Tere, siit maailmapildi stuudiost, ütleb maris Johannes, on teatrimagasini aeg. Aasta ja selle sajandi viimane kolmapäev ja igasugune viimane inspireerib kokkuvõtet tegema, et mõtestada olnud ja mõelda, et kuidas ja kuhu edasi. Tänases saates tahan pakkuda teile katkendeid kolmest intervjuust kolme lavastajaga. Ja need on Lembit Peterson, Merle Karusoo ja Jaanus Rohumaa. Ja need intervjuud on pärit teatriloolase Lea Tormise saatest. Teatri sajab. See saatesari on Meie eetris olnud kolm aastat ja kaks kuud. Alustasime 1996. aasta oktoobris. See oli aasta, mil tähistati Eesti kutselise teatri üheksakümnendat sünnipäeva. Lea Tormis alustas Eesti teatri oma loo jutustamist Estonia ja Vanemuise algaastatest ja eetris on olnud 31 saadet. Ja täna õhtul kuulete selle pika sarja viimast viimast teatri sajandi saadet, kus kõlavad kuulsad minevikku, hääled Eesti raadio heliarhiivist. Aga järgnevas pooltunnis, nagu juba öeldud, räägivad tänased tegijad, keda Lea Tormis intervjueeris sel sügisel. Niisiis kuulajate Jaanus Rohumaad, Lembit Petersoni, Merle Karusoo teadleja tormist. Milles teie näete teatri ühiskondliku funktsiooni kulubadjemus pidulikult küsida, on tal see või, või peab ta olema põhiliselt ikkagi inimeste? Nojah, ütleme natukene hariv ja, aga põhiliselt ikkagi meeltlahutav või on tal mingisugune teine funktsioon veel peale puht selle nagu rõõmu, mis kindlasti on hirmus tähtis ja minu meelest ka meelelahutus on tähtis, kui seda parajates piirides teha, aga, aga veel tähtsam on ikkagi see, mida teie ükskord ise tsiteerisid, tegi või, või ütlesite oma sõnadega, et et tähtsam on see meel ikka kokku panna. Kui lahusid toomingut, kes mul sel hetkel meelde tuli, tähendab, et siin ei ole minu autol võsaga midagi tegemist, lihtsalt küsimus on selles, et millest meelt lahutada ja millega ta kokku liita, tähendab, et kui lahutad halbadest asjadest, siis on meelelahutusväga teretulnud. Kui lahutada headest asjadest selliste talvedega, kui liita, tähendab, koondada, see on kõik niisugune mäng. Aga ma arvan, et ühiskondlik funktsioon olemas küll. Ja ma hiljuti lugesin teatandiaatrime Suzuki artiklit ütlus, kus ta oskas selle äkki kuidagi, mida ma olen ise nagu mõelnud ka ootamatus nurgas avardada kuidagi rahulikul, jaapanlase kombel. Noh, ma ei tea, loomulikult jaapanlasest sisendit on, aga tähendab kuidagi mõjus minule rahustavalt, et ta ütleb niimoodi, et Jaapan, seal hakatakse papp pöörduma, kompuutrid tõesti? Täpselt tsiteerin, aga et inimese inimese hingevibratsioonide inimese hingemaailma poole tähendab taas pöördumine, siin on teatril suur roll mängida, tähendab just see elab, kokkupuude, mis teatrisaalis sõidab inimesed üheks koguduseks, kes laseb viibida erinevates, ütleme, kujuteldavates atmosfäärides avada reaalsuse põnevaid tahke, eks ole, mida kujutlusvõime võimaldab teha seda elavas kokkupuutes ilma igasuguste filtrite ekraanide või või kineskoop, Habita ehkis stabiilselt heitesse tulla, aga tähendab siin kuskil mingisugune niisugune ühiskogemus või noh, mida, mida saab ainult mida saab ainult teatrisse saada. Üheskoos millegi elava tunnistajaks olemine, tähendab noh, kui teatrimängu muidugi selline seal nagu mõnes mõttes nagu sportmäng, kus on, vastas, on kokku leppinud, kumb võidab, mängivad ikkagi väga mitu aastat, eks ole. Ja aga noh, sellest mängu reaalsusest osasaamine, mäng kui, kui väga tõsine asi siiski Ma olen muidugi väga rõõmus, et selles asjas oleme ühte meelt, mina mõnikord ikka püüan seda seleta sellega, et ma olen vanaajast maha jäänud ja ja et ma lihtsalt väga tahan uskuda sellesse, et kui inimene on elav inimene, siis siis ikkagi hakkab teda peale tehnika imedega tutvumist ja nende kasutamist huvitavamalt lase elava inimesega suhtlemine ja just nimelt see teate kogudusetunne ja kõik see, mida ei asenda ükski kõige parem tehniline, kõige põnevam tehniline vahend. Et selleni me vist teatriinimestega rääkides ikka jõuame välja. Tehnilistele asjadele on oma vibratsioon oma energia elavatele inimestele hoopis oma kui palju sisendeid kogu kokkusaamiskohti, kus inimesed võivad millegi poole koos oleneda, ega need ei ole peale pere kiriku, ütleme ja teatriga neid väga palju ei olegi. Laulupeod, ütleme Eestis, neid kohti on, on väga-väga vaja. Jätkame Merle Karusooga. Teater on äärmiselt lai ja tegelikult veel hoomamatu nähtus. Kui meie teatest räägime, eks me tavaliselt keerlemegi selle selle oma repertuaariteatri ja meile teadaolevate laiendite ümber, et mitte kasutada seda rumalat sõna alternatiiv. Aga peale selle on olemas väga palju teatrisarnaseid nähtusi, no kõik teatri uuendajad, see teise maailmasõjajärgne põlvkond on ju jõudnud oma teatriotsingut vanade rituaalide nii välja. Ja ega see ei ole juhus, järelikult teatri ja selleritu rituaali vahel ongi mingisugune seos, ta ongi sealt kasvanud ja ennustatakse, et ta sinna tagasi läheb. Ja kuivõrd teatri sarnaseid nähtusi on väga palju, siis ma usun küll, et üks nendest külgedest lähebki tagasi sinna rituaali juurde, kusjuures rituaalid võivad olla uued. Meie laulupeod on ju tegelikult rituaalid, laulu- ja tantsupeod ja nõnda nõnda edasi. Tänapäeval on niimoodi, et inimesed tahavad ise kogeda, vaata teatris käiakse kunstiga puututakse kokku sellepärast et ise kogeda, ma loen raamatut, ma ennast samastan selle tegelasega nii või teisiti minu ai kiust sõltuma ikka ikka noh, niimoodi samastan või jätan meelega, tegelikult mina olen hakanud uskuma seda, et kui samastamise võimalust ei ole, siis inimene ei loe ja ei vaatagi, tähendab, muidu on talle, ta on võõrandunud sellest kõigest ja milleks ta peaks, ta ei lähe nende inimeste juurde seltsi nende inimestega, kes teda ei huvita, on ju niimoodi. Aga kui keegi sind huvitab, siis midagi temas on, mida sa tahaksid jagada või tahaksid endale või vot see on see samastamise asi, see on see võimalus, mida kunst igal juhul iga kunstiinimesele annab teater k. Aga sellega läheb nüüd niimoodi, et, et kui mida vähemaks jääb näitlejal tegelikult laval jõudu noh, selle selle edastamiseks, keda ta mängib, seda väiksemaks jääb inimesel sammustumise võimalus. Teine asi on see, et inimesel on kodus arvuti ja ta saab need mänge ise mängida, mängida saab ta ka inimesega, ütleme ütleme näiteks, see, see on, ta on praegu juba kuskil reaalsus, meil on ta varsti reaalsus. Mulle meeldib üks näitleja, ma võtan ta endale arvutisse, kas foto kaudu mingi mingi videolindi kaudu, ma võtan ta hääle, ma võtan kõik, ma hakkan temaga mängima, see näitleja teeb, mis ma tahan, siis ma võin selle omaloodud kujuga samastuda. Tähendab, inimene jääb järjest üksikumaks, seda hakkab mängima järjest rohkem selliseid mängida, süveneb selle arvuti sisse. Aga, aga samal samal ajal jatel kogu aeg rohkem selle üksindusega koos tuleb see, see vajakajäämine, ta tahab kogeda, sest ta ei koge seda, mida teised on mängujuht ja mängujuhte koge tegelikult noh, ise ise ise seda ühel ühel hetkel ta läheb ise välja, ta tahab jälle kõike kõike seda saada ja no vot, kultuurantropoloogid ennustada, arvad, et et kõik müüdid on meile tuttavad ja müüd, ei olegi nii palju, näiteks Oidipuse müüt, et tulevikus inimesed tulevad kokkuvat, okei, me mängime täna õhtul hoidipust ja ja sina oled Oidipus ja me kõik tunneme. Nii nagu praegu on need inimesed näiteks kogunevad 13. sajandi lossinud, riietuvad sellesse, sellesse riietusse, nad, nad on ära õppinud söömiseks, traditsioonid, suhtlemise, traditsioonid, kuidas peab kõndima ja see on see, mida näitleja tegelikult peaks teadma. Ja muide, ma tulen hetkeks veel dotatsiooni juurde tagasi, meie dotatsiooni juures ei saa iial ära õppida seda, mida tegelikult peaks õppima juba riiete kandmisest alates ettenähtud. Selles mõttes on ta lihtsalt eeldataksegi, et me oleksime pealiskaudsed, aga seesama näide näitab, et inimestele jääb sellest väheks, siis nad lähevad ise õpivad selle riietumise ära, teevad endale need need, need riided ja mängivad mingisuguse õhtu läbi. Et kui kaugele see areneb ja mina kujutasin ette niimoodi. Me fantaseerime seal torunnis 96. aastal just nimelt idasakslanna, aga see on väga tähtis Dali, teatri teatriinimene inimene ka, et et mida siis võiks teha ja siis me jõudsime, jõudsime selleni, et et mina olin dokk materjaliga väga palju tegelenud selleks ajaks ja mul oli ja mul oli üsna värskelt värskelt veel meeles tsirkuse kogu kogemus selles mõttes, et mida see andis nendele inimestele, kes seda tsirkust kaasa tegid. Kas nüüdse vaatajaid nende ümber oleks olnud natukene vähem kui natukene rohkem see mõistmine Eesti ajaloost, mis nendele nendele kohale jõudis läbisele teatrimängu, mis nad ise tegid? Noh, ei oleks olnud vähem sügavam, kui mitte keegi polekski seda vaadanud. Ja, ja siis me jõudsime niimoodi, et peakski tegelikult mängima oma oma. Ma kujutan ette, et neil tulevikus hakkab olema üks suund mängima omaenese ajalugu, ainult et see on üksainus vorm, see on üksainus üksainus, selline selline nähtus. Ma arvan, et et teater sellisena, nagu me teda tunneme, sellisena ta ikkagi püsib, aga selleks, et püsida tarvistel aega ja raha. Sest see pealiskaudsus süveneb minu arvates praegu samm-sammult ja publik ei toeta seda kuigivõrd. Meie Meie teatrid, suured saalid on ju enamasti ikkagi tühjad ja kui me läheme selle järele, et me et me teeme nüüd tossu ja pauku publikut niimoodi meelitada, see on ka üks teatrivorm ja ka väga-väga tore teatrivorm, aga see ei ole see, mis teatrite arendab, tähendab see mis on teatri nagu põhi ja kus tema arengujõud peaks tulema, ükskõik siis, millises suunas on ikkagi seesama teater, mida me tunneme. Ikka seesama lihtne. Olete viimasel ajal maailmas ja varem ka ringi vaadanud, võib-olla rohkem kui mõni teine Eesti teatriinimene ja kursustel käinud. Ja kuidas te suhtute meie praegusesse repertuaariteatrivorm, mida me võiksime teistelt üle võtta või õppida, aga võib olla ka, mida teised võiks meilt õppida? Ja nüüd sõnajärg Jaanus Rohumaale. Et hetkel on periood, kus on teatritele ikkagi riigi poolt kaheksakümneprotsendiline toetus, kus on täielik sõnavabadus tähendab, igasugune tsensuur puudub ja, ja ainsad hoovad või, või see, mis võiksid nii-öelda noh, nii-öelda pidurdada hea teatri või loomingu teket, siis on sinu enda sisemised pidurid või siis ka hirm kaotada rahastaja, ehk siis riik fantastilise Heimad loomingulised tingimused tegelikult see on see, mille nimel on aastatuhandete vältel siis need teatriinimesed õnnetukesed võidelnud, et lõpuks oleks see, et seal oleks soe köetud maja sissetulek ja, ja täielik loominguline vabadus ikkagi teatritegemiseks. Rahalises mõttes on Eestis tingimused ülihead, iseasi on seened. Et riskijulgus on praktiliselt nullilähedane Eestis. Ja ma ei saa aru, hästi, keda kardetakse või miks ei julgeta teha improvisatsioonilist teatrit, miks ei julgeta teravaid teemasid võtta, kasutada orase enda kordumatu elu nendel, kellel on midagi öelda olnud, need on saanud seda igal juhul teha. Minu, kuidas öelda, aksioom on praegu see? See aeg võib nüüd otsa saada, ma elamegi kuri kaaren olla, kas kuuseladvas siin kurje kraaksub, aga aga see noh, mis pragmanti teatrile, Recolektsiooniks tegelikult või noh, taastumiseks või küsimiseks? Seda on kasutatud täpselt nii, nagu seda siiamaani teinud tehtud on ja eks näis, mis saab edasi. Aga, aga need ideed, vaimsus, see, mida me kanname, miks, miks, mis on see, mille nimel me lavale läheme kassaanseray kuuni või mis, mis lugu me jutustame, õhtul hakkame inimestena. Kas ta läheb selliseks tarbimisühiskonna selliseks väikseks elemendiks, mis täidab enda vajadused või ta ikkagi kuidas öelda, kultiveerib seda usku, et on kunst? Ta on ometi kunstiliik, mis tegelikult noh, rebis ennast lahti, sellisest taganes staatusest alles ju, noh ma nüüd praegu lähen territooriumile Tormis 1000 korda paremini, teab, et tegelikult ta ikkagi lõid kunstina endale sellise elujõulise territooriumi alles selle sajandi alguses. Hea meel, et noor inimene selle ära ütleb, sest kui mina ajaloolasena hakkaks juttu rääkima, siis mõni võib-olla arvaks, et noh, ajab oma joru. Aga tõesti, meid on alati kadestanud kogu seda regiooni, nende repertuaariteatrite pärast. Teine asi on see, et jah, võib-olla rohkem kui poliitiline tsensuur võib mõjuduse kommertstsensuur mis on salakavalam. Ja nüüd sõnajärg Lembit Petersonile. Vahest tekib see küsimus, et et kus, kus ja kes on see, kes jagapärasel õiguse, kellel on Eesti vabariigis õigus oma kunstilist saada? Meil on minu meelest puudu kõige rohkem organisaatorite nendest, kes suudaks kogu seda keerulist värki niimoodi organisatsiooniliselt korraldada. Ja siis saaks paljugi teha, et täi stagneeruks nimega. Et kõik oleksid liikuvamad, näitlejad ja lavastajad ja ja oleks mitmesuguseid koostöö vorme ja ka mitmesuguseid eriprojekte ja kõike seda, aga see eeldab väga head rahastamist ja väga head organiseerimist. Täiesti nõus, aga lihtsalt. Küsimus on konkreetne, proovi pähe ma olen ja kuhu ma lähen ja mis ma kellegi töölukene eelmisel ütleme eelmise režiimi, kus mina olen elanud sellise nõukogude kord siis toimus selline ideoloogiline suunamine ja võib öelda pigistamine või kägistamine, kuidas kellelegi meeldib see vormis praegu on tulnud millele, millele me kõik oleme sunnitud alluma, see raha, raha, pehme kinnasega seent, parem ei ole. Võib-olla sageli isegi salakavalam ja hullem, tähendab kuna vaenlane pole selgelt näha, et hea küll Taarja teata kui vorm, ma olen täiesti nõus, et see on seal hea vorm, et saaks edasi vaheldada näitleja siukseid rikastada. Kuidas asi siiski noh, sisuliselt sisuliselt kujuneb, et kui palju see raha nendes suhetes naerab? Kui palju ta määrase lõpuks saab otsustavaks? Selge on see, et see on probleem ja loomulikult nõukogude ajal oli selles mõttes palju lihtsam, et rahad tuli palju rohkem ja, ja kõik see oli kena ja välismaalt sageli vaadati, et ohoo, jääted nende peale PEAB kade olema, nad ei teadnud kõiki neid mehhanisme, mis seal telgitagustes käisid ja võib-olla ei taibatud alati kogu seda ideoloogilist survet. Muide, kui meil esimesel eesti ajal seal käsitajate tegelast Nõukogude liidus, siis nad olid ka väga vaimustatud, isegi need, kellel absoluutselt see süsteem ei meeldinud. Nad olid teatrist väga vaimustatud. Et mida seal kõik tehakse ja kui võimas ja vägev, seal nad lihtsalt ei teadnud, mis seal taga kõik see, see, mis seal taga on. Kui juba meier hold surma sai ja need asjad tekkisid teatrite sulgemised, eks siis hakati natukene midagi taipama, hakkab. Aga niikaua kui seni pealispinnale ei tulnud nii kaua ei teatud ju. Nii et ei tea, võib-olla elus ongi alati nii, et on valida ainult halva ja veel halvema vahel. Aga entusiasm ja see mingi niisugune tahtmine ja missioonitunne ja need niisugused vanamoodsad sõnad. Need vist aitavad siiski mõnest asjast üleva. Aga selles antud olukorras me püüame liikuda oma oma eesmärke, kes me võtnud oleme, püüame siiski realiseerida ja imelikul kombel vaatamata suhtele raskustele need kuidagi vahetevahel midagi nagu läheb korda. Ja noh, mind rõõmustab see, et inimesed kuidagi otsivad seda koostegemise võimalus seal neile tähtis see neid ühendab, ehkki nad peavad kõrvalt töötama, siis ma vaatan, mis seal salata, ka nii-öelda repertuaariteatrite näitlejad töötavad kõrvalt. Ja kui palju veel isegi nähtavalt, aga tähendab, kas siis aeg jõudmine võtab, millele nad kulutavad ära, ütleme sellest, et teha midagi nüüd, mida nende hing igatseb teha, võib-olla ikkagi toimub lõhestumine ikkagi toimub, selline jagan ikkagi on raha vähe, alati on vähe kuidagi või selle kuidagi kuidagi peab ikka minema sellele teele, et hakata raha teenima. Aga kuidagi võtta pähe. Vot ma ei tahaks nagu raha teenida. Tahaks niimoodi kuidagi ma, võib-olla see on 21. sajandi teater, makroon on öelnud, et 21. sajand tuleb religioosne või tule teda üldse. Nii kategooriale võib-olla ei ole ju ta ikkagi kuidagi mingil moel tuleb, aga ma vähemalt loodan, et kuskil mingisuguse sisemine pöördumine toimub ja noh, et et sellest hirmust saadakse üle, et ma pean, pean raha hakkama teenima. Noh, ma teen seda ise tihtipeale nende nendest hirmudest kantud ikkagi võtad mingisuguse töö või asjad, et äkki ma ei tule omadega välja seal täitsa mõistetav, täiesti inimlik ju. Aga et ma räägin lihtsalt ühest niukses pürgimisest ideaalist, mis on kogu aeg või ees, kuhu poole minnakse, oleks käes, siis ta poleks enam midagi teha, eks ole. Ta on liikumise suund, mis näitab liikumise suuna. Ainult suunast me saamegi rääkida ja mul on hea meel, et te ise juba hakkest rääkima, milline on järgmise sajandi teater, sest tegelikult oligi üks lõpuküsimusi. Kummalisel kombel, kui ma hakkasin mõtlema, et selle sajandi aasta sajandi lõpuks olema jõudnud olen samade huvidega nagu mingid inimesed selle sellesama sajandi algul, tähendab siis mul jääb loota, et järgmise sajandi lõpus on ka veel inimesi, kes kuidagi kuidagi nagu teadusel teatri oleks väga riskantne elukutse seal pidev mäng tulega. Ta isegi nagu vahestama põldudel võrdle sellega, et ta on nagu mingisugune vein või mingisugune jook, mida ei tohi liiga palju juua, purju minna, mõõtu pidama, ehkki seal on suured riskid paikades, kus on suured riskid, on ka väga suured võimalused. Et mina arvan küll, et teater Verlusest, et inimese soov lapsena mängida ei sure mitte lapse noh, niisugused füüsilised täiskasvanuks saamisega ja tähendab tema, tema kujutusega kujutise maailm sellist otsib uut siin siin aega ruumis kui ka väljaspool seda, eks ole, püüab seda mingitesse vormidesse anda. Vajaliku vormi saada kuidagi seda vajalikku vormi niimoodi liigutades, et see peegeldaks midagi igavest. Noh, ka näite nagu vormides, ma arvan, see jääb ikkagi inimeste kooskäimise vajadus. Ma ei usu, et mingisugune tehnika ime juba erinevate energialaadide poolest suudab sellise inimliku inimliku suhtlemise vajaduse nagu kõrvale panna, sest et teater ta kasvab välja siiski ka ju armastusest sellisel inimeste vahel. Ja olla kutsutud selleks, et seda armastust äratada. Ma ei oska muud muud öelda, kui, kui see oleks võimas vahend selle teenistuses, siis ta kindlasti jääb. Ma tean, kuhu see kõik kisub, mida ma mida ma teen ja kunagi kunagi õnneks retsenseerinud, seda nimelt niimoodi nimetanud ka noh, muidugi ette andes, nagu, nagu mõnikord ikka juhtub. Aga rahvalaul tegelikult tegelikult, kui ma kuhugi välja jõuan, siis ma jõuan millegi sarnase sarnase juurde. Et see, see on see, mida, mida solist ütleb ja teised kordavad, tähendab, me kõik oleme teinud ühtesid ja samu asju üks mäletada, eks ole, üks ütleb ette ja, ja teised siis kordavad, et et noh, kinnitada, et tal on see kogemus olemas ja samal ajal kinnistada seda kogemust ennast noh, et teised seda kammele Milline veel võiks olla tuleviku teate peale selle võimaluse selle dokumentaalse või sotsioloogilise või ükskõik, kuidas me seda nimetame. Kas sa oled kunagi mõelnud selle peale? Kas teater jääb viie? Ja teater sellisena jääb küll, mul ei ole mingit põhjust kahelda, et ta, et ta ei jääks, et inimesed võtavad ühe ühe näitemängu ja, ja näitavad teistele inimestele, mida nad sealt välja lugesid, sellepärast et et kogu see, mida me nimetame dramaturgia klassikaks, on tegelikult tohutult tähendusmahukas ja seda noh, see on ju tuntud tõde, et ükski lavastus ei saa ammendada ühtegi ühtegi näitemängu, mis sinna dramaturgia klassikasse kuulub, sest tal on lõputult selliseid süvakiht. Ja iga aeg pöörab esile ühe või teise tähenduse ja ma arvan, et see jääb ja ja süveneb ka huvi selle vastu. Kuigi ma kujutan ette, et, et inimesed tulevikus seda dramaturgia klassikat ise ka paremini tunnevad, oletame, et me oleme selline tagakultuurne riik siis mida paremini me seda tunneme, seda huvitavam on meil minna uut lavastust vaatama, et näha, mis tähendused nüüd ilmutavad ühest või teisest asjast. Sedasorti teatri jääb aga, aga muidugi. Ma arvan, et ta eraldub teistest teate sarnastest nähtustest ja parem on, mida varem ta eraldub, seda parem on, ei ole vaja ühe katuse all kõike teha. Tingimata jääb alati olema see suund, mis püüab teatrimängu kaasata kogu tehnika. Nii kaugele kui ta läinud on, aga, aga kindlasti kindlasti paljuneb vabaõhunäitemängude, teiste teiste mänguruumide otsing, see on igal pool maailmas niimoodi olnud ja ja meil on ta ka nüüd, hakkab juba korralikult lahti, tee lahti minema. See on, see on väga oluline, et inimene võiks sellise kogemuse saada ka mujalt. Ja saada suvel, kui ta on vaba, kui teil on teistsugune suhtumine üldse kõikidesse asjadesse. See kindlasti siis kindlasti see, et inimene ise mängib nii tuntud Sošeesid kui ka, kui ka võtab ja mängib mingisuguseid noh, see harrastajate liikumine. Ja, ja on on väga loota, et see harrastajate liikumine astub kõrvale selle, selle traditsioonilise teatri imiteerimise teelt, see oleks väga oluline, sellepärast et nad leiaksid siis palju-palju rohkemat ja, ja siis nad saaksid jälle toita seda, seda traditsioonilist teatrit. Ja muidugi muidugi paljunevad niisugused niisugused nähtused nagu nagu ise millegi mille mängimine, teiste elude mängimine või noh, ükskõik mille mängimine olnu, nii nagu me seda kujutleme või näen, läbi tegemine, koge, kogemine, kogemine. Ei tea, ma ei oska vest, mis vorme veel. Aga see ja see seeme, mida kõik see, see lavakarp ja, ja igasugused muud ruumid ka vaipa jääb. Mis tõmmatakse linnatänavale ja, ja mõõtmatult palju on seda veel, tähendab ma ei oska seda praegu kõike kirjeldada, sellepärast et meie kultuur seda kõike nii väga põhjani ei tunnegi. See kõik peab ja noh, tuleb meieni. Sama küsimus Jaanus Rohumaale. Kindlama ja sama sama kummalisena nagu ta on ilmselt läbi ajaloo olnud sest teatrivaimu kannavad kummalised inimesed ja seda, et ta, ma, ma loodan, ma tahan, et see teater Eestis muutuks värvilisemaks igas mõttes sõltumatumaks ja kindlameelsemaks, et usuks enda sellesse erilisusesse. Ma ei taha minna praegu paatuslik, öelda, et see nagu paljud on rusikaga rinnale trampinud, öelnud, et kas uus aastatuhat tuleb religioosne veel ei tule teda üldse või et uus teater tuleb. Aga nagu öeldud, ei tule teda üldse, ma olen kaugel sellest. Aga teater on, ta on vältimatu elu osa. Ta on paratamatus, ütleme niimoodi, meil on vaja lisaks sellele reaalsusele siin vähemalt illusiooni nendest teistest rehasustest. Seda olen küll vähemalt mina kogenud siiamaani seda maailma suurust ja maailma avarust ja, ja, ja tähenduslikkust just teatris vast kõige enam võimu unistustes võiks seda kõige enam olla. Vot, kui te ütlete jah, sakraalsused, religioossus või lihtsalt usk, tähendab see, kes räägib. See peab ise suutma uskuda, on neid praegu Eesti tead palju, kes suudavad uskuda, nii et sest kui näitleja usub, siis hakkab salga uskuma. Ka neid on, neid on ikka omajagu, ma arvan, siin mõned on need, kes ei, kes ei julge tunnistada häälegaga kohe tundega. Teeskle, et ma usun või et ma usun ja küsimus on ainult uskumises ju selles selle teatri lavastuse raames selle kahe-kolme tunni jooksul on küsimus uskumises. Ega see ei tähenda seda, et sa pead nüüd 24 tundi päevas sellisena ringi kõndima. Aga see kulubki näitlejate kutseoskusi juurde mahutamis võimet, paatia võimet, prooviperioodis püüan loogika või selle maailma omastada. Ja siis nüüd etendusel siis ma olen selles maailmas ma tõesti sellel hetkel võib-olla usun. Ja nüüd ma sellest rollist välja tulen, siis ma usun jälle toda, et on, aga jah, see on, see on tõesti nii ja seda on alati näha, et need on need hetked, mida, mida, mida me kõik ju tegelikult ootama. Seda, et keegi ütleb, mina usun seda, siis saan talle vastu vaielda. Võtame seda uskumist nii laialt kui vähegi võimalik. Me ei piira seda ühegi religiooniga. Aga millessegi, mis on avaram kui inimene ise. On vist uskuda, tajumise mõõde on meil antudki meie, selle inimese, noh, kuidas öelda, see, see prisma ongi meil antud inimlik Prismasele tajumiseks. Seega ta, ta on paratamatult läbi inimsellise antroopse printsiibi nagu vaadatud juba ta. Me vaatame seda just enda enda kõrguselt, enda suuruselt ja sellisena nagu näib, on küll jah, seda tajuda, kui nüüd kui piirid asetada väga nii-öelda kitsalt ja väga lähedale ja võtta inimeselt oma unistused ära näiteks, sest usk on mingis mõttes unistus elusat korraga enda väga jäigad betoonsed ja isegi natuke kuhjad, raamid ja inimene läheb seal sees nagu kurjaks, sest talle tundub, et tal on vähe ruumi. Sest elu nagu ammendatud see nende väga tema mõistusele selliste arusaadavate piiridega kõik on mingid Ta selgitas kindlates vahekordades ja üldiselt elu nagu kaardistatud ja see tekitab sellise tunde, et kõik, mida mul on võimalik saavutada, ongi mingisugune kolme punkti vahel liikumine ja sellest koordinaatteljestikus, ma pean nüüd enda selle elu ära realiseerima omandama, aga viiks täpp sellest välja sellest kolmnurgast, milles endale loonud oled. Korra korra tohoo taevas, kui palju šansse või kombinatsioone veel on, eksju tulemas ja veider on just see, et nii-öelda nendele eksirännakutel ehk siis nende sihtide tõttu, mis on asetatud väljaspoole meie sellist tavalise argipäeva piire, ütleme, nende sündinudki, minu meelest need suured hetkel või need asjad, mille nimel üldse elatakse. Et usu küsimus on jah, ikkagi. Teati sajand lõpeb, aga teatrielu ja eluteater jäävad. Loodame nii. Nüüd ja praegu ja võib-olla igavesti. Teatrielu oleviku ja tuleviku üle mõtisklesin lavastajad Merle Karusoo, Lembit Peterson, Jaanus Rohumaa ning Neid küsitles teatriloolane Lea Tormis. Intervjuud on pärit saates teatri sajand. Viimane saade sarjast teatri sajand on eetris täna algusega kell 23, null viis ja siis kuuleme juba minevikku suuri tegijaid, ehk neid, kes panid aluse meie professionaalsele teatrikunstile. Nii et kuulmiseni nelja tunni pärast vikerraadio eetris ütleb toimetaja maris Johannes.