Tere tänan, ei kellelegi ma muusikakesta päikesest, lõikeseni ja siis veel sealt teisest äikesest, natukene kauemgi. Kohe äikese vahel mängib, meile ei kellelegi ma muusikat, jaapanlasest löök, puhkemuu, pillimängija ja kogunisti laulja mees, osa Chang. Minu nimi on Tiit, kus mets ei kellelegi ma muusikal alanud. Lõng ansamblid John Ray eesotsas on võtmas ülenema esimest kaunist kummastavat arhailist modernset pala nimega vana. Viimati kuuldud müüatuur, mis mu oma kõlapildis näis just nagu osutavat, pigem kuhugi Gruusia või isegi Armeenia kant. Pressolt jaapani trummarilt, trumpetistilt, lauljalt, heliloojalt, ansamblijuhilt osatsiongilt ja tema pisi koosseisulised Grupilt tema uuelt ansamblilt, John Ray nimeks oli kutsu, kutsu number kaks, kui täpne olla. Ometigi ma kahtlustan, et jaapani keeli, kui salakutsuga midagi tähistab, siis kahtlemata mitte sedasama, mida meie emakeeles ja kutsusid, on asotsiaal John Ray ansambli eluajal kirjutanud tükk juttu kuulda oli kutse number kaks ja kõige esimene kutsume silmanumbrite all. Võib-olla ilmub sellesse Ta ei kellelegi magistris, edaspidi maksab siinkohal meenutada, et trummar, laulja trompetis tasa, Chang on kandnud muusikukarjääri jooksul mõnda muudki nime, näiteks sünnipärast nime koidžazza Kuura ning selleni all ja musta smoking is või vähemasti mingis mustvalges kummastavas kabareelikus esinemisrüüs käinud ka korra 1990.-te aastate alguses üle rock summeril, ava eestimaal. Toona Tokyos ka parandaise orkestri asutajaliikme ja ühe juhina esitamas küll sootuks teistsugust muusikat, nõnda nagu tolle orkestri nimigi juba ütles valdavalt hoopistükkis rege muusikast innustatud paaridele jäljendavaid meloodiaid ning üht sellist ja sealt 90. kümnendi alguses teemisest seal vist on asja kohal ära kuulata ka tänases ei kellelegi ma saates Changi uuemate arhailist ma tõenäoliselt kõlapiltide vahele. Niisiis Tokyo skoopera täis ookestajas Kambo, mis koidžazza Kuura ehk Casa Changi kirjutatud ja tõsi küll, sedapuhku mitte niivõrd regejaskooritmidele ei rõhu kui ka kuid, kuid vaid hoopiski vatiin Olikest rütmisest ehk inspiratsiooni ammutab. Kuuldu oli kobala džunglit ja tema ansambli Rain. Kui te nüüd küsite, mis asi see kobar mina küll siis õigupoolest oli siis peale selle, et kabala oli pala pealkiri ei oska minagi teile ammendavalt selle peale miskit kosta kui ehk ainult et ju see oli arhailisuse ja tänapäeva üks imelisemaid fini kunstilisi ühendusi, mida 2000. aasta õieti kahe teise 1000 alguses on inimeste kõrvad juhtunud kuulma ükskõik kas siis seal kaugemas aasia kandis, kus ta Sotšangi džundray pärinevad kusagil meil ligemal. Aga siis ongi, et Hyundai muusikas ei paista päris kindlasti kõrvu mingit erilist iha autentsuse järele, ehkki too arhism ja kohati läbipaistev lihtsus ja teisel jälle kummaline fragmentaarsuse liigendatus selles muusikas kahtlemata olemas on. Voodi, nagu seal on ka lausa kirurgiline, digitaalne masina muusikaline täpsus. Aga kõik need ühenduskohad ja liited on tihtipeale väga hästi kätte paista ja ometigi sellest Pealt nähtavas Kuhmakuses kusagil tollkihtides tööl. Väga kummaline muusikaline vôi. Ja kui nüüd võrrelda veel seda mälestust, mis ehk on meil kõrgus võrdlemisi värske tänasest, sest sealt eestpoolt Tokios ka paradiisiorkestrile loost, siis tõepoolest toonasest rock summeril käigust ja Tokyos ka perenaise orkestris mängimise ajast peale, kuni siiamaani jou peale nimevahetuse päris kindlasti läbi elanud kui kummalise muusikalisi metamorfoosi. Ja võib-olla parem ongi Tokyo skooperades ookest rast lahkus Jong ehk toona siis veel Kuitjasse Kuura 1993.-le aastal ning ilmselt mõned õige põgusad trummimängu õpingud kui formaalsus koolitusest kõnelda ja arvatavasti tihe mõttetöö on viinud selleni, mida sotsioloogiad John Ray nime all kuulda võib muusikas. Ega seda kõike 2003. aasta alguseks nõnda väga palju veel ei olegi. 1998.-st 2001.-st aastast pärinevad salvestused ning 2003. aasta algupoolel ilmunud pisiplaat. Mis, ehk saab ka selleski saates põgusalt esitletud järgmine trummimängu lugu, milles Jong, kes õigupoolest mängib Indoneesia päritolu plastikut valmistatud Bongo trummi. Ning tõeline meister, trummar päris klassikalise tabla mängukooliga uus õng panevat sellele loole põhja on kogum kung ja tegelikult ka üks Tokios ka pärades ookest algupärandit kunagisi või seda algupärandiks võib nimetada dokis kobara vis orkestri puhulgi. Muusikalisi laene ohtralt igalt poolt võttis aga nii või teisiti, see on nüüd üks vana dokis aparaadi Sookest Rebala Association rai lühikeses jõue aegses ümbertöötluses. Asetšoungijadžundray muusikast kõneldes armastavad ka need, kes seda kahtlemata ka kuulanud on üle ülisuure innukusega üsna erinevatest asjadest. Mõnedki peavad oma kohuseks piinliku hoolega hoiatada, et kaasa Changi ja tema ansamblimuusikat kuulata, kuigi kerge ei ole. Väga suurest ladususest selle muusika omaksvõtmisel palade puhul ei maksude poolest rääkida samas no sellega nii nagu igasuguse muusikaga, kui sa enese ligi lasta. Ja muidugi sõltub suuresti sellest, missuguses järjekorras neid Polasid maitsmiseks valida siis ei pruugi Changi muusikaga ühte saamine sugugi nõnda keeruline olla. Teised armastavad kõnelda peenelt öeldes katkestuste rebenditest, eetikast ja padupostmodernismist. Ent arvatavasti nüüd, kui kellelegi ma saada juba ammu vaikselt üle poole on nihkunud võib öelda, et kuuldud paladega alguses on kaunis kergesti märgata neid üsna korduvaid võtteid, mida Jongama arhistlik modernmuusika puhul rakendab kõige selle rütmipõhjaks, nagu ennegi märgitud Olühe amatöörtrummari, siis ta Sotšang suuresti iseõppija on ühe tõelise meistri tabla mängija. Nonii kahekõne naaske virtuaalajas ja sinna 20 juurde ehk ühe kahe kõneleja Usani traditsiooni laula mängutraditsiooni juurde kinnituv kuuluv silp, kõne, mida nii trummimängutehnikate lihvimisel kui esitluste käigus kuulda võib. Vooliks nimetatud silp, kõne. On tükeldatud digitaalset tihtipeale miks sinna ümber jagub ruumi veel osalemiseks tihtipeale kitarristi, programmeerija, hiku Raivama ja neljandal ansambli liikmel grupist Jon rai, kelle ametiks veidi müstiliselt väidetakse olevat helikunsti tegemine. Nõnda Hiis Chang, Chun rai võtavad tegelikult aeg-ajalt töödelda ka palasid, mis nende eneste kirjutatud pole. Ja järgmise loo algallikas on võib-olla väheke üllata ongi tegemist looga, mis Chun rai käes on saanud küll pealkirjaks radiojõuni ent esitanud on seda kunagist Prantsusmaa populaarses muusikas preditcontel. Et inimesi ette kuulate, kellelegi ma muusikasaadet selles saates täna kostev trummipõhine tugevalt trummipõhine muusika pärinevad kaugeltki gaasiast valdavalt jaapanlase Changi ansamblilt John Ray. See, et seda muusikat tänases saates kuulda võib või üldse lääne poolkeral siit-sealt võib leida, selles on süüdi nimetame siis seda nii või selles on põhjust tänata tänada võime nimetada ka teistmoodi. Briti saartel baseeruvat plaadifirmat Lif neil, kes on võrdlemisi eksperimentide aldis ja riskijulge väike kompanii lihvleiblanud siinpool Euroopas, levitanud õhtust mitte üksnes Jaapanist pärit elektroonilist muusikat, vaid ka elektroonika ja rahvamuusikatraditsiooni kokkupuutepunktides sündinud helikunsti, mis võiks pärineda Kanadast või, või mehkust. Tänase saate laines peategelane, vasak jalg ja tema grupp Raidel tal sabas on iseloomustati juba selleski saates, kui India trummimängutraditsiooni tabla trummide meister Rummeldamist iseõppinud Asatsiongi indoneesiapärase Bongo trummitagumise kaunist ja kummalist kummastavat ühendust. Too tankla trummide silka mulliks nimetatud traditsioon on suisa loo pealkirjas sees järgmiseski palas. Seal tabla mul nime poolest alapealkirjaga katastroof. Kas selles katastroofis on tahetud väiksele eneseiroonia le ruumi leida? Mine tea. Ja asotsiaal on selleski palas tihedalt trummeldamast taas. Seegi viimsepäeva pasuna koorina kõlanud pala pealkirjaga bridž päris ansamblit John Ray priition palvetus, John Ray väidetavasti ansambli jaapanikeelne nimi on tuletatud sõnast palverändsee, ongi kummaline, rändmis ilmsesti mõnevõrra segadust tekitab, aga ma arvan, et mingisuguse kummalise ootamatu tuttavlikku elemendiga ka piisavalt paeluv on. Jätkub nüüd, ei kellelegi. Oll, minuti kest kümmekond ehk veel ja vaatame siis, mis saate lõpuks saab ja millest me siis veel natukene kõneleme. Jaapanlase Changi ja tema ansambli Chun Ray muusika võim tunduda ühtaegu tüüne teisal äärmiselt tarvitatud ja peaaegu arhiline, kusagil valitseb kontroll ning katkendikkuse sees paistab kaunilt kujundatud meloodia. Tsitaadi lõpp. Nõnda väitis Changi muusika kohta selle sama muusika, mida selles saates teiegi kuulnud olete. Eurooplasest muusikakriitik Martin laule, sest ilmselt mitte paljudest muusika kroonikutest, kes teise teise aastatuhande lõpus, kolmanda algusaastatel hingedel ansambliga Euroopas kokku puutus, mehega jutu peale sai ning ilmselt usinasti sõnu valides seda muusikat miskitmoodi iseloomustada püüdis muusikale toojale samamoodi iseloomustatud, andaga katsus. Minge mõtlemises kinni, kuule, kui seda muusikat oleme. Kolmanda aastatuhande alguses oli aga Tokyos selles maailma võib-olla suurimast Tehnopoli Sis elutsev Jong, kes kosmopoliitsed ja digitaalset Ki muusikat. Kummalisel kombel mees, kes ei omanud ei oma arvutit, ehkki seesugune muusikariistapuu peaks tema loomingus üsna oluline olema ega omanud ka. Ja see on nüüd muidugi vähem tähtsam moment, aga ikkagi evolud mobiiltelefoniga. Ja seda hirmsasti jätkate ansambel chill rai, mis väidetavasti palverännutähistame oma nimega. Neid kummalisi jõnkslevaid hargnevaid teid maailma muusikas. Nii mõnegi aasta veel. Vähemasti võiks seda loota. Vähemasti võiks soovida kannatlikkust ka neile, kes selle muusikaga kokku puutuvad, sest olgu kuulamine keeruline. Hea õnne puhul on tasuja loodinki päris kindlasti tulemusi. Aga nüüd need lubatud lõpusõnad, selle saate saba otsas. Sest et ei kellelegi. Mul tuleb eetrisse taas, ilmsesti ikka omal ajal või kui mitte, siis natukene hiljem. Ja nagu ikka selles saates, siis oleme meetrisi väga teistsuguse lusikaga aitäh kuulamast kõigile. Mina olin Tiit, kus need saadan, ei kellelegi. Kohtumiseni. Viiendad. Kaake vaakad kraad. Nii ja naa.