Tere päevast, te kuulete maailmapildi saadet. Stuudios on kaks külalist, tõlkija Krista kaer ja ajaloolane Mart Laar. Saatejuht on Kerttu Soans. Võib öelda, et külalisi ja mind ka seob lugupidamine vaimustus lausa ühe kirjaniku suhtes. See kirjanik on Lecaree, kelle romaane viimasel ajal viimase paari aasta jooksul üksteise järel eesti keelde on tõlgitud. Saate alguses palun külalistel rääkida karest kui kirjanikust lähemalt ja siis lähima kolmveerand tunni jooksul loodame puudutada ka valdavat enamust tema romaanidest. Kahjuks see on halb see, et meie saadet Ta kipub segama osaliselt kopsimine, koputamine, see on tingitud sellest, et siinsamas stuudio lähedal tehakse remonti. Palun kuulajal mõistvalt sellesse suhtuda. Ja nüüd siis maailmapildi teema lõkare palun. Krista kaer. Lecaree on tegelikult tema varjunimi, tema tegelik nimi on David kombel. Ja teda on ühelt poolt peetud siis kirjanikuks, kes siiski on jäänud niisuguse kirjandusteadlaste poolt kergema žanrikirjanduse juurde, see tähendab ta on peaaegu kõigis romaanides kirjutanud siiski spioonidest külma sõja aegsest vastasseisust lääne luureteenistuste ja nõukogude luureteenistuse vahel. Kuid samal ajal näiteks selline autoriteet nagu Cambridge'i professor George Steiner nimetas kalleka reed üheksainsaks tõsiseltvõetavaks briti kirjanikuks kes tõepoolest julgeb käsitleda tõeliselt tõsiseid probleeme, ei rääkida sellest, mis nii-öelda briti endises impeeriumis impeeriumi järgsel Inglismaal tõeliselt mäda on mitte ei kirjuta lihtsalt Lõuna-Londoni kokteilipidudest ja Saseks armulugudest. Võiks võib-olla öelda, et, et Lecaree kõige suurem kirjanduslik voorus on see, et sellesama spiooniloo vormi kasutades tegelikult ta räägib tõesti väga tõsistest küsimustest, mis ei ole mitte ainult ütleme et mis on viga Inglismaal, mis viga print impeeriumil, vaid, mis ka sõjajärgsed aastad sõja ajal maailmas toimunud muutused ja justkui külma sõja aegne vastasseis on teinud inimestega kuidas vorminud nende mõtlemist ja nende moraali. Ja loomulikult on ta peegeldanud ka ühiskonnas toimuvaid protsesse, ühiskonna suundumusi ja ajalugu. Aga selles suhtes oskab ilmselt Mart Laar paremini öelda midagi. Ma küll ütleksin, ma natuke jätkaksin samas kandis, sest et üks võimalus on tõesti võtta leegaar reed BC sajase konkreetsete sündmuste ja konkreetse vastasseisu siis külma sõja taustal ja ka seda seal taustal on ta väga huvitav ja tegelikult, kes natukenegi tollaseid vastasseisvaid alasid sündmuse teab, siis on teda väga põnev lugeda ja nii mõnestki asjast ilmselt saab paremini aru, sest et olles ka osaliselt nende sündmuste sees olnud Fudobleegaadee tõesti siis näidata asju, nagu öeldakse seestpoolt ja need kuivad faktid, mida võidakse ka nüüd juba raamatutest lugeda, kuidagi hoopis teisel kombel inimlikult kokku põimida, aga aga minu jaoks ei ole, noh, ma arvan, et see oleks ka väga, on ka väga vahva kirjanik sellist asja lugeda, aga siis oleks ta ilmselt kuuluks tõesti pigem sinna kergema žanri alla, aga ma ei tea, võib-olla on see natukene liigliia liiga julge ühesõnaga mingil määral Lecaree meenutab mulle ühte teist tuntud briti kirjaniku Tolkieni, kes kirjutas muinasjutte, nagu Lecaree kirjutab, spiooniromaane, aga kui sa hakkad siis seda spiooniromaani või muinasjuttu lugema, siis see taust või tähendus on sellel asjal võrreldamatult laiem ja ulatudes võib-olla isegi ja selle selle sajandi tähistamise vaid üldse noh, selleni, mis asju, mis on moraal, mis on moraalne mõlemad kirjanikud ju tegelikult võib-olla selles ongi, mis minule ka Inglismaa ja inglased meeldivad, nad tegelevad moraaliga kõige peamiste küsimustega tegelevad üsna halastamatult ja ja see on ju ala, kus üheseid vastuseid ei ole ja sul jäävad tegelikult, et enamus asju jääb lahtiseks ja jääbki lahtiseks. Jaa, jaa, võib-olla vahet, mul on väga kurb, noh, nii nagu nad mõlemad kirjanikud on tegelikult omas laadis väga kurvad, nukrad. Nii et, et see on. Ma arvan, see teema teebki just legaalsest huvitavat, on niivõrd mitmetahuline, niivõrd mitmetahulised loetav ja ja üks veel ja peale selle on ta ikkagi hirmus ja psühholoog või ta elab väga hästi sisse, sest et ma mäletan siis, kui ma kunagi soovitasin nagu laiemale avalikkusele sellest seeriast, siis teeb ühte raamatut Legareestmis, nüüd esimesena hakkas varakult tulema, see oli väike trummitatuks siis üks Eesti parimaid näitlejaid, kes püüdis mind tänaval kinni, ütles, et tema oli huvi pärast, kuna, mis Supakakse vis krimkad sellaarne reklaamida, siis oli ta läbi lugenud ja avastas, ütles mulle hämminguga, et on väga tänulik, et ta seda reklaami kuulis, kuna nii head sisseelamisvõi nii head näitleja hingeelu kirjelda, mis pole tema veel ühestki raamat Dust kirjutanud ja lugu on loomulikult krimkasid kasvõi spioonikast nagu noh, ikka väga kaugel. Ja noh, see väike trummitüdruk on veel üks selles mõttes erandlik raamat, kui vaadata kõike, mis ta on kirjutanud, sest tihti enamasti ta kirjutab tõesti nõukogude jää Lääneluurest aga seal on tegemist araabia terroristidega ja Iisraeli salaluurega, kes siis omakorda kasutavad ära inglise näitlejannat. Minu meelest selles raamatus tulebki tal väga teravalt sisse see teema, mis ta hiljem või mis on tal juba tähendab sellest maili triloogiast ja väga mitmes teiseski raamatus jääb kõlama see inimesega manipuleerimise teema. Olgu pealegi, et õigetel eesmärkidel lõppkokkuvõttes ikkagi see, mille abil inimeste ära kasutatakse, see, mille tõttu ta on haavatav, on siis just nimelt see, mis inimesest inimese teeb, see tähendab tema tunded, tema inimlikkus väga sageli armastus ja autunne. Omamoodi ta näitab, et kui inimestel on olemas need tunded, mille alusel võib-olla peetaksegi igati vastuvõetavaks korralikuks ühiskonna liikmeks või lihtsalt inimeseks just siis on ta haavatav, just siis on ta kasutatav. Ja muidugi jätab ta ka just nimelt jälle nagu Narva Martla reklased küsimused jäävad lahtiseks, jätab ta siiski lahtiseks sellesama küsimuse, et kas tohib ära kasutada kõiki õilsa eesmärgi nimel. Ja kas see õilis eesmärk saab sellest määritud, kui niisuguseid vahendeid kasutatakse? Täpselt samuti nagu, nagu on tal pidevalt juttu sellest küsimusest, mida tähendab reetmine, kui sa reedad oma ideaalid, kasse, rõivad ühtlasi iseenda, kui sa reedad oma maa, kas sa reedad iseenda ja mida maksab, ütleme, endale truuks jäämine. Ma mäletan, just see fraas. See oli esimesest maili raamatust plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk kus peaaegu haavamatu smailid tähelepandamatu ametniku tüüpi luurajal leiti siiski üks nõrk koht, mida ta halastamatult ära kasutati. Nimelt armastus oma naise vastu, mille kohta öeldi, et see on illusioonideta mehe ainus ja viimane illusioon. Ja tegelikult sama juhtub ka juba etteruttavalt smailid triloogia kolmandas osas tema vastasega Carlaga Vene vastuluure. Nii et võiks ka öelda, et väga paljud Lecaree raamatus on variatsioonid ikka sellel samal inimlikkuse teemal selles maailmas, kus inimlikkusest tihtipeale ei hoolita. Ja ei saa ka vist öelda, et need oleks saanud kirjanduslikud liialdused. Ma usun, et, et see on toimunud, toimub ja saab toimuma tulevikus kogu aeg ja siin võib-olla tuleb iga mängu see, et tegelikult meikar reel on tihtipeale üsna täpne ajalooline tagapõhiasjadega. No seda võib ainult kinnitada ja noh, nii palju kui mina olen kuulnud ka inimestelt, kes on olnud omal ajal kontaktis Lääne levi talitlustega, eriti nende kes praegu elavad siis paguluses arusaadavatel põhjustel, kes on osalenud nendel operatsioonidel, mida kaudselt muidugi otseselt aga kaudselt kirjeldab, siis siis on nad olnud jah, tõesti hämmingus sellest osavusest, kuidas Lecaree on tegelikult ilma, et oleks reeglitega vastuollu minnes noh, kirjutanud tegelikult üsna avameelselt sellest, mis ühes või teises asjas toimus, jääks eestlasele ja huvitav, võib-olla selles kolmandas raamatus, kus hakkab tulema noh, nagu eestlased massiliselt ka tegelaskonda. Ja, ja noh, kus prototüübiks on ka üks, üks suhteliselt tuntud eestlane ühe tegelase prototüübiks, kellega ilmselt siis on autor omal ajal kokku puutunud, kuigi tema vaatus raamatus kujuneb teistsuguseks kui tegelikus elus. Aga nagu üldine prototüüp on nagu, nagu tunda ja operatsioon, millega seoses ilmselt millest on juttu tegelikult on otseselt eksisteerinud. Ma võin, et ütelda, sellest on ilmunud ka eesti keeles üks värsketeks tõlkeraamat see on Tombovery, punane võrk, aga noh, see raamat kahjuks põhineb tugeni väga vanadele andmetele, praeguseks hetkeks on palju rohkem välja tulnud. Ja jutt on alfons rebasest kes töötas inglise luureteenistuses sõjajärgsel perioodil ja kes oli ka üks omamoodi mees, kes kes võib-olla isegi mõnes mõttes des vaadates mõne smailid kangelase järgi kokkuvõttes sattus oma just selle samadel eetilistel probleemidel või reetmise probleemidel selgesse vastuollu oma siis luuraja tööga, mille tõttu ta ka sellest tööst pastati. Nimed, et küsimus selles, et kas tuua välja oma Eestisse saanud mehed, kes on seal lõksu jäänud lastest selle eest Inglismaalt minema, nõukogude luurajad? See on üsna analoogne, nagu tegelikult küsimus, millega smailid tegelased korduvalt võitlevad ja kus siis selle bürokraatia vastu, kes inimestest üldse ei hooli ja mõlemalt poolt siis mehi surma saadab, tegelikult siis üritab tegelikult ka selles mängus inimlikuks jääda. Nii nagu ka Rebane tegi, kes need mehed, kes olid veel elus ka Eestist välja tõi nii tõttu ka mõned KGB luurajad nõukogust Eestisse tagasi puudust. Meie tegelikult sama dilemma ees, mõnes mõttes seisab ka sedasama õilses kooli poisis. Cherry vaesterbee, kes siis tõstab niisugust lootusetut mässu just sellesama bürokraatiaaparaadi vastu, püüab püüab päästa enda arvates samasugust igavesti kaotama määratud inimest ja natukene inimlikkust säilitada ja muidugi see on ka lootusetu ettevõtmine, täpselt samuti, nii nagu minu meelest võib-olla kunstiliselt veidi nõrgemas raamatus meie mäng endine Briti luureagent, täpselt samuti niisugusel üsna tongi Hotlikul moel läheb oma südametunnistuse mõjul ning Osseetiasse raamatus, aga ilmselt on seal tegelikult mõeldud laiemalt seda, mis toimub Kaukaasias. Ma küll ütleksin lihtsalt, et Lecaree oli väga hea ettenägija, kui ta raamatut kirjutas, ei olnud Tsetseenia sõda lihtsalt veel puhkenud ega sündmusel ta lihtsalt tunneb tausta ja tunneb olukorda niivõrd hästi ta tegelikult juba mitmeid aastaid, enne kui need sündmused hakkasid tegelikult toimima, suutis üsna täpselt, ütleme, ühemaalise täpsusega ära. Ta ta, mis, mis tegelikult kohe lahti läheb, nii et see näitab lihtsalt, et mees on lihtsalt väga-väga hästi sisse elanud tänapäeva maailmaprobleemidesse. Aga mind loomulikult huvitaks, et kunagi leegaabee võiks kirjutada ka kaugemast minevikust, kuna vaadates minevik, on olemas üks organisatsioon kelle liikmed ilmselt dilemmad meenutavad väga Lecaree nagu tegelaste dilemmad, šiiitide ordu. Ma üldse ei imestaks, kui ta kunagi ka pöördus kaasajast kaugemasse minevikuga. Kirjutaks ühe luureromaani vastureformatsiooni ajastust näiteks. Kas sa oled see, võiks see tegelikult meenutab nii mitmeski mõttes, kui vaadata seda moraalset dilemmat, mis on õigustatud ja mis ei ole õigustatud ja nii edasi ja nii edasi, see on. See on väga-väga huvitav, võiks olla. Ja see võiks tõesti huvitav olla kõigi nüüd vahepeal ta proovis nagu üldse sellest pioni teemast kõrvale astuda ja kirjutas raamatu pealkirjaga öine vahimees, aga see ei õnnestunud mitte mingil juhul nii hästi nagu teised raamatut peab tunnistama. Praegu viimaseks jäävad raamatus pöördus ta tagasi jälle spiooniteema juurde, aga see on selles mõttes huvitav, et seal täitsa avalikult tunnistab oma võlga Kramgreenile ja võttis ta sellele asjale aluseks, hakkas huvitama kreeni raamatus Meie mees Havannas. Lihtsalt see idee, kuidas luure andmeil fabritseeritakse jääda, taasloob sellise olukorra panamas, kus ta peategelane on, inglise rätsep nimega härra pendel, kellel on niisugune kahtlane kirev minevik ikka, kes ennast päris hästi panamas sisse seadnud ja eduka äri avanud. Kuni siis otsustab inglise saatkonna ametnik, kes on luure palgal, et oleks vajada värvata. See saabki teoks ja siis hakkab Inglise saatkond jääga luureagentuurid saama ohtralt kõikvõimalikku informatsiooni, millest suurem osa on lihtsalt välja mõeldud ja fabritseeritud. Kohati või õieti, ütleme siis nii, et raamatu alguses pool või isegi kaks kolmandik on tõesti lausa groteskne, absurdne ja pigem naljakas. Aga muidugi, Lecaree oleks ikka reegli asi, ei läheks lõpuks ikkagi käte traagiliseks, kui jällegi peategelane seisaks just sellesama isikliku siia vastutuse ja ja oma tegude, just oma tegude eest vastutuse kandmisele silmitsi. Ja seda praegu muidugi ei oska öelda, mis raamat, mida Lecaree praegu kirjutab. Ma tean, et saab sügisel valmis. Seal. Nagu kuulda, oli. Võib-olla ta jätkab kuskil maailma nurgas spiooniasjade käega aga võib-olla ta püüab järjekordselt kõrvale astuda. Jah, sest et noh, tegelikult on spiooni lihtsalt, võib-olla see maailm on tema jaoks üks selline erakordselt kaotatud keskkond, kus kohas need moraaliprobleeme võib-olla kõige teravdatumat on võimalik käsitleda alates siis sellest raamatust juba, millega ta läbi lõi. Spioon, kes pääses külmast, kus on noh, tegelikult nüüd siis võib-olla natuke isegi otseütlemisega rohkem kokku võetud väga palju, mida ta ühel või teisel kombel hiljem käsitleb jaa jaa. Mon võib kindel olla, et alati on loomulikult leegaad v on kirjanik, kelle raamatut võib mitu korda rahulikult kätte võtta. See põnevus, mis on ka olemas esimesel lugemisel, aga see ei ole ainus ja noh, see üldine see nauding seda raamatut lugedes, kuna eks enamustes raamatutes hakkab juba kiiresti aimama, et ega see hästi ei lõpe nagu lühidalt ütelda. Jaa. Ja selle tõttu on samal ajal neid neid alati ikka jälle huvitav lugeda ja samal ajal on vist leegaabeed küllaltki raske filmida. On vist tehtud vist, väiksest trummitüdrukust on minu teada tehtud film, jah. Aga ma ei ole austust seda näinud. Ja ma ei kujuta eriti ja kuidas film võis võis õnnestuda, kuna seal on seda seesmist mõtlemist niivõrd, et palju, et, et mängida seda filmilinale võib-olla, noh, väga vägagi keeruline film on tehtud vene majast, mis ei ole suurem asi, seal tuli ka meil seda, ma olen isegi näinud ju. Isegi ei tulnud mul esialgu pähegi, et see leegaareon, kuna noh, seesama motiivistikuli noh, nagunii ära kadunud. Kogu see raamat on minu meelest üks niisuguseid katseid, kus Lecaree püüdis kirjutada õnneliku lõpuga spiooniromaani. Ja see oli juba juba minu meelest juba see katse oli ette valmis nurjumisele määratud sest see võttiski ära temale omase selle väga sügava, traagilise mõõtme. Minu meelest see ei ole tal ka üks tugev. Eesti keeles on ilmunud üks kümmekond raamatut temalt. Nüüd viimased on tulnud kirjastusest Varrak ja teil on ilmselt plaanis jätkata selle kirjaniku angerjas, mis võib-olla nimetaks neid, mis on tulemas ja on hiljuti tulnud. No viimasel ajal ongi tulnud võiks öelda see, mida nimetame Lecaree valimikuks, esimene raamat oli väike trummitüdruk, siis oli meie mäng. Ja siis algas maili triloogia Loogia, mille esimene raamat plekksepp, rätsep, sõdur, lohk ilmus möödunud aasta lõpul, teine ilmus just äsja õlis koolipoiss. Ja viimase raamatu pealkirjaks saab ilmselt smailid Karla vastu. Seejärel tahaks muidugi avaldada ka Vanama Rätsepa ja eks siis näeb, mis Lecarry veel pakkuda on, võib-olla ka midagi varasemast siiski veel. Mani mina lugejana koodustukina näeksin hea meelega sedasama spioon, kes pääses külma, sest et see on küll välja antud, kuid ta praktiliselt kadunud raamatupoodidest ja tema väljanägemine ja ja trükilaad ei vasta sellele tasemele, mis legaalreel on noh, nii et, et selles kaunis tükis nagu varraku raamatud, ammu oleks ka hea meel seda juhhei loomad miks mitte väikses Saksa linnas ja ka omal ajal Esimene Lecarry vist üldse, mis eesti keeles ilmus. Need raamatut tõesti on väga ilusad ka kujundanud on nad kõik Hardi Volmer ja ja tõesti, näevad väärikad välja. Kas Krista kaer, kas te olete ühenduses ka otseselt selle kirjanikuga? Kirjaniku endaga ei ole, küll aga tema agentidega. Ja ausalt öeldes peame praegu läbirääkimised, rääki nõustuks ikkagi Eestisse tulema, kui ta neid oma järgmise raamatu lõpetab. Algselt oleksime isegi tahtnud, et oleks sügisel aga just seoses sellega, et Tal on lepingud. Kirjastajate agentidega ta sügisel tulla ei saa. Nii et praegu püüame sinnapoole, et äkki saaks tulla kevadel. Nõnda võib-olla tal on meelitada materjaliga, ma arvan, et Eesti arhiividest võib tal olema üsna huvitav vaadelda sind kinni kukkunud inglise luurajate maha lastud inglise luurajate dokumente ja tunnistusi, mis on mõnes mõttes üsna huvitavad, sest et nii nagu teistpidi, noh teil need leegaabee tegelased, kes talle kõige rohkem võib-olla sümpaatsemad on, need on Ateet tegelikult, kes ohvriks langevad. Ja need, kes tõesti oma vaadetest lähtuvalt midagi teevad, kes tavaliselt siis kõik hukka saavad, siis lugedes näiteks selle mõnetiks leo Oudova no viimast sõna kohtus, kui ta juba surmaotsus oli juba sisuliselt teada mida ta ütles. Ja seda ta ei kahetse. Et ta tuli, ta teenis teist riiki, aga see riik on demokraatlik riike demokraatia, Eesti sõber ja olgu, mis olla noh, tema sellega mõnitas oma rahva vabanemisele kaasa aidata. Väga vägev, vägev lõppsõna. Lastigi maha loomulikult. Et mehed väärivad loomulikult tegelikult austust ja ja lugupidamist igal juhul ja selles suhtes on, on küll täiesti loogiline leegaadee-le just need, kes tegelikult selle külma sõja ohvriks nii või teisiti langesid. Need on need kõige väärtuslikumad tegelased. Need pagulaskirjanduses, seda mullugi mul alati leegaari meen lugedes meenub ka tõstik jubist luuletus unustatud sõduritest külmal sindel, keda igatsus siit nööridega Puhub ja praegu võib veel neelda lekker reele täienduseks ikka vahepeal võid needsamad ängi ja niisugused teemad üles. Et kui ütleme niisugune ängistus ja pettumine ja kaldumine, vasakpoolsusesse ja soov, ütleme ennast ikkagi mingi muu riikliku võimuga ühendada, nagu on tal teemaks ka seal plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk, selle tegelase prototüübiks oli tegelikult Kim Philby kes tõepoolest jõudis inglise luures väga kõrgele kohale, olles ise Nõukogude spioon siis nüüd on omakorda võib-olla mingis mõttes ring täis saanud, on ilmunud uuest ilukirjanduslikud teosed väga tõsiselt võetavatelt ja hinnatud väga kirjanduslikke romaane kirjutavatelt autoritelt, kes lähenevad nagu sellele samale spiooniteemale. Teisest küljest näiteks selline kirjanik John bänd veel on kirjutanud ilmselt möödunud aasta kõige tähelepanuväärsema romaani, mille pealkiri alantačeppima, mille aluseks on samuti Cambridge'i gruppi kuulunud spiooni elulugu. Ja tema seisukoht on just selline, et need inimesed peaksid tingimata saama avalikult alandatud, sest nad ei ole ennast kunagi pidanud reeturiks. Nad on olnud enamasti endaga võrdlemisi rahul. Materiaalselt üsna hästi alati välja tulnud, nemad ujusid kõige puhtamalt välja erinevatest need inimesed, keda nad veetsid, enamuse hukkusid või kes diskrediteeritud või hävitajad. Noh, vaadates sedasama seltskond, on tegemist enesega äärmiselt rahulolevate inimestega ja võib-olla see oli ka see meetod, kuidas neid värvati, tegelikult nende ülimus tunne mis võimaldas siis võõral luurel mängida sellele, et noh, ilmselt nii nagu on ka kõikides maades mängitud ka Eestis sellele, et sind ei mõisteta, sind ei hinnata. Aga tegelikult oled sa kõige parem ja mis on tegelikult üks üks jubedamaid asju siiski maailmas ja mis on teistpidi jälle tunne, millele mängides võimaldab, on väga lihtne muuta inimesi kurjategijateks. Sest et no sellesama keemilise grupiga on veel eestlased nii ja naapidi seotud, sest et üks viimaseid liikmeid ja ja ka inglise Nõukogude veel luurajaid veel lisaks Cambridge'i grupile tuli välja ka tänu Karl Säre siis tunnistustele, mis siis leivad Miksoni oligi üks nendest saladustest mikspärast Nõukogude julgeoleku organid, seda meest nii kohutavalt jahtisid, sest et ka sealt viisid Need jooned teisele poole välja. Ja samas on muuseas väga huvitav, mina ootan huviga, millal hakatakse kirjutama romaane sellest vastaspoole meestest, keda siis Lecaree lahmi kergelt põgusalt sealsamas Vene majas puudutab. Kuid kelle luuretegevus on olnud tunduvalt tõhusam, kui seda arvati, sest et kuni viimase ajani on läänes kirjeldatud teda luurevahelist võitlust kui lääne luure suurt kolki saamist ja seda peamiselt seetõttu, et iga lääne luure kolkisaamine tuli kiiresti välja omal ajal nõukogude luure nagu lüüasaamisi ei avalikustatud tükk aega ja alles nüüd on hakanud tulema üksteise järgi siis ülevaateid, raamat tulid ja ka mälestusi Nõukogude luure lüüa, aga mis tõesti on väga huvitav nüüd siis võrrelda need kahel poolel siis need töötanud inimesi tegelikult ja mõlemad olid noh, nii-öelda siis siis selle reeturid või vastas, et siin on jälle noh, tõmmata vaadata näiteks koordi Jevskit olekorjevski, kes tõusis Nõukogude luures sisuliselt samale kohale, mis Kim Philby tõusis inglise luures töötades juba selleks ajaks siis mõnda aega teadlikult siis inglise luure heaks. Kusjuures noh, tema siis murranguhetk oli tegelikult Nõukogude invasioon Tšehhoslovakkias, mille peale mees, kes oli siiamaani teeninud selgelt süsteemi, leidis, et see süsteem on kuritegelik, igavus, inimese kohus on teda süsteemi hävitada. Nii palju, kui ta seda vähegi suudad, see on jälle noh, selline väga huvitav teema, milleni Lääne seal ei olnud või noh, neil Lääne luurajaid ja väga edukaid luurajaid olnud rohkem, kellest osa kätte saad ja maha lasti ja ja keda needsamad siis Philby taolised ja tema järglased lääne, selle noh, nagu välja mängisid neid topeltmänge, nii et see on nagu suhteliselt suhteliselt ammendamatu teema, sest et mis seal salata ka kinni kukkunud on väga suur vahe Nende luurajate nõukogude luurajat, saatuses, kes Läänes kinnikuks Nende luurajate saatusest hukkusid Nõukogude liidus kinni suli kohtustav vahe, kuna nõukogude liidus ei olnud mitte mingisugust halastust siin noh, tähendab, oli kui ei vahetatud kedagi üht juhuslikult välja, siis oli ainukene vastus oli surmanuhtlus omal ajal, kui läänes, kui ma hakkan noh, niimoodi käima ega suurt, eriti surma mõistetud Keda õnnestus tabada ja noh, nendega kinnipidamistingimused olid sellised, mida võis tavaline nõukogude kodanik Nõukogude liidus lausa kadestada. Peab ütlema, et enne oli juba sellest natukene juttu ka, et ega need raamatut ei ole lihtsalt lugeda. Ja kui alustad, siis peaks nagu kohe ka lõpuni välja minema, sest kui tekivad mingid pausid, siis ununeb see niidistik ja see minu arvates iseloomustab just neid viimati ilmunud triloogia nüüd kaks esimest oma, nii et päris keeruline lugeda. Seal on mitu korda lugeda, kui ma tunnen küll, et mina hakkasin neist lõpuni aru saama. Aren, vastutan, kirjutab seal minu jaoks ka ikkagi siia kirjanikuga mingil määral tunnus, et, et ei ole mitte ühekordselt loetav raamat, aga tunnistavad noh, minu jaoks on noh, ma ei tea, kas ta nagu no selline omamoodi narkomaania, kui ma selle raamatu kätte võtan, noh tähendab siis ma üldiselt tavaliselt kui ma esimest korda loen, siis ma tean, et ma pole veel kordagi suhted järele, jäta loenda ühe hoobiga läbi. Vot pärast siis ma loen juba siit ja loe natukene sealt, aga aga esimese korraga läheb ta küll nagu võtaksin lummusesse sisse, siis ta läheb kiiresti. Ta ei ole tõesti kergesti küll loetav, sa, sa seda noh, nagu televiisorit ühe silmaga televiisorit kiigates ja teisega midagi suhu toppides tõesti on väga raske lugeda. Ta on, nõuab teatavat keskendumist, kui ta lülitab sind muust maailmast üsna efekt välja, need. Aga ta on muidugi täiesti tähendab see, kuidas see raamat on kirjutatud ja kõik võimalik peenelt ja osavalt kogu see siin üles ehitatud, see on tõesti mõjub lummavalt ta täiesti niimoodi haarab sind endasse kogu see maailm. Aga samal ajal muidugi Mart Laar täiesti õigus seda kohvitassi kõrvale on, lihtsalt niimoodi ei loe, nagu võib-olla liht niuksed lihtsakoelise maid põnevusromaane muidugi see sündmustik ka omamoodi haarab. Aga tema puhul ei maksa. Lecaree puhul ei maksa kunagi oodata nii nagu tavalises põnevusromaanis, et see sündmustik viib lõpuks välja sinna, kus pahed saavad karistatud, ihatsevad võidule. Seda peaaegu mitte kunagi ei juhtu. Seda katsudes ei saa, lõpuks saame aru, kes on hea ja kes on paha, tähendab, seal on veel nagu kõige hullem, et, et seal seal on nagu kõik need sulle sulle kokkuvõttes lõpuks läheb asi väga segaseks ja ta suudab alati lõpu riputada ka. Noh, mis sa saad, ütleme ka seesama väikene ütleme paljud raamatud lõpevad ju näiliselt hästi. Aga needsamad küsimused, mida ta selle näilisuse kohale riputab, on alati niivõrd tõsised, et isegi kui sa selle suhteliselt veel hästi lõppeva raamatu läbi loete, et noh, ka siis need küsimused, mis jäävad sind kummitama, on suhteliselt tõsised. Nii et sellises väga selges meeleolus ja hüpates siis lega v lugemise järgi püsti ja tundes maailmas tohutut rõõmu, seda tavaliselt ei ole, noh, lõpetas suhteliselt mõtlikuna selle raamatu praktiliselt iga raamatulugemised. Sellega on meie maailmapildisõnaline osa lõppenud ja tänan väga stuudio külalisi. Tõlkija Krista kaer ja ajaloolane Mart Laar rääkisid kirjanikust Lecaree-sse tema romaanidest. Saatejuht oli Kerttu Soans. Vabandan veelkord kuulajate ees selle kopsimise pärast, mida jutuajamise taustaks oli kuulda. See on tingitud raadiomajas toimuvast remondist ja nüüd selle aja, mis on jäänud uudisteni. Selle ajad täidame muusikaga.