Eesti kõige viljakam vanema ajaloo ja arheoloogia populariseerija on ajaloo kandidaat Jüri Selirand. Menuraamatut läbi aastatuhandete ja arheoloogia Eestimaa teedel koos Evald Tõnissoni ja Vello lõõgasega hulk raamatuid, veel sajad artiklid, lisaks rohkem kui paarkümmend tõlgitud teost. Kooliõpik Jüri Selirand on Eesti allveearheoloogia ja kolleegide sõnul võib Jüri Seliranna hindamatuks saavutuseks pidada seda tööd, mida ta tegi arheoloogiakeskuse rajamiseks Tallinnas. Selirand on oma teiste tunnustuste seas esimesena siinpool Läänemerd ja ainsa eestlasena saanud väga hinnatud Oskar Monteeliuse medali. Ja sellest, kes oli too Oskar Monteelias. Sellest jutuajamist Jüri Selirannaga alustamegi. Oskar Monteelius oli Rootsi arheoloog elanud 1843 kuni 1921. Tema kindlustas oma töödega Rootsi arheoloogiale silmapaistva koha Euroopa esiaja uurimises ja tema töötas kõrvuti teise Rootsi kultuuriajaloolase arheoloogi Hans ildebrändiga välja. Siis arheoloogia süld tunnustatud tüpo loogilise uurimismeetodi ja pani aluse Euroopa pronksi ja rauaaja kronoloogilise jaotusele. Pronksmedal tema auks või mälestuseks 1947. aastal. Ja seda medalit annab välja siis Rootsi muististe kaitse ühing isikuid, kellel on arvestatavaid teeneid arheoloogilise uurimistöö arendamises, muististe kaitsmisel või arheoloogilises muu sealses töös. Eeskirja kohaselt oleks pidanud monteeritakse medalit välja antama üks medal üle kahe aasta, alates 1947.-st aastast aga esimene medal anti siiski välja alles 1952 ja seal selle sai Norra arheoloog. Haakunud tellik ja teine medal anti välja alles 10 aasta pärast, 1962. aastal. Selle sai Rootsi kuningas Gustav kuues Adolf, kes samuti tegeleda arheoloogiaga. Muidugi, selle medali kättesaamise juures võib rääkida ka veel seda, et kuigi mind juba sinna kutsuti 1987. aasta suvel siis asjaajamine läbi meie asutuste läbi Eesti teadusasutuste ja Moskva asutuste teaduseakadeemias. Duste võttis aega nii kaua, et ma sain sõita siiski alles 1988 teda vastu võtma ja märts, see oli veebruarikuus, kui ma siis 1988 sain kätte selle harukordse medali. Eesti ühe teeneka arheoloogi käest on õige küsida, mis selle teaduse õieti põnevaks teeb? Kui arheoloog teeb väljakaevamisi, siis tema on alati esmaavastaja, ükskõik sääraseid asju võib-olla ennem ka leitud, aga see, see leid, mis nüüd päevavalgele tuleb, tema kaevamiste käigus, et see tuleb tema silmal esimest korda ja, ja niimoodi saab siis ikkagi temast jällegi esmaavastaja, nii et arheoloogia on alati esmaavastaja ja siis Nende esmaavastuste põhjal ta saab hakata selgitama edasi juba neid küsimusi, mis, mis tal käsil parajasti on. Kui te vaatate oma leidude peale tagasi, siis missugune teie leidudest on olnud teie jaoks kõige olulisem? Kui nüüd hakata hakata ekstra välja tõstma midagi, võib-olla see siis siis võiks rääkida mõni sõnakoorküla Valgjärvest, sellepärast et koorküla Valgjärves seal on üks Eesti Eesti niisuguseid omapärasemaid muistiseid all. Seljakul asub muistne asulakoht ja seal mul oli võimalik õieti enesearheoloogi välitöid alustada allveearheoloogiliste uurimiste ka Valgjärvel 1958 maikuus. Need olid minu esimesed ettevõtmised arheoloogias. Ja siinjuures peab seda ütlema, et see 58. aasta kujunes nagu teatud määral Eesti allveearheoloogia sünniaastaks. Selle juures peab aga kohetama seda, ega, ega ma ise ei ole vee all käinud, kuigi jah, ma olen sündinud jäädes ja isa õpetas mind juba varakult ujuma. Ma olen sukeldunud ja hüpanud vett D ja pea eest, nii et ujumine on mul selge. Ainult et allveearheoloogiat kui sellist on teinud siiski minu juhendamisel väljaõppinud allveesportlased. Kuidas te kõigepealt üldse tulite selle peale, et seal peaks kaevama hakkama, olid need muistendid? Põnevad muistendid Valgjärvest, kuidas Mõis järve alla vajus, järve põhja vajus. Miks te selle järve avastasite? See avastus tuli õieti ikkagi teiste teiste poolt, sellepärast et ilmus tol ajal 58. aastal noorte hääles paar kirjutist koorküla Valgjärve kohta, et seal on säärane asi järve põhjas olemas ja, ja ühte ja teist võib sealt leida ja võiks seda asja uurida. Ja seal seal oli siis Pirita vetelpäästejaama tuuker mattis allveekes, võttis selle kohta sõna ja siis siis ma hakkasin tõesti natukene vaatama seda asja nende ajaleheartiklite põhjal kirjutasin siis ise ka nende olemasolevate materjalide põhjal kirjalike materjalide põhjal, mis koorküla Valgjärve kohta olemas olid, sellel põhja vajunud mõisa kohta. Uurisin neid ja kirjutasin kah ühe artiklikese noorte häälde ja ja siis läks see asi ikka niimoodi edasi, et maikuus tekkis mõte, et käiks siis korra Valgjärvel ära ja vaataks seda asja lähemalt. Ja kuna Mati salve oli säärane haka ja, ja oli valmis kohe seda asja tegema, oli valmis ehitama barbe, et parve pealt siis sukelduda selle muistse kohal järve ja temaga koos olid veel säärased tuukrid nagu Edward klaaser ja endale köster. Need kolmekesi need tuukrid olid need, kes olid valmis tulema Valgjärvele seda tööd tegema. Mis seal järve põhjas siis oli? No järve või mis seal on? Eks see, eks mõistis, on seal järve põhjas endiselt olemas ja 58. aastal sai lihtsalt vaadata siis ära. Järve läänekalda ulatub järve keskele säärane kõrgem seljandik, mis on vee all, aga muust järvest järve pinnast veidi veidi madalamal, kui kui muud järve osad. Ja sellel seljandikul siis järve keskel olid okaspuupalgid. No need said siis ära tähistatud, mõõdetud ja selle järgi, mida, mida tuuker mulle vee alt teatas, sai, tehtud palgijäänustest on ja niimoodi siis on seal okaspuupalkidest piiratud ala pindalaks võiks öelda umbes 700 ruutmeetrit, aga peale selle siis tuli palkide vahelt välja ka vanu savinõu kilde ja, ja üks, kaks poolikut savinõu. Nii et oli võimalik vaadata, mis ajast pärinevad ja, ja teiste võrdluste põhjal selgus, et tegemist on nagu esimese aastatuhande teise poolega selle, selle ajajärgu keraamikaga ja et siis sellesse aega peaks ka see ehitus kuuluma. Ja et tegemist peaks olema nii nagu mingisuguse elamiseks kasutatud ehitusega, sellele viitas siis see asjaolu, et Ühes nurgas oli olemas kivid kividest koldekoht, tähendab kivid olid põled põlenud ja nii, et seal oli ikka tehtud tuld ja et seal oli elatud asjad seal siis elati nende savinõu kildude järgi, samuti samuti Need olid, kes samuti omaaegsest elust pärit. Ja niimoodi siis see oli nagu esimene, mida, mida selle kohta teada sai ja selle põhjal SAISis arutatud, et seda asja ja tehtud umbes säärane järeldus, et et tegemist on keskmisest rauaajast pärineva pärineva ehitisega ning see on seal järve keskel olnud siis nagu platvormile ehitatud ja, ja tegemist sel ajal esimese aastatuhande teisel poolel algalgas ju Eestis õieti linnuste ehitamine, jõukam, jõukam rahva osa hakkas endale otsima kindlustatud kohti ja, ja nende kindlustatud kohtade ehitamisega, siis tekkis selline mõte, et võib-olla see järveasula oli ka nagu ühe jõukama Eesti ühiskonnaliikme oma, kes siis selle ehitas sinna kaitse eesmärgil, sellepärast, kuigi jah, talvel on ju säärane asi, järv on jääs ja pääseb ikkagi sinna juurde. Aga suvel siis oli ju või pikem osa aastast oli ikkagi järv jäävaba ja see v ülevee sinna minek, see nagu oli teatud määral kah tõkkeks. Kaitseks siis aastasadu tagasi oli ka seal järv ja linnas oli järve ääres. Et tegelikult jah, järv, järv on ilmselt kasvanud, nimelt ega sellega ei piirdunud asi järve sai ka edasi uuritud veel teised korrad ja seal oli jällegi abiks siis nüüd juba meremuuseumist Vello mäss ja Aleksandar Bauman, kellega 1984 sai käidud seal inspekteerimas selle ehitise seisukorda. Ja siis selgus, et järve Kalda ääres selle järve ulatuva poolsaare kaldapoolses osas oli nagu mingisuguse sillalaadse ehituse jäänuseid ja, ja selle tõttu võis arvata, et omal ajal on järve veetase olnud siiski selline, et kui esialgu oli see poolsaar kuival ja sinna ehitati, siis hiljem on veetase tõusnud ja selle tõttu on siis nagu olnud vajadust püstitada sinna sillalaadne ühendustee, et jõuda, jõuda välja uuesti uuesti sinna ehitusse. Ja täpsemalt sai seda asja selgitatud veel 1989. aastal, siis sai korraldatud päris korralik põhjalik uurimine. Järve põhjas asuv, vabandust väga, ma pean natuke täpsustama veel 84. aasta juurde seda, et ka siis tuli järve põhjast välja keraamika. Aga, aga see kera keraamika suuremalt osalt 27 savinõu kildu, need olid hoopis pärit nooremast kiviajast. Nii et oli noorema kiviaja keraamikaga tegemist ja järelikult oli seal sellel poolsaare taolisel seljakul elatud siis juba nooremal kiviajal ja no nooremal kiviajal olidki inimeste asulad enam-vähem kogu aeg vetega seotud ja vete ääres ning seal siis selle tõttu võib arvata, et siis oli see poolsaar kuivad hoopistükkis nooremal kiviajal ja hiljem siis hakkas järve veepind tõusma ja jäi, jäi see poolsaar vee alla. Ja mis ma nüüd 1989. aastal kohta tahtsin öelda, siis siis oli selline asi, et oli võimalik nüüd allveearheoloogiahuvilisi meremuuseumist ja õigemini meremuuseumi juures tegutsevast allveearheoloogiaklubist piikar kaasa tõmmata ja siis sai uuritud seda silla kohta ja mõõdistatud sealt tuli siis selle mõõdistamise tulemusena otsimise tulemusena tulid välja majja jäänused, mis asust teatud kindlate vahemaade taga ja need need viisid siis jääjärve kaldalt kuni selle ehituse palkideni. Et siis võib arvata, et seal omal ajal oli ehitatud sild, millega peetis ühendust maaga. Niisugused veealused leiud vist ei ole väga tavalised, et Eestist on teada Valgamaal Valgjärv, siis on Maasilinna laev ja Pärnu koge. Missuguseid kohti peaks veel tingimata uurima, kus võiks olla midagi? Ega nüüd päris täpselt siin oskagi vähemalt maismaa veekogudest midagi öelda, eks ole teisigi teisigi järvi, kus võib-olla midagi vee alla jäänud ja muistset kalade, keda sellised kohad, aga, aga no merearheoloogia on siiski arenenud ja tükk tükk maad edasi, niiet et on tehtud allveearheoloogilise uurimise just merel. Ja seal on jällegi just Vello mäss olnud see, kes on seda asja edasi viinud ja, ja on uuritud siiski väga-väga palju kohti nii Tallinna Tallinna lähedal, Tallinna lahes kui, kui, siis hiiu hiiumadalal. Tegelikult algasid need allveearheoloogilised tööd merel 1978 ja, ja pärast seda siis läksid need edasi, nii et ütleme, kõigist nendest uurimustest on Vello mäss kirjutanud ja siin on tema, tema nagu säärane mees, kes võiks sellest rääkida rohkem ja põhjalikumalt. Teie olete suure osa oma elust pühendanud sellele, et koondada arheoloogiamaterjal kõik ühtekokku kõik teadmised, kõik informatsioon ja kõik inimesed, kes sellega tegelevad. See unistus päris lõplikult ei ole täitunud. Ja kuidas see kõik algas. Ja algus algus on seotud muidugi sellega et arheoloogia kui uurimine toodi üle Tallinnasse 1951. aastal. Nimelt selle ajani oli see arheoloogia uurimine Tartus alguses Tartu ülikooli juures, aga 1947 asutati ajaloo instituut ja selles arheoloogia sektor ning seal siis arheoloogiasektori juhataja Harri Moora teedri tööd ülikoolis, aga 1950. aastal siis oli võitlus selle kurikuulsa kodanliku natsionalismi vastu ja ilmselt leiti, et küllap see arheoloogiaga teedel võib ka kodanlike natsionalistide kergemini kasvatada. Kui tutvutakse Eesti vanema ajalooga ja siis selle tõttu 1950 likvideeriti ajaloo kateeder ja arheoloogia uurimine jäi ajaloo instituudi juurde ja Ajaloo Instituudile anti üle ka senised arheoloogiakogud mis toodi siis Pletallina Tallinnas. Siin esitati siis teaduste akadeemiale hoone Estonia puiesteel ja Estonia puiestee seitse, seal oli ka ajaloo instituudi asukoht ja kõik need leiud. Kõik arhiivimaterjalid tulid paigutad lihtsalt tööruumidesse koridorides, nii et ega seal ei olnud mingit kindlust nende säilimise suhtes ja tuletõrje tegi selle kohta kogu aeg ettekirjutusi. Et selliseid asju ei saa hoida ikkagi tavalistes tööruumides 1967 siis oli Harri Moora lõpuks täis väge ja võimu ja akadeemia aastakoosolekul ütles ta tõsiselt, et arheoloogiakogudele on vaja uut hoidlat. Tähendab sellist spetsiaalset hoidlat, kus saab säilitada arheoloogilisi leide. Ja siis selle järel, kui tema oli seda rääkinud, sain mina temalt nagu ettepaneku, et tuleks teha üks kirja projekt arheoloogiakogude hoidmiseks. Ja kirjaprojektiga oli selline asi, et eks Moora tegi seal oma ettepanekuid ja leidis, et võib-olla oleks asi asi kindlam kui natukene laiemale minna, mitte rääkida ainult arheoloogiakogude hoidlast, vaid rääkida ka üldse ühiskonnateaduste unikaalsete kogude hoidlast. Et rahvaluulekogud olid samuti teatud määral ju sellistes tingimustes, kus oleks vajalik hoidla ruume. Aga noh, sellised ettepanekud said siis käigu ja sai neid tehtud Teaduste Akadeemia presiidiumile, et oleks vajalik arheoloogiakogude hoidla ehitada. Ja esialgu siis tuligi nii välja, et hakati seda presiidiumi poolt mõtlema selliselt, et see hoidla peaks olema uus hoone hoopistükkis ja, ja tööruumidega ja nende oi hoidlas olevate esemete kasutamisega töötamiseks ei oleks mingisugust seost. Hoidla võiks olla kusagil kusagil kasvõi linnast väljas, tegelikult siis arenes asi edasi, nii et 1967. aastal tehti mulle ettepanek asuda Teaduste Akadeemia ühiskonnateaduste osakonna teadusliku sekretäri või teadussekretäri ametikohale. Võtsin selle ettepaneku vastu, aga muidugi mõttega, et ma sellega võib-olla saan Akadeemia presiidiumile lähemal olles aidata kaasa rohkem veel arheoloogiakogude hoidla ehitamisele ja, või sellele sobivat ruumi ruumide otsimisel. Ja nii see asi siis tegelikult käiku läkski, sellepärast et kui ma, kui ma sellele sekretäri kohale sain, siis hakkasin ma mõtlema sellele, et kuidas Tallinna vanalinnas leida kohta arheoloogiakogude hoidmiseks. Ja siin võtsin ma siis ühendust tolleaegse vabariikliku restaureerimise töökojaga, seal oli siis võimalik, et saada kokku Reinud soobeliga. Helmi hüprusega, Villem raamiga ja kõik need kokkusaamised viisid selleni, et leiti sobiv hoone olevat arheoloogiakogude hoidlaks. Aida tänav. Hoone taotlemisel oli siis kogu aeg tegemist ka Tallinna arhitektuurimälestiste kaitse inspektsiooni juhataja Rasmus Kangropooliga ja tema temaga toetas seda seisukohta, nii et ütleme, 67.-st aastast peale oli juttu sellest, et jah, et saame selle viljaaida ja, ja võib sinna hakata siis seda asja mõtlema ja tegema. Aga ega keegi veel seda otsust vastu ei võtnud, et viljaait antakse üle 76. aastal tehti lõpuks selgeks Ministrite nõukogu kirjaga. Et viljaait on juba 60 70. aastal antud nähtud ette tarbekunstimuuseumi ehitamiseks ja, ja arheoloogidel ei ole sellega midagi tegemist. Esialgu vett vedama, aga sellega seoses peab muidugi ütlema ka veel seda, et tegemist ei olnud siiski ainult hoidlate hoidlatega ja küsimus oli ka selles, et tuli nagu mõelda ka uurimistööde laiendamisele ja 1967. aastal oli säärane asi, et NLKP b keskkomitee võttis vastu otsuse mille kohaselt tuli siis tõsta ühiskonnateaduste osatähtsust rahvahulkade kommunistlikul kasvatamisel. Ja ehk siis see otsus oli selline, mille põhjal akadeemia tollane peasekretär Viktor Maamägi 1968 tegi ettepaneku, et Eestis tuleks nüüd asutada rahvateaduste Instituut ja sellesse teaduste instituuti tuleks koondada siis peale arheoloogidega rahvaluule esindajad ja etnograafid, mitte ainult arheoloogid. Ja niimoodi siis oli juttu rahvakultuuri instituudist ja selle rahvakultuuriinstituudi juures sai asja edasi aetud ja, ja jällegi oli vaja siis koostada paberid, teha ettevalmistusi. Ja 1969. aastal jõudsime siis nii kaugele, et sai ühiskonnateaduste osakonnas peetute osakonna büroo koosolek, kus arutati või siis ettepanek rahvateaduste Instituudi loomise kohta ja, ja see seal siis ühiskonnateaduste osakonna büroo leidis, et uus instituut on igati vajalik luua sellepärast et koondades arheoloogia, etnograafia, antropoloogia ja folkloori uurimise ühte instituuti see süvendaks eesti rahva varasema ajaloo uurimise komplekssust ja teiselt poolt kujuneks instituut kõigi läänemeresoome väikerahvaste varasema ajaloo uurimiskeskuseks. Ja selle tõttu siis tehtigi säärane otsus esialgu, et pidada vajalikuks luua 1972. aastal Eesti NSVs Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi, arheoloogia ja etnograafia sektori, keele ja Kirjanduse Instituudi rahva luuresektori ning Kirjandusmuuseumi folkloristika sektori osakonna baasil iseseisev instituut millele omistada väljapaistva teadlase, Eesti Nõukogude arheoloogia ja etnograafia rajaja akadeemik Harri Moora, nii. No ja siis moodustati seal ühtlasi ka organiseerimiskomitee grupid, esimeheks sai akadeemiksekretär, tolleaegne Eduard Päll. Siis tegelik niisugune sekretär, kes kogu aeg neid materjale korjas ja ja kokku pani, oli Jüri Selirand ja liikmeteks olid talu Instituudi arheoloogia etnograafia sektori juhataja Lembit Jaanits Ajaloo Instituudi vanem teaduslik töötaja Ants Viires, etnograaf keele ja Kirjanduse Instituudi rahvaluule sektori juhataja Ülo Tedre ajakirjandusmuuseumisektori juhataja Ingrid Rüütel. Ja oli mõeldud sedasi, et 1972. aastal võiks Leist instituudi luua, aga kuna kõik need asjad tahtsid ju kooskõlastamist saada, ega siis aidanud sellest, et seal osakonna büroosse asja arutati ja plaane tehti. Neid tuli kooskõlastada Eestimaa kommunistliku partei keskkomiteega Ministrite nõukoguga. Neid tuli kooskõlastada Nõukogude Liidu Teaduste Akadeemiaga Moskvasse, NLKP keskkomiteega ja nõnda edasi, nii et kõik need kooskõlastamisel võtsid aega ja, ja seal sai käidud. Eduard Päll käis Moskvas mitmel korral neid asju rääkimas seal nagu toetati neid asju, aga, aga 1970. aastal jäi see asi siiski lõpuks soiku. Ei olnud enam juttu nüüd sellest rahvateaduste või rahvakultuuriajaloo instituudi loomisest 72. aastal, aga teatud ettevalmistused olid tehtud ja, ja selle tõttu, kui nüüd oli võimalik mõelda selle peale kuidas ikkagi tugevdada suundi ja arendada edasikaar, bioloogiat. Ja siis 71. aastal tuli päevakorda Ajaloo Instituudi fondide sektori loomine. Sellepärast et selleks ajaks ajaloo instituuti oli juba kogunenud väga palju arheoloogilist materjali. No ütleme, selleks ajaks lugesime enam-vähem 2000 esemelist leidu oli kogudes 95000 münti selle 95000 mündiga oli see meie mündikogu nõukogude liidus kolmandal kohal. Ja siis antropoloogiline kollektsioon oli vähemalt 1000 luustikuga siis oli olemas seal kaevamiste aruanded, muististe kirjeldused ja nõnda edasi. Neid oli kokku 60000 lehekülge, mis kirja sai pandud. Edasi oli 9000 fotot, fotonegatiivi ja samuti veel diapositiive. Nii et selle tõttu sai On tehtud ettepanek, et ajalooinstituudil tuleks 71. aastal saada täiendavaid kohti täiendavaid kohti, uueks teemaks komplekssete meetodite ja uue tehnika kasutamine arheoloogiliste uurimustes. Arheoloogiateaduse teoreetilise taseme jäid eelis kasvatusliku tähtsuse suurendamiseks. Fondide korrastamine ja süstematiseerimine uue metoodika järgi võimaldaks siis eesti arheoloogidel Nõukogude liidus esimeste hulgas juurutada arheoloogilistesse uurimistesse elektronarvutustehnika ja saavutada seega eesrindlike piiritaguste uurimiskeskuste tase. No piiritaguste uurimiskeskuste näiteks sai toodud Prantsusmaa edasi. Spetsiaalset laboratooriumit tuleks luua ja nende spetsiaalsete laborant tooriumide organiseerimine võimaldab siis esimesena Nõukogude Liidus maaharimise ajaloo uurimise ühendada mullaga pistiku ja klimaatilised loogiliste faktorite uurimisega. Ja kuna Eesti territoorium on maailmas kõige põhjapoolsemaks piirkonnaks, kus elanikkond tegeles maaharimisega põhiliselt juba meie ajaarvamise algusest peale siis Nile uurimust uurimuste tähtsus ulatub kaugele üle Eesti piiride ja samuti üle Nõukogude Liidu piiride ning see pidi kindlustama samuti siis jällegi Nõukogude teaduse positsioon rahvusvahelisel areenil lihtsalt pidid sinna juurde käima sellepärast et ega muidu ei oleks sellest asjast tähele pandud. Ja lummideskmaatiliste materjalide korrastamine võimaldab võimaldaks siis sügavamalt uurida kaubasuhteid, millega jällegi pidi parandatama korrigeeritama mujal mujal siis kodanlike teadlaste poolt tehtud uurimusi varakeskaegses ajaloos. Ja, ja see oli jällegi siis, mis pidi aitama kaasa sellele, et uus uus uurimisteema saaks ikkagi edasi viia Eesti arheoloogiat ja, ja selleks oleks vaja saada täiendavaid kohti. Nõia need täiendavad kohad saadi ja, ja siis too oligi võimalik augustikuus 1971. aastal organiseerida ajaloo instituudis fondide doktor. Nii et fondide sektor hakkas siis tegelema arheoloogiakogude korrastamisega ja ja nende hoidmisega. Kui Jüri Seliranna eestvedamisel olid majad Rataskaevu praeguse Rüütli tänaval leitud tööruumid korda tehtud kokku kogutud arheoloogilised leiud need kaasaegsetes liugriiulites ära paigutatud. Kui oli hulk kooskõlastusi aastate jooksul erinevates nõu kogulikes instantsides tehtud, siis paraku arheoloogi unistus nüüdisaegsest keskusest koos laboratooriumite ja muuseumiga päriselt ei realiseerunud. Aga kas peab olema ühel riigil arheoloogiakeskus? Ilmselt arheoloogiakeskus kui selline tähendab imeliselt küll praegu ainult kuigi teda faktiliselt ei ole olemas, aga nimeliselt võiks teda siiski arheoloogiakeskuseks nimetada. Arheoloogiakeskus võiks olla edasi ja samal ajal ma olen kuulnud, et Tartus on nüüd noortel arheoloogidel kava arendada edasi arheoloogiat samuti ja luuülikooli juurde arheoloogia instituut, nii et ega seegi ei ole paha mõte, noored on need, kes jõuavad rohkem teha ja kellel on rohkem võimalusi selleks. Nii et kunagi jah, omal ajal, kui ma selle arheoloogiakeskusega tegelesin, siis ma olin küll sellisel seisukohal, et Tartus arheoloogiakateedrit ei olnud ja kogu arheoloogiline uurimistöö oli Tallinnas. Siis ma rääkisin sellest, et ega Väikse Eesti peale mitut arheoloogiakeskust vaja ei ole. Et aitab ühestki, aga, aga küllap küllap kulub ka ülikooli juurde Tartu ülikooli juurde ära arheoloogia instituut ei ole selle vastu midagi. See jutus on kõlanud väga paljude Eesti kultuuriloo jaoks oluliste inimeste nimed ja üks neist mitu korda, Harri Moora. Missugust rolli mängis tema teie elus ja kuidas te teda iseloomustaksite? Harri Moora on nimi, mis sai mulle tuntuks tegelikult juba väga varakult, nii et ma olin vist 11 aastane, kui ilmus ju 1939. aastal tema toimetatud muistse eesti lennud osad. Ja see muistse Eesti linnuse, selle raamatuga oli mul võimalik tutvuda, ilusad joonised olid seal sees ja lugesin ka siit-sealt ühte teist, aga aga no midagi nii erilist konkreetset mul sealt meelde jäänud, aga Harri Moora nimi jäi küll meelde ja, ja arheoloogiasõna kui selline. Ja eks siis edasi läks asi nii, et kui ma hakkasin Tartu Ülikoolis ajalugu õppima, asusin sinna 1949, siis oli Harri Moora, see, kes veel luges arheoloogia kursust esimesel kursusel. Ja kellele ma tegin ka siis esimesed kaks, kaks eksamit arheoloogia ja etnograafia osas. Nii et siis ma sain ta ka esimest korda silm silmast tuttav üks. Ja edasi läks asi nii, et kui Ta ülikoolist lahkus, siis jäi. Minul oli mõte ülikooli astudes, et ega ma siis puht aja luulaseks ei tahagi saada, et ajalugu ajalooks, et selle kõrval oleks ikka erialal nii nagu arheoloogia, nagu spetsiaalne ja kitsas ala. Aga kuna arheoloogiat võimalik õppida ei olnud, siis ma pidin ülikooli lõpetama ikkagi ajaloolasena. Ja sealjuures, kui mul oli käsil diplomitööks valmistumine, siis sain ma Harri Moora käest kirja, ma elasin tol ajal Viljandis, olin õpetaja Viljandi pedagoogilises koolis. Ja Harri Moora kirjutas mulle ootamatult, et tema on kuulnud, et on üks säärane mees, kes nagu arheoloogiastun huvita teatud ja et tema nüüd ei ole saanud küll ülikoolis otseselt arheoloogiat õppida, aga ta võiks siiski nagu diplomitöö kirjutada selle selle kallakuga, et veidi arheoloogiat sinna sisse ka panna. Ja eks ma siis selle selle peale sain pidada nõu oma juhendaja Vilma trummariga. Ja nii sai sellest diplomitööst säärane diplomitöö, kus oli küll Pealkiri eestlaste ühiskondlik-majanduslik, kord 13. sajandi alguses, kirjalike allikate põhjal, aga nende kirjalike allikate kõrval ma kasutasin siiski ka osalt ära arheoloogilisi andmeid, nii et see oli nagu 1957. aastal Harri Moora leidis võimaliku olevat luua üks ühe aspirandi koha ajaloo instituudi juures arheoloogiaala. Ja siis oli mul võimalik sellele. Nojaa, sellele eelnesid siis 57. aasta suvel minu esimesed väljakaevamised Harri Moora juhad juhatusel tähendab Väljakaevamised, millest ma osa võtsin lõha vere linnamäel. Ja seal siis sain ma Harri Moora ka lähemalt tuttavaks, sellepärast et see arheoloogia ekspeditsiooni juhtkond, Harri Moora, Evald Tõnisson ja, ja mina siis natukene sinna poole elasime üheskoos ja olime siis. Meie Evald Tõnissoni, Lilian Kalvuga meie kunstnikuga lakas Aga Harri Moora majas, aga lõunad olid meil ühised ja harjumoraviva saadise moora oli seal, kes hoolitses toidutegemise eest. Nii et seal tutvusime lähemalt ja. Ja samal ajal väga järjekindel õpetaja, nii et seal oli palju pida selle esimeste kaevamiste jooksul. Ja edasi, eks siis aspirantuuri aja jooksul, kui tuli, kui tuli kõne alla see, mida aspirantuuris teha ja mida ajalugu kandidaadikraadiga kirjutada siis andis ta mulle sellised teema Eesti mandrikalmed 11. kuni 13. sajandil. Ja muidugi see teemavalik toimus teatud määral nagu natukene ka võistlusena, sellepärast et ka Evald Tõnisson pidi saama ühe teema ja tegelikult Harri Moora seadis meie kahe ette siis säärase valikuvõimaluse. Teine võimalus oli liivi muistise ja valige siis nüüd, kumb kumma valib? Mina olin natukene nii nagu viisa, kas, ja ütlesin, et Evald Tõnisson tema valib, et tema oli ajaloo instituudis tööl, juba andsin, andsin selle viisakuse poolest valimise õiguse temale jäävalt. Tõnisson valis liivlased, mida ma ise küll oleks tahta? Ja luges seda ja, ja, ja tegelikult seda nõuannet sain ma tema käest juba ka diplomitöö kirjutamise ajal ta luges minu diplomitöö ka läbi. Nii et ta oli kogu aeg innustaja. Ja kui 1960. aastal aspirantuuri lõppessis, võttis ta mind tööle Ajaloo Instituudi arheoloogiasektorisse. Sain nooremteaduri koha ja siis töötasin tema juhendamisel, käisin kaevamas, käis mind kaevamistel vaatamas, juhendamas ja, ja ütleme siis kasvõi see, et suhtumine meisse ja nooremates õpilastesse oli alati temal südamlik. Ja 1966. aastal võttis ta kätte D ja võttis kaasa kaks noort noort ajaloo kandidaat. Minu ja Arkadi mal vöögini lumis maatiku Prahasse, arheoloogia, Kongressile, ülemaailmsele arheoloogia kongressile. Nii et see oli võimalik meil esimene selline väljasõit, aga no kahjuks kahjuks tema tervis siis selle järel advenes. Jaa, jaa. 68. aastal lõppes tema elutee. Ega arheoloog tegelikult ei saa olla niisugune üksinda nokitseja hakkas tööle, tulevad tuttavad ette järgmised read. Asju oma vanu ja naljakaid uurin leidnud neis leiva ja tarkuse jõe. Tulevad meelde küll sellepärast, et see oli see arheoloogide hümn, mille mina õppisin ära 1958. aastal Lembit Jaanitsa juures Saaremaal ja selle arheoloogide hümni kirjutas omal ajal Eesti arheoloog Eerik Laid, kes pärast sõda oli Rootsis ja, ja ei olnud enam enam siin. Aga see laul elas edasi ikkagi arheoloogide seas. Kas viis tuleb ka meelde? Asju ma oma nõu ja naljakaid uurin, leidnud neis lei vaia, tarkus ei haudu ja kuhu Paidma kaevan ja puurin surnud pesta vastane laava töö. Aitäh, Jüri Selirand ja palju elurõõmu edaspidigi. Rahvusvaheliselt tuntud teenekas ja tarmukas eesti arheoloog Jüri Selirand rääkis oma tööst vikerraadiole 78. sünnipäeva eel, 21. juulil.