Keskaegse Liivimaa linna pidustustest on tänases saates juttu niisugust pealkirja kannab ka saatekülalise ajaloodoktor Anu Männi raamat sellest, kuidas Tallinnas, Tartus ja Riias pidu peeti. Toimetaja on Piret Kriivan ja minu esimene küsimus on. Raamatus on juttu kaupmeeste, korporatsioonide gildide biokultuurist. Kas kaupmeestepeod olid need, mis keskaegses linnas tooni andsid? Küllap teised pidutsesid? Jah, kindlasti pidutsesid kõik rikastest kuni vaesteni. Aga miks ma oma raamatus just kaupmeeste korporatsioonide pidustustele keskendusin? Põhjuseks oli ühest küljest see, et nende pidustuste kohta on kõige rohkem säilinud allikmaterjali. Aga teisest küljest, kuna kaupmehed olid linna eliit, siis kahtlemata olid nende pidustused linnas ka kõige värvikamad. Nad said endale rahaliselt kõige rohkem lubada, nende kombestik oli kõige rikkalikum. Ja sellised pidustused kahtlemata mõjutasid ka neist allapoole jäävate sotsiaalsete kihistuste pidustusi. Kaupmeeste pidustustel on oma niisugune üldnimi, kaaned olid joodud, tähendavat Brassimist? Jah, selline selline mulje kipub jääma küll. Tõepoolest aasta kõige tähtsamaid pidustusi nimetasid nad jootudeks. Aga kui lähemalt süüvida sellesse, mis nende juhtude käigus toimus siis selgub, et klaasi kummutamine ei olnud sugugi põhitegevuseks, nagu nimetuse järgi võiks arvata. Joodud kõige tähtsamad neist jõulujoodud ja vastlajoodud kestsid kaks nädalat või isegi pisut kauem. Ja selle kahe nädala jooksul tehti väga mitmesuguseid põnevaid üritusi. Kui tänapäeva terminit kasutada. Jootude käigus tantsiti seda nii siseruumides kui ka tänavatel ja raekoja platsil. Jootude käigus peeti piidi võitlusi ja muid võitlusmänge. Pidustuste käigus toimusid mitmesugused paraadid, millest mõnel oli konkreetse pidustuse jaoks sügavam tähendus. Näiteks vastajate käigus toodi paraadi käigus vastavad linna ja hiljem viidi nad jälle välja. Pidustuste käigus toimusid korporatsioonide vahelised külaskäigud. Nii et jah, need joodud hõlmasid väga palju muud lisaks joomisele. Peamised pidustused olid seotud kalendri tähtpäev, aga jah, nii see oli. Kõige tähtsamad olidki iga-aastased korduvad pidustused. Ja sai juba mainitud, et kilde korporatsioonide, aga ka linna rae jaoks olid kõige tähtsamad vastlajoodud ja jõulujoodud. Neid kahte nimetati vahel ka suurteks jootudeks või pea jootudeks. Need kestsid kauem kui kõik ülejäänud pidustused ja nad olid teistest ka palju tähtsamad. Jaa, neil jootudel jõulu- ja vastlajoodud nimelt oli lisaks pidutsemisele ka administratiivseid funktsioone. Nimelt just nende kahe pidustuste käigus võeti Killidesse vennaskondadesse vastu uusi liikmeid Loeti ette kildis kraav tehti selles parandusi, kui vaja vaid üldse vastu uusi korraldusi või eeskirju. Vajadusel valiti gildile või vennaskonnale uus Oldermann ja tema abilised, keda nimetati kaasistujaks, samuti teisi ametimehi. Nii et jah, selliseid administratiivseid funktsioone ühelgi teisel pidustusel peale vastata jõulude ei olnud. Ja nii vastad, kui jõulud olid jah, seotud kristliku kirikutähtpäevadega jõulud, siis Jeesuse sünniga vastajad kujunesid välja siis vastukaaluks kirikuaasta, kõige tähtsamale pühale Kristuse ülestõusmispühale. Aga lisaks siis nendele kahele peamisele joodule jõulu- ja vastlajoodule. Oli veel terve rida pidustusi mis võisid olla ka seotud konkreetse kalendri tähtpäevaga või nad võisid toimuda ka lihtsalt mingil aastaajal, olles konkreetsest kuupäevast sõltumatud ja tähtsuse järjekorras järgmised, olidki Killide vennaskonda teoks linnulaskmine või papagoi laskmine mis ei olnud seotud kindla kuupäevaga, mis toimus kevade poole või õigemini juba varasuvel, jäädes ajaliselt kuskile ülestõusmispühade-nelipühade vahele. Ja neljas tähtsam pidustus, maikrahvi pidu ka selle kohta on, on erinevad andmed. Algselt peeti seda esimesel mail, aga aja jooksul nihkus püha tähistamine nelipühadele, nii et ka maikrahvi pidu ei olnud nii väga seotud ühe kindla kuupäevaga. Ja lisaks nendele neljale, mis siis olid gildide vennaskonda teoks kõige tähtsamad pidustused, tähistati veel mõningaid kalendri tähtpäevi. Aga need pidustused jäid oma kestuselt ja tähtsuselt eelnevatele alla. Nad kestsid sageli vaid ühe päeva, mõnikord kaks. Ja nende hulgas võib siis nimetada mardipäevast Püha Martini püha mis on siis 11. novembril samuti hingedepäeva teisel novembril, mõnikord tähistati mihklipäeva 29. septembril. Ja noh, selliseid pidustusi oli, oli veel põhiliselt, olid nagu talvised pühad jah, keskaegsele, linna ühiskonnale või üldse tegelikult keskaegsele ühiskonnale on iseloomulik, et suuremad-tähtsamad pidustused toimuvad talvel. See oli osaliselt tingitud ka muidugi nii-öelda majandusaasta iseärasustest. Suvine aeg oli kiire suvepoolaastale koondust, majandustegevus ka põllumajandustegevus. Nii et talvised pimedad õhtud neid sisustati just nimelt pidutsemisega. Ja sel ajal oli ka igasugune majandustegevus või või äritegevus nõrgem kui, kui suvepoolaastal. Noh, kaubanduse seisukohalt mõjutas juba see, et talvisel ajal oli, oli meri kinni. Nii et kaubandus oli siis jäänud väga, väga tagaplaanile. Peamiselt kasutati talve siis maismaa teid, nii et jah, kaup ühe kaupmehe jaoks, aga samuti ka teiste elanikkonna kihtide jaoks mõtleme kasvõi talupoegadele oli ikkagi pidut peamiseks pidutsemisajaks just talvepoolaasta. Kaks olulisemat pidu, kaks olulisemat suurt piduri jõulud ja vastad. Miks just vastad? Vastad jah, olid terves Euroopas kõige suuremaks rahvapidustusteks üldse keskajal. Ja selle põhjust tuleb jällegi otsida kirikukalendrist jaa, jaa. Kirik klikest kommetest. Nagu ma juba ütlesin, kujunesid vastlad välja vastukaaluks aasta kõige suuremale kiriku pühale Kristuse ülestõusmispühale ja Kristuse ülestõusmispühale. Teatavasti eelneb aasta kõige pikem paast nii-öelda 140 päevane paast mil siis inimese elu mõjutavad väga mitmesugused piirangud nii toidu osas kui ka seksuaalkäitumise osas. Ja selleks, et siis paremini vastu pidada, nendele pikka aega kestvale piirangutele kujunesidki siis välja vastad, kus siis saadi ennast veel nii-öelda viimast korda enne pikka paastuaega välja elada. Süüa nii palju, kui, kui kõht vastu pidas ennast välja elada, kõikvõimalikul moel, maandada pingeid. Et ilmselt jah, just just selles pikas paastuajas võib näha põhjust, miks siis kujunes välja selline erakordselt erakordselt populaarne pidustus, nagu seda vastad. Et pidustused, korporatsioonide pidustused olid äärmiselt täpselt välja töötatud. Ma sain aru nii, et isegi programmiliselt päevade kaupa on olemas dokumente. Kuidas, mis päeval, mis tseremoonia toimus? Jah, sellised dokumendid on tõepoolest säilinud. Need on säilinud just Mustpeade vennaskonna kohta nii Tallinnas kui ka Riias. Neid dokumente jah, võib siis nimetada pidustuste korraldusteks jõulukorraldused või vastlakorraldused. Ja nendes on tõepoolest pandud päevade kaupa kirja, mis mingil päeval toimus. Sageli on päeva raames isegi kellaajaliselt kirjas milline kombetäitmine või, või milline üritus sel päeval ja sel kellaajal toimub. Ja sellised dokumendid on Põhja-Euroopas küllaltki unikaalsed. Sarnaseid vastlakorraldusi on teada küll ka Saksamaalt näiteks aga seal ei ole nad kaugeltki nii, nii pikad ja põhjalikud. Riia Mustpeade vastlajootude programm 1510.-st aastast Ta ütleb, et esmaspäeval algasid ettevalmistused vastlajuhtudeks kell seitse hommikul Mustpeade vapiga lipu heiskamisega uuele majale algas õlle maitsmine ja olid penni joodud. Jah, see esimene päev, mida on vastlakorraldustest kirjeldatud ei tähenda küll veel jootude algust, esimesed paar päeva olid nii-öelda ette valmistavad kui, siis uut maja, mis oli Riias Mustpeade maja nimetuseks kui uut maja kaunistati, kui sellele heisati lipp. Kui maitsta õlut, valiti välja siis parim sort, mida algavate joote käigus pruukida. Ja Kasepenni joodud oli selles situatsioonis siis seotud veel peo ettevalmistava faasiga. Nimelt kui lühidalt rääkida ära, mis asjad need pen joodud olid siis pen joodud toimusid tegelikult aasta läbi. Benjotodeks nimetati seda, kui gildi vennad või Mustpead astusid õhtuti sisse oma vennaskonna majja ja Nad võisid seal natukene õlut juua, päringuid, mängida, kaarte mängida, juttu puhuda mida iganes. Ja kuna sellele õlu sai kätte mõne penni eest siis sealt ongi ilmselt tulnud see penni juhtude nimetus, et peniudud ei olnud mingi pidulik üritus, vaid see oli nii-öelda igapäevane väike trump, mine. Kõik on kellaajaliselt ja kirjas ka näiteks hõbenõude toomine laua peale, see on siis kolmandal päeval, kolmapäeval, siis samal päeval kell kaheksa õhtul süüdatakse kõik tuled ja siis hakkab Holderman kõnet pidama. Siis oli niimoodi kõikide asjade jaoks oma kindel aeg ja koht, millal näiteks tantsiti ja mida tantsiti. Jah, nii see tõepoolest oli ja kõik need asjad, mida te nimetasite, see hõbenõude väljatoomine või kõikide küünalde süütamine saalis see tähistaski juttude algust, see pidi lisama pidulikkust tõstma esile selle, selle peo atmosfääri kogu selle kogu selle piduliku õhkkonna, sest ütleme, neid hõbenõusid ei tarvitatud ju sugugi iga päev, need toodi välja Spetsiaalsetel puhkudel. Samuti ei oldud iga päev gildi majas valgustusega nii helded kui kui joodud ajal. Aga jah, tantsimiseks olid samuti gildi vennaskonna jootode programmis oma kindlad päevad. Ka selleks algasid ettevalmistused juba varem, nimelt reeglina kas päev või paar enne tantsimise algust valiti Mustpeade vennaskonnast paar venda, kes siis naisi peole kutsuksid. Olidki olemas sellised ametid, nimelt naistepeol peole kutsujad, samuti kui naised olid siis juba peole saabunud siis valiti vendade seast välja nii-öelda abielunaiste tantsitaja ja vallaliste neidude tantsida. Samuti valiti välja eestantsijad taga tantsijad, tõrvikutega, tantsijad ja nii edasi. Nii et üldse tuleb öelda, et et enamik pidustustel osalejatest oli valitud mõnda ametisse. Nii et kui tänapäeval inimesed kogunevad kokku ja vaatavad mõnel peol või söömal, et, et et ei tea, mis siin siis ka sünnib siis keskajal oli see asi paremini organiseeritud. Igaühel oli, oli mingi kindel ülesanne peo käigus ja igaüks andis seega oma panuse peo kordaminekus või vastutas siis mõne meelelahutuse eest. Ja kui nüüd jälle tagasi tulla tantsude juurde, siis oli väga palju erinevaid tantse ja sageli me ei oskagi neid täpsemalt identifitseerida või, või kindlaks teha, mis siis ühe või teise tantsu nimetuse taga peitub. Aga selge on see, et olid olemas paljud tantsud, mida natsid ainult mehed. Nende hulka kuulusid kõikvõimalikud relvadega tantsud, piikidega, tantsud või, või mõõkadega tantsud mis oli ka selliseks omamoodi osavus, prooviks, ehk siis nende tantsude käigus moodustati relvadega kõikvõimalikke kombinatsioone ja näidati siis üles oma oma osavust, sest tantsimise käigus pidi vältima seda, et, et keegi viga saaks. Jah, ja selliseid tantse siis tõepoolest andsid ainult mehed. Aga loomulikult oli terve rida tantse, mida tantsisid meedia, naised üheskoos. Ja naised olidki jootudele kutsutud ainult teatud kindlateks päevadeks, nad ei viibinud seal mitte kogu selle kahenädalase aja. Ja need päevad. Meil siis gildimajja või vennaskonna majja olid kutsutud ka naised. Olidki reeglina jootude kõrghetked, sest just nendel päevadel oli, oli kõige rohkem erinevaid meelelahutuse viise. Ja ka naistega tantsiti siis nii, nii gildi majas, vennaskonna majas, see on siis siseruumides, kui ka tantsiti mööda tänavat. Ja kuidas need tantsud täpsemalt välja nägid, on muidugi raske öelda, sest selliseid kirjeldusi lihtsalt ei ole keskajast säilinud. Aga kui liiguti näiteks tänavatel, siis moodustus selline pikk rivi. Ja ühest küljest olid siis inimesed kas siis paarikaupa või, või ka neljakaupa kõrvuti ja siis meedia naised vaheldusid ja sedasi siis liiguti mööda tänavaid edasi. Ja kui jõuti mõnele lagedamale kohale näiteks raekoja platsile, mis oli keskajal ju peamine väljak siis seal tantsiti ringtantse ja ka siis ringtantsudes mehed ja naised olid siis seal ringis vaheldumisi. Ja lisaks siis nendele tantsudele olid veel mõningad tantsud, mida jällegi tantsis ainult mehed. Ja nende hulgas olid siis sellised tänapäeval veidi eksootiliselt kõlavad tõrvikutantsud, mida siis tantsiti põlevate tõrvikutega. No aga see eeldas teatavat oskust ja vilumust, sest tantsima pidi jällegi nii et et ei sa ise, ega, ega keegi sinu lähedal asuvatest tantsijatest kogemata põlema ei süttiks. Ja Meil oli üks selline lustakas tants mille kohta jällegi ei ole, ei ole allikates kahjuks täpsemalt kirjas, kuidas seda tantsiti, jaga On lihtsalt mainitud, et tantsiti õllevaatide punnidega. Ja on veel üks tants, mida siis tantsiti õllekannudega ja ka selle kohta ei ole kahjuks Meie Vana-Liivimaa allikatest midagi täpsemalt teada, aga küll on sarnast tantsu kirjeldatud olavus Magnuse põhjamaade rahvaste ajaloos. Ja seal on siis öeldud, et et joomingute käigus siis noored mehed panid õlut täiskannud omale pealaele ja siis hakkasid nendega tantsima justkui tõestades oma kainust. Nii et võib siis arvata, et selline lustakas meelelahutus oli levinud ka Riia ja Tallinna Mustpeade hulgas, kes olid ju sellised noored ja lõbusad ja kindlasti valmis igasuguseid uusi huvitavaid tantsuviise proovima. Kas see tantsimine eriti läbi linna tantsimine, see toimus muusika saatel kas ise lauldi või olid või olid ette nähtud need, kes laulavad või olid palgatud lauljad või pillimängijad. Jah Killide vennaskonnad palkasid oma pidustusteks ikkagi professionaalseid muusikuid, kes tantsude saateks mängisid. Aga lisaks nendele professionaalsetele muusikutele valisid näiteks mustpead ka oma liikmete hulgast neli või, või kuus või kaheksa trummilööjat. Ja nende trummilööjate ülesandeks oli anda rütmi just nimelt läbi linna toimuvatel paraadidel või siis ka tantsudel. Ja kuivõrd on säilinud ka nimekirjad selle kohta, kes mingit ametit pidustustel pidas siis on võimalik kindlaks teha, et selles trummil või ametisse valiti peaaegu kõiki gildi vendi, mis tähendab, et ei eeldatud, et peab olema eriti musikaalne või, või midagi või mingite eriliste oskustega, piisas sellest, kui rütmitunne oli olemas ja siis selle eeldati, et selle trummilöömisega peab hakkama saama igaüks. Ja siinkohal on huvitav võrdluseks märkida just seda, et et kui vaadata, keda valiti eestantsija ametisse või tõrvikutantsijaks või, või mõnda teise tantsuga seotud ametisse siis seal on huvitaval kombel nii, et nimed kipuvad korduma. Mis tähendab seda, et tants ameti puhul vaadati rohkem, kellel ikkagi on selleks annet ja julgust ja, ja enesenäitamis tahtmist ja oskust. Et kes ikka oli, oli selline päris koba või, või ilma muusikalise kuulmisega seda ikka naljalt Estanci ametisse valitud. Aga jah, trummilöömisega pidi küll igaüks hakkama saama, vastata. Jah ja no linna teenistuses olid muidugi professionaalsed pillimehed, raad maksis neile palka, hoolitses nende riietuse eest ja, ja siis neid samu rae, ehk siis linnapillimehi nii-öelda laenasid oma joote tarvis ka ka suurkild ja mustpead. Nii et peamised joodud jõulu ja vastlajoodud olidki muusikute jaoks aastast kõige kiirem aeg, kus siis tööd oli, oli nii kõvasti, et, et nikest või naba paigast ära. Ja kuna jah, just nendel pidustustel ajati muusikuid kõige rohkem siis olid jõulud ja vastad ka selleks ajaks, kui linna koondusid ka paljud rändmuusikud trupid, kes siis rändasid ühest linnast teise või ühest paigast teise, kes ei seisnud mingi kindla isanda teenistuses. Ja muidugi kui veel muusikutest rääkida, siis on olnud juhtumeid, kui linnamuusikutest jääb ühe või teise pidustuse jaoks väheks. Või oli siis asi selles, et et näiteks ühel samal päeval oleksid neid vajanud nii suur kilt kui mustpead, kui ka raad ise igal juhul on, on tõendeid selle kohta, et mõnikord on laenatud muusikuid ka ülevalt Toompealt nimelt kultuuri teenistuses seisvaid muusikuid? Jah, muusikutel pidustuste ajal tööst juba puudu ei tulnud, pigem vastupidi. Kas külalisi-esinejaid kutsuti palju, kas näiteks see asjaolu, et Fereslist on esinenud suurgildi majas kas selliseid juhtumeid oli palju ja kas tema ilmselt ka siis esines jootud, ajasin? Jah, vot selle kohta ma ei oska täpselt öelda, aga kui keskaia juurde tagasi tulla, siis eks külalisesinejaid oli ikka näiteks rae arve raamatust ja ka Kanuti Gildi arva raamatust selgub et on makstud mõõgatantsijatele ja need muga tantsijad siis arvatavasti ei olnud kohalikud vaid olid siis siiani olla turneele saabunud. Et see on selline erakorraline sündmus siis väga sagedaseks muutuvad just 16. sajandi algusest koolipoiste ülesastumised Gildi majades vennaskondades. Koolipoisid, kes siis oma koolmeistri juhatusel olid õppinud selgeks kas mõned laulud või kogunisti näitemängu. Tavatsesid nendega siis gildi majas esineda, eriti just vastlatel ja siis teenida sel moel raha, aga ka söögi- ja joogipoolist. Nii et jah, selliseid ülesastumisi näitemängu või lauluga või, või luuletustega või, või mõnikord ka dispuudiga. Selliseid juhtumeid on siis Killide arveraamatutes küllaltki palju. Jutt oli sellest, et pidude jaoks olid omad ametimehed, trummilööjad olid olemas, kes kõige tähtsam mees oli, kes oli peo pea? Organisaator jah, selliseid ametimehed olid tõepoolest olemas, iga pidustuse jaoks valiti siis gildivendade Mustpeade hulgast kaks juhtude peakorraldajat. Ja nende jaoks ei ole eesti keeles kahjuks olemas sellist head suupärast sõna. Mõnikord on neid nimetatud näiteks laua ülemateks või raekontekstis ka kosti härradeks. Aga kumbki nimetus ei kata tegelikult ära kogu seda ülesannete ja kohustuste hulka, mida need pidustuste peakorraldajad pidid täitma. Ja no mina oma raamatus olen lihtsalt tõlkinud Se mitte tõlkinud, vaid ma olen üle võtnud selle alamsaksakeelse jaga saksakeelse nimetuse, milleks on sahver. Jah, see kõlab eesti keeles tõepoolest mõnevõrra võõralt. Aga sedasi neid pidustuste peakorraldajad just nimelt nimetati. Ja mis siis olid nende sahverite ülesanded? Kõigepealt Nende tegevus algas juba juba tükk aega enne jootude algust kuu või isegi kauem enne jootud algust. Nimelt safarid pidid varuma joodudeks kõik vajaliku. Selle all ei mõelda siis mitte ainult sööki ja jooki vaid ka näiteks lauanõusid, kõik, mida oli vaja peosaali kaunistamiseks. Safarid pidid palkama koka, nad pidid palkama muusikud, samuti kõikvõimalikud abilised, kes siis juhtude käigus kas toidu serveerimise või pärast koristamise eest hoolt kandsid. Samuti pidid safarid pidustuste käigus juhtima teatud tseremooniaid. Nad pidid pidama korda kirjalikult üles tähendama millise ülesastumisega või muu patuga üks või teine vend juhtude käigus hakkama sai. Et siis pärast juhtude lõppu oleks võimalik nende külastajate käest trahvi sisse kasseerida. Ja samuti on andmeid selle kohta. Ent safarid on jootode käigus teeninud ka Oldermanni ja, ja tema abilisi. Need, see safari kohustuste ring oli, oli väga-väga lai ja ka pärast jootude lõppu pidid nad veel kord kokku lööma siis jootude sissetulekud ja väljaminekud ja hoolitsema selle eest et arvepidamine oleks nii-öelda tasakaalus. Nii et need olid siis peamised ülesanded, mida need pidustuste peakorraldajad ehk Šafarid täitsid. 1522. aasta vastlejotud Tallinna Mustpeade ametid on safarid trummilööjad läbi linna kulgeva rongkäigu jaoks trummilööjad raekojas kulgeva tantsuõhtu jaoks kaks eestantsijat ja kaks tagatantsijat raekojas toimuva tantsuõhtu jaoks tõrvikutantsijad peole, kutsuja abielunaiste ja neidudega tantsijat, siis abielu naistele, joogi kallajad ja neidudele joogi, kallajad ja papagoi, Saferid ja tantsijat, teise tantsu jaoks ja lipukandjad ja trummilööjad küünalde kandjad kirjutajad, neid ametid on. Terve suur hulk? Jah, nii see tõepoolest on, nii et nagu ma ka enne korraks mainisin vähemasti pooltel pidustustest osavõtjatel olid olemas mingisugune kindel amet, mida nad juhtude käigus pidid täitma ja selles siis hea seisma, et vastav ülesanne saaks, saaks hästi ja korralikult täidetud. Ja kui veel arvestada seda, et näiteks Killide Oldermann, Nile või üldse vanem liikmetele reeglina selliseid ülesandeid ei antud, siis nende vendade hulk, kes, kes olid seotud mõne mõne ülesandega, oli, oli tõepoolest väga suur. Nii et see jällegi tugevdas nagu seda kildi vennaskonna sisest, ühtekuuluvustunnet, kõik seisid hea ühise asja eest. Aga jah, need need ülesanded, mida te siin ette lugesite, on tõepoolest panevad põlevad isegi kergelt muigama. Et iga sellise tseremoonia jaoks või, või tseremoonia osa jaoks olid siis ette nähtud teatud hulk vendi, kes siis selle eest vastutas. Et ennegi sai mainitud, et olid vennad, kes naisi peole kutsusid, siis olid vennad, kes neid pidustuste käigus tantsitasid või näitasid samme ette olid siis vennad, kes kes neile jooke serveerisid ja nii edasi. Ja noh, muidugi neid trummilööjaid oli erinevate tseremooniate jaoks terve hulk. Tõepoolest, kes siis lõi trummi paraadil raekotta või kes lõid trummi siseruumides ja kes kes valvasid õllekanne, kes valvasid ust, et igasugused soovimatud külalised pidustusi segama ei pääseks ja nii edasi. Nii et jah, see see pidustuste läbiviimine ja korraldamine oli, oli tõepoolest väga üksikasjalikult organiseeritud. Keskajal olid ju populaarsed ka karnevalid ja maske, raadid? Jah, see tänapäeva sõna karneval noh tänapäeval tähistatakse sellega ükskõik millisel ajahetkel toimuvat maskipidu. Aga keskajal oli sõna karneval just nimelt vastlate sünonüümiks. Sõna karneval kasutati romaani keeltes ja vastlad, mis siis sisuliselt tähendab paastu eelõhtut sõnu vastavaid kasutati siis germaani keeltes. Aga jah, keskaja kontekstis on, on tegemist siis sünonüümiga ja vastavatele iseäranis kuigi ka mõningatele teistele pidustustele oli tõepoolest iseloomulik see, et inimesed Moskeerisid ja konstrueerisid ennast sageli. Selline maskeraad kuulub nii-öelda peo spontaanses. Ossa nendes üksikasjalike pidustuste korraldustes, millest varem oli juttu, maskeraadi kohta viiteid ei ole. Mis muidugi ei tähendanud seda, et siis mustpead või suurgildi vennad ennast ei maskeerinud. Otse vastupidi, mujalt allikatest on selle kohta näiteid küll. Ja no miks siis inimesed ennast maskeerisid? Ühest küljest maski kandmine andis ju võimaluse võtta endale uus identiteet, uus mina. Et siis selle aja jooksul kasvõi ühe õhtu või öö jooksul, kui seda maski kanti olid sa keegi teine sai olnud seotud oma seisusest ja ametist tulenevate piirangutega. Sa võisid endale lubada vabadusi, mida siis iseendana käitudes sa ei oleks võinud endale lubada. Ja millised olid siis sellised peamised maskeerimisviisid? See sõltus jällegi mõnevõrra seisvusest. Kaupmehed kui linna eliit võisid endale kahtlemata lubada professionaalide poolt tehtud maske ja kostüüme samal ajal kui lihtrahvas lihtsalt piirdus sellega, et keeras näiteks oma kuueteistpidi või määris näo, tahab tahmaga kokku. Ja ongi teada, et üks armastatumaid maskeerimiskostüüme Vana-Liivimaa Mustpeade hulgas oli just nimelt kuradi kostüüm. Aga lisaks sellele kuradi kostüüm, mille on teada ka näiteid vastassugupoole, riietesse riietumisest, ehk siis mehed riietusid naisteks ja, ja naised meesteks. Mujalt Euroopast on teada, et hästi populaarne oli eriti just vastate ajal ka näiteks metsmehena esinemine või siis mõne looma või Linnu imiteerimine. Aga jah, paistab, et keskaegsel Liivimaal, kui säilinud allikate põhjal otsustada, oli just kuradi kostüüm hästi populaarne. Muidugi see tekitas ka terve hulk probleeme. Erinevalt meie aja pragmaatilistest inimestest ei tohi me unustada seda, et keskajal oli ju usk kuradisse. Niisamuti kui jumalasse väga tugev, kuradi esinemist tema ilmumist ei peetud millekski millekski ebatavaliseks ja seetõttu on näiteks Saksa linnades teada, et sellised kuradi kostüümis ringi jooksjad et neid ei peetudki maskeeritud inimesteks, vaid mõnikord võis juhtuda seda, et neid peedi päris kuraaditaks. Ja see tekitas muidugi kõikvõimalikke probleeme, sest kurat, kui kurjuse kehastus loomulikult iga korralik kristlane tunneb, et et ta peab nüüd midagi tegema sellele vastu hakkamiseks. Ja ka näiteks ühes Preisimaa kroonikas on kirjas selline kurb asjaolu, et et üks maalt linna tulnud talupoeg, kes seal kõndis linnas ringi, oma vanaemaga sattus paanikasse, kui ta nägi seda nii-öelda kuradit. Ja kui veel kurat tema vanaemakest natukene tülitas, siis võttiski talupoeg nuia ja lõi selle kuradi lihtviisil maha. Ja ei tulnud ka oma teguviisi üle erilist kahetsust või? Ta oli veendunud, et on sooritanud õilsa teo ja, ja vanakurjale endale nii-öelda obaduse andnud. Nii et jah, ühest küljest see probleem, et siis inimesed ju uskusid kuradist pahadesse vaimudesse. Ja teisest küljest see probleem, et et maskid olid sageli võimaluseks inimestele sooritada mõningaid pahategusid või, või suisa kuritegusid. Kõik see valmistas linnavalitsusele muret. Mitte mitte ainult meil, vaid üle terve Euroopa ja seetõttu linnade raed on korduvalt välja andnud korraldusi, mis siis seda maski kandmist kas täielikult keelustab või siis vähemasti piirab. Ja väga sageli on need korraldused seotud sellega, et ei tohi mitte ainult kanda maski, vaid ei tohi ka kanda relva mis osutab siis sellele, et just nimelt need maskikandjad on siis ka oma kostüümi varjus olnud relvastatud kas siis noa või, või koguni mõõgaga ja kasutanud siis maski selleks, et, et oma vihavaenlasele või, või ka tellimuse peale siis ühte või teist isikut likvideerida, Fi haavata. Ja väga paljudes Saksa linnades näiteks on antud välja sellised korrad kuuldused et maske ei tohi kanda õhtusel ja öisel ajal. Ja et neid on üldse lubatud kanda vastatajal ainult kolmel kõige tähtsamal päeval. Ehk siis vastlapäeval, mis on teisipäev ja sellele eelneval esmaspäeval ja pühapäeval. Et just need kolm päeva olid vastlajuttude kulminatsiooniks ja siis nendel päevadel suhtuti ka kamaskeerimisse leebemalt kui muidu. Aga et muul ajal oli siis jah maski kandmine või, või enda tundmatuks muutmine keelatud ja selliseid noh, mitte just täpselt sellises sõnastuses, aga sarnaseid keelde on siis välja andnud ka Riia ja Tallinna raed ja ka mõnede teiste linnade road. Nii et raad, kes pidi hoolitsema heakorra eest linnas ja vastutama ka turvalisuse eest oli siis sunnitud mõningaid populaarseid lõbustusi ka piirama. Kui kõik oli pidudel nii täpselt ettenähtud, kuidas algab, kuidas toimub ja mis toimub, kas siis oli ette nähtud ka tseremoonia peo lõppemise puuks? Jah, oli küll tegelikult neid tseremooniaid oli isegi rohkem, kui üks. Peo lõpul toodi piduliku tseremooniaga võeti vennaskonna mujalt lipp maha ja toodise sisse. Valitiivi safarid ehk pidustuste korraldajad järgmiste pidustuste jaoks ja nii edasi ja nii edasi. Aga üks huvitav tseremoonia, millest saab rääkida just jõulu ja vastlajuhtude puhul oli seotud puudega pidulikku pidulike puudega. Et biokas viimasel või siis eelviimasel päeval, kui tantsiti raekoja platsile, võeti sinna kaasa kas üks puu või, või, või kogunisti kaks aeti need raekoja platsil püsti ja tantsiti nende ümber. See on dokumenteeritud just Mustpeade puhul. Ja on olemas üks uusaegne allikas, nimelt kuulajatele loodetavasti üsna hästi tuntud Balthasar Russovi kroonika mille 1584. aasta väljaandes on siis kirjeldatud seda, kuidas vastate. Lõpul kui tantsud olid tantsitud, pandi see puu ka põlema. Seda puudepõletamist on lisaks Tallinnale teada ka Riiast, jällegi vastlajuttude lõpul toimub tseremoonia Pole välistatud, et samasugune komme oli ka jõulujootude lõpul. Aga paraku selle kohta ei ole andmeid. Ja kuna mitmel pool Euroopas lõppesidki vastlapidustused sellega, et vastate, sümbol hukati mingil viisil tseremoniaalselt, näiteks kui vastate sümboliks oli õlgedest topitud nukk, siis nukk kas põletati või uputati või maeti maha. Et siis võib oletada, et see puu põletamine keskaegse Liivimaa linnades on samuti seotud vastlate perioodi lõpuga. Et puu on omamoodi just nimelt vastate sümboliks, keda siis juhtude lõpul hukatakse, põletatakse et tähistada bioperioodi lõppemist ja suure paastuperioodi algust. Ja kui need pidustused raekoja platsile võltsis, lõppenud ja, ja pooli põletatud siis tavaliselt veel pärast seda kogunesid vennad ühisele missale ja pidasid ära oma üldkoosoleku, nii et ka ka need tähtsad tseremooniad toimusid siis juhtude lõpupäevil. Ja Riiast on ka veel teada, nimelt Riia vastlakorralduste lõpus on selline humoorikas luuletus, mida siis Holdermann pidi ka juhtude lõpul juttude lõpupäevale eelneval õhtul ette kandma. Ja selle luuletuse sisu oli ka umbes selline, et et meil on veel küllalt õlu, et ärgu keegi lahkusid enne, kui õllevarud on joodud. Mine tea, ehk praegu kõlava 14. sajandi muusikapala järgi tantsisid must peale selline suurgildi kaupmehed 18 Tallinnas, Riias ja Tartus. Anu Mänd jätkab nädala pärast juttu kahest suvisest olulisest peost. Maikrahvi ja papagoi juutidest ja sedagi tahame teada, kes selliste suurte juutide ajal korda pidas. Kuulmiseni nädala pärast.