Tere hommikust, jutusaade on täna väljasõidul ja me teeme seda Eesti rahvusringhäälingu Pärnu stuudiost. Werner vilgas juba lehvitab mulle nuppude tagant. Aga miks sellepärast, et tänase saate kangelanna on viimased aastad. Ta jaganud ennast Pärnu Võsu ja Tallinna vahel. Ja TÖÖ Endla teatris hoiab teda Pärnus kinni. Mina olen Margit Kilumets. Tere hommikust, Carmen Mikiver. Tere. Sul on kolm kodu Võsul, Tallinnas ja Pärnus ja ma niimoodi ise nimetan kolme kodu ballaad, aga mismoodi sa siis ennast reaalselt jagad nende kolme koha vahel? Pärnu teatris on noh, kõige kõige rohkem olengi siis seotud, kui on see tööperiood, ütleme see prooviperiood, siis siis olen nagu tihedamalt siin ja, ja kui on head etendused, siis, siis anna hakata niimoodi planeerima. Millal sa minna Viimsisse ja millal sa minu Võsule ja Võsul käin, tegelikult olgem ausad, rohkem ikkagi suve poole, kui ilmad on ilusad, et ega ma talvel seal ei ole, nii. Aga kõiki kolme kohta korras hoida, see on ikka päris keeruline, eks ju, ja on igal pool koristada ja tolmurulle taga ajada. On ja siis see tähendab ka seda, et sa veedad väga suure osa oma elust. Jah on, mis sa teed, kui sa autoga sõidad? Mediteerim sõitmine on tegelikult väga hea selline. Kuidas öelda, mõtete korrastamine, tema väga palju, mõtlen, mõtlen siis, sest ja näiteks kas või jooksmine ja kepikõndi teen siis samamoodi. On väga hea kõik oma asjad, mõtled läbi ja. Pärnu Endla teater on sinu koduteater olnud siis nüüdseks juba kui kaua? Oih, vaata nende daatumite koha pealt olen mina väga vilets. Ma ei, kuidas öelda ei, ei no, aga 10 aastat keskeltläbi ka kindlasti ja siin vist oli mingisugune kas paar aastat tagasi või kuskil meil on siis teatris nagu see iga hooaja alguses õnnitledakse, kellel on mingisugused, kuidas öelda ümmarguse mad numbrid ja siis oli 10 aastat täis mul saanud, ma kuulsin, see, aga see on see ametlik ütelda koosseisuline, aga ma olin enne seda veel mingi paar aastat olin ma ka vabakutselisena juba noh ütelda. Alustasin siin. Et ma kohe ei tulnud nagu koosseisuliseks siin Pärnu teatris. Aga kui sa vaatad oma seda rollide balletti, mis sul praegu enne oma esimest suurt juubelit käes on, siis kas sa oled rahul sellega? Aga mida sa mängid ja panen, küll olen, olen tõesti olen seda ütlen täiesti siiralt. Just nimelt, kui ma tegelikult mõtlen eriti tee, mis praegune aeg nii-ütelda, kuidas peab hakkama saama ja, ja kui ma vaatan, kuidas, kuidas ütleme, noored näitlejad peavad alustama ja tulevad, et siis olen küll olen. Konkurents läheb järjest järjest järjest karmimaks. Millisele etendusele sa lähed kõige parema enesetundega praegu, mis repertuaaris on, mõtled kohe hommikul, et oo jess, et, et täna on see päev, kus ma saan mängida, siis mida? Ma arvan, et praegusel hetkel armastuse õigekiri. Ma arvan ja mulle meeldib ka väga teha, meil on muusikal viimane kauboi mulle meeldib teha neid, need on sellised, mul on seal kolm erinevat sellist episoodilised rolli. Ja mulle väga meeldib neid teha, nad on hästi erinevad. Ja mina võtan seda komplimendina, kui, kui inimesed ei tunne mind ära, kui ma teen neid erinevaid seal. Kas ma olen seal ämm olema seal lavastaja olema, selle nii-ütelda lõbunaine ja kui mõni ütleb, et issand, kas kas sina tegid kõik vä? See on, see on minu jaoks parim kompliment, mulle õudselt meeldib neid teha, väga meeldib teha. Õudselt ei ole ilus eesti keeles. Ema ema sul kindlasti kuulab ja teeb väiksed märkmed, kõik. Paati hüppeid ja aga mulle väga meeldib neid teha, minu jaoks on vähemalt see, mis mina olen, kuidas mina olen seda tööd mõelnud nagu et kuidas öelda nii palju kui võimalik sukelduda sinna selle rolli sisse ja kuidas öelda ennast nii palju kui võimalik noh, ära unustada ja jätta maha ja see ongi see minu jaoks kõige põnevam. Et seda Carmenit oleks nii palju kui võimalik. Paratamatult, eks ole, ikka mingi osa ju jääb, eks ole, aga, aga see ongi see kõige põnevam selle töö puhul, et kuna see läks kaks kuud, ütleme keskeltläbi alatena aega kui ütleme, kui see prooviperiood ja esietenduseni siis see selline noh, kuidas öelda see naha ära kaotamine ja, ja minna ja kehastuda ja leida see täiesti teine kuju. Vot see, see mulle õudselt meeldib see urgitsemine ja selline Kui oluline on see, et etendus meeldiks rahvale, on ju selliseid etendusi, mida meeldib näitlejatel tohutult mängida, aga inimesed lihtsalt ei tule. Ja siis on jälle see teine äärmus, et noh, ise teen juba 200 viiekümnendat korda ja kohutavalt tüütu, aga rahvas ikka käib. Ma ei ütle selle lavastaja nime nime, aga ma olen ükskord ühe lavastajaga nagu natukene vaielnud, et kui tema niimoodi lavastas ja ütles, et Pea kinni, siin on naerukoht ja mina ei saanud sellest aru, mis mõttes naerukoht, et kus, kuidas, kuidas, kust te teate naerukoht, et et, et mina arvan, et tuleb teha seda, mida, mida sina nagu õigeks pead. Et ei saa tegelikult nagu arvestada mõelda sellele, et, et mida publiksin arvab, noh see on selline, kuidas öelda populaarne käest ära andmine. Et tuleb ikkagi teha oma asja, ütleme, loominguline inimene on ta siis näitleja, on ta kunstnikuna ta no mis iganes, mida ta loob, tema peab, kuidas öelda luuletajad, kirjanikud, ta ju teeb, eks ole, oma ja see siis, kas see mulle meeldib või ei meeldi, see on juba teine, teine asi, aga, aga ma siiski arvan, et et siis sa oled nagu aus, kui, kui sa teed. Noh ma ei kujuta ette, lihtsalt, kui ma pean hakkama niimoodi oma tööd tegema, aga kuidas kellelegi meeldib või noh, ma ei saa niimoodi teha, ma ei kujuta lihtsalt ette, seda, ikka tuleb teha see, mis, mis, mis sinu süda ütleb või räägib või sest alati on, alati on mingi osa, kellele sa ei meeldi, see on alati nii, see on paratamatus. Kellele see ei meeldi, kellele see meeldib ja kes ei saa sellest aru, see on alati nii. Kuidas sa kriitikat talud, sellist, mida kirjutatakse näiteks, mida aeg edasi, seda paremini. Et kui ma alustasin ütelda kunagi noore näitlejana, siis siis eks ma ikka võtsin nagu, võib-olla rohkem ja ma ei saanud nagu aru minu jaoks nagu tundus, et mina teen kaks kuud, eks ole, nii, näen vaeva ja ja, ja siis järsku, kuidas öeldakse ühe suure jämeda joonega tõmmatakse maha, et et, et nüüd ma oskan, nüüd ma oskan, kuidas öelda juba. Noh, olgem ausad, Eesti on nii väike, et, et eks me juba tunneme ka neid inimesi, kes kirjutavad ja, ja kuidas öelda ei, ei tee nagu ma ei ütle niimoodi, et ma üleolevalt sellesse suhtun, aga lihtsalt noh nemad teevad oma tööd ja, ja, ja kui ta on selline noh, edasiviiv kriitika, et miks mitte aga kui ta on üldjuhul väga palju sellist ümberjutustamist ja vot see on selline noh, see ei vii mitte kuhugi, see kriitika, see nagu jäik see on selline, siis ma saan aru, et kas inimene töötab seal või ta teeb endale, eks ole, sellise leivaraha ja ta kirjutab selle ära, tegelikult ei ole üldse asjasse süüvinud või, või ta ei ole kuidas, nagu öeldakse tänapäeva keeles pointile pihta saanud, et noh et jah, aga, aga sulle vastates siis ei, ei tekita mingit Kas sul on elu jooksul olnud oma lavastaja? Ma tean, et näitlejannad ikka unistavad sellest, et oleks keegi, kes on kohe südame järgi ja sa tead, et kui temaga töö hakkab, et siis on raudselt väga vahva. Ja minul on küll mul on, on olnud ja praegusel hetkel ei ole nüüd tükk aega küll koos töötanud, aga mul on Madis Kalmet, kes minule väga väga väga istub, tema, kõik see lihtsalt istub väga hästi. Ja nüüd õnneks tuuma, loodan väga, et, et meil koostöö jätkub, on Gerda korda mets ka nagu väga kuidagi see, see, nii see viimane öö siin armastus õigekiri kuidagi väga hästi väga hästi kuidagi see ongi vot see, eks see nii nagu elus inimestega ka kuidagi tunnetad ära selle, kes on sinu inimene ja see intuitiivselt kuidagi. Et me mõistame, me saame aru, ma saan juba aru, mida, mida ta tahab juba öelda mingi poole lause pealt. Ma saan aru sellest, et see on tegelikult õnnistatud õnnistatud olek, ütleme näitlejale, et et kui, kui see on olemas, sest meil on, olgem ausad, lavastajate puud tänaval. Su perekonnanimi on Mikiver ja ega me selles saates ka ei saa sellest üle ega ümber kassa. Oma abikaasa Mikuga tegid ka koostööd ja, ja aga sa ei nimetanud teda praegu oma lavastajaks. Nojah, ma mõtlesin praegu nagu elavate elavate inimeste seas, et Mika muidugi minu kõige suurem õpetaja olnud, et kuigi ma pean ütlema seda, et. Ma nagu olen aru saanud, et et inimestel vist on nagu, nagu selline arusaam, et ma olen kuidagi nagu teatrisse saanud tulnud nagu kuidagi nagu Mikuga seoses või läbi läbi Miku, aga tegelikult ütleme näitleja kohapeal olen mina saanud tegelikult tänu Evald Hermakülale temas, ma olin Draamateatris, ma olin rekvisiitor ja tema oli, kes mind märkas, seal hakkas mind nii-ütelda kõrvalt nagu võtma kasutama. Esimene tükk oli muld ja Draamateatris Enn Vetemaa tuul Olümposelt tuhka tõi. Ja, ja, ja siis sealt hakati kuidagi nagu mind märkama ja, ja siis ka teised hakkasid ja siis Viive Ernesaks, kui ta hakkas tegema Ameeribopinsiidis 1987, siis siis niimoodi nagu seal näitleja koha peale. Et et Evald Hermaküla on see, kes mind tegelikult kuidas öelda pani mulle nii-ütelda selle selle jalajälje maha ja sealt läks nagunii-ütelda. Aga kuidas sa Mikk Mikiveri üldse esimest korda elus kokku puutusid, kas sa mäletad seda? Ja no kas ma nüüd oskan öelda pärista ühte esimest kohe momenti, et eks meil seal, kuidas öelda Draamateatris niimoodi märkasime teineteist. Ja eks kuidas öelda, parimad kohtumised on alati kuskil trepiastme peal ja möödaminnes ja, ja aga saab fikseerida ära selle asja sisse jätkugi sulle. Et et ma vist küll ma arvan, et, et Draamateatris kuskil koridoris trepi peal oli see esimene see märge nagu sest et huvitav, mina nagu mina nagu kuidagi teda nagu üldse ei, ei, ei ei võtnud nagu, et noh, et, et noh tuntud lavastaja või kuidagi, mina nagu üldse temale kuidagi niimoodi ei vaadanud alt üles nõuel ja ma mõtlesin, et ma ütlen, et see, see, meie elu oli ka, et minul, minul oli ta ennekõike ikkagi mees, keda ma armastasin minule nagu abikaasa ja minu lapsele isa. Et noh, ta ei tulnud koju meil meile kui lavastaja Mikk Mikiver, et jah, see see, ma arvan, et see Kõll käis ära kuskil trepiastme peal. Aga sa oled ometigi olnud tema proovides ja tema käe all käinud ja ja võib-olla see ei olegi väga tore või ikkagi on? Ei, ei ole tore, see tuli hiljem alguses. Alguses ma olin ikkagi nagu, nagu noh, kuidas öelda nagu reanäitleja. Aga no mul on nii kahju, et, et ei ole ma noh, kuidas öelda selliseid lavastajaid, tema proovid olid ikka väga-väga-väga erilised, mulle nii meeldib see lause nagu tema õpilased on ütelnud, et tema proovid algasid niimoodi, et sa ei saanud aru, tegelikult juba ammu proov käib. Ta oskas kuidagi. Ta oskas kuidagi niimoodi proovi alustada ja üldse niimoodi nagu sellesse teemasse, mida ta siis antud hetkel nagu, nagu oli ette võtnud, millest, mida ta tegi tema kuidagi rääkis ja niimoodi kõike muud ja nii-ütelda, et inimene oskas nii märkamatult sisse minna sinna ja siis ta nagu see näitleja ise ütles, nagu ma ise tulin selle peale, ma ise tegin seda, see oli tegelikult Miku selline, nii oskuslik, see, selline töö, vot seda see, noh, ma ei ole seda kohanud hiljem, see on selline. Aga samas kuidagi, kuidas öelda, ma tohutult kartsin tema proovides alati suud lahti teha või olla, ma mäletan, ma olin alati, mõtlesin niimoodi, et saaks läbise, saaks ruttu läbi juba, sest ma ei tea, ma kuidagi nii õudselt pelgasin, et nagu tajusin, et seal midagi kõrgemad, kõrgem klass, kuhu mina ei küündi või et et tal on kuidagi tema proovid olid alati kuidagi sellised kuidas öelda, nagu harivad etet, saad kohe tahtsid peale proovi kuskil minna lugeda ja, ja, ja kõik see veel läbi võtta ja mõelda ja jajad. Et jaa, Ma olen seal, ma ei tea, kas, kas see on nii, aga mina nagu arvan, olen nagu tundnud seda hetke, mida mina ütlen, et see nagu näitleja, see selline kõrgem kõrgem tipp. Ma olen tundnud laval sellist hetke tema lavastustes, et et sa teed niimoodi, sa teed hetkel laval niimoodi, et pärast tagantjärgi kuidas öelda, ma olen nagu kuskil nii ära käinud, et et ma pärast mõtlen. Et noh, ma ei tea, kas sa said praegu aru, mida ma tahtsin öelda, ka see See on, aga see on tegelikult lavastaja, lavastaja, saavutas see ta tantsu suutnud näitleja kuidagi viia sellisele tasandile, et, et seal. Ja siis. Mul on olnud selliseid hetki nagu, et publikust peale etendust keegi mulle järgi jooksnud ja näiteks Milleri vaade sillalt, kui me tegime seda, siis mul on tuldud nagu oodatud. Pierre la lavastas etenduse lõppu ja ja, ja tahetud nagunii tärada ja, ja ja siis sa saad aru, et noh, see on. Noh on nagu õigel teel või noh, see on see ja ma tahan seda teha või mulle meeldib seda teha, et ma ei ole nagu kunagi kunagi nagu mõelnud seda seda seda tööd ütelda tehes, et, et noh kuidas öelda sellisele populaarsusele või, või et et mida aeg edasi, seda, seda enam, et, et see, see ongi nii põnev künda seda vagu või noh urgitseda ja, ja, ja, ja, ja noh Sa oled seitse aastat pidanud hakkama saama ilma temata. Kuidas sa ennast hetkel tunned, ma mõtlen just praegu, nüüd pott, jaanuaris 2014. No nüüd ma, ma, see võttis väga-väga-väga kaua aega, aga ma arvan, et kuskil viimasel aastal ma olen nagu sellest kõigest nagu lahti lasknud. Et nüüd ma, kuidas öelda, tunnen täielikult mina ise. Et ta oli väga-väga-väga pikalt, kuidas öeldakse, piss võib mul noh. Et eks need, eks need. Kellelegi kaotused, et võib-olla teistel ongi sellest väga raske aru saada, et et mida sa pärast kellelegi inimese kaotus nagu kuidas sa käituma hakkad või kuidas, mis sa teed või oled või et see, see, see on väga, ilmselt väga individuaalne kõigil, aga, aga ma ei lasknud nagu tükk aega lahti sellest Aga nüüd ma tunnen, et, et ma olen lahti lasknud sellest, et, Me kuulame ühe muusika loomile, sina oled tegelikult tänase saate jaoks välja valinud ja see lugu on omal kombel ka Mikuga seotud. Eks sa tahad öelda midagi kaasa, et miks just see lugu või miks see sulle nii korda läheb? See on mulle, jah, kuidagi, kui ma seda kuulsin, esimest korda see kohe kuidas öelda vajutas, hajutas seda õiget kohta, mul minu hingas ja ta mulle väga meeldinud see lugu alati, ma olen kuidagi alati, ta on ikka mingi aja jooksul tuleb ta mulle esile ja, ja meeldib, et kuidagi väga-väga hingekriipiv ja väga vähe, nagu kuulda olnud seda lugu millegipärast ma ei tea. See on lugu, mis kannab pealkirja mälestus Heli Lääts, seda laulab ja tekstile Mikk Mikiver. Käed liibuvad kätele ja silmad viivlevad filmil. Nii algab südamete lugu. On kuu vanune, heina magus lõhn hõljub õhus. Movile on una rule jäetult maas. Ja sul lillepärg on lõpetamata. See armastus sinu ja minu vahel on lihtne nagu laul. See on andmise ja keelamise ilmutamise ja taas varjamise mäng. Mõned naeratused ja natuke argust ja pisut magusat kasutut põrkumist. See armastus sinu ja minu vahel on lihtne nagu laul. Ei mingit Salanduteis, pool praegust. Ei võimatu püüdlemist. Evarri veetluse taga ei kobamist pimeduse põhjas. Piisab sellest, mida anname. Me pole pitsitanud rõõmu viimseni väänata välja temast valu, piina. See armastus silmi ja minu vahel on lihtne nagu laul. Vaata ta sõber saab kas. Vana sealt kurjaks sai. See. Oli mul nii. Tingiks kord sünnipäevaks kutsika. Kui ta too muret ära, sule talle süda. Oh ei, Su sõnad häma, et ma ei suuda mõista. Seda vaid selleks et ta ära pisarad ja lauluks, mu arm. Oh ei, mu sõber, sanedan häma ette. Rõõm on üürike, otsekui kastetilk. Naermise ajal ta sure. Aga mure on tugev ja põline. Las murelik armastus, kolla valvelsusi. Oh ei, mu sõber, Su sõnad on häma. Lõpetasid viimne laul, lahke armastus sulagu mälestuseks ja valu lauludeks. Lõppe tulen läbi taevatiibade kokkupanekus. Seisa paigal, viivuks. Ilus lõplik. Ja ütlema viimased sõnad. Vaikuses. Me kuulasime lugu, mis on seotud Carmen Mikiveri abikaasa Mikk Mikiveri, ka jutusaade läheb siitkohalt edasi, sell. Suvel on tegelikult ka üks üks täis teie sellises ühises elus. Sina ja sinu poeg Jon. Panite Võsule pingi, mis on ühtviisi mälestuseks nii Mikule kui ka Georg Otsale ja kelle idee see oli? Minu minu idee, ma noh, ammu tähendab peale peale Miku lahkumist mõtlesin, et ma teadsin seda kindlalt, et midagi peab tegema. Ja mõtlesin kogu aeg, et midagi, midagi, mis, mis, mis mul ei olnud nagu alguses üldse nagu see pingi idee. Aga mul oli nagu ma teadsin nagu kindlad, et midagi peab tegema ja siis ma ikka mõtlesin seedis hinnangu öeldaksegi ka eestlase moodi. Üheksa korda võtleja siis 10. kord lõika, et et ja siis, kui Vahur Kersna hakkas tegema, tuli nagu et ETVs hakkas, eks ole, see pingisaade iga pink räägib loo kuidagi, vot sealt mul siis nagu see klõpsatas nagu see viimane see, see mõte, mõte, selline lõng kokku, et jah, et see võiks nagu pink olla. Et siis siis nagu jah. Ja siis ma hakkasin sealt edasi arendama ja võtsin seal vallaga ühendust ja koostöö kõik väga hästi sujus väga meeldiv ja hästi-hästi tore puussepp ja ja siis ta sai siis ta. Teoks, kust see pink täpselt seisab, kui sa kirjeldaksid raadiokuulaja, kes mitte kunagi ei ole näiteks Võsu rannas käinud või on teil seal rannas? Jah, seal rannas see on, ongi nagu meie enda enda maja on ka seal peaaegu täiesti rannas, enam lähemale ma arvan, merele ehitada ei saa. Et ongi naq ütelda meie meie maja või aia aia otsast, sealt kohe täpselt täpselt seal rannas. Nii et ilusti vaatega merele käes mulle, kui sa tahad vaadata, ma olen seal proovinud. Ma olen seal istunud. Ja seal on nii mõnedki teised öelnud, et seal on, tal on tõesti selline kuidagi väga hea aura, et ta on sellise väikese nagu poolik paat. Minu mõte nagu oligi tegelikult see, et, et see, et see pink oleks nagu kuna nii Georg Ots nagu Mul ei ole isiklikult olnud Georg Otsaga nagu, nagu elus kohtuda selles elus siin. Aga nagu ma olen aru saanud nii tema kui kui ka Mikk, kes olid mõlemad väga merd armastavad inimesed ja, ja ja, ja kuidagi paadiga merel ja ja siis see minu idee või mõte oligi see, et alguses nagu pink oleks nagu paadikujuline külili rannas, et see on see paatist, nagu enam nüüd merele ei lähe, et see on nagu jäänud sinna randa. Ja, ja siis siis puussepp nagu tema siis nagu noh, vastavalt enda nagu kuidas tema, mina, mina võin ju tahta mis iganes, eks ole, lennukad ideed, et et kuidas ta nagu reaalselt saaks ka siis teostatud, et siis tema nagu, et, et ta nüüd siis niikuiniimoodi, et see pool paatise küna on nina siis küna on siis nagu ülespoole ja see on nagu siis katusega niimoodi, et sa saad seal all istuda täiesti vihma, vihma käes ja istuda ja mõelda ja mediteerida ja see oli nii armas. Ükskord, kui ma jalutasin seal rannas ja üks selline vanem vanem mees istus seal ja läksime mööda, ma läksin mööda tast teha, siis teretasime, ütlesid. Siin on nii hea olla. Seal väga kõik, ütled sellise aktsendina nagu vahel, et huvitav, kui ma olen nagu mõelnud tagantjärgi elusat minu juurde kuidagi kõik inimesed, kõik asjad, kõik on tulnud kuidagi, iga asi omal ajal. Et ma ei ole nagu kunagi eriti nagu, kuidas öeldakse, rapsinud või tummelnud, on alati võtnud aega, ma olen ära need asjad oodanud ja siis nad on tulnud ja siis on see kõik kuidagi nagu see õige aeg või et see pingi asi ka, et, et ilmselt ta tuli siis, kui ta pidi tulema, see oli noh, kõik see oli kuidagi nii õige, et see, see avamine siis nüüd juba mööduda aasta, eks ole augusti lõpus. Et ka kuidagi maalin, kui palju inimesi tuli kohale ja, ja siis oli muinastulede öö kuidagi kõik, kõik kõik. Oi, ma ei tea, tuhandeid-tuhandeid, küünlaid pandi põlema ja osa lendasid üles taevasse, tead, noh, see oli, see oli nii fantastiline. See oli nii fantastiline. Me olime ioniga seal lihtsalt vaatasime ja ei usu, ei usu, et see on võimalik, et et ju siis kõik oli nii õige ja valmis selleks hetkeks. Ja mul on väga hea meel, et ma selle ära sain teha ja, ja üks idee on mul veel, see on praegu veel selline teoksil, et ju ta siis ka vajab veel nagu sellist aega, et, et et huvitav, et see on ka Georg Otsaga jälle seotud, et. Kuule kunagi omal ajal Miku initsiaalidega MM seal peal. Et ma tahaksin sellist asja nagu, nagu et on olemas Liina Reimani sõrmus ja minu idee oleks, et anda välja ka Mikk Mikiveri sõrmus. Aga noh, seda peab natukene veel mõtlema, et et kuidas seda teostada või, või konkreetsemalt kellele ja nii edasi, et aga selline idee mul veel õhus, et kui ma olen nagu selle ära teinud, siis ma nagu tunnen, et kuidas öelda, ma olen Enda poolt nagu ütleme see väike väike väike maine teostus on siis nagu minu poolt tehtud, et et mälestustes on ta ju ikka ja alati ja igavesti, et, et nagu me ütleme ikka oli, on ja jääb. Aga elu läheb edasi, Karmen ja sa ütlesid ka, et sinu juurde tulevad asjad õigel hetkel. Tegelikult sa ju ei olegi enam üksi ja kuna meil on selline saade, kus inimestele tuleb, et anda selline väike optimistlik õlalepatsutus ja öelda, et naised teie kunagi vanaks ja ei ole tegelikult määratud kunagi üksi olema, siis siis räägi sellest, kuidas, kuidas, kuidas see juhtus. Et sa tegelikult jõudsid ikkagi selle selle oma oma järgmise elu õnnega ära oodata, ilma et sa väga rapsinud oleksid. Noh kuidas öelda, rääkisid enam-vähem selle mõtte ära, et, et et nii nagu ja mis ma ka ise enne ütlesin, et et jah, et inimesed ja loomad ja kõik on tulnud siis, kui see aeg on nagu õige või valmis. Võib-olla see tähendab seda, et mina olen siis nagu ka valmis selleks selleks ajaks või hetkeks, et sa tahad. Ja, ja ma tahan seda lugu teada, sest see on lihtsalt nii naljakas, et siis, kui seal nagu ikka, et kui sa oled maailma kõige vähem selleks valmistunud, et sa kohtud mingi keskkooliaegse peigmehega või et, et sa ei ole üldse ilus ja sul ei ole kontsakingi, et nemad ei ole värvitud, siis see juhtub, eks ju. Aga sina sõitsid mingil suhteliselt bravuurikalt moel, ma sain aru jalgrattaga kuskil ma ei tea, kas sellest toimib niimoodi avalikult, aga räägi niimoodi läbi lillede ja ma arvan, et, Ka ilusti rääkida, eino ütlen kui noh, ma ei oska nagu valetada või keerutada, et kui ma niimoodi ausalt räägin, siis ma mõttekas eetrit kannatav. Ei no mul oli, oli jah, kolleegi sünnipäev oli ja, ja nii-öelda üle meelikus tujus, nagu me olime ja läksime nagu edasi jätkama. Jaa. Jaa. Meil olid veel nii-ütelda, etenduse kostüümid olid seljas, mis olid jube minu meelest koledad ja takkused ja haisvad ja nii edasi ja ja ega ma Omarus ka kõige parem välja ei näinud, juuksed rasvased ja nii edasi ja ja noh, värvimata ega ma üldse eriti kosmeetikat pole elus kasutanud, aga et läks, läksime siis nii-ütelda nagu edasi edasi, tähistama ühte siin Pärnus, siis teatril lähedal olevas baari ja ja mina võtsin veel kolleegi jalgratast Ta ja. Sõitsin selle jalgrattaga sinna paarisse kohe otse letti ja ütlesin, et üks õlu mulle, palun. Ja ja seal siis istus üks, üks meesterahvas, kes vaatasid ohoh, kusjuures ütleme teistes seal tegelikult teise naisterahvaga nagu teised jahtumis. Ja. Ja issand jumal, kes ilmutis lendas ja siis praegu. Ja siis ta oli kohe oot-oot-oot huvitav, huvitav. Seda inimest tahaks kohe nagu lähemalt vaadata, kaeda. Ja, ja siis võtsime oma need ostud ära sealt ja istusime oma lauda ja siis ta tuli minu juurde ja küsis, kas me võime tuttavaks saada. Ta rääkis inglise keeles ja. Mina olin muidugi sel hetkel väga-väga nii-ütelda oma soos ja ütlesin, et homme kell kaks räägime, kõik rohkem ei räägi. Ja lõppeski meie kohtumine sellega homme kell 22 seal klassis. Ja muidugi järgmine päev ikka natukene sügasin kukalt ka, ikka mõtlesin, et issand, ei tea, aga oli küll selline asi, aga ei tea, kas siis et võtsime teatri teatrikohvikus ja siis mõlemad iilisime niimoodi seal teatrikohvikus mööda seina äärt niimoodi, et ei tea ikka tegelikult ka see ja siis ja siis me saime niimoodi kere inglise keelest ära. Ja siis me saime niimoodi kokku ja siis hakkasime rääkima, suhtlema ja. Tunneb ära, eks ole, kõige asjad. Aga muidugi siis ikka meil oli seal tore minu eas selline kuramaaži, et me ka kuidas öeldakse nagu, ega kindlasti tegelikult kätte ei andnud. Lõika jalutasime siin mööda jõe kallast ikka ikka või ma lasin teda ikka vintsutatud ennast raisatud, ikka tükk tükk aega ja siis ikka kutsus küll, aga ma julenud üksi minna, siis ma ikka võtsin oma kolleegi Kailine räpi kaasa ja tule kaasa ja siis ikka siis lasin tal seal kõik Ennast tutvustada ikka väga pikalt fotoalbumeid ja kõik, me vaatasime läbi. Nagu ema kunagi õpetas Aga nüüd ta elab sinu pärast siin selles mõttes, et ta ei ole ju eestlane, ta on rootslane ja, ja ma saan aru, et, et ikkagi sellest sündis niisugune suhe, mis, mis sundis elumuutusi tegema. Nojah, et mina kuidagi ei kujuta ennast vähemalt praegu ette ära, mina läheks nagu Eestist ära või et mida ma siis tegema hakkaks või kus noh et ma sealt päris selline koduperenaine nagu ei kujuta ette, et praegu veel tunnen, et oma oma erialaliselt, et mul midagi või nagu veel Veldaks teha või on või et et, et selle tõttu on siis tema siinpool praegu, et siin Eestis nii-ütelda. Aga me vaatame, me oleme siin ei jätnud mõtteid, et tema tahaks võib-olla üldse Portugali minna lõpuks elama. Me ei tea, vaatame, mõtleme, et kuidas öelda, võtame aasta aasta korraga, et aga see on meil väga ühine, et, et me ei ole selliseid korteriinimesed, et meile meeldib väga-väga nina peal oleva väga loodusega, nagu muidu sa oled, mul peab see ma ei tea, mul on see kuidagi võib-olla võib-olla sellest, et kuidagi see vanaema mõjutus nii tugev, et et ma olin väga palju lapsepõlves maal. Ja, ja kuidagi see maaelu ja, ja, ja noh, minu jaoks üldse ma hindan väga-väga maainimesi ja, ja nemad, kes sealt seda tööd teevad ja seda leidnud, teenivad ja, ja kõik, et seal, kuidas üldse see on eesti sool minu jaoks, et, et kui meil veel veel on neid inimesi, kes maal maal, kui ta seda toodavad, seda kõike seda põllumajandust ja kõik, et see on, noh, ma ütlen, et minu jaoks on see nii mani hindan neid inimesi, et see on, see on tegelikult väga raske töö. Et hommikul, eks ole ärgata kell neli või viis ja ja minna lauta ja see on selline kohustus, sul on, eks seal lehmad ja kõik, et ma seda väga-väga hindan Aga kas sa tead ise ka hea meelega tegelikult küll, nüüd mitte päris maatööd selle sõna kõige otsesemas mõttes, aga sa ikka kaevad ja kasvatad ja kõpladia paned purki, eks ikka. Sa oled selline Endla teatri hoidiste printsess, ma olen aru saanud. Ei noh, eks, eks kuule, nii paljud tegelikult teevad, et mis ma ikka nii väga erilist teen, aga, aga minul on jah, kohe lausa ootan seda, et iga iga, kuidas öelda, kui see ongi raske öelda, tänavu on üldse selline aasta, eks ole, et porru võiks ju kogu aeg maas olla, see ei pea üldse lasi võtma, et nojah, minu jaoks nagu algab kuskil juba veebruaris, ma hakkan juba niimoodi ja siis ma lähen ja kuidas öelda, elevile mõtlen, et ah, mis ma siis tänavu panen-panen idanema needa. Paned potikestesse juba idanema, siis kaasa juba juba kasvab jah, ja neis praegu veel hetkel ma mõtlesin, et juba midagi veebruaris. Lobeel ja eks seal tavaliselt alati panen juba juba siis ta siis ta on selleks ütleme, seal maikuuks juba enam-vähem juba nagu valmis, kas aga ütleme muud sellised põllumajanduslikud, et jah, no minul hakkab üldse teed? Lähen võtan märtsi lõpu, pool nooreneb, eks ole ju kõik ilmast, aga ütleme, märtsi lõpus ma juba võtan vahtramahla. Siis ma lähen kasemahla kalale, kõike ma alati. Tänan, ma olen selline alati, kui ma käin metsas, ma alati tal on kohe midagi alati korjanud, võtnud alati täna metsa tänav puid. Kiidan neid, ilusad, nad on jõulised jah, ja siis siis noh, meil on 3000 ruutu aeda. Siis kus siin Pärnus, Audrus, Andrus, see on päris kuskil üheksa kilomeetrit ja seal siis jah, ma panen sinna nii palju maha ja mis seal nagu ikka kogu juurvili, mis, mis, mis annab kasvatada ja ja kasvuhoonesse, tomatid ja paprikad ja. Aga on sul selline mingi hitt, hoidis ka mõni moos või mõni kompott või midagi soolast, mida noh näiteks, kui on Endla teatripidu, siis öeldakse, et Karmen seda võta nüüd kindlasti kaasa, et see on lihtsalt nii kohutavalt hea. Raske niimoodi öelda, ma, ma tõesti teen nii palju, et, et väga raske on seda, kuidas öelda seda ühte lastelt nüüd oma oma selles kogu perekonnast välja tuua, aga no ma olen aru saanud, mis on meeldinud inimestele. Meil oli siin mingi hoidiste konkursil teatris või, või selline paariule tagasi siin tehti ja siis minu hoidis, võitis. Ja see oli siis täidetud paprika toorjuustuga. Mulle nagu väga meeldib siia veel purgis, purgis ja maitserohelisega ja siis sinna sisse paned siis toorjuustuväljak. Mulle endale väga meeldivad. Et minu üks selline, kuidas öelda, mulle õudselt meeldib, väga õudsalt ei ole, ilusalt väga meeldib, see on kuidagi ka Miku ajast juba oli see selline, et jõulud on minu jaoks kuidagi. Et vot jõulude ajal ma siis katan laua kõik oma asjadest tehtud, et mulle kuidagi see on juba välja kujunenud, mul selline iga aasta, et et mis ma siis kõik ole sisse teinud, et kõik. Aga ma korjan neid siit ja sealt teid retsepte igalt poolt, mul ema, ema, see oli, meil on emaga, kuidas öeldakse diil. Et tema, siis alati ka kõik, kust ta midagi, load või mis iganes alati lõikab välja, siis kui ma tema juures käinud, siis ta alati annab mulle portsu kaasa ja siis siis esimene asi on aadisema ei kuulegi, mida ema räägib, kõigepealt kohe lappan, nende retseptid läbi koevad sees. Ja siis ma hakkan ise sealt veel fantaseerima, panen sinna, täiendan juurde, ütlen ja nii edasi, et et nagu öeldakse, kõige parem idee tuleb alati siis, kui sul külmkapp on tühi, sul pole midagi, Ta, vaat siis läheb see tuluke põlema, siis sa teed sealt. Fantaseerida, et. Aga kaks inimest, kellest ma veel selle saate lõpuni jäänud 10 minuti jooksul tahan rääkida, ongi tegelikult sinu ema ja sinu poeg ütleb, mis on see kõige olulisem asi, mida sinu ema on sulle ellu kaasa andnud. Sa oledki tegelikult emaga kasvanud laps, eks ju, siin päris isa pole sinu kõrval kunagi olnud. Mida ema on sulle õpetanud sellist, milles, et sa kogu aeg tunned, et sul on kasu. Seda ma olen oma emas imetlenud, et, et ta on olnud. Ma ütlen väga, väga vapper naine elus, kuidas öelda, kas ma olen väga uhke selle üle, et, et minu ema on vana meremees ta merd sõitnud laeva peal kokana ja ema. Lehvitame mõlemad, nii emane ja ema, kallis, armastan sind. Et, et tema on jah, väga, väga vapper ja ta on just nimelt see minu meelest see huumorisoon on tal väga kihvt, et et ükskõik, läbi mille ta on alati läbi tulnud, elus üksi hakkama saanud ja toimetanud ja muidugi ma ütlen ka, et mul on olnud väga-väga tore siis nii-ütelda kasuisa, keda ma ikkagi ütlen nagu isa ja, ja tervitan sind n jah, et temal on see huumorisoon sees ja ta on hästi selline vähestest asjadest ta, kuidas öelda, saab alati, aga meil ei ole kunagi olnud minu elus pole üleüldse kunagi olnud selline materiaalne pool kunagi nagu primaarne, et kuidas öelda, ma olen ilmselt temal selle üle saanud, mitte midagi ei viska ära. Alles hoian alles, minu elukaaslane, praegu ta alati naerab seda, et noh, vot Rootsi ühiskond, neil on hoopis teistsugune, et et mina olen selline, mina ei viska mitte midagi ära igast asjast, meil jälle midagi, me saame siit. Et ma käin tegelikult väga Arvo poes, et kui klient siis toidupoes, et ma endale nagu eriti midagi ei osta kunagi. Et mul ikka poeg ütleb alati, et ema ostaga endale midagi sul on ka midagi ei ole vaja. See pole üldsegi nii tähtis. Aga sünnipäevaks, nüüd sa saad ju 50 aastaseks, 50 tunnistan ausalt öeldes sünnipäevaks üks kleiti. Ka sel korral või mul tegelikult teatri õmblejad aitavad mind, nad teevad mulle imeilusa seeliku. Ja sa oled esimest korda otsustanud ka oma sünnipäeva tähistada, et on külalised, on muusika, on loodetavasti tore pidu ja palju sõpru ja sellel sinu sünnipäevapeol siis laupäeva õhtul see oli juba ära esines tegelikult ka sinu poja bänd ja ma ei tea, on ilmselt raadiokuulajaid vikerraadio kuulajate hulgas kindlasti, kes pole sellises bändis nagu Elephants From Neptun eluski kuulnud. Aga Jon Mikiver on selles bändis trummide taga ja ja nüüd on see koht, kus, kus sa võid uhke ema oma poja kohta K3 ilusat sõna öelda ja siis me kuulame muusikat. Kolm ilusat sõna on see, et ma armastan, siingi on. Ja Jon nüüd ongi minu elus, kuidas öelda, minu elu moto, kui nii võib öelda. Et küsib, mis, mis on õnn või mis on armastus või mis on elu mõte, siis mina ütlen alati, minu poeg. Mul on fantastiline poeg. Ta on olnud väga oodatud laps. Meil Mikuga mööda väga ootasime, ta sündis väga eriliselt väga erilises kohas, Norras. Sünnitasin filmis, see oli ju mängufilm, istavad Towerid, eks ole. Ja ma sünnitasin Norras Kirkenesis maailma kõige põhjapoolsemas Silviseeritud kohas maailma kõige põhjapoolsem haigla, mis saab üldse olla iga hommik, ma elasin haiglas ja iga hommik ma käisin jalutamas ja ma vaatasin seda loodusseal ja siis iga kord, kui ma vaatasin, mõtlesin, siin on maailma lõpp, siin lõpeb maailm ära. Et ta sündis väga eriliselt filmis ja, ja, ja ta on. Ta on üldse väga, väga, väga, väga eriline, eks ilmselt iga ema niimoodi räägib, aga, aga mul on tõesti, mul on oma oma pojaga, mul on. Meil on mingi väga, väga eriline suhe, ta on nagu, kuidas ma ütlen, tema on see tüvi, mina olen see, see puuleht siis väreleb ja aeg-ajalt kaldu siiapoole või sinnapoole, tema on alati see tüvi. Ja siis nad, see minu kindlustunne ja ja ma vaatan, mida aeg edasi, seda rohkem isasse läheb. Jumal tänatud. Aitäh Carmen Mikiver selle tunnikese eest. Me kuulame nüüd sinu poja ioni bändi ja lugu on ka tegelikult sinu valitud, kannab see pealkirjas neid kais kõigile raadiokuulajatele. Soovin ilusat ilusat pühapäeva. Loodetavasti see talv nüüd ikka tuleb, nii et sina, Karmen, pead oma nende hoidistega veidi ootama, aga natukene lund kuluks Eestimaale ikkagi ära ja mõelge nende inimeste peale, kes ja kallid on. Sellise moto, mis on minu enda jaoks, et iga päev on uus võimalus