Nüüd algava maailmapildi saate eesmärk on rääkida soomlaste suurkirjanikust Alexis kivist natukene tema loomingust, aga meil on ka üks konkreetne põhjus, miks me seda jutuajamist tänane siis teeme, see selgub natukene hiljem. Stuudiokülaline on soome kirjanduse tõlkija ja hea tundja Endel Mallene. Kas võib öelda, et Alexis kivil on Eestis läinud hästi, kas ta on siin hästi vastu võetud? Ma arvan küll, et tal on hästi läinud jah, noh, erinevatel aegadel erinevad voodi, aga kui rääkida näiteks niisugust asja, et umbes 15 aastat soome kirjandust Nõukogude Eestis üldse ei avaldatud, siis siis on näiteks niisugune fakt, et viimale soome kirjanduse teos, mis avaldati Eestis, oli Nõmme või see vabandust, seitsme Enda ja esimene, mis uuesti välja anti, oli ka seitse venda, vahepeal nagu mitte midagi ei olnud, et alustati uuesti seitsmest vennast. Kas on natuke ülekohtune, et me tunneme Alexis kive kivilt ainult kahte tema peateost, on see ülekohtune pealse põhjendada? Ei, see on ülekohtune kindlasti. Ja, ja kui ma nüüd rääkisin nüüd siin seitsmest vennast seitse venda, on muidugi ka tema kõige kõige olulisem teos, kuigi kuigi näidendeid on ta tervelt 12 kirjutanud maale ainult ühe, seitsme b7 venda. Aga noh, teda peetakse ühesõnaga Alexis kivist algab tegelikult rahvuslik kirjandus, ta pani aluse romaanile ja panniga aluse näitekirjanduseks. Samal ajal oli ta ka arvesse võetud luuletaja. Aga noh, arvestades seda, et ta oli 38 aastane, kui ta suri, mida ta kõike jõudis teha oleks aidanud ainult seitsmest vennast, aga, aga nagu ma nimetasin, 12 näidendid luuletuskogu ja Eestis küll on tegelikult esindatud esindatud nüüd need kõik need kolm poolt, et. See seitse venda ilmus küll alles 24. aastal siis kui tähistad Alexis kivi üheksakümnendat sünniaastapäeva. Vähemalt on teada, et 18. aastal ilmus Postimees juba esimene katkend sellest tõlkest. On öeldud, et see oli Friedebert Tuglase kõige parem tõlge üldse, mis ta on teinud ja teistpidi seitse venda ei ole tõlgitud nii hästi ühtegi teise keelde kui eesti keelde, siis Friedebert Tuglase tööna seal, ühesõnaga kaks ülivõrrat kõrvuti. Ja noh, ilmselt see Ma vähemalt oma aja tõlkekirjanduses oli ta mitte ainult Tuglase kõige parem tõlge, vaid ka tolleaegse eesti tõlkekirjanduse parim tõlge. Aga tõlkijatega kahjuks on nii, et nad Vana vananevad kiiremini kui algupärandid ja sellepärast olen ma ka kuulnud üht ühte teist kriitilist märkust ka selle ja tõlkija kohta. Nüüd siiski meie tänase jutuajamise põhjus on see, et sina oled tõlkinud Alexis kivi ühe näidendi, mille pealkiri on retk Šlzingenis. Enne kui me läheme selle selle lõbusa loo juurde, peaks natukene tausta kirjeldama. Oli aasta 1866 on öeldud, et see oli selle mehe loomingu kõrgperiood selles aastas nagu purskus välja tema Anne ja tema võimed ja tema loomingu tahe. Aga ta elas ühe naise juures, kes tegelikult sellele võib-olla ka suuresti kaasa aitas, oli vanapreili temast tükk maad vanem. Aga kes tema eest hoolitses, ta oli ju küllaltki. No ma kujutan ette siis saamatu oma isiklike asjade ajamisel, kes teda nagu siis ka mingil määral tabu töötas ja siis tuli see 6866. aasta, mis aasta see oli temal? Just eelmine aasta oli saadud Nõmmekingsepad valmis kuuegi. 60 kuuendad aastal valmisid näidendid, kihlus ning öö ja päev ilus luuletuskogu kalevala. Ja kuskil aasta lõpul. Septembrikuus kirjutab ta sera kirjas ühele oma tuttavale, et, et olen saanud ka valmis ühe nelja vaatuselise Tuleb see valimistel väga kiiresti ja noh, nagu me juba nimetasime, see oli ta väga intensiivne tööperiood. Ja muidugi see seal Ta, kes tema eest majanduslikult hoolt kandis ja Uuem, uuem ajakirjandus, natuke püüdnud spekuleerida kõiki neid armuvahekord ja nii, aga. Ma leian, et et ta oli nagu praeguses mõistes sponsor või metseen ennekõike. Ja noh, ilmselt oli kah vastastikust sümpaatiat. Nii aga nüüd, sellel näideldil on e-lugu. Ja see on jah üks näidend või üldse tema teos, mille sünnilugu on väga täpselt fikseeritav ja nimelt ilmus sellelsamal 1866.-le aastal rootsikeelses Helsingi Päevalehes üks teade. See oli siis Baieri Austria reast, mis on, mis oli küll üsna lühikene lõpes võislaste marulise võiduga. Aga, aga see teade oli nähtavasti nii kutsuvalt kirjutatud, et Alexis Kiievi võttis sellest kinni ja kujundas sellest oma nägemuse sellest sellest sellest sõjast. Ja nagu ma ütlesin juba juba septembris, oli tal see põhiliselt valmis. Loisingen Väikelinn võimarest edela poole ja seal siis toimusid need sündmused. Väike lind oli. Väikelinn jah, ma kunagi olen rääkinud Reiu merega, see kuulus tol ajal sinna, selle ida ida Saksamaa alla, et, et tema oli tulnud huvi selle linna vastu ja kas ei saaks selle delegatsiooniga sinna sõita ja nad olidki sõitnud üks väike linn mille nägemisväärsused olid ainult sihukse lossi seal lossis asuv mänguasjade muuseum. Ja kuidagi oli küsinud selle sõja kohta selle kolmenädalast sõja kohta, siis selle aja inimesed ei olnudki midagi teadnud sellest. No vähemalt need, kelle käest küsis. Aga geniaalne kirjanik sai sealt idee, vahepeal hoidsis Bayerlased lähedal Preislased. Aga üle kõige oli lõputu elule joomine. Ka ühe teise jälle joomisega seotud nimelt kui ta sai selle näidendi valmis, siis ta kutsus oma sõbrad Helsingisse, ta elas siis juba seal floto juures ja tuli Helsingisse ja tal oli kombeks sõpradele ette lugeda oma uusi asju. Oli mis oli üldse tol ajal nagu, nagu ma olen aru saanud üsna tüüpiline. Ja oli ostnud selleks puhuks ka korvi õlut, aga aga oli hakanud seda ohtralt pruukima ja umbes pool kasti juba sellest ära jõudnud juua. Ja sellest lugemisest ei tulnud eriti suurt midagi välja ja lõpuks ta selle katkestas selle lugemise. Ja, ja nii jäigi see see näidend käsikirja umbes 50-ks Aastaks teda ei trükitud kuskil. Ja. Esimest korda see oli, kui ma ei eksi, on 16. aastal, kui anti haises kivi kogutud teosed neljas köites välja siis seal trükitise esimest korda noh seda on ka hiljem trükitud nendesse kogutud teoste uutes trükkides. Aga iseseisvana jõudis ta omaga seinte vahel alles 1996. aastal. Siis 130 aastat hiljem. Kas oli ka vastav töötajaid, kes sellele näidendile? Ta tegutsesid, uurijad on arvanud, et et mõned teatrijuhid on seisnud sellele vastu, et see näidend esiteks lavastatakse trükitakse, et et see paljastab võib-olla liiga Alexis Kivilisust puhemlikku elustiili ja elulaadi. Aga teiselt poolt tuleb, kui arvestada, et see aeg oli see aeg ja siis olid moraalireeglid ja eetikareeglid teistsuguseid ja võib-olla see tõesti ehmatas. Aga ilmselt mingisugust vastuseisus ja teatriringkondade poolt leidis aga kirikuringkondade poolt. Vot kuigi ta on seal seal näiteks Kai Laidi ühes oma lühiuurimuses, mis ta on pühendanud just sellele näidendile Leidnud, et näiteks õlle puhul, mida nad seal laulavad ja mis on ka Debora tarandi tõlkes ilmunud tema kogutud luuletustes. Et kui sealt mõned mõned sõnad ära vahetada, et see kõlab nagu kiriku laugus. Et ja on, on seal näidendis mõningaid muid, aga niisuguseid kindlaid teateid kiriku vastuseisust ei ole. Tema suhted kirikuga olid küllaltki keerulised, teda taheti panna pastoriks õppima, eriti ema tahtis panna, aga ta oli sellele ikka ikka oma sisemuses vastu, see ei sobinud talle. Isa tahtis oma järglast etest rätsep ema tahtis, et tõstadeks vastuv aga tema ütles, et minust saab luuletaja. Kui me nüüd räägime ikka sellest 66.-st aastast pärast seda hakkas ta elu suhteliselt kiiresti nagu alla käima. Ta on ise öelnud, et ta hakkas nägema viirastusi väikseid, korralik juradikesi õllekannu ääre peal, aga nad olid naissoost olnud ja väga meeldivad need väga meeldiv kogemus. Kenad kenad noored trellid olevat olnud. Ja seda see kajastub muuseas ka selles näidendis seal. Kaks tegelast seal maksja Fuškiasse kelle kohta öeldakse kolm kuud pole ühtegi selget päeva näinud ja, ja need hakkavad ka niisuguseid asju nägema, et siis nagu isiklik kogemus tuli sinna näidendis kaasa. Nüüd professor laidinen on öelnud ja et autoril on õllejoomisest muidugi väga head kogemused ja et seda on tunda selles tekstis. Aga räägi nüüd ära lühidalt, milles siiski see sündmustik seal toimub, taks. Väge siis linn käib käest kätte. Linn peab käes kört kätte, noh tegelikult jääb siis nagu Preislaste kätte kirjeldatakse põhiliselt Bayerlaste. Tootavad priislaste rünnakud. Ja, ja siis sellel ajal, siis noh, õlu, õlu voolab isegi vahipostil sõdurid ei, ei seisa, vaid istuvad pinkide peal õlle toog kõrval. Tähendab sõjaväeline distsipliin absoluutselt puudub. Ja seal on see kapten Patrick püüab nagu natuke korda luua, aga tema on ka niisugune pateetiline, noh, niisugune tüüpiline väelane räägib ilusaid sõnu ainult sõjaväest ja nii, aga tal ei õnnestu see. Ja lõplise viimases vaatuses istud siis tulevad, vallutatakse liin ära. Ja, ja tegevust eriti ei olegi see põhiline, põhiline on see niisugune omavaheline lõõp, niisugune poolpurjus, inimeste nisugune vaimutsemine ja teed tegevust, muud tegevust, noh seal on nagu heas näidendis peab olema üks väike. Üks üks sõjaväelane on üheaegselt armule otse õlle müüjasse ja tema teeniasse ja nüüd ei oska nagu valida. Aga kõik lõpeb hästi. Need mõlemad naised saavad endale ka abikaasad ja ja viiendaga. Kuidas sulle tundub sinule kui tõlkijale ei oleks seda võimalik vaadata niisuguse jätkuva või jätkuva pingega või muutuks ta tühjaks tänapäeva vaatajale? Et ta ei jääks tühjaks, oleneb muidugi lavastajast ka palju, missuguseid nippe ta leiab, sellepärast dialoog on ikka küllalt vaimukas ja, ja nagu estraadietendus. Ja, ja kui seda noh, ma võib-olla kui seda natuke isegi lühendada, tihendada et On mõningaid niisuguseid kordusi, tegelikult on see professor slaidile on ka märkinud, et ilmselt seepärast seda ebaõnnestunud ettelugemist ta sellega enam suurt vaeva näinud ja seal on näiteks niisugune asi, et üks tegelane selle tegelaste loetelus nimetatud, kes üldse näidendis ei esine Teine ja, ja ja noh, sõnastus ei ole ka võib-olla nii lihvitud nagu Nõmmekingsepp põles näiteks saanud. Kus sa kujutad ette, kus võiks seda näidendit Eestis mängida nii palju? Kui ma olen kuulnud, on Soomestada põhiliselt mängitud vaba õhus seal Taburi mäel, kus, kus Väike-Alexis mängis ja viitsis mängiti, tema tüki üliõpilasteater on mänginud ja ma kujutan, et see võiks ka meil niisugune vabaõhuetenduse näol natuke kergem kergem vabaõhuetendus ja mingisugused jutud. Ja nüüd ongi, et kuskil õllefestivalil tahetakse seda mängida. Nii et siis ka Eestis, kus õlu võiks voolata vaatajate seas Aga nüüd ikka kirjaniku käekäik, ta ei elanud enam kaua. See 66. aasta, kui see edasi läks, mis siis järgnes. No lõpuks pärast pikki ponnistusi 70. aastal ilmub ju siis alles seitse vend selle selle ümber oli palju kemplemist ja 70. aastal oli ta noh, 72, ta juba suri. Et ta oli nagu vaimselt murdunud. Ja üks üks on niisugune arvamus on ka see, et ta lihtsalt töötas üle. Tema niisugune vaimne vaimne füüsis ei olnud nii tugev, et sellele vastu pidada niisuse pingel, mitu näidendit luuletuskogusid ühel aastal teha. Ja siis kogu aeg see, kas nüüd see 70 elu või ei ilmu kaste. Missuguse vastuvõttu saab lõpuks Soome Kirjanduse selts selle siiski avaldada? Ja nüüd on teada, et omaaegne autoriteetsel aegne autoriteet alk vist jah ja oli väga räigelt ütleme niimoodi selle raamatu vastu kirjutas väga väga niisuguse jõulisena maha tegema arvustuse. Selle vist oli väga suur mõju. See oli väga suur mõju, nii et kui me räägime, et et Tuglas tõlkis selle alles 24.-le aastal, kusjuures tuleb märkida, et see oli maailmas kolmas tõlge. Enne seda oli seitse venda ilmunud ainult saksa ja rootsi keeles, nii et Eesti oli siis nagu Kell kuus, kuhu teda tõlgiti ja ta kodumaal oligi peaaegu unustatud ja tänu just sellele Taal Kristile suure suure suur mõju kirjanduselus ja niisuguses kultuuri bürogranud Mattias. Ja, ja selle tagajärjel ta ikka praktiliselt 50 aastat ka jäi kõrval ja isegi selle näidendi kohta näiteks kui veel rääkida, et, et kui tema esimesed elu lootki või elu ja loomingulood ilmusest õllele, kes pole nendes üldsegi juttu et ka mõned teised asjad, nagu teda tunti võib-olla kõige rohkem luuletajana Kuidas läks nõmmekingseppadele? Nõmmekingsepad, sellel läks paremini, sellel läks paremini ja on läinud siiamaani väga hästi ja nagu Eestiski on seda minu andmed ligi 20 korda lavastatud. Ja selle tõttu mul noh, ongi natuke väike, tekkis nagu väike jonni, et et miks ainult Nõmmekingsepad, et et võiks ju ka mängida, midagi voodia avardada, avardada pilti Alexis kivist, et ta ei olegi ainult nii ühetahuline kirjanik. Kuigi, kuigi Nõmmekingseppade, see on ju ka neid ja, ja ka seitsmes linnas on neid joomise kohti. Aga nagu kailaidine nimetatud uurimus öeldakse, nii, nii rõõmsameelselt põdeda, sellega kuskil kaasa läinud, kui just selles näidendis, aga mäletama seal Esko seal Nõmmega sõprades ja ja vennad seal kivi peal ja, ja et see, see jookseb tal kogu loomingust läbi. Siin on teatud vastuolu, ühest küljest ta väga palju suitsetas, teisest küljest ta võimles, ta käis veel novembrikuus meres ujumas. See on teada tema eluloost. Et ta nagu mingil määral ikka hoolitses oma tervise eest või kuidas sina asjast aru saada. Ei noh, ma arvan, et vaata ma ei mäleta neid, kas, kui vana see ema oli, kui kalakeses kivi sündisid, oli üsna 41 41 ja üle 40 taadi. Et ta oli juba nägu sündidest peale sündist peale nisugune nõrga tervisega. Ta teadis seda, püüdis seda teadlikult nagu korvata kuidagi. Aga, aga no mõned need mõned teised huvialad jälle vastupidi, töötasid sellele vastu. Kui nüüd rääkida tema noorusest, siis ikka kirjutatakse, ta oli pikk sirge poiss, laiad õlad ja pruunid juuksed ja ja, ja ühesõnaga, välimust olijaid oli isegi autoriteet või mingisugune niisugune noh, nii nagu rühmajuht laseb. Kas oli, oli ja, ja räägitakse sellest, mida ma ka kunagi tõlkisin, Reijo Merese, nad eksisteerivad elu. Et noored neiud vaatasid väga suure sümboliga vaat ega tema suunas ja tal oli ka neid neid, noh, niisuguseid suhteid ka. Niisugune oli siis elu, mis lõppes 38 aastaselt, tegelikult ju 30 kuueselt ta kaotas niisuguse noh, ütleme siis vaimse inflatsiooni. Siis ta oli juba venna juures ja vaimuhaiglas ja nii et vaim ei, ei pidanud. Et ta ju ei käinud kordagi välismaal, ta isegi soomes liikus väga vähe kogu see piirkond, kus ta üldse liikus, kust ta seda maailma nägi, oli väga väike noh, 20 30 kilomeetrit, ütleme niimoodi, aga tal pidi olema esiteks vist väga võimas tähelepanu võime, analüüsivõime ja järelduste tegemise võime. Aga mis oli tema niisugune kirjanduslik revolutsioon? Lisaks sellele, et ta liikus väga vähe ja väga piiratud Et ta oli tegelikult iseõppija praktiliselt iseõppija ülikoolis, ta käis ainult paar paar kuud või niimoodi ei teinud ühtegi, eksam jäi ühtegi eksamit teinud, aga tema lugemus oli suur. Ja nagu selle Reiu mereraamatuski on lugeda, et tema riiulil seisid Shakespeari kogutud näidendid, oli, oli Oviidius, oli hoomerus ja see kajastub ka osaliselt just selles näidendis seal viimases vaatuses need kaks meest, kes kes nagu kolm kuud, põllud kaineks saanud. Nendega tehakse niisugune eksperiment, et nendele nagu. Maalitakse ette, nagu nad oleks kuskilt vanalas ja, ja siis vette, et vot seal on see ja see ja sealt avaldub selle, selle Alexis kivi, suur lugemus ja, ja antiikkirjanduse, aga mitte ainult antiikkirjanduse. Ja, ja ma arvan, et nende näidendite kirjutamisel olid ju ka Shakespeare eeskujuks selle pärast ikka sellel ajal midagi niisugust kirjutada esimesena kirjutada, kujutame ette, mida me Eestis kirjutatud, missuguse Ale haledad meie esimesed näidendid olid, tema kirjutas esimesena kohe niisugused, mida mängitakse, siiamaani mängitakse suure lõbuga. Nii et kurb saatus lühikeseks jäänud elu võib ainult oletada, mis ta veel oleks võinud kirjutada. No seda raske spekuleerida, siin on ju meil ka endal mõned inimesed läinud, et kas muul oleks kirjutanud veel väga palju. Või niisuguseid asju sellel arutelul sellele arutelule arvestame ikka seda, mida mees on kirjutanud ja missugune väärtustele on ja missugune väärtustel on ka veel. Praegu Nonii, see oli siis järjekordne maailmapildi saade, aitäh Endel Mallene. Selle jutuajamise eest, ma arvan, kui keegi märkab kuskil nüüd niisugust pealkirja lähitulevikus õlleretke slossingenis, siis tal tuleb meelde meie tänane jutuajamine.