Tere täna räägime kahe nädala tagusest tudianüüsiast saates onnideonüüsilisemaid intervjuusid festivalimöllust kui kommentaare stuudio vaikusest ja selles saates saavad sõna Linnar Priimägi, Kai Kaljo, Ann Lumiste, Tiina Tammetalu, Priit raud, Aune Unt ja mina olen maris Johannes. Festivali teema oli mees aastatuhande lõpus ja loomulikult on see meeste poolt genereeritud. Naine on alati esindanud pragmaatilisemad suunda ja kohati oli minulgi naisena raske vastu võtta neid meeste mänge. Aga samas otsisin festivali musti programmist meest, kes minu arvates sobiks esindama üht sajandi lõputüüpi. Umbes nii nagu sajandi alguses oli suure Chaplini mängitud väike Charlie, see kes inimlikkus abituses ja piiritus heatahtlikkus andis suuline elule nii inimlikku dimensiooni. Ma ei otsinud seal festivalil supermänni, aga minu sajandi lõpumees ei võinud olla kandrogeen. Seda teadsin ma täpselt. Kuidas need minu mehe otsingud lõppesid ja sellest on juttu saate lõpuosas. Nüüd aga Päevakohaste intervjuude juurde. Dialüüs ja teemavalikut, kommenteerib selle festivali üks peaideolooge, Linnar Priimägi. Malm jaotub väga tülikas alati kaheks, on rikkad ja vaesed. Me püüame vältida seda piiri või me tahaksime kuuluda. Me tahaksime seda piiri, ei oleks, me tunneksime ennast kõige paremini. Ma usun, et on siiski olemas üks piir, mis teeb meid õnnelikuks ja see on see, et maailm jaotub 80 meheks naiseks ja S-i maailma tasakaalusid alal hoida, selleks siis võeti seekord ette uurides ta mehe teemad. Ja tõepoolest me oleme praegu mingisuguse erilise ajalisi psühholoogilisi piiri peale. See aastatuhande lõpp, kas me tahame seda või ei taha, hakkab kujundama mitte ainult meie psüühikat, vaid hakkab kujundama meie psüühika kaudu tegelikkust, mis meid ümbritseb. Me näeme näiteks, et et ühiskond feminiseerub seal minu isiklik vaateviis, ma arvan, Diana arvab, arvab teisiti, võib-olla asjad. Diana Klas, kui palju teie olete saanud üldse ringi liikuda praegu ja mida te olete näinudki, mis on teile nagu muljet avaldada? Te mõtlete nüüd, et see oli täna õhtul nüüd esimene lavastus, Roque Nad, kus ma sain nüüd osa võtta ja vaadata seda lavastada, aga kuidas teile tartlasena mõjub või olete te ka kursis sellega, mis toimub näiteks teie galeriides ja olete te neid näitusi näinud? Vanasti küll, aga viimasel ajal see kipub minust kaugele jääma, sellepärast et noh, esiteks on mul vaatame siis väga palju olnud ja vaba aeg, kui mul ongi natuke vaba aega, siis kulub see lastele, kuna ma olen väga väikesed lapsed kodus ja ma ise kogu aeg imestan selle üle, et miks ma üldse olen praegu tööl, et ma ei ole kodus ja mul on kahju oma lähedastest, kes peavad selle töö minu eest ära tegema. Ühiskond muutub naiselikuks, ma arvan, 21. sajand on naiisile, naise sajand. Sellepärast et kõik ühiskondlikud ideaalid muutuvad naise idiaalideks tekib see kodurahu ideaale. Moordin demokraatia ei sallilm sõdu, rahvusvahelised organisatsioonid töötavad selleks, et mitte keegi mitte kedagi ei tulistaks. Poliitiku roll muutub naise rolliks, ka poliitik läheb näits Supu ülepoliitikale kurega meeldima. Demokraatlikus ühiskonnas peab poliitik olema kõikidele meele järgi. Tavaliselt pidi naine meeldima. Aga netimees ka meeldima, kui ta tahab võimule jääda sest mitte mingisugust muud võimalust või šanssi veel poliitilist võimu omandada ei ole. Ta peab meeldima, vaat see on see ühiskonna ideaal. Vanasti tuli mees, Napolion, tegi riigipöörde. Kaheksateistkümnenda Premieri, tuli juhuga, marssis sisse ja ütlesin, vot nüüd olen mina, olen konsul. Ja oli vaprus, oli selleks vajalik. Kas parlamendisaadikul on tarvis olla vapper? Kas maksuametnikul on tarvis olla helde. Kas kohtunikul on, on võimalik olla suurem eilne ei ole, kõik väiklased jälitavad oma bürokraatliku asjaajamise kaudu jälitavad kõiki kõiki teisi inimesi. Suured rüütellik, mehe omadused meie ühiskonnas on kaduma läinud tänu sellele, et ühiskond on, on, on temakratiseerumas. Võib-olla see demokraatia on hea minna, selles väga veendunud ei ole. Võib-olla see demokraatia on hea, aga ma näen, et paljud suured ja ilusad asjad lähevad demokraatia käigus kaduma. Vestluskaaslased. Kunstnikud Tiina Tammetalu, Kai Kaljo ja Ann Lumiste, kuidas kunstnik tunneb ennast teonüüdjal, mida ta on juba siin näha jõudnud, üsna Dianüüsiliselt tunneb. Mida päev edasi, seda enam kuuluvad need muljed virtuaalsesse keskkonda. Täna tutvusime, teen stuudio objektiga, mis kuulub virtuaalsesse maailma. Ja eile avati mehi objekt, mis seal täpselt samasse valdkonda kuuluv. Ja kellel on siin eksi, näeb. Tähendab, oli teie plaan püstitada teha keskraekoja platsi suur vallas, nüüd me ei leia seda seal, kui me eile teada saime, et see tõesti ära jääb, siis me olime toodud kurvad ja tõesti nutu äärel ja elasime niimoodi läbi ja mida edasi aeg läheb, seda rohkem ma saan aru, et väga hea, et ära jäised, et sellele nii palju reklaami tehtud ja sellest on nii palju juba räägitud, et iga inimene, kes sealt mööda läheb, see kujutab täpselt ette niimoodi, nagu tema seda ette kujutab, mismoodi see pidi välja nägema, niimoodi on võib-olla palju parem. Ma tahtsin öelda seda, mida ma enda jaoks olen ikka mõelnud, et moodne kunst on nagu idee ja selle dokumenteerimine ja selles mõttes nagu meie mõlemad projektid on päris hästi teostunud, sellepärast ei tee, oleme me nagu enda jaoks selgeks mõelnud. Me oleme selle päris korralikult valmis kirjutanud ja nüüd jääb üle see dokumenteerida ja see on muidugi raske, sest dokumenteerimine nõuab raha. Kui me sellest küllalt palju suudame rääkida, siis on see tegelikult see teos valmis, sellepärast et võib-olla olekski reaalsus juba, see oleks võib-olla hiigunud, see oleks juba kodanikuks ja selliseks väike kodanikuks muutunud kui ta olekski valmis sepistatud. Kummaline on see, et me oleme puutunud kokku nähtusega, et, et teha inimestele arusaadavaks, et projekti juurde kuulub ka selle projekti jäädvustamine ja selle projekti dokumenteerimine. Et need ei ole kaks eri asja, see on üks tervik. Moodsa kunsti puhul on tõesti tervik, on idee ja dokumenteerimine, see mis sealjuures on see tehniline pintslilöök või see ei ole enam see oma tänapäeval tähtsust, seda raske tegelikult selgeks inimestele, kes ise kunstiga ei ole tegelenud või ei ole kunstiteadlased. Aga samas on üsna reaalne objekt, tee oma objekt. Shop, palun kirjeldage natuke seda, see kujutab endast ühte suurt ruumi, mis on täidetud erinevate lamamistasemetega. Ja seal on tehtud kõik selleks, et inimene tunneks ennast mugavalt. Õhtul hilja kell 12 hakkab ööklubi peale ja siis on inimesed juba väsinud ja päevamuljetest täidetud ja saavad omavahel rääkida, seal mõnusalt lebades. Samas tantsida saab seal. Ja siis saab tasuta süüa porgandeid ja kurke, muid Geonüüsilisi objekt. Põhiliselt saab kirstus lebada kogemus, mis tasub igalühel ise järgi proovida. Ma arvan, et mis tegelikult võib-olla praegu ei leia nagu suurt mõistmist, aga hiljem võib-olla Eesti kunsti ajaloos oleks päris kasulik, kui see oleks seadustatud. Teil on ka mitte kui sarnane kogemus, aga siiski nagu samas stiilis kogemus Tallinnas, kuidas on need erinevused sarnasused? Aga see on juba järgmine projekt ja tegelikult on erinev, kuigi sugulusaste on suur minu jaoks nende erinevus on selline. Kuigi me ei ole seda kunagi nii sõnades omavahel rääkinud, aga siin tuleb välja paljude inimeste arvamust. Üllatas, et see Tallinna projekt oli mingil määral mõjutatud Tallinna elukeskkonnast ja siin rohkem Tartu oma, sest et siinsed noodid ja mööbliesemest me siia oleme toonud, need ei ole meie enda kodust nagu Tallinnas olid, vaid need on ühiselamutes, mida on Tartus väga palju ja haiglatest ja Tartu teater on meile andnud. Kui Tallinnas see oligi nagu meie kodu, siis praegu me oleme ise ka osaliselt nagu kõrvalvaatajad, me ei sekuni inimeste tegev elama elanikud või nagu haigla patsiendid. Me oleme loonud lihtsalt ühe ruumi, mis paneb inimese käituma võib-olla teistmoodi kui tavaliselt kohvikus või tavalises ööklubis. Tavalises diskobaaris. Kuidas te nimetate seda oma üritust, oma näitust? Nonii terminites. Ta kuulub Environment i alla pärast, et siin on olnud mõnikord raskusi selgeks tegemaks seda, et see ei ole lihtsalt paari kujundamine, nii nagu tehakse kuskil asutuses jõulupidule inimesed lõikavad mingeid lumehelbed akna peale, vaid iseseisev kunstiteos ja inimesed on selle osad. Me oleme täitnud kogu ruumi inimeste ja mööbliga ja see, see ei ole mitte mingisugune ettearvamatus, vaid see on meie poolt planeeritud. Aga siin, mida inimesed seal teevad, see on juba hätta ning nii, et seal on mitu asja seletavat, sobib hästi teatrifestivalile. Praegu, kus kunstiliigid hakkavad omavahel laienema, siis ta on väga teatrile lähedane, see, mida meie teeme, kas meie ilm muutub järjest teatraalsemaks, võib siit järeldada. Teater muutub järjest elulisemaks. Minagi minule tundub, et lihtsalt kunstiliigid omavahel segunevad, järjest rohkem on tal suur kontrast siiski näiteks Tartus ma tunnen seda rohkem kui Tallinnas. Sellepärast et, et siin on siiski vaja võtta aega inimestele seletada, mis see on. Seda peab tegema, tegelikult siiski teatrielu põimuvad ja minu meelest see on väga põnev ja huvitav ja kunstis järjest huvitavam, kui sinna tuleb tegeliku elu sisse ja samas on huvitav jällegi elus, kui või sinna tuua ise teatrielementides oma elu muutub ka kauniks kunstiteoseks. Teie kommentaar võib-olla sellele festivali teemale, aastatuhande lõpp, Jameed, kuum teema. Meie oleme naturaalsed, naised ei kuulu vähemusgruppidesse ja, ja samal ajal me siiski oleme nii julged. Julgen öelda, et meile mehed meeldivad just, aga aastatuhande lõpp ei tekita mingeid emotsioone. Seal suvaline number tekitab suurt elevust, vaata seda. Ta ei ole veel lõppenud. Mulle tundub, et naised on tunduvalt pragmanud, kriitilisemad kui mehed selles suhtes. No ma loodan, et tänu meile siiski meer välja ei sure, kuigi ennustatakse siin igasuguseid asju ja tegelikult mina kuulun nende naiste hulka, kes nähes meest, kes on värvitud, armub temasse otsekohe ja ma mõtlen, et need tendentsid, mis järjest tugevamaks muutuvad, need minule küll meeldivad ja ma ei karda sugugi 21. sajandi meest, vastupidi ma ootan seda pikisilmi. Tartud Janüüdja festivali üheks kõmutekitava maksja suurema publikuhuviga väljaastumiseks oli kahtlemata Peterburi meeste palet ja loodetavasti on osa raadiokuulajaid sedasama trupi näinud ka siin, Tallinnas, kus neil oli ka etendus. Aga see on mõnes mõttes problemaatiline grupp minu jaoks, sest sest ühelt poolt Ta püüdis ta nii-öelda esitada mingit ettekujutust sellisest suurest ja võimsast Vene balletist ja teisalt oli seal püütud mingite grotesksed varjunditega nii-öelda kõver pilku heita. Ja minu jaoks oli just see nagu teatud vastuolu, et ta ei olnud nagu stiili puha. Kuidas arvate teie Priit raudteeteatetantsust nagu rohkem? No kas nüüd Dianaga läinud peaks tegelikult vaatlema kogu seda etendust selles mõttes, et nagu kaks erinevat osa ja need olid väga-väga erinevad, neil oli tõesti minu jaoks oli vähemalt üks tühine moment kahel poolel ja see oli kommertsloos lihtsalt seekord või sellel trupile omaselt oli selleks kommertsluse selleks stiiliks siis ütleme, valitud ballett ka esimene osa oli palet või mitte millekski muuks, õieti kui modern või kaasaegseks balletiks, seda esimeses osas esitatud neid lühi lühitantse nimetada ei saa. Aastaid tagasi Estonia teater korraldas kaasaegse koreograafiapäevi ja siis me nägime hulgaliselt permi ja Dnipro Seržinski Tantsuteatreid kes esitasid täpselt samasuguse Vene hingel baseeruvaid etendusi. Selles ei ole mitte midagi muidugi noh, nihukesed nagu selles mõttes paha. Aga nad on tõesti võib-olla vaadeldavad noh, minu arust vähemalt tõesti selle koha pealt, et nad olid niukse vene, nagu nad ütlevad tossa põhjal lisaks oli lisatud seda kommertsiaalsust ja nimelt mitte kuidagi teistmoodi ei saa võtta esimeses osas olevaid Aegu alasti olevaid inimkehi tähendab lahtiolek tantsu puhul muude kunstide puhul, noh siiski see ei ole enam midagi erilist. Ja teda ei pakuta välja, tähendab selles konkreetses etenduses teda lihtsalt pakuti välja sõna otseses mõttes ja sellepärast ei saa seda, seda ei saa põhjendada mitte millegi muuga. Ikkagi paljudel tekitas assotsiatsioone nii-öelda ala Hollywoodi mehed. No eks ta oligi, aga noh, lihtsalt selleks väljendusvahendiks ei olnud siis mitte ütleme, mingi diskotants või niukene tümps või tuli ballett lisaks veel jah, siis ohjeldamatu kannatuste rada, mis toimus seal laval ja, ja ma tean, et on väga palju inimesi, kellele isegi see etendus meeldis. Loomulik. Aga minul tekkis niisugune mõte seal, et noh, neil on väga paha olla seal lava peal, et noh, nii õudselt kogu aeg kannatavad minu jaoks koomiliseks tegelikult asi siis juba kui kadus ära ja mõnes selles lühi lühitöös kadus ära. Vot see abstraktsuse tähendab, hakati juba kartma ja kannatama mingeid siis kas siis olevusi või asju, mis olid kulissides, kuid see näitab mingisugust, võib-olla koreograafi möödalaskmist minu arvamuse põhjal kartaseme, nad olid tehniliselt tehnilise tasemega koha pealt ei tohi muidugi midagi pahasti öelda, sellepärast et et nad olid ikkagi kõik enam-vähem vana hea balletikoolitusega väga plastilisega, isegi koolitusega tantsijad. Ja lihtsalt väljendus väljendusvahendid õieti seljast ära rebimine. Ja noh, niisugused vahendid, mis on võib-olla lihtsalt meile siin, noh, ütleme põhjamaisele, nihukesele, temperamendile lihtsalt võib-olla võõrad seda oli näha ka ju nendest maalidest nii Tallinnas kui Tartus, kus ovatsioonid olid ju meeletult, võib-olla see on seotud ka sellega, palju nad on näinud erinevaid asju. Noh, kui see on väga vähene, siis piisab vähesest, et kannad ekstaasi viia. Ja võib-olla võib-olla selle puhul oligi teises osas mind ausalt öeldes mind ajas teine osa. No selles mõttes heatujuliselt naerma mõnes kohas. Aga ausalt öeldes ma ootasin, et kuigi mehed hakkavad seal nüüd laisi niimoodi tantsima oi, et äkki saaks nagu siis nagu teada naisterahvas seda, mida nagu ennem ei teadnud, et läbi mingi läbimeeste silmade kahjuks seda ei olnud. Ja ei olnud kasutades siis võib-olla nende endi keelt ei olnud nii rööpanimi assa ta ei olnud, ei, väga heal tehnilisel tasemel olev klassikaline tants. Ja ta ei olnud ka nagu komöödia, jällegi nad läksid nagu endaga vastuollu selles mõttes niuksed jooksud omased klassikalisele balletile, mida nad esimeses osas tegi täiesti tõsimeelselt, siis teises osas nad parodeerisid sedasama asja näidates, et nagu, et see ei ole nagu loomulik inimesele. Esimeses osas ta nagu nende arust siis oli loomulik see niuke pea ees õieli jooksmine rinde ees pea ees. Nii et noh, selles osas, aga muidu teine osa idee oli hea, võib olla, teostus ei olnud, aga idee oli idee oli väga hea. Lõppude lõpuks midagi tuleb öelda, et kindlasti ta on korraldajatele maiuspala, ma tean, et nad on mitu korda Lätis Riias kongresside palees, mis mahutab 1200 kohta ja näiteks kui nad eelmine aasta olid Lätis, andsid külalisetendusi. Sinna tuli kaks etendust. Kaks korda 1200 oli täielikult välja müüdud ja, ja ukse taga seisis nii palju inimesi, et oleks veel kolmanda, 1200 k täis saanud. Selles mõttes probleem pole, nad on tõesti maiuspalad selle korraldajatele ja muidu nad ei olekski ju kommertskui, nad ei meeldiks rahvale. Selle balletietenduse aegu märkasin publiku seas ühte teravmeelset neiut, kes oli endale selga toppinud nõuka armee sõdalase kuue esmapilgul nii kohatu riietuse balletiõhtuks. Kuid kui mehel la kannavad kaunilt kahisevaid balletiseelikuid, siis miks mitte. Igatahes sain minagi seal etendusel hea suutäie naerda, seejuures mees luigeilust vaimustusse sattumata, jumani liialt küüniline vaataja. Aga need teatri juurde. Kõik kriitikud, kes Tuneesia käisid, on hea sõnaga ära märkinud meie oma eesti teatri professionaalset taset teiste gruppidega võrreldes. Külalistest oli sümpaatsem vana tuttav kantaabile truktaanist. Minu jaoks oli eesti teatri võlu selles, et seal oli endiselt alles inimlik dimensioon. Nimetame seda siis või normaalsuseks, kui meie kõrvale õis teise ja võrdõigusliku partnerina astuda ka naine. Igatahes oli hingele tõeliseks palsamiks, kui Rocco ja tema vendade seltskonda vaatasin see nende loomulik laval olek pingevaba aga lausa koduselt mõjus tudengineiu ja õppejõudu etule annas seal Vanemuise auditooriumis. Lavastus seolanna jäi minu jaoks Tallinnas kuidagi stabiilseks ja selle probleemid üsna lapsikult Ameerikalikuks. Aga Tartu kontekstis omandas see lavastus justkui muid lisaväärtusi. Reinodi tudengineiu ei esindanud enam niivõrd üht rumalat ameerika kooliplikat kes tahab targale professorile omal kombel kohta kätte näidata. Ta oli seal tõesti hädas, uskusin teda, kuidas seal oli nii väike, nii õbluke, nii abitu pidamas võitlust, nii Vanemuise auditoorium aga ühe professori urakaga. Ja selles mõttes on teatris tõesti tore käia, sest seal on võimalik see, et ühes situatsioonis võib meeldima hakata asi, mis eelmisel korral on totter tundunud. Ja nii juhtus minul ka seal ahistamislooga kandaabile trupi etenduse kõrval loeksingi seda Mati Undi lavastatud David Mäemedki ole annet festivali teatrikava üheks parimaks tükiks. Nüüd aga jõuame oma jutuga sujuvalt filmiprogrammi juurde. Selle koostajaks oli Aune Unt. Temaga räägitud jutt on lindistatud Vanemuise aias hurda tiigi ääres. Taustaks kostab väikeste füüsilist laulujoru, just äsja on lõppenud nii festival kui ka ööpäev kestnud lausvihm. Aga ikkagi huvitav teada, millest lähtus üks naine koostades filmikava festivalile, mille pealkiri oli mees aastatuhande lõpul. Mees. 1000 lõpul selle põhiideoloogid on olnud mehed, sina, Aune hunt, oled ainus naiskuraator, millest sina lähtusid oma filmiprogrammi koostades. No eks ma katsusin oma isiklikke lemmikuid seostada selle teemaga. Ma mõtlen siin peitel kliineveid, mõtlen siin joostel lingid eelkõige, sest Mikeli kohta ma ei saaks öelda, et oleks mu lemmik, ma selle filmi valisime puhtalt selle järgi, räägib tänasest päevast, teistes filmides ei olnud ka üldse esindatud, nagu see kihti ühiskonnast või, või see olemise viis. Nagu me nägime Mikeli filmis. Nii et ma katsusin lihtsalt võimalikult laialt seda, seda mehe teemat kata. See on ka üks põhjus, miks ma valisin sinna dokumentaalfilmi direktsi armanist, sellepärast et kui vaadata nüüd mehe ja naise olemise seisukohalt, siis pigem kriine või kohta, võiks öelda, et ta on väga seministlik, eks ole, ju ta on. Noh, vastukaaluks võib-olla ma mõtlesin, et issand, et mis, ma pean kuidagi teistpoolt kajastama ja, ja see oli see põhjus, miks ma miks ma mõtlesin, et võiks vaadata seda, seda dokumentaalfilmi ühest kunstnikust keda enam ei ole, ja mul on tegelikult kahju, et teda ei ole, sellepärast et tema nägemus maailmast on. Muidugi, ta on niisugune homoerootiline väljapanek, aga see on väga huvitav. See on niisugune noh, tõesti natukene teistsugune mõõde nendest filmidest, mis mulle üllatus olnud, aga aga mis on mulle alati olnud huvitav, see ei ole mind riivanud küll, kus on see piir, millal hakkab see nii-öelda oma seksuaalsus häirima segama? Maalsed heteroseksuaalid? Ma ei tea, mind ei ole siiamaani seganud, ma ei oska öelda, sellepärast et võimalik, et tuleb lihtsalt sellest, et ma ei ole kokku puutunud nende asjadega niipalju, et nad oleksid mind seganud. Ma tean väga kenasid inimesi, kelle, kelle kohta ma võiksin arvata. Et nad kuuluvad sellesse vähendumus gruppi, aga minuga suheldes on nad olnud väga kenad inimesed ja ja ma ei oskaks kuidagimoodi sellest midagi järeldada. Ma pidasin pigem silmas mitte niimoodi isiklikku suhet kui seda, mida meile pakutakse kunsti kaudu, mida pakutakse laval, mida pakutakse kinolinal. On mingid kriteeriumid, millal sul näiteks tekib tunne, et nüüd sai küll küllalt, mul ei ole niisuguseid kindlaid kriteeriume. Ja ma arvan, et see, et need viimasel Tuneesia festivalil see teema oli võrdlemisi suuresti esinenud, võtnud see on aja märk, see minu meelest tuleb see lihtsalt sellest, et sa mäletad, Nõukogude ajal ei olnud meil ju üldse siin naisi ega mehi. See on mu meelest lihtsalt üks staadium, mis on nüüd käes ja ja see läheb mööda, noh, ma arvan, et see kuidagi noh, on lihtsalt aja märk ja ma ei oskaks öelda, et mul oleks siin mingeid kriteeriume. Võimalik, et see piir lihtsalt minu jaoks ei ole veel tulnud, et ma olen lihtsalt. No äkki olen niisugune salliv inimene lihtsalt. Aga seda sa ei tunne, näiteks et kui on tehtud nii-öelda hea kunst, siis võib tal ükskõik kelle poolt tehtud raudseltraudselt, ma olen seda meelt, seda, see ongi just see, mida ma tegelikult öelda tahtsin, ma ei osanud, ma ei osanud seda niiviisi ilusti sõnastada, nagu sina praegu seda tegid. See ongi niimoodi, et ma vist lähtun ikkagi mingitest muudest kriteeriumidest ja see see sooline aspekt on siin noh, minu jaoks teisejärguline või, või noh, ma ei tea, mitmenda järguline, et ma lähtun ikka millestki muust, seda ma olen küll vaadanud, kui ma olen noh, kasvõi mõnda Sato või kunstinäitust vaadanud, et see esteetika, mis nendes piltides on, kui ta ei ole väga niisugune väga niisugune kinnitaalidesse puutub siis need näod näiteks ikka huvitav, vaata minule küll ja ka teatrietenduste puhul tähendab need suhted ja need seosed, mis, mis niisugustes etendustes välja tulevad. Noh, see on ikka mingi teistsugune maailmanägemine ja see on mulle tegelikult huvitav olnud. Ma pean ära tundma, asi on kunst ja et mulle pakutakse midagi head ja sel juhul jää, on üsna ükskõik, kes ta on ja minu meelest küll sellepärast, et et noh, vastupidi, noh, need niisugused üldse mitte seda aspekti asja juures rõhutavad etendused tihtipeale viskavad rohkem ära, kuna nad lihtsalt on kas küündimatult või ei ole valmis või on kuidagi väga lehtilised asjad omavahel kokku pandud. Niiviisi, nagu nad minu arvates või minu jaoks ei seostu. See mind häirib, läks rohkem ja, ja noh, niisugune lagastav ja, ja niisugune lõbustav suhtumine meisse endasse inimesesse üldse, see tuleb Nendes, heteroseksuaalsetest silmingutes võib-olla mõnikord hoopis teravamalt minu jaoks välja püüd. Ma ei tea, millest oma kompleksidest üle olla või? Ma ei oska öelda, siin on nii palju põhjusi. Aga võib-olla lihtsalt ka tõesti see küündimatus mis on ikka päris huvitav olnud vahel vaadata minule kui naisele kasvõi seesama tiritsi arman, mõnikord eksponeerib mõnes oma filmis meest nii kenasti, et ma nagu ei olekski see tõesti nagu avab minu jaoks midagi, et, et ma ei olegi nagu mõelnud, et, et ka nii võib või. Aga see on alati olnud huvitav ja ma arvan, et me oleme ühel nõul, et lihtsalt peab olema hea ja professionaalne tegija ja siis pakkuda kõik. Jah, Ma arvan küll niiviisi, aga kas sa oskad nagu juba praegu mõtestada ka, mida sa Dianüüsi võiks? Tuland? Oh, seda on väga raske öelda, sellepärast Tartu on ju ka niisugune kuidas öelda niisugune linn, mis oli ka väga erinevatest asjadest, erineval viisil häälestatud inimestest koos, ma arvan, et suur osa tartlasi ei pane tähele ka nii suurelt ja nii laialt ja nii visuaalselt eksponeeritud sümbostegudeoneesia festival. Lihtsalt see kuidagi ei puutu neisse või ei jõua nendeni või inimesed on omaenesetöö- ja igapäevaasjadega ja oma probleemidega niivõrd seotud, et nad ei panegi seda tähele. Vaat et nendele, kes tahavad niisugust asja tähele panna ja kes vajavad niisugust asja, kes vajavad noh või kes on valmis üldse niisugust küsimusi esitama. Nagu see festival kesin, esitas meile kõigile. Nende jaoks kahtlemata oli midagi, seal on muidugi ilus siduda see teid Tartuga ja Emajõe Ateena käe niimoodi aasida natukene nende vanade koolide ümber, aga aga miks mitte? Ei Ma olen täitsa nõus, et et niisuguseid asju peab korraldama sellest, ega muidu inimesed ju ka tegemist on palju ja, ja aega on vähe ja, ja keegi ei viitsi jamada niisuguste asjadega. Aga noh, kui on niisugune festival ja sa tead, et teised teevad ja teised on võtnud aega selleks, et kokku panna neid, neid programme, siis kuidagi stimuleerib mind vähemasti küll. Kui ma kuulsin, et et neid teisi valdkondi veavad niisugused ruunid nagu Linnar Priimägi ja Ants Juske, siis noh, minu jaoks oli see küll kuidagi Eesti mõtlesin, et issand jumal, ma pean ennast kokku võtma, et nende meestega noh, kuidagi ühte ruumi ära mahtuda ei oleks pärast piinavalt häbi, eks ole, nagu öeldakse. Et noh, ikka see kuidagi stimuleerib jah, natukene liigutama. Festival on lõppenud aastatuhande lõpuni, on veel mõned aastad aega, saate lõpuni on jäänud loetud minutid. Pean teile tunnistama, et ma leidsin festivalil selle, kes minu arvates esindab suurepäraselt aastatuhande lõpumeest. Ma leidsin ta Mikeli filmist Alasti mängisite David Kielis tema filmi nimi, olitsiooni, ta oli üks selline hullike filosoofist pätt. Minu jaoks olid nagu väikese Charlie hingesugulane, kes suutis päraselt tõestada, et maailmas on sügavalt arenguruumi ka neile, kes ei ole nii pööraselt tõsised ja asjalikud. Tuneesia saade on sellega lõppenud visuaalsete kunstide festivalist raadio kaudu. Vaevalt Pilti saab. Seejuures soovitan kõigile asjahuvilistele vaadata pühapäeva õhtul Eesti televisiooni, mis peaks pakkuma teoneesia festivalist üsna hea ülevaate. Aga kohe-kohe, esimesest juunist on algamas suveraadioteatrijuttu, räägime sealgi. Järgmisel reedel algusega kell 10 õhtul stuudiosse oodata teatri loolast Lea tormist. Samuti tahan teile ette mängida intervjuu, mille lindistasin teonüüsi aegu Poola teatriteoreetiku Jaanus Marekiga. Jutus põikame Poolamaale ja jõuame sealt ringiga eesti teatri tänase päeva juurde jälle tagasi. Aga seniks kuulmiseni.