Tervist, mina olen Urmas Vadi kaks korda kuus käin ma ahju aluseks, nagu mõni käib libahundiks. Ma tulen Ahjuvalt välja ja nurun supileent ja ei lahku enne, kui pada on tühi. Aga tegelikult huvitavad mind hoopiski jutuajamised sel korral ilmunud välja Hando Runneli juures, ilma et ma ise seda teaksin. Et ma olen ahjualune ja tulin oma saate järgi. Asi oli nimelt selles, et klassikaraadiost Marge-Ly Rookäär. Olgu ta tervitatud soovis, et ma teeksin Hando Runneli kudema kolu sõnadest lühikese intervjuu, mille ma ka tegin. Aga miskitmoodi lõi minus ahi oluline välja. Ja ma tulin koju juba terve saatega. Head kuulamist. Tegelikult isegi ei tahaks nendest sünnipäevanumbritest ega ega sinu vanusest rääkida vaid hoopiski luulast ja, ja tegelikult veel kitsamalt rääkida laulutekstidest, mida sa oled kirjutanud, aga ei saa seda teha sellepärast et me ei ole veel nagu istunud ja seal on mingi mõte sellega. Ma mõtlesingi hommikul seda, et kui me kokku saame siis ma esitan küsimused. Kas oled olnud kunagi haigemajas selili? Sinu ümber on näiteks üliõpilased, sa pead rääkima siis kuidas selili asendis. Sinu võimsus on nii väike ja sa ei tahagi õieti rääkida. Ei räägi, tant jah? Ei, et nüüd lavastaksime vestluse nii, et ma peaksin ujuma selili pikali, siis pead sa väga pikki küsimusi küsima ja ma vastan väga lühidalt, ei ja ei tea. Oh muidugi. Ja üsna lühike intervjuu siis, aga teine asi, jänes. Mugav tool on, siis ei saagi väga lühidalt rääkida, siis räägid väga pikalt, väga sujuvalt ja enamasti jäädakse magama selle jutuajamise juures. Ja siis kolmas võimalus on olla püstijala peal nagu Adolf Hitler või Kuuba valitseja, kes ta oli Castro, nad rääkisid kolm tundi intensiivselt püsti olles ja sellega nad värbasid. Mobiliseerusid lõik, et enda taha. Ja kui televiisorit vaadata, siis meie jutuajamised on läinud ka nõupidamised püstijala peal, ümmarguse laua taga, kõik võla intensiivselt. Ainult neile antakse liiga vähe aega. Kõigevägevam on muidugi, kui istud tooli, seal, jalad on maa peal. Käed on küünarnukini laua peal, presiidiumi liikmed, need kuulavad, köiki, vastavad väga pikalt ja suruvad vaikselt kogu kõik oma programmi läbi. Et võib-olla me istuksime maha. Jalad on põranda peal kõvasti. Istmik on. Kui tahta, nagu neid masse endale allutada või need vägesid nagu Castro või Hitler, siis keda sa tahaksid allutada? Noh keda ma tahaksin allutada tervet rahvast muidugi, ja eriti eestirahvastest praegu ma olen lugenud just, olen mõttes ja vaimus viiekümnendates aastates del ajal suriga Jossif Stalin, eestlased olid üle ilma laiali ja nende põhimure oli, mis meist saab. Me oleme pagulased, Me oleme hajutatud, Me oleme Alaver, väärsed, meile ei anta õigeid teenistuskohti, meid mõnitatakse, me ei tohi nägu teha, et meid mõnitatakse, aga meil ei ole Isamad, täpselt. Kas me, kas me jõuame nii kaua võidelda, et koju tagasi jõuda, kas meie lapsed jäävad meie juurde või naad assimileeruvad kellekski teiseks? Kohutav, traagiline olukord ja intensiivne. Nii kui nüüd neid aegu meenutada ja lugeda ja uuesti sisse elada, siis tekib see tunne, et me elame oma isamaal praegu umbes nagu pagulased. Me kogu aeg mõtleme, kas me oleme, kas Eesti riik on olemas, kas eesti rahvas peab vastu või peab ta saama ingliskeelseks mingisuguseks, tööjõuks mujal ilmas ja intelligentsemad inimesed. Need saavad head töökohad, aga noored lapsed, kes lähevad ära need vahel on ainult nõudepesutööde peal või teenindavad ala väärsemas seisundis. Aga mida sa pakuksid meile, Eesti rahvale praegu? Noh, see, mis, mida on enam-vähem paarsada aastat soovitud ja püütud ja midagi ka saavutatud, see on ikkagi jääda iseendaks ehitada koos võimalikult sõbralikult ja, ja ka vaieldes, aga ikkagi üht-sama asja siin nüüd ma võtan juba apiga usumärksõna olemata sügavalt usklik, aga ikka lihtne on mõelda, et kuis üks rahvas on sündinud, elanud aastaid või aastasadu ja aastatuhandeid ja ta on siia ilma toodud, siis meie ülesanne on. Noh, kas neljandas käsofiaanlast austa oma isa, ema, jätka seda, mis on eelnevad põlved teinud, mitte nii, et ma ei tee midagi, ma ei vastuta millegi eest. Ma lähen sinna, kus teised rahvad on oma pingutusega saavutanud parema olukorra. Me peame iseennast järgi aitama, teised ka natuke aitad. Ise peab olema. Rääkisid pagulasjuhid ka nii palju, et see oli tüütu praegu lugeda. Oh, see on tüütu. Aga olla üks väike rahvas, kus lained käivad, ülevõimsad lained, praegused võimsad lained on need, mida me silmaga hästi näe. See on noh, suur kapitalijõud. Siis. Alles hiljuti oli lehes kirjadega kuidas tänapäeva tehnika on nii võimas, et iga sinu liigutust, et on võimalik jälgida igat sinu pangatehingut, igat sinu ütled igas telefonikõnet. Jällegi jõuad sinna, millest rääkisite, usklikud inimesed, ammu. Ära valeta, ära petta. Jumal näeb kõiki. Nüüd tehisintellekt. On see kuratlik jumal, kes jälgib sind. Vähemalt kuratlik pool on väga võimast, jälgib, kui tahetaks, arvutatakse välja, kes sa oled. Näed, andmed on sellised, sa oled selline tüüp. Me karistame sind selle eest. Kes sina oled. Ma ei ole veel nende luurajate käest küsinud. Sest mina olen. Ma arvan, et ma olen ikka see, kes olen ja need luuramise andmed väga vast seisundit ei muuda. See oli nõukogude ajalgi, kui julgeolek kedagi kiusas väga. Siis inimesed läksid väga närvi ja ma ütlesin, et mina nii närvi ei lähe, sest mina nii palju olen klikijad, Dianat, vanajumal näeb ja teab kõike. Ja kui siis veel üks väikene luurajakene või koputajakene kaasab teada, mis ma mõtlen. Noh, seal ei ole ju midagi. Ei avasta mitte midagi juurde, see, kes ma olen see maha. See pilt, mille sa praegu maalisid, see võrdlus 50.-te aastate pagulaste mõtetega et ütled, et mis, mis seis meil nagu luulega on või et kas see aeg on praegu luuleaeg? Noh, on selge, et on mingisugused rahutud ajad, kus just nimelt luudla saab väga oluliseks mingisugusest teenäitajaks või, või noh, teda loetakse. Aga kuidas sul praegu tunne on? No minu tunne on selline. Jälle oma kogemus on olnud kui palju vaeva nägid, ise harjutades ja hakkasid tundma, et ma suudan seda tööd ja ma suudan niisugusi luuletekstid ja kus kirjutamise ja lugemise mulje ei erine ise endal. See on nagu mingi küpsuse esimene aasta alguses on nii, et kirjutad, loodavad, et on midagi, ise loed, ei ole see. Ja vahepeal on, on see demokraatia laine, see, mille me nüüd kätte võitlesime, kollektiivselt, me oleme ikkagi orjaajast välja tulnud. Aga ma ei oska seda. Uut aega kasutada ja heidame kõrvale etiketi ja, ja võib-olla ka need formaalsed normid, et kui kunst, ma võrdlen ka kirjakunsti vahel nii nõudliku asjaga nagu arhitektuur, kui sina ei tunne tugevuse õpetust või neid asju siis sa teed niisuguse maja, mis kukub kokku või kui insenerid on projekteerinud ühe maja, tal on selline kandvust, ta kannatab seda välja. Ära sina diletandid, mine sinna katusele ehitama veel midagi juurde. See on juba ülekoormus ja siis on õnnetus nagu Lätimaal ja Riias. Ja praegu on see demokraatia viinud selleni, et öeldakse, aga miks ma ei või rääkida? Miks ma ei või? Ta on sõnavabadus, aga sõnavabadus iseenesest ei ole kunstiline tekst. Väga huvitav oli hiljuti Paul-Eerik Rummo mõttekäik ajalehes, kus ta ütles, et olukord on mõnes mõttes nagu ajas tagasi läinud, et trükitav luule on mõnes mõttes nii, nagu vanasti oli. Rahvalaul igaüks võis laulda ja lugeda. Et demokraatia, vot see on viinud selleni. Aga kui uurida, siis rahvalaulu ajalugu ka siis näed ikkagi, et minnakse, teatakse, see naine seal külas, see oskab disvõimsamini, kui teised ja need keelejuhid või lauljad olid, olid ikka väga vägevad need praegu võib-olla peda esteetiliselt nõudlikumad, luulat lahjendab see ajalt kirjanduse dominant dominantsus et kõik võivad plätterdada mis tahes ja kui enne öelda, et on, on komme noh, ei tohi seda teha või nime ühes kultuuris elama, siis nüüd on see avardunud ja, ja see vulgaarse pool on, on ka väga laiemaks läinud. Palju see vaeva võib-olla need selle pika loba võiks kokku võtta, et ma ikkagi püüan ka luules selektsiooni teha ja öelda, et mõni asi on kunsti mõttes luule ja mõni asi on lihtsalt lihtsalt sõnavaht ja plära. Seda tunnevad ka need, kes tahavad midagi pidulikku teha. Vanasti öeldud, see õpetajad juba lapsepõlves selgeks, kui sa lähed seltskonda, kuidas sa käitud, kuidas sa riides oled. Nüüd peab kõige kõrgemal tasemel peokutsete peale panema, pane selga tume ülikond, pane ette lips ja veel, võib-olla mis kõige raskemad. Pane kõik ordeneid tuletatakse meelde see, mida ennem õpetati lapsepõlves, et seltskonna minnes on vot sellised käitumisreeglid seltskonda minnes oma luulega, kui sa teraseeritseda pane ka oma võimsus maksimaalselt mängu noh, siis võiks küsida, et aruõnnel ka seis ei ole teinud latvu laulukesi salmikesi Jeepi grammikes ja arun alandada kaasüüdi natuke. Ei mullast sul. Lasul sügavas kripeldab. No umbes sinnakanti me tahtsimegi välja jõuda enda jutuga, et nende nii-öelda laulukaste juurde mis asjad need laulutekstid sinu jaoks on, ma kujutan ette, et sa ütled, et neid on umbropsu niimoodi kahte sorti, ühed, mis on lihtsalt iselauluks saanud, on algusest peale juhatuse tulnud. Ja siis need tekstid, mis sa oledki kirjutanud lauludeks aga on sinu jaoks on mingisugune kaua see kvalitatiivne vahe seal mingisugune sisuline vahe. Ma ei oska kõik või kõikjal luula. See on nii raske suur teema, et targemad mehed ütleksid, et et see on nii nii ulatuslik teema, et me sellest täna ei räägi 15 minuti jooksul, siis ma peaksin tegema neli või viis loengut ja, ja arutama. Aga lühidalt öeldes. Mina olen kujunenud selle ajajärgul, kus luulerahvani jõudis laulu kaudu alates. 19. sajandi lõpujärgust peale, kui minugi vanaisa istus, toas, laulis, ma mõtlesin, kust ta, kust ta neid luuletekste on kuulnud, aga kõik need olid lauludeks tehtud, olid nad Anna Haava või Koidula või söödi või ükskõik kelle kelle salmid ja laulu kaudu luule või poeesia elas ja olid koorid, kooris lauldi, need jäid meelde, neid kirjutati ümber Talmikutesse muuseumis vaadata, kogutud ja ühel hetkel ma toon siin ka. Need kil luuletekstid, mis tõlketeksti taga on meile toonud on, on sageli laulud kirikulaulud. Ma tulen taevast ülevalt või ükskõik millised, need on ikka vägevad. Ühesõnaga see luuletekst lauluga antakse sulle aeglasemalt kuulata ja läbi elada. Laulu aeglus, see võimendab nagu mingi tablette, eks ole, öeldakse, et ta hakkab tunni aja pärast ma jumalast. Niimoodi liituvad mitmed asjaolud, mitmed tegurid Rütma lauldes eriti toonitatud ja saad noh, võtame sealt tantsu juurde, tantse, meloodia. Ka see on kiirem, aeglasem, pidulikum, tundelisem bravuuriga. Meloodia laul, see rõhutab just seda ja ma olen öelnud siis, et et luuletus puhtal kujul ongi meloodia või viisi kaotanud laul, see on puhas luule. Aga kui ta on puhas luule ja, ja väga vägev, siis ta kutsub teisi inimesi juurde, kes hakkavad neid ikkagi laulma. Ja uuem luule, see vaba värsiline ajab taga mingit mõttekest või ja, ja seda seda võimu ja väge, mis, mis lauldavas laulu saada ei ole. Kuigi nüüd on ka osa lauljaid, luuletajaid ja ettekandjaid õppinud. No ma ei tea Ameerika neegrite käest või kuidas mitte, lauldavad teksti ikkagi lauldavaks teha, see on miski monotoonne. 100 korda kordab ühte sõna, tõotavad õhtu, ma võin isegi need näidata. Vaid ta muidugi. Ma tõin niiskuse tekstiga kunagi 336 lööki ehk lõputu tantsulaul, see on siis natuke paroodia moodi või? See on siis nende moodsate laulude moodi. Selgita neegrid Ameerika neegrite, sealt nende käest on õpitud, need ei vastanud sa tänapäeval, ütleb neeger. Alati, öeldakse neeger, mina olen eestlane, nagu öeldakse. Ja eurooplane ja valge. Ja kas sa ei arva, et see solvab kedagi? No vot nüüd oleme saate alguses tagasi. Ei tohi rääkida, eks ole. Meil peab olema tsensuur, kuidas ta solvub? Kui inimene on mustanahaline võttetada neeger, siis see solvab teda. Aafrikas on väga palju keele murdeid, me ei tea keegi midagi. No mind solvab see, kui, kui uuel ajal Tartu mehed ehitavad maja, paneme selle nimeks Dorpat. Kadaklus. Neeger on aus. Aus sõna, midagi. Aga pool, mida ma tahtsin laulda alles või ette lugeda. Täna tantsid minuga. Täna tantsisid minuga, täna tantsid minuga, mina tantsin sinuga. Täna tantsin sinuga ja sina tantsid minuga. Täna tantsid minuga mäda, andsite ise ka täna, tantsid minuga. Täna tantsin sinuga homme tantsite, seega homme tantsid teisega ja nii edasi. Lõpplavad aga. Hando Runnel, kas sa ise, noh, ma ei tea seda praegu kuulates, et seal mingisugune rütmi lauldavuseli sees, aga kas sa ise nende tekste kirjutades kuulad ka muusikat? Ei, ma ei kuula ja ei, ma on ajad olnud, kuidas ma olen õhtuti kell 12 raadio juures. Ei, ma mõtlen kuulamist, vaid kuulmist, et kas sa ise nagu enda peas kuulad? Üksikute asjade puhul on küll niimoodi, et neid võiks paar-kolmkümmend tükki ette lugeda, mis on sündinud niimoodi, et ise väikselt endale laulud lauladki, et ma tegin raamatut võtmist, vaba selliste raamatute pealkirjad olid mõistatused ja sina mu ja need on siis ilma lõpp priimita ilma salmideta ja mittelaulud selles mõttes kaks raamatut, sellised, näiteks üks luuletusi minemine peseb puhtaks, mu jalad. Pea, asutan ennast tähtsale teekonnale. Hetkega jõuan kaugemale kui terve elu kaen. Ma lähen lennates, olen alatihti astunud üksinduses, olen meeleldi lipanud pehmes pimeduses, kerge on kõndida, teades ennast oodatavat, iga teekond, on see rõõmulatjatele, sellised terve raamat või kaks raamatut sellises maneeris luuletusi, kus iga rida omaette üksus, ta ei haaku teisega ja rütmid on ka erinevad. Ja juhtus niisugune ime, Ford, teades, et neid ei laulda kunagi, nad ei ole lauldavad, istusin laua taga, pea oli natuke viltu ja mu ees oli sabast raamatust raamatusse mõeldud laul imik, mis on line, tahtsin maalida, imevad last, aga käsi ei kuulanud sõna. Natkust ei olnud, et tabada ihu ahmivad suujoont. Vaatasin veel uinuvast suust viimaks irdunud rinda, miskit ei toonud ka seest siiski uhkegi oldi. Ja ühel hetkel mu pea oli viltu ja ma kuulan seda tuttava laulu viisiga titaani laul, umbes nii ta Tseen oli ta e-mehe, vaat last, aga käsi ei kuula, nuts sõnu ei tule. Nõtkust ei olnud tappa, ta ei u. Nii, vaat suujoont. Vaata SIIN VEEL luinu, vast so imaksiirdu naatrienda. Miskit ei tulnud ka, sest siiski uhk keegi oldi. No ühesõnaga, niisugune üllatus, et vahel pakuvad viis rütmi. Ja see näide oli, oli selline noh, haruldane, et et ise avastad ka ühe. Noh, ja omal ajal, kui minu tekst palju viisistati, lauldi, oli huvitav, kui me kogunesime kokku üks ükskord tosin inimest või 20 inimestelt, igaüks oli Runneli tekstidele midagi teinud ja kui siis selgus, et erinevad inimesed ühele luuletuse alla olete jäänud viis, kuus erinevate inimeste eri varianti siis jällegi said, arvavad, et laul või luuletus ja laul on kuidagi imelikud kaksikud või vennad. Ja kõige huvitavam elamus oli siis see, kui tundsid, et et näiteks neli varianti, neli lahendust, kõik koolid veenvad selle helilooja või, või tol ajal olnud laulja tegi oma laulu ja see oli, sisaldas vaat selle laulja temperamendi, need luuletajad, teksti autori temperament ja ettekandja elulugu ja temperament, liit. See on niisugune suur kogemus. Suurematest. Niiskastest jahmatustest tooli, kui raamat oli ilmunud seal raamatu lõpus oli ilmunud tsükkel ilus maa punaste õhtute purpur ja, ja siis tulid, see oli 82 83. Nendel aastatel ja siis tuli Tartu muusikapäevad või kevadkontserdid, mis siin tehti. Mis algasid ka Runneli luuleõhtust, lauluõhtust. Need tehtis mitmel kevadel ja arenesid edasi, seal tuli välja Rein Rannap tuli Tallinnast mingi kooriga ja solistidega. Nad lindistasid, võeti veel raadiosse ja kui mina seda kuulasin, see oli, oli ikka väga vapustav, kuidas tsükkel inspireeris heliloojat ja kuna siis rannapil juhtus see asi, et ta pages siit ära või läks Ameerikasse, siis ei lubatud seda enam ettegi kanda. Raadios oli olemas, Tallinnas olid entusiastid, daamid, kes tegelesid plaadistamistega ja Riias oli plaadivabrik. Siis paar-kolm aastat nad õiendusest, kui lõpuks said plaadi valmis tsensuurist läbi ühel pool Runneli enda lugemised ja teisel pool oli see Rannapi ette antud või tema seltskonna ette Laatut Urmas Alender olla solist. Ja no vaat mõne laululugu on nii pika ajalugu. Noh, praegu on ka nii, et mõni noor autor sellistelt Uueid mal, tegin teie mingi tekstile laulu, aga see laulumaneer, mis nüüd valitseb, on hoopis teine ingliskeele häälduse, maju või rahvusvaheline, siis on. Esimene silp on rõhuline, aga uuema taoliagi laulad venitavad viimast sil bee Tipika aks. Ta ei jõua Keeii ära kuulata. Aga Hando Runnel, kas. Ütleme, et sinu sinu tekstid on lauldavad, aga ütle, kas sul on laula mis on sind nagu selles mõttes üllatanud, et isegi, jättes kõrvale selline hinnang, et hea või halb. Aga, et, et noh, niimoodi teatanud, et, et kuidas niimoodi saab või näiteks ma täna hommikul kuulasin seda Justamendi lugu, et võtan, et võtmed viruta kaevu ja nii edasi, et see nagu tekstina majand seda kunagi lugenud või vähemalt selle pilguga mitte niimoodi lugenud. Et mulle tundub, et, et see on nagu hästi selline rahulik laulukene. Aga tegelikult selle laulu endast sõnum või selle teksti rütm ütleb justkui midagi muud. No mõned lahendused lauluna on, on kuidagi üllatavad. Avavad teksti autorilegi kuidagi hoopis teise külje pealt, seal nagu satuksid puud nägema teise poole pealt eluaeg oletajat. Vaat seda seda külge ainult äkki sul õnnestub näha teiselt poolt. Ja mõni viisistatud asi äkki avaneb sulle niimoodi, sa näed seda tagakülge, mingit teist sügavust, mida sa enne isegi ei tundnud. Isegi võib-olla see, kui me Me mitme kunsti koostööst siis analoogiline elamus oli mul sel aastal raamatu kunstnikuga, kes illustas lasteraamatut ja me räägime laulu viisistamine, aga võiks öelda, kuidas kunstnik oma akvarellijoonistusega viimis või viisistas luuletus ma toon siia. Me tegime ühe valiku. Runneli laste loolast, põrsapõli allkirjad, noh ja kui vaadata, siis kui palju. Siidon On viisistatud põrsapõli on lihtsalt muda mere ääres porikalda peal. Niimoodi, aga üks oli, üks luuletus oli selline, mida ma olen paarispositsioonis kasutanud ja mis mind hämmastas, see on nii laste kui täiskasvanute kogus Cinamu ja seal metsas füüsiline või natuke metafüüsiline, ei ole päris õige. Müstiline natukene. Nagu lind loob muna rõõmust, mitte vaevast nagu kuu loob kuma, nagu pilved taevast, nagu ainult tuju aegasid, loob ajast nõnda loon su kuju kaugusest ja kajast. Millised sõnad on siin sees? Rõõmust vaevast, kuma, tuju aegadest, ajast, loal, kujuga kaugusest ja kajast, need on nii, mitte konkreetsed asjad. Ja kunstnik Lea Malin joonistas selle luuletuse pildiks ja see pilt on selline ja kui ma seda nägin, siis no oli umbes samasugune elamus nagu siis, kui ma kuulasin Rannapi tehtud kantaati. Ilus maa. Nojah, raadiokuulaja kahjuks ei saa praegu seda pilti näha. Aga, aga ta saab seda ilusat maad kuulata. Aga ma küsiks mõne konkreetse küsimuse veel meie jutuajamise lõpetuseks, et pikk poisk tantsib, kaerajaanikes on see pikk poiss? See on väga õigeaegne küsimus. Steele pöörduti sellesama luuletusega minu juurde ka, kas tohib seda avaldada ja seda käsitleti vulgaarse poliitilise allegooria ana. Ja seda tehti juba 83. aastal, vahel küsiti, et mida see tähendab, ja üks sõber tuleb, ütlevad et luuletus, ilus pikk poiss tantsis kaerajaani ja seal annat, kuidas loodest tuli leegion purpurtigusid. Et ma saan kõigest aru, aga miks need teod tulevad loodest, et punased tulid ju idast ja mõtlen, vats, sõber, kui, kui rumalasti oskad mõelda. See luuletus on sama metafüüsiline nagu, nagu see, mida ma just praegu rääkisin. Et kaugusest kajast. Ilus pikk poiss on noormees, kes omal ajal näiteks külaski elas õhtuti küla noored kogusid kas mängiti palli või, või, või tantsiti vahel. Noh, see on ikkagi luule ka. Aga kes on sõitnud Tartust Tallinna poole suveõhtul ja näeb, kuidas päike hakkab loojuma taevas anud punane, kui sa jõuad mere äärde, meri on üleni punane, see tuleb kõik punane valgus tuleb loode poolt. Aga kes tantsib, see ei pane tähelegi, et õhtu on käes. Aga ta mõtleb, et ta on ikkagi ilus pikk poiss maailma lõpuni. Aga temal tuleb õhtu, temal tuleb punane õhtu ja ta ei ole enam elus noor poiss, vaid ka temal läheb looja. Aga niikaua, kui ta tantsib, ta tantsib. Kui sa peaksid praegu, tänasel päeval Hando Runneli kirjutama uuesti sa oled kirjutanud seda teksti, mida on tegelikult väga paljud eesti kirjanikud kirjutanud, aga seda Juhan Liivi teksti, et eile nägin ma Eestimaad siis mida sa täna kirjutaksid? Noh, ma ei tea, siin peaks juba mingi sõnastus olema. Peaks tekkima, aga mul ei teki, sest pigem pigem keel jääb kidakeelseks, ei, ei oska. Ei oska öelda. Et tol ajal, kui teksti tegin, olin ma vaba mees ja nägin Eestis nii, nagu ta oli nõukogude võimukasutuses ja, ja seda aga, kui ma ise olen olnud põhiseaduse assamblees ja teinud uue Eesti jaoks alusseaduste ja näed, kuidas aeg kujundab rahvast ja riiki hoopis teisiti, kui sa lihtsameelselt võib-olla kujutasid ette siis ei julge laulda, sest oled ise küsiti. Miks kulgeb asi veidi proosalisemalt vaevalisemalt, kui kui võitluse võiduhetkel osutaja kujutlati, kuigi Ma arvan, et ma olen ka piisavalt skeptiline või, või realist, et ma olen öelnud võimu rikkuda võib iga meest niimoodi ka, kui nüüd poliitika jutuks läks. Me oleme 50 aastat vangipõlves meil. Me saime enam-vähem vabaks, aga meil ei olnud riigikogemust. Kui 1918 või 20 ühik tekkis ja tekitati vabadussõjaga. Siis oli suur kaader inimesi, kes Vene riiki kogenud, nad olid Peterburis õppinud riigi kogemus, hiiglariigi kogemus oli. Aga nüüd murrang oli selline. Et riigimehi ei olnud, olid vabadusvõitlejad, kuidas juhtida majapidamises, sest riiki ei tea need, kellel olid nõukogude aegset riigimehe kogemused, need olid suhelnud Moskvaga, Nad tõmbusid eemale, läksid ärisse, Neil ei kõlvanud enam, nad ei saanud enam riigiehituslikust tööst osa võtta ja siis tulid naiivsed, romantilised Vead oli see, kuidas kolhoosi korrast üle minna, kas jääda suurmajandite juurde või lõhkuda kõik ära, kas raudteega veel inimesi vedada, lõpetada kõik ära, anda kapitali käsutusse, iga jaamavahe, erastada kellelegi niisugused kohutavad vead ja see kestab edasi. Elu pageb küladest väiksematest asulatest ära, sest ei suudetud Ta organiseerida tööd ega, ega muid asju, vaid räägitakse. Paneme kooli kinni, siin ei ole haridus kvaliteetne ja siis tuleb meelde nõukogude aegus põhja Siberist sügisel koolilapsi korjati helikopteritega, viidi kaugetele linna kooli ja kui meil nüüd ehitada ainult Tallinnat ja Tallinn tahab veel saada sõltumatuks vabalinnaks, kellel Eestiga ei ole mingit istmest sisse murenemine. Mis toimub, mis toimub ka väliste jõudude abil, mida me ei kujutanud ette, et me ei teadnud, kui võimas on kapitaal kui jõhker taanda, kui Abivad valmis ikkagi, kui hoolimata ei teadnud seda. Aga, aga need on jõud, mida tuleks kuidagi taltsutada ja hoida natuke vaos, aga me ei jõua Eesti. Siis on väga lihtne öelda omavalitsuse suunas, et ta ei saa hakkama, aga keegi ei kujuta ette, millised jõud on maailmas, mis kujundavad. Võtame sedasama elektronsidet vä? Millised gigantsed firmad hoiavad oma teos tehnikat, majandust, üksikinimest, võimsused, alli, suurt tehisintellekt korporatsioonide käes isegi Ameerika riik ei suuda neid talitseda, need on jõud. Ja me peame uskuma, et me edasi elame, edasi kestab, see nõuab ühistööd, füüsilist tegevust, sallivust, ikkagi ühistegevust. Me võime vaielda, aga ei tohi 11 kirvega taga ajada nagu segastel sõjaaegadel, keegi on hävituspataljonis, ta arvab, et tema võib alaväärsus kompleks, mis kohad veel väga. Kuidas sellest üle saada? Noh, nii nagu ajaloos on ikka üle saadud, öeldakse kaheksa protsenti inimestest, neid ei muuda ega murra ja need kui need ja hävitada, sest nad head kuhugi välja. Aga meil anud põõna pannud ikkagi ka see, et, et meie aimset ladvikut on murendatud palju ja pead nagu uuest tõug hakkama arenema, elas seal juba idama tarkused, vallutajad päid maha. Mõtlevad inimesed ja, ja pagulus neelas palju ka palju aega tagasi oli vähe ja needki, kes praegu kasvavad Loodsa hulgast. Neid meelitatakse mujale, te olete andekas, olge meil siis oma potentsiaal, jääb nõrgemaks. Et ühesõnaga ma julgeksin ikkagi unistada, et riik natuke ka vabaturgu ja, ja ja inimeste tööhõivet suudaks paremini reguleerida, kui see väga raske on. Praegu kõik on ära erastatud. Aga, aga riik ei tohi olla nii häbelik, häbelik ja ei tohi olla. Oota, mis mõttes avalik? Kui sa oled bussijuht ja vead, neljakümmet, inimest, siis sina pead vastutama või kui sa oled lendur ja keegi tuleb püstoliga sind ähvardama. Et iga juhti ja peab peab olema teadlik, et, et ta ei tohi väga vankuda. Aga väga hea viriseda oli seal Konstantin Päts või oli ta Tõnisson või milliseid koormaid nad kandsid, või praegugi oli ta Laar või oli ta Savisaar või anda Ansip olnud? Juhtida mis asja on, on? Nõuab kindlat kätt ei saa kogu aeg rooli käest heita. Mina õppisin, ma olen seda öelnud, et mina õppisin kündma rohkema bussiga, ütlesin noorema mäena ütlema liini lõpus, kui hakkan maha minema, bussijuhile aitäh. Ta viis mind tõi mind elusalt siia. Aga on juhuseid, kus enam elusalt ei ole kõik tema käes, see on juht kui üles seada veidi vägevamad ja suuremad ülesanded, aga noh, mina ei oska neid rohkem nimetada kui ikkagi oma olemasolu ja oma suverään, käänsuse valvamine. Et miks me ei või koostööd teha teistega, aga me ei tohi muutuda ilmetuks klouniks või kummardajad, meil on ka oma väärikus. Miks me austame ainult teisi, miks me ei julge ennast väärikalt esitada esindada, nagu ma hakkan ennast veidi väärikamalt esindama või ütlema enda kohta midagi, siis tulevad juba sõbrad, alandlikud? Ei tohi, ei too, vaata ikka. No kuidas? Vot, ma küsisin, et mis, mis teksti sa praegu kirjutaksid, kui sa kirjutaksid uuesti, eile nägin ma Eestimaad ja sa ütlesid, et sa ei saa seda või? Nojah, ei saa seda kirjutada, aga aga mida sa praegu kirjutad? No eile nägin ma Eestimaad, siis ma võin sellest samast põrsapõlve raamatust lõpu viimase asja etele ette lugeda ja ütlen, et see oli, eile nägin ma Eestimaad. Pealkiri Renksatus laul. Eesti keeles on niisugune. Ja Rensatus laulud on niisugune. Et nagu sisutu, et on, on mingi rütm või sõnajoru, aga õiget tähendust ei tal ei pruugi olla. Siis Renksatus laul on niimoodi seal siis eila nägin meest. Cicersacer, Tomber, tükker, kiker, käkker, jommerieker, jutter, mutter, Sommer, tsükkel, Liker, Laker, mokker, kütter, Uly vili. Ulygali pomm. Tänane ahjualune, kes külas Hando Runneli saate panid kokku Viivika Ludwig ja Urmas Vadi kõike head ja. Kohtumiseni. See punkt, kus pendel peatub See punkt, kus pendel peatu. See punkt, kus teatu See punkt, kus pendel teatu Kus T K-d?