Tere hommikust. Olen Maris Hannes ja minu tänane stuudio külal. Milline on Tartu literaat Mart Kivastik? Ta on 33 aastane, õppinud Tartu viiendas ja seitsmendas keskkoolis, muusikakoolis ja ülikoolis ja tänaseks ilmutanud kaks raamatut. Jutukogu homme ilmus 1993. aastal ja äsja nägi ilmavalgust tema teine raamat, palun õnnelikuks. Ta on kirjutanud ka filmi ja teatrikriitikat, kultuurilehes ja mujal. Tänane jututeema on Mart Kivastiku äsja ilmunud raamat. Aga ikka autori arvamusi ja tähelepanekuid eesti kultuuriilmast üldse. Nagu üks korralik Tartu literaat kunagi suhtuta kõigesse sellesse, mis seotud Tallinnaga üsna kriitiliselt on see nii. Ei ole, tähendab kui te nüüd raamatu järgi võtate, seal vaenulikkus on rohkem? Ma ei oska öelda. Tähendab, vaatame, mis seal all on, siis, ega seal väga sõbralikes olla, kuidas ta välja näeb, selles mõttes tartlane, sihuke mugav linn, aga Tallinn on, mõnes mõttes elamiskõlbmatu, on see vaenulikkus, aga rohkem mul seda vaenulikkust küljele tuleb elada, võib-olla panen Tartus ja töötan, töötan palju praegu Tallinnas. Ma nagu tõingi selle raamatu pead selle Tallinna suhte, aga kuivõrd üldse avameelsus aasta teie raamatutes ase teie jaoks oluline, et me ütleme niimoodi, et kuivõrd üks looja peab üldse nagu paljastama ennast See pole üldse tähtis, tähtis on ainult see, mis välja tuleb, mida loetakse, see, kuidas kuidas on minul suhe selle kirjutage, see pole minu arust. Aga see pole üldse tähtis, on veel kaks täiesti eri eriküsimust. Selles mõttes ongi parem, kui, kui loovad hoopis võõrad inimesed sellest. Nemad lähevad raamatutele, tutta need laevad, kus keegi on, kes keegi selle üle kirjanduse ka minu meelest mingit pistmist. Milline on teie suhe muinasjuttudesse? Oi kui siit raamatust paistab välja, et kuidagi on hea soe, seal on päris õige, aga ega ma nüüd nii küll ei ole, siiamaani elab muinasjuttude sees, aga need on mul väga hästi meeles. Aga ega karga lakke, kui nüüd keegi ütleb, et siin on mingi muinasjutt, siis Krimmi lihtsalt mul on siiamaani meelestus, Anssegreetiliseksid nõiaahju ja see on see kõige suurem mälestus kuulased. No võib-olla koos muinasjutuga ka tuleb see totaalne romantismiihalus, mida on näinud võib-olla rohkem teatrikriitikud teatris, aga, aga noh, mida näiteks mina kohtan ka selles samas raamatus palun õnnelikuks. Siin ta on, raamatus on ta rohkem. Ma ei tahaks straat üle seletada, on nagu rohkem mängitud selle romantilise peal. Need on kaks ise asja. Kas see, nagu on räägitud praeguse teatriaastal, mis on? Donald Navalnõi romantilises lavastuses aga aga kuna enamus teatrikriitikuid minu arust on naised siis. Naised on mõnes mõttes kala pead. Kui näiteks mingi mee samal meeldib või lavastada meeldib, siis rohkem hakkab sõltuma sellest, mitte selles, mis seal laval nähakse. Minu arust on see küll. Oli jutt sellest, et naised tuntud Kanadat, kriitikud teatris, aga samas mulle tundub, et mehed on jälle mingile omale mängumaal ka nii üsna rõõmsameelsed ja lustlikud. Näiteks nüüd ma näen siin sellessamas õnnelikuks tahtmise raamatus ja näen Elmo Nüganeni kolme musketäri ka mingisuguseid täiesti niukesi ühiseid klotse, mida te seal laotanud. Ei saanud hästi kogemad tuld, muuseas ikkagi see esimene lugu, mis on nagu seotud selle kolmeorkestriga seal kirjutatud. Enne, kui Nüganen hakkas tegema seda kolme musketäri seal õues. See mulle küll meeldis, aga jumal tänatud, et ma enne tegin kolm musketäri mulle algusest peale olnud kuidagi. Nagu see põhiline raamat mõelda, nii palju lugenud. Ja kui ma seda Nüganeni lavastust vaatsega mul oli see kogu see asi oli peas ka põhjas. Aga see kolme musketäri ihalust, kas see on nüüd just nimelt teie põlvkond, kes seda nii kohutavad armastab või see on nagu läbi aegade olnud paljude meeste lemmikraamat? See ei ole mingi ihalus. Lihtsalt millegipärast on jäänud. On jäänud selliseks tähtsaks raamatus teine asi, et mõnes mõttes on kaht tüüpi inimesi ühed, kellele kohutavalt meeldib šveik, teised, kellele meeldib. Kolm musketäri. See on täitsa huvitav mõte, et kas siis veic või kolm musketäri, aga nad nagu kokku piibliks ei kabina. Šveik. Reegliks see aga nad on, nad on, mõnes mõttes on erinevad, näiteks väike ei ole mulle kunagi nii väga palju, mul on palju sõpru, kes load šveiki loovad peast ette, aga selles mõttes on šveik nii, nii väga ei meeldinud. Või tähendab noh, ma lugesin küll paar korda lausa, aga kolme musketäri ei oska teda panna, kolmuseks ravil oleks tähtsam. Nügase lavastus, see meeldis mulle väga. Tähendab ta vastas nagu teie mudelile. Ei vastanud, päris algus. Päris sissejuhatus tähendab, ei oska, ei läinud nagu hästi käima või seal oli vaja kokku pressida. Lihtsalt ei ole nii palju aega, et seda asja kõik ära seleta. Lõpp kolmas vaatus. Isenesest meeldis, meeldis mulle väga, aga see viimane ots või oleks pidanud ühevaatusele juurde tegema, aga siis oli vaja kuidagi kiiresti need otsad maha lõigata ja noh, need on sellised ülesehitusküsimused, aga iseenesest lavastusel mul ei olnud. Või oli see mileedi osas oli lausa suurepärane. Ma ei, ma ei uskunud, et seda saaks teatris nii hästi teha. Kuivõrd literaat üldse vaatab lavale tähendab, kuivõrd ta läheb kaaslasele lavastajaga või kuivõrd ta hakkab seal nüüd nokitsema ja mõtlema midagi kasvõi selle stsenaariumi koha peal. Küsimus ei ole üldse lahkes, litsalise mitte, tänan, mina vaatasin, tal on vist tänu sellele, ma olen nii palju seda raamatut lugenud. Siis ma vaatasin küll, et maht on ju nii suur tegelikult, et kuidas, kuidas te sellega hakkama saate, sellesse aega nii ära mahub seal nagu kõik selle olulisemad, mida teha ja siiski midagi paratamatut välja jätma. Aga põhimõtteliselt oli ta väga kenasti, et ta võiks nüüd järgmine aastakümme aastat hiljem, läks 20 aastat läks väga hästi. Aga te ise ei ole mõelnud midagi, näiteks proovida teatrile? Ei, ma olen lausa kirjutasin, aga täna ma olen selle ja mulle teada, kui laps Aavik planeedil taarselt, ega ta eriti välja ei tule ja see on selle kokkuleppe, et ühed istuvad ja teised vaatavad ja siis. Teaks nagu järeleandmisi, et see on teater ja selles mõttes on film, on uhkem asi. Ma ei olegi aru saanud. Mida seal teatris peaks nii tegema, et et ma vaataks sedasama samasuguse huviga nagu näiteks filmi. Ma kujutan ette, alguses, kui film ei olnud, siis teater oli sama, mis film. Ühesõnaga seda usuti samamoodi, tähendab sel hetkel, kui film film on ju mõnes mõttes nagu päris tõeline siis teatrikoht peab mingil moel siiski muutuma. Ja see on päris põnev, kuidas? Kuidas saaks sellise asja kirjutamis, mis mulle sobiks, aga no ma ei tea, kas sul välja tuleb, aga ma proovin kindlasti või lausa proovisin, aga eks mulle öeldakse, sai. Teil on ju ka siiski noh, nii-öelda filmiga juba oma üks kogemus kätte saadud. Aga kas see tilga asi selles mõttes oli mul õnne, ta tehti, et selle loo nimi oli Semm. Hea meel muidugi tehti, seal on mõned asjad, mis ma oleks teinud teistmoodi, aga aga film on ju ikkagi puhtalt režissööri enda küsimuse. Kui ma isiklikult olen nagu seod tasakesi, siis mul on väga raske midagi arvata, siis pean hakkama enda kohta, arvamus on vägagi. Teinekord muidugi oma asja maru hea meelega siis ilus mõelda, kui hästi see väljendub. Iseasi kui on keegi selle kohta halvasti öelnud, siis ei taha üldse lugeda, siis ma viskaks ta minema, vaataks otsa. Mul on küll nii, et kui midagi ise teen, siis ega ma ei oska midagi arvata. Ja siis, kui keegi ütleb kohe et see on praht, siis ma olen kohe sellega nõus ka. No aga samas noh, olles ise siiski ka nii-öelda kriitikuna üles astunud ja noh, teades kuivõrd see on lihtsalt ju ka üks mäng, see kriitika, et noh, et kas sellest saab nii tõsiselt suhtuda, siis sel juhul, kui tuleksin sulle ütlema Ei no nii palju, kui ma aru saanud igale inimesele, kes on ise teinud, see läheb ikka kõvasti korda, see, kuidas öeldakse võidu nägu teha. Et et noh, ei loe ja ei ole tähtis, aga ikka keegi pikka aega kraavis sulle, et seal suur jamps on, siis läheb tuju väga mustaks. Kui, kui keegi sõimakse, keegi kiidaks, aga kõige magedam on selline leige, et no on korralikult tehtud raamat. Siis oleks mul küll igavesti seda ei viitsi lugeda. Kohe raudselt kõiki asju, mis kirjutatakse, see mind huvitab küll, ma olen kuulnud, kes on öelnud, et Petrulla ja et kui keegi kirjutab tema filmis, siis ta ei loe mina ka, et ma olen kohe vastan ajaleht eraldis reaks. Aga näiteks kui ma nüüd pakuksin välja teile mõned märksõnad selles samas palun õnnelikuks raamatust. Võib-olla tuleb välja mingi mäng, mingid assotsiatsioonid, mis tele need tekitavad ja tekivad, ütleme näiteks alustame sõnast ingel. Ai, see mäng, meil ei tule kuidagi välja, kui me ütleme, ingel. Ma mõtlesin, et ma olen halb, rääkisin, et et kuule, palaksete ingel oleks kirjutamas, ma võiks teile kirjutada tund aega järjest, aga aa, ta mõtles, see kujundus ütleme õunapuu tegi minu meelest geniaalse. Tahaks talle siinkohal öelda, et mina midagi nii head ei lootnud seda viisin talle selle käsikirja, mina ütlesin. Et kui, kui sulle ei meeldi, siis viska minema, siis ära arva, üldse hakkame rääkima, aga kui, kui sulle kõlbab lugeda, et siis siis ta võiks kujundada. Siis ta luges läbi, noh vähemasti mulle ütles, et talle meeldis väga ja mul oli muidugi hea meel. Jumala kujundustega, Need on siis, ma tahtsin lakke karata, rõõmus kohe. Sest tähendab, ingel siin selle kaane peal, see. See on rohkem, noh, ingel, sa nagu saad sa, käsi poisi ala mulle mulle hirmsalt hirmsalt svilt väljend. Aga pikalt inglist rääkida, seda valitseda. Aga no üks sõna, mis on äge, tore muinasjutumäng on olnud sõna kosmonaut. See mulle meeldib, mulle meeldib just nimelt selles mõttes kosmonaut, mitte astronoom, sest. Mulle meeldib see niisugune nõukogude lapsepõlves olid kosmonaudid autojuht, kes tahtis, kelleks saada seal siiamaani meeles. Või siis lendur või Nõukogude Liidu kangelane, see, need olid kõige tähtsamad asjad. Seal, mingeid klassijuhataja tunnid, kus räägiti ja doosi eeskujusid ja siis need olid nagu müüdid, milles elati. Eks noh, tõsine või mitte, aga kui sa oled päris tattnokk sisse, läheb seal ikka kõvasti korda. Aga need on põnevad, sedasama saladused, muinasjutud, nagu need teistsugused muinaset, need on need mulle veel. Et kosmonaudid kolme musketäri ei olnudki Pikma Nad on ju üks ja sama asi või mõnes mõttes üks sama asi, tähendab mis asi on kolm musketäri, kolm musketäri on selline asi, kus on neli meest, ütleme Aalto sportas Aramis, kellel on igalühel mingi mingi oma asi Aramisel naisele, kavalus, atosel, see, see ause seal Portusel see jõud. Ja siis tartlane Ann on nagu see, kes kasvab selle pealt, kellest saab siis nagu midagi kõik kokku. Mõnes mõttes ta nagu puhtalt selline inimese kasvatamise lugu, minu meelest on ta väga uhkelt kirjutada. Kas praegu ka lugema? Mina kord lugesin, 10. klass, ütleme siis, looming. Ei mulle see sõna üldse näinud, see on, kõlab nii suurelt ja ütlemisele looming, tähendab, tavaliselt hakatakse kasutama sõnalooming ja loojaja. Siiski muutuks. See tegi ja muud nagu tähtsamaks, kui see asi, mis ta teeb ja siis on ju väga hea variant teha. Mingi asi tuleb kuskilt, tegin selle ja siis, ja siis mängin seal kõrval kuidagi loojat. Selles mõttes mulle ei meeldi see sõna kirjanik ka ikka jaa-sõna kirjutaja sest ta kaotab nagu selle paatselt Beatra, mis, mis ei maksa mitte midagi ilmasele, mis on tehtud, eks ju. Parem kui ikka räägitakse nendest. Mulle meeldis küll, räägitakse asjad, mis on tehtud. Looja looming, seal need on. See on minu meelest küll udu. Aga milliseid assotsiatsioone tekitab ühes noorepoolses autoris selline üllitis nagu ajakiri Looming? Vaata edasi sinna neid näitusi ja ei läinud nad kuidagi seal pea iga kord koma viise, siis ma solvusin lõpmatuseni ära, sest ma olin ise olin kindel, et seal nad kohe naad venivad laiaks, rõõmus. Oota, te olite selline niuke hästi noor ja hästi algaja. Kui te alustasite. Aitäh, see lugu ilmus vikerkaares 87. Juuli tähendab Ragnar 96 abil üheksast noorema, mis tähendas siis 33 oleks 24, et midagi enam väga noor. Ega ma ei ole mingi lapsepõlve kirjutada selline, kes koolis luuletusi korpis elu sees pole teinud. Ma hakkasin kirjutama siis sellepärast, et tuli kirjutusmasinal kogemata. Ja siis mulle meeldis film kangesti. Sellepärast hakkasin, aga see kirjutamine kukkus nagu selle pärast välja, et kuna ma tahtsin hirmsasti kuidagi sellesse filmi asja sisse saada, siis siis ma mõtlesin, et järsku kirjutan midagi siis sedakaudu. Tegelikult nii läkski ja ma olen väga rahul säärast esile asendada, kirjutas selline solk, et ma seda praegu läheks, ma parem ei mõtle sellele. Nüüd tekstinäide Mart Kivastik uuest raamatust palun õnnelikuks laad, Tamur Tohver. Ma valmistusin terve aasta. Kõigepealt ei läinud ma nagu vanasti umbropsu novelle kirjutama. Kuu aega harjutasin vaid tähti. Päeval olin pesumajas tööl, tingimused olid seal ebainimlikud 12 tundi tööd palavuses. Kui vahetus lõppes, olin ront. Tasu oli vaid kolm dollarit kuus. Juulia üüris selle eest jalgratta ja käis naabrite juures õmblejaks. Pärast tööd harjutasin ma tähti. Ma kirjutasin neid igal ööl kaks kuni 4000 ja hommikul vaatasin kirjapandu üle. Esialgu ei olnud märgata mingit edenemist. Tähed olid kiivas ja inetud, mõnda neist oli isegi võimatu ära tunda. Esimese kuu lõpul jõudsin siiski nii kaugele, et kõikidest tähtedest võis aru saada. Ise pean nendest parimaks suurt ood. Teine kuu kulus sõnadele ja kokku ja lahkukirjutamisele. Aeg-ajalt arutasime isaga kas nõrk või tugev. Ja juba järgmisel kuul võtsin käsile algul üksikud laused ja lõpuks pikemad jutujupid, mis enamasti rändasid prügikasti. Aasta lõpuks oli mul valmis lugu. See kujutas endast umbes kolmekümneleheküljelist novelli, kus mees, kellel oli naine, hakkab armastama teleka diktorit. Minu mõte oli selles teleka diktor on midagi kättesaamatut. Ma võiksin teda võrrelda konstantsiga. See on midagi sellist, mis justkui on olemas, kuid ei ole. Mees jääbki kõlkuma oma naise unistuse vahel. Ema luges ja ütles, et on hea isa, ei arvanud midagi. Juliale ei lubanud ma kõigest sellest üldse midagi rääkida. Tartust lahkuda kavatsesin ma öösel nii, et juuli ja sellest teada ei saaks. Õhtul juba kella kuue paiku hakkasin ma kodus unist teesklema ja sulgesin end siis magamistuppa, kus otsustasin juttu veel üle lugeda. Jutu välimus oli muu jaoks tähtis. Tähed olid kenad. Võib-olla oleks saanud norida r-tähe kallal mõnes üksikus kohas, kuid ise olin ma siiski rahul. Sõnad ja laused tundusid paigas olevat. Ma otsustasin magada enne teele minekut. Ema oli mulle moonakoti valmis pannud. See oli küllalt kõhnuke, pudel veini, natike juustu ja leivaviil. Isa tahtis mulle oma hobust anda, kuid see lonkas ühte jalga ja me leppisime kokku, et onu viib mu lennukiga ära. Onugame lennukis suurt ei rääkinud, ilm oli vilets ja äärepealt oleksime õhkutõusmisel libisenud. Hiljem, kui me juba taevas olime, muutus kõik ilusaks nagu lennukis ikka. Onu võttis roolis isegi pitsi konjakit ja kui me Tallinnas maandusime, patsutas ta mulle õlale. Lenduritel on tavaks vähem rääkida ja rohkem teha. Sellega on kõik öeldud. Kui ma lennukist maha astusin, pöördus onu kohe tagasi, sest isegi selle aja oli ta näpistanud ühe kalkuda reisi arvelt, mille ta pidi nüüd poole kiiremini lendama. Onu lennuk tõusis õhku kõrgele pilvede alla, tegi Tallinna kohal surmasõlme ja lehvitas mulle hüvastijätuks tiibu. See on suurim lugupidamine, mida lendurid tavaliselt vaid üksteisele osutavad. Tavaliselt märgitakse nii õhuvõitlusest loobunud ründas sade esimest pensionipäeva. Mu onu armastas mind kõigest hoolimata. Lennuväljalt lahkusin ma nii, nagu isa oli käskinud. Maleksin number nelja trammi peale ja seisin nurgas püsti, kuigi tramm oli pooltühi, siin-seal hüples üksikuid inimesi. Õiges peatuses läksin ma maha ja rutasin siis kapuuts näole tõmmatud Knimooli toimetusse. Oli sügis ja 100. lörtsi. Klimooli toimetuses põlesid tuled ja toimetaja tundis mu ära, kui ma sisse astusin. Proua toimetaja, seda lugu tegin ma, aasta aega, alustasin ma tähtedest ja lõpetasin sõnadega. Ma olen selles toimetuses käinud juba neli korda ja iga kord on mind tagasi saadetud. Kui te teete seda ka nüüd, ei pea ma teie peale viha, vaid armastan teid. Kuid ma ei tule siia enam kunagi tagasi. Mitte kunagi. Sest edaspidi pean raha teenima. Minu kirjutamise tõttu kannatab mu naine ja kannatavad lapsed. Mu poeg Aleksander saab teinekord vähem süüa, kui ta tahaks. Ma ei jõua seda Dainitamist enam ära kuulata. Ise olen ma harjunud vaid piskuga. Kuid võtke see lugu. Toimetaja võttis, Molooja ütles. Istuge palun, seekord ma vastan teile kirjalikult. Töö läbi lugenud, ulatas ta mulle lõhnastatud paberilehe järgmiste ridadega. Väga austatud Mart, psühholoogiliselt päris veenev, kuid situatsioon liiga kulunud ja sellest ei anna kuigi palju fikseerimisväärset välja võtta. Kirjapaneku viis on küllalt professionaalne ja tekst veab ise lugejat edasi, kuid liiga pikk. Et see õhukesevõitu telediktori romaan jutu kataks. Selle tulemusena kannatab huvitavus. Atmosfäär on tuttavalt masendav ja jutt kuulub omaaegse olmekirjanduse valda, rohkem end iga värv on värv. See on ikkagi võitude, mitte kaotuste seeriast. Seekord küll jah. Tänuga Pille. Perse saatis viisakalt nagu naised ikka. Ta ulatas mulle paberilehe ja vaatas huviga, kuidas ma nutan. Ma ei suutnud end tagasi hoida ja pisarad voolasid silmadest. Toimetajatädi andis mulle taskurätiku, see oli äraütlemise puhuks valmis jama, nühkisin sellega oma näo kuivaks. Ma ei andnud endale enam aru, mis ma teen. Istuge, palun. Palun istuge, ütles Pille, kuid ma viskasin põrandale ja kuivatasin oma pisar rattakleidi sisse. Ma ei öelnud talle ühtegi sõna, ma lihtsalt põlvitasin ja nutsin. Ta taganes ja püüdis kleiti lahti sakutada, kuid ma hoidsin sellest kõvasti-kõvasti kinni ja lohisesin tal järel, kuni ta karjuma pistis. Istuge, palun. Ma käskisin teil istuda. Mart. Viimaks ulatus ta salanupuni, mis kutsus kohale mees, toimetajad, kes olid tööle võetud kui grafomaanide rahustajad. Üks neist virutas mulle rusikaga kõhtu, nii et ma meelemärkuse kaotasin. Viimane, mis ma jõudsin märgata olid turvamehe silmad. Turvamehel oli must, pööraselt kahju. Tuleme tagasi igapäeva. Mis rolli mängib täna ühe kirjutaja elus raha ja üldse, kuivõrd raha mõjutab tänast kultuuripilti? Raha seda on nii vähe, õudselt oleks vaja, aga ma ei tea, kas seal osas on igal pool nii, et pääsevad ega ikka need, kes on seal osavad või siis juhul, kui on ta näriks. Sulev Keeduse peaks olema ausalt keegi inimene, kes lihtsalt kannab kogu selle asjaajamise raha poole eest hoolt, sest ise ta ei saa sellega hakkama, on režissöör, kes suudavad ise endale seal Aadama, Nurbla, siis kasvõi Ihamas avad, hakkab praegu tegema siis Goldberg geniaalse Jim raha leida, keda ma olen kunagi näinud. Aga kui on näha, et et on, on, tegi, aga ta ise ei suuda sellega ta selle selle selle asja poolega hakkama saada, siis siis tal peab nii palju õnne, olevatena on keegi, kes tema eest need asjad ära teha, et just seepärast ei ole, sest silm on, on selles mõttes salved, sõltub ainult rahvast mõnes mõttes, sest ilma rahata ei ole seal krõpsud need rahad ikka suhteliselt suured, vähemalt meie jaoks praegu küll. No selles mõttes on jah nagu kirjutajal suuremad vabadused Kirjutama surevad vabadused, aga nagu kirjutaja oleks siis õnnelikumas olukorras, kui filmitegija on minu arust on praegu ühtemoodi viletsaks kõigepealt ega keegi loe. Ja kui aga näiteks kui kas või üks silm valmis saab, siis ju ikka kõik jooksevad tormi, kasvõi sellepärast, et näha ära see üks asi nagu see viimane. Olgu, mis ta oli, aga see, kui sa kirjutad raamatut, enam-vähem on teada, et tal mingi korrusid vastidega sedasama ülesanne. Sest kui nüüd mõelda, kes siis ostab selle aastaga palju neid inimesi küll ja kui ma kirjutan horoskoopi või siis mingit käsiraamatut kokaraamatut, siis seal need asjad ikka ta seal oma asi kassas tahavad nad kirjutada või tahad teatrit ja filme teha ja keegi ei ole kedagi sundinud. Ja siis väga alada. Oh kui õnnelik me oleme veel, keegi ei loe, keegi kuulasid saavutate, siis tuleb hakata midagi muud tegema. Kuidas te nüüd ise näete, mõtlete selles tänases päevas, et, et noh, mis on see, mis annab nagu selle ütleme, kasvõi sellesama äraelamisvõimaluse kas see on nii-öelda looja jaoks see, et ta pidevalt pidevalt midagi kirjutanud midagi tekitab või ta läheb siis kuhugi sina kriitiku ameti poole või, või leiab mingi kolmanda tee, et noh, mis on teie jaoks selline? Ma ei tea, ma ei kujuta ette. Ma olen välja mõelnud. Seda, ma ei ole suutnud välja valgus, kus ta peaks seda raha saama. See oleks kahjulikum, hakkaks muretsema varem peal sihukesed praegusel hetkel hakkama saada siis edaspidi seal mingit üldist reeglit ma küll ei oska öelda, kuidas hakkama saab. Nii palju ma näen, kõik veel käivad ringi enam-vähem, järelikult. Näiteks kultuurkapital on praegu küll kõvasti aidanud, sest seda raamatut ei oleks saanud välja anda ja ma ei usu või igal juhmastav punnitanud kuidagi kuskil ikkagi välja anda, aga see oleks olnud tükk tegemist. See kultuurkapital on, selles mõttes on tublisti aidanud, kus ta praegu olemas olla. Aga palju peab üks looja tegelema sellise enesereklaamiga või selleks, et ta nimi oleks, ütleks midagi. Ja ma ei pea. Vot, seega ma panin tähele, et, et tegelikult on seda vaja või olen kogu aeg mõelnud. Et ma ei taha seda tegelikult ei tahagi, aga viimane kord, kui oli see raamatuis, oleksin telema sellise teleteatri sünnile. Seal ei, Karmel Eikner ja oleks, jooksin oma raamatu sinna, ütlesin suurepärane, avad oleni käe. Et nüüd peaks nagu telkus näitama, siis järsku keegi ostab, tema ütles, et siin igapäevaselt 100 inimest, kes väidavad, et see ei tähenda midagi, et veel üks juures, nii palju, kui ma aru saan, näiteks Õnnepalu on see marketing suurepäraselt läinud. Sest kuidas raamat tuli, siis oli raadio, kõik tuli kohe asja, see oli, ma usun, et see oli kõvasti kasuks, seda müüdi. Ja siis ta nüüd nii palju, kui ma aru saan, tal saanud last, et teda on tõlgitud juba ja sellest juba on võimalik elada, järelikult on ju mingit pidi on võimalik isegi raamatutest ja eks ju. Seda et siis saaks võite kirjutada, järsku ongi võimalik? Nagu tühja koha peal on ka võimalik ehitada, kus sa saad tehtud. Aga lihtsalt sellest löömisest ei pääse kuskile, kui sa ei ole enam nõukogude liidus midagi ei ole teha. Aga samas, kas see jutt oli selle tõlkimise peale ja noh, see, see pagana selle Eesti väiksu sisenes. Sellepärast, et too oleks venelane, ma olen eluaeg kahetsenud, ma ei ole venelane või ma ei ole sakslane või ei ole jänki suurepärane, kui sa kirjutatakse inglise keeles ja sul on see turg on mitu korda suurem 300 korda, eks, 400 korda 500 korda ja siis seal nagu ütleme, kui praegu Eestis on, ütleme 1000 inimest, kui on nii palju mõjusatoni valges käsk on 5000, okei, mulle sobiks siis seal oleks ju täiesti variant, et isegi selline asi, mis tegelikult ei ole müügiasi, eriti et seda müüakse nii palju, et sellest saaks ning elamisraha oleks täitsa olemasolevast. Aga kuna me oleme eestlased seal, selles mõttes kosmonaut. No samas siiski mulle tundub, et eestlastel on see niuke mingi üdini sihuke traditsioon lugeda, lugeda, lugeda, raamatu saatus on võib-olla isegi kergem olla seesama film, mis on noh, nii südamelähedane, et see on isegi nagu raskem variant. Ei, no minu arust on hästi saada mõlemad väga raske, kõigepealt oleme nii vaene riik, et seda filmi jaksagi kinni maksta, teiseks on meid nii vähe, et meil ei ole neid lugejaid ega vaata ja peale selle me oleme ka selles mõttes vaene, isegi need, kes tahaksid, ma kujutan ette, kes oleks lugejade vaadet praegu. Õpetajad, üliõpilased, kes vähegi seda liini on siis Nalja rodsid, praegu nad muuseugevad raamatupoest käivad ikka kaarega mööda, sest neil lihtsalt ei ole seda raha eest osta. Ma arvan, et kinopilet, aga on raske. Need ja need, kellel on raha, need on praegusel hetkel sellised asjad üldse, neid huvitab veel raha juurde. Kui sa nüüd see rikas kihvt saab ükskord 100 aastat vanaks, võib-olla hakkavad lugema siis aga neid on Eestis jälle väga vähe. Esialgu on selles mõttes, et kuidas kirjutamisega rikkaks saanud väga. No aga kuidas siis noh, venelasele paatase peale tagasi minna, aga et kuidas siis teha nii, et see see, mis meil praegu on, et see nagu välja ei sure selle aja peale, kui need rikkad rikkaks saavad? See püsib paratamatult selles, et ega need inimesed kuskile kao, kes niikuinii kirjutada oli, niikuinii tead, selline või niikuinii on näitlejad või lavastajad, ma kujutan ette, et raha pärast, väljasurev, võib-olla neid jääb vähemaks. Lihtsalt mingi liik inimesi, kes niiviisi on, aga need ei kao kuskile. Lihtsalt elavad natuke vähem 70 400. Igale kaunile boheemlaslik hingele võiksid nüüd meelde tuletada, et saabunud on kevad ja see muudab jällegi Kas ma lähen, ma ei kujuta ette, kas mul on sihuke bohelase moodi välja, aga kõrvalt on see naljakas, et ütleme, boheemlaslik kevade nüüd lõõritab kuskile, aga kui ikka seal ise seal nahas olla, ma kardan, siis siis on natuke kurb. Ei ole päris nii nõus. Selles mõttes on ta kasvõi Kultuurkapital, jälle ma räägin, eks on need poeenuse siiski aidanud, et nad lausa lausa välja surema. Kas või varblane, mõtlemisainet. Hannes Aarma, eks ju seal mingi raha ja ma nägin, kuidas inimese nägu muutus hoopis teine. Jõudsime juba oma jutuga kevadeni. Kas Tartus varsti algab ka Emajõel jääminek? No ei, ma pole näinud, aga ma olen nii kaua oodanud seda kevadet, sest see talv lauset aps ära. Siis täna ju peaks olema. Aga päike paistab, aga paremaks pole läinud. Kui ükskord lumi on sulanud, siis siis mul on küll tuju parem, ma kardan, et isegi see igast raha küsinud või need on kohe palju lihtsam. Nii arvas siis Tartu literaat Mart Kivastik ja sellega me oma tänase saate lõpetame jadaga.