Täna tahame rääkida sellest, kuidas tehnoloogia on, mõjub tänud inimese olemist ja inimese käitumist ja seda teemat. On avama tulnud meel etnoloogid Anu Järs, Anu Kannike, Heiki Pärdi küsimas kuulamas maris Johannes. Kui nüüd tinglikult siin ennast raamida oma jutu raamida, siis milline võiks olla selline esimene säravam, huvitavam näide sellest, kuidas inimese tegutsemist ja inimese kodust olemist on mõjutanud tehnoloogia. Anu Järs. Päris raske valida siin. Aga mis see võiks olla? See võiks olla näiteks tavaline publita, kui me mõtleme sellele, kuidas talupoeg elas, mida te igapäevaselt sõi, kui me, kui meile räägitakse, mis oli tema menüüs, et see oli üksluine või tehti kolde ees suur kogus toitu ja söödi siis me võib-olla ei mõtle selle peale, et miks see nii oli. Pajas. Lahtise tule peal ei olnud võimalik teha väga mitmekesist, et toitu, et esimene käik, teine käik, kolmas käik, isegi siis, kui ei oleks olnud mingit probleemi toiduainetega, et neid on valida, ei oleks olnud see tahtmine. Kodukäija. Kui kööki tehti pliit, mille peal sai küpsetada, siis oli seal võimalik teha tunduvalt mitmekesist ja maitsvamat toit oli võimalik korraga teha erinevaid roogi. Võib-olla võikski see olla esimene suur revolutsioon eesti koduse. See on iseenesest armas näide, sellepärast et kui ma seda küsisin, siis, siis võib-olla esmalt ma mõtlesin hoopis sellele, et kindlasti kogu elu ja ilm mõttelaad ja maailmapilt muutus siis, kui inimesele koju tuli kätte elekter. Elekter on kindlasti kindlasti põhimõttelise tähtsusega muudatus inimese elukorralduses ja kogu maailma muutmises, sinna lisandus niivõrd oluline jõud mida varem inimeste käsutuses ei olnud. Tänu sellele on võimalikud kõik need asjad ja tarbed, mida me tänapäeval kasutame seal maailma, muutnud meie jaoks väga väikeseks, millest kindlasti viimane on internet. Aga enne seda on ju palju muid vahendeid ja viise olnud, mis samamoodi on meile maailma pidevalt ja üha lähemale toonud minnes tagurpidi, siis televiisor, televisioon tähendab raadio sinna hulka kindlasti kuulub ka telefon, telegraaf, need on kõik ju elektrilised tarbed või töötavad elektrialusel. Aga ega see ei vähenda nüüd sellesama lihtsa pliidi omaaegset revolutsioonilist osa, ütleme, lihtsa inimese elukorralduse muutmisel, millest onu juba lühidalt rääkis. Ja nii on ju ka elektriga, et kui need pliitigi peame küll täna võidakse kasutada tänapäeval võidakse kasutada, et mitmesuguseid pliita, mis ei käi enam otse puuküttel, vaid need puud või muu kütte ajutisi kusagil kaugel ahju ja siis tuleb see meile mööda juhtmeid, seesama energia teisel kujul. Elektrit ja sellist tehnoloogiat on alati seostatud sellise meestemaailmaga, aga ei ole midagi, köögis möllavad naised seal elektrimasinate seas. Aga kui me vaatame natuke ajalooliselt tagasi ja unustame seda, et meil on praegu kõikvõimalikud köögikombainid ja ma ei tea, mis asjad seal. Et noh, milline oli sisse näiteks sajandi alguse elu-olu Kui me nüüd räägime sellisest euroop juba Ameerika kontekstist siis, siis see oli niisuguse kodumajandusteaduse jaga koduste tehnoloogiate tõusuaeg ühest küljest siis tehnika areng nõudis lihtsalt masinatele reklaami, et neid ostetaks. Et oleks turgu ja tarbijaid. Teisest küljest jälle kasvav, arenev selline naise emontsipeerumine tugines ka tehnoloogiale selles mõttes, et selles nähti ühte võimalust ja vahendite naise vabastamiseks. Ehkki hiljem selgus, et see kõik ei ole nüüd nii lihtne. Aga kui nüüd rääkida eesti situatsioonist, siis siin ühest küljest needsamad tendentsid jõudsid ka meile teisest küljest siiski suur osa inimestest elas sellist küllaltki arhailist. Talupoja elu ja, ja noh, tegelikult veel võib julgelt öelda, et kuni 20. sajandi keskpaigani kame erilisest moodsast elust moodsast tehnoloogiast kodus just rääkida ei saa. Et see kõik jõudis meile ja just kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel osas riik seda ka ka tõhusalt juurutama. Aga ütleme, massidesse jõudis ikkagi küllaltki aeglaselt. Nii et et jah, rääkides Eesti kontekstis me peame arvestama, et siin elulaad on küllalt kaua erinevatel põhjustel püsinud traditsioonilise no et mitte öelda arhailisena. Ja sama võib öelda inimeste suhtumise ja, ja maailmavaatekohta. Ma võiksin siin võib-olla täiendada sinu juttu sellega, et ega tegelikult ei ole ka muu maailm igavesest ajast igavesti olnud nii moodne, nagu me praegu seda ette kujutame. Ja no näiteks kas või selline fakt, et dušid ja vannitoad, mis ei puutu küll kööki, aga siiski meie kõige lähemasse ja ihulisse ellu väga otseselt needki on tegelikult hoopis hilisemad oma laias levikus, kui me praegu seda oskame ette kujutada ja need on saanud üldiseks alles pärast teist ilmasõda, et see fakt juba iseenesest tegelikult asetab meid teistsugusesse maailma pilti, et me ei arvaks, et me oleme meie siin, Eestis oleme nii talupoeglikust ja nii nii maalised oma elulaadis, nii arhailised, tegelikult on kogu meile teadaolev Läänemaailm olnud seda iseenesest ka palju pikemalt, kui me oskame seda ette kujutada endale. Jah, pole olnud sugugi eestlased, need arhailise elulaadiga inimesed ka Ameerikas, Euroopas, kas oli elektrilevik algselt eelkõige Lindlik fenomen? Tootjal on loomulikult mure, et ta saaks oma kaupa edukalt müüa ja selles mõttes oli linn elektrilevitamiseks müümiseks sobiv koht, kus on tiheasustus ja oli võimalik seda paljudele müüa. Kuid ega sealgi kõik ei ole nii lihtne, nagu me armastame öelda sest miks pidi inimene elektrit ostma tegelikult mõneski asjas? K s võis olla odavam, võis olla harjunud näiteks. Miks peaks olema elektriküttesüsteem, kui gaasiga kütta või nagu Heidi mainis, siin ütleme veevarustust ja vanne. Miks peab tingimata ta seda vett elektriga kuskil soojendama, kui seal saab suurepäraselt gaasiahjuga teha? Nii pididki elektritootjad veenma inimest, et tal on mingil põhjusel kasulik seda elektrit osta. Ja siin oli oma osa loomulikult reklaamile tollal propageeriti teadusliku kodumajapidamist ja naise rolli kodus. Kuidas ta peab seda kodu haldama. Teaduslikult rõhutati hügieenivajaduste kodus ja siin olid tugevad argumendid, et elektrimüüjatel, kes hakkasidki reklaamis rõhuma naisele koduperenaisele kes Pidi siis olema see põhiline ostja või kelle tarbeks pidi koju erinevaid elektritarbeid ostma milleks siis selleks, et tõhusamalt oma majapidamist hallata? Ta ta pidi selleks ostma, nagu reklaamis öeldi, elektrilisi kodutarbeid, et neid oma moodsas kodus rakendada. Aga põnev on see, kuidas idee koduteaduslikust juhtimisest, et võtsin näiteks Saksamaal üle nii need liikumised, kes rõhutasid naise kodust rolli kui ka need ideoloogilised voolud, kes vastupidi, soovisid naist avastada koduste tööde koormat ilmast. Et neid argumente said mõlemad pooled kasutada. Kuidas pidid siis need elektrilised kodutarbed naise vabastama? Nende abil pidi saama tõhusamalt kõiki töid teha, kuigi hiljem selgus, et võib-olla kulubki ühe asja peale. Vähem aega, aga samas tulevad uued tööd ja üha suuremate nõudmised. No siis ma läheksin edasi sellise minu arvates väga huvitava näite ka minu enda jaoks oli juba juttu sellest, et elekter ja, ja see kõik on seotud nagu inimese tunnetuse, inimese nii-öelda maailmavaluga ja maailmapildiga giid ja et miks need nagu elekter on saanud domineerivaks, et oleks võinud ju olla ka noh, näiteks kaasvõi, mingi teine aine, mis paneb siis imetabase, kui ma kõikvõimalikud vahendid, aga näide on mul Ameerikast ja see juhtus või noh, ma kogesin seda 80.-te aastate lõpus ja sattusime selliste inimeste sekka, kelle jaoks elektri kasutamine oli tabu. See on omamoodi usulahk neid nimetada Läti seal Ameerikas Aamišideks ja nende jaoks oli tõesti niimoodi, et elektriline majapidamine oli täiesti välistatud, aga noh, loomulikult Nad kasutasid siiski külmkappi ja nii edasi, aga see kõik käis neil gaasiga, sest noh, see elekter kui selline oli välistatud omaette nagu ootamatu siiski, et Ameerika ühiskond ja, ja ikkagi 80.-te lõpus selline hirm et selliseid elektrihirme või ütleme, selliseid tehnoloogia hirme, neid näiteid võib tuua ka siit lähemalt ja hoopis kaugematest aegadest, kui see nüüd oli peaaegu et milleeniumi lõpu ameerika Ja see, millest sa rääkisid, see on tõesti tõsi, ega Amissid elavad tegelikult ka praegu täpselt samamoodi, ega nad omad põhimõtted ei ole muutnud, kuigi nad kohati võib-olla peavad teatud asjadega tema, aga see, see ei ole muuseas, ainus selline usu lahkel Ameerikas, noh see on nüüd lihtsalt jutu jätkuks öeldud, aga aga mõtlesin sedasama just isegi ennist, et põhiline, mis takistas, ütleme, elektri kõigi muude selliste moodsate asjade vastuvõttu ei olnud isegi mitte eelkõige reaalsed, majanduslikud võimalused olid ikkagi inimese mõtteviisi mõttelaad. Ja selle kohtajat elektrit kardeti nagu vanakurat, välku on tohutu palju tegelikult tuua. Kuigi ma siin ei hakka peast kedagi veerima. Aga neid lugusid sellest, et kuidas Eesti taluinimesed suhtusid elektrisse kui hirmusse neile tundus ja põhiline oli muidugi väga selline kaine mõtlemine maja peale, aga lihtsalt see on ju nii ele tuli, kui seal ikka kuskil nad nägid seda elektrivalgust juba iseenesest, siis see on ikkagi midagi sellist, mida tolleaegne inimene ei osanud millegi sellise normaalse normaalse raami suruda. Tema jaoks oli see, et ei kujutanud sellise allika või sellise ohuallika võiks tuua majja sisse ja juba sellepärast see oli kaunis pidurdatud maakohtades. Ja miks ta üldse levibki linnades ja eelkõige võib-olla Ameerikas, miks ta levis nii nobedasti võrreldes traditsioonilisemat Euroopa maadega ja rahvastega on see, et ameeriklased olid iseenesest juba Ütleme sellise elulaadiga, millel ei olnud seal kohapeal ma mõtlen põhjaameeriklasi kui põhilisi immigrante. Ühesõnaga, neil ei olnud selliseid hirme, kartusi ja traditsioone, mis neid tagasi hoidsin, niivõrd kui niipalju, kui need hoidsid tagasi eurooplasi ja noh, meile lähedalt muidugi eestlasi, kes olid põlvkondade kaupa elanud nii, nagu nad elasid ja ja nii oli alati elanud ja nii peabki elama, siin ei olnud ju kahtlust ja kindlasti elekter ei olegi ainus näide tuua ükskõik, kas või hammaste pesemine, mille kohta vanad, et inimesed ütlesid, et no mida te nühitama hambaid, see ju lõhub hambad ära. Kui te nüüd pidevalt harjate, eks ole, näete, ma pole elus hambaid pesnud ja hambad, kes olid suusaei olnud ikkagi argumente piisavalt palju, et rääkimata siis mingist elektrist, mis ju põletab kohe maja maha ja eks neid juhtumeid kooli, seda suurem see hirm oli. Ja ma mäletan seda omast lapse põledki oma vanaema kohta, kes ikkagi suhtes pehmelt öeldes väga suure respektiga elektris ja kõige sellega, mis elektriga seotud, nagu ta vajutas lülitist lambi põlema, see oli juba kõva sõna. Sest ega midagi muud elektrilist tema kindlasti ei puutunud oma elus. Peale lüliti. Ameeriklastel aitas kiiresti üle minna igasuguste masinate kasutamisele nende vähene traditsioonilisus. Aga ma arvan, et ikkagi oma osa oli selles väga väga edukal reklaamil erinevatel võtetel, kuidas inimestele selgeks tihti, miks nad on ikkagi ilm vajalikud? Siin kindlasti on oma osa olnud siin ka disaineri tööl kui näiteks reklaamreklaamis väidet, nii et see on väga efektiivne, väga moodne. Et selleks, et olla 20. sajandi inimene, peab neid ostma siis ega tegelikult esimesed elektritarbed, mida tehti, need küll ei näinud välja, moodsad, et nad ei tundunud ka mingil kujul efektiivset ja seetõttu noh, pidi midagi ette võtma. Et need asjad sellisena välja näeksid, nagu neid reklaamiti. Ja võib-olla heaks näiteks kuidas on ühe eseme disain, muutunud, on raadio. Raadio oli kahtlemata kõige esimene laialt levinud moodne kodune aparaat järgnes talle triikrauda. Esimesed raadiot olid kõike muud kui disainid, et asjad, need olid ikkagi mingid hunnik juhtmeid ja muid tehnilisi vidinaid. Ja kahtlemata esimesi kasutajaid huvitas eelkõige see, kui palju jaamu see raadio kinni püüab ja kui hästi sealt hääl on. No ei, alati on selle tehnoloogia käega konkreetselt raadioga ju niimoodi olnud, et alguses on ta mingi kitsa seltskonna eralõbu, nad tegelevad temaga hobi korras ja tegemist on tavaliselt selliste tehniliselt edu meelsemate tüüpidega, kes seal siis nokitsevad ja nikerdavad ja praegu raadio, mis on kindlasti nüüd Igalühel seal köögis ja näed, nad parajasti kuulavad meid siin. Aga, aga noh, umbes sama situatsioon on, ma kujutan ette, kui praegu mingid arvutihullud istuvad ööd ja päevad seal taga, et kunagi olid ka sellised hullud insenerid, kes seal lihtsalt nikerdasin, jootsid neid juhtmeid kokku ja raadio oli nende jaoks selline tehnilise eneseteostuse vahend. Juba järgmine etapp, et ta on muutunud selliseks suhtlemispartneriks millekski selliseks, see on juba aste edasi. Esialgu pikas pakkus piisavalt naudingut see see uudsus, et sa kõrvaklappidega kuulasid, Ta, sa kuuled kuskil midagi, maailm, tükike maailma jõuab sinu väikesesse kohta, sa oled kuskil eesti eesti külas, inimestel oli tõesti, noh, kui nad kuulsid, keegi on ostnud raadio, oli võimalus seda seda vaadata, näed, sealt kostus võib olla küll ainult mingisugust kärinat sealt kõrvaklappidest või nii, aga kahtlemata see oli midagi hoop, piss, vägevamad kui grammofon, sest grammofonid viskel tule, head muusikat. Aga siin tuli terve maailm sulle kätte. Aga noh, selleks, et nüüd laiem mass hakkaks teda teda ostma. Kui ka erinevad firmad, need otsivad endale turgu, siis pidi millegagi oma kauba tegema paremaks ja kui tehnoloogiline areng aeglustus, siis hakati tegema juba korraliku välimusega raadioid ja need esimesed raadiod meenutasid mööblit. On väga hästi võis seda puhvetiga segi ajada ilusat puidust kastid, kas seal nikerdustega ilma või vastupidi, ilusa sileda küljega ikkagi küllaltki mööblisarnased. Ja ta andis raadiole sellise argise välimuse, aga tegelikult ei vastanud seal asja olemusele, teda propageerib. Jaa, teadvustati ikkagi kui moodsat asja, see 20. sajandi mänguasi ja siis oli järgmine etapp, kui kolmekümnendatel aastatel nüüdse mööblilaadne kujundus ümber tehtud d. Muuseas kui rääkida raadiost, mida peetakse esimeseks moodsa välimusega raadioks siis tegelikult üks firma Tal oli probleeme tootjaga, kes neid puidust kaste tegi niiviisi. Ja siis nad pöördusid just nimelt ühe arhitekti poole, kui ma selle õieti nüüd hääldan Sers Tšerma Jeff niiviisi ja palusidki tal disainida uue välimusega raadio. Usun, et raadio on ammu kaotanud seal tähenduse, mis tal omal ajal oli, võib-olla meil on seda raske ette kujutadagi, võib-olla me võime võrrelda esimeste kogemustega internetiga, nii kus maailm tuleb sulle kätte. Et üks märk oli raadio enne interneti, oli veel teine tähtis märk oli see, kui me nägime juba ka pilti. Tegelikult raadio on mingis mõttes võib-olla oli pöördelise tähendusega kui televisioon, sest hea küll, sinna lisandus tõesti pilt, aga kui võtta situatsioonist, kus ei olnud mingit võimalust olla otseühenduses maailmaga Pidevas jättis telefoni kõrvale, siis raadio oli kindlasti murde murdelisem või murrangulise tähendusega. Esialgu. Mingil moel murrangulise ongi, kui, kui telefon sümboolselt, kuidas ta ilmaga ühendades ja kuidas neil ringhääling saab liita kogu riigi ja rahva anda ringhäälingu saate kavagi hakkas ju mõjutama inimeste argipäeva, kuidas nad bla ajastasid oma töid, tekkis mingi sarnane rütm, aga veelgi enam varem tuli see oli ajakirjandus, mille kaudu tuli, et ütleme, sarnased uudised, et näiteks Eesti eri paikkondades inimesed võisid lugeda samade asjadega vahtida, liitis rahvast, aga nüüd oli sulaselgelt võimalik rääkida rahvaka. Võib-olla veel tähtsam oli see, et see kõik, mida sa kuulsid, toimus samal hetkel ta ühendas ka ruumiliselt, aga ka ajaliselt just selle hetke ja selles mõttes ta oli tõesti sellise tohutu ühendava tähendusega rahvaste kultuuride jaoks ja siis ühtlustes hoidis just ja tekitas ka seda rahvustunnet. Paljud inimesed mäletavad siiamaani ülekandeid Berliini olümpiamängudelt, näiteks kus meie mehed tegid mehetegusid, eks ole, Palusalu eesotsas ja et see oli midagi sellist, mida meie praegu raadiol ei oska enam omistada. See on mingi kolmanda järgu asi, mis kogu aeg kuskil pinisev, lihtsalt taust nagu tapeet ja noh, on muidugi ka asju, mida kuulatakse väga sihipäraselt, aga enamasti ta ju mängib meil lihtsalt seal kõrval ja see on juba ka üks selline argielu pisiasi, mida me enam ei pane tähelegi, isegi kas ta on veel või ei ole. Tegelikult me märkame siis, kui teda ei ole, siis kui ta on, siis ei pane tähele. Telekas on selles mõttes palju. Hõivad neid palju rohkem, sest me peame sealjuures olema ka silmadega. Me ei saa toimetada väga palju muid asju, samal ajal kui me tahame telekat vaadata, selles mõttes ta orjastab palju rohkem inimest kui raadio. Ma ei ole sellega täiesti nõus. Paljud inimesed kasutavad ka televiisorit, taustana, et on seltsi olla paljudes kohtades, kui tullakse külla, pannakse nagu üks. Noh, eks külaline on seltskonnas juures, selle juures räägitakse lobisetakse, kes tahab, heidab pilgu televiisorile. See kõik on õige, aga ma ei selle sellele, ma ei vaidle üldse vastu, see näitab ka tegelikult telekas on muutunud karnionärd argiseks asjaks, et teda pannakse tähele, ainult siis tuntakse ennast puudust ainult siis, kui teda ei ole. Kodukäija. Aga kuna stuudios on etnoloogid, siis ma võib-olla tahaksin teie käest saada mõnda värvikat näidet selle kohta, kui need tehnika imed hakkasid tulema siia Eestimaa pinnale, et kuidas, kuidas inimesed on reageerinud või, või noh, mida nad on arvanud selle kohta, on teil siin midagi? Näiteid tuua, neid näiteid on küll tuua, hüppasime koheselt üle aegadesse, kui raadiost ja televiisorist said väga tavalised asjad, mis meil selle tapeedina toimivad. Huvitav on see, et tegelikult, kui kas raadio leiutati, oleks võinud ju minna ka teistmoodi, oli täiesti võimalus, et raadiost saab mingi asi, mida mängitakse ette avalikes kohtades. No kas just nagu kino, kuna pilte ei tule, aga seda küll. Sa oled saalis avalikult, kus sa kuulad, oli selline võimalus, aga tegelikult hakati seda keskselt ühest kohast edastama paljudesse kodudesse. Kuid et kui raadio tuli, siis harrastati just nimelt ühiskuulamisi, kuna neid raadiod ei olnud palju ja need olid uudisasjad. Ja siis tulid inimesed kokku täpselt niiviisi nagu kinos pandi toolid ritta, pingid ritta ja kuulata. Ja täpselt samamoodi oli ka ju teleriga alguses neid täpselt samuti käidi külapidi, aga linnakorterites käidi üksteise juures vaatamas, sest et need veel kuuekümnendatel ei olnud sugugi igamehepill. On vahvaid näiteid selle kohta, kuidas mitu tundi kogu kuulama vaid segadust, tekitaski see, et kui raadio minuga räägib, kas ta mind ka kuuleb. Veel põnevam oli televiisor. On suisa ette lugeda ühe kirjelduse televiisori saabumisest. Külla metskonna abimetsaülem ostis televiisori juba järgmisel õhtul kogunes palju uudishimulik tema korterisse. Toolide pingid tuli nagu peosaali ridamisi asetad, et rahvas Mog istuma, televiisorit vaatama. Minu kõrvale juhtis istuma helejaan. Kuule uudishimulike inimeste hulka. Ta tahtis külanaiste moodi kõiki külauudiseid teada, aga ise ei uskunud neid kunagi. Abimetsale lükkas televiisori elektrivõrku. Ärevus publiku seas kasvas viimase voldini. Toas oli vist ootavatest inimestest samavõrd pinget kui surisemas televiisoris. Jaan Kikkas kaela pikaks ajades aparaadi poole. Tõmbasid suures ärevuses üle palja pealae ja lauses kahjurõõmsalt. Ei, ma usun, et sealt kedagi paistab, ma ütlesin kohe jaanisuve poole sõna pealt katki. Televiisori ekraanil ilmus piltilus, naisterahvas ütles. Tere õhtust, televaatajad tutvustan teile. Aga enne, kui teadustaja sai Telegawa tutvustada, kummardus Jaan väga aupaklikult, ütles tere õhtust. Ise tõmbas kuidagi trimmi, hakkas ettevaatlikult oma riideid kohendama. Teadustes jutuva sisse, kui Jaan mulle salamahti kõrva sosistas. Kas temaga meid näeb? Üllatusin, kui taipasin samas vastata. No miks ta ei näe, ta vaatab meie poole. Jaan uigutas ärevalt stuudio, sosistas uuesti. Seal hästi viisakas ilus naisterahvas. Samas katkes vool ja televiisori ekraan tuhmas. Pääs ootamise järel tõusime, et välja Minnast voolu katkemine mitmeks tunniks oli tollal tavaline asi. See oli võluv näide. Kindlasti mitte ainulaadne, ega kindlasti mitte erandlik, vaid üpris tavaline nendel 50.-te 60.-te vahetusel. Ma kujutan ette, sest siis nüüd televiisorid meile ju hakkasid siis nad hakkasid levima kui ka Eesti Televisioon loodidega. Selles mõttes on Eesti olnud täiesti muude vanade rahvastega üheaegselt, on see asi arenenud? Me ei ole siin maha jäänud ega ette jõudnud. Tegelikult ka nendes kõigis Skandinaaviamaades umbes samal ajal, kõik see asi toimus laias laastus siin, ärme räägime ühest aastast või kahest. Lugesin enne siia tulekut just ühe vanema naisterahva juttu ja seal ta kirjeldas oma esimesi kogemusi raadioga ja ütleski, et nad vahel käisid Tartus sugulaste pool raadiot kuulamas ja nii, nii imelik oli hommikul ärgata, nagu inglikoorid laulsid. See oli tema mulje raadiost. Raadio juurest ja televiisori juurest jõuame tehnoloogia arengus sinnamaale, kus kodus on meil juba arvutid ja, ja kui on internet ja seegi ju on nüüd meil läbi elatud, et, et tõesti, see on hetk ja ma võin saata oma kirja kuhugi siin Ameerikasse või see on hetk ja ma saan lugeda mida tänased Londoni ajalehed kirjutavad. Et noh, mingil määral ma arvan, et need emotsionaalsed tunded võisid olla üsna sarnased, et noh, nii televisiooni kui raadioilmumise puhul noh, ütleme lihtsalt sedamoodi, et võib-olla heli ja pilt on emotsionaalsem, kui seda on internetis siiski selline noh, kirjasõna, et seal on, see eeldab siiski teatud lugemis oskust. Ma usun, et see vahvastes, mis praegu on internetikasutajatel võrreldes selle vabastamisega misel, esimestel raadio kuulajatel, need ei ole võrreldavad, et kindlasti esimesed raadiokuulajad olid tunduvalt rohkem vapustatud, kuna see oli midagi täiesti enneolematut, eks ole. Et kuskilt tuleb mingi hääl, keegi laulab. Teisest küljest muidugi on, kommunikatsiooni seisukohalt on internet jällegi mingi hoopis uus kvaliteet, võrreldes nende eelnevate komissarid, suhteliselt ühepoolsed, saalid passiivne, enam valdav enamus inimesi ei olegi passiivsed vastuvõtjad, aga praegu sa võid olla aktiivne osaleja, selles. Need näited, mis on toodud ja need lood, mis on räägitud näitavad ilmselt, et üks või teine tehnoloogiline muutus on selle inimese maailmapilti siiski jälje jätnud, mus nõrgem kui tugevam. Aga samas võib öelda ka seda, et ega inimene ju midagi muutunud temas nii oluliselt ei ole. Tähendab, üks üldistus, mille võiks teha 20. sajandi tehnoloogiate, koduste tehnoloogiate arengupinnal, on see, et mõnes mõttes on see arenguna paradoksaalne. Ühest küljest järjest suurenev mobiilsus järjest suurenev globaalsus järjest enam. Me võime luua kontakte, üle maailma, teha seda järjest kiiremini. Kuid samas on süvenenud teistpidi privaatsus, sest kõik need tehnoloogiad ju, kui suur osa nendest asetseb tegelikult kodus, erasfääris me kasutame neid privaatselt. Need staadiumid, kus televiisorit vaadati, ühiselt raadiot kuulati ühiselt või kasvõi internetti, kasutati avalikus internetipunktis. Et need on osutunud küllaltki lühiajaliseks. Ja ikkagi on situatsioon selline, et, et paralleelselt globaliseerumise toimub privatiseerumine. Et, et ei ole päris niimoodi, et et avaliku ja privaatse sfääri piirid kaovad vaid nad lihtsalt sõnastatakse ümber või mõtestatakse ümber. Aga kodu kui kultuuri. Punkt või keskus, see on säilitanud oma tähtsuse siiski sõltumatult tehnoloogiate arengust. Ja ma arvan, et see on üks selline, selline pidi püsitegur või niisugune asi, mida me võime jälgida pikema perioodi vältel, et, et see nagu ei ole muutunud sõltumata kõigest Võib-olla just lisa lisades juurde siia sellele, mida on eelnevalt rääkisin, ma arvan, et see, et kudujana tähenduse säilitanud või või on see isegi veel suurenenud, on teatav vastaga vastukaal või selline tasakaalu taotlus sellele, et noh, maailm on meile niivõrd palju lähemale tulnud, väiksemaks muutunud ja tungib peale kas otseses või kaudses mõttes neile mingi koht peab olema kus seda privaatsust säilitada või hoida. Ja see ilmselt ei ole nii kergesti muutuv, et nüüd me järsku leiaksime, et meil ei ole vaja seda privaatselt enam isegi panna. Täiesti hädatarvilik, et üldse inimesena isiksusena See samane tehnoloogia võib omapärasel moel mõjutada ka meie väga privaatset kodust elu sest kui televiisor tuli, ütleme paarkümmend aastat tagasi, oli meil reeglina üks televiisor. See oli elutoas ja ta nagu koondas ka perekonna enda ümber. Aga noh, tänapäeval on meil võib-olla raadioid rohkem, kui on pereliikmeid. Telekad võivad olla magamistubadel, lastel, vanematel elutoas, et tegelikult see samane televiisor võimaldab kodus või soodustab sellist privaatset olemist peresiseselt, et ta ei ole enam selliseks altarikse. Aga no nii nagu kamina ümber istutan, eelistati K telekatele ümber või see Koonlast kuidagi, et nii nagu praegu Härrad, abikaasad istuvad kamina ees, mis meile pilt on telekas sellest televisiooni telejärjejutus, nii, see on tegelikult noh, nii päris hästi ilus kujund neil valitud, seal. See telekas oli mingis mõttes samasugune ühendav või nagu vanasti istuti reheahju ümber. See läänes valge koht, soe koht, eks ole. Aga nüüd on see tihtipeale tõesti, kuna inimeste soovid on niivõrd ja maitsed ja kõik muu on väga erinevad, siis igaüks taotleb endale juba oma akent maailma. Ja sellele võiks lisada ka see, et mida kinnitavad nii antropoloogid kui ka need massimeediauurijate et üha ilmsemaks on saanud see, et inimesed on küllaltki iseseisvad ka ütleme niimoodi tehnoloogiat, aitäh ja meediatarbimise seal. Et see sõnum, mida saadetakse neile teele televisioonist, raadiost või internetist ja nad ei võta seda vastu täpselt samasugusena, nagu te, Neil on suunatud vaid nad küllaltki iseseisvalt mõtestavad seda enda jaoks ümber. Interpreedid teerivad seda lähtuvalt oma kultuuritaustast ja kogemusest. Näiteks televisiooni saated omandavad oma tähenduse küllaltki palju hiljem inimeste omavahelises vestlusesse aruteludes mis on sama tähtsad kui mitte tähtsamad kui see konkreetne saade ise. Nii et et tehnoloogiad nüüd nagu vahel kiputakse arvama, et nad muudavad inimese passiivseks. Inimesed ei suhtle enam, see ei ole päris nii, vaid see on üks, üks lihtsalt võimalus, üks uus suhtlemisvõimalus üks, üks alus, kust jälle see suhtlemine välja kasvab, eksistentsi tähendus konstrueeritakse vestluses siis või suhtluses teistega. Ja need tähendused võivad olla äärmiselt erinevad erinevates sotsiaalsetes gruppides. Või noh, kas või kui me mõtleme sellele, kuidas reklaam areneb omamoodi folklooriks, tähendab, kuidas selle üle ironiseeritaksegi, kuidas seda edasi arendatakse, kuidas seda vestlustes kasutatakse, siis noh, see on üks ere näide sellest, et inimene ei ole selline tuim tükk, kes kes neelab alla kõik, mida talle pakutakse, saadetakse. No siin seoses Selle privaatsusega tuleb muidugi ka üks probleem, mida on tunnetatud, et üha vähem on meil siiski asju, mis meid ühendab, kuna on võimalik valida, valida kanaleid, kus sa saad oma informatsiooni ja valida seda, mida sa sealt välja selekteerib, parajasti et, et siin on ka selles määral on tunnetatud ka ohtu, et see, kõik see ilm ja see inimese maailmapilt väga killustub ja ei ole seda nii-öelda ühendava telge, et ka seda tonti nagu. Nähakse noh, võib-olla on pigem see, et see, see, mis ühendab, et see ei ole nii silmaga nähtav ja käega katsutav ja esiplaanil. Aga nagu siin ennegi oli juttu, et me me saame arusaam sellest, mis meid ühendab. Me saame aru siis, kui seda enam ei ole. Et noh, näiteks inglased on uurinud BBC rolli just 20. sajandil ja leidnud, et see on üks kõige olulisemaid asju. 20. sajandi rahvuse loomisel tähendabki juba see geel, see, see BBC on loonud standardi, rahvusliku standardi, keele standardi. Ta on kujundanud raudselt kujundanud mõttemaailma, taan kujundanud igapäevast rutiini inimeste ajajaotus, sama võib öelda ju ka ka ka mujal maailmas, ta on kujundanud rituaale. Ja, ja just nimelt, et et see samavõrd kui ta, kui ta meid eristab, samavõrd ta tegelikult ühendab, nii et ma arvan, et see ühendav osa on siiski küllaltki märkimisväärne Ja siis ma tuletaksin veel meelde ka seda, et tegelikult me kasutame üht nendest vahenditest just praegu oma mõtete edastamiseks, millest me ise siin rääkisime praegu, et see on nagu tapeet seal raadia, olles ise siin rääkides oma juttu, me ei suhtu sellesse nii nagu leidis, et noh, me räägime seda ja meil on täiesti ükskama kõik kas või keegi kuule või mitte. Loomulikult me seda ei arva ära, et me räägime asjadest, mida on väga oluline teada ja millele on oluline mõelda. Iseasi on, kui palju meid kuulatakse. Muidugi aga nii nagu Anu ennist rääkisin BBC ühendavast osast Briti ajaloos, briti rahvuse arengus, nii on, ma arvan ka Eesti raadioga, et see on siiski kaunis oluline olnud. Ja ma arvan, et see on oluline ka edaspidi. Raadio Eesti Raadio, Eesti Televisioon on sellised asjad, mille mille kinnipanemine ära lõpetamine või ümbermuutmine väikeettevõtteks aktsiaseltsiks ilmselt ei tule kõne alla, seni, kuni on olemas eesti riik ja Eesti rahvas. Need on, need on mingis mõttes sümbolid. Neid võib võrrelda ükskõik mille Estonia teatri või, või Eesti Rahva muuseumiga, mis on meile väga hingelähedane või Eesti kunstimuuseumiga või siin ei saa ükski poliitik poliitiline jõud arvata, et noh on seal on seda vaja või ei ole vaja, kas nad elavad või surevad, see on umbes noh nende oma asi, need on ja need peavad ilmselt jääma ka sellistena olema, isegi siis, kui neid meile võib tunduda, et noh, kes mind ikka kuulab ja kuulates ikka No sellel Heiki Pärdi Isamaalise kõnega me lõpetame nüüd oma tänase saate. Ma tänan, etnoloog Eesti Rahva muuseumist, Anu järssija, Heiki Pärdid ja Anu Kannike, Tartu Ülikooli doktoranti kuulas, küsis varis Johannes kuulmiseni. Kodukäija.