Tere kuulama teatri magasini. Täna kordame saadet, kus juttu teatri ja uue meedia suhetest. Sellest, kui aldis on meie teater kasutama kõikvõimalikke uue tehnoloogia poolt leiutatud nippe ja võimalusi. Ja tänase päeva kontekstis on ju välja käidud idee teatri laboratooriumis start, näitus, mis hakkab katsetama uue meedia vahendeid ja kus ideoloogiks on Andrus Laansalu. Aga nüüd stuudios noor kunstiteadlane Anu Allas, kes on seda teemat spetsiaalselt uurinud ja küsib kuulapmaris Johannes. Rääkides teatrist, meediast, ega Eesti teater ei ole nüüd küll teab mis meediaaldis, aga see ei ole ka, ta on iseenesest mingi puudus või, või see ei ole kohustus teatrile. Eesti teater hakkas kasutama meediat kuskil 60.-te aastate lõpust. Ja kasutab mõnevõrra tänapäevani, aga see on muidugi iseküsimus, et kui kui täisväärtuslik lavastuse osa on siis kas projektsioon või filmi videolõik. Sest eks nad suuremalt pealt lavastused, mis kuidagigi püüavad kontakteeruda kaasaegse meediakultuuriga. Eks nad valdavalt kasutavad nii filmi kui videot, muid tehnikaimesid suhteliselt formaalselt, et tõeline takt. Teatri kontakt meediakultuuriga on üsna selline nõrguke, üsna habras kontakt on, on olemas muidugi ka sellise päris formaalse filmi videokasutuse puhul mingigi kontakt, see tähendab, et teater ei ole päris päris endasse suletud, et ta vähemalt üritab kuidagi väljapoole vaadata. Ja milline oli üldse esimene kord, kui meediatuli ja nagu kandis seda mingit uut ideoloogiat. Esimene kord minu andmetel vähemalt 67. aastal, Panso tegi sellise lavastuse noorsooteatris nagu sina, minu aeg kus kasutati siis filmilõike ja kaasaegsemaid tehnilisi vahendeid. Lavastus oli, oli nimetatud nailon Rev üks kunstluule, informatsiooni ja filmiga. Ma kahjuks ise ei ole seda näinud, nii et ma ei, ma ei saa sel teemal väga sügavalt ja sisuliselt sõna võtta. Aga mis puutub sellesse? Ekraani domineerimist lavale laval see tihtipeale ta domineerib, aga see ei, see on selline, pigem mega negatiivne domineerimine, võiet Ta ei ole mitte sõlmpunkt laval, ta ei ole mitte see, kuhu koondub lavastuse kõige sügavam sisu idee, vaid ta on lihtsalt selline tehnika ime. Selline formaalne dominant, mis ei pruugi rohkemat tähendadagi või rohkemat sõnumit kandagi, kui et ma olen siin. Et umbes nii, et lavastaja on leidnud ühe nipi ja et see on nagu nipp nipi pärast. No nii, ta mõjub tihtipeale ma ei jumal teab, mida lavastaja mõelnud, aga kui, kui mina seda sellest saalis aru ei saa, siis, siis ta tihtipeale nii mõjub küll. Aga see näide, mis sa tõid, see Panso lavastus siiski kandis nagu mingisugust popkunstipaatost. Ma olen lugenud neid arvustusi ja sealt tuleb selline kummaline asi välja, et et kõik see, mida lavastusele ette heidetakse. No see, et informatsiooni on lihtsalt liiga palju, et ei ole kuidagi tähendused kipuvad kaduma informatsiooni paljususe hulka ja, ja nii edasi, et tegelikult see kõlab väga hästi kokku just nimelt kujutavas kunstis valitsenud popi ideoloogiaga, aga et meil oli natukene teine kliima, teine ühiskond ja Meil peeti seda puuduseks, ma ei tea, kuidas mida tegijad mõtlesid. Tähendab, oli see neil selline programmiline üritus? Võib-olla ei olnud, ma, ma tõesti ei oska arvata, pigem pigem ma arvan, et ei olnud, et see on võimalusi mitmeid tähendab, kas, kas lihtsalt kogemata kukkus niimoodi ja, või või siis või siis isegi ei kukkunud välja, et selline mulje on jäänud lihtsalt minule tagantjärgi lugedes neid arvustusi või et oli eesmärk hoopis midagi muud. See on huvitav lavastus, mis praegu on nagu välja toodud, et, et, et kas nüüd on see, et tagantjärgi märkusega üritame teoorias seda asja nagu sobitada skeemi ja me tõdeme, et ennäe imet, ta sobibki sinna mudelisse see oht on olemas. Või teine variant, et mida me oleme kogenud ka siin tänasel päeval on hoopis vastupidi, et meil on juba mudel olemas, meil on juba olemas sõrestik ja, ja me üritame siis võib-olla noh, nii-öelda tegija poolt siis, et Me sobitame mingi lavastused, me teeme selle lavastuse, selle teooria järgi tihtipeale see kõik kukub läbi noh, mida on ka tõestanud järgnev teatrilugu. Aga, aga ütleme nii, et noh, see, see Panso lavastuse näide on siiski väga markantne ja noh, loodetavasti on meie kuulajate seas ka neid inimesi, kes seda ise on näinud, sellepärast et et lavastus tuli välja kuskil 60.-te lõpus 67 on temast kirjutatud, nüüd üks, üks ütleme veel markantsemaid tegijaid ja jaa jaa triilmas võib-olla mitte päevane tegi aga samas väga multikultuurne inimene. Kes see siis ikka meil muu on kui Leonhard Lapin ja temagi on teinud ühe katsetuse, kus siis teatrit ja meediat. On üritatud ühendada. Ja see oli 80. aastal Moskva olümpiamängude kultuuriprogrammi raames. Latin lavastas tolleaegses noorsooteatris Vares-Barbaruse luulel põhineva teose multiPletseeritud inimene. Ja jälle lavastus, mida ma ise ei ole näinud. Aga sellega on selline huvitav lugu, et lapin kui visuaalse kunsti poolt tulija, et see, tema lavastus nagu väga hästi kõlab kokku sajandi alguse Suturistide Vene konstruktivistide teatrieksperimentidega, kust idee ja tegijad tulid väljastpoolt teatrit. Teater oli lihtsalt see ootamatult avastatud, selline pehme pinnas, kus oma ideed realiseerida, tähendab, mis, mis vastas kõige paremini just selle sajandi alguses sellise dünaamika taotlusele sellisele erinevate kunstide sünteesi ideele. Kõigele sellele, et selles mõttes on Lapin nagu jätkanud seda sama rida, et tulnud teatrisse väljastpoolt teinud täiesti kujutava kunstiideoloogiale põhineva lavastuse ja kahjuks läinud jälle minema. Et see on selline üksik ja täiesti nagu eraldiseisev lavastus eesti teatriloos. Samas Lapin on ka ju nii-öelda teoorias tugev, et tema, tema oli juba nagu me Panso puhul arvasime, et, et kuidas see siis nagu juhtus, et, et kust need ideed ja, ja kas see oli juhuslikult selline popkunsti peaaegu et manifest või, või ta seda ei olnud siis Laapini puhul, see oli kindlasti midagi, programmid. JaeLapina puhul teooriaga käis praktikaga käsikäes kui mitu-mitu sammu eespool siis muidugi tuleb jälle küsimused, et kuivõrd-kuivõrd seda programmi teoreetilist osa nüüd suudeti realiseerida laval. Et see on ka teatri puhul isegi keerulisem kui visuaalsetes kunstides, näiteks et lihtsalt ma ei tea, kuidas, kuidas laval toimis, mida lapin tegi. Aga idee oli võimas. Siis oli aasta 80, noh, kogu see nii-öelda tehnoloogiline pagas oli ikkagi vast mitte kõige täiuslikum, et mitte öelda lapsekingades, et siis kui see kogu selline tehnika ime nagiseb ja krägised, et siis ta võib võluda sind oma naiivsuses, aga, aga kas ta ka sind kaasa haarab, tihti on ka näiteks nende geneetiliste objektidega nad on kuradi naljata, nad on kõik, mis on pandud koti saalis elama. Et ma võin nautida neid ja nad võivad tekitada mingisuguseid selliseid noh, mitte just Tatika ja Vesipruulimõtteid. Aga noh, umbes mingi sellisel tasandil mind mõjutada oma selles naivismis või oma sellises lapsemeelsuses Aga ma kardan, et kui see tehniline teostus on ikka suhteliselt armetu siis kogu asi võib muutuda päris õnnetult iseeneseparoodiaks. Et. Jälle rääkides visuaalsetest kunstidest, kas või sellest samast geneetilisest kunstist. Seal kui objekt on, on paigal ja tähendab vaatajale tuleb kogu see informatsioon väga kiiresti kätte. No vaatab sealpool minutit, vaatab kaks minutit või kui on tegemist näiteks mõne videoteosega, vaatab 10 minutit ja, ja saab selle oma impulsi elamuse kätte ja läheb minema. Mõtleb selle peale, et kui hästi läheb või ei mõtle, aga teatris, kui inimene peab istuma mitu tundi paigal siis järelikult peab see, mis laval toimub, olema ikka, ikka täiesti praktiliselt ja tehniliselt niimoodi teostatud, et oleks huvitav, ta on, ei ole võimalust minema minna. Näitusesaalis, ma võin ka päris mööda jalutada mõnest teosest ja keegi ei sunni mind seda vaatama. Teatris võib püsti tõusta ja minema minna, aga, aga see on natuke teine asi. Nii et ja sellepärast on ka kogu see meedia uus meediateatris. Tihtipeale ta mõjub niimoodi, et esimene hetk on selline ahhaa-efekt selline. Oh, päris huvitav, järgmine hetk enam ei Al huvitav tähendab, et kanda seda, et meedia kannaks mitu tundi või, või püsiks lavastuse sellise täieõigusliku komponendina mitu tundi järjest. See on hoopis muu asi, hoopis ka praktilisem selline teostumise küsimus, kui, kui näiteks kujutavas kunstis. Jah, kindlasti, sest noh, praegu peaksime meie, vaataja oleme harjunud noh, kõikvõimalikke nende videoprojektidega, mis siin ühes teises kolmandas saalis on ja mõni aeg tagasi ka juba harjutatud nende preformansitega. Aga see on ainult hea, kes on hetke, mis toodab ühe suure ja võimsa kujundi, ma olen olnud Gabrifoomaside puhul alati sellele mõttele, et ahaa, et noh, et palju seal on üldse teatriga seotud, palju seal on seotud selle kujutava kunstiga, et, et kus lõpeb üks ja kus algab teine No eks ta pigem kuulu sinna visuaalse kunsti arengulukku kui teatri juurde, kuigi eks ta selline süntees ole jälle kahest asjast, aga. Ma arvan, et perfomance ite sellist ajalugu kuni tänapäevani valitseb ikka pigem kunstiideoloogia kui, kui need teatrist teatristunud impulsid või pigem on see selline ühe teatrielemendi kaasamine visuaalse kunsti tegemistesse, lihtsalt liikumine, selline publik, hetk, kontakt, tegevus. Aga sellise akadeemilise teatriga on seal küll päris vähe tegemist. Räägime teatri uue meedia suhetest stuudios kunstiteadlane Anu Allas ja maris Johannes ja küsimus selles, kui unisoonis on teater kaasaegse kunsti mõttega. Kuidagi kummalisel kombel on selline tunne või mis ta nüüd nii kummalisel kombel. Aga et teater on kõrvale jäänud küll sellisest laiemast kunsti kontekstist. Ja no ega see ei ole nüüd mingi kohustuseta peaaegu kõikide nende õmblustega kohutavalt kaasa minema. Aga lihtsalt, ma arvan, see oleks päris värskendav. Natukene reageeriks sellele, mis toimub, mis toimub ümberringi nii, nii sellele, mis toimub muus kunstielus kui sellele, mis toimub laiemas kultuurikontekstis ja ja mis toimub meedias. Aga see ei ole see, seda ei saa teha niimoodi vägisi vägivaldselt, et paneme kolm ekraani lavale ja oleme kohutavalt kaasaegsete, suhtleme kaasaegse progressiivse publikuga. See ei ole üldse see, me oleme täna rääkinud. Panso ja Laapini näidet, aga tuleme tänapäevale lähemale, on mõned jõulised tegijad, kes On küll teatri juures, aga ütleme niimoodi, et nende jaoks on primaarne siiski meedia meedia võimalused, teatris, ma mõtlen selle all eelkõige Andres Noormetsalavastust, kus ütleme, üheks oluliseks ideoloogiks on Andrus Laansalu. Et see on tekitanud lavastus, mis on tekitanud teatri kriitikutesse sellist olevat hoiakut, võib-olla ebalev hoiak on tingitud just ütleme teatrikriitik Laansalu rünnakutest, et lihtsalt tavaline teatriinimene ei saa sellest asjast aru. No nii-öelda kui kunstiteadlase poole pealt vaadata ja üritada siis analüüsida lavastust näiteks üks mees, roheline, mis on Ugala mängukavas olnud nüüd kauem ja sellega ma küll nõus ei ole, et et antud lavastuse puhul Esimene on meedia, teine on teater, no kõigepealt on ikka teater ja siis siis kõik muu, mis sinna juurde käib. Aga et üks mees, roheline on, selline lavastused kuulupist sinna valda. Mul on huvitavam temast mõelda, kui teda vaadata, seal ei olnud, ei mingeid ekraane, ainult tekst. Pidev selline kommentaari tasand tegevuse kohal. Ja, ja tekst oli päris vaimukas ja päris naljakas. Aga Ma mõtlen, kui tekst ära võtta. Et mis oleks siis jäänud? Ja siis. Ja siis mul ei oleks üldse huvitav olnud. Aga, aga ka see tekst nüüd iseenesest ja üksi. Loed ühe korrelaat teist korda ja, ja saad juba aru, milles asi ja tahaks juba ära minna üldse väga paljude lavastustega on täpselt see asi, et et nendest on väga huvitav mõelda, sealt võib urgitseda, kui kaua ja kui kaugele tahes seoses just uue meediaga, teatris ja võimalustega ja, aga see, mis tegelikult on oluline see, et et ma ka kohapeal saaksin mingi elamuse või impulsi. Seda tihtipeale. Ma ei saa öelda, et üldse ei ole. Aga see kaob üsna kiiresti. Vidan. Nagu sa ütlesid, et huvitav mõelda tõesti ka eelnevaid näiteid ka see Panso ja Laapini näide, et noh, neid oli nagu huvitav kujutleda, kuna me mõlemad ei olnud neil lavastusi näinud, siis siis see mäng meile nagu meeldis. Aga kas see on siis nagu sellele raadiole rajatud või, või, või on siis see, et sa mõtled sinna midagi juurde, et sa sellega, et pühendad teediat toodata huvitavamaks enda jaoks? No seda ka, see tihtipeale see nii on. Kuigi mõnikord ka ei ole, rääkides näiteks Peeter Jalakas Von Krahli teatrist, siis see on vist praegu küll Eestis peale Mati Undi näiteks väheseid selliseid kohti, kus tõesti vähemalt minu isikliku arvamuse kohaselt Tuleb lavastusi, mis, kuhu ma ei pea midagi juurde mõtlema, tähendab mitte mitte ka juurde mõtlema, aga noh, kust ma saan kogu oma rõõmu kätte juba saalis seda vaadates. Et ma ei pea hakkama seda hiljem konstrueerima. Sest kuigi on ka loomulikult mingeid tehnilisi, selliseid apsakaid ja, ja puudujääke ja kõike, aga aga ma arvan, et et seal ma nagu näen sellist Eluasjas rohkem kui, kui mujal. Sul oli siin üks huvitav mõte, et kaasaegse sellise meediakonstruktsiooniga või ütleme ka arvutimõtlemisega sobib väga hästi kokku selline vorm nagu müüdivorm Ja sa leidsid näiteid sealt alates siis Jaanus Rohumaa nooremast edast, kuni siis lõpetades Peeter Jalakas ka Eesti mängude pulmaga, mis on siis see noh, mis ühendab neid, mis ühendab esmapilgul niivõrd kaugeid asju nagu see on see meedia ja arvutimaailm ja selle ideoloogia ja müüdi ideoloogia No see on selline mina, mina, väike mõttemäng, aga, või see, minu mõte tuli nendest konkreetsetest lavastustest just noorem Eda, meremaa võlur, üks mees, kus tekst ja laval toimuv tegevus on väga sarnased, on tegu sellise kas müütilise tekstiga või, või, või sellise muinasjutulaadse muinasjutulaadse tekstiga mis on väga lihtne, väga lihtsa struktuuriga. Ja kui selle juurde kasutada nüüd uut meediat just mingeid arvutimaailmale virtuaalsele reaalsusele viitavad tehnikat ja siis paratamatult tekib ja see paralleel, et need on niivõrd sarnased, et see müüt, see tekst on nagu arvutimäng või et, et sellised korduvad motiivid, tsükliline aeg. Järjest selliseks keerukamaks muutuvad niinimetatud levelid või situatsioonid, ülesanded, tegelaste väga selline kindel karakteristik. Sa pead lihtsalt omavahel niivõrd hästi kokku, et, et päris huvitav oleks kui, kui seda teemat nüüd küll keegi veel arendaks ja sellega edasi läheks. Kui me nüüd üritaksime jõuda juba järgmisesse sajandisse ja, ja mõelda selle peale, et mis saab teatrist ja millised on siis võib-olla tulevikus need uue meedia ja teatri omavahelised suhted selle Rimiga tegelevad teatriinimesed aga lõpuks ometi, sellega võib tegeleda ka üks kunstiteadlane, mängida seda mängu. Kui, et millisena sina kujutad seda? Mina tõesti ei tea, mis teatrist saab ja mina võin sellest ainult mõelda. Aga päris inspireeriv oli. See oli kahes teater, muusika Ginas. Kas eelmisel aastal ilmunud Merle karusoo tekst, 21. sajandi teater, mis küll ei puudutanud üldse mingisugust uue meedia teemat aga kuhu juurde andis seda mõelda või, või et neid kahte asja andis päris hästi ühendada? Tegelikult, mida ma küll pean ütlema, et, et üks asi on see teooria ja teine asi on praktika, tähendab et teooria ei, ei saa nüüd käia eespool? Võitle loomulikult, mingisugunegi ideoloogia peab, peab käima eespool, aga aga väga selliseid võimsaid visioone ei saa luua mitte enne, kui enne, kui pole praktikas järgi proovitud, kuidas see töötab, et teatri puhul just et kõik sõltub publikust ja, ja sõltub konkreetsel hetkel konkreetses ruumis toimuvast kommunikatsioonist. Et mina võin siin mõelda mida tahes, On see nüüd hüperdraama või miski muu, mis tuleb. Jumal teab, kas Merle karusoo oli see mõte, et me kipume ja tahame manipuleerida ja see seda on olnud päris päris mitmetes kohtades ka, et arvutipõlvkond ei rahuldu pelgalt vaatamisega. Ta tahab mängida, mängu juhtida, ise panna kokku lugu ise, sekkuda aktiivselt. Aga samal ajal vaadates praegu praegusest Eesti teatripublikut, siis olgu see nüüd arvutipõlvkond või vanem põlvkond, keegi ei kipu eriti küll midagi juhtima ega kuhugi sekkuma. Nii et ma arvan, et, et eksteater jää veel üsna kauaks ajaks selliseks, nagu ta nagu ta on. Või jumal hoidku selle eest, et päris päris samasuguseks, aga aga ikka vaataja, ma arvan, jääb mõneks ajaks vähemalt oma kohale püsima ja ei hakka seal midagi juhtima. Esialgu on veel kõik teatritegijate kätes. Me räägime siin uuest meediast ja tihtipeale niisugune primitiivne ettekujutus ongi, et no mis uus meedia on, on lihtsalt üks On Volksti seal saali nurgas ja kas ta siis tekib kontakt näitleja ja auditooriumiga või, või, või ta tapab või ta või, või ta tõstab kedagi. Aga kui nüüd arvutada niipidi, et kui palju see meedia ideoloogia ise nagu mõjub Pappteatrit loomulikult mõjutab, sest teatrit kõigepealt mõjutab publik. Ja kui publik tuleb kodust, kus ta on vaadanud telekat, mänginud arvutimängu ja siis loomulikult ta tuleb teatrisse hoopis. Teise pilguga ja võib-olla ka võib-olla teiste ootustega, kui, kui 100 aastat tagasi, kui te kodus telekat ei vaadanud on kindlasti osa publikust, kes, kes tuleb teatrisse nimelt otsima seda traditsiooni, millist teatrit, seda, mis oleks eemal ja täiesti eraldunud sellest kaasaja meediakultuurist. Ja, ja siis on jah loomulikult osa publikut, kes, kellel ei ole teatris huvitav, lihtsalt sellepärast, et ümberringi on palju huvitavam kogu visuaal algselt informatsiooni ja meelelahutust ja kõike muud on ümberringi sedavõrd palju, et miks peaks veel teatrisse minema puht Allawi illustratiivne, meedia kaasamine teatrisse. Sellest palju olulisem on just selline teatri. Sellised lavastuse sisesed, mingid nihked või väikesed vihjed, viited uuele meediale või laiemale kultuurikontekstile mitte sulgumine enesesse, vaid vaid avanemine, akas avanemine. Muidugi paatosega öeldud, aga et see avanemine ei ole just mingi formaalne avam avanemine või tehniline täiustumine, aga sisulisem. No teine variant on see, et kui nii-öelda üdini selles kaasaegsetes, nendes vooludes ja meedia tõmbtuultes, kui ma järsku potsatangi sinna, kus ongi nagu mingi möödunud sajand, et see on juba peaaegu nagu mingisugune etnograafiline haruldus. Et et kas see teine variant on ju võimalik ja loomulikult ja ma arvan, et teater on vist küll ainus kunstiliik, kus kunagi ei saa öelda, et, et et seda nüüd ei ole üldse mõtet teha, sest seda on juba tehtud. Kujutavas kunstis on keegi maalinud ühe pildi, tõesti ei ole mõtet maalida samasugust pilti, sest kõik võivad vaadata esimest teatris. No 10 aasta pärast keegi enam ei mäleta praeguseid lavastusi ja neid võib alati uuesti teha ja alati võib hakata päris otsast peale, alati võib hakata ka päris. No päris kaugelt hakkate küsima, et neid kõige elementaarsemaid küsimusi, et et mis see teater üldse on ja ja mille jaoks ta on ja siis sealt tulla edasi edasi ja edasi kuni tänapäeva ja mängida läbi kasvõi terve teatriajalugu. Ja, ja keegi ei saa öelda, et sellele ja ei oleks mõtet. Kaduv kunst nagu teatra. Ja selle ano Allase mõttega lõpetame tänase saate. Üritasime vaadata teatrit, aga vaadata seda ütleme väljast sissepoole, sest Eesti teater on kord juba nii pisike, kõik tunnevad kõiki ja alati on huvitav kuulda, kui tuleb keegi, kellel on pisut teine taust. Seekord oli meie vestluskaaslane siis kunstiteadlane. Tänan kuulamast ja kuulmiseni, ütleb saatesarja toimetaja maris Johannes.