ja inimese mõistus on napp ja saatus nöögib rängalt. Kus ta toetab oma raske kere ohkides maha. Ei ole mehest vist Viinapakkujatega midagi. Laterna valgusel on näha, et riided on närused silmade alla, rasked kotid ja rinnus veristab läbise kange mees. Aga õnn võib pöörata, arutab kusta edasi. Õnn on, kui kiriku kukk saba keerab tuule järgi. Sina ole mees ja rahvasabast õigel ajal kinni. Näe, siin on terve maailma õnn, võim ja raha koos. Kus ta õngitseb taskust paki katkisi ja võidunud kaart välja, segab, urgitseb sõrmega ja viskab ühe pahupidi. Ruutu äss sinu õnne pääle. Kas paremat veel vaja, kui teeks ühe väikese Atko jussi, raputad pähe ei ole ju raha. Aga käsi läheb iseendast taskusse ja kobab ringi henna imet, tooki kaukasopist kortsunud viie Margalise välja. Kus ta segab, kaardid just tõstab, kus ta jagab, Jussyhide sirvib, ostab ettevaatlikult juurde ja viskab kaks kümmet lauale, kus ta saab ainult 18. Kellele on antud, mängib vanakuradiga paljaks, itsitab, kus ta ja otsib taskust uut raha. Kikkhabeme on ta endale kasvatanud ja juuksed oleksid oimukohtadelt nagu natuke turris. Ega tal seal all Omedki sarve Muxe. Kuivõrd palju on nüüd Arvo mägis endas, seda kuradikest on, seda ma ei oska küll öelda. Ta on suhtunud jah, teistes inimestes pesitsevad kuradike isse väga leebelt. Ei ole tõesti kedagi kunagi hukka mõistnud, on ikkagi alati mõista püüdnud, nii nagu on see Paul-Eerik Rummo tuntud luuletuses väljendatud mõte. Neid omaaegseid kolleege on jäänud järjest vähemaks Rootsis Eesti pagulaskirjanike hulgas üldse. Aga see seltskond, kelle seas Arvo Mägi liikus oma pagulase aja algusest peale juba. See on tegelikult üks Eesti 20. sajandi keskpaiga kirjanduse tuumik. Ma isegi ei ütleks, et pagulaskirjanduse, vaid üldse Eesti kirjanduse üks selliseid tuumikuid Kui nimetada Karl Ristikivi näiteks, kes oli Arvo Mägi korterinaabriks Uppsalas 1940.-te aastate teisel poolel kohe pärast teist maailmasõda, kui pagulased said asuda elama laagritest välja siis Kalju Lepik Valev Uibopuu, Raimond Kolk, Ilmar Talve, Bernard Kangro. Kogu see jah olulisem seltskond eesti kirjanduses, kes ja, ja suuresti just mägi ja kaaslaste seltskond siis muidugi algusaegadel ka Gustav suits, Arvo Mägi õpetaja juba Tartus. Ja Marie Under, Artur Watson, kes nagu küll hoidsid pisut teise leeri, August Mälk, muidugi välismaise Eesti Kirjanike Liidu kauaaegne esimees. Ja paljud teised. Nimetatud oli siin ainult kirjanikke, aga ajakirjanikuna on mägi puutunud kokku ka teatri- ja muusikainimestega. Nii et tegelikult on ta olnud Rootsis eesti kultuuri-kultuurielu edendanud seltskonna keskmes. Ja võib-olla isegi mitte nii olulise rolli kandjana kuivõrd selle kultuurielu headvustajana, selle kultuurielu kajastajana. Ja see on olnud tema osa kogu aeg ja ta on oma kultuurilise tegevuse eest saanud mitmeid auhindu paguluses. Ja viimati ka selle Eesti vabariigi teenetemärgi mille on ta täiesti igati auga ära teeninud. Tänases maailmapildis rääkisime kirjamehest kirjandusloolasest Arvo Mägist, stuudios oli Tartu literaat Janika Kronberg. Katkendid Arvo Mägi. Novellist luges Hans Kaldoja. Palju õnne kirjanikuhärrale, kes 13. juunil tähistab Rootsis oma 80 viiendat sünnipäeva. Arvo Mägi juubelisaate toimetaja oli maris Johannes.