Veneetsia on olnud meile müüt ja Veneetsia on olnud müüt ka kunstnikele. Kas see müüt aitab või ahistab? Johannes Saar? Eks ta ikka rohkem hirmutab. Sellepärast et neid ju kuulub maailma kõige suuremate kunstinäituste hulka ja ja päris kindlasti on ta kõige pikem kunstitraditsioon selja taga 100 aastane biennaali ajalugu. Ja eelkõige on see muidugi suurkoort, kohustus ja vastutus kuraatoritele kui ka kunstnikele. See oli vist eelmise biennaali aegu, kui meie ringkondades arutati ja sina olid ka üks niuke terava keelega, ütle, et selle kohta, et igasugune selline rahvuslik paviljon kui selline on juba aegunud ja iganenud. Nüüd oli Eesti esimest korda seal nii-öelda oma. Palees need on kaks eri asja selles mõttes, et ma olen jätkuvalt seisukohal, et oma paviljon ei ole mõtet ehitada, et see on raha raiskamine. Et kes teab, kui kaua üldse kunsti üldsusele ma mõtlen maailma kunsti üldsusele, Se Veneetsia biennaalil esinemine ja osalemine huvi pakub et ma näen nagu teatavat tõrget selle biennaali suhtes, et ta on nagu väga ametlik ja väga riikidevaheline ja väga ohvitsiaalne. Ja noh, ütleme meie perspektiivist vaadatuna on paljudele paljudele kunstnikele on Veneetsia biennaalil osalemine, on karjäär, tippet pärast seda pole nagu mõtet üldse kunsti teha, aga tegelikult võiks hoopis vaadata siis see pikksilma teisest otsast ja näha, et see on alles valgus. Et kui üldse midagi sünnib, siis alles pärast seda. Et siis tulevad nagu huvitavamad pakkumised, kui üldse tulevad ja elav kunst ja elav kunstielu toimub tegelikult mujal. Kui nüüd siit kaugelt sinna Veneetsia poole vaadata ja lugeda, mis kirjutavad ja räägivad need, kes seal käinud, siis kohati tundub, et see seal on nagu rahvamajanduse saavutuste näitus. Eks ta ongi jah, natuke nõukogu nii olümpiamängude moodi seal ja. Aga noh, see ongi see, mis, mis selle asja teeb, natukene, kohmakaks on tema suurus ja tõepoolest Niisugune kõrge riikidevaheline tase või esindatus. Et noh, need, kes väga närvi keerivad, ütleme, mitmesuguseid väikeriigid, kes iga hinna eest üritavad silma paista nendel on nagu vastutus on nii suur, et nad ei julge nagu väga palju riske võtta, et päris põhja kõrbeda noh, ütleme näiteks minu hea kolleeg Ants Juske ütles Eesti ekspositsiooni kohta, et see on niuke korralik harju keskmine. Lõppeks miks ka mitte, see, et noh, ütleme, kui minu kuraatoritöö seisnes just selles, et töötada välja niisugune väga hea, aga samas noh, suhteliselt riskivabaprojekt ja täpselt nii see läks. Ja see riskivaba projekt, saite sellele ka mingit tagasisidet peale Ants Juske ka keegi midagi arvas asjast. Noh, eks arvamuse juurde. See on olnud igasuguseid ja eriti mul nagu sõpru ei ole juurde tulnud seoses selle Veneetsia biennaalile pigem nagu rohkem vahel. Väljaspool Eestis ka mingit tagasisidet oled saanud. Läti ja Leeduga on räägitud juttu ja, aga lasen nagu naabrite värk, ega siis ei öelda ju halvasti üksteisele ikka kiidetakse. Nii et selles mõttes on kiidetud Kell. Siinse esinesid ja tekitasid noh, ütleme väikest küsitavus selle oma selle keskealise abielu mehe mänguga. No kuivõrd nüüd see mäng seal oli oluline ja kuivõrd noh, mingid muud jõujooned siis koha Aga see oli ikkagi see taust ma oletan, millel nagu kogu mäng ikkagi toimus ja noh, ütleme selle joone ma ikka pidasin lõpuni välja. Ja ja ma esinesin täpselt samasisuliste avaldustega ka oma avakõnes seal näituse avamisel. Ja ma ei tea küll, miks, aga mulle plaksutati Võib-olla viisakusest liiga kätt suruma ja öeldi, et väga hea kõne on? No Veneetsiat loodetakse ja oodatakse selliseid väga markantseid kohtumisi ja, ja kuidas nendega oli, kas ka mõne sellise kunstimaailma äge, aga kokku puutusid? Ei olnud selles mõttes, et kõik need päevad on need, siis olin, ma tegin lihtsalt oma tööd oma paviljonis ja õhtuks olin nii väsinud, et ei jõudnud isegi välja minna kuhugi kõndima. Ja avamisjärgne päev oli mul ainuke võimalus näha biennaali ennast ja siis terve päev läkski selle biennaali vaatamisele ja kui siis õhtul jõudis kätte aeg minna banketile avamisbanketile suurele avamispaketile sest ma olen juba nii väsinud, et läksin ära koju magama. Järgmine hommik, istusin Milanos lennuki peale ja sõitsin Eestisse. No aga ma saan aru, et üks päev on seal siiski seal ringi jalutatud ka väljaspool Eesti paviljoni. No mis siis selle kohta kosta? On seal mingid jõujooned, mida tabasid, ei tea. Üks märk on küll täiesti selgelt olemas. Eelmine biennaal, mille kohta ma väga kriitiliselt sõnavõtt kannatas just sellise väga ohvitsiaalsuse ja väga riskivaba kunstirohkuse all siis. Praegune biennaal Oll täiesti õigustab oma seda loosungit, milleks on avatust. Et pilt oli kuidagi värvikam ja sisukam ja lõbusam ja igatepidi niuke nagu mitmekülgsem, rohkem oli nagu vaadata, rohkem oli selliseid Paveli paviljone, kuhu jäid pidama. Ja kogu aeg oli mure, ei jõua kõike ära vaadata. Millised maad siis nagu sinu jaoks seal domineerisid, eelmine kord oli vist nagu ida ida see, kes oli seda energiat nagu toonud või nonii, jäi mulje, vähemalt siin pressiavaldustest. Ja eelmine biennaal oli selles suhtes ainult tagasihoidlik algus. Praegusel Stahlil on Aasia on praktiliselt ainuvalitsev noh, selles mõttes, et aasia kunstnike protsent selles pilt pildis väga suur ja mitte ainult protsent, vaid nad tõesti teevad väga jõulisi ja väga huvitavaid asju mille peale eurooplane ei tule ja millega ta vist isegi hakkama ei saaks. Aga mis see siis on, see aasia eksootika? Natukene eksootikat ja natukene sellist rahvusvahelist kunstikeelt ja samas selline niisugune väga jõuline enese keha käsitlemine kuni selle lõikamiseni välja ja vastavate meditatiivsed, perfomance, ite korraldamine ja kõik see on selline asi, mis on nagu roopa kultuurist kaugem, kaugelt mööda käinud, mitte kaugelt, aga noh, ta on nagu marginaalne. Et see on nüüd see siis, millega Aasia nagu on tõusnud esiplaanile. Kas tõesti Euroopas, selles nii-öelda vanas maailmas seda ei ole, siis? On ikka jah, see tehti juba seitsmekümnendatel ära, aga nüüd on nagu Aasiast on ta tulnud nagu teises võtmes tagasi. Et minu arust nagu Aasia üritab seda oma traditsiooni kodeerida. Tänapäevase kunstikeelde. Mul on tunne, et see neil õnnestuma just just sellel biennaalil praegu. Biennaali selline moto või biennaali lause, avatus, see oli siis üks kuraatoriprojekt või, või mida see endast kujutas? Üldine loosung, avatus no sõna iseenesest ei tähenda mitte midagi enam nii ära kulutatud sõna, et selle alla võib paigutada ükskõik mida. Et lõpeks asi, otsustati ikkagi nagu seal loosungi all loosungi peal. Nii et see on lihtsalt üks lähtepunkt ikka kontrolli ülesanne, mis on vaja ära täita, kas on avatud biennaal või Olavad, on küll avatud, pean seda kordama, nagu parem paremini see asi korda läinud. Kui nüüd Veneetsia nii-öelda üldiste jõujoonte taustal seda Eesti ekspositsiooni vaadata ja muidugi see on kahtlane lasta hinnata sellel, kes sellele on kokku pannud, aga ikkagi noh, milline see enesehinnang on, et kus me siis asume sellel maastikul. Ei tea? Natukene nagu ma isegi kasutaks sellist mõistet nagu maastik. See eeldaks nagu mingit kaarti või või teatavat süsteemi või, või mingisugust selget pilti või mingit formaati. Ma ei oska öelda. No päris kindlasti ei ole keskmes, noh, me ei ole tähelepanu keskmes. Aga jah, aga nüüd nagu ääre peal ka Ta ei ole, et võib-olla võib-olla, võib-olla me oleme selles kõige igavam osa hallist Nonii, mis on nagu ääre ja, ja metropoli vahepeal. Et see on tegelikult nagu kõige murettekitavam. Ja, ja see on ka laiem probleem, see ei ole ainult Eesti probleem, näiteks kogu ida roopa kurdab, et nemad on jäänud jälle kahe suure vahele. Aasia tuleb idast, eks ole, Euroopa võtab neid vastu, aga see kõik käib üle meie pea. Ja see on nüüd niukene, abstraktsem jutt, aga ma vaatan nüüd seda pilti reaalselt, mida näeb näitusesaalides siis sellel sellele jutule näitusesaalis ka kate olemas, tegelikult nii see paraku on. Aga noh, millega siis tegu nagu ideid ei ole, energiat ei ole, noh. Milles asi? Milles asi? Aga Eesti on ju kogu aeg selles kohas olnud. Ma ei näe põhjust, miks peaksite paari biennaali kohutavalt muutuma. Meie asi on lihtsalt rahulikult tööd edasi teha ja mõelda tuleviku peale. Noh, seda ei muuda nii lihtsalt, see on ikkagi nagu puhtalt traditsioonide küsimus juba. Et ma ei usu kedagi, kes läheb ja ütleb, et ta läheb, paned selle Veneetsia biennaali kinni ja paneb kohutava aplombiga mingisuguse põraka ära. Ma arvan, et see ei ole võimalik. Et need protsessid on pikemal. Selleks, et tekiks üks särav esitus, peab sellele eelnema. Aastatepikkune tubli töö, siis nii-öelda terve rida Harju keskmiseid näitusi ja alles siis võib kõne alla tulla suurem läbimurre. Aga mis oleks nagu see ristišanss mängida rahvusvahelisele kunstikeelele, mängida eripärale, otsida siin hoopis mingeid erilisi niukesi setu koorilaadseid Minoriteete või noh, mis oleks siis mida, mida sa nüüd selle tänase tarkusega Arg sellest asjast? Mingeid retsepte ei ole, lihtsalt tuleb silmad lahti, ringi käia ja ja tuleb lihtsalt ringi käia, suhelda lakkamatult, arendada oma tundlikkust. Kõik need igasugused retseptid või niuksed, eelarvamuslik hoiakud. Ja nüüd läheme maailma, eks ole, muudame maailma või siis assimileerume täiesti sellesse kaasaegsesse kunstikeelde või siis vastupidi, et hakkame arendama mingisugust etno-fu'd, turismi, need, need jaotasime, liiga mehaanilised. Selleks, et selles üldises kommunikatsioonis osaleda, peab olema natukene tundlikum. Meil tegelikult käib Eestis ju vaidlus umbes kolme või nelja nihukese identiteedi hoiaku vahel, aga, aga, aga see asi on palju tihedam asi on palju rikkalikum, see reaalne kunstielu ja, ja mõtlemine, et ja selle omandamiseks tuleb lihtsalt ringi käia rohkem maailmas ja jäta koju kõik need kohapealsed vaidlused. See annab nüks puhastumise, avatuse. Kas sama Veneetsia aitab ka sellele kaasa? Ma usun kindlasti, mul oli õudselt hea meel näha bussitäit kunstitudengeid Eesti avamisel ja ma arvan, nad võtavad seal biennaalil midagi kaasa ja toovad Eestisse. Näiteks sa ise, mida sina sealt siis kaasa tõid, peale selleta tegid palju tööd ja gondliga sõitmas ei käinud. Ja sain südamevaevused sellele lihtsam, seal olid Veneetsia kogemuse pealt. Ma sain aru, et sinu sõnum on see, et peab jätkama seal sellel foorumil osalemist järgmisel ka. Põhimõtteliselt küll ka iseasi, kuidas seda asja on arutatud palju, et kuidas peaksid Balti vabariigid sellel suursündmuseni jätkama kuidas rohkem silma paista ja samas ikkagi iseendaks jääda. Selles keskustelus on väga huvitavana ideeni ideena esile kerkinud. Läti ühe esikunstniku oleks Dilberg see ettepanek, mis seisnes selles, et tuleks ehitada kolm spetsiaalselt raami mis sõidavad siis biennaali alguseks Veneetsiasse kuhugi kai äärde, seal siis ankurduvad üksteise külge nagu spetsiaalse disainiga, et moodustuks üks suur kolmele päevale läbiv näitusesaal näiteks mitmel korrusel või siis soovi korral tõesti eksponeerida kolmel eraldi praamil. Oma ekspositsiooni. Ma arvan, et see oleks. Suhteliselt atraktiivne selles mõttes raamide peal ei ole ju mitte kellelgi kuskil seda ekspositsiooni olnud ja ütleme, Dilbergsi näol tegelikult räägib kogemustega inimene sellel alal, sellepärast et tal on Riias Daugava all on juba selline. On olemas, mis töötab kolmel korrusel, ta on küll väike, aga ta on täiesti reaalselt olemas. Nii et minu arvates tema ettepanekud tasuks tõesti kaaluda ja arutada ja kindlasti võiks näiteks sellesse projekti kaasata Ta noh, tõesti rahvusvahelise tipparhitekti, kes annaks sellele ideele tõesti sellises suurejoonelise vormi ja ma arvan, et sellel oleks, sellel oleks jumet. Selliseid ettepanekuid, mina isiklikult olen väga vaimustatud, aga ma veel ei tea täpselt, kuivõrd realiseeritav see idee on. Ei saa me läbi Lätita. Et ma arvan, et need on just need kohad, kus tuleb nagu balti ühtsust üles näidata ja samas ikkagi ka rõhutada, et tegemist on kolme riigiga ja kolme vabariigi kolmekultuuriga. Nii et ma arvan, et see oleks nagu väga ilus sümbol sellele. Aga ütle siis Veneetsia biennaal, mis ta siis praegu on kunst või poliitika? Kõik kokku. Absoluutselt kõik kokku. Neid ei saa lahutada, seal seal on niivõrd tugevalt üksteises kinni. Ta on turistlik atraktsioon, ta on riikidevaheline suhtlus, on kunstnike vaheline suhtluskuraatorit. Et mänedžeride ma ei tea, kella, ühesõnaga võrdlus olümpia, aga on ikkagi aja.