Sel ajal on Tartul verevaradest põnevat on väikene. Noor äsja välja kuulutatud Eesti riik pagu eesti rahvas elasele. Eesti lugu Andres Larka vabadussõja silmapaistev väejuht, elas aastatel 1008 179 kuni 1942. Andres Larka oli Vene armee staabiohvitser. Eesti esimene sõja ehk kaitseminister, Eesti sõjaväe peastaabi ülem, vabadussõja ajal Eesti vabariigi sõjaministri abi, Eesti vabadussõjalaste liidu juhatuse esimees ja kandidaat, Eesti riigivanema valimistel 1934. aastal. Andres rakast räägib Viljandi muuseumi direktor Jaak Pihlak. Sõjaväeharidusega mehi oli noorele Eesti riigile hädasti vaja. Sellest räägib Tartu Ülikooli õppejõud Ago Pajur. Võib-olla tuleks alustada isegi natukene kaugemalt ja sellest, et eestlased said ju hakata Vene armees ennast ohvitseriks koolitama alles kusagil 1800 seitsmekümnendatel aastatel, õieti ka seitsmekümnendatel olid ainult mõned üksikud kaheksakümnendatel üheksakümnendatel ja eriti 20. sajandi alguses sest varasemal ajal oli ohvitseri kutse sõltunud ennekõike kas siis pärit talust aadel või silmapaistvatest isikuomadustest, mis ilmnesid juba sõjaväes teenides lahingutes vapruse eest oli võimalik ohvitseriks saada. Ja sellistele tavainimestele, kes ei omanud mingisugust aadlitiitlit, kellel ei olnud ka piisavalt raha, et ennast kõrgelt koolitada avanesid sõjakoolide uksed ju tegelikult alles 19. sajandi lõpus pärast seda, kui asutati Juncro koolid Juncro koolides võeti põhimõtteliselt vastu ka linnakooliharidusega mehi ja võtta kas või seesama Andres Larka või Johan Donner siis nemad olid ju just nimelt linna koolipoisid ja terve hulk tulevas eesti ohvitsere kindraleid veel. Nii et siit sai see asi alguse, aga samas Juncro koole oli võimalik küll astuda, ohvitseri kraad oli võimalik saada. Aga sellel karjääriredelil polnud võimalik kuigi kõrgele ronida. Isenesest Juncker kooli lõpetaja laeks loeti kapteni auastet. Üks 15 20 aasta pärast tulnuks erru minna ilmselt kuskilt kompaniiülema kohalt või mingilt mingilt sellisest ametist. Ja nende jaoks, kes nüüd tahtsid tõepoolest teha sõjaväelist karjääri, Nende jaoks oli üheks võimaluseks oma haridustaset edasi arendada, ei astuda akadeemiasse. Venemaal hakati sõjaväe Akadeemiaid looma 19. sajandi keskel. Esimene oligi Nikolai kindralstaabi akadeemia, kus ka Larka, Laidoner, Soots ja paljud teised pesid. Lisaks sellele Nikolai inseneriväeakadeemia, Nikolai mereväeakadeemia, Mihhaili suurtükiväeakadeemia, intendandi akadeemia sõjaõigusteaduste akadeemia ja sõjameditsiiniakadeemia et 20. sajandi alguseks oli see süsteem juba üsna keeruline ja üsna laialdane ja justkui tundus, et õppimisvõimalusi ja kohti on piisavalt. Ometigi need olid ikkagi priviligeeritud, kõrgemad õppeasutused, mis avasid kõikide sõjaväelaste ees uued avaramad perspektiivid teenistuse alal. Ja seetõttu oli ka tung nendesse väga suur. Ja nüüd siis need eesti poisid, kes olid saanud oma üldhariduse ainult linnakoolides, kellel ei olnud tegelikult keskharidust või ütleme gümnaasiumiharidust, nemad pidid konkureerima sinna kõrgematesse asutustes võrdväärselt nende ohvitseridega, kes olid saanud gümnaasiumihariduse, mõned, võib-olla isegi ülikoolihariduse. Ühesõnaga, kellel oli selline üld hariduslik tase ja ettevalmistus ja baas hoopis varem. Nii et selles mõttes tuleb neid eestlasi, kes jõudsid välja kindralstaabi akadeemiasse ja kõrghariduseni tuleb tingimata eriti eriti hinnata, neil pidi ikka midagi midagi olema, mis tõstis neid sellest üldisest ohvitseride massist kõrgemale. Ja kui vaadata nüüd konkreetselt kindralstaabiakadeemiat, siis tagantjärele on kokku loetud, et enne esimest maailmasõda lõpetas kindralstaabi akadeemia kokku 12 eestlast. Et rohkem neid ei olnudki. Tõsi, veidikene tuli juurde, sest ilmasõja ajal töötas akadeemia edasi nii-öelda lühendatud kursusega lihtsustatud mõnevõrra ja tuli veel viis või kuus ohvitseri juurde ja peale selle oli veel mõnikümmend eestlast, kes olid kindralstaabi akadeemias viinud, aga seda mitte lõpetanud. Ja nendest kindralstaabi akadeemia haridusega meestest jõudis seitsmeteistkümnendal aastal, siis kui riiki veel ei olnud ja kui tegemist oli alles rahvusväeosadega vene armee koosseisus. Jõudis Eestisse ju ei rohkem ega vähem kui Johan Laidoner, kellest sai Eesti diviisi ülem Jaan Soots, kellest sai sellesama diviisi staabiülem ja Andres Larka, kes määrati Eesti suurteks brigaadiülemaks. Ja on päris loomulik, et kui Laidoner ja Soots 18. aasta veebruaris sakslaste eest Eestist lahkusid et siis tõsteti Eesti sõjaväe juhatajaks ja ühtlasi ka Eesti vabariigi esimeseks sõjaministriks just nimelt Andres Larka, sest rohkem kõrgharidusega sõjaväelasi Eestis tol hetkel lihtsalt ei olnudki, vähemalt eestlaste hulgas ei olnud. Nende roll. Vabadussõjas oli kahtlemata suur, sest jällegi täidet ju kõik tähtsamad kohad ikkagi kindralstaabimeestega. Lisaks Laidoneril Lorcale Sootsile tulid ju nüüd Eesti sõjaväkke teenistusse ka sellised mehed nagu tulevane kindral Paul Lill. Tulevane kindral Nikolai Reek tulid juurde veel ka Jaan Rink ja mõned intendandi akadeemia lõpetanud Rudolf Reiman, Tõnis Rosberg ka siis akadeemilise haridusega, tõsi, mitte kindralstaabiharidusega kogu vabadussõja aja jooksul ja veel ka hiljem, esimestel rahuaastatel, sõjaväe juhtkond ei saa öelda, et nurises virises, aga aga tundis kogu aeg teravat puudust just nimelt kõrgharitud staabiohvitseride järel. Ja tihtipeale olidki ju diviiside eesotsas ja diviiside staabiülemate kohtadel tegelikult eeldanuks sõjalist kõrgharidust. Needsamad endiste vene Juncro koolide lõpetajad, kes ei oleks normaaloludes pidanud tõusma kõrgemale kui kapteni aukraadi ja kompaniiülemaks. Ja seetõttu on päris arusaadav ka, miks kohe vabariigi algusaastatel kohe pärast vabadussõja lõppu hakati pöörama tähelepanu sõjalise kõrgharidusele organiseerimisel. Esialgu loodeti saata Eesti sõjaväelasi välismaale õppima prantsuse akadeemiatesse. Ja juba 1921. aastal alustasid tööd kindralstaabi kursused, millest kasvaski välja hiljem Eesti kõrgem sõjakool ja kus hakkasid siis tulema järjest uued ja kõrgharitud eesti ohvitserid. Ka riigi loomise juures. Riigi loomise üks osa on ju loomulikult ka vabadussõda ja riigi kaitsmine relva jõul, nii et et selles sõjalises pooles olid kindralstaabiohvitserid kõrgharitud ohvitserid kindlasti väga jõuliselt esindatud otseselt sellise poliitilise tegevuse puhul riigi loomise aastatel. Ehkki mitmed neist läksid ju hiljem sõjaväest lahkudes poliitikasse ka Laidoner ka Soots ja Larka, küll suure hilinemisega, eks ole alles vabadussõjalaste tegevuse alguses, aga ikkagi. Kuidas Pilistvere möldri pojast sai sõjaväelane, räägib Jaak Pihlak. Kreeka puhul võib küll seda öelda, et see nagu ühele ohvitserile kohane, kõigepealt muidugi Lõpetas kohalikud koolid ja jõudis siis peale Eesti Aleksandrikooli läbimist Põltsamaal siirduda sõjaväeteenistusse ja saada esimese sõjalise hariduse Vilno sõjakoolis. Noh, meie rohkem tunneme seda Vilnot nüüd tänapäeval ikkagi Leedu pealinna Vilniuse enam. See oli aastatel 1900 kuni 1000 902 ja hiljem siis ta peale mõnda aega teenistust tsaariväes siirdus või õigemini läkitati siis osutus ikkagi heaks sõjaväelaseks läkitati Nikolai sõjaväeakadeemiasse Peterburi. Ta oli neist eesti ohvitseridest, kes selle kõrge sõjaväelise õppeasutuse lõpetas. Ikkagi üpris harv nähtus, noh, me tunneme muidugi selliseid mehi nagu kindral Laidoner, jaa. Jaa, jaa, Jaan Soots ja mõnda mõnda meest veel. Aga üldiselt oli neid eesti poisse, kes jõudsid sinnamaani ikka väga vähe. Aga tema oli üks neist. Ja teenistus, noh, nii nagu ikka ühel korralikul ohvitseril käis vastavalt tema vanusele siis läbi kõigepealt Vene-Jaapani sõjast, siis jõudis kätte aeg, et minna esimesse maailmasõtta ja jõuda sealt tõusta üpriski kõrgetele positsioonidele. Noh, näiteks oli ta seal juba sõja esimese maailmasõjaaeg üpris alguses novembrikuus 1915 viienda Siberit kütti korpuse käsundusohvitser see näitas, et ta oli jõudnud ikka olulisele positsioonile. Ja aastal 1016 sügisel, augustikuus oli ta saanud juba ülenduse alampolkovniku ks tänapäeva mõistes siis tähendab kolonelleitnandid vanemohvitser juba ja tema puhul muidugi on tähelepanu vääriv see ka, et ta pälvis ka mitmeid, et autasusid alates siis Stanislaw Jordenitest ja lõpetades siis Püha Anna teise järguga. Nii nagu paljud eesti ohvitserid oligi temagi, see mees, kes rahvusväeosade moodustamise aeg otsustas Eestimaale tagasi tulla. Noh, jutt on siis aastast 1917 18. Noh, tema jõudis küll tõenäoliselt detsembris 1917 Eestimaale. Ja temast sai siis juba sel ajal Eesti suurtükiväebrigaadi formeeria ja esimene ülem. Ja see asus muide haapsalusse väeosa. Aga me teame ka seda, et mis üpris varsti juhtus, märtsikuu oli ju enne seda, muidugi oli veebruaris toimunud Eesti iseseisvuse väljakuulutamine, manifesti ettelugemine ja ja sellele koheselt siis järgnes Saksa okupatsioon. Ja Larka puhul peab ütlema, et tema oligi meie esimene sõjaminister. Nii et see esimene valitsus, mis moodustati veebruaris 24. veebruaril 1918, selle valitsuse sõjaministriks saigi Andres Larka sellel ametikohal said olla väga vähe aega, kas ta jõudis ka midagi teha sellel ametikohal? Nojah, arvestame seda, et kohe tuli peale ju Saksa okupatsioon, nii et see, mis nüüd jäi veebruarikuusse märtsi noh, ega, ega ma kardan küll, et seal suurt midagi ei jõudnud teha, võib-olla mõne käskkirja välja anda, natuke korralduslikult ühteteist teha. Aga noh, fakt kui selline iseenesest, et ta oli esimene sõjaminister on juba nimetamisväärt ja see ametikoht tal kestis ju tegelikult kuni selle ajani, kui Saksa okupatsioon kukkus ja valitsus sai uuesti tegevuse asuda, nii et ta oli tegelikult 27. novembrini 1918 sõjaminister esimene 100 minister, aga aga muidugi jah, tuleb tunnistada, pool aastat ta sisulist tööd teha ei saanud. Muide, samal ajal kui ta sai sõjaministriks mõni päev hiljem nimetati ta ka Eesti sõjaväe ülemaks, see oli see sama Eestis ja vägi, mis oli õigemini eesti diviis, mille juhiks oli olnud Laidoner. Aga kes sakslaste tulekuga nagu läksid Petro kraadi, siirdus Venemaale, sest karta oli, et oleks sakslaste poolt arreteeritud. Ja nii oli Larka siis tegelikult sõjaväe ülemaks siis kuupäeva täpsusega öelda, siis 28.-st veebruarist kuni 13. aprillini 1009 18. Ja muide, sellesse aega langeb üks huvitav detail. Kui eelnevalt sai mainitud, et Larka ülendati augustis 1916 alampolkovniku ks siis mitte kuskil ei ole selle kohta infot, oleks ülendatud järgmisse auastmesse polkovnikuks. Aga Eesti ajutine valitsus selle otsusega kaheksandast märtsist 1918 saida ülenduse juba kindralmajoriks. Seega jäi nagu üks sõjaväeline aukraad vahele ja seda oldi hiljem väga varmalt tema suhtes ära kasutama just siis, kui Larkast sai vabadussõjalaste juht, riigivanemakandidaat ja vastasleer muidugi seda ka agarasti 33. aasta lõpul 34. aasta alguses ka kasutas, et kuidas siis ikkagi Larkas sai nüüd äkki sedasi olles alambolk kovnik või siis noh, nimetati ka alamooberst ja kuidas temast sai äkki sedasi kindral, seda enam, et ta oli ju sõjaminister kuulus ajutisse valitsusse, kuidas siis said, ma pean ka tunnistama, et mitte kuskilt ei leiagi viiteid selle kohta, et oleks ülendatud polkovnikuks või saksa keeli öeldes ooberstiks. Ja võib-olla ikka tollal oli nii, et kui aukraad oli madalam, kasutati võib-olla siis mitte bot polkovnik, vaid polkovnik lihtsamas mõttes. Ja siin võiski juhtuda selline selline lugu, et kogemata kombel jäi märkimata, võib-olla oli, osasin endale kal ka, et ta ei hakanud seda nii väga täpsustama. Aga tegelikult sellest siis, kui puhkes vabadussõda, siis ei olnud nagu probleemi ta oli kindralmajor, ajutine valitsus oli ta kindralmajoriks ülendatud ja seda võeti täiesti loomulikuna. Noh, võib-olla siis ka ei teatud ja ei osatudki arvata, et selline segadus võib siin kunagi tulevikus välja tulla. Aga selliseid segadusi tema sõjaväelasest minevikust võeti ju kolmekümnendatel aastatel teisigi ette, näiteks see, et ta kandis nime Andrei narkoosis ja jah, see oligi, Ma arvan, suuresti seotud ikkagi poliitilise võitlusega. Jah, Marko oli siis nagu see nimekujuna välja toodud, aga no tõesti võib öelda nii, et kui tollal rohkem kirjutati kirjapulgaga ja kasutati vähem, kirjutas masinad, siis võis mõni ametnik ka kirjutada sele? O lihtsalt tooks, nii et ma hästi ei usu seda. Vaadates neid materjale, mis on Larka kohta erinevatel aegadel kirjutatud, et ta oleks olnud nüüd mees, kes väga oleks tahtnud saada venelaseks näiteks või, või valge venelaseks, mida võiksid rohkem nagu o järgi oletada. Ta tegelikult ju teenis enne esimest maailmasõda koos kahe nimeka eesti hilisema nimeka eesti ohvitseri kindraliga üks neist tuntud kindralmajor Aleksander Tõnisson ja teine mees oli kaasa samuti kindral Johan Unt. Ja nende teenistus, mis oli koos siis olnud 100 kolmeteistkümnendas Stara russki jalaväepolgus võis küll seda kinnitada, tegemist oli ikkagi eestimeelsete eestikeelsete meestega. Nii on meenutanud nii Aleksander Tõnisson isegi sel ajal, kui kui käis võitlus juba selle vabadussõjalaste ja teiste poliitiliste erakondade vahel on meenutanud ikkagi positiivses võtmes Larka isikut. Nii et ma arvan, et see oli rohkem nagu selline poliitilise vastase kerge selline noh, niuke andmine või, või, või katse lihtsalt varju heita Larka isikule. Tuleme siis vabadussõja aega tagasi. Nii nagu jutuks, et Larka oli, oli tegelikult siis sõjaminister, kuni, siis 26. novembrini sellest kuupäevast sai temast 1009 18, jutt on siis vabadussõja perioodist juba. Kuigi vabadussõda hakkas pihta meie numbrite järgi eelkõige 28. novembril 1009 18, aga enne seda ta oli juba kaks päeva varem nimetatud peastaabiülemaks selle siis tol hetkel kõige kõrgem sõjaväeline positsioon ei olnud veel olemas sel hetkel sõjavägede ülemjuhataja institutsiooni, see loodi alles kuu aega hiljem. Ja nagu me teame, et esimeseks sõjavägede ülemjuhatajaks seniga viimaseks sõjavägede ülemjuhatajaks ongi jäänud kindral Laidoner. Aga enne seda oli Eesti sõjaväge juhtimas just kindralmajor Larka. Ja igatahes tegelikult see peastaabiülemaks ei saanudki väga kaua olla, sest need ümberkorraldused seoses sellega, et moodustati sõjavägede ülemjuhataja staap ja, ja asus ametisse sõjavägede ülemjuhataja, temast staabiülem Jaan Soots tulevane siis otsustati juba veebruarikuus, et võiks sest Largast saada hoopis sõjaministri abi. Veebruar 1919 nimetati Larka sõjaministri abiks aga muide, ühtlasi täitis ta tegelikult ka tagavaravägede ülema ülesandeid. Nii et ega sel hetkel võib öelda, et Larka õlul oli siiski päris vastutusrikas suur koorem. Nii et kui mõni arvab, et Larka oli selline tähtsusetu kuju, siis siis see pidada küll julgelt eksituseks aga niisugust sõjaväelist operatsiooni, mida ta hiilgavat oleks läbi viinud, niisugust ei ole ette näidata, seda tema puhul ei ole, sest tegemist oli ikkagi staabiohvitseriga ja noh, ütleme ohvitseriga, aga ükski sõjavägi ei saa ju toimida ilma tagalale Ta ja ilmajuhtidelt. Ja kõik juhid, kõrgemad juhid ometi mahu ju rindele, keegi peab sealt tagant ka neid utsitama ja juhtima. Ja Larka kindlasti oli üks neist, kes organiseeris ja korraldas, kui nüüd mõelda selle peale, et Andres Larka oli üks neist meestest vähestest meestest, kes pälvis ka vabadusristi esimese liigi esimese järgu siis vabariigi valitsus, kes selle talle omistas juba vahetult peale vabadussõda, nimelt 23. veebruaril 1009 20 seda annetad vabariigi valitsuse poolt ja see kandis muide numbrid kolm. Nii et väga eesotsas oli ta siis huvitav on seda esildist lugeda. Ma võib-olla tsiteeriksin seda siin. Et Andres Larkale siis omistati, nagu öeldud, vabadusristi esimese liigi esimene järk ja selle esildise tekst on järgmine. Sõjaväeringkonna ülemale kindralstaabi kindralmajor Andres Jaani poega Larkale hinnates sõjalisi teenuseid, mis üles näitanud vabadussõja kestusel oma väsimata kaastööga sõjale organiseerimise ja korraldamise töös. No tegemist oli suuresti siiski trafaretselt tekstiga ja ma olen seda tähele pannud teistegi kõrgete meeste puhul, et umbes sellisel moel ta oli sõnastatud, mis seal siis ikka nii väga täpselt sinna kirja paned, et mis ametipostidel ta oli ja nii edasi ja nii edasi pärast vabadussõda, kui seda oli juba lõppenud millega Andres Larka siis tegelema hakkas, enne kui haigus tema elukäiku muutis? Ta jätkas veel mõnda aega, muidugi ametipostidel, ta oli seal 19. aasta oktoobrist selle siis ikkagi vabadusse aeg veel oli sõjaväeringkonna ülemaks määratud ja sellel kohal ta oli kuni märtsikuuni 1920 ja, ja juba varem maikuussada 19, oli üheaegselt veel ka Tallinna garnisoni ülemaks, nii et see oli väga-väga tähtis positsioon tol hetkel, aga sedagi kuni märtsini. Ja siis peale selle jõudis ta veel olla seal sõjanõukogu liikmeks, sest kindralid kuulusid sõjanõukokku, nii et oktoobrist alates 1919 oli ta kuningaks. Seal on need 25, kui ta üldse sõjaväeteenistust vabanes, oli ta siis veel ka sõjanõukogu liige, nii et tuletan meelde, et kõigepealt sõjaministriks hobi ja, ja siis ka üheaegselt sõjanõukogu liige, nii et ta positsioon oli väga kõrge kohe peale vabadussõda, õigemini alustati selle asjaga juba vabadussõjaaeg mõeldi nii, et võiks kõikidele meestele, kes on vabadussõjast osa võtnud, aga kes ei ole pälvinud riiklikku tunnustust näiteks teenetemärgi Vabaduse Risti näol. Et kõigile võiks jääda mälestuseks mingi asi ja nii otsustati moodustada ka selline noh, nõukogu või komitee, nagu vabadussõja mälestusmärgi kavandite läbivaatamise komisjon selle esimeheks oligi Larka. Noh, see oli nüüd selline küll kõrvalteema asja juures, aga, aga siiski väärib märkimist, sest mõelda selle peale, et 100000 meest said selle päikese mälestusmärgi siis noh, tema osa oli võib-olla ka, et just just selliseks kujunes nagu ta oli. Aga kui Larka teenetest oli jutt, et ta sai Vabaduse Risti kõige kõrgema järgu sõjaliste teenete, siis siis lisaks sellele ei unustanud vabariigi valitsus ka. On ta normaaltalu seal siis seda tollal nad nimetasidki seda tasuta maa normaaltalu suuruses ja 500000 seal siis pool miljonit marka. No hiljem muidugi tuli 28.-st aastast käibele Eesti kroon, siis see oli 5000 krooni tollases vääringus oli see üüratu raha tänapäeva mõistes meie jaoks on 5000 krooni pisikene raha ei ole isegi ei ole isegi keskmist Eesti palka ja tunnustasid omakorda ka veel meie lõunanaabrid lätlased annetasid talle 25. aastal karutapja ordeni, mille eest? No ma arvan, et, et see oli küll seotud rohkem sellega tegemist oli kõrgel positsioonil olnud mehega mõnes mõttes diplomaatiline käik ja lätlased üldjuhul ei andnud näiteks oma kodanikele diplomaatidele, tagalatöötajatele tagalas olnud inimestele, kes võisid küll mingil moel tsiviilteenetega silma paista, paista ei avaldanud või ei andnud mitte mingisugust karutapja ordeni, noh, oli võib-olla üksikuid, kelle puhul võib kahelda, aga välismaalaste puhul oli nagu olukord teine. Lätil oli samasugune situatsioon nagu meil, kus peale vabadussõda ei olnud ühtegi teenetemärki, mis oli nagu mõeldud otseselt tsiviilteenete või sellise noh, tsiviiligapäevase tegevuse eest isegi meie Vabaduse Risti üks liikidest, mis oli algselt mõeldud nii-öelda kodanliste, ehkki tsiviilteenete eest oli ikkagi seotud vabadussõjaga. Aga lätlastel selline üldse puudus ja et kuidagi tunnustada naabreid, siis nad paratamatult biilseda Läti karutapja ordeni taanlane ja nii ka sai Andres Larka karutapja ordeni. Ega siis Larga ei jäänud ilma tunnustuseta ka rahuajal. Hiljemgi tuli talle siin rinda mitmeid aumärke. Noh, vast kõige väärikam neist oli kotkaristi esimese klassi orden, mis oli mõõkadega ja see, mis anti 30. aastal, talle oli otseselt seotud ikkagi vabadussõjateenetega jälle. Siin me võime arutada, kui palju ja kui väärikas ta oli, vabadussõjas aga kui tollal teda hinnati, muide 30. aastal ei omanud ta enam mitte mingisugust positsiooni avalikus elus, välja arvatud see, et ta oli vabadussõjalaste liikumise juht, nii et siis, kui teda autasustati kotkaristi kõrgema klassiga, see annab tunnustust, tema teened siiski hinnati kõrgelt sõjaga see talu, mille ta riigilt sai, kas selles talus siis ta elaski? Jah, 25. aastal ta läks erru ja väidetavalt tervislikel põhjustel. Päris täpselt ei teagi, kas oli see diisikus või midagi muud. Igal juhul oli tal tervis läbi ja ta otsustas siirduda siis Šveitsi natuke tervist parandama. Aga ta oli ta tegelikult selle talu juba varem kätte saanud, see asus siinsamas Harjumaal saue vallas voore mõisasüdamest anti see, see talle natuke peale 55 hektari oli see suur ja, ja selle ta algusta seda ka majandusmõnda aega ka tõenäoliselt ikkagi just selle tõttu, et oli tervist parandamas välismaal ja tekkinud võlgade tõttu ta pidisele hiljem likvideerima. Ja nii oligi, et ta müüs selle maha ja järgijäänud rahadest peale võlgade tasumist. Siis ta soetas endale samas saue vallas jõgisoo asunduses väikese vesiveski krundi kus ta muide olevat isegi möldri ametit natuke pidanud. No eks see oli selline moe asi, võib olla, või võttis ta siis päris Möldriga koos seal kotisuust natuke kinni, aga, aga igatahes isegi reklaam väljaandel, mida Eesti vabadussõjalaste liidu poolt 34. aasta alguses välja anti, et me võime ju vaadata siitsamast, kohe me näeme selle siin pildi peal ongi ta ilusti olemas, kus ta sellise uhke möldrimehena näed, on siin. Et vaatame kindral Larka oma veskis, teine vasakult. Siin ta on tõesti nagu omaaegne ajakiri, see on reklaamväljaanne kindral ahaa, Larka, põhiseaduse lahingujuht, vabadussõjalaste poolt Eesti rahvale esitatud kandidaatriigivanema kohale ja siin tegelikult tuleb välja see, kuidas, kas Larka võib öelda, et oma teise lahingusse astus poliitilisse lahingusse? Jah, kui esimene lahing õnnestus edukalt võita, siis teises lahingus sai ta haledalt lüüa või ütleme siis nii, sest sõjamehena võis ta olla päris tubli, aga poliitikuna läks, ta lasi natuke untsusest. Päts oli ikkagi vana kala kogenud mees ja ta kaasas enda abimeheks ka siis ülemjuhataja nimetatud kindral Johan Laidoneri. Nii et siin siin ei läinud nii hästi kui vabaduse aeg. Aga ta pidi olema hirmus mees ikkagi, et teda kardeti, poliitilised vastased kartsid teda, no kes tahab võimust ilma jääda ja nii oligi tunda sellel hetkel, kui kandidaadid üles seati ja hääli loeti ja vaadata, missugused renomee don, see oli siis 1934. aasta alguses. Kindlalt juhtis tõesti Andres Larka ja 13 kandidaati Konstantin Päts Johan Laidoner ja August Rei olid ikkagi tublisti maas. Kolmest mehest kõige enam oli muidugi hääli korjanud Johan Laidoner, siis tuli Päts ja kõige viletsama tulemuse andis August Rei, kuigi sotsiaaldemokraadid olid olnud ja üldse sotsid olid olnud laarsed vabadussõjaaeg ja vahetult peale seda, aga ajapikku nende nende nagu renomee see oli alla käinud ja noh, eks siin aitasid muidugi ka vabadussõjalaste liidu kõvad propagandistid kaaslasest tegelikuks hingeks ja juhiks oli vabadussõjalastele Artur Sirk ja Artur Sirk, kes sihtis põhimõtteliselt peaministriposti lootis just Larka abiga tõusta nagu valitsusjuhiks. Aga nagu me teame, ei läinud hästi. Palju on väidetud, et Andres Larka kasutati lihtsalt selles võitluses ära nii ja naa. Eks Lorca juba juba üpris alguses, kui sündis selline organisatsioon nagu vabadussõjalaste tollal ta kandis veel nimetust Eesti vabadussõjalaste keskliit. 28. aastal ta suvel juba liitus selle organisatsiooniga. Algul taotles küll suuresti ainult vabadussõjalaste nagu eesõiguste ja privileegide suurendamist ühiskonnas ei olnud mitte igas kihis vabadussõjast osa võtnud, kõrgelt hinnatud ja ega seal poliitilist kemplemist, mis te käigus ka tõsi, on see, et ega neist mõnedki ringkonnad väga lugu ei pidanud, tundusid väga tülikad ja ülearused olevatega. Võib-olla mõnes mõttes tasub tänapäevagi paralleele tõmmata. Et et ju siis ka Largab pidas nagu oluliseks omaaegsete sõjameeste võitluskaaslaste eest seismist ja vaevalt et ta muidugi mõtles seda 28. aastal organisatsiooniga liitudes, et sellest võiks välja kasvada poliitiline organisatsioon ja et sellel läbi kunagi pürgida, siis riigijuhiks see riigivanema riigivanemaks kandideerimine kerkis üles alles seal 32. 33. aastal. Et otsiti alguses vabadussõjalaste poolt kontakti ikkagi Laidonäriga ja loodeti, et Laidoner oleks nende eestvedaja. Aga Laidoner nagu ütles ära, ta ei pidanud nagu seda õigeks sellist poliitilist käitumist nagu vabadussõjalased väga agressiivselt ja tegid ja jäi esialgu sellest kõrvale ja noh, eks siis leitigi Larka, kes oli siis vast selline suhteliselt malbe mees, et ei, ei teinud nagu suurt teeme sellest käitumismis oli vabadussõjalastele omane, eks me teame ju jutte kaikameestest ja kõigest muust levingutest sotsidega ja nii edasi. Mis oleks siis juhtunud, kui ihul, kui Andres Larka oleks saanud riigi vane? Kuidas Eesti elu oleks edasi läinud? Tavaliselt saavad ikkagi läheneda nii, mis oli siis oli tegelikult me saame anda vastavalt oma arusaamatustele hinnanguid, et mis on see või teine, aga no kui me spekuleerime tõesti siin, siis, siis ma kipun arvama, et ega need vabadussõjalased mingisugused nagu tänapäeval tigutakse nimetama, tihtipeale arvama, et mingid ilged fašistid, seda küll mitte, sest nende nende propaganda arsenalis ei olnud mitte esimesel kohal suur sõprus Saksamaaga. Jah, nad võisidki sealt vajadusel soetada endale võib-olla trükimasina või midagi sellist, aga nende vaimustust sakslaste ka tihedat koostööd teha ja Saksamaa ütleme siis vaesalliks muutuda, see on üpris ebatõenäoline, aga see on kõik, oleks, et me me praegu siin tõesti sõna otseses mõttes ainult oletame selle üle mis oleks toimunud 39. aastal, me seda ei tea. Ja ei saa ka kunagi teada, seda võimalust ei ole, ajalugu tagasi keerata ei anna. Võib-olla oleks otsustatud vastu hakanud hakata, kas see oleks päästnud eesti okupatsioonist, tuleb hulk uusi küsimusi ja, ja ka selle tulemusena Eesti rahvas oleks üldse alles jäänud. Me ei tea seda nii, et võib-olla oleks mõistlik oleksid jätta ära ja mitte proovida sedasi sellele läheneda, pigem vaadata, mida nad suutsid teha ja mida nad ei suutnud teha. Nojah, Vabadussõjalased töötasid nelja uue põhiseaduse eelnõu, see võeti ka rahvahääletusel vastu. Ja selle suures osas tegelikult kasutas hiljem ka Konstantin Päts ära. Nii et me ei saa öelda, et see eelnõu oleks halb olnud, kui järgmine mees, kes oli hoopis teisest leerist, võttis selle omaks ja suures osas seda seda ka tarvitas võimu teostamiseks. Iseküsimus on siin hinnangut sellele, kui palju suleti ajakirjanduse suud ja kui palju seal piirati igasuguseid muid vabadusi. Euroopas tol hetkel olnud diktatuuride autorit laarsetest võimudest oli kindlasti järgnenud Konstantin Pätsi juhitud või õigemini tema käe all olnud valitsused oluliselt leebemad, et see oli autoritaarne kord ja pole küll teada, et keegi oleks poliitiliste erimeelsuste pärast Eestis kas siis maha lastud või, või vangikongi visatud väga pikkadeks aegadeks. Tõsi, vabadussõjalased pandi kinni, aga need ka üpris varsti vabastati. Need 36. aasta kevadel maikuus toimunud protsessid mõisteti küll Lorca ja paljud teised süüdi katses detsembris 1935 teha riigipööre aga nad tulid üpris kiiresti sealt välja, 37. 38. aastal olid nad juba vabad mehed. Konkreetselt orga näiteks, kes vabanes detsembrikuus 37 ja, ja paljud teised juhtivad mehed ja neile omaaegsetele rahvasuus öeldud vapsidele, siis anti tagasi ka näiteks teenetemärgid konkreetselt siis Vabaduse risti kandmise õigus. Näiteks nii Larka kui teised said selle 39. aasta suvel tagasi paljudele, kellel ei olnud veel tagasi antud, et sõjaväelist aukraadi pälvisid seda vahetult enne Nõukogude okupatsiooni juunis 1940. Nii et siin on nagu mõtlemise koht, et kui palju neid represseeriti. Muidugi võib arutleda ka selle üle, kas, kas tegelikult üritati teha seda riigipööret, mille üle on ka arutatud, kas ei olnud mitte kaitsepolitsei poolt organiseeritud? Raske öelda, on ühel ühtepidi ja teistpidi fakte ja väiteid. Tõsiasi on see, et nii Konstantin Päts kui Johan Laidoner kui ka Andres Larka ka hukkusid Nõukogude võimu käe läbi. Jah, ka Larka oli üks esimesi, kes võeti kinni ja paigutati okupatsioonivõimu poolt vanglasse. Et kui nüüd Lorcast rääkida konkreetselt, siis tema arreteeriti juba oma Tallinn Nõmme kodus 23. juulil, nii et napilt kuu aega peale alanud nõukogude okupatsiooni võeti ta kinni ja ja ta paigutati vangilaagrisse. Ja kui puhkas muidugi sõda 41 suvel, siis ta viidi, viidi Venemaale, on huvitav see, et tema puhul, kuigi ta oli olnud ju vabadussõjalaste juht ja, ja riigivanemakandidaat vabadussõjas ikka väga silmapaistvatele kohtadele olnud mees mõisteti talle ainult kaheksa aastat vangilaagrit ja kolm aastat siis asumist aga tema tervis, mis oli siis sõjaväeteenistuse aeg tõenäoliselt kannatada saanud ja ei pidanud vastu teadega, millistele vangilaagritele ja andmed tema viimase elu vaatluse kohta oli veel aastaid tagasi sinna 90.-te alguses veel teadmata, aga lõpuks siiski kuskilt arhiivisügavustest tuli ilmsiks, et ta oli Kirovi oblastis Malmuschi linna vangilaagris surnud kaheksandal jaanuaril 1943. Matmispaika muidugi ei tea. Andres Larka kuju on kindlalt jäädvustunud rahvaluulesse näiteks üks lugu sellest, miks kindral Laidoner lasi maha oma valgehobuse. Kindral Laidoner sõitis hobusega koju, hobune läks sammu vaps vabswaps. Kindral Laidoneri jäi kuulama ja siis andis hobusele piitsa. Hobune kiirendas sammu, Larka, Larka, Larka, Larka, kindral Laidoner andis veel kord tugevasti piitsa ning hobune pistis jooksma. Sirk, Sirk, Sirk, Sirk, siis kindral Laidoneril sai süda täis ja ta lasi hobuse maha. Vana vabariik autasustas vabadussõja silmapaistvat juhti Andres Larka Vabadusristi ja paljude muude organitega. Samuti pälvis ta välismaiseid aurahasid. Kas me tänasel päeval oleme osanud Andres Larka mälestust vääriliselt meeles pidada? Riiklikul tasemel küll mitte, aga õnneks on tema sünnikoht tähistatud ajaloolise Viljandimaa kabala vallas, kus tema siis sündis, praegu on see siis Järvamaa ja Türi vald seal laeva külas asub üpris kabala mõisa läheduses vast nii pool kilomeetrit umbes oli kunagi siis uhke tuuleveskimõisa oma, järelikult mida siis tema isa Möldrina rentis ja sinna ligidale siis ongi püstitatud. Andres Larkale korralik mälestuskivi, nii et inimesed, kes tunnevad huvi, kus Larka sündis, seda sellega üles leiavad, kahjuks omaaegne uh, võimas tuuleveski on ainult üks suur kivihunnik järele. Andres Larka oli ka abielus ja tal olid ka lapsed? Jah, lausa kolm korda. Igatahes esimese abielu puhul on teada ainult selle naise nimi, kes olevat olnud kas siis Poola või leedu rahvusest. Abielu sõlmiti juba enne esimest maailmasõda 1912. aastal ja ma ei julge öelda, kas see on nüüd õige nimekuju näinud erinevaid variante, aga ma püüan seda välja öelda. See on siis Planžeeeffeliitsita voiš Villo ei tea tema sündi teadena surma, aga igatahes see abielu jäi lastetuks ja seitsmeteistkümnendal aastal nad lahutasid Petrogradis. Siiski tundub, et, et läbikäimine oli ka hiljem neil omavahel, sest Larka üks poegadest, kellega mul oli meeldiv kohtumine juba aastaid tagasi 1009 92. aastal on märg kinud oma kirjas. Nii et ma usun, et minu peale Peeter Jaak Larka ei pahanda, kui ma kui ma tsiteerin ühte kohta siit sellest kirjast. Mis puutub isa esimest abielu, siis neilt tõesti järeltulijaid ei olnud, kuid pahandus paari lahku viis ei saanud väga suur olla. Ema oli isa ämma ja tema esimese naise ka kirjavahetuses kuni 1940. aastani. Ja Georg jutt on siis Andres Larka esimesest pojast külastas neid 1934. aastal, kui ta oli viieteistaastane. Nii et järelikult suutis Andres Larka rahuliku mehena aga oma esimese naisega peale lahutust läbi käia. Aga vabadussõjaaeg, ta abiellus siis teist korda. Ja selle daami nimi oli Marianne Leontiine Ostrop. Kellega ta siis sündiski see esimene poeg Georg Andres, juba vabadussõjaaeg see mees hiljem muidugi teise maailmasõjaaeg siis võitles Saksa armees ja pääses läände ja suri 1009 70. aastal Kanadas ja on maetud või urn asub siis Toronto Peetri kiriku mälestusmüüris, teine abikaasa siis suri juba 28. aastal ja juba 1034. mitte juba, aga ütleme siis mõni aeg hiljem, siis 34. aastal abiellus siis Andres Larka kolmandat korda ja ja see oli siis Helmi, Veronika Ostrav eelmise abikaasa noorem õde. Ja sellest abielust sündis siis juba mainitud härra Peeter Jaak Larka. Muidugi nõukogude aeg ei säästetud ka seda perekonda. Larka muidugi arreteeriti koheselt, õnneks jäi 41. aasta küüditamise puhul küll abikaasa ja siis mõlemad pojad jäid repressioonidest puutumata. Ja peale sõda siis oli jäänud siis abikaasa koos noorema pojaga siis Eestisse ja teda käidi korduvalt läbi otsimas seda peret siis tähendab abikaasat ja poega sest selleks ajaks oli see vanem poeg ju siirdunud juba Saksamaale ja hiljem siis Kanadasse. Ja nii nagu Peeter Jaak Larka on mulle kirjutanud, et vähemalt 14 korda käis NKVD neid kogu aeg seal puistamas, imelikul kombel kohe ära ei viidud, aga 1050. aastal siiski arreteeriti lõpuks ka Helmi Veronica Larka ja ta oli siis Venemaa vangilaagris kuni 56. aastal pääses tagasi Eestisse. Kui siin öelda Andres rca puhul tubli sõjaväelane, kõrge eesti ohvitser, siis üks mees oli veel tema noorem veli Johannes ka kes võttis osa vabadussõjast ja tema küll ei tõusnud nii kõrgele postile, vaid oli ohvitseri asetäitja, selle siis ilma sõjaväelise hariduseta ohvitseri ametipostil teeninud mees. Aga ka temale omistatud tee Vabaduse rist. Aga ka selle, selle mehe saatus oli kurb juba neljakümnendatel, las ta sügisel novembrikuust arreteeriti ja ja lasti 1941. aasta 10. juunil Tallinnas maha. Ka tema matmispaik on teadmata. Neid perekondi, kus oleks olnud kaks Vabaduse Risti kavaleri, oli suhteliselt vähe, et Larkade perekond oli üks neist. Mul on hea meel muidugi öelda, et Nad olid pärit Viljandimaalt. Paljud detailid Andres Larka loost on teada saanud või teatavaks saanud just tänu pojale siis nii nagu ikka, ega sellised perekondlikke kokkupuutepunkte ja, ja igasuguseid muid huvitavaid nüansse ega neid teatmeteostes ikka üldjuhul ei leia. Selle tõttu ongi, ongi inimeste enda mälestused, need, mis aitavad ka suuri mehi ja naisi inimesteks. Taas. Kindral Andres Larkast rääkis Viljandi muuseumi direktor, ajaloolane Jaak Pihlak. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Sel ajal, kui rahvad on Tartu toomperevaradest tulenevad on väikene Eesti riik. Noor äsja välja kuulutatud Eesti riik pagu Eesti rabad elasele.