Tere kuulama teatri magasini Mikk Mikiveri sõda ja rahu Vanemuises. Kellele ja milleks? Lavastust analüüsivad kriitik vanameister Ülo tants ja Tartu Ülikooli teatriteaduse eriala lõpetaja Kristjan Nõlvak. Ja kommentaariks saab sõna Tartu Ülikooli semiootika professor, vene kirjanduse hea tundja Peeter Torop. Saatejuht on maris Johannes. Mis te arvate, kellele see lavastus on mõeldud siis midagi, ostad Kristel, mulle tundub. Et Mikiver ei ole seda lavastust tehes mõtelnud kindlalt vaatajale, kelle jaoks Tolstoi, sõda ja rahu on ääretult oluline romaani, kes, kes peaks seda põhjalikult tundma. Et mingis mõttes, nii nagu Tolstoi ise on üritanud või kirjutanud lihtsast inimesest ja lihtsale inimesele. Et nii ka nii ka Mikiver on minu meelest suunab oma oma lavastuse mingil määral sellisele keskmisele keskmisele inimesele mitte sellisele üliharitud peenele intelligentsile, kes peaks tundma seda raamatut väga põhjalikult. Ta ei ole nagu ainult lihtsalt. Tolstoi romaani lavale paneb, kuivõrd eelkõige Mikiveri enda sõnum, mida ta on soovinud sinna panna ja, ja selles mõttes see on nagu mõeldud kõigile. Mida teie eladonts arvate asjast? Kellele siis lavastatud, ma ei ole sellele mõtelnud, mis peaks nagu näitama, et seda küsimust nagu sisuliselt Te ei ole, võiksime ütelda näiteks niiviisi, et mina esindan enda arvates siin seda mitte ainult vanemat vanemat ja kogemustega vaatajat, vaid, vaid ka seda, kuidas pruuk seda nimetas. Tähendab, see oli see, mitte mandunud töötaja, kes ei lepi intellektuaal maalse noh, sellise naudinguga või tulemusega, vaid tahab ikkagi saada elamust elamust otsiva vaatajana sain, sain väga hea kontakti lavastusega algusest peale ja see püsis peaaegu lõpuni. Noh, ma ütlen peaaegu tähendab mingeid mingeid väikseid, selliseid häireid pärast pool oli ka. Mina, kes ma näinud ei ole, tahan nüüd teada kindlasti seda kes on selle lavastuse, kes on selle Mikiveri instseneeringu peategelane või mis on selle lavastuse pealiin. Oskate te seda nüüd formuleerida teistele ka, kes seda näinud ei ole? Tundub, et, Et ka Mikiveri lavastuses ei saa vist seda pealiini nii otseselt välja tuua nagu nagu nagu ekromaaningi puhul ei saa täpselt öelda, kes on noh, ma ütleks Mikiveri puhul, et peategelane on rahvas. Aga kuidagi mingil määral oli, tal oli tal võrdselt, mulle tundus nii seda armastuse liini kui, kui ka seda, kui ka seda sõjaliini ma ei oska täpselt öelda, kestnud oli kõige rohkem see peategelane, võiks arvata, et võib-olla siis polkonski vaadates laam plakatid, kus on kolm korda Volkonski nägu ja teisi tegelasi mitte. Ja see on siis noor põlvkond, keda mängis Jüri Lumiste. Nojah, kui kui küsiks nüüd veel niiviisi juurde, et kas kumb on tähtsam, kas sõda või rahu siis noh, ma ütleksin, et rahu on tähtsam, kui seal kuskil oli olisi Mikiveri saatetekstis oli üks või, või kust see, kust see mõte oli, noh, et rahu on ka tegelikult sõda noh, teatud tähe tähenduses ja, ja ega see rahu ei ole rahulik rahu. Minu jaoks olid küll olulisemad päris kindlasti need inimesed ja isiklikud liinid, aga vist kui, kui lavastust vaadata, siis, siis võiks küll olla nagu Andrei Volkonski inimene, kes, kes tahab mõtestatud elu elada ja häid tegusid ja suuri tegusid teha isegi ja kuidas tal läheb, seda, seda me teame. Üldiselt, ega Mikiver ei ole siin midagi midagi nagu Tolstoi vastu rääkinud, tähendab üldse on niiviisi, et see instseneeringu Mulle nagu meeldib selle vaatamise mulje järgi, sest noh, ülesanne on tõesti väga ja väga raske olnud ikkagi ja, ja noh, ma arvan, et, et me kõik kõigil tuleb meelde mõni selline proosa proosateose instseneeringu, mille mille põhiline häda on olnud see, et et kõike on liiga palju lavastuses või laval. Aga siin seda ju ei olnud, mitte ainult selles tantsis, lava on suur ja lava on tühi ja, ja see ruum hakkab mängima vaid vaid ka selles tähenduses, et nagu kõige jaoks, mida näidati, oli tõesti ruumi, tähendab, ja oli tõesti aega ja ega see tempo ei olnud väga kiire mumeelest. Tähendab selle eelmise küsimuse juurde tagasi tulles, et tõesti, et see kõlab pateetiliselt ja kummaliselt, aga aga mingis mõttes oli minu jaoks selles lavastuses küll peategelased sõna otseses mõttes sõda ja rahu ja selles mõttes, et et need on nagu see, see rahu otsimine ja ja kui palju selles rahus on sõda ja noh, need need küsimused mulle tundus nagu Mikiveri huvitasid neid nendest, ta tahtis nagu inimestega rääkida ise ise veel jutustanud lavale tulles, et et selles mõttes need inimesed, tema jaoks Need tegelased. Need noh, need olid oluliselt tõesti eelkõige siis nagu märgi märgilise märgilises tähenduses, et et Mikiver siin ilmselt nii palju nüüd ei süüvinud väga peen psühholoogiliselt nende nende tegelaste tegelaste hingeellu, vaid vaid testida. Ta nagu rahulikult kulges mööda mööda seda lugu samal ajal lugu nagu ületähtsustama, tuues välja ainult neid neid mingeid tähtsamaid kohti, mis tema jaoks nagu mida, mida tema jaoks annaks haakida tänasesse päeva. Tänase tänase maailma olukorda arvestades või testi, Mikiver toobi palju palju viiteid oma oma tekstis kaasaega, et mis, mis praegu toimub sõja ja rahuvaatepunktist just selles mõttes ei saaks rääkida, keda väga, et mingi üks või teine konkreetne tegelane osaline oli nüüd peale Peaosaline ja läbi analüüsitud ja niisugune sügav karakter Rohkem olid need kõik kuidagi ühtlaselt, osaliselt selle selle mõtte mõttekandmisel mitte niivõrd eraldi karakteritena. Te nõus, kui kui ma nüüd nõus oleksin Kristeliga, siis ma ei oskaks endale visklesid, mul tuleks ära seletada. Miks ma siiski nagu kogu sellise väga vahetu kontakti sain, tähendab, ma ütleksin niiviisi, et noh, sõda ja rahu, sõja rahutegelased on, on ka märgid, Nad on märkideks muutunud. Noh, ütleme Nataša noh, selle jaoks, kes romaani tunnet tähendab, või nende inimeste jaoks on, on teatud teatud märksõna. Sa oled täna nagu Natasha võiks ütelda ja, ja, ja see oli lavastuses olemas mu meelest, et see oli, see oli täiesti olemas, kuigi kuigi noh, seda seda mahtu on ju vähe tegelikult ja midagi ei arene nagu välja on pidev pidevpunktid, nii et selles mõttes ma saan Kristelist aru. Aga seda rohkem nagu ma kuidagi tahaksin tunnistada näitlejaid või tunnustada näitlejaid. Kes kes siiski tekitasid sellise emotsionaalse pinge atmosfääri mis, mis on vaataja jaoks vast ikkagi või noh, kõige kõige kõige olulisem. Ega märgid, märgid, nad on, tähendab, sinna ei ole midagi midagi teha ja küsimus ongi selles, et kas nüüd mindi nendest märkidest kaugemale, sest pesuhhov on ka märk ja tähendab ma ei, ma ei märganud mingeid mingeid Tolstoisse lahkuminekuid olulisi või korrigeerimisi või seda, seda mitte. Ma mõtlesin sellele kohe tegelikult vist juba kuskil etenduse ajal või vaheajal, et, et minu jaoks on oluline see, et see etendus puudutab minu emotsionaalset mälu, ütleme niiviisi, tähendab seal mälus on sõja ja rahuga seoses mitmesuguseid asju, mida, mida, mida ma ei ole kaua aega meelde tuletanud ja, ja ja, ja mida, ma ei oska väga täpselt võib-olla ütelda, kust on üks asi või kust on teine asi, aga kui ma nüüd seda vaatan, siis, siis tekib see efekt, et ma olen nagu sellist noh, vanade tuttavatega koos, keda ma, keda ma nagu hästi tunnen ja see, et nad mind ei üllata millegagi, see ei ole minu jaoks probleem, tähendab, mul on pigem hea meel, et, et nad ei üllata, tähendab, et nad on just nimelt need, need vanad vanad, head tuttavat sellises huvitavas. Ja siinkohal pakun teile üht-teist arvamust arvajaks Tolstoi spetsialist Peeter Torop. See etendus kui väga suurt näitlejate hulka haarav töö on vajalik teatrile mõeldud teatrile sest ta tõi esile Vanemuise trupi parimad küljed ja oli tohutult Vanemuise teatri pärast, sest nii palju häid näiteid korraga laval ja tõesti see nautida ja kohati tasaselt Katartilises seisundis nautida suurepärast mängu ja sellegi väga suurt rõõmu. Teine probleem on see, et sõda ja rahu on klassikaline tekst. Ja mina vene filoloogina rikutud vaataja kahjuks. Ja kui ma pianos asetada nüüd tavalise vaate situatsiooni tänapäeva noor situatsioone, kes pole lugenud teksti midagi teab selle kuulsusest siis. Ma peaksin ütlema, et võib-olla ta on talle vastuvõetav. Sest minu jaoks oli see etendus meediakeskne. Ta oli nagu tõlge meediakeelde selles mõttes, et oli klipiline, tuli seenitaks jaotatud, vahepeal oli jutustaja, keda minu arvates polnud sellisel kujul vaja, aga ta kuulub sellesse meediamaailma, kes neid kilde püüab mingil moel organiseerida. Ja ta oli muljeterohke sellisena. Aga ta ei moodustanud tervikut. Umbes nii, nagu me loeme hommikust ajalehte. Vaatad läbi, midagi leiad huvitavat, miski on igav, jätad vahele, sinisena vahele jätta, siis tekkis ajal saalis väike väike askeldamine. Nii et oli ka neid kohti. Kahtlemata. Kolmas moment on see, et tegemist on instseneeringu, tegemist on ikkagi üleüldiselt tuntud tekstitoomisega lavale. Sellisel juhul on lavastaja muidugi vastutus selle teksti ees. Ja siin on mul õige palju probleeme, vene filoloogid, sellepärast et kõigepealt Mikk Mikiveri endale. Tolstoi kuulub aktoreaalsete kirjanike hulka, see tähendab nende kirjanike hulka, kes sekkuvad sündmustesse, kes kommenteerivad tegelaste tundeid. Ja selles mõttes oli igati loomulik, et ka Mikiver tuleb lavale nagu Tolstoi oma tegelaste maailma tungib ja seob seal need üksikud stseenid tervikuks. Aga Mikiver, olles Tolstoi, tahtis olla ka Mikiver ja ta rääkis palju muut, rääkis oma folkneri elamusest ja rääkis Kosovost ja ja püüdis ta seda etendust kuidagi politiseerida. Ilmselt kavatsusega universaliseerida seda, aga minu arvates. See tekitas selles rollis vastuolu selles jutustaja rollis. Ja mind hakkas ja lõpuks väga häirima, sest kohati oli ta Tolstoi funktsioonis ta tõesti sidus väga kenasti viimase vaatuse algul väga kenasti ilus üksikuid lavaosi tervikuks, tänu jutustamisele aga oli kohti, kus tuli täiesti liigne, lihtsalt. Omaette aspekt on tegelasidiinid või tegelaskujude loogika, sest sõda ja rahu on teos mis annab meile vähemalt neli niisugust arenevat liini, kaks meest ja kaks naist, tütar Maarja ja Natasha Rostova ühelt poolt ja Andrei Volkonski jääb järve suhkru teiselt poolt. Ja on väga tähtis, et noh, kui rääkida just meie seas, kes nagu on rohkem rohkem esil. Tavaliselt kui lavastatakse seda, on öelnud ka Helsingi linnateatri lavastust. Siis mõlemad alustavad Napoleoni kultusest, mis oli ka välja toodud algpunkt etenduses aga mõlemad välja napoonalist lahti saamiseni jõuavad väljaga seljale Tolstoi jaoks ülimalt tähtsa mõtte, nagu teil on mõtet, ei ole vaja otsida. Ja teil on mõte, selgub ainult siis, kui sa teda ei otsi. Ja sellepärast Andrei surm peab olema lepitaja. Jaa jaa. Et järje jaoks on tähtis kohtuni batoon karataeviga ja selle arusaamaga, et loodus on midagi nii suurt, et inimene on väike kübe seal sees ja, ja ta peab siis sulanduma sellesse olemata seejuures tühine. Nii et noh, midagi Pascali mõtleva Pillero taolist. Mõlemad tüübid etendasid täiesti arengut, see tähendab Peari ainult vaatlejaks ja vabamüürlus tuli esile kui niisugune kõrgeim aste tema jaoks, aga see oli ka ületatavaste romaanis tegelikult siis see oli ainult üks vahe tappikene, mis nüüd äkki võimendus millegipärast. Järelikult siis jäi see etendus ilmakarkassita minu jaoks kaks kandvat tegelast teedinosama evolutsiooni läbi ja tänu sellele siis ta läks nagu teise registrisse koguse etendus. Naised olid selles mõttes natuke õnnelikus olukorras, sest nemad olid orgaanilisemalt ka tekstis järjekord, selline stseeni komp, nende esitamine mõjus igati igati. Loomulikult. Alustasime meediaga meedia on juba ka esile tõstnud Peeter Volkonski head rolli. Milline on teie suhe sellesse Volkonski, Volkonski liini? No see oli muidugi suurepärane etenduses, sest Volkonski oskas väga hästi kamisansseni luuad tema žestid, tema, tema keha, ta mängis, mängis kõiges ja ülim ülimalt hea selles. Tõsi küll, ta Natasha, kes on saanud kuskil juba ajakirjandus natukene aega kriitikat väga meeldis mulle need. Ja mitmed sellised stseenid nagu ütleme, jahil onu juures, kus Nataša Rostova siis näitab oma rahvaliku hinge oli suurepärane ja, ja palju teisi stseene Zeniti olid, olid tegemist väga suurt õnnestumisega. Aga nii nagu teie jaoks seda tervikut ei sündinud ja selles mõttes küsida, et noh, et mida on siis öelda sõjale rahul, tänasel päeval, kui sajand hakkab lõppema, et seda vastust teie sealt avastusest ei leidnud? No ei leidnud mitte ainult mina, vaid ei leidnud võib-olla taotluslikult leidunud ka õieti keegi tegelastest, kes nagu pidalus leidma ja võib-olla ka Mikiveri jutustaja ei leidnud ja võib-olla see tähendabki, et maailm on nii-öelda kriisis ja ja sajandi lõpp tähendab veelgi tähendab vajadust veelgi intensiivistada seda meile raha otsimist, sest vähemalt see aspekteri õnnelikult välja toodud Mikk Mikiveri et sõda ja rahu ei ole mitte ainult siis sõda maailmas ja rahu maailmas, vaid on ka sisemine rahu, inimese hingerahu. Ja see oli küll vähemalt jutustaja poolt hästi välja toodud, nii et oli ka kohti, kus jutustajalt oli vaja võib-olla. Aga ikkagi, ma saan aru seda, et see, et teil ei tekkinud reaalsusega mingit kontakti, oli ikkagi põhjused. Et see dramatiseering oli selline noh, märgiline või seeneline, et see oli nagu see põhiline juba nagu ülesehituslik viga või või sain ma valesti aru? Ma ei ütle, et see viga oli, see oli tegelikult, kuna tegemist on suure lavaga, jaga pöördlavaga, aga kas on palju võimalusi lavastaja sisse oleks oodanud, et need erinevad stseenid või erinevad tegevuspaigad laval lava üks nurk H2 teisega tähendab, et toimus, kas, mis on selline liikumine võiduna vaid ka laval mitte lihtsalt tullakse lihtsalt tulema statistid taustaks, kuigi gladiaator lubab statisti kasutada, sest segul viibisid teatritraditsiooni juurde seal näitleja, etendab ta vähema psühholoogilised tõetruu alati vaid ta võib-olla ilusti ulisustreerija. Nii et see kuulub asja juurde. Aga mulle just läheks ja ei oska näitlejatele väheks võimalusi liikuda ühest senist teise näidata oma oma ümberkehastumisvõimet, sest tegemist oli ikkagi üksikute numbritega. Ja seda ma pean küll puuduseks, sest sest ei olnud niisugust püsivat psüühilist psüühilist pinget minu jaoks psühholoogilist pinget. Ja ma ei saanud kogu aeg jälgida samas registris. Appi, tulid siis vahepeal välja, vahepeal hakkas igav lihtsalt ja ja see kahtlemata võiks olla puudus, aga mõtlen, et võib-olla mina olen lihtsalt rikutud vaataja, tulles ainult minu puhul niiviisi. Räägime ikka Mikk Mikiveri sõjast ja rahust vestlusringis Kristjan Nõlvak ja Ülo Tonts. Miks, miks mina võib-olla Laaneid karaktereid ei näinud, tuleneb ilmselt eelkõige sellest, et et ma neid sealt lihtsalt otsida ei tahtnud, et mind huvitab sõna otseses mõttes sõnumiga kontseptsiooniga teater, et et selles mõttes. Ma ei ei oodanud ega soovinudki sealt saada emotsionaalset laengut selles mõttes, et nende näitlejate psühholoogilise sisseelamise läbi ja mis toimub praegune tase, inglise, mis toimub Andrei hinges. Ja mulle mulle tundus ka, et Mikiver siin lavastuses kasutab neid näitlejaid eelkõige oma oma selle sõnumi edasiandmiseks. Tundub mulle, et, et ka selles lavastuses on Mikiver see vana paadunud ratsionalist, mida ta tegelikult ju vist ikkagi on, ma peangi. Ütleme, et mul ei ole Mikiveri ka iseenesest nii väga lähedast suhet kunagi olnud, esiteks ei ole ma näinud nii palju tema lavastusi, kui kui rubla vanemad teatrivaatajad ja mind ei ole tema teater kuigi palju kunagi erutanud, sellepärast et ta on nagu noh, minu jaoks puhtalt selline intellektuaalne lavastaja, et esiteks tekstis palju kinni ja ta teeb sellist noh, puhtakujulist, sellist mõtteteatrit ma läksingi mingis mõttes seda lavastust suhteliselt suhteliselt väikeste ootustega vaatama. Aga Mulle meeldis mingis mõttes Mikiveri moraliseeriv moraliseeriv toon, mis ta ida ütleme, ilmunud arvustustes juba talle ette heidetud, et et ta niivõrd näpuga näitab ja niivõrd puust ette teeb. Aga kui me võtame tõesti noh, inimesi, kes võib-olla ei ole Tolstoi nii palju kursis ja kes, kes üldse võib-olla käib vähem teatris siis talle võiks see tekst, mida siin ma ei mäleta, kas kapsas või Kasterpalu oma oma arvustuses on nimetanud selliseks melodramaatikat mingil määral. Et see ei ole iseenesest kindlasti ainult halb. Et see võiks võiks inimesele ka meeldida, võiks talle kohale jõuda just nimelt sellisel kujul, nagu Mikiver seda praegu nagu esitab. Mitte mitte, et kõik peaks olema kindlasti nii väga peenelt läbi läbi lillede, öeldes, et mulle mulle meeldib, kui teinekord öeldakse otse ja, ja mulle tundub, et see on, on antud juhul õigustatud. Ega ma ei ole nüüd päris nõus selle Mikiveri ratsionalismi jutuga, tähendab ma võiksin ka ise näiteid tuua tema lavastustest juba ammustest lavastustest, mis on nagu selle selle ratsionalismi taha takerdunud, tähendab see, see ei ole alusetu jutt, aga samal ajal ikkagi ma ei usu, et, et üks lavastaja võib nüüd puhta ratsionalistina niiviisi ennast maksma panna, nagu Mikiver on, on, on pannud ju Mikiver kava ka kasutas garaažis ka selle selle võimaluse, mis tal näitlejana on, eks ole, tähendab ta, ta, ta valitseb sõna ja valitseb sõna kaudu inimesi. Kuulajale selgituseks nii palju. Mikk Mikiver ei mängi oma lavastuses mingit rolli, vaid temal on selline osa nagu son jutustaja osa ja nagu ma olen aru saanud juba ilmunud kriitikast ja kommentaaridest on see jutustaja osa tema enda poolt juurde kirjutatud ja tema roll on mingil määral ühendada stseene, aga samas kui palju on seal nüüd Mikiveri enda teksti ja kui palju on Tolstoi teksti, seda ma tahaksin teie käest teada. Nonii, provisoorselt. Mulle tundub, et et see tekst, mida Mikiver sinna vahele räägivad, seal on väga vähe Tolst hoides on eelkõige tõesti lavastaja Mikk Mikiveri tekst kusjuures ütleme erinevalt erinevalt Ülo tantsust mulle mulle meeldis, Mikiver tõi hästi palju isiklikku kaasa, et ta tõesti hakkas rääkima oma isiklikest muljetest. Mitte et kas see, kas see fookneri lugemine nüüd isenesest peaks olema kõige tähtsam, see tõeline selline võõrides efekt, mis sellega kaasnesid, Mikiver astus lavale lavastaja Mikiverina. Kes noh, mingis mõttes juhib mängu, mingis mõttes on kõrvaltvaataja, paneb ühe tooli paika ja teise tooli ja ja lihtsalt seletab lihtsas eesti keeles publikule ära, mis parajasti toimub. Ta ei annagi võimalust ütleme sinna loosse nagu süveneda, mis, mis mulle nagu eriti meeldis tema oma jutuga suhestus kogu selle lavastuse noh, täiesti otseselt kaasaega kaasajaga, tuues seal Kosovo Tšetšeenia näiteid ja see oli võõritavaga. Mulle, nagu mulle nagu meeldis see ta. Et ta esines laval tõesti mitte mingis mõttes rollis ega selle klassikalise jutustajana, vaid sõna otseses mõttes lihtsalt Mikk Mikiveri, kes kes tahab inimestega rääkida, kellel on, mida öelda. Aga tundub, et, et nad võtavad Kasele rütmi kujundamisest kuidagiviisi osa, tähendab, et mingi selline rütmiline liikumine tekib stseenist stseeni tänu nendele vahe vahe vahetekstidele, mis on väga rahulik kult ja malbelt ja, ja, ja, ja vaikselt esitatud. Nii et ma olen nende poolt küll. Mulle tundus, et ma nägin midagi uut tõesti alates kasvõi sellest, et et Mikiver ise oli laval ja tähendab, ma ei julgeks öelda, et tal ei ole see Tolstoi tekst praegu nii tähtis on kindlasti kindlasti on ja see romaan ja, ja niimoodi, aga, aga ma olen selleks läinud liiga liiga vähe Mikiveri lavale, tõsi, et osata öelda, kuivõrd ta on näiteks religioosne inimene, aga selles lavastuses mulle noh, eelkõige muidugi, kuna tal on tegemist, eks ole, Tolstoi, keda ei saa sellest nii või teisiti üle ega ümber, aga mulle mulle meeldis see, mul jäi kogu sellest lavastusest selline tohutult. Mikiveri poolne selline tolerantne. Ja selline soe suhtumine nii sellesse materjali, millega ta tegeleb kui, kui publikusse kui kõigesse sellesse asjade käiku, et tervet seda lavastust vaadates tõesti nagu tajud, et laval valitseb selline suur rahu tehti Mikiver ise oma rahuliku kõnega ja kuidagi kogu see mäng oli ilma täiesti rahulikus tempos, ilma ilma sellistes efektide. Ja ilma selliste tohutute emotsioonideta ja. Ja ilmaga sellise liigse liigse sellise raske filosofeerimise vaid ta oli kuidagi suhteliselt lihtne ja kuidagi kuidagi selline soe lavastus nii nii raskesti mõistetav kui siis ka see see nagu ei tundu, seda on raske seletada seda tunnet, aga kummalisel kombel mulle see laastus tõesti kuidagi kuidagi meeldis või mõjus või, ja noh ma nagu nautisin seda sellises tasakaalus ja rahus või ilma, et ma oleksin saanud mingit väga taga tohutult pea peale pööravat elamust. Mu meelest on nüüd tegemist sellise lavastusega, mida, mida võiks analüüsida niiviisi stiili stiiliõpetuse seisukohalt või kui teatriteatris sellistest asjadest rääkida tähendab mingisugune suur tasakaal, noh, Kristjan ütles, et suurrahu, aga säärase rahu tuleb ka sellest sellest sellest tasakaalust sellest välja välja. Kas need väljamõõdetud, aga välja tuntud või läbi tuntud sellest sellest, kuidas inimesed ja, ja muusika ja valgusruum ja kuidas, kuidas nad kõik kõik on nagu sellistesse? Jah, rahulikesse ja sellistesse suhetesse asetatud. Me alustasime oma vestlust küsimusega, kellele lõpetaks siis küsimusega, milleks, milleks see lugu oli, ma arvan, et see meie vestlus mingil määral andis sellele vastuse, aga Kristjan Nõlvak Mulle tundub, et et see oli mingil määral selleks, et, Ükskõik kui palju nüüd see konkreetne teatripublik midagi määrab, aga, aga mingis mõttes lavastaja siin inimeste südametunnistuse peale koputada tahtis või neid neid mõtlema panna nendel teemadel ikka ja jälle, et mis meie ümber toimub? Kui palju meil on rahu, kui palju me ei saanud seda sõjaihalust? Sest noh, see on ju järjest enam sajandi lõpule lähemale väga aktuaalne teema ja, ja mis mulle mulle veel väga meeldis või mis, mis minus tekkis sellise rahul seda lavastust vaadates oli see üsnagi tugevalt sisse toodud religioosne aspekt selles lavastuses. Mulle väga meeldis preestristseen ja, ja minu jaoks kõige liigutavamaid stseen oli Ewald Evald Aaviku ja Tõnismäe vahel, kes siis olid Evald Aavik, mängis vabamüürlaste ja Tõnis Mägi beer pesuhhovid, sile, ääretult staatiline stseen, mille, mille Mikiver jälle sama rahulikult ja lihtsalt sisse juhatas, see oligi, see oli murdepunktiks rab järve suh jaoks. Ja ja seal oli ka selles lavastuses sellist Jällegi üks üks nendest stseenidest, mis mulle sellist sellist kindlustunnet või rahu nagu sisendasid, et mingis mõttes Mikiver mitte küll päris näpuga, aga mingis mõttes ta näitas läbi läbi selle loo, et on mingeid. On oleks, mille poole liikuda oleks, millele toetuda. Kindlasti see lavastus ei olnud hoiatuse lavastusi hoiatusdraama, aga aga selles oli mingit sundi mõtelda nende teemade üle. Ja samas samas säilitada usku, et kõik ei ole veel kadunud. Ülo tants. Noh, ma ei tea, kui ma nüüd ütlen, et sellel lavastusel on, on mu meelest võiks olla selline teraapiline tähendus siis ma tegelikult pean silmas sedasama, millest, millest Kristel rääkis, kuigi ma ei tea, kas see sõna ise teatri konteksti väga sobib. Aga aga noh, maailm on tõesti üsna meeletu ja segamini ümberringi ja ja Mikiver tuletab meelde jah. Võib-olla ta ise ütleks ta kuidagi teisiti, et väärtused on siiski olemas ja me teame neid väärtusi ja tähendab ikkagi elada saab nende nende positiivsete väärtustega, mis, mis, mis olemas on, tihti ei ole nagu lootust, nii et tähendab Mikiver otsib teatud sellise positiivse sõnumiga ainet või noh, otsib võib-olla ei otsi mitte, aga see, see, see on, on selline aeg, et see aine leiab Mikiveri. Mikiver leiaks laine. Selline sai tänane teatri magasin kus rääkisime äsja Vanemuises Mikk Mikiveri käe all esietendunud lavastusest sõda ja rahu. Oma muljeid jagasid Tolstoi Loomingu hea tundja Peeter Torop, teatrikriitik Ülo tants ja üliõpilane Kristel Nõlvak. Saatejuht oli maris Johannes kuulmiseni.