Eesti lugu kaitserüüd on teinud läbi samasuguse märkimisväärse ja põnev arengu nagu relvadki. Tartu Ülikooli arheoloog Ain Mäesalu räägib, missuguseid kaitserüüsid ja millal ja kus kasutati. Missuguseid kaitserüüd moes olid, kuulab Piret Kriivan. Kui öelda keskaegne kaitserüü, siis kindlasti kuulajatele kangastub silme ette pilt sellisest lahingust, kus on täis raudrüüs, rüütlit katavad hobustel ja kus toimub selline äge võitlus ja pärast on kogu lahinguväli nii lai puumehi ja rauda täis. Aga tegelikult keskajal vist sellist pilti eriti paljud inimesed üldse näha ei saanudki, sellepärast et täis raudrüüd, need tulid kasutusele alles siis 15. sajandi alguses. Ja nad olid käibel võib-olla poolteist sajandit ja kusjuures see ajajärk kuni siis 16. sajandi keskpaigani. See oli siis juba ajajärk, kus sellised rüütlid, kõrgemast seisusest kihid, inimesed, Nemad ei osanudki nii väga enam lahing. Vaid lahinguväljadel olid rohkem palgasõjaväelased ja neil ei olnud muidugi selliseid patriotismi, et võimalusi, et, et korralikke ja uhkeid täis raudrüüsid osta. Tõsi jah, neid keskajal kasutati üpriski palju ka selliseid korralikke täis raudrüüsid, aga aga võib-olla rohkem pidustustel uhkeldati nendega samuti ka turniiridel olite siis rüütlitel seljas ja kui me muidugi võtame nüüd laiemas ajalises plaanis, siis keskkool on varasematel sajanditel on hoopis teist tüüpi kaitserüüd, nii et see pilt on üpriski kirju. Aga ega sellest selget ettekujutust ei ole ka lihtne saada, sest sellist originaalseid esemeid kaitse lüüsid eriti 13 14. kaitserüüsid, neid praktiliselt pole säilinud. Mingisuguse pildi võib-olla saab siis omaaegsete jooniste põhjal ja järk-järgult üha enam hakkab siit-sealt ka tulema üksikuid arheoloogilisi leide. Tõsi, need on küll ainult siis kaitseriideosad. Kui vaadata nüüd siin Läänemere ruumi, siis siin on siis üks väga väärtuslik leid keskaegset Raitseride leid tulnud välja siis Rootsist Visby linna külje alt korst pettingeni kalmistult. Nimelt seal toimus üks suur lahing 1361. aastal kus siis Taani väed vallutasid ajama ja nüüd Visby kaitsjad, põhiliselt küll oyama talupojad, nemad siis said lüüa just seal linna all ja need maeti sinna maha. Ja juba siis 20. sajandi esimesel poolel rootsin arheoloogid tegid seal kalmistul suurejoonelisi väljakaevamisi ja nad üle 1000 skeleti kaevasid välja ja sealt leidsid siis 25 sõdalase juures sellised plaat vestid ja Rootsi arheoloog. Tuurtemon avaldas siis 1940. aastal ühe sellise paksu raamatu. Analüüsitud tutvustatud ja see on nüüd üks selliseid põhiuurimusi kogu Lääne-Euroopa jaoks ka kui 14. sajandi kaitse riidest juttu on, siis alati viidatakse talle. Ja nüüd on huvitav, et tegelikult teine aga 14. sajandi lõpukaitseriidekomplekt on välja tulnud Eestist Otepää linnuselt ja see on ka Läänemere ruumis muidugi täiesti haruldane ja, aga mulle tundub ka, et nüüd need Otepää leiud hakkavad siin ilma tegema kogu Lääne-Euroopa jaoks, et et ka uurijatele on need muidugi äärmiselt huvitavad. Aga sellest me jõuame veel siin järgnevalt juttu teha. Aga enne, kui me detailsemalt nende riide juurde läheme, võib-olla arutleks natukene mõistete üle. Mina olen välja pakkunud sellise üldmõiste nagu kaitserüüs. Sest et nad on olnud küllaltki erinevad. Seni on meie sõnaraamatutes entsüklopeediates on kasutatud siis raudrüü kaitserüü, soomusrüü, rõngasrüü kasutatavus, sünonüümina, aga, aga tegelikult, kui vaadata neid omaaegseid näiteid, siis igalühel sellele on olemas ka selline konkreetne kaitseri tüüp olemas. Ja küll see kaitse las olla üldmõiste, aga nüüd soomusrüü, see tähendab seda, et on siis tall plaadikestest, need on suhteliselt väikesed, võib-olla seal neli, viis sentimeetrit läbimõõt ja nad on alt siis kaarekujulised pealt on sirge ja nad on tavaliselt siis kinnitatud mingi nahkab ammuse pealispinnale. Ja nii et iga järgnev rida katab nagu seda osaliselt eelmist rida. Soomlased jah, täpselt nagu kalasoomus ja, ja see ongi kõige ehtsam siis nii-öelda soomusrüü on olnud selline vammus tehtud ja, ja see soomustüüp on iseenesest, on Euroopas olnud tuntud juba siis frangi riigiaegu hiljem ristis seal ta nagu taandus ja noh, võib-olla ainult siis üksiknäiteid on Lääne-Euroopast teada veel ka hilisemast ajast, aga, aga hiljem ta muutus üsnagi erandlikuks. Ja miks ta erandlikuks muutus, tähendab, ta muutus Eradlikuks seetõttu, et ristisõdijad, nemad helistasite seal Lähis-Idas, rõnga füüsid sellepärast et see nahk rammus, see oli palava päikese käes kohtult Ungne. Ja palju parem oli muidugi rõngasrüü mis lasi õhku läbi, loomulikult rõngasrüü all kanti ka mingit särki ja võib-olla isegi mingit paksemat sellist hammust, aga ikkagi ta lasi paremini seda, seda õhku läbi ja oli mugavam, ta oli elastsem ja seal idamade kergeratsaväe vastu oli, oli muidugi rõngasrüü abil võidelda, küllaltki hea rõngasrüüs koosneb rõngastest ja ja see on meil või ka Euroopas on tuntud juba üpriski ammu, seda on juba esimesed näited, on, kas nüüdsest on juba siis kiltidelt, tead, aga, aga, aga ka hiljem ja siin ristisõda rajal muutub hästi populaarseks ja ja seejärel kogu ka siin, 13. 14. sajandil on, on see rõngasrüü kogu Lääne-Euroopa peamine kaitseri, tüütu aga selle rõkkas rüüga oli muidugi üks väike häda, nimelt kuna 13. sajandil üha laiemalt hakkasid levima ammud ja ammunooleotsad, tehti sel ajal hästi pikad peened, sellised nii-öelda püramiidikujulised võtted hamboliga küllaltki võimas ja see ambakas sellest rõngasrüürõngastest ilusasti läbi laskma. Nii et ta oli küllaltki ohtlik. Ja seetõttu siis oli vaja täiendavat kaitset eelkõige muidugi täiendavat kaitset majas kõigepealt selle sõjamehe nii-öelda keha. Ja tõenäoliselt hakati siis selle keha kaitsmiseks lisama teatud väiksemaid plaadikesi vaateid plaadikesi neidega hakati kinnitama seda rõngasrüüd katva sellise hõlsti peale. Nimelt ristisõdade ajal oli ikkagi seal rõngas rööna palava päikese käes küllaltki läks kuumaks, eks ole, ja ta oli ebamugav kanda ja seetõttu hakati rõngassärgi seal kandma sellist valged hõlstid. See võis olla liialdatud nagu kitli laata ilma käisteta, aga on ka päris käistega seda vahel vaadatud komantlina, niiet hõlmadega õlgade peale tõmmata niukseid kunstide tüüpi on nagu mitmesuguseid. Teatud ajamomendil hakati nende ristide peal kandma ka igasuguseid embleeme, näiteks orduvennad kandsid oma ordu embleeme siis hiljem 13. veerandil hakati neid kaunistama ka siis värvidega ja peal igasuguseid mustreid ja nii edasi. Seetõttu muidugi on, võib-olla nende plaatide ilmumist on isegi raske siis märgata nende kunstiteoste põhjal, aga ka siis Saksamaal on paar sellist kunstiteost, kus on kunstnik, on omal ajal siis ka detailselt kujutanud siis sõjameest ja üks neist on siis viin homseni kloostris on üks kujukele, teine kuju on püha Mabriidsesse kuju siis Magdeburgimine katedraalis ja, ja aga mõlemal on näha, et kunstnik on siis kujutanud sele lihamehe hõlsti peal siis niite ja õrnalt ka selle need taga siis nagu nelinurkseid plaadikesid, tähendab, sellise rinnaosa kaitseks hakati sele hõlsti külge, siis need juba raud plaadikesi. Aga kuna hõlst oli mood, ei tahetud neid eriti siis demonstreerida, siis need olid nagu sissepoole patud. Ja Vello 13. sajandi lõpus Mul on ka Skandinaavia. Mõningatel kunstiteostel on näha, et on selliseid plaadekkisi nende hõlistide peal. Aga sihi viib nüüd siis 14. sajandi alguseks siis plaat dresti kujunemisele. Plaat vest tähendab seda, et leida raudtee laadikesi hakati siis kinnitama nahkvesti siseküljele, nii et väljaspool olid näha ainult siis needid. Ja need plaadikesed olid siis siis poolplaadid võisid olla väga erineva suurusega seal nende pikkus võis olla kusagil seal kümme-viisteist sentimeetrit laius tavaliselt kusagil viis, kuus sentimeetrit ja ja neil on olnud enamasti siis neli. Nii et igas nurgas on ollut needid ja nende niitide abil olid nad siis kinnitatud isenesest plaat, vest, tal oli sellise omapärase kujuga, nii et tal oli, ta oli nagu pontšo Laatriad peal oli selline kaelaauk pandi siis pähe ja siis siin ees rinna peal olid need plaadikesed ja need siis tõmmati selja taga kokku, selja taga olid siis rihmad ja nende rihmadega siis pannalt abil, siis kinnitati neid selja tagant. Nendest platestidest teame suhteliselt palju ja teame tänu sellele, et just Kursbetingeni kalmistust sealt tulitatel sõja pestorid ümber taolised plaat, vestid tõsin, need maeti sinna 1361. aastal. See on juba plaat vestide ajajärgul. Miks need plaatestid neile selga jää sõjameestele, noh, tegemist on ikkagi kaitseröövidega. Rootsi lahing oli 27. juulil ja tõenäoliselt oli muidugi neid lanke, nüüd olid hästi palju, noh, sealt kalmistust on kusagil ligi 1200 on välja kaevata, tagaosa kalmistud vaevamata, sel viisil mitmes kalmistu langenud. Ja võimalik, et ei, jutud lihtsalt mata ja need suvisel ajal tursusid üles ja siis ei olnud enam Bergeni vaatasin isegi, et kätte saada nii et osa osa sõjamehi siis maeti koos oma marjadega. Teine võimalus on ka see, mida mitmed uurijad on väljendanud, et laatestid nad olid juba nii-öelda moest läinud ja seetõttu neid siis ei üritatudki nii väga ära võtta, et siis sõja saagina ise kasutama hakata, eks ole. Bergi kuna sa oled langenud, olid põhiliselt talupojad ja noh, need protestid muidugi ei olnud, uuemad ja uhkemad ka. Aga need plaat ristilt, need on olnud ka Eesti alal küllaltki levinud. Aitavat siis kirjalikud allikad ja, ja mis on nüüd huvitav, et neid on kasutanud ka eesti talupojad nivelt Ehvatuna bluufelt avastas ühe huvitava dokumendi kus on siis Obama külade nimekiri ja seal on siis ära märgitud, kui palju Peab mingi küla välja panema, sõjakäigu puhul siis hobuseid ja mis liiki hobuseid ja mitu meest peab olema siis plaat testidega? See dokument pole küll täpselt dateerida aastaarvu poolest, aga, aga ta on siis paika pandud vahemikku 1288 kuni 1346. Ja see on just see ärkusteta, ateistid on hullunud nagu levinud ja seal, huvitav, et näiteks seal Järvamaa päev seal on, selles dokumendis just malev on nimetatud vana eesti sõna mis oli nagu säilinud ja mis nagu siis keskajal ka üle võeti. Et see koostöös siis 88-st plaat vestidega varustatud talupojas tõenäoliselt siis vabatalupojast, et siis loeti nagu kõrgemaks seisuseks ja 433-st siis tavalisest talupojast sõdalasest. Need protestid, need kajastuvad näiteks ka siin Tallinna kirjalikes allikates. Nii et on tal hetkel on taolisi kaitserüüsid olnud veel 1360. aasta paiku ja 14 10.-st sajandist on Tallinnas teada ju isegi neli kaitserüüd meistrit, plaatentsleedev. Et üks on märgitud 1342. aastal. Tema nimi on Nicole, uus plaate, ta on siis maksunimekirjas. Nimelt peab ta linnale oma aastamaksu, mis on pool marka, hõbedas siis õiendama nii et ta annab linnale plaat festi, raudkübara raudkindlad siis 1358. aastal, siis võetakse Tallinna kodanikuks vastu laatens leeger Ense 1361 võetakse vastu plaatens leeger Hinrikus, nii et et taolisi plaat veste on siis siin, Eestis ka kohapeal tehtud ja arheoloogiliste leidude seas on ka meil neid üksikuid plaadike sinna välja tulnud. Kõige enam on neid otepää linnuselt, seal on siis neid arheoloogilisi uurimistöid üpris palju läbi viidud ja ulatuslikul alal. Ja kokku on siis 18 plaadi, sest kusjuures muidugi neid tuleb pidada ikkagi mõningas mõttes sellisteks haruldasteks leidudega, sest et Otepää plaatide hulgas on ka terved eksemplare vähe. Enamus neist on katki lõigatud, tähendab nende kõigi kaitseröövidega riiuli moodi, et et kui nad moest oleksid, kui oli tulnud täiuslikumad, kaitsereotüübitsistet, vanad, nende metall kasutati ära ja, ja seetõttu ongi need leiud muidugi äärmiselt haruldased. Kusjuures nüüd Otepää plaatide plaati, nüüd, mida ma nagu põhjalikult vaadanud nende hulgas siis need on nagu isegi mitmetüübi esindajaid ja muidugi eriti väärtuslikud siis üks otepää paadikene, millel on peal nagu meistrimärk, tal on selline ring ja ringi keskel on siis ristüldiselt on siis nende meistrit märkidega kaits riide juures lood, nii et 15 16 sajand on üpriski sagedased sellistel korralikel raudrüütel. Aga plaatvasti plaatidel on need märgid suhteliselt haruldased. Kirjanduse põhjal, kus leida tule nüüd, Poolast on siit latt hoovist leitud üks üks ka selline plaadikene, mille peal on siis märk Nicols. Ja siis polouurija. Ja ütleb, et see on Euroopa kõige vanem, siis plaat rüü meistrimärgiga. Poola leidunud dateeritud 1380.-sse aastasse mulle tundub, Otepää leidub muidugi vanem, sellepärast Otepää linnus hävis 1396, aga kuna see plaadikele saanud ka tegelikult katki lõigatud, tähendab see kaitserüü on ammu nagu käibelt ära kadunud ta on seda metalli on kasutatud hoopis muul otstarbel. Ja nagu need muud kaitserüüd leiud näitavad tegelikult siis Otepääl on juba siis võib-olla 1300 seitsmekümnendatel kaheksakümnendatel aastatel olnud juba muretsetud juba selle ja Euroopa kõige täiuslikumat siis kaitserelvastust. Nii, nii et need vanad testid, need on siis jah olnud käibel kusagil 1360.-te 70.-te aastateni. Selline muutus, see vast hakkab, hakkab peale kusagil siis 14. sajandi, võib-olla teisel poolel, aga ega ka nüüd ei ole täpset aega siin ei tea. Sellepärast et ka öeldud, et peamine allikas need on omaaegset kunstiteost Seal oli ikka kombeks ta kaitserüüd veel kütta millegagi. No siin oli juttu nendest plaat mantlitest, 14. sajandil need mantlid või need hõlstid, need kaovad ära, aga plaat vestidele nendele tõmmati peale ikkagi selline peenemast tekstiilist selline särgi laate rõivas, kuna mootori läinud üsnagi nii-öelda taliasse nii-öelda väga liibuvaks. Ja need plaat, vestid olid ka hästi keha lähedastega ja siis neile tõmmati sageli küllaltki selline kaunistatud küll ehispaeltega ja küll ilustustega selline. Ma ei tea, võiks eesti keeles nimetada nüüd nüüd sõja särgiks, kuigi sõja sarika vist seostatakse küll rohkem midagi muud, aga ega me nüüd omaaegsete petest täpselt ei tihanud saksa keeles on sellele spetsiifiline termin juba vana terminal Lenter. Ja tänu muidugi sellele suisa särgile, siis me ei saa alati täpselt aru, mis seal all. Aga paistab, et, et siin 1350. kuni 70-l taasta vahel on mõningad kunstiteosed, kus võib aimata, et selle sõjasärgi all on juba selliseid rinna keskosasid katvaid. Suuremaid plaht tähendab sellele plaat, festile hakati siis võib-olla pihale kinni tama just rinnakeskus selliste spetsiifilist plaati ja Otepää linnuselt näiteks leitud kolm sellist rinna keskusa katvat plaati. Ja nad on küllaltki ilusad, nad on kaunistatud väikeste ettidega ja mis on muidugi hämmastav, et esialgselt pilgud võiks öelda, et need on nagu kuuluksid nagu isegi naisterahvastele, sellepärast et siin on nagu rinnakohad on nagu kergelt kummis. Et kuulajal võib-olla tekiks mingi ettekujutus, siis võiks öelda isegi sind nagu mõõtmeid. Tähendab Ühe rinnaplaadi laius on 31 ja pool sentimeetrit, teine on 30 sentimeetrit, kusjuures nende kõrgus on 23 sentimeetri ringi, aga mõlemal on siin üks ülemine osa või alumine osa murdunud jätan võib-olla natukene kõrgem olnud. Et selle plaadi peal on siis servades on selline tihe needi rida ja siis peal kaarjalt paigutatud need väga ilusad ümarate peadega needid. Miks need needid on, needid on sellepärast, et ta oli tegelikult pealt ka siis tekstiiliga pettuda. Tähendab, kas oli siin peal nüüd siid või samet või igastahes midagi väga uhket ja siis on veel nii-öelda panna ja, ja, ja siis on rihma kinnitamise Neetasin paari koha peal. Kahjuks muidugi nende täpne asend, et nüüd kaitseriides ei olegi selge. Sellepärast et taolisi leide mujalt on teada ainult üks Otepäält, nagu ma ütlesin, on kolm sellist plaati. Siis Poolast maala showskast Santorumi lähedalt on ka üks plaat leitud, Poola relvauurijad nimetavad seda väikeseks selliseks rinnad plaadiks. Aga nagu öeldud, kunstiteostele ei ole need asjad päris selged, sest ta lihtsalt tekstiiliga kaetud ja me ei tea. Ja noh, siin neid variante võimalusi võib muidugi olla ka mitmesuguseid, aga, aga nendest võib-olla siin veel nüüd järgnevalt nagu kiiresti üle ja läheme selle nii-öelda 14-ni viimase veerandi juurde. Võib-olla isegi natukene hiljem tähendab kusagil 1380. aasta paiku siis toimub ta kuus arenguhüppe siis nagu plaat festid nagu päriselt ära. Ja nüüd on ühelt poolt osameistrit hakkavad valmistama selliseid juba täis rinnaplaat, selliseid suuremaid miljon siis kogu sõjamehe see rind, kuni siis ütleme, diafragma kohani on sellise suure raudplaadiga kaetud. Nii et 1300 võib-olla kaheksakümnendatel rasedatel hakati selliseid tegema. Ja teine variant on nii, et nende plaat vesti plaatidega võrreldes hakati tegema veelgi väiksemaid plaate, hakati tegema sisuliselt selliseid väikseid metalliribasid mille laius on isegi alla kahe sentimeetri. Noh, nende pikkus võib olla väga erinev seal alates neljast viiest sentimeetrist kuni mitmekümne sentimeetrini. Aga mis neile iseloomulik on see, et teil on ainult ühes servas hästi tihe et-ide rida. Ja need kinnitati samuti siis kas peenemast nahast, sellise vesti või siis koguni tekstiilist vestid siseküljele. Nii et väljaspoole jäi ainult selline neetide rida, taolisi kaitserüüsid. Neid nimetatakse siis brigantiinideks, need on brigantiinid, no tõsi, on teine Ma veel hästi lähedane brigantiin, eks ole, see on siis teatud laevatüüp ja seepärast, aga kuna igal pool teistes keeltes on taoline karantiin, on taolise kaitsetüübinimetus. Et me peaksime ikkagi eesti keeles ka seda kasutama, tõsi, me võime siin väikest vahet teaviks, brigantiin on tugevad teega siis kaitseriiv brigandiin võiks olla nõrga teega, kui muidugi keelemehed sellega nõus. Nii et on, on nagu arenguläinud kahes suunas. Ja mis on nüüd huvitav, et Otepää linnuselt sealt on leitud siis nüüd mõlema tüübi esindajaid nimelt kui Otepää linnus, mis hävis 1396. aastal sinna põlengu rusud, Allan jäi kaks sellist suurt rinnakilpi. Ja lisaks veel üle 300 sellise brigantiini detaili. See on nüüd 14. sajandi lõpu kohta muidugi äärmiselt haruldane ja äärmiselt suur avastus, kui kui rääkida nüüd omaaegsetest kaitse riidest kogu maailmast on teada, siis lisaks Otepää kahele suurele linnatraadile, mis kuuluvad Neljateistkümnenda sajandi lõppu, siis veel veel kolm 14-sse sajandisse kuuluvad selliste suuremat rinnaplaati. Üks on siis roolis shourburgi linnuses, üks on Münchenis siis üks on morfrelfestvalemist leitud siis Herbede linnusest, nii et ja nüüd siis on kaks eksemplari intega Otepää linnuse k täpselt doteeritavat siis 14. sajandi lõpp. No loomulikult, kuna 14.-st sajandist on taolisi leida äärmiselt vähe, siis need muidugi enne pakuvad ka laiemat huvi. Otepää rinnaplaadid on iseenesest äärmiselt uhked, nende laius, et tekiks nagu mingi ettekujutus on, ühel on 57 sentimeetrit, teisel on 55 sentimeetrit ja kõrgus ei ole nii väga suur on 35 ja 37. Aga nad on ilusasti kumera, kas taotud. Ja üks sepp, kes neid plaate vaatas, ta ütles, et Nad ei tunne isegi valmistatud nii külm tagumise teel. Et noh, tavaliselt ju Raudesse või Toristaks, raud aetakse kuumaks, aga tunduvalt sitkem natuke oma siis sellise linnakaitse saab nii kui ta külmalt taguda. No see on muidugi aeganõudvam vaeva rohkem, aga aga nähtavasti see siis vääris ennast. Kusjuures nüüd nende linnaplaatide puhul on, mis on huvitav, et nendel servad hästi ilusasti tehtud, nende servad on igalt poolt üleskeeratud, siis eriti siit kaela alt ja siis nende käiste koha pealt nii-öelda kaenlaaugu koha peal. See üleskeeratud serv näitab seda, et kuna see plaat on pealt kumer, eks ole, kui vastane torkab siis odaga või mõõgaga ja libiseb seal kumera pinna peal, et ei läheks kaela, et ei läheks ja siis kaenlaauku, eks ole, mis on ju äärmiselt ohtlik. Nende suurte rinnaplaatidega servades on ka ilusatest neetidest selline tiseerida. Need niidid on muidugi ilustuseks ka, on üpris tõenäoline, et need liiga kindel otstarve nimelt nendega kinnitati siis sinna peale kas ilus värviline samet või, või mingi muu selline peenriidesort. Münchenis oleval rinnaplaadil Debora ongi, see amet on pannud siis peale kinnitatud, 14-sse rajanud ja isegi veel 15. sajand oli Inglismaa kusagil kuni 1420. aastani. Oli ime veel, et kaitserüü oli Pealt kaetud tekstiiliga. Petrigantiinid tähendab epilist, nüüd juttu siin veidikene oli, need on üpriski laialt levinud, aga rohkem siis Kesk- ja Lõuna-Euroopas. Need on levinud rajoone siis Põhja-Itaalias, Austrias, Šveitsis ka siis Lõuna-Saksamaal. Mujal põhjapoolses Euroopas on nüüd aga suhteliselt vähe ja relvauurijad ei ole nendega väga palju tegelenud. 2002. aastal toimus selline esimene suurem selline rahvusvaheline sümpoosion lõunat iroolist tirooli lossis, kus siis olid kohale kutsutud nende brigantiinide asjatundjad. Nii et seal oli siis kunstiajaloolasi relvauurijaid, arheolooge oli siis Itaaliast, Austriast, Saksamaalt. Tänu Otepää leidudel oli siis ka Eesti esindaja seal kohapeal. Ja seal sai muidugi diskuteeritud ka, sest sest teistel uurijatel ja need Otepää leiud pakkusid üpriski suurt huvi. Ja siinse välja pakutud hoopis nagu teine teooria, nimelt et võis esineda ka siis kombinatsioone sellest suurest rinnakilbist ja siis nendest brigantiini liistakutest. Nimelt nende, et leida nii-öelda üksikasjalikult vaadates tuli välja brigantiini pistakut võiksid pärineda vähemalt kahest siis kaitserüüstajad olid nagu erinevat tüüpi, tähendab nirid neetidel olid väga väikesed erinevused ja siis lisaks osa brigantiini riistad, kuid lõppes otsast pandlaga ja osa ja siis sellise niidiga, mille külge oli võimalik kinnitada siis nahkrihma ots tähendab, et idzee kokku siduda. Tõenäoliselt see kokkusidumine sai toimuda ainult siis selja pealt seljakeskuses ja nüüd Nende rinnaplaatide külgede peal olid suuremad needid, mis näitasid mingi nahkosa on jätkunud ka veel selja taga. Vot siit tekkiski selline teooria, et tõenäoliselt nuritud Otepääl olnud kaitserüüd sellised, mida eesosa kattis neil siis rinnaplaat, seljaosa katsid need brigantiinik liistakud. Seni oli üldiselt liiter kahte kaitseri tüüpi peetud täiesti nagu rangelt lahku paks ja täiesti erinevaks kohe. Aga no üldiselt jäädi seal ka sellega nõusse, seal on muidugi neid igasuguseid detaile, pill muidugi diskuteeriti, nii tulin nagu jah, veelgi enam. Nii et Tõnu Otepää leidudele on siis ka näiteks Herbede linnuse kaitserüüd detailid, mis muuseas koosnesid täpselt loogilistest asjadest, ainult et seal oli vähem sellel üks rinnaplaati, nüüd näitab brigantiini püstaku triga, Läheb Zedoteeritinid ümber, ta oli varem dateeritud 1420 ütles aastase stipendiumi Neljateistkümnenda sajandi lõpu juba või siis usun, et ta on, võib-olla natukene kulutab privet võib-olla mõned aastat vanem, aga aga nojah, see selleks. Aga iseenesest ja nüüd on ta sellest brigantiini sümpoosimist ilmunud ka täiesti raamat kus on need artiklid, päris ilusat värvipildid, leiad on kõik siin sees olemas, jahutüüpe leiud on ilusasti olemas ja sellest raamatust on niukseks Tartu Ülikooli raamatukogus ka olemas. Ja, ja siin on muidugi väga õiguseid, huvitavaid näiteid, aga nendest brigantiinidestamine, mis on siis sealt Austriast ja Itaaliast ja Saksamaalt ja ja ka need on põhiliselt hilisemat, nad on siis 15 sajand ja puhtaks sajand. On vist päris päris ilusti säilinud kohe, nii et. Ja peab ütlema, et see brigantiini sümpoosion tirooli lossis on üks kõige huvitavamaid teadusüritusi yldse, kus ta kunagi käinud olen. Pärast neid ettekandeid ja põhjalikke arutelusid viidi meid ka järgmisel päeval siis suurt purgi lossi, mis on muidugi äärmiselt huvitav loss on juba 12 10.-st sajand, test on tema kõige vanemad osad pärit ja see on kogu aeg kuulunud Wanda tropp pidev suguvõsale. Vandrapid on kindlasti tuntud ka, ta on üks aru sellest, mitte selles lossis elanud, aga, aga helisevas muusikas on ju need peategelased Andrapida perekonda. Ja seal muidugi krahh võttis viipeid isiklikult vastu, kuna see üks Itaalia uurija oli teinud selles lossis asunud relvakogust, siis paksu raamatu nimetuks tropid esivanem juba siis 19. sajandil hakanud koguma keskaegseid relvi ja ja see on üks uhkemaid ja võimsamaid relva, kukkusid üldse, mis mis olemas on. Ja muidugi lossi iseenesest oli huvitav, kuna meid viidi ka läbi kõigi ruumide ka läbi nende ruumide, kus nad praegu elavad. Ja seal tõesti pidevalt täiendatud ajastul on jälle uusi ruume juurde ehitatud, mõningates ruumides on siis kõik mööbel ja kõik nipsasjad on ka õigest ajast säilinud. Nii et noh, kõige vapustav on minu jaoks muidugi söö renessansiajastu tuba, oli absoluutselt kõik nii-öelda originaal ja ka tänapäeval kasutatav. Ja seal sai krohviga aga põgusalt vesteldud, nimelt seal oli aeg, oli lossi lähedalt leitud mõningad huvitavad sellised teravikud ja kohalikud relvauurijad ei osanud neid paika panna, mis nad olid, nad hästi ei sobinud nagu ka oda, otsetekt olid liiga väikesed. Aga samas ka ütleme ammunul otsustega üritad natukene liiga suured, aga minul olid tuttavad, need on, tegemist on siis sellise raske ammunoolte otsikutega. Tähendab siis suur sellisele jalale seatud hambja erilised suured ei ole seotud on mõtet tulid käibele juba 13. sajandi alguses, nii et Eestis on paar sellist hästi varast liid olemas millest ilmselt me tegime ka juttu juba siin varasemates saadetes nüüd rooli lossi lähedalt, siis tulid mõningad sellised välja ja siis ma seletasin, et nad on suhteliselt varased raske hammudet con risk saanud teine veerand või esimene veerand isegi võib-olla siis tuleb muidugi äärmiselt hämmastunud hetked, kus, kust ma pärit olen, kus ma tean seda ja natukene seletasin, selgus, et eestist ta väga hästi teadis, sest ta oli juba varem gabari eestlasega kohtunud. Nimelt Arvo Pärt oli käinud seal lossis ja siis ta teadis, Annely Peebo, ta lubas ka Eestisse kunagi külla tulla. Ahah, huvitav paik. Üldiselt, mis ma tahaksin selle sümpoosioni põhjal öelda, et et tegelikult meil Eestis on siin eriti keskaja materjali hulgas, on ju äärmiselt haruldasi leide ja tegelikult on isegi nii, et mõningate leidude põhjal on võimalik siis ka täiendada ja aidata kaasa sellise üldise mingi eseme liigi arengu täpsustamisel. Nüüd kaitserüüd, asi on ju täiesti ilusasti nähtav. Ain Mäesalu jätkab jutustamist keskaegsetest kaitseöödest nädala pärast.