Igasugune preemia on ju midagi sellist, mis on kohutavalt hea ja imetore, kui ta on või saab olema. Aga seda siiski mingisuguseks märgiks pidada või eesmärgiks seada ei ole võimalik. Äkki on ta mingi etapi kokkuvõte? Ja see võib küll olla sellega ma olen täiesti nõus. Minul ta tundub veel eriti nõnda olevat, vaat sellepärast, et ta sattus just olema ju sellele aastale, kus ma Vanemuises põhikohaga tööl olemise lõpetan. Tõsi küll, ma jätkan seal ju lepinguga. Aga üks etapp on minu elus igal juhul mööda saamas. Ja nüüd, kui ette lugeda neid rolle, mille eest te olete selle preemia saanud, siis on see tõesti väga ilus nimekiri, siin on Ibseni metspardi Hedvig ja Ivana, Burgundia printsessist ja Krõõt ja Tiina Tammsaarest Shan tarkofeeli ja, mileedi, noh, mida iganes võiks, võiks tahta. Et kui nüüd praegu takkajärgi nendele romantilistelt kenadele naistele vaadata, siis kes on teile endale võib-olla niimoodi lähedasem, no nii ei saa küsida, aga ütleme, et noh, kellele te praegu mõtlete, niukses sooja südamega? Jah, ongi nii, et kui ma hakkan keskenduma igale neist eraldi, siis tegelikult ma mõtlengi kõigile neile sooja südamega see tähendab, et minu jaoks ei ole kunagi olnud võimalik teha rolli nii, et ma ei saaks rolliga lähedaseks või ei üritaks teda igatipidi mõista, siis ta sealt tekib Jukose kontakt, mis muudab kogu olemise ja tegemise. Aga jah, kui ma peaksin midagi välja tooma, siis, siis oleksid nendes kõigepealt Hedvig kindlasti kes oli minu esimene suurem roll ja esimene roll Vanemuise teatris ja võib-olla ka esimene õnnestumine. Siis ma tõstaksin võib-olla esile Shandargi, keda ma väga tahtsin mängida sandargi rollist, ma olen unistanud ju ikka päris väiksem, sellepärast et mina kuulun nende hulka, kes tahtsid juba väiksest saadik näitlejaks saada ja kolmas oleks Ophelia, kellest ma absoluutselt ei ole unistanud. Seda rolli ma ei tahtnud mängida, ei ole arvanud kunagi, et Ophelia roll oleks midagi eriti tänuväärset näitlejale ja mul oli suuri raskusi ka selle rulli tuumamõistmisel, aga selle teostamisel, aga selle rulliga on juhtunud. Teine asi, et ma olen hakanud seda rolli armastama ja võib-olla isegi mängimise käigus, see tähendab, et kui ta juba oli enam-vähem valmis ja juba etendused käisid, siis tekkis äkki mingisugune murdepunkt, kus kus juhtus midagi ja ma ei oska seda isegi seletada, mis juhtus, aga igatahes praeguseks ma naudin seda ja ma olen õnnelik, et mul see roll on ja ma ootan neid etendusi. Ma tahtsingi küsida teie käest seda, et kas mõne rolli puhul olete pidanud ennast murdma, kas see oli nüüd Ofelia? See Ofelia oli kindlasti ja oli, oli ka, mileedi muidugi. Aga selle ettevalmistamine ja selle rolli saamine ja mängimine oli üldse nii hullumeelne. Nojah, igatepidi. Et te pidite tulema sisse juba valmis lavastusse ja õppima kiirelt käigu pealt. Jah, kohutavalt kiiresti võiks isegi selle kohta öelda, et see oli vaieldamatult päris paras murdmine. Et see oli siis nagu mõnes mõttes nagu töövõit enda üleval. Aga samas jälle ka? Jah, töö võib küll, aga ega mul ei ole ka sellist puudu jäämise tunnet, et kui palju asju oli, mida ma tegelikult oleksin tahtnud mängida ja mida ma nägin selles rollis, aga mida ma lihtsalt ei suutnud realiseerida, sellepärast et mu meel ja mõte ja kogu kontsentratsioon ja pingutus läks mingite muude asjade peale ütleme siis alguses need sellesama teksti meeldejätmise peale. Ja edaspidi juba oli seal veel igasuguseid asju. Kui me juba oleme mileedi juures ja sai jutu alguses ära märgitud ka see, et see aasta jääb teile viimaseks põhikohaga Vanemuises oleku aastaks, siis mis saab edasi? Edasi saab see, et mu ilmselt alustan järgmisest hooajast põhikohaga Tallinna linnateatris. On siin juba mingit rollipakkumisi ka või noh, teil on lihtsalt veel asi läbirääkimistejärgus. Ta on läbirääkimistejärgus ja, ja on ka pakkumisi. Aga need ei ole sellised, millest ma praegu veel saaksin niimoodi avalikult rääkida. Peale selle, et vahetate linna ja nii-öelda elu käigus muutume, räägime üldse etappides. Õrn ja ilus, iga hakkab nagu noh, mingil määral, mitte nii-öelda ealiselt sedalaadi rolle palju, et, et ihkaks nüüd midagi, midagi teistlaadi ka. See on ju alati näitlejale teretulnud selles mõttes, et kui tekib võimalus mängida mingisugust kardinaalselt erinevat rolli, siis siis on see suur õnn ükskõik missuguses eas või et jah, muidugi muidugi ma loodan ja ootan ka neid rulle. Et kas pole äkki ohtu see, et, et, et te olete nende oma eelmiste rollidega nii kenasti ja armsalt hakkama saanud, et lavastaja näebki ainult nagu seda ühte tahku? Mis te mõtlete, aga samas, kui seda rida vaadata, siis need rollid on siiski võiks isegi öelda ühest äärmusest teise. Selles mõttes, et kui rääkida Hedvigist näiteks ei panna sinna kõrvale, see on tark, siis need on absoluutselt erinevad karakterid. Ja ma tahaks loota, et minu minu mängimises olid ka just nimelt needsamad kontrastsed, iseloomujooned ja ja olemuslikus siis ju ikkagi selles mängus ka välja toodud. Nii et siis minu senine, see rollide rida ei ole ju sugugi olnud nagu ühes tonaalsuses või tullu endale vähemalt töö tegemise käigus ma olen üritanud just nimelt seda meeles pidada. Milline näeb välja etendusepäeva hommik teil kui nüüd on niuke tavaline päev ja etendus on õhtul, mida te teete hommikul, on see noh, lööb natuke rivist välja ka või käituda teistmoodi või ei. Ei ei käitu, asi on selles, et mulle, eriti viimasel ajal just on etendusi pea iga päev, see tähendab, et see on täiesti loomulik, et et ma ärkan üles ja ma tean, et sellel päeval on mul etendus või isegi kaks. Ja just see joodisele 12-l tööga, mida me mängime praegu niimoodi, et tihtipeale hommikul etenduse õhtul etenduse järgmisel päeval samamoodi. Sellepärast et me peame saama teatud hulk etendusi mängitud, kuni veel lava on, lava viiakse ära. Aga muidu on mul olnud siiski suhteliselt palju etendusi, nii et see on tavaline asi, et mul on selles mõttes tavaline, et ta on pea iga päev. Kuivõrd närviline te olete enne esietendust? Väga närviline, ma võiks isegi öelda, et ma ei talu esietendusi, mulle ei meeldi need, need, need esietendused üleüldse. Esiteks mul on selline tunne, et ma mängin nüüd niimoodi, nagu ma hakkangi mängima kogu aeg kõigi etenduste käigus, mis selle konkreetse tööga siis tulema saavad? See tähendab seda, et mulle tundub, et kõik on nii lõplik. Et nüüd on esietendus ja nüüd on roll nii-öelda peaks valmis olema. Ja, ja, ja nüüd enam midagi eriti suurt ei muutu, mitu samas ma tean, et kunagi see niimoodi ei ole, tegelikult on just vastupidi kuskil 10. 15.-le etendusele hakkab see rull oma tegelikku kuju võtma. Ja tekib mingi vabadus ja sügavus ja nii edasi, aga kuigi ma seda tean, siis võiks ju arvata, et, Et ma suudan endale esietenduse eel seda öelda, sest sest ma olen ju kogenud mitmeid kuradi, kuidas tegelikult on, aga ometi ometi iga kord see on nagu mingil moel paanikasse just nimelt sellele lõplikkuse suhtes, et mul on tunne, et ma ei suuda paremini mängida, aga ma tahan paremini mängida. Et ma tajun, kui ebatäiuslik see kõik on, mida ma teen ja, ja siis tundub, et, et on lõplik ka veel. Aga, aga tegelikkus õnneks näitab, et nii ei ole, nii et mina ootan neid kümnendaid etendusi sealt ja ma kutsuksin kõik inimesed ja kõik tuttavad ja mitte tuttavat saali just nimelt nendeks etendustega. Aga nüüd ma tahan veel küsida seda paljudele partner tähendab. Väga palju. Tohutult palju. See tähendab, et hea partner sütitab mind ja igatepidi aitab mul omaenda rolli paremini mängida, aga mul sünnib palju asju partneri pealt, sellepärast võin öelda, et partner on mulle väga oluline. Aga kuivõrd osav te olete ootamatusi kõrvaldama või kui juhtub midagi laval? Mõnikord on juhtunud ka, aga siis ma olen käitunud paar korda, olen käitunud täiesti hästi selles mõttes, et noh, 10-sse, et et olen suutnud reageerida nii, et et ei ole arugi saanud ja seal on isegi mõningaid mõningasi tekste improvisatsiooni. Olen suutnud teha, aga paar korda olen just vastupidiselt täiesti kaotanud või verest välja langenud, nii et on juhtunud nii ja teisiti. Äge olete te muidu mängur selles mõttes, et te naudite neid ootamatusi. Tagantjärgi küll jah. See tähendab, et tagantjärele on ju ja isegi kui see ootamatu olukord on laval just lahenenud, tegelikult ma naudin seda hetke, mitte seda, kui ta käes on, vaid hetke pärast seda. Sellepärast et selline ootamatu olukord toob absoluutselt uue hinguse, nagu midagi juhtub, kõigil läheb, silm läheb põlema ja särama ja mõte läheb tööle, raputab nagu välja sellest harjunud olekust. Ja siis see, mis pärast seda on see nagu. Ühesõnaga see ootamatu olukord elustab nagu ülejäänud etendust, siis kui etendus edasi läheb. Aga sel hetkel, kui ta käes on, siis, siis ma ikka ei naudi.