Et noored Ja nüüd teie, Eesti lugu, Liivimaa linnade Biokultuurist jätkab juttu ajaloodoktor, Anu Mänd, toimetaja on Piret Kriivan. Keskaegsest gildide peokalendrist on räägitud kõige tähtsamad just nii-öelda kalendrijärgsed pidustused, jõulu- ja vastlajoodud kaks ülipopulaarsed pidustust olid ka maikrahvi valimine ja papagoilaskmine ja neile järgnevad joodud. Aga enne kui neist juttu tuleb, tahame teada, kas peod olid neil ühised. Anu Mänd, kas gildid pidutsesid ühiselt või omaette? Sellele võiks vastata, et nii ja naa. Enamik pidustusi. Toimus ikkagi konkreetselt vastava Gildi vennaskonna majas ja pidutseti tõepoolest omaette ja Somad omaette pidutsemine ei tähendanud küll seda, et jäädi ainult oma liikmeskonna piiresse vaid tähtsamate jootude ajal, näiteks vastleja jõulujuttude ajal toimusid teatud päevadel külaskäigud teistesse korporatsioonidesse. Näiteks mustpead, tantsisid suurgildi ja ja raekotta suurgildi liikmed omas omakorda külastasid mustpäid, raehärrat, külastasid mustpäid ja suurgildi ja nii edasi, nii et see omavaheline suhtlemine oli tihe ka siis, kui pidustuste põhiaeg veedeti oma korporatsioonis. Aga oli ka vähemalt üks pidustus, mida suurgild ja Mustpeade vennaskond korraldasid ja viisid läbi ühiselt ja see oli maikrahvi pidu. Maikrahvi pidu oli jällegi selline pikemaajaline üritus. Selle alguseks ja mõnes mõttes ka kõrgpunktiks oli maikrahvi valimine. Maikrahvi valimiseks sõitsid siis Gildi vennaskonna liikmed linnast välja rohelusse ja seal valiti siis endi hulgast see mees, kes siis pidi kandma maikrahvi tiitlit. See, milliste kriteeriumide järgi seda maikrahvi valiti ei ole päris üheselt selge. Mujalt Euroopast on teada, et sarnasele Maigrahvile või suvel ordile või suvekuningale. Et nende kandidaatidele korraldati mõnikord mõningaid katseid, kas siis võidu ratsutamises või, või vibu või ammulaskmises. Aga Vana-Liivimaa kontekstis ei ole sellistest katsetest või või võistlustest midagi teada. Küll aga mängis väga suurt rolli inimese jõukus sest maikrahvi ei tohtinud olla vaene mees, tema ülesandeks oli kanda suur osa järgneva pidustuse kuludest. Ja samuti pidid olema väga hea reputatsiooniga pärinema linna koorekihist. Tallinnas olid need maikrahvi valimised mõnes mõttes demokraatlikumad kui Riias jällegi kasutada sellist tänapäeva mõistet demokraatia. Nimelt Tallinnas võidi maikrahvi valida nii Mustpeade seast kui ka suurgildi liikmete hulgast. Seevastu Riias oli kindlaks määratud, et maikrahv peab olema suurgildi liige. Olid olemas ka veel teatud piirangud, näiteks ei tohtinud maikrahviks valida Gildi Oldermanni seda meest, kes parasjagu oli kilde Oldermann. Küll aga võis loomulikult valida mõnda endist soldermanni näiteks. Ja kuna maikrahvi võidi siis valida Mustpeade kui ka suurgildi hulgast siis on need May krahvid olnud väga erineva vanusega. Tähendab, hilisematel sajanditel on sageli olnud selline romantiline kujutelm. Ja, ja osaliselt püsib see ka tänapäeval, et maikrahv pidi tingimata olema noor ja ilus. Aga tegelikult see sellel inimese vanusel ja arvatavasti ka tema väljanägemisel ei olnud keskaja ühiskonnas vähemalt maikrahviks valimisel küll mingist mingit tähtsust, sellepärast et maikrahviks on valitud ka ka väga eakaid mehi ka 50 60 aastaseid, keskaja kontekstis 50 60 aastane on tõepoolest väga eakas, tänapäeval loomulikult mitte. Aga, aga tollal, kui eluiga oli, oli lühem oli ikka 50. eluaasta ületanu juba tõeline vanur. Ja näiteks Stockholmist on isegi teada, et maikrahviks on valitud ühel aastal üks raehärra kes oli umbes 70 aastat vana. Nii et jah, noor ja ilus mai rahvus on selline 19.-st sajandist pärit romantiline kujutelm. Ja meiegi võime sellise kujutelma vilju imetleda Eesti ajaloo muuseumis suurgildi majas. Kus on siis selline tore Lünett maal, mis kujutab maikrahvi sisenemist linn, aga seal on krahvi krahvinna kujutatud kaunist kahvatut noormeest. Aga jah, ajaloolise tõega on sellel muidugi vähe pistmist. Aga jah, kui jutt oli sellest, et maikrahvi pidu korraldasid Suurgildi Mustpeade vennaskond üheskoos siis see ühine korraldamine tähendas muuhulgas ka seda, et üks maikrahvi peo peakorraldajatest valiti alati suurgildi liikmete hulgast ja teine mustpeade hulgast neid pidustuste peakorraldajad, nagu eelmises saates oli juttu, nimetatakse Sofferiteks. Et üks sahver oli mustpea, teine suurgildi liige ja nemad siis ühiselt muretsesid peoks vajaliku söögi-joogipalkasid muusikud hoolitsesid arvepidamise korrasoleku eest ja nii edasi. Pidu ise toimus küll suurgildi majas, nii et selles suhtes võib, võib öelda, et siis suur kild oli, oli mõnevõrra eelistatud maikrahvi peol. Aga näiteks Riias toimus maikrahvi pidu uues majas, mis siis peamiselt oli Mustpeade kasutada. Nii et kuigi seal mustpäid endid ei saanud maikrahviks valida olid pidustused jällegi koondunud rohkem Mustpeade majja ja Riias nagu ka Tallinnas, siis korraldati pidustust ühiselt. Ja kes siis seda maikrahvi valisid? Maikrahvi valinud sugugi mitte kõik gildi vennaskonna liikmed, vaid oli moodustatud selline kogu või, või noh, tänapäeval öeldakse selle kohta võib-olla valimiskomisjon. Ja sinna komisjoni kuulusid siis suurgildi Oldermann ja tema kaasistujad, mõned raehärrad, gara, härrad osalesid Mustpeade Suurgildi maikrahvi peol ja samuti eelmise aasta maikrahh, et nemad olid siis selleks, kes, kes valisid siis uue maikrahvi. Ja kui see maikrahv oli seal linnast väljas roheluses ära valitud siis järgnes pidulik tseremoonia, nimelt maikrahvi saabumine linna. Jällegi oli tegemist sellise piduliku paraadiga, kus siis kõige ees ratsutasid muusikud ja mängisid pilli. Nii et selle paraadi lähenemine linnale ja saabumine linna oleks juba kaugelt kuulda. Tõenäoliselt oli maikrahv mingil moel ka ehitud, kahjuks jällegi Tallinnast, Riiast ja mujalt. Keskaegse Liivimaa linnades ei ole teada, kuidas või mil viisil oli siis ta kaunistatud või esile tõstetud. Aga Skandinaaviamaadest ja Saksamaalt on teada, et siis sageli oli talle punutud pähe pärglehtedest võililledest või siis oli olemas ka hõbedast kalliskividega kaunistatud nii-öelda maikrahvi kroon. Samuti võis ta kanda mingit spetsiaalset vööd või mantlit, mis siis Maigrahvile selga pandi. Ja käes hoidis ta ka sageli äsja lehte puhkenud puude oksi. Nimelt semain krahvi pidustus pidigi tähistama suve tulekut linna suvepoolaasta saabumist või siis jah, konkreetselt maikuu saabumist ja see oli just aeg, kui puud hakkasid lehte minema. Nii et need rohelised puude oksad nendega on kaunistatud gildi maju ja need olid siis ka omamoodi maikrahvi sümboliks või May kehastuse sümboliks. Kas maigraafil oli pärast ametisse panemist ka mingi roll, võis nende juutidega tema ülesanded lõppesidki? Kõige tähtsam roll oli tal jah, kahtlemata mai pidustustel sest sellele maikrahvi valimisele järgnesid joodud, mis kestsid jällegi umbes nädala ja sellel joodudel oli tema siis peategelaseks. Noh, see võrdlus on muidugi kohatu, aga, aga samamoodi nagu tänapäeval missivalimistel, siis mis on peategelaseks selle konkreetse valimise käigus ja, ja järgnevate pidustuste käigus see maikrahvi troonis just nimelt mai pidustustel. Aga ei saa öelda, et tema kohustused siis oleks oleks ainult piirdunud maikrahvipeoga on üks väga tähtis usuline pidustus, nimelt Kristuse ihu püha. Tegemist on liikuva pühaga ja seda tähistatakse teisel neljapäeval pärast nelipühi. Ja noh, ajaliselt see tavaliselt järgneb maikrahvi peole ehk siis maikrahvipidu, mis on siis seotud esimese maiga või hiljem neli pühadega, on siis enne Kristuse ihu püha järgneb sellele siis selleks Kristuse ihupühaks mil toimus pidulik protsessioon, kus osalesid kõikide gildide vennaskondade esindajad. Selleks protseptsiooniks pidi siis maikrahv laskma valmistada küünlaid, tema pidi kutsuma siis gildi majja naised, kes neid küünlaid valmistaksid. Tema pidi välja valima mehed, kes neid küünlaid protsessioonis kannaksid. Ja samuti pidi ta siis neid naisi, kes küünlaid valmistasid, Killimas postitama. Et et see oli üks, üks maikrahvi ülesanne ja neid maikrahvi küünlaid on siis protsessiooni kirjelduses omaette esile toodud. Ja muidugi nagu eelnevast jutust juba välja tuli oli maikrahv oma nii-öelda ametiaega lõpetav maikrahv ka nende isikute seas, kes siis järgmisel kevadel valis uue maikrahvi. Suuremad joodud on olnud seotud kalendriga ja kristliku kalendriga. Nüüd Kristuse ihupüha. Kuidas kirik selles suhtes, kas kirik ja gildid tegid koostööd ja kuidas üldse kirik suhtus nendesse pidustustesse Kristuse ihupüha puhul tegelikult domineeribki selle püha kiriklik külg? Tegemist on suhteliselt noore pühaga kirikukalendris püha tekkis alles 13. sajandi teisel poolel ja võeti Euroopas üldiselt kasutusele alles 14. sajandi algul ja keskaegsele Liivimaale on ta jõudnud alles pärast seda ehk siis 14. sajandil. Ja selle püha keskmes seisab siis Kristuse ihu ehk siis pühitsetud armulaua ehk ostja austamine. Sel pühal toimus, nagu juba öeldud suur protsessioon, kus siis gildide ja vennaskondade kaupa marssisid linnakodanikud. Ja selles protsessioonis loomulikult osalesid ka vaimulikud ja just vaimulikud kandsid selles proportsioonis ka Kristuse ihu ehk siis pühitsetud armulaualeiba. Seda kanti spetsiaalse liturgilise nõu sees nimelt monstrantsi sees. Monstrans ongi liturgiline nõu, mis tekkis just nimelt ühenduses selle Kristuse ihupühaga. Ja monstrants meenutab oma kujult jalaga tornikest ja selle monstrantsi keskosas on alati ka siis klaasist või kristallist silinder, läbi mille on siis seda pühitsetud armulaualeiba näha. Nii et sellega kantakse seda armulaualeiba protsessioonis ja samuti monstrantsi abil pannakse siis Kristuse ihupühal armulaualeiba avalikuks austamiseks välja. Ja mitte ainult kirikus, vaid Semonstrantsis, protsessiooni lõppedes seisis mõne ajaga turuplatsil ehk raekoja platsil spetsiaalselt selle jaoks püstitatud platvormil. Ja see Kristuse ihu püha protsessioonist osavõtt oli kõikidele gildidele ja vennaskondadele väga tähtis. Samuti oli nende jaoks väga tähtis ka see järjekord, milles selles protsessioonis marsity nimelt kõige ihaldatumad või kõige austusväärsemad kohad olid selle kolonni lõpposas, kus kanti just nimelt seda pühitsetud armulaualeiba, nii et mida lähemal sellele armulaua leivalehk Kristuse ihule, seda tähtsam positsioon ja vähem tähtsad kohad olid siis kolonni alguses. Ja loomulikult, kuna selline prestiiži küsimus ja, ja oma gildi vennaskonna tähtsuse rõhutamine oli korporatsioonidele väga tähtis, siis see järjekord tekitas sageli ka vaidlusi. Et jällegi oli raad koostis tähtsamat gildide esindajatega sunnitud koostama kogunisti kirjaliku nimekirja, mis siis täpsemalt paneks paika ka selle järjekorra. Nii et ka Tallinnas, kas selle kolonni algusotsas olid siis sellised väiksemad gildid, usulised gildid, siis järgnes? Järgnes Olavi Kiltsis Kanuti gild edasi siis Suurgild ja Mustpeade raehärrad. Nii et jah, see järjekord on siis väga täpselt paika pandud, et, et sellest mingit tüli ei tõuseks. Keskaegse Liivimaa linnades oli see ülesanne isegi kerge, sest meil neid kilde ja vennaskond ei olnud nii palju. Aga eks suuremates Inglismaa linnades, kus neid kilde võis olla 70 või 100 ringis ja kus ühe kildi tähtsus võis aja jooksul tõusta, teisel langeda, seal olid need Nagelemised ja, ja kisklemised selle järjekorra üle üsna tavaliseks nähtuseks. Aga kui see protsessioon ja ja missa moodustasid Kristuse ihupüha tähistamise kirikliku poole, siis sellel pühal ei puudunud ka oma ilmalik külg. Ja nii on ka gildid ja vennaskonnad kogunenud pärast lõunat siis kui kõik need usulised kombetäitmised olid tehtud oma majja, söömisele ja joomisele. Muidugi see Kristuse ihupüha tähistamine ei olnud võrreldav aasta peamiste juhtudega, seda söömist ja joomist korraldati ikkagi kassis ühelainsal pärastlõunal või mõnikord ka järgmisel päeval. Nii et jah, see see püha või selle pühaga seotud siis ilmalik külg oli võrreldamatult tagasihoidlikum. Aga noh, ikkagi jällegi joodi seal alkoholi, söödi ikka viha joodud, ikkagi jahitav jootodeks ei ole Kristuse ihu püha kunagi nimetatud. Et selle jaoks on kasutatud tagasihoidlikult selliseid söömaaja mõistet ja ka väljaminekud loomulikult, et selle peo jaoks ei olnud võrreldavad aasta pea juhatud omadega. Aga jah, selliseid ühe või paaripäevaseid pidustusi on siis teada ka veel mõnede teiste kiriklike pühade puhul. Kõige eksootilisemad joodud olid ilmselt papagoilaskmise joodud vähemasti nime järgi. Jah, see nimi võib kõlada küll teatud määraleksootiliselt. Ja siinkohal olekski võib-olla õige seletada, et et neid laskepidustusi niinimetatud ka mitte igal pool papagoi juhtudeks vaid veidigi nende kohta kasutada nimetust laske joodud või ka mõnikord laskurite kuninga joodud. Ja need joodud olid siis seotud ühe aasta kõige populaarsema võistlusega nimelt papagoi laskmisega. Papagoi laskmine kujutas endast siis seda, et pika ridva või masti otsa kinnitati puust linnukujuline märklaud. Ja see siis teatud konstruktsiooni abil tõsteti sammast üsna kõrgele. Nii et seda märklauda tabada ei olnud sugugi lihtne. Ja selleks, et seda märklauda paremini näha oleks, oli see märklaud võõbatud ka kirjuks nii-öelda papagoi sarnaseks. Nii et seda linnukujulist märklauda väga mitmel pool Euroopas kutsutigi papagoiks. Ja seal see nimetus oli siis tuntud ka keskaegsel Liivimaal. Selle papagoi pihta lasti traditsiooniliselt hambudega. Ja võitjaks osutus siis see, kellel õnnestus puust linnu kujukene sealt ridva masti otsast alla lasta. Ja seda võitjat nimetati siis laskurite kuningaks. Ja tema oli siis peakangelane ka järgnevatel pidustustel ehk jootudel. Laskurite kuningat austati joodude käigus ja talle anti üle ka mitmesuguseid auhindu. Mõned nendest auhindadest olid rändauhinnad, mida ta siis oma aasta lõppedes pidi järgmisel kevadel loovutama järgmisele võitjale. Üheks selliseks auhinnaks, mis on säilinud tänase päevani oli hõbedast papagoi kujutis. See hõbedast papagoi, mis on säilinud Tallinna Mustpeade vennaskonna Alt on siis tänapäeval välja pandud Niguliste muuseumi hõbedakambris. See on selline tore hõbedast linnufiguur. Silmadeks on tal rubiinid, nokk ja jalad on kullatud. Et tegemist on sellise tõeliselt uhke ja tõenäoliselt ka üsna palju maksma läinud auhinnaga. Samasuguseid hõbedast papagoisid oli olemas ka teistel gildidel kirjalikes allikates, et me teame, et ka suur Kellyl oli hõbedast, papagoi samuti ka kaaluti gildil. Nii et see oli selline väga levinud auhind. Aga kui selle hõbedast papagoi pidi siis võitja järgmisel aastal loovutama uuele kuningale siis oli ka auhindu, mida ta sai endale päriseks. Ja meie linnades oli selleks jällegi tavaliselt mingi väärismetallist ese. Kõige sagedamini nimetavad allikad hõbedast kandikut või, või Ljuda aga muidugi Euroopa piires, need kombed erinesid nii, et lisaks mõnele hõbeesemele kas siis liuale või sõrmusele või peekrile võis auhinnaks olla ka näiteks raha. Auhinnaks võis olla ka mõni loom. Ja üldse, kui, kui tehagi lühike kõrvalpõige Euroopa linnade papagoi laskmiskombestikku siis suuremates Saksa ja Prantsusmaa linnades kujuneski probleemiks see, et osavõtjaid oli niivõrd palju ikka sadades ja sageli kutsuti ka naaberlinnade parimad laskurid oma papagoi laskmispidustustele. Siis oli ju väga kurb, kui, kui võitjaks saab tulla ainult üks mees ja ülejäänud saajad peavad siis jääma nii-öelda pika ninaga siis mõeldi välja ja terve rida nii-öelda kõrval auhindu, millel oli ka võimalik kandideerida. Näiteks Nürnbergis on teada, et oli tore olemas erinevad auhinnad sellele, kes laskis oma ammunoolega papagoi tiibade pihta või siis saba pihta. Aga peavõitjaks, ehk siis laskurite kuningaks krooniti ikkagi see, kes suutis oma noole siis läkitada keresse. Ja siis need teised võitjad said ka igasuguseid auhindu, on olemas Prantsusmaalt ka üks selline tore krabüür kus on siis kujutatud, et kõrvalauhindadeks võisid olla kas paar kindaid või siis vöökott või mõni pael, seal on ka mõni selline väiksem aksessuaar või, või riideese. Nii et seal oli siis rõõmu ja rohkem kui, kui ühel isikul. Aga meie linnades, kus siis Killide ja vennaskondade liikmeskond nii väga suur ei olnud, oli siis ainult üks võistluste võitja või täpsemini küll laskurite kuningaid võis ühel ajal olla linnas mitu, sest papagoid lassid eraldi Tallinnas Suurgild ja, ja Mustpeade vennaskond. Nii et sealt kummastki tuli siis üks kuningas ja oli veel kolmaski nii-öelda võistkond, kus siis osalesid Kanuti Gildi ja Olavi gildi liikmed ühiselt need käsitööliste gildid esindajad korraldasid seda võistlust ühiselt ja nende hulgas siis tuli linna nii-öelda kolmas kuningas. Ja muidugi tuleb öelda seda, et ega see kuningaks saamine ei tähendanud mitte ainult suurt au ja kaaskodanike imetlust ja kalleid auhindu vaid kuningal lasusid ka mõningad kohustused. Ja võib olla kõige või noh, ma ei saa ta kõige, võib-olla teatud määral sinna. Ebameeldiv, või ka raske kohustus oli nimelt see, et kuningal tuli korraldada söömaaeg teistele Gildi vennaskonna liikmetele. Ja noh, arvestades seda, et 16. sajandi esimesel poolel oli nii suur Kylisku Mustpeade vennaskonna liikmeid 100 ringis või isegi üle selle 100 mehe söötmine ja jootmine ei olnud kahtlemata odav lõbu. Ja aja jooksul hakkaski selle üle kostma nurinat. Ehk siis ilmnes, et kuninga väljaminekud olid tunduvalt suuremad kui siis see auhind ja ja au, mis talle osaks said. Ja siis Killid ja vennaskonna hakkasid järjest vastu võtma mõningaid piiranguid, mis kerge kergendasid selle laskurite kuninga olukorda. Lepiti kokku, et ta ei pea kas siis üldse välja tegema või siis peab välja tegema ainult teatud toiduaineid või jooke. Näiteks üks kild võttis vastu otsuse, et kuningas peab maksma ainult naiste jookide eest ehk siis veini ja õlle eest, millega joodeti pidustustele kutsutud naisi või siis et ta peab muretsema näiteks kaks lammast ja ühe juustukera. Ja mitte mitte muid toiduaineid. Ja sellised korraldused või seadused kahtlemata tegid kuninga meele palju rõõmsamaks ja ja nagu öeldud, ka vennad hakkasid palju suurema innu ja lustiga seda papagoid laskma, sest võib oletada, et mõni vaesem gildi vend või, või must ja võis ju ka sellise väljategemise kartuses meelega mööda lasta. Teda see majanduslik väljaminek ei tabaks. Kas isiklikke tähtpäevi ka juutidega tähistati, tea, kas näiteks keskaegne kaupmees oma sünnipäevaga tähistas? Selle kohta ei ole paraku küll mingisuguseid andmeid. Ega keskajal sünnipäevade tähistamine ei olnud eriti kombeks noh, rääkimata sellest, et ütleme, vaesem rahvas sageli ei teadnudki oma sünnipäeva. Oli küll oluline keskaegses ühiskonnas teada, mitu aastat sa vana oled, sest teatud vanuses loeti ju inimest täiskasvanuks. Ja talle omistati sellega seoses terve rida õigusi. Samuti oli oma vanust oluline teada kas või abiellumise pärast, sest nii meestel kui naistel oli, oli olemas abiellumisvanuse alampiir. Aga sünnipäevi ja kui sellist eriti tähistatud. No erandiks on, kui Euroopa läbilõikes rääkida mõningad kuningakojad või jah, ütleme kõrgaristokraatia ja piiras ja kuningakodades, et seal tähistati küll sünnipäevi, aga ütleme, sellise keskmise linnakodaniku jaoks ei olnud see oluline. Ja sageli ju ei teadnud ka päris täpselt oma sündimise kuupäeva või oluline, mille järgi oma sünniaega meelde jäeti, oli mõni tähtsam pühaku päev mille läheduses siis laps oli sündinud ja selle pühaku päeva kaudu või, või siis selle ümbruses on inimene sündinud, et siis selle järgi nagu jäeti meelde. Ja mida ka jällegi Aadi ringkondades rohkem alamates kihtides vähem tähistati, meeles peeti, oli, oli inimese nimepäev ehk siis tema kaitsepühaku päev. Aga jah, kõikide selliste isiklikumat laadi tähtpäevade kohta on on kahjuks väga vähe andmeid säilinud. Nii et kahjuks ei oska nende kohta pikemalt rääkida. Suured joodud, kas kogu linna tähelepanu oli nendele pööratud ja, ja kui nad möllasid läbi terve linna ja kui need tseremooniat läheb, käisid läbi terve linna, mis, mis ülejäänud linnarahvas siis arvas ja kes korda hoidis? Eriti just pidustused, mis toimusid kevadisel ajal, seega siis nii papagoi, laskmine kui ka maikrahvi pidu toimusid ju suures osas vabas õhus. Erinevalt talvistest juhtudest, kus väga palju üritusi toimus killi majades sees ja mis jäid ütleme nii tavakodanikule ligipääsmatuks aga neid maikrahvi valimisi või ka laskevõistlusi oli ju võimalik igaühel vaatama tulla. Ja jällegi Nende, kui laskmiste kohta, mis olid siis väga populaarsed, on meil säilinud üks kirjeldus, mis pärinevad küll ajast pärast keskaega, tegemist on jällegi baldas Russovi kroonikaga ja ka sellest kroonikas, siis ilmneb, et need laskevõistlused olid väga-väga populaarsed. Kogu linnarahvas armastas sinna koguneda. Ja Russow, kes teatavasti oli protestantlik pastor ja seega katoliku aegsete kommete suhtes üsna kriitiline märgib seal kirjelduse lõpus siis kibedusega, et kirikuõpetajad olid siis sunnitud Nendel pühapäevadel, kui toimus papagoi laskmine, pärastlõunased teenistused ära jätma, sellepärast et rahvas lihtsalt ei tulnud jumalateenistusele, vaid viibis meelsamini just nimelt seal linnulaskmisvõistlusel. Aga kuna see papagoi laskmisvõistlus võis pealtvaatajatele ka teatud määral ohtlikuks saada, sest lasti ju ikkagi ambudega ja Need nooled võisid alla kukkudes või siis ka oskamatu laskuri käänegi sattuda kuhu iganes siis oli väga tähtis sellel pidustusel tõepoolest see korra hoidmine ja ette matus on manitsetud tervet linnarahvast, et nad vaataksid iseenda ja iseäranis oma laste järele, et, et need ei, ei saaks kogemata võistluste käigus haavata, et nad siis ei jookseks sinna laskeplatsile või mujale. Ja samuti On ka vennaskondade gildide siseselt, et kirja pandud mõningaid punkte, mis siis pidid vähendama võimalike õnnetuste hulka. Näiteks on öeldud ka, et see märklaud ei tohi olla liiga kõvast puust. Et siis need noored ei põrkuks sellest eemale, vaid et, et oleks võimalik nagu siin sellest märg laast ikkagi läbi lasta. Ja muidugi võib-olla tasuks siin rääkida ka sellest, et papagoilaskmine ei olnud tegelikult ainult ainukene laskevõistlus, mida meie linnades korraldati, vaid et sellega üheaegselt või siis mõnikord ka eraldi peeti veel ka teist liiki laskevõistlust. Kui papagoilaskmise puhul lastakse hambudega ja, ja üles ehk siis vertikaalselt siis teise laskevõistluse viisi puhul oli märklauaks selline kettakujuline ümmargune märklaud, mille pihta lasti siis horisontaalselt. Ja 16. sajandi keskpaigast on teada, et et selle võistlusviisi puhul kasutati juba tulirelvi ehk siis püsse. Ja nii kettakujulise märklaua puhul kui ka siis papagoilaskmise puhul oli tavaliselt igal mehel kolm katset. Aga neid need katsed ei toimunud mitte järjest, vaid võistlejaid seisid rivis. Üks mees tegi Ühe katse ära, siis tema järel astus võistlustulle teine mees. Ja siis, kui võitja esimese ringiga ei selgunud, siis, siis mindi teisele ringile kolmandale ringile. Nii et need on siis need vähesed andmed, mis on, mis on teada selle kohta, kuidas võistluste praktikas läbi viidi. Kas pidutsemised riidu kiskusid, kas selle kohta on tunnistusi suuremate tülide kohta? Jaheks pidustuste käigus, eriti kuna pruugitakse ohtralt alkoholi kippus ikka tulisideta tulema ja neid tülisid või siis olla erineva raskusastmega noh, kergemat sorti tüliks loeti seda, kui siis inimesed nii-öelda sõnadega teineteisthaavasid. Ehk siis kui teiste inimeste solvati noh, on teada kilde ja vennaskondade määrustest, et kõige, kõige solvavaks peeti muidugi ütlusi, mis käisid mehe au pihta või siis kui kaheldi tema ausas sünnipäras näiteks on keelatud teiste Ta hoorapojaks vargaks. Aga loomulikult võis asi sõnadega ütlemisest minna veelgi kaugemale. Killide ja vennaskonda Scarodes on jällegi ettekirjutus selle kohta, et ei tohi teist meest juustest kiskuda või kõrvadest kiskuda või ei tohi talle õlle toobiga pähe virutada või, või õlut talle näkku pritsida. Ja muidugi kõige raskemaks kuriteoks loeti seda, kui mindi üle relvadega kemplemisele. Kuigi Kellide vennaskondade määruses on öeldud, et pidustuste ajaks tuleb, tuleb relvad koju jätta või siis eeskotta jätta. Oli ju ikkagi söögilauas igal inimesel olemas oma nuga ja ongi teada, et selliseid noaga vehklemise on ka aeg-ajalt ette tulnud pidustuste ajal korda valvama samad pidustuste peakorraldajad ehk sohvrid ja nemad panid ka kirja, mida siis üks või teine vend on pidustuste jooksul kurja teinud. Ja nende ülestähenduste põhjal siis juhtude lõpul kas eriti sisse trahvirahad ja kui lugeda neid korraldajate ülestähendusi, et milliseid nii-öelda ülesastumisi või pahategusid on siis joodude käigus tehtud, siis enamjaolt olid nad jah, sellist kergemat sedasorti ülesastumised näiteks üks mees on tantsinud ilma loata, teine mees ei ole olnud Oldermannile sõnakuulelik. Noh, tõenäoliselt ei ole jäänud vait või vahele seganud Altermanni kõne ajal. Väga palju huvitaval kombel esineb peekrite lõhkumisi ei olnud haruldane pidustuste käigus üks ja sama mees lõhub kuskil kolm peeglit, aga on ka mõned sellised erilised mürgeldajad, mehed olnud, kes on korda saatnud lausa rekordeid selles osas. Et üks mees on näiteks papagoi joodudel lõhkunud üle 20 peekri või siis vastlajuhtudel jälle mingi 15 17 peekrid. Et see oli muidugi selline, selline erakordne juhtum ja kõiki neid tülisid või suuremat või väiksemat sorti pahategusid. Neid üritati ikkagi lahendada gildi vennaskonna raames. Ehk siis kild kutsus ülesastujaid korrale ja määras neile karistuse. Et on väga harvad juhtumid, kui see mürgeldamine on läinud nii kaugele, et gildi vennad ei ole saanud asjaga hakkama ja on siis pidanud kutsuma. Noh, tänapäeva mõistes võiks selle kohta öelda linna politsei. Ehk siis jah, rae teenistuses seisvad sellised korravalvurid, kes siis on mürgelda, kogunisti linna türmi toimetanud. Ja on näiteks olnud üks selline juhtum, kus suurgildis hakanud noaga vehkima ja sõimlema üks tüürimees ei olegi selge, kas, kas ta oli siis mõni kohalik laevamees või oli ta kuskilt teisest linnast siia tulnud ja suurgildi külaliseks kutsutud. Aga jah, tänu sellele aktiivsele noaga vehkimisele ei ole siis gildi vennad temaga hakkama saanud ja ja on siis mees lõpetanud linna türmis. Ja ühte või teist sorti selliseid naljakaid või naljakas kurbi vahejuhtumeid on olnud veelgi. Aga seda, et keegi oleks juhtude käigus suisa maha löödud selle kohta õnneks nüüd küll andmeid ei ole. Kas juttude järgsest meeleolust on ka kuskil ajaloodokumendis juttu, sest sest peod olid ju pikad ja põhjalikud? Jah, jootude kõige tähtsamatel päevadel pidutsetika südaööni või kogunisti varaste hommikutundideni. Kuidas inimesed pärast sellist korralikku pidutsemist ennast tunda võisid? Selle kohta? Kahjuks küll lähemaid andmeid ei ole, aga kõnekas on näiteks fakt, et juhtude lõpu poole ühel kõige viimastest päevadest koguneti teatavasti varasel hommikutunnil ühisele missale. Ja pärast seda mindi üldkoosolekut pidama. Ja on olnud terve rida killi, vendi või mustpäid, kes ei ole siis ühel või teisel põhjusel sinna hommikusele missale jõudnud. Ja vähe sellest, sageli on needsamad mehed jäänud ilmumata ka üldkoosolekule. Nii et vägisi kipub mõte sinnapoole, et jalad olid siis nii ära väsinud või ära lõppenud, et nad kuidagi ei jaksanud pärast pikka pidutsemist järgmisel hommikul ennast sinna kirikusse või keldrimajja vedada. Aga teisest küljest ei maksa arvata ka seda, et need pidustused või Pummelongid oleksid olnud mingisugused meeletud joomised või, või enda nii-öelda pildituks joomised. Kaugel sellest. Sellisele joomiskultuurile panid Veloskonnad väga suurt rõhku. Ja jällegi nende põhikirjades on üsna üksikasjalikud ülestähendused selle kohta, et juua tuleb väärikalt. Joomisega tuleb piiri pidada väga ebaväärikaks loe tee sellist käitumist, kui keegi jõi nii palju ülemäära, et hakkas oksendama, selle eest oli, oli üsna suurt rahvete nähtud. Ja muidugi oli keelatud ka õllemahavalamine. Samuti oli keelatud kutsuda joogi Kalle, et enda juurde siis kui sul topsis oli veel õlu alles enne, kui, kui, kui tops või peeker polnud tühi, ei tohtinud sa ka lasta endale juurde valada. Nii et rõhku pandi ikkagi mõõdukusele ja väärikale käitumisele. Ja kuna ütleme, see joomine ju vaheldus ka kõikvõimaliku kehalise tegevusega nagu tantsud või siis ka piigi võitlused või muud võitlusmängud siis ka selliste tegevuste kaudu muidugi oli võimalik jälle pead selgemaks ja Kainimaks saada. Nii et jah, ei maksa arvata, et, et juhtudel oli eesmärgiks siis nii-öelda ennast lampi ju. Eesti lugu, rääkis ajaloodoktor Anu Mänd, kellel täpselt meelde ei jäänud, kuidas keskaegse kaupmehe kombel meeleolukalt ja väärikalt pidu pidada, siis kuulake meid uuesti esmaspäeval, tund enne südaööd. Raadio koduleheküljelt arhiivist Eesti lugu vikerraadios laupäeviti kell üks ja klassikaraadios kolmapäeviti kell üks.