Tere eetris on portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Lähiajaloost leitavad tehnoloogia kasutuselevõtmise näiteid ritta sättides joonistab meie kohanemise rabedusest välja midagi süvenevalt ähvardavat. Alustagem seekord kusagilt aastast 2005, kui USA ja Suurbritannia arstid Ordopeedid hakkasid muretsema inimkonna pöia pärast. Nimelt ja sealt kivi jam oksa haaramiseks või banaanihoidmiseks mõeldud pöial ei ole tänaseks veel jõudnud kohaneda taskutelefoni väikeste lambikestega. Mõnede evolutsiooni tundvatelt. Teadlaste arvates võib pärit valt edasi antav kohanemine võtta aega, mõned tuhanded aastad. Aga esimene kaasaegne mobiiltelefoniga saadetud SMS saadeti väidetavalt väljadelt 1992. aastal kolmandal detsembril Niil Päpp Boothi poolt, kes tervitas sõpra jõulutervitusega. Sellest ajast see ei ole, algas meie väikese sõbra piinav ekspluateerimine. Ja arstid tuletavad siis meelde, et pöial peaks liikuma suure amplituudiga ja suhteliselt vabalt Barakuga pisikesi klahve butades. On kõõlused liigses pinges ja liigesepinnad kuluvad, kuna nende bioloogiline jutumärkides siis õlitamine töötab peamiselt koos. Pöidla suuremate liigutustega ja tulemuseks on krooniliselt haige pöial. Ning mõni aasta hiljem hakati juba rääkima SMSi mõjust autoliikluse turvalisusele. USA-s näiteks jälgiti pooleteise aasta jooksul enam kui sadat. Pakiveotreilerijuhti kabiini paigutatud kaamera abil kokku siis viie miljoni kilomeetri jooksul ning avastati, et vastutulijate turvatunne on paljuski põhjendamata. Uurijad avastasid näiteks, et avariis ei juhtunud või peaaegu avariiolukorda sattunud juhtidest üllatavalt paljudele on enne mainitud kriitilist hetke ühiseks tavaks vaadata umbes viis sekundit oma mobiiltelefoni ekraani. See tähendab, et umbes 30 meetrit sekundis kihutava mitmetunnilise tahke kehajuht ei tea päris pika vahemaa ajal, mis toimub tema ees või õigemini ta arvab teadvat. Et kõik on kontrolli all Seetõttu on ühendriikides sõidu sõnumi saatmine keelatud 36. osariigis. Siia peab lisama, et tänaseks on vähemalt USA-s teismeliste autojuhtide surma põhjustest suurimast ehk purjus peaga autojuhtimises teatud mõttes jagu saadud sest nüüdsest on suurimaks surma põhjustajaks sõidu ajal lühisõnumitega tegelemine. Igal aastal näeb oma lühikeses elus viimase asjana mobiiliekraani üle 3000 noore autojuhi. Joobes juhtimise tulemusel lahkub Lust 2700 noort autojuhti. Nii olemegi jõudnud lühikese ajaga vägivaldsest pöidlaväänamisest juba surmajuhtumite, nii süüdi siis inimesele sülle kukkunud võimalus saata liigikaaslasele telefoni abil lühisõnumeid. Huvitav, kas enne lühisõnumite turule toomist oleks. Sellise informatsiooni ette teadmine põhjustanud teenuse ärakeelamise. Taolist ajaloolist mõtteeksperimenti on võimatu küll kontrollida aga pelgalt intriigi pärast võiks ju. Sellele korra mõtelda mis toobki meid lühisõnumitega kooseludraama kõige värskema vahe tulemini. Ilmselt on lihtne nõustuda, et teinekord on mõned mobiiltelefoni sõrmitsejad küllaltki tüütud. Näiteks kinos, kui filmiloojate pingutustega ekraanile kujundatud meeleollu lahvatab kusagilt pingiridade hämarusest prorektorina kellelegi lühisena. Iga üles äratatud telefon. Ning selle asemel, et sunnilt säkk kiiresti tasku pista hakkab tabel vastustki kirjutama. Võimalik, et midagi taolist juhtus mõnepäevast ühes USA kinos, kus keegi 43 aastane mees otsustas Ringvaate ajal tegeleda lühisõnumi kirjutamisega. See häiris aga tema taga istuvat klienti, kelleks osutus pensionile siirdunud politseinik. Viimane kritiseeris sõnumi saajat aga edutult ning pea olematus tegurist käivituspisik konflikt, mille käigus olevat esmalt lennanud mõned popkorni ja siis lasi 71 aastane ekspolitseinik sõnumi saatja lihtsalt maha. Viimane olevat veel jõudnud öelda. Kirjutas sõnumit oma kolmeaastasele tütrele. Nüüd siis on üks isamaailmas vähem juhtuma. Kurb ja SMS ju süüdi ei ole, kuna süüdi peab olema alati inimene.